Andrei Ivanov - Kuiv purskkaev (Looming 8, 2026)

 

Lühilugu elust Kalamajas millalgi 1970.-1980. aastate paiku, nähtuna läbi poisikese silmade (on ka paralleel kaasajaga, mil minajutustaja jalutab oma pojaga). Suur aed ja majatäis inimesi, neist silmatorkavamad kaks vastandlikku naabrit. Üks neist vedeles päevade kaupa akna all tugitoolis (sest töökojas palgal olles polnud seal vaja muud käia kui palga järel), teine kutsekooli kalestunud õpetaja, kes kõigile närvidele käib. Ühe juurde voorivad erinevad inimesed ning mõnus elu podiseb; teine on oma suhtumistega paras inimpeleti.

Ehk siis kunst elada reaalset tööd mitte tehes või siis noorte eluks ette valmistamine, hambaid krigistades. Eks see paistab olevat järgmine mosaiigikilluke Ivanovi Tallinna maailmast; vast ehk tegu sama korteriga, millest juttu hiljuti ilmunud romaanis “Päevad”.

Gert Helbemäe “Ohvrilaev”, Eesti Raamat (1992)

Tegemist on kooliõpilaste lugemisvarasse kuuluva teosega, mida mina oma kooliajast küll ei mäleta, aga eks need teoste valikud ja programmid olegi kooliti erinevad ja ka ajas veidi muutuvad.

Esimese peatüki põhjal valmistusin juba kooliromaaniks – ajalooõpetajast peategelane kooliaasta lõpuaktusel, tutvustatakse kolleege, mainitakse üht õpilast ja pettumust temas seoses plagieerimisega, esile kerkib ametikõrgendus järgnevaks aastaks, algab suvevaheaeg…

Kuid siis sõidavad õpetaja naine ja teismeeas tütar ära Narva-Jõesuhu suvitama (ajastu! Sealsed puitpitsmajakesed jms pidid olema siis oma täies hiilguses!), õpetaja aga jääb linna, et veeta suvi Sokratesest ja pedagoogikast raamatut kirjutades. Kirjeldatakse ka perekonna dünaamikat – üksteisest võõrdunud abikaasad, kes siiski intiimsemat läbikäimist alal hoiavad, kuid intellektuaalsete ambitsioonidega ja ratsionaalsust hindav meespool ei tunne just erilist sümpaatiat väikekodanlikemate, seltskondlikku läbikäimist, kõmu jms hindava naispoole vastu, seal vahel tütar, keda mõlemad armastavad ja kellest võõrdumist pelgavad.

Kuid siis satub linna käsikirja kallal töötama jäänud õpetaja Martin Justus, vanust üle neljakümne, juhuslikult tänaval kokku naabruses elava üle kahekümnese noore naisterahvaga, niisama mõnd sõna vahetades mainitakse Sokratese teemat ning seda, kuidas too pärast surmaotsust (tema vankumatut asjade küsimuse alla seadmist väideti ühiskonnavastaseks; tema aga oma põhimõttekindluses keeldus kohtumõistjatele meelehead tegemast vms) sai kolmkümmend päeva elupikendust, sest just siis olla startinud Delose saarele ohvriande viiv laev, mille teeloleku ajal ei tohtinud ühtegi surmaotsust ellu viia.

Kusagil Kalasadama kandis, kusagilt Patarei vanglast paremale jääval mererannal (vähemalt nii ma asja ette kujutasin, toona eraldas randa tänavatest ja majadest ka raudtee) tunnistatakse üheskoos mingi juhusliku laeva väljasõitu merele ning üheskoos kogetakse justkui alternatiivset reaalsustaju. Näib, et mõlemaid vaevab mingitlaadi eksistentsialistlik üksindus ja mõlemad vajavad inimlikku kontakti. Ajalooõpetaja Justusele tundub, et Isabellal – nii on noore naise nimi – on midagi rõhuvat hingel, mille vastu temas isalik huvi tärkab, Isabella paneb aga ette, et too väljasõitnud laev olgugi nende jaoks nüüd Delose ohvrilaev, ning nende kahe jaoks on alanud kolmekümnepäevane elule pühendatud ja kõigist asjalikest muredest vaba aeg nagu omal ajal Sokratesele tema kongis. Ühiskondlikus plaanis ei või nad muidugi kõigi silme all ka kõige süütumatel eesmärkidel end koos näidata rohkem kui korra paar, ja nõnda algab salakohtumislike väljasõitude jada. Ümberjutustust siinkohal katkestades jäävad õhku küsimused: Kas nende kahe süütu suhtlus jääb lihtsalt inimliku kontakti otsimise tasandile? Mis on see raske koorem, mis Isabellat rõhub? Kas tuleb avalik skandaal? …

