Kalle Käsper - Doktor Stockmanni variant (Vikerkaar 10-11, 2023)

 

Arvasin aastakümneid, et ma Käsperi ilukirjandust rohkem kätte ei võta. Aga kui nüüd Vikerkaar avaldas ta noorpõlvetöö, siis … uudishimu võitis kindlameelsuse (mäletasin valesti, 2011 olen siiski lugenud miskit huumorikogumikku).

Nagu pealkiri sedastab, on tegu variatsiooniga Henrik Ibseni “Rahva vaenlase” ainetel, algselt kirjutatud keset õitsvat stagnaaega. Küsimus siis sellest, kas ja kuidas tõtt rääkida. Millest muidugi tekib küsimus, et kes oled sina, et tõde kuulutada. Või miks sa arvad, et sinu tõde on see kõige õigem tõde, mida kõik muidugi peavad kuulma.

Stockmann arvab, et tema on nüüd valmis kuulutama tõde, mida ta on pikka aega vaaritanud. Kuigi see on raske, aga noh, välja tuleb öelda ja tema teab, mis kõik ees ootab. Kammernäidendi teine osaleja (taustal on ka Stockmanni naine, kuid ajastule omaselt on ta lihtsalt teenindav objekt) Heasoovija ütleb muidugi, et Stockmann elab illusioonides ja toob end ohvriks masinavärgile, mis võimu ülal hoiab. Nende dialoogi juhibki Heasoovija, kes vaat et põrmustab Stockmanni pateetika.

Nagu Käsper kirjutab saatesõnas, on selle näidendi sõnum tema meelest oluline ka tänapäeval. Ühelt poolt siis dissident ja tema sügavam arusaamine sellest, mis õieti toimub; teiselt poolt siis võimu käpiknukk, kes sellised vabameelsuse püüab ära nüristada või nullida, olles samas justkui … parim sõber.

Ega siin suuremat võrdlust teki Morna mininäidendiga, lihtsalt see fakt, et … need üldse ilmusid nii Loomingus kui Vikerkaares. Väga vast ei kujutle, et seda võiks lavale tuua.

DR STOCKMANN: Mees, mul on sinust kahju. Sa oled samasugune silmapette ohver, nagu kõik teised.

HEASOOVIJA: Luba!

DR STOCKMANN: Sa näed ainult neid ponnistusi, mida teeb igaüks eraldi - ja nii võib tõesti jääda mulje, et sinu soovituste järgi käitudes on võita rohkem kui kaotada. Aga niipea, kui me võrdleme üksikute meeste väikseid kordaminekuid nende tohutute kaotustega, mis tabavad meid vaikimis, käegalöömise ja arguse tõttu, siis on selge, et me saame iga päev ainult lüüa, lüüa ja lüüa. Ja me ei anna endale sellest aru üksnes sellepärast, et iga üksiku mehe roll meie suures kaotuses on nii pisike, et ei torka esmapilgul üldse silma. Mistõttu on lihtsamast lihtsam väita, et selles, mis toimub, pole keegi süüdi, see on objektiivne paratamatus, mille vastu me oleme võimetud- kuigi tegelikult on see paratamatus vaid meie orjameelsuse vili.

(lk 67)

Katrin Tegova - Tegova naine (Vikerkaar 10-11, 2023)

 

Lugu nullindate alguse Tartu tudengi- ja ööelust, mida oli huvitav meelde tuletada: Zavood, Maailm, Illegaard, Werner, Ülikooli raamatukogu. Mõni neist kultuuriasutustest on tänini alles, aga vast päris palju muutunud.

Kuid lugu ise on üliõpilasneiust, kes satub kokku surnud joodikute hingede päästjaga. Jällegi, retro-Tartu. Eks peategelane satub muidugi kentsakatesse olukordadesse, ja päädib see tumedalt.

Et siis selline tudengikirjandus.

Mehis Heinsaar - Keskmaal (Vikerkaar 10-11, 2023)

 

Pole ammugi Heinsaart lugenud, ning võrreldes käesoleva aasta Loomingu ja Vikerkaare proosaga, on see päris hea vaheldus. Ei mingit kaasaja või ajaloolist painet, on vaid rännak … siseilma luuludes (muidugi, millest need siis õieti toitu saavad?).

