Vladimir Voinovitš – Ümberasustatud isik. Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused III (2015)

Romaan jaguneb kolmeks osaks – esimeses Njura ja ta küla sõjaaegne elu, teises osas sõja lõpule järgnenud Tšonkini juhtumised Saksamaal (lisaks jant Beria ja Staliniga), kolmandas osas Tšonkini elu Ameerikamaal ja tagasitulek Nõukogude Liitu. Viimane osa sellest romaanist võinuks ära jääda või noh, see mõjub nii 20-25 aastat aegununa. Jajah, kaheksakümnendate nõukogude eluolu oli kole ja läänlastel oli raske tollaste standarditega kohaneda jne. Et nagu... Voinivitš ei ütle midagi uut – jah, lõpus saavad kokku paar tegevusliini ning mõnegi tegelase saatused on huvitavad, ent mu arvates ei anna see romaanile suurt midagi juurde, on lihtsalt pikk ja veniv outro (ja et see on algselt ilmunud 2007, mitte 1990... paneb natuke õlgu kehitama).

Esimene osa “Polkovniku lesk” meenutab ehk enam esimest romaani – tegevustik seal Venemaa pärapõrgus, Njura igatseb oma Ivani järele ning tekitab külas Tšonkinist omamoodi mütoloogia, millest siis külanaistega arutleda jne (hiljem maksab see naisele kätte). Suurt elurõõmu siin pole, Njurat ja küla tabavad mitmed traagilised sündmused ja ka taasleidmised, kuid eks ole ka kokkuhoidmist (või noh...).

Teine osa “Moondumised” on vast paralleeliks teise romaaniga, Tšonkin ja ta järjekordsed keerdkäigud, kuhu mees rohkem või vähem tahtmatult satub. Samuti Beria mahhinatsioonid Staliniga, mis viivad... Ja üleüldse osutub Stalin olevat... Voinovitšile paistab väga istuvat selline poliitiline satiir. Tšonkin on sõja lõppedes Saksamaal ja satub seal poolvägisi... ameeriklastelt poliitilist varjupaika küsima. Millegipärast tahab aga Stalin Tšonkinit kätte saada jne, ning ühel ja teisel moel hakkab päid lendama. Kolmandast osast sai esimeses lõigus kirjutatud.

Voinovitš kirjutab igas Tšonkini-romaanis justkui võrdlemisi kergemeelsel toonil ränkadest teemadest – nõukogude režiimi värdjalikkus, sõjaõudused ja saatused, inimlikkuse moondumine või kaotamine, hirmud. Võiks öelda, et on inimlikkuse laostumine, kuid samas – nõukogude aeg kasvataski lapsest peale selliseid hälvetega inimlaadseid olendeid. Autor käsitleb sellist teemat justkui humoristlikult, kuid selle värdjalikkuse tajumine ei eelda just erilist ridade vahelt lugemise võimet.

Mõneti jääb veider maitse suhu – see, mis romaanides seondub Ivani ja Njuraga, on omal moel huvitav ja kaasakiskuv (no mis nendega veel seal juhtuda saab, mida nad veel kannatama peavad), kuid see Stalini-Beria poliitiline jant ei hakka nagu õieti tööle. Jajah, türannide üle tuleb naerda (ja nende tegusid mitte unustada ega ilustada), aga see on kuidagi puine, aegunud satiir. Igati kiiduväärt, et kirjastus selle triloogia nii kiirelt välja andis.


trakyllmaprokrastineerinj2lle

Vladimir Voinovitš – Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused II (2015)

Jätkub Tšonkini trilooga ja kangelane Tšonkin ise jääb vähe tahaplaanile – tähtis on nüüd see, mida teised kujutlevad ette vangis istuvast lollikesest ja tema vahiposti kaitsmisest. Kui selline nürimeelne olevus suutis lahingut lüüa nõukogude sõjaväelastega, siis... sellele tuleb seletus leida (mis päästaks karistusest oma naha). Ametivõimud ei tohi häbisse jääda, kui kohalikke elanikke (kes teavad juhtunust kõige enam) järjest võltsiga üle kallata, siis mingi hetk ehk võltsist saabki kõverreaalsus, nõukogude reaalsus.