Kuni kärsitu lugeja neile küsimusile vastava raamatu näpu vahele saamist ootab, võib ta ette kujutada päikesekuumas virvendavat Eestimaa suvealgust ligi saja aasta taguses Tallinna linnas. Päike hellitab, suplejad naudivad rannamõnusid, ringi klobistavad hobuvankrid koos müravate autodega, Kalamaja kalmistupark on veel tegutsev surnuaed, linnarahvas sõidab ringi autobussidega (mille Pirita suuna lõpp-peatus asus vist seal kohe üle silla vasakul kloostri vastas teisel pool teed), Pirita ja Tallinna sadama vahet sõidab liiniaurik, ja kuidas käidi juba siis Pirita rannas ja jõe ääres jalutamas, jõel paadiga sõitmas jne. Muuhulgas on tegu ka erakordselt kapsaussirikka aastaga, nii rikkaga, et üle tänava paiknevast köögiviljaaiast prisked rohelised ussid suisa Justuse teise korruse korteri akendestki sisse roomavad…

Eks vast kasvõi juba selle kunagise Tallinna linna pärast tasub lugeda, tempot ja põnevust on samuti parasjagu ning meeldejäävaid stseene. Suhete plaanis on lõpus toimuvas lähenemises abieluprobleemidele ning suhtumises tütresse ja õpilastesse ka üksjagu sümpaatset. Olgugi, et Isabella küllaltki suuresti figureerib, on see selgelt siiski Martin Justuse lugu, ühe pereisa suvine seiklus koos psühholoogiliste läbielamistega, Isabella on hoolimata esitatud taustaloost siiski pigem miski, mis peategelasega juhtub, võib ka öelda, et mõistuspärasusele, ratsionaalsusele ja filosoofilistele tõekspidamistele vastanduva kiirkursus, üsnagi paslik argument, mida mõttelise korrastatuse poole püüdlemisel arvesse võtta, liiatigi, kui juba ka sofismi mainitakse. Kas pole mitte psühholoogias jõutud järeldusele, et inimesele omane ratsionaalsus on pigem selline jupitine… Mõttekäigu piires võib ju kõik ilusti klappida, aga aluseelduste seast leiab tihtipeale emotsioonide, stereotüüpide, eelarvamuste jms põhist kraami. No ja lisaks on Isabella, omamoodi ka Sokratese ohvrilaeva päevade näitlikuks kehastuseks, olgugi, et mõnevõrra teistmoodi raamistuses.

Väga värskendav oli lugeda ka mõnd vanemat romaani äsjailmunute vahele. Lihtsalt, nii sõnakasutuses kui ülesehituses, rääkima ajastust ja temaatikast, on vanem kraam ikkagi vanem kraam ja vahelduseks kosutav.

Kaks nädalat juba oli Martin Justus töötanud äärmise intensiivsusega. Ta tõusis hommikul kell kaheksa, keetis endale kohvi ja mune ning asus siis kirjutamisele. Kell üks tegi ta lõunavaheaja ja läks nurgapealsesse poodi, et endale midagi osta lõunaks – peamiselt vorsti, salatit, kartuleid, piima, õhtuks heeringaid. Mõnikord harva käis ta lihakarnis. Kell pool kolm istus ta jälle kirjutuslaua taga ja töötas kella kuueni. Siis ta enam ei jaksanud.

Kirjutamisest väsinuna istus ta siis klaveri taha ja mängis oma paindumatuks muutunud sõrmedega harjutust Bachi „Hästi tempereeritud klaverist“, vahel ka mõnd Mozarti sonaati. Nendes harjutustes otsis ennast endine Martin Justus, nagu ta ise arvas. Mõnikord unustas ta enda hilisõhtuni klaveri taha… keegi ei keelanud teda ega hüüdnud vahele: „Mängi ometi midagi mõistlikku!“, mille all mõeldi Liszti „Armuunelmat“… Jah, ta naine pidas end muusikaarmastajaks, see oli kõige hullem. Kui ta veel oleks tunnistanud, et ta muusikat ei armasta, oleks palju kergem olnud… Kõik, mis oli väljaspool sahhariin-magusat meloodita, käis talle närvidele ja kui ta mehe mängust muul teel jagu ei saanud, siis paugutas ta uksi… (lk 29)

 

Äkki nägi ta, kuidas allkorteri aknast sirgus välja paljas pea, vanamehe paljas pea harvade juustega. See pea keeras enda poolviltu ülespidi, püüdis naeratada, mis ülevalt tundus võika grimassina, ütles:

„Tere varahommikust! Nagu näha, pole ka teil und!“

See tõi tema välja sealt, kus Martin Justus tahtis viibida, vihaga tajus ta seda, eilne reaalsus tuli tagasi, tunne, et teda valvatakse, ja ta hüüdis alla:

„Minult ei saa teie midagi!“

„Eh-he-hee… Mida ma pean siis teilt saama? Und teil pole mulle anda, seda ma juba näen,“ kuulis ta vanameest ütlevat.