Loo peategelane on mees, kes (arvatavasti) keskea künnisel sattus Keskmaale. Miks ta kodust lahkus, ta õieti ei mäleta, kust ta tuleb, kes ta on, ei mäleta. On vaid Keskmaa ja selle lõputu savann või puisniit või kuidas seda kooslust nüüd kutsudagi - justkui Aafrika, on justkui põhjapoolkera lõputu august. Ja see eriskummaline floora ja fauna, millele ta ise leiutab nimesid. Inimesi pole rohkem kui teised samasugused Keskmaal ringi rändajad, neid kohtab aastas ehk 3 või 4 korda. Ja kiskjaid pole.

Ehk siis paradiis vähenõudlikele, kõik on käe- ja jalaulatuses, kui natukenegi püüad (aga samas rohkem mitte). Siin naisi ei leidu; tõsi küll, jutus kirjeldatakse küll üht veidrat kopuleerimiskogemust maa-alustes urgudes. Aga ka see möödub. Päev korraga.

Eks selline Heinsaare ulmailm võiks esile kutsuda erinevaid tõlgendusi (ja kindlasti võrdlusi autori teiste sarnaste maailmadega), aga samas … miks mitte võtta seda kui meele retke, eemale sellest hukutavast maailmast.

“Tavaliselt teab küsija kõike seda juba omast käest, aga küsib ikka, sest tore on ju küsida, et siis kuulata inimese häält ja vaadata, kuidas teine täpsema seletuse huvides käsi ja jalgugi appi võttes edasi seletab, mismoodi ta terve esimese aasta rändas sel Keskmaal vaikses meeleheites, kuna selja taha, teadmata suunas, jäid maha perekond, kodu ja linn, aga et umbes aasta möödudes hakkasid emotsioonid ja mälu selles osas tuhmuma, kui suur see perekond oli, kui palju lapsi või sugulasi tal oli, kui õnnelik ta selle kõige juures oli, või mis oli üldse selle linna nimi, kust ta teele asus, ning et kõiki asjaolusid silmas pidades olid nood murettekitavad muutused isegi head, kuna ühes mälu tuhmumisega oli ta sunnitud keskenduma aina rohkem olevikule ja ühele päevale, mistõttu ta meel tasapisi üha lihtsamaks ja muretumaks muutus, kuni vaikne meeleheide temas sootuks haihtus.” (lk 22)

Justin Petrone - Kongo disko (Vikerkaar 9, 2023)

 

Lühike fantaasialugu Paavo Matsini ja Justin Petrone autorimütoloogiast ehk düstoopiline maagiline realism (lk 44) ja pseudonüümid.

Tekst näib olevat inspireeritud Matsini viimase romaani olustikust (mida ma pole küll lugenud) ja ehk esitleb lihtsamas vormis seda … matsinlikku düstoopilist maagilist realismi; seekord inspireerituna Tartu ja Viljandi oludest.

Ave Taavet - Tormidesööja (Vikerkaar 9, 2023)

 

Päris hea fantaasiakirjanduse kanti lugu naisest, kes võis merelt … torme süüa. Mis tollases ühiskonnas oli igati kasulik omadus, millega elusid päästa või varandusi koguda. Muidugi, et selle oskuse tabamiseni jõuda, pidi Leevi maksma kallist hinda ning loobuma tavalise külanaise elust (kuna noh, inimesed kartsid teda).

Leevi elatuski annetustest ja tormisaagist (temal oli õigus esimene valida selle hulgast, mis randa jõudis), ta sai niimoodi endale koguni uppunud mehe. Aastad mööduvad, elukord muutus. Meri kogus julgust, et naisega uuesti vastakuti astuda.

Traditsiooniliselt võiks seda õieti pidada etnoõuduseks (umbes nagu hiljuti Loomingus ilmunud tekstid), põhimõtteliselt on päris huvitav, millise suuna on autor endale ette võtnud, siit võiks midagi õige meeldivat välja kooruda. (Ahjaa, hiljuti avaldas Taavet jutukogu, mille sisut pole mul küll halli aimugi.)

Sven Mikser - Uinuv hiiglane (Vikerkaar 9, 2023)

 

Üllataval kombel on suure pauguga kohalikule kirjandusmaastikule ilmunud seni poliitikuna tuntud Mikser, võites viimase romaanivõistluse; kuigi trükidebüüdiks peaks olema see lühijutt (või siiski eksin?), mis millegipärast ilmus just Vikerkaares. Sest noh, iseenesest ootaks siit ajakirjast vähe eksperimentaalsemat proosat, mida see tekst minu meelest suurt ei paku - või siis ma ei saanud sellele üldse pihta.