Nagu öeldud, on Tšonkin selles osas küllaltki tagaplaanil, seeasemel saavad sõna kolka lihtsurelikud ja võimuesindajad, episoodiliselt koguni Beria, Stalin ja Hitler. Tšonkini veider juhtum on liivatera, mis paneb ragisema masinavärgid (nagu selgub, koguni muudab 1941. aasta Moskva pealetungioperatsiooni) – mitte et see juhtum oleks kuidagi maailma revolutsiooniliselt raputanud tegu, kuid juhuste ja eneste puhtaks pesemiste laviinis... lihtsalt juhtub nii. Inimesed teevad karjääri ja neid lastakse maha, juhuslikud nahapäästmised muudavad kümnete ja sadade elusid ja saatuseid. Külalollikesest saab... kuulsa Golitsõnite aadlisuguvõsa deemonlik järeltulija (nt lk 333-334). Mitte et Tšonkin ise karvavõrdki mõistaks, milliste valede karussell on ta isiku pöördumatult endasse tõmmanud. Tema oskab vaid igisegadusse sattunult kohmata “kel vaja, see teab”. Riigi sõjalised (ja muidu eksistentsiaalsed) ebaõnnestumised, selle taga peituvad kindlasti vaid sisevaenlased.

Voinovitši tekst on kõverpeeglis panoraamvaade nõukogude ühiskonna ebareaalsusest, jaburusest ja sõgedusest. Totalitaarse ühiskonna toimimine, kus päid võetakse maha etteantud plaane ületades. Sõgedus, rumalus, sotsiaalne maniakaalsus rohujuuretasandist tipuni (eks mingil moel oleks vaieldav, et kas külaelanikud on niivõrd erinevad oma eellastest; või kui nii edasi mõelda, siis kas ametnikudki on oma eellastest teistmoodi). Sümptomaatiline on romaani algul vangis istuvale Tšonkinile jutustatav lugu, kus nõukogude korda vihkav ja seda õõnestada püüdev monarhist kirjeldab oma aastaid kestnud karjääri nõukogude bürokraatias (vt alltoodud tsitaat lk 30-31). Mida lollim ja tõpralikum käsuandja ja kaasamäägija, seda edukam karjerist. Mees sattuski lõpuks vangi seepärast, et ta jõudis oma karjääriredeliga niivõrd rumalate ülemuste ringkonda, et tema arust pidid need olema niisamuti temasugused nõukogudevastased... aga võta näpust – nad olid vaid töllid, kelle selgrooks vaid vankumatu režiimitruudus (kuni muidugi vahelevõtmiseni, mil tuli tunnistada spioneerimist mõne nõukogude vaenlase kasuks).

Esimese osa naer läbi pisarate on muutunud kangemaks või hädisemaks – järele on jäänud muie läbi järeleandmatu ajupeksmise. Muidugi, tegemist on kunstiliste liialdustega, aga arvatavalt oli toonane olukord omaaegsetele kõvasti traagilisem ja idiootlikumgi. Võiks ju silmi kinni pigistada ja öelda, et selline rajujabur asi oli võimalik vaid Krasnoje ja Dolgovi sugustes pärapõrgutes... aga vaevalt. Omal moel muutub raamat väsitavakski, tekib üleküllastatus sellest tõpralikust ühiskonnast lugemine, et nagu... palju võib seda rauda taguda? Palju.

Eks raamatus toodud ohtrate iseenesest jaburate situatsioonide üle võiks naerda või itsitada, aga kuidagi... õudne on.

“Kuid see keel... See suur ja võimas... Ei, te lihtsalt ei kujuta ette, kui raske see on. Mõned tarkpead naeravad praeguste juhtide üle, selle üle, kuidas nad erinevaid sõnu hääldavad. Kuid te proovige rääkida nagu nemad, mina olen proovinud ja tean, mida see maksab. Niisiis, ma seadsin endale eesmärgiks omandada see kohutav keel täiuslikult. Aga kuidas? Kus on selle kursused? Kus on õpetajad? Kus on õpikud? Kus on sõnaraamatud? Mitte midagi ei ole. Nii ma siis käisin mitmesugustel koosolekutel, istungitel, parteikonverentsidel, kuulasin, jälgisin, panin kirja ja pärast kodus, lükanud kõik riivid ette, kordasin peegli ees sosinal: mitirialism, impiriokritism, ekspropritoride ekspropritseeriminel, ja rahvvaheline tertsinaal. Noh, niisugused sõnad nagu silistlik-kommunislik omandasin ma põhiliselt ära ja kasutasin neid vabalt, aga kui tegemist oli prilitariaadi higimooniaga, siis ma higistasin, keel läks sõlme ja ma nutsin jõuetustundest. Kuid ma olin saatanlikult järjekindel ja sain hakkama määratu kangelasteoga. Juba aasta pärast kasutasin ma täiesti vabalt ja peaaegu automaatselt: kilometr, norsugu, konkretne. Kuid mõnikord kasutasin ma selliseid väljendeid ja kõnekäände, et koguni kogenud parteilised seltsimehed ei saanud aru, mida need tähendavad. Noh, näiteks, mida teie arvates tähendab niisugune sõnaühend: põlmandus totme sisivistmine? Kas saite aru?” (lk 30-31)

