Tove Jansson: Hilja novembris

 Veel üks mu absoluutsete lemmikraamatute hulgast.

Oletan, et kõik teavad, et muumitrollide lood ei ole vähemalt pooles ulatuses lasteraamatud? Kui ei tea, ma ütlen: olen lugenud kõiki eesti keeles ilmunud Tove Janssoni kirjutatud muumitrollide maailma kuuluvaid raamatuid ja kui te arvate, et need on kõik lastele suunatud, kerged ja seikluslikud, saate väga petta. 

On ka selliseid raamatuid ja lugusid. Hea lastekirjanduse klassika - on põnev, kuid samas jagatakse väikesi läbinägelikke nüansse, teraseid tähelepanekuid ja isegi tegelaskirjelduses on tunda, et kirjeldajal on olnud lõbus ja ta on samas neetult terava silmaga. Kuid neid lastele suunatud ja lastele meeldivaid muumitrolli-raamatuid on küll üldarvult rohkem, ent mitte palju rohkem.  

Osad Muumitrollide lood on lüürilis-mõtlikud seisundiraamatud, kus toimuvast võiks faktihuviline lugeja hiljem graafiku teha, kui tahab sisekaemuste, muljete, tunnete ja nägemuste vahelt täpselt kokku saada, mis ja mis järjekorras siis ikkagi tegelikult juhtus.
Lugeja, kes pole veidrik, saab kätte parajal määral sündmusi ja parajal määral tunnet, et miski pole ühene. 
Keski pole ühene. 
Ja eriti just selles raamatus. "Hilja novembris".

Muumiperekond on ära. Kus ära ja mis nendega sai, on kirjas raamatus "Muumipapa ja meri". Kuid "Hilja novembris" leiab aset Muumimajas, kui perekond ära on.

Enamik Janssoni tegelasi on Tüübid. Kõõtsud ja koduvanad, filifjonkad ja pumpsud. Mymlad ja mutukad.
Vahel olen ma mõelnud, mis teeb filifjonkast filifjonka või koduvanast koduvana. Koduvanad on need, kes tahavad teiste elu korraldada, eks? Ja filifjonkad (enamasti naisterhvad, Janssonil on nad kõik vist naisterahvad) koristavad, teevad süüa ja kardavad. Neil on alati hirmud. Vastandina mymladele, kes ei karda midagi ega mõtle eriti teistele. Iseendas täiuslikud tüübid. 

"Hilja novembris"  räägib meile ühest filifjonkast, ühest koduvanast, ühest mymlast ja ühest pumpsust. 
Nad keegi ei ole tühjad kestad, neil kõigil on isiksused. Omad meeldimised ja omad jälestused. Omad vaikused ja omad väljendused.
Lisaks on tegelasteks Krõbivana (kelle peamine omadus on olla hästi vana) ja Nuuskmõmmik.

Kõigil neil on Muumiorus läbi käia omamoodi teraapiline rännak. 
Olgu, mitte Mymlal. Temal ei ole teraapiat vaja ja ta on just iseedana täiuslik ja täielik. Näeb teisi, ei ole kunagi meelega julm, aga vahel ta lihtsalt ei märka neid empaatiliselt, hingega. Ei suuda sisse elada muredesse-vaevadesse.  
Nuuskmõmmik otsib oma viit takti, tal on loominguline kriis.
Koduvana tunneb, et kusagil on tõelisem elu, milleni ta kunagi minna ei jaksa.
Filifjonkal on tunne, et elu pageb käest ja kas tema eluviis on üldse Kogueluks hea?
Krõbivana keeldub endale tunnistamast, et ta varsti sureb. 
Ja pumps Toft (tal on nimi, pole lihtsalt pumps) igatseb kodu ja armastust, ent leiab hoopis ... iseenda.
Selline raamat, mis ei õpeta elama. Möönab, et kõik on erinevad. Laseb oma tegelastel kõigil areneda. Vastastikku tõmmates ja tõugates tantsides ja vilistades, koristades ja ehitades, rääkides ja vaikides leiavad kõik mitte just tingimata  seda, mida nad otsisid, aga seda, mida neil vaja oli. 

Hästi armas, rahulik ning tark raamat. Teate küll: sügise vaikne üleminek talveks ei ole õigupoolest paha aeg. See on aeg, et kesta ja kindlustuda.

Sehkendamine
Katu loeb
Loe mind!

Selma Lagerlöf: Gösta Berlingi saaga

Milline raamat see on!

Miks ma ei ole seda nimetanud, kui mult mu lemmikraamatuid küsitud on? Olen seda lugenud kindlasti üle 40 korra, aga kuidagi ei ole ma julgenud sõnadesse panna, kuidas ma seda armastan.

Viimane kord oli ka piisavalt ammu (13 aastat tagasi, kui täpne olla), et tunda nüüd lugedes teksti uudsel moel, näha uudsel moel, märgata, kui imeliselt Lagerlöf selle kirjutanud on ja kui meisterlik on ta käsitööoskus. Kirjeldused on elusad, nii vägevad, et leheküljed, kus kirjeldatud järve või mägesid või möirgavat tulvavett on sama haaravad kui inimeste ja inimsaatuste eredad pöörde-, tipu- või hukatusemomendid. Tema jõevood elavad sama suurejooneliselt nagu tema Gurlita karu, nagu tema imelised naised, pehmed nagu oravapojad, kanged kui kuningannad, sama taltumatult elujõulised kui kogu loodus. Elavad samavõrd kui kavalerid, need igavesti noored, igavesti lõbusad, saja seikluse sangarid, ja ometi vaid armetud hüpiknukud. 

Kirjutatud on imeliselt.

Lood on sama imelised. 
Jaa, muidugi on raamatuid, mille keel ja kujundid on nii kaunid, et ei märkagi, kui nõrk ja tühine on lugu, mida jutustatakse. Kuidas kirjeldatakse tuhandest loost tuttavaid tegelasi ja nende tundeid, Rapsood juba laulis selle loo meile paremini ette, vana ühejalgne muinasjutte vestev naine sai samuti igati hakkama, miks sina enam? Aga keel ja pildid on nii kaunid, et lugeja unustab.

"Gösta Berlingi saagas" ei ole nii. "Gösta Berlingi saagas" on esiteks lisaks suurele vähemalt tosin väikest lugu, üks igale kavalerile peale Gösta ja mõned lisaks teiste oluliste tegelaste kohta. Need on hõrgud lood, Magusad, kaunid, oh need Lagerlöfi kirjeldused! Nende lugude abiga saab lugeja intiimselt tuttavaks paljude tegelastega, kes väljastpoolt teistsugused - ja mõnele vastikule saab korraliku karistuse ka. 
Mida suures loos ei anta. 

Suur lugu on peamiselt Göstast. Alguses on tema kohta tsitaat: ""Sest niisugustel hobustel, kes ei kannata kannuseid ega piitsa, on elu raske. Iga valu puhul, mis neid tabab, kihutavad nad mööda metsikuid teid haigutavate kuristikkude poole. Kui tee on kivine ja sõit raske, ei tea nad muud nõu, kui koorem maha paisata ja hullunult edasi tormata." 
Sellisest mehest siis. 
Ja naistest tema elus, nii noortest ja kaunitest kui igasugustest teistsugustest. 
See on vormiliselt raamat Göstast. Ent sisuliselt naistest, naistest, naistest. Gösta on kui kiirtevihk, mis neid järgemööda valgusse ja lugeja tähelepanu ette toob. 

Vanasti panin ma pahaks, et see, kes ta viimaks endale saab, on neist kõige igavam.
Nüüd mõtlen, et vahest ta polegi nii igav. 
Ja võibolla oligi ikkagi just teda vaja, et Göstast "mees teha". 
Huvitaval kombel saan ma alles nüüd ka aru sellest osast krahvinna ilusas hinges, mis pidas tähtsaks last, ainult last, tema ise pole midagi.
Alles nüüd. Kuigi 13 aastat tagasi olin juba 2 lapse ema. 

Muidugi, eks oli Lagerlöf kõiges oma säras ja julguses siiski omas ajas sündinu. Tema kiindumus eneseohverdusse ja patukahetsusse, inimestesse, kes lükkavad oma õnne eemale, et teistele rõõmu teha ja jumalale meelepärane olla, ei ole kooskõlas sellega, mida mina nüüd tean ja kuidas tänapäevane psühholoogiateadus meid elama koolitab. Lagerlöfi tegelased ei saa enne õnnelikuks, kuni pole kõike ära andnud, mis neil anda on. Ent kui see on tehtud, saavad. Saabub turteltuvi õnn, mis on kõige magusam just nukruse ja valuga tembituna, kuid siiski saabub. 
Lapsena uskusin põhjani. Üleni. Iga meele ja meeletusega, mis mus oli. 
Et saada õnnelikuks, on enne vaja kannatada.

Nüüd ma tean, et kannatasin kaugelt ülemäära ja õnne see lähemale ei toonud. Vastupidi, kuni ma otsisin põhjusi ja viise, kuidas teistele vähem tüli teha ja mitte midagi kelleltki küsida, ei saanudki õnn tulla. 
Ent kogu sellest elutarkusest ja valu vihkamisest hoolimata armastan seda raamatut ikkagi. Sest see rõõm ja hoog, mis nende lehekülgede lugejat lennutab, on vähemalt sama suur, kui vahepeal südant ja sooni puruks kiskuvad kannatused.
Ma kardan, et tunnen Gösta Berlingi meelelaadi, tema noorte armastajate meelelaade ja küllap ka Lagerlföfi meelelaadi liiga hästi. 

Üles ja alla, 
Väärilise vastase, olgu selleks loodus või seadus, komme või teine inimene, ees ei kumerdu kael ega tule jõust või tahtest puudus.
Kui seda veel nähakse ja tunnistatakse, pole piire ka sellel, mida sedasi tunnustatuna suudetakse.
Aga kui võtta ära tunne, et üritajast hoolitakse, et ta on kellelegi oluline, teda märgatakse ja peetakse meeles, kaob kõik. 
Las ma lähen ära põlislaante rahusse, mõtleb Gösta. Mis mul sest, mis maailmas toimub. 
Selline ta on.
Tema noored naised (enamjaolt) otse surma ei otsi, aga millegi üsna samaväärsega kohtuvad nad kõik ja teevad omad valikud. Ka majoriproua teeb samasorti valiku. Ka tugev Melchior Sinclaire saab midagi sarnast tunda. Isegi Broby pastoril on oma lennuhetk!   

