Mullast oled sa võetud

Tere!

Mina olen maal sündinud.

Ma elan maal.

Enamuse oma elust olen elanud maal.

Maainimesed räägivad lihtlausetega.

Maainimesed mõtlevad lihtlausetega.

Suvel on maainimestel palju tööd. Siis tehakse tööd.

Talvel on maainimestel palju aega. Talvel on päevad lühikesed. Talvel loetakse raamatuid.

Raamatuid loetakse enda harimiseks ja meelelahutuseks.

Mina tahtsin ennast harida. Mind huvitavad inimesed. Mind huvitab elu kaugetes kohtades, kuhu ise ei sattu. Või kui sattudki, siis ei ole aega sealsete maailmapilti süveneda. Meelelahutus kulus kah ära – puud on talvel raagus ja tuul puhub, õues on külm – elu maal on kole. Ja päevad on lühikesed. Maal ja talvel.

Linnas elavad Kirjanikud. Ma lugesin raamatut Kirjanike mõtlemisest. Väga naljakas oli.

Kirjanikud tulid kokku ja kirjutasid raamatu elust maal.

Elust maal oli seal vähe juttu.

Rohkem Kirjanike mõtlemisest.

Kunagi käisin Lotmani loengus. See oli see vana Lotman. Ja sügav nõuka-aeg.

Maagilist maailmapilti iseloomustab maailma ja mitte-maailma vaheline piir. Niipea kui see piir ületatakse, siis algavad ohud. Ohtude vältimiseks tuleb tavapärase käitumise asemel kasutada mitte-käitumist. See mitte-käitumine on selline käitumine, mida normaalne inimene normaalselt ei tee. Ja see piir algas endistel aegade oma küla tagant, sealt kus algab mets.

Nii läheb normaalne vene inimene reisile ja kohe rongi jõudes paneb selga pidžaama ja hakkab keedetud kana sööma. Nagu ta ei oleks kodus söönud...? Nagu ta kõnniks tavaliselt päeva ajal avalikus kohas pidžaamas ringi…?

Ei – need on maagilised tõrjerituaalid.

Nii lähevad normaalsed inimesed võõrasse kohta ekskursioonile ja hakkavad seal karjuma. Ükski normaalne inimene ei karju tänaval. Ükski normaalne inimene ei karju metsas. Aga kui on tegemist mitte-maailmaga, siis peab ennast maagiaga kaitsma.

 Maagilist kisa on ikka aeg-ajalt maal kuulda. Primitiivne linnainimene on tulnud mitte-maailma ja kaitseb ennast.

Lotman ütles veel , et maagiline mõtlemine ei ole primitiivne. Maagiline mõtlemine olla väga keeruline ja mitmetähenduslik.

Vabandan linnainimeste ees – nende eelnev primitiivseks nimetamine oli ennatlik ja pealiskaudsusest tingitud. Kindlasti leidub ka nende hulgas peene taju ja keerulise mõttemaailmaga isikud. Kuigi raamatust see eriti välja ei tule. Seekord välja ei tulnud.

Maal käinud linnainimesi on vähe. Ma arvasin varem neid rohkem olevat, aga Kirjanikud paljastasid tõe. Suvel tundub tihti, et neid linnainimesi muudkui voorib.

Aga ju siis on need kogu aja samad mõned linnainimesed, kes siin käivad. Neil on ju raske vahet teha, nad on nii sarnased.

See nõuab ikka suurt julgust. Linnainimeselt maale minemine. Kirjanikult maale minemine.

Kuigi tegelikult on linnas käimine palju ohtlikum kui maal käimine. Ma tean. Seisin vaikselt ukseaugus ja vaatasin kohe mitu tundi. Hea valge oli vaadata, kuigi oli öö – tuled põlesid. Nad peaksid sinna Karja tänavale mõne netikaamera üles panema, nagu sigade söögikohta. Siis oleks hea talveöödel vaadata. Mõni isane oli kohe päris armas. Kuigi, kõigi sugusid ma ei osanud eristada. Täiesti ilmselt tuleb see minu vaatluskogemuste vähesusest. 

Natuke ma kartsin ka. Sigu metsas vaatamas käia on ikka palju julgem. Sea suhtes võib kindel olla – tema niisama kallale ei tule.

Ma olen näinud loodusfilmi ühest Kirjanikust, kes siin raamatus kirjutas sellest, kuidas ta maaelust midagi ei tea ega taha teada. Talle meeldib vaadata oma naba ja mõtiskleda Kirjanik olemisest. Ma olen lugenud ka mõnda tema juttu. Põhiliselt kirjutab ta Kirjaniku piinatud nabast, mis minu jaoks, selle lugemise käigus, omandab (peaks omandama) erilise sügavuse. See naba oli piinatud saanud Kirjaniku enda poolt, aga see ei ole üldse tähtis. Lihtsalt piinatud naba on piinamata nabast keerulisem ja sügavam.