Ta irvitab veel minu üle, mõtles Martin Justus kasvavas, jõuetus vihas. Ja oma jõuetus vihas, mis ikka kasvas, näitas ta äkki keelt vanamehele, sellele viltu üles vaatavale kimäärile.

Aga siis pöördus ta teadvusele tulles aknalt.

„Härra Justus, kas ma nägin õieti? Teie näitasite mulle keelt!“ kuulis ta veel vanameest ütlevat ja see masendunud hääl, oma nime kuulmine lisas veel isiksuse teadvusele tulekule, mille impulsiivne vääritu tegevus juba oli äratanud.

Taevas hoidku, mis minuga lahti on, minu, Martin Justusega? Ma laostun ju, mis ma tegin…

Kahe käega pead kinni hoides läkst ta oma tuppa, heitis voodile… Ei ma pean magama, minuga on kõik segamini, mõtles ta ja vajus oma taasleitud minaga raskesse unne. (lk 145-146)

Riste Lehari - Ma arvasin alati, et Kafka on mu vanaisa (Looming 2, 2025)

 

Lehari tekst on samas laadis (ja samaaegne)  nagu Kairi Looki ja Brigitta Davidjantsi teosed ehk tõlgendus lapsepõlvemaastikust, mille sõnnikust on siis sündinud kaasaja mõtlev inimene. Kui teised autorid andsid aimu nö muinas-kesklinnast ja -Mustamäest, siis Lehari tuletab meelde Lasnamäe lõhnu ja maitseid.

Ja seda Kafka abil (nagu pealkirjastki võib lugeda) - lapsena teadmata, kes see seal pildil on, kuniks siis kooliajal sai tõele jälile ning eks siis sellest vast tõuge niisuguse teksti loomiseks. Vaadates kahte varasemat Lehari lugemiskogemust, pole ma seni autori tekstidele just pihta saanud, aga selle loo noorusea tõlgendused on päris huvitavad nägemused ning eks hirmutavamad osad on need võhivõõrad keskealised või vanemad mehed, kes noortele tütarlastele tähelepanu pööravad. Aga Lehari kirjutab muustki; omal moel päris painav tekst.

Eduard Vilde - Kosilane Rakverest (Jutustused II, 1953)

 

“Ja nõnda siis reisis meie lugupeetud sõber Tuts nelipühi laupäeval selle kilukuulsa linna poole naimingu alal õnne katsuma.” (lk 89)

Päris pöörane väikekodanlik kelmilugu mehest, kes läheb otsima endale Tallinnast rikast pruuti, aga ei suuda ahvatlustele vastu seista ning kihlub kibekiiresti kolme varaliselt kindlustatud naisega. Sest noh, alati on järgmine tutvus parem kui eelmine ning suures tuhinas ei katkesta Aadam Tuts eelmisi kihlusi.

Nagu selgub, on kõik need naised tegelikult omavahel sõbrannad, ja nüüd tuleb midagi välja mõelda, kuidas see alatu kosilane oma pattude eest maksma panna.

“Enesest mõistagi, et meie kolm õnnetut pruuti, esimesest suuremast vihatuhinast toibudes, üksteisele lähemalt ära jutustasid, kuidas keegi Aadam Tutsu tundma õppinud ja tema mõrsjaks saanud. Sellest osutus siis, et Rakvere isand oli kahe nädala jooksul kolme ausa Tallinna daamiga kihlusi pidanud. Nõnda võib teha ainult nurjatu petis, kellel nõu ei olegi naist võtta, või isik, kes mõtleb endale haaremit asutada. Needsinased kolm daami aga olid polügaamia veendunud vastased …” (lk 102)

Vildele vast sobibki enam selline väikekodanlik trall kui üks külahõnguline koomusk (nojah, erandiks on muidugi “Vigased pruudid”). Eks need naljatused tolle aja mõistes keskealiste naiste on tänapäevaks igati iganenud, aga samas sellisena ikkagi naljakad (vabandust).

Liisi Ojamaa: Lõputu juuli

Natuke on tunne, et mina ei tohiks selle kogu kohta üldse midagi öelda. Sest see on noorte inimeste luule.
Olin 20, siis ma küll ei käitunud samamoodi kui luuletustes elav "mina", aga oleksin tahtnud. Tundunuks õige. Jah, just nii peab elama mingis tõelises maailmas - kuna kogu räägib palju linnast ja korra on mainitud ka Tallinna, siis Tõelises Tallinnas - ja niimoodi just ma tahan noor naine olla.

Tüdruk, õige. Tollal ma mõtlesin enda kohta "tüdruk".