Oh, see on raamat, kus lennatakse kõrgele, kus tugevad tiivad lõikavad laotust nagu leiba - ja kuidas sellest kõrgusest siis kukutakse. Nagu telliskivi vabrikuvaremete korstna küljest. Nagu jääpurikas räästast. Nagu veiniklaas purjus preili sõrmede vahelt. 
Kas kukkuja saab tiivad uuesti laiali, enne kui maapind vastu tuleb?

Tütarlaps linnast
Mida Heli luges

Sophokles - Antigone (2024)

 

Põhimõtteliselt siis lugu sellest, kuidas Kreon tahab võimule saades vabaneda sellest patupesast, mis tekkis ta õe Iokaste abielust Teeba kuninga Laiosega. Õde nimelt abiellus Laiose tapmise järel Teeba noore päästja Oidipusega, kellega sai neli last. Kuniks selgus abielupaari õuduseks, et nad on tegelikult ema ja poeg (kunagi ennustati Laiosele, et poeg hukutab ta, mistõttu selle sündides kupatati poisslaps minema). Nende järel saavad võimule nende pojad Eteokles ja Polyneikes, kes peaks kordamööda valitsema (õed Antigone ja Ismene olgu naitavad). Ent Eteokles ei soovi võimust enam loobuda ning Polyneikes tuleb oma Argose kuningriigi naise sõjaväelastega Teeba linna alla, nõudes valitsemisõigust tagasi. Mõlemad vennad hukkuvad, võimu haarab nende onu / vanaonu Kreon.

Sellele haigele suguseltsile omaselt on Kreoni poeg Haimon ja Iokaste tütar Antigone nö kihlunud (ja armunud). Kreon nõuab oma võimu kindlustamiseks (siit algabki näidendi tegevus), et keegi ei puutuks Polyneikesi laipa,  las koerad ja linnud söövad seda - kuna tema puhul on tegu riigivastase elemendiga. Antigone soovib siiski oma hukkunud venna viisipäraselt matta -  ja jäädes valvuritele vahele, tuuakse ta Kreoni ette, kes siis mõistab ta surma (ühtlasi hea viis Haimonit säästa paremaks abieluks). Haimon pole lõpuks sellise asjade käiguga rahul. Kreonil õnnestubki Antigonest vabaneda, kuid selle järel tapab end ka Haimon ning seejärel Kreoni naine Eurydike. Oimoi, oh häda.

Nojah. Nüüd võiks fantaasiakirjanduse  austajana edasi mõelda (võttes eeskujuks kasvõi  Martini “Tuli  ja veri”), kuidas see sari võiks samamoodi jätkuda: pärijast ilma jäänud Kreon peaks naituma Ismenega? Või oma võimu laiendamiseks lahkunud Polyneikesi Argose lesega? Õnneks pole vihjetki, et sellest oleks veel mõnd antiiktragöödiat (kuskilt laiatarbeteatmikust küll lugesin, et Kreoni tütar Megara anti naiseks Heraklesele).

Eks sellest üdiklassikast on kindlasti tuhandeid tõlgendusi ja ega mul pole midagi uut öelda. Lugemisel jäi ikka mulje ühest päris haigest suguseltsist, kus Kreon oleks (tollases mõistes) justkui kõige tervema mõistusega - või noh, ta lihtsalt pole nii segane kui lähedaste kaotusest hullunud Antigone. Peaks meeldetuletuseks üle lugema Undi tõlgenduse Sophoklese näidenditest, aga kahjuks raamat pole käepärast.

ANTIGONE: Mu kätte said. Kas rohkem tarvis kui mu surm?

KREON: Ei, üldse mitte, saanud kõik ma sellega.

ANTIGONE: Miks viidad aega? Üldse mulle küll su jutt

ei meeldi ja ei iial saakski meeldida.

Eks sulle ka mu jutt on loomult vastumeelt.

Ja siiski, kust ma kuulsust austusväärsemat

võiks leida, kui see armsat venda mattes on?

Seetõttu kiitvalt kõik mu kohta räägiksid,

kui mitte keele neil ei sunniks lukku hirm.

Küll ainuvõim ju paljust rõõmu tunda võib

ja lasta endal, nii kui soovib, rääkida.

(lk 23)

triinu raamatublogi

lugesklemine

Stanisław Ignacy Witkiewicz – Hullumeelne ja nunn (2015)

Enne telenovelasid oli Witkiewicz...

Raske on uskuda, et poola kirjandus on niivõrd elav nagu see Lindepuu tõlgitud autorite tõttu mulle näib – ja seda eelkõige modernse draama poolelt (millest on tulnud selline poolalik elavus? Katoliikluse, slaavi ja euroopa mõjudest?). Peale Witkiewiczi lugemist on üldse vähe piinlik mõelda eesti draamakirjandusele enne Unti ja Kõivu. Aga noh, eks erand kinnitab reeglit ja eks oma võlu ole ka tasa-ja-targu-kirjanduses (O'Neill!).

Kuna 14 näidendit järjest 550 leheküljel läbilugemiseks on selgelt liig, jäi ajju vähe hägune, aga rammus maitse. Endale küündisid väga esile “Väikeses häärberis” (kas tõesti poola koolilastele kohustuslik kirjandus? Ei tule ette, et eesti koolikavas oleks midagi niivõrd... üleannetut) ja “Vesikana” kui

sellised vägagi kiivas nö perekonnadraamad (või kuidas neid määratledagi), mis rokivad ikka täiega – armastused ja armukesed paiskuvad sinna-tänna, vaimud või surnust ülestõusjad naaksuvad elavate kallal edasi, käib üks armutu manipuleerimine millegi nimel. Lahtine maailm – kes on kellega koos (ja millal), kes on kelle laps ja kuidas sellised sugulussuhted muutuvad. Kui armastuse heitlikkus on, noh, üldiselt oodatav (samas stseenisiseselt sellised sügavad armumised eri partneritega on vast... lööv), siis laste ja vanemate suhted elavad kriisist kriisi (muidugi, kas tegelased seda üldse kriisina võtavadki – see on lihtsalt mänguline olukord, milles nad autori poolt eksisteerivad; psühholoogilisi karaktereid neis näidendites ei leia).

“ORDUMEISTER: Veel kord – nägemist. Ja mis puutub Janulkasse, siis kõige rohkem häiris mind see, et ma armusin temasse kõige tavalisema, nõndanimetatud Suure Armastusega. See oli juba väljakannatamatu. Eile petsin teda prooviks hertsoginnaga ja veel kellegagi, aga see ei aidanud ühti. Ma ei ole üldse selline tavaline moodne aristokraat. Ammustel aegadel püüdlesime meile tõeliselt suurte inimeste poolt antud tiitlite poole. Täna varjab suurem osa meist nende tiitlite taha tühisust, tihti täiesti tavalist sigadust. Ei – selline ma ei ole ja selliseks ma ka ei saa. Noh – viimast korda – nägemist.
Meister läheb Peletiste juurde, istub nende vahele ja siis põrutab endale brauningust kuuli kolpa; vajub selili. Kostab aeroplaani mootorimüra. 

FIZDEJKO: Imeline, imeline! Sellisest muretust hommikust olen juba ammu unistanud.
ELSA: Natuke liiga palju rääkis enne surma see meie peaaegu väimees. Ma jään magama. Ärata mind üles, kui midagi huvitavat juhtub.” (“Janulka, Fizdejko tütar”, lk 224)

Tegevustik toimib kenasti punktist A punkti B, aga see toimimine ise on kuidagi... erineval loogikal, Eros ja Thanatos liiguvad üheltpoolt väga sirgjooneliselt (ihad tuleb rahuldada), ent teisalt väga hämaratel aladel (kuidas neid ihasid ikkagi täide viia). AB asemel on WTF. Ja asi pole selles, et autor viskaks lihtsalt hanguga sürri või absurdi (kuigi, ka see oleks võimalik).

“KARMAZYNIELLO: Vaene ema. Oh Jumal, Jumal! Milline kohutav tõbras on ikka see minu isa.
MIKULINI: Ma palun sind väga! Ma tapsin ta ka sellepärast, et ma piinlesin temaga. Mina püüdsin uuesti läbi elada ammust armastust, uuesti kokku laduda oma katkise elu tükke ega suutnud seda. Ma vihkasin teda sellepärast, et ta oli liiga vana. Andesta mulle ja anna mulle Mirabella.” (“Kahepealise vasika metafüüsika”, lk 389)

Witkiewicz loob tavamõistusega võttes koleda maailma, kuid üldiselt täidab selle füüsilise iluga – enamasti on tähtsamad tegelased ikka väljapaistva välimusega (omamoodi lõbustav lugeda näidendite algul tegelaste tutvustusi) ning tupsutavad-mürgeldavad enamvähem kodanlikes oludes (no veduri- ja leeduteemalised näidendid on ehk “higisemad”). Nagu öeldud, pole tegelased psühholoogilised karakterid, nad etendavad autori (õigemini vastuvõtja?) silmis nö kõrget kunsti, aga seda väga vabas või väändunud võtmes; kõik need aadlikud või kunstnikud või ärimehed või deemonlikud iludused, nad on autori käes reaalsusest irdunud hüpiknukud – miski meenutab meile võimalikku argisituatsiooni (või no kasvõi draamasituatsiooni), ent need toimivad siinsetes näidendites tavaloogika kõrval. Draamat on justkui liialt palju ja see draama toimib pahatihti harjumatult. Ja ega autor end kammerlikkusega tagasi hoia, intiimsed jutuajamised võivad paisuda masside mölluks.