Oma nabale keskendumist oli paljudes juttudes, vähemalt pooltes. See linnainimese käitumist näitav film näitas ka joodikluse suurt levikut linnainimeste hulgas. Kirjanike hulgas.

Kirjanikud tunnevad väga hästi joodikute elu. Paigutada linnajoodik maale tundub olevat lihtne – tänavavalgustust ei ole ja teekond poodi on mitu kilomeetrit pikem… Muidu kõik sama. Kirjaniku arvates.

Mina joodikuid ei salli. Õnneks maal joodikuid ei ole. Õnneks maal joodikuid enam peaaegu ei ole. Varem, paarkümmend aastat tagasi, oli neid palju. Pooled surid ära ja pooled kolisid linna. Mõni üksik on veel maal, aga sedagi mitte kauaks.

Kui ma siin maal näen keset päeva mõnes taluõues kõndimas õllepurgiga ja prussihunnikut takseerivat meest, siis ma tean, et see on linnamees, kes on tulnud maainimest ja töötegemist mängima. Maamees ei joo ka palava ilmaga töö kõrvale õlut – õlu teeb uimaseks ja siis ei tule töötegemisest midagi välja.

Endistest paarikümne aasta tagustest maa-joodikutest (kes ellu jäid) said linnajoodikud. Seal sotsiaalabi rohkem ja naps kah odavam.

Mina joodikuid ei salli. 

Seepärast meeldis mulle jutt sellest, et ei tohi maajoodikutel lasta oma lapsi tappa. Mis sellest, et tapetav laps ei olnud maalaps ja taolisi pisarakiskumise jutte on juba kümneid (kui mitte sadu) varem kirjutatud ja loetud. Kui Kirjanik otsustab kirjutada plakati, siis pole selle plakati originaalsus ja seos tegeliku eluga üldse olulised. Olulised on paksud värvid ja selge propagandistlik mõte. Tähtis sõnum nõuab edasiandmist. Ja ta oli selge: ärge laske maajoodikutel lapsi tappa.

Lisaks linnajoodikute maale paigutamisele olid mõned Kirjanikud leidnud ka teise viisi sobi teha. Nad laiendasid maa mõistet. Et Eesti ongi tervenisti üks maa. Üks maakoht. Üks kolgas.

Üks Vahingu ja Undi austaja kirjeldab oma retke maale – kolme päevaga läbitavad maakohad on kõik täpselt nimetamist leidnud: Puhja (alevik), Tartu (linn), Võru (linn), Antsla (linn), Ambla (alev), Kohtla-Järve (linn), Kiviõli (linn), Püssi (linn). Administratiivne liigitus ei ole oluline. Minu jaoks ei ole ükski neist maa. Tegelikult, vist Kirjaniku jaoks ka mitte. Tema sai oma kopka kätte – ja see tundus oluline olevat. Haltuura.

Haltuura, kui kogumiku märksõna.

Kulka on palganud töödejuhatajaks ja tellija esindajaks vale inimese. Kes pole suutnud töö tegijate suhtes piisavalt nõudlik olla.

Või ei saagi nendelt miskit paremat tulla?

Või ongi Eesti tänapäevane kirjandus selline?

Sügava ja keerulise nabaga, aga elust (maal) midagi ei tea. Elu tundmist asendab plakati maalimise oskus. Kui seegi olemas on…?

Maainimesel on talveõhtuti ikka aega. Läheb netti ja vaatab, mis on maa- ja linnainimesel vahet. Jõuab Statistikaameti kodulehele.

Kõige uuemad kultuuriandmed on 2009 – 2010 aastast (tabel KUT60).

Leiab sealt ise kultuuritegemise (välja arvatud sport). Vähemalt korra nädalas. Maal 37,7% ja linnas 35,4%.

Vahe 2,3%. Kõigest.

Uskumatu!

Päriselt ka?!

Siin peab mingi viga olema…

Mina küll ei usu, et nii paljud linlased iga nädal midagi teevad. Iga nädal ise kultuuri teevad. Siin peab mingi metoodika viga olema. Isegi kui arvestada, et küsitud on vähemalt kümneaastaste kohta – et kool ju ikka nõuab midagi laste käest.

Aga noh, statistikat ju uskumise jaoks tehaksegi.

Ju siis on ikka tõsi!

Aga ikkagi, veider on arvata linnainimesi olevat maainimestega peaaegu sama kultuursed…

Kati Murutar: Viimnekuu

Kati Mis-iganes-ta-nimi-praegu-ongi viienda lapsega viimast kuud rase olemise päevik.