“Kuivõrd Revkin osutus samuti küllaltki tähtsaks tegelaseks, ehkki mitte nii tähtsaks, nagu seda oli Tšonkin, kästi panna ka tema omaette kongi. Vanglaülem vanemleitnant Kurjatnikov ei osanud midagi paremat välja mõelda, kui paigutas endise sekretäri ühte kongi oma lehmaga ning oli sunnitud leppima sellega, et Revkin imes öösiti salaja lehmalt piima.” (lk 259)

“Golubev läks koju tagasi, sidus padja ja teki kimpu ning viis kontorisse. Dunja-muti tühjast tarest leidis ta kaks ämbrit puskarit ja viis ka need kontorisse. Seal keeras ta ukse lukku, jõi, küttis ahju ja jõi jälle, lamas diivanil, hüppas püsti, vehkis kätega, heitis uuesti pikali ja mõtles, vahel endamisi, sagedamini valjusti, et millest küll niisugune idiootlik elu tuleb? Kes selles süüdi on: kas inimesed või süsteem? Ega jõudnud kuidagi tõeni välja: ühest küljest kujundaksid nagu inimesed süsteemi, aga teisest küljest koosneks süsteem nagu just neist endist.” (lk 280)

2014

Aasta lugemiselamusteks oli ehk Neal Asheri ja Joe Abercrombie loominguga tutvumine. Kui aga rääkida 2014. aastal ilmunud raamatutest, siis otseselt polnudki sellist teost, mis pannuks vaimustusest ohkima. Eesti kirjanduses nagu midagi ootamatult löövat ei ilmnenud, tõlkekirjandus oli parimal puhul tuntud headuses, ulmevärk podises vaikselt ning ajaloo- ja aimekirjandus ei põrutanud kruvisid valla. Aga vast ei oska hetkel miskit tahta ja eks ole veel nii mõnigi meeles mõlkuv raamat lugemata.

Alljärgnevalt siis kümme teost, mis praegusel hetkel takkajärgi mingit emotsiooni tekitasid. Kui nüüd ikkagi aus olla, siis ehk üks raamat jäi säravama emotsiooniga meelde, aga ei hakka seda eraldi välja tõstma, las siis teosed ole alfabeetilises reastuses.

Gottland

Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia

Kuidas me kõik reas niimoodi läheme

Kuningate viimane argument

Lenni

Naiseotsing

Päikese impeerium

Siniveri

Sõdur Ivan Tšonkini elu jaebatavalised seiklused. Puutumatu isik

Vareste pidusöök. Teine raamat

Vladimir Voinovitš – Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused. Puutumatu isik (2014)

Selles mõttes veider raamat, et siin on kirjeldatud kangelasliku Suure Isamaasõjale vahetult eelnenud aega ja siis sõja alguse olustikku kuskil Venemaa kolkas... omal moel naljakalt, näidates seda nõukogude elu ja korra absurdi, lollust ja totalitarismi kogu oma rajususes (nojah, eks see ole suuresti naer läbi pisarate ja tegemist on ikkagi ilukirjandusega).