Autori eneseiroonia on ehk kokkuvõetav niimoodi:

“MIRABELLA: Eh, see on üks tobe ja komplitseeritud plära. Ma olen täiesti tavaline neiu. Ärge ajage mind vihale. Nüüd on nad kõik teatrirekvisiidid välja otsinud ja vehivad nendega: see on selle poeg, nagu toogi, see jälle ei ole selle õde, aga see jälle armastab teda ja nii edasi. Kas te ei saa aru, et nende jaoks, kes ei osale teie mängus, võib see olla tõeliselt traagiline? Te olete rumalad lapsed, ei midagi enamat.” (“Kahepealise vasika metafüüsika”, lk 398)

Ühesõnaga, on selline groteskne (võlts?)paatosliku otsinguga näidendite maailm. Üleküllastatud maailm. Veel hullem, aegajalt langevad tegelased filosofeerivasse targutamisse (mille jooksul ja lõpuks juhtub ikka teadagi

mis). Võiks öelda, et kõik kokku on üks kunstiline tilulilu, aga... kuradi lööva poeetikaga – naeraks, aga mille üle; saaks toimivast aru, aga kuidas? [Järgnev lause pole ehk süvamõtestatud.] Näidendid on ehk võimalik näide sellest, kui kirjandusautor keerab pööraseks draamaautoriks (sest ega kõik draamaautorid harrasta ilukirjandust – natuke raske on ette kujutada nt Kane'i proosat või luulet) – tegemist on lavatekstidega, ent ühtlasi intensiivsete lugemiskogemustega.

Ja nagu öeldud, sellist intensiivset draamatellist ei soovitaks järjest läbi lugeda, seedimine jääb vähe poolikuks nagu eespool kirjas. Aga noh, võib juba ette öelda, et arvatavalt üks mu selle aasta lugemiselamusi (hmh, 2014 oli kuidagi tuimavõitu); loodetavasti jõuab siit midagigi eesti teatrilavadele.

“ELLINOR: Härra Price, te olete kohutav inimene. Te olete minu mehe sisse mässinud. Nii targa mehe võtsite oma võimusesse vaid selleks, et minuga kohtuda. Mulle tundub, et ta ei suuda enam ilma teieta elada.
PRICE: Kas see ärritab teid? Muuseas, ma olen talle tõepoolest vajalik. Peale selle, ma armastan teid. Ma ütlesin seda juba eile. Täna kordan sedasama, ehkki ma ei usu, et sellel oleks mingi eesmärk.” (“Mister Price”, lk 480)

E.B. White: Charlotte koob võrku

Lugesin õhtujutuks ette ja sain hämmeldusega aru, et Charlotte on ju ilmselgelt emakuju ja Wilbur tüüpiline laps.
Nooruses lihtsameelselt arvasin, et korduvad kinnitused nende kahe sõpruse kohta ongi puhas tõde, aga tühjagi. See on raamat emadusest. Selline sõber nagu Charlotte oleks paras masohhist, aga selline ema on esiteks täiesti mõistlik, teiseks täiesti mõistetav ja kolmandaks päris heade kasvatuspõhimõtetega emavariant.


"Hea küll," vastas Wilbur. "Ainult õpeta mind natuke, küll ma selle valmis teen. Kindla peale on võrku hiiglama vahva punuda. Mida kõigepealt tehakse?"
"Hinga sügavalt sisse," ütles Charlotte muiates.  Wilbur hingas sügavalt.
"Nüüd roni kõige kõrgemasse kohta, kuhgu sa üles saad. Vaat nõnda!" Charlotte sööstis uksepiidale. Wilbur ukerdas sõnikuhunniku otsa.
"Väga hea!" ütles Charlotte. "Nüüd suru võrgunäsad millegi külge, kukuta end ülevalt alla ja lase samal ajal niit välja!"


"Mida sa seal üleval teed, Charlotte?"
"Ah, toimetan oma asju," ütles ta. "Toimetan nagu ikka."
"Kas see, mis sa teed, tuleb mulle?" küsis Wilbur.
"Ei," vastas Charlotte. "See tuleb vahelduseks hoopis mulle."


Lisaks on loos noor, titendusest kiiresti tüdinev ja meeste kannul minema kekslev emaversioon (Fern) ning mrs Arable, kes on nii klassikalisel-traditsioonilisel moel ema, kui olla saab.

Uskumatu, kui mööda see kõik minust lapsepõlves läks. Lapsed ei tea emadest ikka õhkagi.
Samas, ega emad kedagi suurt vist huvitagi.
Ainult teisi emasid.

Fjodor Dostojevski – Idioot (1975)

Põhimõtteliselt on see lugu sellest, kuidas kaks naist rohkem või vähem tahtlikult keeravad lootusetult sassi kahe noore mehe elud. Ja tulemus on teadagi traagiline. Need kaks naist on parajad inimhingede lammutajad – üks on femme fatale Nastasja Filippovna (hull) ja teine Lizaveta Prokofjevna (ullike), üks hävitab inimhinge kosmilisi sidemeid, teine hävitab argitasandil. Ja vürst Mõškin (ullike) ja Rogožin (hull) kannatavad kui katseloomad. Muidugi ei saa tehtus süüdistada vaid naisi ennast – süüdi on konkreetselt meeste- ja võimukeskne ühiskond, mis muutsid nad sellisteks psühhopaatilisteks tuulelippudeks – üks on lapsest peale armukeseks kasvatatud, teine aga peab oma turjal perekonda ühiskonna koorekihti vedama. Aga – eks neil naistel loomus ole... selline impulsiivne.

Okei, nali naljaks. Tegelt on muidugi raske mamma Lizavetat pidada miskiks kaootiliseks bad ass mutiks, lihtsalt seekordsel taaslugemisel hämmastas, kui palju jamasid ta oma pidurdamatu käitumise ja arutute hirmudega nii Mõškinile kui ka eelkõige oma perekonnale põhjustas. Tõeline katastroofikülvaja.

Psühholoogilise realismi asemel võiks seda romaani nimetada psühhedeelseks realismiks, tegelased visklevad saatanlikkuse ja ingellikkuse metamorfoosides (tõsi küll, muidugi on erandeid), vahel on hullude tegude põhjenduseks vaid “aga miks mitte?”. Võiks öelda, et tegelased jagunevad mitmesse gruppi – nö stereohääled (ehk siis tegelased, kellelt võib avastada mitmeid erinevaid külgi või motiive; Mõškin, Rogožin, Lebedev, Ganja, Lizaveta, Ippolit, Jevgeni Pavlovitš, Keller), monohääled (ehk siis tekstis üsna muutumatud suurused; kindral Ivolgin, kindral Jepantšin ja ta tütred, Kolja, Varja) ja siis selline kahtlane rühm, kes nagu oleks stereo, aga samas nagu pole – eelkõige Nastasja ja Aglaja (Aglaja justkui saab mitmesugust väljendumist, aga see on selline... jätkuvalt lapsik; Nastasja on pigem kõrvaltegelane ja üsna vähese väljendumisega, autor eelkõige kirjeldab ta hingeseisundite palanguid, aga muud me ei tea kui Mõškini veendumust, et tegemist on haige inimesega – aga mis nende 6-7 kuu jooksul temaga tegelikult juhtus, see jääb tegelikult päris varju).

Dostojevski on muidugi võrratu autor, ja aja jooksul on üha huvitavam avastada ta humoorikamat külge (või siis tänapäeval mõjuvad mõned tollased käitumised selliselt). Ja vist esmakordselt torkas silma, et romaani nö avapäev kestab tervelt 197. leheküljeni. Eks praegu kratsiks heameelega maha selle Ippoliti pika hüvastijätukirja, aga noh, selline see romaan on, täis kõiksugu arutlusi ja meeletuid tundepuhanguid.

Vürst jagab hinnanguid:

“Vahepeal pidasin ma teid juba päris kurjategijaks – ja siis te tegite mulle korraga nii head meelt; see oli mulle õpetuseks: ei tohi hukka mõista, kui ei tunne. Nüüd ma näen, et teid ei saa mitte ainult kurjategijaks, vaid isegi mitte üdini rikutud inimeseks pidada. Te olete minu arvates lihtsalt nii harilik inimene, nagu veel olla saab, ainult et vististi väga nõrk ja mitte põrmugi originaalne.” (lk 137)

Nojah, mitteusklikule on see ilus, aga ikkagi võõras mõttekäik:

“Tunni aja pärast võõrastemajja tagasi minnes kohtasin rinnalapsega naist. Naine oli alles noor, laps umbes kuuenädalane. Laps naeratas, ema tähelepanekut mööda esimest korda oma elus. Ma nägin, kuidas naine lõi nii hardalt-hardalt risti ette. “Miks sa seda teed, noorik?” küsisin ma. (Ma pärisin siis ju kõike.) “Sellepärast,” ütles tema, “et just samasugune nagu ema rõõm, kui ta oma lapsukese esimest naeratust näeb, niisugune on ka Jumala rõõm iga kord, kui ta taevast näeb, et patune inimene kõigest südamest tema ette palvetama tuleb.” Lihtne naine ütles mulle seda, peaaegu nendesamade sõnadega, ja see oli nii sügav, nii tabav ja tõeliselt religioosne mõte, mõte, milles avaldub korraga kogu kristluse olemus, see on kogu käsitus Jumalast kui meie lihasest isast ja Jumala rõõmust inimese üle, mis on isa rõõm on lihase lapse pärast – Kristuse peamine mõte! Lihtne naine rahva seast!” (lk 243-244)

Kaasaegsed arvavad, miks vürstile võiks Nastasjaga abielu kasuks tulla:

“Vürsti juurest väljudes ütles arst Lebedevile, et kui kõik sellised hoolduse alla panna, kust siis hooldajaid võtta? Kui Lebedev kirjeldas traagiliselt ligemal ajal toimuvat sündmust, vangutas arst kelmikalt ja kavalalt pead ning tähendas viimaks, et kõnelemata sellest, “kes kellega abielluda võib”, olevat kütkestaval daamil, niipalju kui tema kuulnud olevat, “peale võrratu ilu, mis juba ise võib varakat inimest võluda, ka kenasti raha Totskilt ja Rogožinilt, pärleid ja briljante, salle ja mööblit, ja seepärast ei ilmuta kalli vürsti eelolev valik kaugeltki mitte nii-öelda erilist, silmatorkavat rumalust, vaid annab hoopis tunnistust peene seltskonnainimese mõistuse ja arvestusvõime terasusest, soodustades järelikult vastupidist ja vürstile kõigiti meelepärast lõppotsust...” See mõte rabas ka Lebedevi: sellega jäigi ta rahule, ja nagu ta vürstile ütles: “Nüüd ei näe te minu poolt midagi muud peale andumuse ja verevalamise; selleks ma siia tulingi.”” (lk 644-645)