Väga võimalik, et ka Liisi Ojamaa, nii legendaarne ja nii väike hipi, kui ta oligi, tegelikult nii ei käitunud. 
Selline unistustemaailm, sina ja vein ja igatsus ja igatsetud olemine ja kõik läheb alati lörri, ent jääb hinge - jaa, see oli ka minul tõeline. Aga noad ja kõrkus ja veri, pöörasuse uim ja uimastav pöörasus - need jäid minust eemale, sellesse Tõelisse Maailma, mis vist ongi alati ja kõigi jaoks väljamõeldis. 
Ainult noored ei tea veel seda. 
Et Tõeline ei ole iial tõeline.

Nojah, ja siis ma lugesin seda kogu ja muigasin ja muigasin ja natuke haletsesin. Seejärel tuli meelde, et autor jäi vähemalt ise endale truiks ja on surnud väärikat mitte-päris-vanadussurma ning ta igatahes vähemalt püüdis.
Nii et mitte haletsus, vaid muigav respekt. 

Riimid on korralikud, ei tundu kistuna. Rütmid on sedavõrd paigas, et on selge - kui ei ole paigas, on see meelega. 
Umbes pool kogust tundub nagu Vennaskonna laulutekstid. Vähemalt üks neist ongi. 

Ja see sisu, see sisu ... Nii magusvalus nostalgia. Ja samas on nii kahju neist tüdrukutest, kes niimoodi tundsid, niimoodi tunnevad, tahavad niimoodi elada ja kunagi ei saa.
Sest väljamõeldis.
Natuke püha ja natuke paha, natuke kõrk ja eneses kõhklev, natuke lits, kel panna taha, natuke väriseb ta kannul õhk veel.
Katkised tüdrukud. Aga noh, ega me teistmoodi ei osanud, ei tahtnud.

Ma olen teraw teraw teraw teraw nuga
mis iseenda ihus ihutud
Ma olen walus walus walus walus kui Sa tuled
waid korra liigathan
            lumm ongi lõhutud

Järelehüüd Postimehes
Järelehüüd Sirbis
Kirjanike Liidu järelehüüe

Heinrich Weinberg - Helisev muusika (Mitmekihilisem, 2024)

 

Kolmas lugu Tallinna sarjast, peaosas eelmiste lugude oluline kõrvaltegelane antikvaar Helari Sootamm. Kuigi tekst on kirjutamisajast varaseim, paigutub see Sootamme tütre Mariaga seonduva tõttu hilisemaks kui kaks varem loetud lugu - ja eks see vahe ole tuntav. Kuigi jah, seoses loo finaaliga võib kahelda Sootamme edasises tervemõistuslikkuses, seega selles mõttes oleks pea võimatu seda kronoloogiliselt ettepoole nihutada. Igal juhul, eelmiste lugude peategelasi siin pole.

Sootamme antikvariaati saabuvad kolm päkapikku, kes vajavad seal nö letialust kaupa. Antikvaar ei taha küll nendega tegemist teha, kuid vastutasuks pakutakse midagi, mis võiks päästa ta tütre Maria, kes on nüüdseks kaua aega olnud koomaseisundis haldja needuse tõttu. Tehing toimub. Päkapike pakutu aitabki tuua Maria koomast välja. Siis aga selgub, mida päkapikud õieti plaanivad … ja Maria on jälle ohus. Sootammel on plaan.

Nagu mainitud, tekst on veidi erinev kui eelmised sama sarja tekstid: siin pole Tallinnale ja alternatiivajaloole sedavõrd olulist lisandust - aga seda dramaatilisem on Sootamme perekonna lugu ning eks sellevõrra võiks tõesti küsida, kuhu võiks siit edasi minna (no arvatavalt Tallinnast eemale, laia maailma. See maailm võiks edasi või laiali areneda (ühismaailmaks?).

Loetav Reaktorist.

ulmekirjanduse baas

Heinrich Weinberg - Lahke mehe tasu (Mitmekihilisem, 2024)

 

See Eesti aineline fantaasia on päris lahe - tegu pole küll kirjandusliku pärliga, aga midagi sellist võiks moodustada küll terve sarja (või noh, ühismaailm). Seekord siis peategelaseks eelmisest loost tuttav Markus Karma, kes siis peab Telliskivi linnakus trendikat söögikohta. 

Seal hakkab käima üks kodutu mees, kes maksab söögi-joogi eest, istub mõnda aega ja kaob siis. Karma hakkab uurima ta tausta, selgub, et Tallinnas on pikka aega ringi liikunud Lahke Tomi nimeline noormees, kes täitvat kolm soovi - nagu ka olevat olnud selle kodutu puhul. Kuid soovidega tuleb olla ettevaatlik, sest Lahke Tom võib neid täita … vastavalt isikule (tahad pappi? Noh, maja ette hakkavad ilmuma papikoormad jms). Kas siis kodutu tahtiski olla selline? Või mis juhtus? Karma uurib edasi ning viimaks jõuab selle Lahke Tomini.