Loo peategelane Magnus ostab mingi läbielamuse mõjul üheotsapileti Itaaliasse, et seal kõigega hüvasti jätta. Riiki jõudes üürib ta auto ja sõidab mingile mäele, kus ühte üksildasse kõrtsi jõudes kuuleb kõrtsmikult hoiatust selle mäe eest. Ja tõepoolest, mägi justkui tõepoolest ei taha seda Magnust ega tema asju.

Kõlab nagu sümbolitest rikas tekst (ehk on see mägi oluline?). Võibolla on sel mingi seos võiduka romaanikäsikirjaga? Ei tea, sisse jäi kergelt möh-tunne.

Urmas Vadi - Potlach (Vikerkaar 7-8, 2023)

Kuidagi heinsaarehõnguline lugu perekonnast, kel on eriline isa. Või no kas just eriline, aga teistsugune. Mees, kes otsib asju, näiteks endistelt prügiväljadelt, mis nüüdseks rohuvaibaga kaetud. Mitte et kodu toodud asjadega midagi just teha oleks, aga noh, ehk läheb vaja. Või noh, asi ise.

Lõpuks sai emal hing täis ning isa oma asjadega kolis minema. Eks pojad ja tütar olid algul segaduses ja tundsid puudust isast, aga kui kuskil avalikus kohas puutud kokku sellise prügikolliga, siis … vägagi piinlik on. Aga ikkagi, isa. Aastad mööduvad, lapsed alustavad iseseisvat elu, aga isa … ilmub taas pildile ja hakkab neile oma varandust tassima; vahel kord nädalas, vahel iga päev.

Et selline kummaline lugu, ühelt poolt hakkab nagu heinsaarelikuks müstikaks kiskuma, siis aga naaseb vadilikele radadele. Mingil moel võiks öelda, et kui Heinsaar hakkab kokkupuutes müstilisema maailmaga seal edasi liikuma, siis Vadi hakkab selles korda looma, saamaks müstilisema poolega hakkama. Mitte et üks lähenemine oleks parem kui teine, eks. Nii ka selles loos võtab minajutustajast poeg kätte ja korraldab viimaks … isa paika. On see siis hea lahendus või siis mitte.

 

Triin Soomets - Vestlus metsas (Vikerkaar 6, 2023)

 

Soomets teeb midagi ebaharilikku ja esitab lühijutu pähe vestluse filosoofiast ja selle üldinimlikust olemusest. Nagu reaalusest selgub, kasutab autor siin mitmete filosoofide tsitaate (viitamata), ja tore on, ilukirjandus võib alati kasutada teisi materjale millegi uue destilleerimiseks.

Selline üldhariv vestlus näib ootamatult klassikaline ja parajalt vaimukas; kuivõrd adekvaatselt esitab see filosoofia populaarteaduslikku ja üldinimlikku olemust (“mis on filosoofia, kuidas saada filosoofiks; mis on see, mis teeb filosoofiks”), ei oska kahjuks kommenteerida.

Juhan Voolaid - Tänutundeäri (Vikerkaar 6, 2023)

 

Voolaid uurib taas kaasaja tööhõive probleeme (hiljuti siis Loomingus “Müügiesindaja ja geniaalne valem”) ning seekord tutvustab viisi, kuidas tavalise inimese päeva kenamaks muuta ja seda vaid kahe euro eest.

Peale koondamist on Tuuliki mõnda aega tööd otsinud, kuni viimaks pakutakse talle töökohta, kus tuleb tasu eest tänada inimest, kes selleks kaks eurot maksis. Pealtnäha lihtne, aga seda tuleb siiralt, hingega öelda. Või muidu kliendid kaebavad su peale (ja jälle tööst ilma). Tuuliki õppiski nö siiralt väljenduma. Aga mõne kuu möödudes ei pidanud ta enam vastu.

Lugu on lühike ja lõplik puänt ei hakanud minu jaoks kuidagi tööle, luudel pole liha. Kuidagi … poolik tekst.

Lilli Luuk - Kuldne torm (Vikerkaar 6, 2023)

Ma ei tea, millest see tekst õieti on, aga see on kirjutatud huvitavalt ja sugestiivselt.