Väike õpetus arendamaks kõrvaltegelasi:

“Ometi jääb veel vastamata küsimusele: mida teha romaanis tavaliste, täitsa “harilikkude” inimestega ja kuidas neid lugejale esitada, et nad oleksid natukenegi huvitavad? Sootuks vältida neid kuidagi ei saa, sest tavalised inimesed on kogu aeg ja enamasti hädavajalikeks vahelülideks eluoluliste sündmuste ahelas; neid vältides hävitame järelikult jutustuse tõepärasuse. Täita romaani üksnes tüüpidega või huviavuse mõttes ka lihtsalt kummaliste ja erandlike inimestega oleks ebatõenäoline ja võib-olla ka ebahuvitav. Meie arvates peab kirjanik katsuma leida huvitavaid ja õpetlikke varjundeid isegi igapäevasuste seast. Kui aga näiteks mõne igapäevase isiku olemus avaldub just nimelt püsivas ja muutumatus igapäevasuses, või kui mõni selline isik paremal juhul, hoolimata oma suurtest jõupingutustest tavalisuse ja rutiini rööpast iga hinna eest välja pääseda, lõpetab siiski sellega, et jääb muutumatult ja igavesti rutiinseks, siis kujutab selline isik endast koguni mõnel määral omamoodi tüüpilisust – kui igapäevasus, mis ei taha mingi hinna eest jääda selleks, mis ta on, vaid tahab tingimata saada originaalseks ja iseseisvaks, omamata seejuures iseseisvuseks väiksemaidki eeldusi.” (lk 505)

Eugene O'Neill – Pikk päevatee kaob öösse (1972)

Ega siis ainult Kane või Gombrowicz ole kirjutanud vapustavaid ja hingekriipivaid näidendeid, ka realism rokib ehk siis see tekst on üks mu lemmiknäidendeid, vahevalus tekst, mis lugemisel alati noa edukalt südamesse lööb. Ühesõnaga, pisarakiskuja pere-seppuku. On väliselt edukas perekond, kus siis joodikust pereisa, morfiinisõltlasest ema ja kaks täiskasvanud joodikust poega. Nagu iga teine perekond, keda meil õnn tunda või taluda.

Et kuulu järgi näidendil tegemist võrdlemisi autobiograafilise ainesega, võib noorimas tuberkuloosihaiges pojas natuke aimata autorit ennast. Noorim poeg on ühtlasi selline, kes pole otseselt-tahtlikult teistele perekonnast halba teinud – kuigi jah, vahel leiavad teised, et just noorima poja sünnitusest tekkinud terviseprobleemid muutsid ema vaimsete probleemidega morfiinisõltlaseks. Noh, omaette küsimus ka selles, et vanem poeg võis olla süüdi veel ühe varalahkunud poja õnnetus surmas. Või et mis siis üldse on see abielu, mida kuulus näitlejast isa noorikuga sõlmis, kas see hävitas ema unistused (või oli naine juba siis vaimselt tasakaalutu?). Või kas emapoolsest suguvõsast võib pärineda tuberkuloos, mida noorem poeg põeb (ja millest ei saa emale rääkida, kuna selle isa omakorda suri tiisikusse). Või siis isa, mis elu tema elas, kas ta hoolis naisest või poegadest, või vaid oma naba heaolust. Kes mida mäletab, ja milliseid mälestusi peidetakse. Jne jne jne.

Kõikjal on valusad küsimused, millele lihtsalt ei ole selgeid vastuseid. On teatud selgusehetked, mil pere suudab rääkida omavahel asjadest... aga lõpuks avavad needki jutuajamised pigem uusi haavu. Kõik nad hoolivad teineteisest, aga samas... see pole täpselt see, ikka krigisevad vanad haavad. Ja nii see valus ööpäev möödub. Purjutavad mehed ja morfiiniuimas naine, pidev pendeldamine raevu, valu ja härduse vahel. Aga selgust, seda ei saabugi. Sumbume öösse, mõtleme end paremateks inimesteks.

Inimesed, kes ei taha teistele valu teha, aga ilma ei saa. Sest neil on saladused ja minevik, mis neid rõhuvad. Süütunne. Hirmud. Unistuste luhtumine. Aastatega kujunenud kaitsekiht ja ventiilid, millega frustratsiooni välja lasta. Süütunne üksteise ees, viha selle tunde pärast. Ja kõigest hoolimata lähedus. Või midagi sellist.

Väga valus näidend.  

Joris-Karl Huysmans – Äraspidi (2013)

Viimase aja üks igavamaid lugemiselamusi, ja samas üks põnevamaid järelsõnasid, mis viimasel ajal tõlkeraamatutele lisatud. Probleem siis muidugi selles, et see kõrgelt hinnatud klassikaline teos pole mu teetass, aga noh, kui kätte sattus, eks siis kogemuse mõttes võis läbi lugeda (ja eks seljakotti mahuvad ikka paremini õhemad raamatud kui mõni Abercrombie tellis). Lühidalt kokku võttes (vt lk 174): staatiline ilutsemine nabavahtimise teemal, tammumine kujutluste ja aistingute nautimistes. Kuid õnneks jagub autoril mõningast irooniat peategelase kirjeldamiseks; hea, et miski pole püha. Lugu kui sellist on raske kokku võtta, tegemist pigem esseeliku vaatega ühe egoisti mõttemaailma, tema haigustest vaevatud keha ja vaimu rohkem või vähem erilistest naudingutest. Raamatud, lõhnad, religioon, terake meelelisust. Klantssaareke keset roiskumist.

Arvatavalt on tõlkijal selle tekstiga päris palju jändamist olnud, kõik see sõnavara, mis ta on pidanud leidma peategelase tundevirvenduste või loetelude kirjeldamiseks. Ja muidugi tõlkija järelsõna, mis avab huvitavat tausta autorist ja teosest, ning ärgitab alternatiivsetele mõtetele. Tore, et kirjastus sellise sarjaga järjepidevalt vaeva näeb.

Kuidas peategelane mõtles Londonisse minna, kuid jäi Pariisi lokaalidesse toppama:

“Nüüd oleks ta veel joostes jaama jõudnud, aga otsatu vastikus reisi vastu, tungiv vajadus paigale jääda võtsid ta üle võimust aina selgema ja vääramatuma jõuga. Mõtlikult laskis ta kuluda veel mõnel minutil, lõigates nii läbi taganemistee, ja mõtles endamisi: “Praegu peaksin kassa juurde kiirustama, trügima, et pakikandjat leida: milline tüütus! milline vaev see oleks!” Ja ta kinnitas endale taas: “Lõppude lõpuks kogesin ja nägin ma ju kõike, mida tahtsin kogeda ja näha. Ärasõidust peale olen ma juba küll ja küll inglise elu maitsta saanud; peaksin olema arust ära, et kustumatuid muljeid mõttetu kohamuutusega kaalule panna. Milline meeltesegadus mind küll haaras, kui üritasin oma ammuseid tõekspidamisi salata, oma peas sündinud vaguraid fantaasiapilte tõrjuda, ja jäin nagu vana narr uskuma, et väljasõit võiks olla vajalik, huvipakkuv ja kasutoov! Ennäe,” ütles ta pilku kellale heites, “ongi aeg koju pöörduda.” Ja sedapuhku tõusis ta püsti, väljus, käskis voorimehel end Secaux' jaama viia ja naasis kõigi oma pakkide, kohvrite, kottide, reisipleedide, vihmavarjude ja jalutuskeppidega Fontenay'sse, tundes füüsilist kurnatust ja vaimset väsimust nagu pikalt ja ohtlikult reisilt koju saabuv mees muiste.” (lk 122-123)

Lahendus neile, kes peavad valke manustama:

“Ta muremõtted lahtusid; liiati olid ka ta vaevused järele andnud ja nõrkusesse, mida ta kõigis ihuliikmeis tundis, oli segunenud midagi magusat, midagi ähmaselt ja rambelt paitavat; ja lõpuks oli ta hämmeldunud ja rahul, et polnud kokku kuhjatud drooge ja rohupudeleid, ning kahvatu naeratus väreles ta huulil, kui teenija tõi kohale peptooniga toiteklistiiri, hoiatades, et protseduuri korratakse kolm korda kahekümne nelja tunnu jooksul.
Protseduur õnnestus ja des Esseintes pidi tahes-tahtmata end sõnatult õnnitlema selle sündmuse puhul, mis mõnes mõttes kroonis eluviisi, mille ta oli endale kujundanud; tema kunstlikkuseihalus oli nüüd, ilma et ta seda soovinud oleks, kõrgeimal astmel teoks saanud; kaugemale minna polnud võimalik; sel viisil toidu manustamine oli kahtlemata ülim hälbimus, mida oli võimalik toime panna.” (lk 183)

postimees

sirp
aabitsarahvas
tõnise lugemispäevik

J.R.R. Tolkien – Kääbik ehk Sinna ja tagasi (2012)

“Ma olen Gandalf, ja Gandalf – see olen mina!” (lk 11)

Tolkien on selles raamatus üpris elurõõmus jutustaja, ikka suhtleb lugejatega ja annab neile lootust, et peale siin esinevaid konflikte ja nende lahendusi ootab tegelasi ees rahupõli – mis siis hilisemas triloogias saab üsna rängalt põrmustatud. Ühesõnaga, tegemist on üsna positiivse noortekaga, mis oma verisemaid külgi hakkab näitama alles siis, kui Smaugiga läheb hapuks ja tahetakse päkapikkude kulda laiali jagada.