See tekst muidugi karjub järje järele - kes või mis see Lahke Tom tegelikult on ja mis saab tema tehtust (ja “võimusõrmusest”) edaspidi. Nagu öeldud, see maailm oleks küll väärt laiendamist, aga kas see köidaks ka laiemat publikut, ei oska küll öelda.

ulmekirjanduse baas

Monica-Linde Klemet - Unustamatu Dalin (Looming 7, 2023)

 

Veidi ootamatu vaatenurk Tallinnale ehk kuidas üks 16-aastane ameerika neiust kruiisiturist võiks kogeda meie ajaloolist ja kaunist vanalinna. Kruiisile sattus see neiu vähe vastutahtsi, pealegi toimub see kusagil Põhja-Euroopa meredel, mis, noh, pole just Kariibi mere kanti paradiis. Aga vanaonu ja -tädi kutsuvad kaasa ning ta on neile justkui lapselapse eest ja nad on nüüd nii vanad ka.

Nagu arvata, kruiis pole midagi just meelierutavat (pealegi nii ei saa poiss-sõbraga reaalselt koos olla) ja kogu see turnee Läänemere sadamalinnades hakkab üha korduma. Kuniks neiu peab üksi oma ratastoolis vanaonu saatma Dalina munakivitänavatel. Ja seal juhtub.

Teksti võiks ehk pidada tragikoomiliseks või siis väheke musta huumori kanti; eks olukordi kogetakse läbi noore neiu maailmakogemise, mis ehk tõsimeelsele täiskasvanule võiks paista pinnapealne, aga noh … nii on. Ja eks see võimaliku kruiisituristi nägemus järjekordsest kaunist põhjamaa pärlist võiks ka ehk mõjuda veidi kainestavalt.

Jaan Tamm “Muinas-Tallinna otsimas”. Argo (2019)

Tegemist on ajalooteadusliku ülevaatega kahel tasandil – selleks, et rääkida tänaseks kogunenud leidudest ja oletustest muinasaegse inimtegevuse ja -asustuse kohta tänase Tallinna aladel, tuleb rääkida ka linnaarheoloogia tekkest ja linnade arheoloogilise uurimise ajaloost, seda nii Tallinnas, Eestis kui ka Tallinnat ümbritsevates ja/või teatavate ajalooliste tingimuste poolest võrreldavates piirkondades (Rootsi, Soome, Venemaa, Läti, Poola; Kalmarsundi ja Daugava alad).

Kaanepildi tõttu – ilus kaas on raamatul, küll on kena, et Christian August Lorentzen võttis Lyndanise lahingust maali teha, kuigi, arvata võib, et Taanlastel on sest soodsast võidust, mille käigus olevat kõrgemalt poolt taanlastele ka nende lipp ilmutatud, rohkem kui üks maal –, igatahes, jah, kaanepildi tõttu ootas alateadvus miskipärast rohkete illustratsioonidega ja ilusti kindlas kõneviisis muinasaegset elu-olu lahtiseletavat, rohkem laste entsüklopeedia laadset raamatut. Aga see ootus oli küll märgist mööda, st pilte on küll palju ja põnevaid, aga ümmarguse jutu asemel muinasaja inimeste eluolust laotus lahti hoopis vanema ajaloo uurimine kogu oma ebakindluses, juhuslikkuses, heitlikkuses ja spekulatiivsuses.

Möödunud aegu uurivate teadlasdetektiivide käsutuses on teadmised üldistest protsessidest ja arengutest mingitel ajastutel mingites piirkondades (nt eellinnaliste asulate teke Läänemere piirkonnas muinasaja lõpul kui üldine protsess, mille tingimustega võrrelda konkreetset ala (Tallinn); või hansakaubandusega koos toimunud keskaaegne linnastumisprotsess); on pisteline maapõue kultuurkihtidest leitud aineline info, mille dateerimine on üldjuhul üsna suure veapiiriga ja millest andmete saamine sõltub sellest, kas puutumatu kultuurkiht üldse alles on (maapind võib olla juba varem ühel või teisel põhjusel segi kaevatud või pealmised kihid minema uhutud või tassitud). Lisaks muidugi rahastus, vähe on konkreetselt teaduseesmärkidel tehtud kaevamisi, suur osa andmeid tuleb ehitustegevusele eelnenud nn päästekaevamistest, millest mõnedegi puhul on raamatu autoril jäänud vaid nentida, et rahastuse äralangemisel jäi lõplik aruanne koostamata; ja loomulikult ka geoloogilised ja klimaatilised teadmised; ning kõige viimaks oletused ja teooriad, mis panevad kokku kõik ainelised leiukillud, pinnamoelised ja klimaatilised olud jms, et kujutada ette seda, kuidas ammused inimesed võisid tegutseda ja toimetada.