Ehk need ongi mälestuste ja aistingute katked, millest koosned. Lugesin teksti küll kaks korda läbi, aga ei suutnud küll enda jaoks moodustada järjepidevat narratiivi. 

Aga eks Luuk olegi rohkem nõudlikumale lugejale, ja kõrvalt vaadates paistab see mullegi kuidagi eriskummaline ja valus tekst.

 

Mari-Liis Müürsepp - Ainult fännid (Vikerkaar 3, 2023)

 

Vikerkaarest veel üks ulmelugu, seekord tulevikuühiskonnast, mis on seksuaalsusest üleküllastatud, ainult et … nii on kadunud igasugune erutavus. Kirjanik C. on mõni aeg tagasi maha jäetud, sest ta abikaasa sattus peale, kui ta ühe naisega oma koduses magamistoas lihtsalt juttu ajas, seda siis seksimise asemel. Ja nüüd siis see C. otsib võimalust, et kellegagi uuesti rääkida. Aga ei midagi. Ja nii see mandumine käib.

Pealkiri viitab muidugi kõikvõimsale OnlyFansile, mis siinses maailmas on vähe vastupidine praegusele versioonile - siin saab nüüd vestelda vabal teemal, rääkida hinge pealt ära. Ainult et need teenuste pakkujad …

Nojah, selline lühike tekst, mis on oma iroonilisuses ja näpuganäitamises vast liialt ühekülgne.

P. I. Filimonov - Magamise eripärad kinnistes ruumides (Vikerkaar 3, 2023)

 

Parovozov on mees, kel on puhkamiseks kindlad nõudmised - alati tuleb reisida uude kohta ja olla seal uute inimestega. Viimaks on ta jõudnud Madeirale ja täiesti üksi. Lennujaamas näeb ta nimeplakatiga seisvat meest ning igavusest või seiklushimust otsustab ta olla selle poolapärase nime kandja - kuniks ta paljastatakse sellelt pettuselt. Aga ei, peale krüptilist kohtumist ühe kohalikuga saadetakse ta lõhkeainet täis korterisse, et ta seal valvaks. Tema tööpakkujatel on nimelt plaan olla vabadusvõitlejad, kel on võimalus pommi valmistada. Aga pommide osad võivad ka isemonteeruda kui kuulevad vastavat heli … Seepeale ei julge Parovozov seal magama jääda, sest ta koledasti norskab. Ja peale selle on korteris kummaline Maria, kes justkui ootaks mehelt midagi.

Tekst on üsna ulmemaiguline ja ka painajalik jant, kus on õhkamist, totrust ja hävingut; sellise piiripealsena omapärane lisandus eesti ulmekirjandusse.

Sveta Grigorjeva - Miniatuurid (Vikerkaar 3, 2023)

 

Üllataval kombel ei olegi varem Grigorjeva raamatuid lugenud. Mitte et ma oleksin neid vältinud või lihtsalt teadmatuses olnud … no kuidagi pole näppu sattunud (eks ühtteist olen ikka ajakirjandusest lugenud).

Mis siis jäi loetust meelde. Et me oleme sisimas perseli ja abitud. Aga ometi, ideaalidega või nii; kasvõi meie surnukeha võiks muutuda huumuseks mõnele lillele või puule. Valu kui selline - eks ses suhtes ongi mõtlemapanev “Asfalt ja kõrvenõges”, mis kirjeldab seda veidi teisiti, objekti ja subjekti vahele jääva … suurusena. See on kuidagi selline tähelepanek, mis ei taha mõistuses selgeks saada, aga samas tundub see kuidagi loomulik.

Autor on päris hea detailitabaja, eriti muidugi see bussidele järele jooksmine - või siis otsustamine seda kindlasti mitte teha. Parem joosta, kõik saavad sellest … mingigi emotsiooni.

Toomas Jürgens - Missioon (Vikerkaar 1-2, 2023)

 

On lühijutte, mis esitavadki vaid ühte ideed ja muud elamust sa neist ei leia. Kui Kõomägi ja Kolki tekstid vähemalt äratasid lugemise ajal ja järgselt natuke fantaasiat, et kogetule omalt poolt midagi juurde lisada, siis käesolev tekst ongi vaid puhtalt ja kitsalt päevapoliitiline.