Raamatu lõpus tuleb tekstist ka välja, et mitte sahtlisse peetud päevik, vaid nüüdseks paberile trükitud blogi hoopis, mõningaste kärpimiste ja sulgudesse lisatud kommentaaridega.
Teadmine, et tegu on raamatuks saanud blogiga, lahendas mu jaoks paljud lugedes häirinud küsimused. Paberile ja intiimselt endale peetud päevikus, nagu ma alguses arvasin teost olevat, tundus kummaline
* miks võtab autor lahti seletada mingeid ammusi juhtumeid ning nende seost hetkel toimuvaga
* miks võtab autor nii palju aega ja raamaturuumi oma tegude, oma mõtete ja oma isiku õigustamiseks
* miks vaevub autor kirjutama üles iga tegevusest läbilipsava isiku tähenduse oma elus
Kui see oleks endale peetav päevik, oleks see kõik täielik mõttetus ning väide, et tegu on päevikuga, tundus mulle lugedes ikka väga ja väga kahtlane.
Aga kui tegu oli avaliku võrgupäevikuga, kust autor jooksvalt endale lohutust, tagalakindlustust ja "jah, sa oled õige inimene"-kinnitust otsis, muutub kogu see avalikkusele suunatud laterdamine mõistetavaks.

Mõistetavaks, aga siiski mitte meeldivaks.
Kati Mis-iganes-ta-nimi-praegu-on esitab ennast kui meediasõbralikku persooni, sest eluspüsimiseks vajab ta pidevat reklaami ja seda saab meediapersoon olles kõige kergemini. Tore. Ma ei mõista absoluutselt hukka.
Kuid kui inimesel on avaliku elu tegelasena elamises mitukümmend aastat kogemust, võiks ta omada vähemalt mingeid algelisi teadmisi sellest, kuidas end esitelda. Kui rumalalt mõjub inimene, kes ennast avalikult järjepidevalt õigustab ja selgitab, miks ta kuidagi teisti käituda ei saa-nud-ki, samas sellisist luksust teistele inimestele võimaldamata ja neilt ikka tingimata teistsuguseid tegusid oodates.
Kui valusalt ja piinlikult mõjuvad ühe loometegevusega tegeleva isiku kinnitused, et tema kunst on see õige kõrge kunst ja lollid lugejad lihtsalt ei saa sellest aru.
Kui sügavasse hämminguse jätavad lugeja lõigud, mille sisuks on: "Nägin bensiinijaamas Tiit Vähit. Oleksin tahtnud tere öelda, aga olin liiga väsinud."

Paraku pole autor kas mõistnud, kuidas end esitleda, või on tal sügavalt kama, millisena ta seal meediapeeglil seisab, kuni aga seisab.
See teeb raamatu lugemise raskeks, sest ühest küljest pakutakse siirust, sisevaadet inimese ellu ja rõhutatakse korduvalt, et tegu ei ole ilukirjandusega, tegu on raamatuks vormitud päevikuga. Aga teisalt hakkab tunduma, et inimene, kes oma "absoluutse siiruse" hetkedel põhiliselt ennast õigustab, teisi süüdistab, mingisugustest esoteerilistest energiatest jahvatab ja lisaks sellele kõigele veel kroonilist nimede pillamist (namesdropping) harrastab, ei ole väga tore inimene.

Ebaümpaatsetest inimestest sellises päevikuvõtmes lugeda ei ole aga väga meeldiv. Tekib tunne, et ma olen ise halb inimene, sest mind lastakse "absoluutse siiruse" abil autorile väga lähedasse ringi sisse, ja siis ma hakkan teda reetma. Tema jagab minuga oma kõige isiklikumaid mõtteid ja mina mõtlen: "Milline tobe naine! Viis last ja pikk elu, aga ikka nii rumal!"
See ei ole üldse meeldiv endapilt, mis selliste mõtete peale tekib.

Asusin lugema innukalt ja positiivse ootusega, sest arvasin, et rasedus ja sünnitus (või keisrilõige, kangelastegu seegi) on sellised naiste sõjajutud, et need lihtsalt ei saa minu kui tugevate käsivartega jõulise ema jaoks igavad olla.
Eksisin. Kui ikka inimene, kelle rasedusest ja sünnitusest jutt, on üsna ebasümpaatne, jääb "kõik naised on õed ja kõik emad relvavennad" tunne täiesti olemata ja teose lõppedes on hing tühi ning kurb.

Parimad osad raamatust olid autori suhted kolme vanema lapse ja kass Franziga.
Muud asjad võtsid pigem ohkama. Tunneks isegi kaasa, aga autor tunneb nii kõvasti ise endale kaasa, et ta vist ei vaja enam minu abi seejuures.