Teiselt poolt võib öelda, et autoripoole lugejate nunnutamine ja viitamine eesootavatele sündmustele käib natuke närvidele (kuigi muidugi olen raamatut varem lugenud jne). Kolmandalt poolt lisab selline suhtumine tekstile õdusat vanamoelisust ja eskapismi.

Mis siis seekord “Kääbikus” juhtub? Bilbo tembeldatakse murdvargaks, kes läheb päkapikkudega nende endisse kodupaika röövretkele. Retk Üksildase Mäeni pole üleüldse kergete killast, aga seekord nad tõepoolest jõuavad Smaugi okupeeritud alani. Nii nagu varemgi, Bilbol avanevad iseloomus mitmed uued tahud (või õigemini – pakub laiale maailmale visiooni kääbiklikkusest; perifeeriast tuleb muutus, mis tsentrit muudab?), tänu millele seekord head võidavad... kui ainult Surnumanaja ei looberdaks ikka veel ringi...

Tore meelelahutus, kasvõi nui neljaks.

ulmekirjanduse baas
bukahoolik
padjaklubi

Juhan Liiv – Rukkivihud rehe all (1964)

Kevade puhul üks rõõmus värsijoru:

“TULEN, TULEN! 

Paju otsast patsatas
lobjakuda,
lepa otsast latsatas
sula lunda. 

Hüüti õhus üleval:
kuulen, kuulen!
Mina tulen, kevade,
tulen, tulen!”
(lk 11)

Aga tegelikult, sünge valikkogu Liivi luulest, morn on see luulemelu. Ja muidugi Laretei illustratsioonid, need litsuvad hinge kahe märja kivi vahele lõdisema.

“KOER 

Koer lakkus kutsikaid õrnasti
ja seadis neid kõikepidi...
Ei olnud neid tarvis kellelgi, -
nad ära uputati. 

Ja vana koer, kui ennegi,
sõi, kaitses lukku ja taba
ja haukus just nagu ennegi
ja mängis ja liputas saba.”
(lk 56)

“TULE, ÖÖ PIMEDUS

Tule, öö pimedus,
võta mind sülle. 

Minu päike ei tunne mind,
öö jäänd mulle. 

Ainust tähte sääl pole,
minul on kole. 

Varja mu üle.”
(lk 64)

Ernst ja Liisa (1900)

“Üks ilus ja hale, ühtlasi ka õpetlik jutustus noore rahwale, kahest armastajast ja nende õnnetumast otsast.” - nii on. Linnalähedases talukeses elas Liisa emakesega ja müüs elatumiseks Moskvas lillekesi. Toimetulek oli probleemne. Ükskord aga ostis Liisalt lillekimbu noor mõisnik Ernst, kes vaimustus neiust ja tegi temaga suulise lepingu, et edaspidi müüb Liisa vaid temale lilli. Ja nii läks. Samuti tutvus Ernst Liisa emaga, kel õnnestus paaril korral noormehele kurta oma rasket elujärge. Liisa ja Ernst hakkasid öösiti salaja kohtuma ja lõpuks juhtus see, mida ei pidanud juhtuma. Mille peale Ernst teatas kohe, et peab nüüd sõtta minema, isamaa ootab. Kaval ajastus! Kõik nutavad ja annavad lubadusi, mõttetuid nagu ikka.

Möödub kaks kuud, ja korraga näeb Liisa linnatänaval... Ernsti! Ta vajub noormehe kaenlasse, kes seepeale...

“Tema kahwatas ära ja mitte midagid ta hüidmise peale wastates, wõttis ta käest kinni, talutas teda oma tuppa ja ütles ust lukku pannes: - Liisa! asja seisukord on ennast muutnud, mina olen sunnitud naist wõtma, sina pead mind rahule jätma, ja oma enese kasuks mind katsuma ära unustada. Ma armastasin sind ja armastan weel praegugi, see on mina soowin sulle südamest kõiksugu head.
Siin on sulle sada rubla, - wõtta seda (tema pistis talle raha wägise tasku) luba mind sind weel wiimast korda suuteleda, ja mine kodu.” (lk 32-33)

Liisa koperdab seejärel linna peal ringi ja minestab ja on nõutu ja muidu dramaatiline.

“ - See mälestus wapustas tema hinge? Hirmus südame piin paisus ta näu pealt? Mõne minuti pärast waus ta sügawa mõttete sisse. Korraga waatas ta oma ümber ja nägi oma naabri 15 aastast tütart, kes teed mööda kodu poole läks, ta hõikas teda oma juurde, andis Ernst'ist antud raha ta kätte ja ütles.
- Armas Anna? armas sõbrannake! wii see raha minu ema kätte, see ei ole mitte warastatud, ütle talle, et ta Liisa ta wastu on eksinud, tema armastust ühe kõlwatuma inimese wastu warjates, E... ah tal ei ei ole selle nime tarwis teada. Ütle, et see inimene minu wastu truudust murdis, palu, et ta mulle andeks annaks, Jumal saab temale ise abimeheks olema, suudle ta kätt nagu ma sinu kätt suudlen... Ütle et vaene Liisa käskis teda suudelda, ütle talle, et mina... Seal juures hüppas ta wette.” (lk 34-35)

Tõmmatakse välja ja maetakse sinnasamma musta tamme alla. Sureb ema, sureb Ernst (enne küll jõudis lobiseda juhtunust autorile). Loo moraal? Nojaa.

“Nüüd wõib olla on n'ad ehk juba äraleppinud.” (lk 36)

Hilisemas tõlkes (1974) on noormehe nimeks siiski Erast.

Fjodor Dostojevski – Kuritöö ja karistus (1987)

“Ja kui ta lõpetab kohtumõistmise kõigi üle, hüüab ta ka meile: “Tulge ka teie,” ütleb ta. “Tulge, te joobnukesed, tulge, te nõdrakesed, tulge, te jõledad.” Ja meie tuleme kõik, tuleme häbenemata, ja seisame tema ees. Ja ütleb: “Teie, sead! Teil on ju metsalise kuju ja metsalise täht; kuid tulge ka teie!” Ja siis hakkavad rääkima targad ja mõistlikud: “Issand! Miks võtad sa need vastu?” Ja ütleb neile: “Sellepärast võtan nad vastu, oh targad, sellepärast võtan nad, oh mõistlikud, et ükski nendest ise ei arvanud ennast selle vääriliseks!...” Ja sirutab meile oma käed ja meie langeme maha... ja hakkame nutma... ja mõistame kõik! Siis mõistame kõik! ... Ja kõik mõistavad... Ja Katerina Ivanovna... ka tema mõistab!... Issand, sinu riik tulgu!” (lk 24-25)

Märkamatult on saabunud aeg, kus enam polegi Raskolnikoviga ühest vanuseklassist – praeguses vanuses oleks Rodjagi sunnitööst vabanenud ja Sonjaga kristlikku pereõnne nautimas. Aga kes teab seda naiste muutlikku meelt, lubatakse igavest õndsust, ent välja kukub nigu alati. Võiks möödaminnes mainida, et see lõik pole romaani kohta, vaid lihtsalt hõbedase kulundpea samblased tarkuseterad. Aegumatu värk.

“Siiski, sel õhtul ei suutnud ta kauemat aega ühtesoodu millelegi mõelda, mõtteid millelegi koondada; temas keesid tunded. Dialektika asemele astus elu ja teadvuses hakkas hoopis midagi muud välja arenema.” (lk 522)

Raamat on teadagi üks parimad romaane, mis eales trükitud (ja kes vastu vaidleb, on maitsetu; või noh, teistsuguse maitsega – ning jumal sellega!); hoolimata oma mäekõrgustest stiilivääratustest ja võõravihapropagandast – aga see ongi hea kirjandus, harjumuspäratu stiil ja olemise ekstreemsuse kompimine otsustab kõik (no muidugi sellist tekstihullust lahutab grafomaaniast vaid üks väike-väike sammuke). Autorile meeldivad pikad vaikusehetked, kahekesi ikka vaikitakse tardunult kümme minutikest või siis vaadatakse mõnda aega teineteisele laupapidi otsa. Ja silmad leegitsevad! Sisemus põleb! Ja siis mõistetakse kõik! Äkki! Selline hingede äkkvulkaanilisus on teadagi võrratult melodramaatiline ja paeluv ja niidab rajult jalust.

“Raskolnikov oli selle aja, selle kuu jooksul niivõrd ära väsinud, et ta ei suutnud enam selletaolisi küsimusi muidu lahendada, kui aga ühe otsusega: “Siis tapan ta.”” (lk 440)

Tekst ongi torm ja tung vene õigeusu ning vabamõtlejate moodi, suvise Peterburi maniakaaldepressiivsete jätiste ja inglite paraad (see on vist esimene lugemiskord, kui Raskolnikov tundus läbi romaani ühe paraja imbekana – olen vana), selline kõrgseltskond nagu “Idioodis” või “Sortsides” üleüldse puudub, on vaid vaene ja psühhedeelne kõnts. Raamat algab, jätkub ja lõpeb järeleandmatu andmisega, iga lause ja lõik on täpne ja rahutult voolav ja oluline, tekstis polegi hetke, kus laseks lihtsalt silmadega üle – ja selline värk on mõnus, ausalt. Teksti vastikuim hetk on teadupoolest märaunenägu (lk 55-59), aga õnneks saab sellest kohe alguses mööda.