Lugu siis sellest, kuidas 1941.a. mai lõpus teeb punaväe aeroplaan hädamaandumise kuskil pärapõrgus Krasnoje nimelise küla juures. Lennuriista kohe tagasi transportida või remontida ei saa ja seda saadetakse valvama õhuväe juures teeniv kasulik, kuid lihtsameelne lollike Ivan Tšonkin, kes muidu hoolitseb väeosa hobuste eest või teeb muid mustemaid töid. Mees lennutatakse kohale ja ta asub vahti pidama, ent aeroplaani kõrval aias ukerdab põllulapil mahlakate vormidega naine, ja noh, eks üks asi viib teiseni ning ajateenija Ivan ja postiljon Njura hakkavad aset jagama. Mees aitab kodustes töödes ning kõpitseb maja kallal, naine on õnnelik, et viimaks mees majas (kui ta vaid mitu korda päevas sedasamust armurõõmu ei tahaks). Sõdur Ivan jäetaksegi aeroplaani valvama, pole lollikesi peagi alanud sõjas jalgu vaja, leiab rinde poole teele asuv lennuväeosa päälik (oma osa selleski, et värskelt armunud naine ei toimeta Tšonkini allkirjastatud arupärimist oma vahipidamise kohta sõjaväeosale – parem, kui armee unustaks mehe olemasolu).

“Tšonkin heietas oma mõtteid. Mõtteid oli tal mitmesuguseid. Jälgides tähelepanelikult elu, mõistes selle seadusi, sai ta aru, et suvel on tavaliselt soe ja talvel külm. “Aga kui oleks vastupidi,” mõtles ta, “et suvel oleks külm ja talvel soe, siis nimetataks suve talveks ja talve suveks.” Siis tuli talle pähe teine mõte, veelgi tähtsam ja huvitavam, kuid ta unustas otsekohe, mis mõte see oli ja meelde see enam ei tulnud. Mõte kadumaläinud mõttest oli piinav.” (lk 27)

Külaelu ja kolhoosikord on distantsilt vaadates naljakas (ja muidugi see inimeste sõge rumalus, mida autor rahumeeli eksponeerib), aga tegelikult muidugi masendav. Mingil moel on säilinud endine külakord, kuid see segatud pea religioosse nõukogude korraga. Keegi on küüditatud, keegi arreteeritud, mõnel õnnestunud linna pageda, ning kohalejäänutelt nõuavad ülemused (omakorda kõrgemate ülemuste nõudmisel) plaanide täitmist või muid lollusi. Nõukogulik ühiselu kui selline. Aastate eest kolhoosi käimalükkamiseks kuhjatud külaelanike vara tassitakse uuesti laiali; inimesed on jommis, fatalistid ja samas nõukogude kodanikud. Kord seda, teist ja kolmandat. Pole ülevust segatud madalusega, seeasemel on madalus segatud elurõõmuga (ja noh, osa elurõõmust on rõõm puskarist).

Algab niisiis muuhulgas Suur Isamaasõda ja noh... peale mitmeid juhtumeid saab kohalik rajooni julgeolek (mitte just) anonüümse teate, et Krasnoje külas varjab end desertöör Tšonkin (mees tahab küll sõtta minna – aga ei saa, nagu värbajale teada, on ta juba aktiivses teenistuses). Julgeolek sõidab aeroplaani vahimeest arreteerima, kuid läheb vähe teisiti... ja kohalik kolhoos ületab selle segaduse tagajärjel plaane (niivõrd üllatav teave jõuab üleliidulisse ajakirjandussegi)! Ent ühtlasi tekivad kuulujutud mingist kahtlasest Tšonkini bandest, mis võivat olla natside diversandid vms. Ning kohale saadetakse polk, et Tšonkin...

Ühesõnaga, niivõrd pühast asjast kui nõukogude sõjast natsidega on võimalik kirjutada läbi humoorika-satiirilise kõverpeegli (umbes nagu Hilsenrathi musta huumoriga piserdatud juudikogemus). Tekib muidugi küsimus, et kuidas on võimalik triloogia järgmistes osades ülal hoida selles romaanis kohatud üsna lopsakat absurdimetsikust. See tekitab põnevust, et mida autor peale hakkab, kuidas Tšonkinil võimalik pääseda mahalaskmisest. Ei tea.

“Nad vaikisid jälle.
“Andrei,” ütles Aglaja vaikselt ja vankumatult, “kui sa ise tunned, et sul on ebaterved meeleolud, siis pead sa partei ees relvad maha panema.”
“Jah, pean küll,” nõustus Andrei. “Aga mis saab siis meie pojast? Ta on ju kõigest seitse aastat vana.”
“Ära muretse. Ma kasvatan temast tõelise bolševiku. Ta unustab koguni sinu nime.”
Naine aitas mehel kohvri ära pakkida, kuid keeldus ideelistel kaalutlustel veetmast ülejäänud osa ööst temaga ühes voodis.” (lk 204)

err kultuur

postimees

trakyllmaprokrastineerinj2lle