Mihkel Ulman – Vistrik (2009) ja paar sõna soome psühhedeeliast

“Rita pani telefonitoru hargile ja astus mehele vastu. Selgus, et ta on hea rühiga, kena, umbes 30-aastane naine. Liiga lühike, et olla mannekeen, aga toreda büsti ja trullaka taguotsaga. Mitte et Västrikul mingeid plaane oleks olnud – pilk lihtsalt rändas oma rada.” (lk 78)

Västrik on muidugi mees nagu mees olema peab, politseiuurija meelelahutuslik klišee. Ulman on selline rahvalikult väljenduja, ikka näited elust enesest (küll võrreldakse Kanter ja Viioliga jms). Tahaks hoopis mõtelda sellistest bändidest nagu Kemialliset Ystävät ja Avarus ning nende ühisprojektist Anaksimandros. Mis teatavasti rokivad. Huvitaval kombel nii Avaruse kui Anaksimandrose plaatide esimene pool on parem (värskem?) kui plaatide tagumine pool (enesekordamine või liigne joovastumine iseendast või lihtsalt ideedepuudus?). “river of finland” algus on puhas sulakuld, “the bones” ja nimilugu ise. Miks Anaksimandrose lugude pealkirjad pole soomekeelsed, plaadifirma nõue või? Ja öine KY “kellari juniversumi”, mis vaikne hullus see on (peaks äkki muutma märksõna "lugu lendavate taldrikutega" ümber "planeetta kaukainen muo kutsuu"?). Muusika puhul on mõnus see, kui muidu nagu suurt konkreetseid palasid ei mäleta, ent kui klapid pähe paned ja lased joovastusel kohale ronida, siis korraga meenuvad kõik need kohad – ah et siin tuleb see ja seal too ja ohohoo. Ja siis on veel KY peamehe sooloprojekt Tomutonttu, mis vahel kuulates keerab ikka korralikult hapniku kokku. Pikad lood, milles on ühtlasi vastikult kõrvakriipivad (mingis mõttes hea, et Tomutonttu elektrooniline eksperimenteerimine pole nii tugevasti Kys esindatud) kui südantlaastavad momendid (hea näide on “tomutonto” plaat, mida vist saabki vaid poolikult kuulata). Vahel salvestuvad mällu mingid muusikakatked, mida kogemata töötled endale lähedasemaks – nii kõlab aegajalt peas üks äkiline kriise ja vaikus, mis peaks pärinema Tomutonttu muusikast, aga mida pole enam suutnud korrektselt idenfitseerida (mul on mõned kahtlusalused). Paar päeva juurelnud, et peaks koostama ühe mix-plaadi, sest kuhugi paremasse seltskonda tuleks mahutada Becki “rowboat” ja “jagermeister pie” (albumilt “stereopathetic soulmanure”, seal veel paar head lugu, “crystal clear (beer)” ja “satan gave me a taco” - hmm, üpris melanhoolsed laulukesed). Nagu varemgi abitult väljendunud, siis varases Beckis on midagi ehtsat. Oh, ja Double Leopards “halve maen”, sellestki peaks miskit mainima. Järjekordne plaat, mida suudan läbi kuulata. Üks õhtu tundus, et Stereolabi “switched on” on ikka hea tükk, varem pidasin “peng!” palju paremaks (et siis võrdluses kui samast ajast pärinev), aga üllatus-üllatus, pea sama head. Peaks raamatut edasi lugema, aga mitte ei viitsi. Üleüldse, huvitavat muusikat on palju enam kui kirjandust. “rowboat... row me to the shores”. Võiks öelda, et seda lõiku siin kirjutades polnud just kaine.

Järgmine päev. Tekst väikekodanlikule lugejale, selline wannabe keskklassi värk. Et raamatu väljaandmist on peetud mõttekaks, võib vist järeldada, et on olemas mingid fännid või nii. Ilukirjandusest kui sellisest on raske selle teksti puhul rääkida, oleks kui tarbetekst või midagi, ajalehe järjelugu ehk. Kas Ulman on kui Pärnu Juhan Paju – mingi õrn sarnasus nagu oleks (no muidugi, see mul üldse esimene tema tekst, siit oleks jabur midagi järeldada). Raamatu elavaim koht on vast lõpus asetleidev naise armukesega arveteõiendamine. Huvitav, kas seriaali esimene osa oligi selline puhtalt sissejuhatav ja suisa mõrvatu?

Oh püha jeerum küll, enne postitamist mõtlesin et äkki leidub netiski miskit, ja siis tuli esile see artikkel. Vabandan Ulmani ees, ei lugenud tiitellehe kirbukirja.