“Meile näib igavik ikka ideena, mida pole võimalik mõista, millegi ilmatu suurena! Aga miks siis tingimata just ilmatu suurena? Kuid äkki, kõige selle asemel, kujutlege, on seal ainult üks toake, midagi tahmunud talusauna-taolist, kuna kõigis nurkades on ämblikud, ning see ongi kogu igavik. Teate, minu silmade ees virvendab mõnikord midagi sellesarnast.” (lk 273-274)

Avastasin, et Razumihhin, Porfiri ja Svidrigailov on ikka vinged ja tähelepanuväärsed kujud (raamatus ongi kaks inglikest – Razumihhin ja Sonja, üks on joodik ja teine lits). Razumihhini ja Dunja esmakohtumine on üks ilusamaid ühepoolse esimesest pilgust armumise kirjeldusi (lk 184-198), sellele kaasaelamine on kui... üks väga ilus hetk. (Raisk, kui ilus on üks hetk tabada oma elu armastus.) Svidrigailov on kui elumerest tülpinud deemon, kes ükskõikselt jõuab läbi tülgastava patutee ühe heateoni enda lõpus. Aga siis muidugi teatraalne suitsiid, mis omast ajast ees. Stepan Trofimovitš on nagu Svidrigailovi äraspidine peegelpilt, olles kui süldistunud nö revolutsionäär; aga mõlemad sellised isakesed maalt et hoia ja keela (romaanide võrdluses on samuti peategelaste emad vastupidiselt nihkes, siin selline pooldebiil kodukana, järgmises romaanis õnnetu (ebaõnnestuv?) matriarh). Ja noh, Porfiri on Porfiri, praegustes krimisarjades selline tüpaaž just läbi ei lööks, aga milline ontlik ullike ja selline silmademäng. Ja kui kenasti püüab Razumihhin Zossimovile naist kupeldada...

“Ma pole teda sugugi meelitanud, võib-olla olen ma ise meelitatud, oma rumaluse tõttu, kuid temal on täiesti ükskõik, olen see mina või sina, ainult et aga keegi kõrval istuks ja ohkaks. Siin, kas tead... Ei oska sulle seda väljendada, siin on, noh, matemaatikat tunned sa ju hästi, tegeled sellega nüüdki veel, tean... noh, hakka temale integraalarvutamist seletama, jumala eest, ma ei tee nalja, räägin tõsiselt, tal on täiesti ükskõik: tema vahib sulle silma ja ohkab ning nõnda terve aasta ühtesoodu. Ma rääkisin talle muuseas tükk aega, päeva kaks, Preisi ülemkojast (sest millest siis temaga ikka rääkida?) - ainult ohkas ja higistas! Ainult ära räägi temale armastusest, saab häbikrambid, kuid tee nägu, nagu ei võiks sa lahkuda, noh, ja aitab. Hirmus mõnus; täiesti nagu kodus – loe, istu, pikuta, kirjuta... Isegi võib suudelda, ettevaatlikult muidugi...
/-/ Mõistad: teie kahekesi sobite väga hästi kokku! Juba varemini mõtlesin sinu peale... Sina ju lõpetad sellesamaga! Kas siis pole ükskõik, kas pisut varem või hiljem? Siin, kas tead, on mingisugune sulgpadjaline algus – oh! ja mitte ainult sulgpadjaline! Kisub sisse; siin on maailma lõpp, ankur, vaikne sadam, maailma alus, pliinide, rasvaste kalapirukate, õhtuse samovari, vaiksete ohete ja soojade vammuste ning soojaks köetud ahjude essents, - noh, just nagu oleksid surnud, aga samal ajal ka elus, mõlemad mõnusused korraga!” (lk 197-198)

Üleüldse ei saa autorit hinnata tänapäeva pilguga just naistesõbralikuks (kas klassika on üldse võrdõiguslik?). Ja mida küll arvata sellistest kirjeldustest? Ainult head.

“Kui ukse vahelt piiluv perenaine aru sai, et Raskolnikov on meelemärkusele tulnud, sulges ta ukse ja kadus. Ta oli alati häbelik ja kõnelused ning seletused olid talle vaevaks; aastat nelikümmend vana, paks ning rasvane, mustade silmade ja kulmudega, paksuse ja laiskuse tõttu heasüdamlik; välimuselt isegi väga kena. Aga häbelik enam kui tarvis.” (lk 113-114)

Ja lugu jäigi ümber jutustamata, sest, milleks?

kirjandus

esimene armastus

päevaleht

Daniil Harms – Väljapudenevad vanaeided (2011)

Kunstnik ja kell 

Serov, kunstnik, läks Obvodnõi kanali äärde. Miks ta sinna läks? Kummimaterjali ostma. Milleks talle see? Et endale kummipaela teha. Aga milleks temale kummipael? Selleks, et venitada. Vaat nii. Mis veel. Lisaks on veel üks asi: kunstnik Serovil läks kell katki. Enne käis hästi, tema aga võttis ja tegi selle katki. Mis veel?
Muud midagi. Ei midagi – ja kõik! Ära topi oma vastikut kärssa sinna, kuhu vaja pole! Tule taevas appi!
Elas kord eideke. Elas, elas, kuni põles ahjus ära. Oligi talle paras paik! Serov, kunstnik, vähemalt arvas nii...
Ehh! Kirjutaksin veel, aga tindipott kadus äkki kusagile ära. 

22. oktoobril 1938. aastal (lk 40)

Kaunishing nimetaks Harmsi tekste rõveduse karnevaliks, autori kirjutamise ja lugeja suhte võtaks kenasti kokku “Võim” (lk 142-144) – üks napakas peab kaunisõnalist jaburat kõne, teine napakas mõmiseb arusaamatuses kuni vägivaldselt plahvatab. Ja ongi kõik. Nina nokkides võiks mainida, et osad tekstid on päris ultravägivaldsed, püüd hävitada igasugust interaktsiooni, nullimine – mis on lugedes naljakas, aga tegelt natuke õudne ka. Siin ei ole nagu variant ka selles, et hävitades vana loome uue vms, ongi vaid juurteni mahakiskumine, tömbistumine. Huvitav, et Durnovo pidas Harmsi kergelt vaimult haigeks, samas kui Martson nimetab järelsõnas seda olekut simuleerimiseks. Vast ikka natuke nupust nikastanud autor oli (või on tõesti liialt värskelt meeles Durnovo katkendlikud mälestused?).

Uus andekas kirjanik 

Andrei Andrejevitš mõtles välja sellise loo. Ühes iidses lossis elas prints, kes oli kohutav joodik. Printsi naine aga, vastupidi, ei joonud isegi teed mitte, vaid ainult vett ja piima. Tema mees jõi viina ja veini, mitte aga piima. Kui nii võtta, siis jõi nainegi viina, kuigi salaja. Mees aga oli lihtsalt häbitu ega varjanud midagi. “Piima ei joo, aga viina joon,” rääkis ta ikka. Naine aga võttis põlle alt tasakesi purgikese ja kummutas selle sisu – klõmaki! – kurku. Tema mees, prints, räägib: “Annaksid ehk mulle ka.” Tema naine aga – see tähendab, printsess – ütleb: “Ei saa, mul endalgi vähe. Fuu!” - “Ah sa mait,” sõnab prints, “oled ikka üks...!” Ja nende sõnadega virutab naise vastu põrandat! Naisel on kogu molu katki, lamab põrandal ja nutab. Prints aga keeras end hermeliini ja läks oma torni. Seal oli tal puur – ta kasvatas seal kanu, kas teate. Läkski siis prints torni, seal aga lärmavad kanad ja nõuavad süüa. Üks kana hakkas isegi hirnuma. “Hei, sina,” ütleb prints, “santlaager! Ole parem vait, kuni pole vastu lõugu saanud!” Kana ei taipa mõhkugi ja hirnub edasi. Nõnda tulebki välja, et kana lärmab tornis, prints, tähendab, sõimab ropult, all põrandal aga lebab naine. Lühidalt: tõeline Soodom.
Vaat sellise jutu mõtles välja Andrei Andrejevitš. Juba selle loo järgi on näha, et Andrei Andrejevitš on suur talent. Andrei Andrejevitš on väga tark inimene, väga tark ja väga hea! 

12.-30. oktoobril 1938. aastal (lk 41)

Melanhoolselt heietades ei saa senimaani aru, miks Martson on osa Saluri tõlgitut uuesti tõlkinud (nojah, samas pole üleüldse originaalidega tuttav), seekord on ohvriks langenud “Professori naise saatus” (proovisin hakata nimekirja koostama ümbertõlgetest, aga noh, üks hetk kukkus tindipott laualt maha). Aga siiski tuleb tänulik olla, et nüüdne valimik on tõepoolest mahukaim ja uusi tekste tõlgitud päris palju.

Sinfoonia nr 2 

Anton Mihhailovitš sülitas, ütles “oh”, sülitas jälle, ütles jälle “oh”, sülitas jälle, ütles jälle “oh”, ja läks ära. Ja jumal temaga. Parem räägin Ilja Pavlovitšist.
Ilja Pavlovitš sündis 1893. aastal Konstantinoopolis. Juba pisikese poisina toodi ta Peterburi, kus ta lõpetas saksa kooli Kirotšnaja tänaval. Seejärel töötas ta mingis poes, siis tegeles veel millegagi, revolutsiooni algul aga emigreerus välismaale. No ja jumal temaga. Ma parem räägin Anna Ignatjevnast.
Anna Ignatjevnast polegi nii lihtne rääkida. Esiteks, ma ei tea temast mitte kui midagi, teiseks aga, kukkusin toolilt alla ja unustasin, millest kavatsesin rääkida. Jutustan parem endast.
Olen pikka kasvu, mitte just loll, riides käin elegantselt ja maitsekalt, ei joo, hobuste võiduajamistel ei käi, kuid daamide poole tõmbab. Ja ega daamidki mind väldi. Neile isegi meeldib, kui ma nendega väljas käin. Serafima Izmailovna on mind mitu korda külla kutsunud, ja ka Zinaida Jakovlevna on öelnud, et tal on alati hea meel mind näha. Ent Marina Petrovnaga oli mul naljakas juhtum, millest tahangi rääkida. Juhtum on üsna tavaline, aga siiski naljakas, kuna Marina Petrovna jäi tänu minule täiesti kiilaks nagu peopesa. See juhtus nii: läksin ükskord Marina Petrovnale külla, tema aga põmm! - ja oligi kiilakas. Ongi kõik. 

9.-10. juuni 1941 (lk 149-150)

ekspress 
sirp

Aleksis Kivi – Seitse venda (1983)

Klassikat on mõnus taaslugeda. Tead küll, mis enamvähem juhtub jne, aga lugemisnauding saab ikka rammus. Ehk nauditav. Ja käesolevat postitust ei sponsoreeri emakeeleõpetajate-vabamüürlaste ühendus – raamat on tõepoolest mõnuga loetav.