Mõni ime, et selle kõige juures ei ole arheoloogilised muinas-Tallinna otsingud seni suutnud ei kinnitada ega ümber lükata taanlaste vallutuste eelse Lyndanise puitlinnuse olemasolu, selle aastaringset asustatust või toonaste kohalike elanike püsiva kaubaasula eksisteerimist. Aga sellegipoolest – oluline ei ole mitte kohale jõudmine vaid teekond ise; ning muinas-Tallinna otsides tulevad ka muistne inimtegevus, pinnavormid ja esiasukate varjud pisut lähemale.

Hiljuti murdsin just pead, et hea küll, paekimivi on kunagise merepõhja sete, kujutan ette küll, kuidas see kõik need sajad miljonid aastad tagasi vaikselt settis ja kivistus, aga mis imeväega küll on osa sellest merepõhjast kõrgele tõstetud ja läbi lõigatud nõnda, et moodustus pankrannik? Istusime siis koos mitmesajamiljoni aasta vanuse trilobiidijupiga guugeldama, kuid saime teada vaid seda, et keegi päris täpselt ei tea, et palju hüpoteese on. Siin raamatus muidugi nii ammuste aegadega ei tegeleta, aga siiski mainiti möödaminnes ära, et üks võimalik põhjendus on kunagise jääsulavete uuristatud jõesängi olemasolu. Nojah, see selleks. Aga kui vastne ja noor on selles mõõtkavas kogu Tallinna alune maa, kus Ülemiste järv eraldus merest 8000 aastat tagasi, ent Harku vaid 800 ja Suur- ning väike Paljassaar said lõplikult maismaaga ühendatud vaid 100 aastat tagasi, sedagi inimese kaasabil?

Ühesõnaga, muinas-Tallinn on möödunud aegade loori taga veiklev ja peibutav vari, kuid seda erutavam ja väärtuslikum on iga väike mullapõuest leitud killuke, tuleasemejäljeke või orgaanilise materjali viiruke. Ja olgu selle põletava küsimusega, et kes ikka Tallinnale ala esimest korda linnalisel moel asustas, kuidas on – kindel on see, et muinasaegsed inimesed on siin kandis viibinud juba aastatuhandeid, vähemalt ajutiseltki.

Ja omamoodi huvitav on mõelda sedagi, et kuigi metallide kasutuselevõtk oli tohutu edasiminek tsivilisatsioonide arengule, siis on maapõuest korjatud kivist tööriistad peaaegu sama kasutusvalmis kui aastatuhandete eest, sellal kui metallesemed on ajuti võõrale pilgule peaaegu tuvastamatud roostekänkrad. Ning veel sedagi, kuidas muinasaaegseid ajaperioode on puht praktilistel põhjustel nimetatud keraamikastiilide või metallitöötluse astmete vms säilinud materjali järgi. Küllap võiks meie praegust ajastut plastiajastuks nimetada.

Kokkuvõttes huvitav ja inforikas raamat, mille lugemine nõuab pisut rohkem keskendumist ja mis ühtlasi annab aimu ka (vanema ajaloo) uurimise ja kindla teadmise võimalikkusest üldse. Infot oli loomulikult nii palju, et meelde ei jäänud pooltki, aga eks nii nende tihedate ajalooraamatutega ongi, kui just asjas juba eelnevalt sees pole.

Alo Särg „Talinna mõisad ja mõisnikud“ (2010).

„Suvemõisad tekkisid oma algkujul juba keskajal. Paljudel linnakodanikel olid väljaspool linnamüüriga piiratud ala nn aiad, mis paiknesid pea kõikide linnaväravate ees. /.../ Neis aedades kasvatati /.../ juurvilju, marju, viljapuid või isegi humalaid. /.../ Keskaegsetes dokumentides tähistatakse selliseid aedu tavaliselt eestikeelse sõnaga moyse.“ (lk 9)

Tegemist oli napi, ent põneva raamatuga, seda viimast just kohtade avastamise mõttes. Üle kiviste müüride valgunud linn ei ole tihedat kruntide ja tänavate võrgustikku kasvatanud tühjale kohale, üsnagi huvitav oli avastada maju, millest muidu ei oleks osanud midagi arvata või olen juba ammu mööda käinud ja mõelnud, et mis ja kuidas? Eks seetõttu avaldasid muidugi ka rohkem muljet ning jäid ka paremini meelde need kohad, mis juba tuttavad.

Tallinna mõisatest kõige pilkupüüdvam on vast ikkagi Pirita-Kose suvemõis, millest hiljuti ajakirjanduseski juttu olnud kõige lagunemise ja 40. ja 41. aasta mahalaskmistega. Ei saa öelda, et see õnnetult hooletuses mõis just eriti hea seisukorraga hiilgaks, kuid see-eest asub see praegugi kaunilt keset jõeäärset loodust ning hoonetekompleksi terviklikkuski on veel aimatav – asjad, millest teised raamatus ära toodud (suve)mõisad enam unistadagi ei või.

