Patrik OuřednÍk – Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu (2018)

Huvitav kollaaž 20. sajandi läänemaailma käigust, mis muidugi nõuaks võrdluseks sarnast kirjavara eelnevate sajandite kohta (Egon Friedell?) … sest noh, autori kerglasest toonist ja vastuolusid genereerivast käsitlusest hoolimata avaneb õige ängistav lugu lähiajaloo käigust ja ideestikust. Algul on harjumatu, et tekst pole esitatud kronoloogiliselt, aga samas selline palavikuline visklemine loob huvitavaid paralleele. Tegemist on 2001. aastal avaldatud teosega, mis avab ühtlasi kenasti ja süngelt sissejuhatuse  21. sajandisse.

Tegu on siis Euroopa ja Põhja-Ameerika mentaliteedi uurimisega (nö europiidset Austraaliat pole vist mainitudki; armeenlaste ja juutide genotsiidi tõttu on orbiidil Türgi ja Iisrael) – eks olekski raske oodata kogu maailma kokkusegamist ja hoiab europotsentrismiga lugeja meelemõistust tervena. Kuigi tegemist on tšehhi autoriga, pole see tekstis kuidagi esil, no võibolla on ehk õhkõrnalt rohkem kaalu Kesk-Euroopa oludele (samas saab Balkan õige vähe tähelepanu). Igal juhul, pole siin kiidulaulu ei liberaaldemokraatlikele, autoritaarsetele või totalitaarsetele mõttevooludele – mitte et ajalugu oleks külmasõjalik staatiline vastasseis, pigem meenutab see orjanduslike ühiskondade toimimismudeleid, on see siis peidetud ideoloogiate või tarbimise värvidesse (mitte et ma oskaks seda mõtet kuidagi põhjalikumalt selgitada).

Võib ette kujutada, kuidas autori kergelt nihilistlik või irooniline käsitlusviis võib mõnegi moodsa või vanamoodsa mõtteviisi kummardaja harja punaseks ajada, kuid tegu on pigem mõtteeksperimendiga kui kanoonilisust taotleva kirjatööga. Ehk nagu Bardo Pond sedastab: „This Time (So Fucked)“. (Teemast välja: „Flux“.)

„Ja paljude uurimuste järgi oli sajandi olulisim sündmus antibeebipillide leiutamine, sest see lubas naistel ühtida siis, kui nad soovisid, kartmata rasedaks jäämist, ja see lubas neil saavutada seksuaalset sõltumatust ja seeläbi ka majanduslikku sõltumatust, sest nad said edukamalt kandideerida igasugustele tähtsatele ametikohtadele, ja nad ei minestanud enam, kui nägid hiirt, sest nad lakkasid järk-järgult allumast meeste naiste kohta loodud stereotüüpidele. Sotsioloogid ütlesid, et traditsiooniline naisemudel on Lääne ühiskonnas pöördumatult kadunud, sest naised, kes olid aastasadu allutatud looduslikule elukorraldusele, astusid antibeebipillide abil lepingulisse elukorraldusse. Ja naiste emantsipatsioon on tegelikult pealesunnitud vabaduse paradoks, sest naistel on üha rohkem vastutusalasid ja kohustusi, ja ka seda, mida varem tajuti suure sotsiaalse saavutusena ja naiste privileegina, nagu öiste vahetuste keeldu ja emapuhkust jmt., tajuvad naised tänapäeval omamoodi rõhumisena.“ (lk 12)

„Ja arenenud maades asutati majapidamisi, mida kutsuti talumuuseumiteks või taluloomaaedadeks, ja linnainimesed sõitsid sinna vaatama, kuidas näeb välja hobune või lammas või lehm või kana, sest pikkamisi kadusid linnamajapidamises peetavad loomad. Aga vähemaks jäi teisigi elusolendeid, mäkrasid ja öökulle ja rohelisi konni ja liblikaid ja mardikaid teedel, ja ökoloogid ütlesid, et selles on süüdi keskkonnareostus ja pestitsiidid ja heitgaasid jne. Ja mõned ökoloogid ründasid öö varjus meditsiini- ja farmaatsiatööstuse uurimiskeskusi, kus tehti loomkatseid, ja lasksid vabadusse ahve ja küülikuid ja hamstreid ja koeri ja madusid ja kärnkonni. Ja üha rohkem inimesi arvas, et loomi tuleb kaitsta, ja asutas looduskaitseseltse ja vahel tõmbasid inimesed selga karu või tuuletallaja kostüümi ja avaldasid linnatänavatel meelt jahimeeste ja härjavõitluste ja teaduslike loomkatsete vastu ja ütlesid, et loomade tapmine on ebainimlik. Mõni nendest oli taimetoitlane ja sõi porgandit jmt. Jahimehed ütlesid, et nemad lasevad loomi, et kaitsta traditsioone, ja moodsas maailas on traditsioonid olulised. Ja aasta-aastalt üha sagedamini laskis mõni jahimees metssea pähe maha oma kaaslase ja teised jahimehed panid siis rahad kokku ja ostsid tema lesele uue pesumasina või muud taolist, mis majapidamises marjaks ära kulub.“ (lk 57-58)

„Kommunistlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud romaane tööliste elust, sest nad tahtsid näidata, et olla tööline on parim asi, mis ühe vabamõtlejast inimesega juhtuda võib, või nad kirjutasid inimestest, kes algul vaatasid töölisklassile põlglikult ülalt alla, ent siis mõistsid, et tööliste seas valitseb rõõmus elevus ja tahtsid ise ka saada tööliseks või vähemalt töötava intelligentsi esindajaks, et aidata töölisi oma uute ja julgete mõtetega. Seevastu demokraatlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud vabamõtlejatest, kes mässasid autoriteedi ja kehtiva korra vastu ja tahtsid säilitada oma vabadust, hoolimata võimalikust konfliktist ühiskonnaga. Ja tekkisid loomeühendused, milles noored kirjanikud katsetasid uusi kirjutamisviise ja eksperimentaalseid meetodeid väljendamaks, et maailm on absurdne.“ (lk 66)

ekspress
trakyllmaprokrastineerinj2lle
laiapea

Triinu Meres „Kuningate tagasitulek“. Fantaasia (2018).

On öö. Pakane. Lumi.
Toitu on vähe ja seda ei leia metsast, vaid sealt, kus on või on olnud inimesi. Neid, keda linn toidab. Nõnda mõtleb teine inimene. Ja kui ei anta, siis pole muud teed kui võtta. Kuninga jaoks leidub seal, kus on inimesi, samuti toitu. Head, värsket, elusat, sooja. Aga loomulikult pole see kõik ainult öömust ja lumevalge. Miks on kurjus ja võimuga võtmine ning rahaühikuks padrunid? Kas ja kes ulatab, kellele käe? Ja kas annaks muuta viljakaks suveks igavest talve või on midagi muud, mis aitaks külma helgemaks muuta...?

Selline annus maailmaga väga halvasti minemise järgset totalitarismi, kus reamees teeb reamehe värki ja liigselt ei mölise, aga samas paras annus välikangelaslikku vabadust, sest kui sa oled juba rasketes oludes ellujäämas, siis arusaadavalt on teatav piirang KUI palju ettekirjutusi sulle teha saab või nende täitmist kontrollida. Ning loomulikult sünnib äärealadel elumuutvaid kohtumisi, vahetuid, kogemuslikke arusaamu asjade olemusest ja sellest, mis võiks olla õige või vale ning tuleb välja, et halb on pigem süsteem, kui inimesed. Ja kui inimesed kõik kenasti sellest aru saavad ning mõtlevad välja, mis teha, siis ... siis on lootust.

Järjekordselt on väga nauditav lugeda eestiulmekeelt. Kärujaan, Jänene, jne.

Päris lõpuosaga on jälle nii, et põhimõtteliselt tundub väga loogiline anda üldisem ülevaade asjade käigust pärast seda, kui tegelastevahelised pinged on oma lahenduse juba saanud. Et siis pole enam mõtet hakata ülemäära detailidesse minema, pole enam tähenduslikke dialooge ja avastusi, eksole. Aga praktikas kukkus nii välja, et see hulk viimaseid lehekülgi edenes pikaldaselt, silm ei tahtnud peal püsida. Võibolla seepärast, et kui tulemus ei ole enam erilise küsitavuse all, siis skemaatiline kulg enam ei huvitagi, äkki oleks lõbus saunaõhtu rohkem köitnud, selline, kus lõpuks kõik on ’suur rõõmus perekond’? Aga oleks on teadagi ... see, mis oli, mõjus igatahes nii nagu mõjus ja mis seal’s ikka. Ja kuna lugemisest läks kogemata kombel juba mitmeid kuid mööda, siis ega ma enam rohkem muljeid hästi ei mäleta ka.

Igal juhul on mul hea meel, et eesti keeles selliseid raamatuid kirjutatakse.

***

„Üksi. Üksi, nagu Jänene oma skautimisretkel juba kaks kuud olnud on! Nüüd, kus jahirühm oma üleüldise hävingu tagajärjel talle järele ei lähe, peaks Jänene kohe oma majaka maha jätma ja minema tõmbama. Tal oleks nii vähemalt mingi võimalus – ja mida rutem, seda parem. Skaudivarudest ei jätku igavesti ja vend on juba terve igaviku taigas oodanud. Mingil hetkel ta lumepesa enam ei pea, kusekotid saavad otsa ja ... Ja kes talle teatab, mis seis on, et üldse peab jalga laskma? Mööda Smiti keha jooksis võpatus nagu säbar veepinnal. Ta hingas sisse, kõigest hoolimata mõõtu pidades, aeglaselt. Emotsioonid ei aita ellu jääda, vähemalt mitte praegu. Need seal kärujaanis ei tea ilmselt midagi skaudi asukoha ja sageduse kohta. Salu, Jakk, Smirre ja Belka olid surnud ning teistel polnud õieti aimugi, kes ja mis. Jääb ta ise. Võiks vast oodata hommikuni. Päeval sidet võtta nagu ikka. Üks öö ei muuda enam midagi ja öösel pole nagunii sideaeg ju. Ainult ... kui suur tõenäosus oli Smitil tegelikult hommikuni elada?“