“Juhani. Esimese toukolase, kelle oma küüsi saan, pistan elavalt kinni kõige naha ja karvadega, seal on õigus ja kohus.
Simeoni. Mu vaene vend! Kas sa kunagi ka taeva päriliseks loodad saada?
Juhani. Mis hoolin mina taevast, kui ei saa näha Tuhkala Matti verd ning raba!
Simeoni. Oi peletist, oi peletist! Ma pean nutma.
Juhani. Nuta sina koolnud kassi, kuid mitte minu pärast. Hmmh! Mina aga teen verivorste.
Tuomas. Selle rebimise maksan mina kord kätte, seda ma tõotan ja vannun. Nii käib hunt inimesega ümber.
Juhani. Maruhunt. Mina vannun sama vande.” (lk 63)

Vendadel neli jõujoont, mis teoreetiliselt kisuvad eri suunda – Juhani, Aapo, Simeoni ja Eero; aga et vanim vend Juhani on paras populist ja rahvamees ja surnuksrääkija, siis praktikas suuri vastuolusid pole ning järgnetakse kuidagimoodi ikka temale. Juhani kui südame hääl, Aapo kui mõistuse hääl, Simeoni kui jumala (?) hääl, Eero kui modernismi (progressi?) hääl. Samas Laurigi eristuv. Ja Timo kui alatasa Juhani suurim sabarakk, temagi võib mõnel hetkel Suurele Juhile vastanduda. Ning Tuomas, kes teeb vajadusel Juhanile tuule alla, kuid tema jääb ikka kõrvalseisjana kõrguma.

Vendade suhtlemine on kui kaootiline rituaal, käib üks pusklemine või kiitlemine, ning seejärel esitab Aapo mõne ühendava muinasloo või leitakse muud võimalus ühisrinde moodustamiseks. Aapo kui vendade poolt üldtunnustatud tarkpea on mitmel puhul takkajärgi tark, nii mitmelgi korral targutab ta hiljem, et jajah, kellegi väljaöeldud mõttele (nt härjad surnuks tulistada) on temagi paar päeva mõelnud, aga jätnud siis väljaütlemata. Raamatu värvikaim kuju on kahtlemata Juhani oma võimega vendasid kõiksugu rumalusi tegema või püüetega oma võimu kindlustada tarbetute karistuste “parakrahvidega”. Ja muidugi see melodraama, mis pingeolukordades tal sülg keelele toob, naljakas ja samas kurb.

Huvitav, et kui kolmandas peatükis elatakse üle maailmalõpunägemus (lk 54-57), pole korraga Eerost kippu ega kõppu – kõik ülejäänud 6 venda võtavad neil paaril lehel kasvõi paar korda sõna, aga eelnevalt maailmalõppu pilganud Eero (lk 53-54) poleks nagu kohalgi.

“Timo. Õnnetuid Jukola pojukesi! Ja seitse tükki! Mis peame nüüd tegema?
Lauri. Küll ma tean, mis teen.
Juhani. Mina niisama. Igaüks nuga kurku!
Timo. Ära põrgu pärast!
Juhani. Mu puss, mu välkuva teraga puss! Verd lasen, nii et lainetab.
Aapo. Juhani!
Juhani. Joosku üheksainsaks lombiks seitsme mehe veri ja upume siis üheskoos punasesse merre, nagu uppus kord kogu Vana Testamendi rahvas! Kus on mu pahkpea-puss, kõige, kõige lepitaja?
Aapo. Taltsuta oma meelt!
Juhani. Teelt ära sina mu eest ja lõpp sellele neetud elule! Puss siia!” (lk 200-201)

lugemik

Fjodor Dostojevski – Kurjad vaimud (1997)

“Kelle laps see siin ennest oli?” 

“Vanaeide ämm tuli siia, või ei, minia... aga ükskõik. Kolm päeva. Lamab haigevoodis, laps sealsamas; öösiti röögib, kõht. Ema magab, vanaeit toob lapse siia; mul on pall. Hamburgi pall. Ostsin Hamburgist, et visata ja püüda: teeb selja tugevamaks. Tüdruklaps.” 

“Kas te armastate lapsi?” 

“Armastan,” kostis Kirillov, muide, üsna ükskõikselt. 

“Küllap te siis armastate ka elu?” 

“Jah, ma armastan ka elu – mis siis?” 

“Kuid olete otsustanud enda maha lasta.” 

“Mis sellest? Milleks neid asju kokku panna? Elu on omasoodu ja see omasoodu. Elu on, surma ei ole.” 

“Kas te olete hakanud uskuma tulevast igavest elu?” 

“Ei, mitte tulevast igavest elu, vaid siinset igavest elu. On hetked, te jõuate sellesse hetke ja aeg jääb äkitselt seisma ja on igavik.” 

“Ja teie loodate jõuda niisugusesse hetke?” (lk 210)

Dostojevski on vast parim kirjanik oma 4 romaaniga – mis pisut hämmastav seetõttu, et tegemist on realistlikus laadis kirjutajaga (ent realismiski igati vildakas, mis ehk ongi... võluv). Sel romaanil otsest peategelast polegi – ongi vaid (enam-vähem) kurjad vaimud, kes on igati tühised ja omadega lühises (või täpsemini – Venemaaga sideme kaotanud).

Raamat (ehk kroonika) algab kergelt ja lõbusalt (kuigi minajutustaja hoiatab jne), siis teksti edenedes läheb üha sünkjamaks ning lõpuks ongi enamik sigu end kaljult alla kukutanud (kusjuures surma saavad need, kes on välismaal “nakatunud” - Nikolai, Kirillov, Šatovid (+ vastsündinu), Liza, Stepan (aga Pjotr pääseb); kodumaised sead asuvad pea kõik rohkem või vähem oma tegusid kahetsema (v.a. Fedka)).

Autoril on romaanides üldiselt kaks kuju, kes mõjuvad eriti traagiliselt – võrdlemisi esilolevad nooremapoolsed kangelased ja taustajõududest emad (Karamazovite puhul vast vähem?); selle raamatu puhul ehk puudub erilisemalt esilekerkiv noor kangelanna (kuigi kõiksugu hulle tibisid on küllaga).

Siiski, seekordsel lugemisel kerkisid vast endale enam esile 4 tegelast, kes omakorda särisevad kolmikutes: Stepan-Varvara-Pjotr, Nikolai-Pjotr-Varvara, Varvara-Nikolai-Stepan, Pjotr-Nikolai-Stepan (ehk siis lapsed ja vanemad, Varvara pole küll nihilist ega revolutsionäärsete huvidega memm, aga... annab oma tahtmatu osa). Mis ei tähenda, et “prügikalad” (Šatov, Kirillov, Lembke) oleks vähem vägevamad (ent siiski pisema ampluaaga). Kõik nad on ühtaegu lapsikud (inimlikud?) kui hirmuäratavad (nii tegude kui mõistmatusega).

Kokku on kõik siis terav ja kriitiline ja äge läbilõige 1860-70ndate vene eliidist ja nö revolutsiooniliselt mõtlevast seltskonnast, pole ühtegi heatahtlikumat kirjeldamist leidvat meest (sest naised on sellised... hmm, plahvatusohtlikud lisandid meeste aadete põrkumistele).

Huvitav vaadata, kuidas enamasti annab autor oma tegelastele poolikuid või kaheldavaid iseloomustusi (või noh, õigemini autori minajutustaja, kes on omakorda üks sogane ja kahtlane tegelinski): “Hiljem rääkisid meil palju, et ta olevat lühikese aruga; kuid see ei olnud päris õiglane.” (lk 96).

Päris latatararomaan, vennad kukuvad ikka niimoodi jutustama, et ohohoo, napisõnalisus tähendab ehk paari lauset või Varvara mühatusi. Ent sellest moodustubki ports pööraseid dialooge (nt Nikolai ning Pjotr-Kirillov-Šatov lk 193-228), kuidas küll tegelaste kehakeel kaasa mängib, milline eksalteeritus, milline külmaverelisus, milline ükskõiksus, milline piinlemine.

Ning kui Stepan eriti närvis või haige on, kukub ta pudrutama prantsuse keeles (“Sortside” väljaandes ei antud teatavasti mingit tõlget – päris huvitav kogemus oli seda lugeda prantsust oskamata).

See, kuidas Varvara Darjat Stepanile maha kupeldab (lk 60-62), on fantastiliselt egoistlik. Karmazinovi “Merci” kirjeldus (lk 424-426) on nii lõikavalt irooniline, et... on kohe (järelsõnas mainib Torop, et ehk torge Turgenevile). Kui algul ei pannud tähelegi Kirillovi kõneviisi kummalisust, siis üks hetk oli tore sellele pihta saada.

Nojah. Eks omaette ooper on autori juutide ja sakslaste põlgus. Ahjaa... ja kes siis lõpuni positiivne on? Muidugi lihtne vene inimene. Kuidas siis teisiti.

“Tõsi küll, meil oli ka midagi, mis oli hoopis tõsisem kui paljas skandaalihimu: see oli mingi kõikehõlmav ärritus, midagi kustumatult kurja; tundus, et kõik olid kõigest kohutavalt tüdinud. Valitses mingi üldine rabe künism, kuidagi üle jõu käiv, pingutatud künism.” (lk 410)

päikesejänku

postimees

Louis-Ferdinand Céline – Reis öö lõppu (2011)

Sedapsi, noored kirjandushuvilised ja teised vaimuhaiged, see on üks raamat, mida tuleks lugeda ja seedida. Või siis jätta lugemata ning elada edasi oma võluvas bling-bling maailmas, suurt midagi ei muutu. Tegemist on tõeliselt vihase raamatuga, mis virutab heaolumakku mis hullu (ja vale pole see mitte). Tekstis on niipalju tavakäitumise eemaletõukavaid hetki või tabamisi, et tõepoolest, tunned mõneti solidaarsust Céline'i raevu või jälestusega. Raamatu esimene pool (sõda, Aafrika, Ameerika) on kui palavikuunenäo košmaar, romaani teine pool on kui Prantsumaa nimelise mülka argiõudus (oh, suured sõnad!).