Teeneline postiljon on vedanud aastakümneid inimestele erinevaid ajalehti, kirju ja postkaarte; tema käikusid postkastide juurde lausa oodati. Aga ajad muutuvad ning postkaartide ja kirjade asemel tuleb nüüd kastidesse panna kõiksugu reklaame, mis kedagi ei huvita. Ainult et … iga nelja aasta järel on jälle midagi põnevamat - siis saab panna valimisreklaame!

Kuid peale valimisi kaovad avalikkusest need naeratavad näod ja sisukad lubadused ning elu läheb jälle vanamoodi edasi, poliitikud on uuesti hallid ning parema tuleviku asemel on see tavapärane sahkerdamine. Enne järjekordseid valimisi postiljon mõtleb ja mõtleb ja korraga taipab, miks näopiltidega valimisreklaamide meeletu produtseerimine on vale lähenemine … ja koos usaldusväärsemate töökaaslastega otsustavad parandada valimiste kvaliteeti.

Nojah, tekst on vist õigupoolest satiir. Lugemine just tükki küljest ei võta ega midagi juurde anna. Kõik need Vikerkaare kolm proosapala on sellised … no kuidagi üheplaanilised. Eks see mõte elu paremaks muutmisest on kena (sellest siis kõrgem hinne), aga et … nii lihtsalt esitatud.

Jüri Kolk - Laenatud laps (Vikerkaar 1-2, 2023)

 

Kolk püüab nalja heita ühe kinnisideega väikese inimese üle ja see kukub välja kuidagi maitsetult.

Et siis mees, kes rõhutab iseendale, kui tavaline ta on, töötab väikelinna valitsuses ametnikuna. Lihtsalt tavaline mees, kes teeb oma tööd ja teeb seda korralikult, aga rohkemaga ta silma ei paista. Otseselt tema ametikohta nagu polegi vaja, aga samas kõik laabub ja nii on siis jäänud.

Ka väljaspool tööelu elab ta oma rutiinset elu; riietub kõige tavalisemalt jne ja et ta vallalise eluviis suurt ei kuluta, sööb ta iga õhtu kohalikus kohvikus õhtusööki. Ja siit saabubki loo konflikt - viimaks keelduvad ettekandjad talle müümast igapäevast lastepraadi. Isegi siis, kui ta seda mõne teise prae nime all telliks. Tavalise mehe elu on nüüd katastroof - kodus ei õnnestu midagi taolist teha ja ka tööelu kannatab stressi tõttu. Viimases hädas hakkab ta tänaval peatama lapsi, et neid endaga sööma kutsuda. Mis muidugi ei lõpe kenasti.

Et siis põhimõtteliselt kirjeldus ühe autistliku (mitte et mul oleks kvalifikatsiooni seda öelda) inimese viisist hoida oma elu rööbastel, mis muidugi üldise arvamuse jaoks on veider. Noh, eks ilukirjanduses ole selliseid “kiiksuga” tegelasi küllaga, aga see tekst on satiirina (võrreldes kasvõi Kõomägi jutuga) kuidagi ebaõnnestunud.

Armin Kõomägi - Töökäsk kõrgemalt (Vikerkaar 1-2, 2023)

 

Natuke töönälja siis kultuuriajakirjanduse argisemast poolest ehk siis ajakirja peab ka … müüma. Selleks saadab siis kultuuriajakirjade sihtasutuse juht Toomas kaks toimetajat - Märt ja Kajar - ostukeskusse koos laua ja stendiga, et nad siis külastajatele müüksid maha tervelt neli ajakirjanumbrit; seda selle ajaga, kui Toomas käib jõusaalis ära.

Üsna blaseerunud toimetajad pole ülesandest just vaimustunud ning pigem tegelevad suitsetamise ja päevavargustega. Üks ligiastunud joodik küll lubab neid ajakirju 200 euro eest ära osta, aga noh, teada värk, need purjuspäi lubadused. Möödub tunnike ostukeskuse melus, kus muuhulgas kogenud toimetaja omastab võimalikku avaldamismaterjali pulgakommi eest.

Et siis selline pildike kultuuriajakirja argisemast poolest, peale igati glamuursete igaveste väärtuste loomisele tuleb tegelda ka kõige selle müügitööga; see pole niisugustele vanadele kaladele nagu Märt ja Kajar muidugi ei midagi erilist, nemad on juba aastakümneid turul olnud kogenud tegijad. Omamoodi päris lahe päti- või kelmihuumor; loetav ka Vikerkaare kodulehelt.