Nõnde mõisatega on seotud ka üksjagu kohanimesid. Näiteks Luise tänav on saanud oma nime seal asunud suvemõisa järgi, kus 17. sajandil fajanssnõusid toodetud ning 18. sajandi lõpus Louise von Steinheili nimeline valdaja oma nime järgi Luisenthaliks ristinud. Samuti on mitmed Tallinna pargid olnud kunagised (suve)mõisapargid. Kadriorg oma lossiga ehk Catharinenthal ehk Kuningamõis on siin raamatus samuti ära toodud ja kes Tallinnlastest poleks sealsete puude vahel jalutanud. Hiljuti sattusin Stroomi ranna kanti ilusat ilma tähistama ning tuleb välja, et sealt Vabaõhumuuseumini viiv jalgtee kulgeb suisa kahe mõisa valdustest mööda – kunagise Seewaldi mõisa (jaa, rohelise plangu tagant paistab peahoone) pargist ning selle kõrval asunud Mustjõe mõisa aladest. Vähe sellest, Mustjõe nimelise ojakese ääres olla 19. sajandil olnud suisa supelasutus ning mudaravila. Peen värk, pole midagi öelda. Mainimata ei saa ka jätta Löwenru parki, mis on samuti samanimelisest suvemõisast jäänud park ja tiik. Hobusetallis töötab restoran...

Lahenes ka Lauluväljaku, Pirita tee ja Narva maante vahele justkui lõksu jäänud majade saladus – ilmneb, et sealgi asunud kunagi mõni suvemõis, mõni villa. Maarjamäe lossis töötanud aga jälle suhkruvabrik ja tuntud seda kohtagi 16. sajandil toimunud lahingu järgi esmalt Streitbergi ehk Riiumäena, siis juba hilisemal ajal Suhkrumäe nime all, kuni ükskord polnud enam ei suhkrutootmist ega midagi ning krav Davõdov nimetanud selle abikaasa Maria auks ümber. Sedapsi siis.

Et siis, jah. Olid ajad, oli linn veel väike, kesk õitsvaid aedu ja lainetavaid põlde ... Koplis karjatati loomi, tehti telliseid ja hoiti metsa ... Kadriorgu sõideti linnast välja merevanne võtma ... kes oleks küll arvanud, et linn nii suureks kasvab? Ja et kõik, mida pole maha raiutud või ära lammutatud on ikka veel kuhugi salamisi alles jäänud, olgu see siis Eesti vanim lehis, natuke metsast parki, üksik tiigike, lagunev kõrvalhoone, ilusti korda tehtud maja tavalise eramaja hoovitara taga või pelgalt kohanimi.

Urve Sõmer „Päikesevõimalus“ (2017)

Tuberkuloos on selline kirjandus- ja kultuurilooliselt kuidagi eriline haigus. Neid raamatuid, kus on verdköhivaid ja palavikku põdevaid tegelasi, kes vaikselt ja pöördumatult hääbuvad, ei jõua üle lugedagi ning eraldi aeg on veel teise maailmasõja aegne-järgne periood, mil akuutne toidu ja ressursside nappus tähendab seda, et ega seda ainsat ravi ehk organismi kaitsevõime toitainete ja elutingimustega poputamist ei saa kah kellelegi eriti peale panna.

Päikesevõimalus tundub olevat omanäoline tasakaal pärismälestuste ja ilukirjanduse, indiviidide ja ajaloo vahel ning luubi all on sedapuhku mitte niivõrd kopsu- kui luutuberkuloos, miski, millest mul enne seda raamatut eriti aimugi polnud. Raamatus elustub peaaegu käegakatsutavalt minevik – peategelaste saatuseid puudutab sõja põhjustatud trauma, nii ühiskondlikul kui vägagi valusalt intiimsel tasemel, haigus läbi erinevate raviviiside, -võimaluste ja etappide, ning üldse elu Eestis nii nagu see oli kolmel või enamalgi sõjajärgsel aastakümnel kuni tänapäevani välja. Lisaks eelmainitule või siis hoopis esmajoones on see justkui ühe eraldi kogukonna ja maailma lugu, sest haiglakoolid, haiglad, sanatoorsed koolid ja sanatooriumid moodustavad justkui ühe suure võrgustiku ja eraldi maailma, milles nende lugude peategelased veedavad oma lapse- ja koolipõlve ning mille vahet pendeldavad sedamööda, kuidas uued terendavad ravivõimalused või kaelakukkuvad komplikatsioonid nõuavad. Kõik need kohad ja majad on samuti justkui raamatu täieõiguslikud tegelased. Olen isegi jalutanud mööda Metsakoolist, mõeldes, et mis kool see selline siis oli, teadmata midagi selle maja ajaloost – ei Konstantin Pätsist ega haiglakooli aegadest. Samuti olen käinud korduvalt mööda sest Kalevi tänava villast Tartus, kus raamatu peategelased aastaid, kas voodisse kipsituna või karkudel ukerdades veedavad – too solaarium, kuhu kaldteed viisid on vist seesama Füüsikahoone kõrvane park, eksole? Just sel suvel sattusin ka Narva-Jõesuus jahtima seda, mis puitpitshooneist veel tänaseks järgi ning mitte aimugi ei olnud mul nende majade ajaloost ega kõigi nende õnnestunud ja mitteõnnestunud operatsioonide statistikast, rääkimata inimeste saatustest, kes mändide ja meremüha taustal kõigest hoolimata ikkagi oma elu elasid.