Ehk siis lugu umbkaudu selline, et raamatu algul hüppab peategelane Bardamu rõõmuga I maailmasõtta marssivasse kolonni, ja noh, õige pea saab šoki sellest... sõjast. Järgneb hingeline põrutus ning satub vaimuhaiglasse paranema või nii (posttraumaatilise stressiga Švejk, eksole). Noh, lõpuks saabki sõjaväest vabastuse ning seilab edasi Aafrikasse... sinna sõites ja seal olles kogeb järgmisi, hmm, apokalüptilisi kogemusi ja konservielamusi. Seejärel toimetatakse ta laevale, millega aerutab Ameerikasse (Uus Maailm ongi vast ulmelisem osa raamatust, kõik see orjus ja muud juhtumid). Tüdineb sealgi seiklustest ja armastusest ning tagasi Prantsusmaale, kus omandab lõpuks arsti ülla ameti. Ehk siis möödub kuus aastat. Teose teine pool ongi siis, hmm, seiklemine sealses mädas ja roiskumises ja võrdlemisi moraalivabas ühiskonnas.

Natuke ajuvaba on jutustada tegevusest, sest kõikse aeg käib üks sumbunud või palavikuline nihverdamine ja peetimine. Kõigest sellest inimsitamassist mõjus kurblikuima hetkena hoopiski seaga juhtunu (lk 305). Mitte et tegemist oleks šokiproosaga, aga noh, eks tegelt nati on ka. Ja need esseelikud heietused elust võivad pakkuda nii mõnelegi avastamis- või äratundmisrõõmu (ent eks leidu kah autori väikekodanlikke mõttekesi, see ei ole äärmuslikeim lahknemine inimsusest). Ja milline stiilsus (siin toodud kaks tsitaati on küll tavakirjanduslikud, normaalsed, muidu on Céline'l ikka gaas põhjas).

“Ma olin alati kartnud, et olen seest tegelikult nagu tühi, et mul ei ole ühtegi tõelist põhjust olemas olla. Nüüd olin ma faktide toel oma olematusele kinnitust saanud. Selles keskkonnas siin – liiga erinevas mulle oma väikesel viisil harjumuspäraseks saanust – olin ma silmapilkselt nagu ära lahustunud. Ma tundsin ennast tõesti olemasolemise piiril, lihtsalt ja labaselt. Kohe kui minu ümber ei räägitud enam harjumuspärastest asjadest, ei takistanud miski mind üleni langemast mingisugusesse võitmatusse igavlemisse, vaiksesse, hirmuäratavasse vaimsesse katastroofi. Vastikus.” (lk 214)

Päris hullumeelne tõlge (peaks uuesti lugema!), sutt samast ooperist Hilsenrathi mölinamaailmaga. Või natuke võrrelda Griškovetsiga – ühel selline tiira-taara muhe semulikkus ja hinges oigamine, teisel näkku lõrisev tung&torm ja nihilistlik minnalaskmine. (Ajalooliselt oleks teksti ehk huvitav kõrvutada Camus “Võõra” või miks mitte ka Remarque'i pateetikaga.) Tore, et kirjastus lasi tõlkijal nii pika järelsõna avaldada, sai kah selgemaks, miks mõned nimed olid just sellised, et äratasid ähmast äratundmist. Ja mis tunne võis küll olla päevast päeva seda maailma tõlkides, respekt ja kummardus. Kui üldiselt on ilukirjanduses kõnekeelne väljendumine lugemist hõlbustav, siis see romaan on juba avalehtedest parajalt tiine ja põrplev, mida ei läbi just ülikiirelt lenneldes (no tegelt saab ka nii). Tõlge on päris füüsiline, kõik haiseb, lõhnade orgia (lk 292) ja pulbitsemine; või nagu tõlkija mainib – pudruline algmateeria, millest formeerub... midagi. Hullu? Tegelt mitte. Ju?

“Ta kaugenes iga minutiga elust ja enam me teda kinni ei hoidnud. Higi tuli ta näo peale nii suurte tilkadena, et ta oleks nagu terve näoga nutnud. Sellistel hetkedel on kõhe tunne olla muutunud nii vaeseks ja nii kõvaks, nagu sa oled muutunud. Sul pole enam peaaegu midagi järel, millega võiks aidata teist inimest surra. Sinus on alles ainult need asjad, mis on vajalikud igapäevaseks eluks, mugavaks eluks, ainult iseenda jaoks, lühidalt, kõnts. Sa oled tee peal kaotanud kogu usalduse maailma vastu. Sa oled peksnud selle vähese halastuse, mis sul veel oli, nii sügavale keha põhja kui said, nagu mingi vastiku väikese tableti. Sa oled surunud ta pärasoole lõppu, selle halastuse, koos sitaga. Mõeldes ise, seal on tema koht.” (lk 522)

Nojah. Tekst pole just soovitav lugemine näiteks isamaaliselt meelestatud kodanikele (aga kui vihkad prantslasi, siis küll). Või noortele emadele ja muudele sellistele. Suvalised idioodidki võiks raamatut mitte kätte võtta. Või noh, üleüldse, tasub lugeda. Tõesti.

veel üks raamatublogi
päikesejänku

maaleht
õhtuleht
postimees
päevaleht
sirp
ekspress

Frank Schätzing – Parv 1 (2008)

Kuna see raamat oli vist üks 2008. a. paremaid lugemiselamusi (viis, kuidas esimese raamatu tekst lõppeb, võiks ühtlasi olla iseenesest romaani väga hea lõpp – totaalne häving ja küllaldaselt lahtisi otsi – no kas lugejal poleks hea edasi endamisi kujutelmadega meeliskleda?) ja kuna lõpuks on ilmunud romaani teise osa, siis mõtlesin enne selle lugemist mälu värskendada (üleüldse tuleks hakata vist ülelugema loteriieelsel ajal loetut, sest mälu on nagu on).

(Kes küll õpetaks selgelt väljendumist.)

Vahel on saksalik põhjalikkus päris mõnus, teooriate ja kirjelduste tulevärk on muljetavaldav, aga igati loetav. Merebioloogia puhul ei tea, kui palju autor fantaseerib, aga igal juhul avaneb põnev maailm (selge see, et kalu jms ei tohiks süüa). Kui nüüd õieti aru sain, siis asuvad raamatus senitundmatud looduslikud olendid rünnakule inimtegevuse vastu ja seetõttu mingid müstilised helenduvad kogumid tunduvad veeolendeid hullutavat (no peab ikka teist osa lugema), värisevad laevad ja lagunevad ookeanid, uurimata veemaailm on... uurimata. Autor on isegi pisut ilukirjanduslik, mida muidu selliste tehnopõnevike puhul ei eeldakski, mõnigi tegelane pole üheplaaniline.

Viis, kuidas raamatu lõpuosas tegelasi hävineb, paneb muidugi mõtlema, et kes siis teises osas eurooplastest järel on – ja kas äkki toimus mõni imeline pääsemine või kloonimine. Kas saab olla midagi põnevamat kui “it's the end of the world as we know it (and i feel fine?)”? Peale nii hiilgavat esimest osa on muidugi suur kahtlus, et teine osa lörtsib praeguse hea mulje ära – pole lihtsalt võimalik nii head taset lõputult hoida (aga see kahtlus näris pidevalt ka Simmonsi puhul ja ometi olid nood tellised lõpuni vinged).

Lõputult ei saa kiidulaulu siristada ja selle põhjuseks on tõlke näpukarohkus. Ja huvitavad väljendid nagu pallast või batareid või effekt.

“Kõik need sündmused olid laevasõidule ja offshore-tööstusele nagu kehastunud luupainaja. See, mis tollel pärastlõunal Põhjamerel aset leidis, oli igal juhul rohkem kui erandlik tõeks saanud õudusunenägu.
See oli apokalüpsis.” (lk 482)

ekspress
baas

Väino Linna – Tundmatu sõdur (1996)

“Aga ei. Ei olnud Sturm-väeosi. Ainult jõuk räbaldunud irvhambaid, kes olid toidujahil nagu hulkurid. Vandusid ja kirusid ning lõksutasid lõugu kõikide pühade asjade kallal. Marssali suurejoonelise ja ülevas stiilis koostatud päevakäsugi üle söandasid nad nalja heita. Peaaegu nagu kommunistid. Sõid ära oma hädavarud esimese nälja puhul ja jorutasid “Die Fahne hoch” asemel “Korhola tüdrukuid”, kui neile laulutuju peale tulema juhtus. Ja enda kohta oli neil mitte just meeltülendavaid, ehk küll seda tabavamaid nimetusi, nagu bande, tolgus, kogu kupatus, terve see pask, tohman, trobikond.” (lk 103-104)

Ihan oolrait romaan ikka. Soome värgist lugemine paneb mõneti alaväärsust tundma – a la milliste jobukakkude või tühikargajatena võivad nad eestlasi vaadata. Eks võib muidugi arvata, et soomlaste massi rohkem ja looduslikult sobivam jms, aga ikkagi. Huvitav, milline Eesti kaitseliin oleks – Rakvere-Jõgeva-Lihula? Või veel sissepoole?

Kui raamatust oli ligi 3/5 loetud, selgus, et tegemist on kärbitud variandiga... mis pani muidugi hambaid kiristama ning õieti muserdas hetkeks huvi raamatu vastu. Kas lugeda kärbitut edasi või alustada täielikuma otsast või lihtsalt jätkata kirumist? Kui teaks, küll oleks hea. Huvitav, kas filmistki on olemas mingi pikem ja ilustamatum variant?

Eks linnaviirus oli verre imendunud ja tuli jätkata. Hull paatosevaba omade ja võõraste nottimine; karmi tundelaenguga teos, mis võtab igasugu naljatuju. Selline tekst paneb muidugi endalt küsima, et kuidas käituksid sina – millal sind maha notitaks, kui palju aru ja julgust sinul tegelikult oleks. Mis tunne on kaotajana sõjas võidelda.

Ütlemata depressiivne on ikka lugeda II maailmasõja aegsest läänemeresoomlaste saatusest.