Lilli Luuk - Unemees (Vikerkaar 12, 2022)

 

Huvitavalt masendav tekst kirjeldab ühe naise elu lagunevas suhtes. Pealtnäha igati normaalne elujärg mehe ja lastega, mis tegelikult täis hirme mehega koosolemise pärast.

Ja siis need unenäod, mis lõikuvad mälestustega oma loogika järgi

Mul puudub igasugune kindlus, et ma nüüd autori kirjutatule kuidagi sain pihta. See unenägudest reaalsusse liikumine on nagu päris hästi teostatud, aga kas nüüd just selle tarvilikust mõttest aru sain.

Mehis Heinsaar - Eesti keelde sukelduja (Vikerkaar 12, 2022)

 

Lugu Karksi-Nuia eesti keele õpetajast, kelle üks 9. klassi õpilane ajab oma koolitöödes segast … aga väga andekat segast.  Viimaks võtab ta eravestluses õpilase ette ja kuuleb temalt, et see õpilane sukeldub koolitööde ajal eesti keele kirevatesse kihtidesse … ning ta jutustab õpetajale oma kõige vägevamast rännakust, mis juhtus ühe kontrolltöö ajal (mille eest oli ta õpetajalt hindeks saanud kolme, kolme pika miinusega - õpetaja mure ongi see, et lõpukirjandit hindavad teised inimesed ja siis pole noormehel mingitki võimalust saada positiivset hinnet).

No seda rännakut oleks muidugi üsna keeruline ümber jutustada, kuivõrd tegevusloogika võib käituda üsna vabalt ja samas ikkagi kindlamatele radadele naasta. Õpetajale on selge, et ta peab omapoolselt sekkuma, et eesti keelde sukelduja saaks üldse kooli lõpetada (noormehel plaan minna õppima mesinikuks).

Tekst on fantaasiarikas ja sellisena üsna lopsakas - mille puhul võib vast tänada, et see pole valgunud rohkematele lehekülgedele, kuna toimuvat on mõnevõrra raske mõistmisega kokku klapitada, kui see üldse eesmärgiks ongi: ehk ongi Heinsaare eesmärgiks lugejat lämmatada sellise koormaga, ja siis tekst lõpetada õige banaalselt. Veider värk.

Triinu Meres - Kes ma olen? (Vikerkaar 1-2, 2022)

 

Lühike tekst, kus neljal leheküljel püütakse surnuks pussitada valitsejannat. Kui juba loo pealkiri väljendab segadust, siis küsimusi jaguks küllaga, et millega siin lühiloos õieti tegu on. 

Esmapilgul võiks seda pidada fantaasiatekstiks. Aga kas see on episood millestki suuremast? Või on see unenäoline lühilugu? Millest selline järjekindel pussitamine? Miks on peategelane vastu võtnud sellise töö? Miks need jumalvalitsejad on võõralt maalt (või koguni planeedilt)? Ja see salapärane “hoi” ja hingede rändamine.

Millegipärast tundub, justkui oleks see tekst kerges suguluses Manfred Kalmsteni “Kaarnalauluga”, aga … ei või ju ometi olla? Igal juhul, toimetajate poole intrigeeriv valik.

Ave Taavet - Parapuškin (Vikerkaar 1-2, 2022)

 

Päris naljakas lugu sellest, kuidas omaaegsed meediumid kiusavad oma sahkerdamiste ja labasustega teispoolsuses olijate õndsat olemist. Nii on kuulsa Puškini rahu häirijaks üks Kuressaare kodanlane, endine linnapea Heinrichsen, kes seanssidel pommib austatud poeedilt uusi luuletusi ja kohendab neid … kaasajale sobivaks. Mis on sobilik väikekodanlusele, see … äratab Puškinis õudust. Aga mis teha, kui oled niimoodi vangistatud meediumi ahelatesse.

Siiski, omal ajal duellis hukkunud Puškini käeulatuses ei tasu tulirelva hoida.

Kui Taaveti jutukogu ei avaldanud just kõige löövamat muljet, siis niimoodi üksikteksti kogeda on päris lahe. Või siis selle teksti kõrgkultuuri ja väikekodanluse pinge niivõrd … löövalt esitatud - ega siis Puškin ainus ole, kes selliste hingekaubitsejate võrku langenud (mainitud on veel Goethe, Schiller ja Jeesus). Mõtlemapanev!