Mulle tundub, et lõppkokkuvõttes on tasakaal kirjanduslikkuse, informatiivsuse, ajaloolisuse ja omaeluloolisuse vahel üsnagi suurepäraselt õnnestunud. Postimehe arvustus küll kahetseb tolle tänapäevase raamjutustuse osa sisuliselt üleliigseks. Mõnes mõttes võib nõustuda, et Ruti, Gerta ja Hanna lood tõmbavad lugeja endasse ja minevikku sellise jõu ja veenva voogavusega, et naasmine Eha ja tema reiside juurde on igal korral justkui lummusest väljaraputav teekonarus. Aga samas tundub mulle, et see kiht, mis võimaldab luua jätkuvussideme tänapäeva olude ja kohtadega ning faktiga, et nende lugude ja aegade mäletajad ei ole veel põrmugi ajalootolmu vajunud vaid täiejõuline osa ka sellest praegusest, nii teistsugusena tunduvast maailmast. On ju meie lähiajaloos olnud nii palju suuri katkestusi ja eriilmelisi etappe, et vahel tuleb kerge imestus ja segadus peale kui kultuuriliste ja ajaliste distantside kokkulangevused ja erinevused reaalsustaju moonutama kipuvad. Võib-olla, et puht ilukirjanduslikust aspektist lähtudes oleks saanud natuke teisiti, veel paremini, aga mulle tundub, et siin raamatus on räägitud ära just see lugu, mis rääkimist vajas. Ahjaa, raamatu esimese poole internaadielus on ka midagi Kadrilikku ning eks leiab ehk ka hilisemas pooles midagi Kasuemalikku ning eks mõlemad raamatud, koos mitmete teiste tollel ajal kõneainet pakkunud kultuurinähtustega on ka ära mainitud.

Ahjaa – mis pisaraid puudutab ... Ei ole nõretav ega sentimentaalne, aga minul vanal härdameelsel tõmbas ikka silma niiskeks, kui lastel puha vanemad Siberisse viidud ning pool lapsepõlve kipsis lamades mööda läheb, eksole. Ja väljakutse punktid vajavad ikkagi täitmist ka. Tegelikult mind hoopis veetles see, kui mõnusalt tuleb siit raamatust välja see, kuidas seestpoolt vaadates on maailm, millele väljastpoolt tehakse kastike ümber ja lüüakse peale tempel „puue“ või „erivajadus“, lihtsalt täpselt seesama maailm, milles kõik elavad ainult mõningate füüsikaseadustest jmst tulevate täiendavate aspektidega, millega pole võimalik arvestamata jätta. Noja see, kuidas ema ümisemine ning Lenini ema Apassionata olid paralleelidena välja toodud oli minumeelest ka täiesti meisterlik. Midagi niivõrd ehedalt ajastute olude vaimulist, mitte, et ma ise just päris neid aegu kogenud oleksin, kuid ma kujutan täiesti ette, et just nii see pidigi olema, küllap andis parteiajaloostki üldinimlikke näiteid leida, kui tahtmist.

***

Kui jõuame Aia ning Pargi tänava ristumispaika, ma lihtsalt pean näitama Ehale, mismoodi Gerta ja Ruti poodi või postkontorisse minnes läbi aiaaugu ronisid. Kohta, kus endist haiglat ümbritseval aial kahe püstvarva vahelt S-tähe kujuline metallkõverik puudu, pole raske leida. Siia kõrvale on samasuguseid ning suuremaidki auke lisandunud, aga mina leian erilise vaevata üles just selle õige. Ei usu Eha, et mina nii kitsast pilust läbi mahun. Võtan sisse poolkükkasendi, astun parema jalaga läbi augu ja, külg ees ning pilk õlale suunatud, libistan end aiaaugust läbi. Eha juurde tagasi pääsemiseks tuleb trikki korrata ning alles siis märkan, et täidlased vanadaamid teispool tänavat mind imestunud pilguga seiravad.
„Kas patsiente siis normaalsel viisil poodi ka ei lubatud?“
„Ei, sellega oli okei. Lihtsalt põnev oli. Ja läbi akna oli ka huvitavam käia kui ukse kaudu.“ (lk 152)