Leelo Tungal - Sul on teha mehetöö (1987)

Ludwig Wittgenstein ütleb:

"390. Kas saaks ette kujutada, et kivil on teadvus? Ja kui keegi seda suudabki - äkki see tõestab vaid, et niisugune tühikujutlus ei paku meile mingit huvi?" (lk 195)
"420. Aga kas ma ei saaks ette kujutada, et mind ümbritsevad inimesed on automaadid, kellel puudub teadvus, ehkki nende käitumine on samasugune nagu tavaliselt? - Kui ma seda praegu - üksinda oma toas - ette kujutan, siis ma näen inimesi tardunud pilgul (umbes nagu transis) oma toimetusi tegemas - see kujutlus on vahest jubedavõitu. Aga proovi nüüd tavaolukorras, näiteks tänaval, sellest kujutlusest kinni hoida! Ütle endale näiteks: "Need lapsed seal on vaid automaadid; kogu nende elavus on vaid automatism." Ja need sõnad muutuvad sulle täiesti mittemidagiütlevaks või siis tekib sul mingi jube tunne või midagi sarnast." (lk 205)
"498. Kui ma ütlen, et käskudel "Too mulle suhkrut!" ja "Too mulle piima!" on mõte, kombinatsioonil "Piima mulle suhkrut" aga mõtet ei ole, siis see ei tähenda. nagu poleks niisuguse sõnaühendi hääldamisel mingit tagajärge. Ja kui sellel on nüüd niisugune tagajärg, et teine inimene vahib mulle ammulisui otsa, siis ma ei nimeta seda sellepärast veel käsuks mulle ammulisui otsa vaadata jne., isegi kui ma tahtsingi just niisuguse tagajärje esile kutsuda." ("Filosoofilised uurimused", lk 224-225)

Selleks, et laps saaks priskeks, on vaja kahe jõu koostööd - need on loodus ja tehnika. Kevadel peab põld puhkema! Põld peab andma köögi- ja teravilju, põld peab andma lehmale rullbiskviiti! Hea, et enam ei pea põldu harima hobustega või käsitsi, nii saab rohkem lapsi söönuks. Selles mõttes huvitav tekst, et piltidel on küllaga erinevaid inimesi, aga tekstis mainitakse neid töölisi väga ääriveeri - tähtis on põld ja masinapark, mille koostöös valmib toidumaterjal. Ja töö: see on mehetöö.

Ellen Niit - Meil maal (1985)

Ludwig Wittgenstein ütleb:

"279. Kujuta ette kedagi, kes ütleb: "Mina ju ometi tean, kui pikk ma olen!", ning paneb sealjuures tõenduseks käe oma pealaele!" (lk 160)
"370. Mitte seda ei pea küsima, mis on kujutlused või mis toimub, kui midagi ette kujutatakse, vaid seda, kuidas tarvitatakse sõna "kujutlus". See aga ei tähenda, nagu ma tahaksin rääkida ainult sõnadest. Sest küsimus kujutluse olemuse kohta puudutab sõna "kujutlus" samavõrra nagu minu küsimus. Ja ma ütlen ainult, et seda küsimust ei saa selgeks teha osutamise teel - ei kujutleja ega kellegi teise jaoks, ega ka mingi protsessi kirjeldamise teel. Sõnaseletust küsib ka esimene küsimus, aga ta suunab meie ootuse vale liiki vastusele." (lk 190)
"493. Öeldakse: "Kukk kutsub oma kiremisega kanu kokku" - aga kas mitte siin pole juba aluseks võrdlus meie keelega? - Kas mitte vaatekoht ei muutu täielikult, kui me kujutame ette, et kiremine paneb kanad liikuma mingi füüsikalise toime tõttu?
Kui aga näidataks, millisel viisil sõnad "Tule siia!" kõnetatavale toimivad, nii et lõpuks teatud tingimustel saavad tema jalalihased närviimpulsi jne, - kas siis see lause kaotaks sellega meie jaoks lauseiseloomu?" ("Filosoofilised uurimused", lk 223)

Selle raamatu järgi võib jagada maal elavaid koduloomi kaheks - ühed on nö kasulikud (tootlikud!) loomad (lehmadelt saab piima ja lammastelt villa), teised on lemmikloomad (tore on vaadata põrsapere ruigamist, kuke ja kanapere siblimist, pardid ja haned kaunistavad kenasti tiiki, hobustega on mõnus ratsutada; ning kutsikad ja kiisukesed, kas saab midagi armsamat olla). Joome piima, kanname villaseid sokke.

Eno Raud - Nääripäkapikk (1985)

Ludwig Wittgenstein ütleb:

"472. Sündmuste toimumise ühetaolisusse uskumise loomus saab ehk kõige selgemaks juhul, kui me oodatavat kardame. Miski ei sunniks mind kätt tulle pistma, ehkki ma sain põletada ju ainult minevikus." (lk 218)
"593. Üks filosoofiliste haiguste peapõhjusi on ühekülgne dieet: oma mõtlemist toidetakse ainult ühte laadi näidetega." (lk 250)
"462. Ma võin teda otsida, kui teda kohal pole, ent ei saa teda üles puua, kui teda kohal pole.
Keegi tahaks ehk öelda: "Aga ta peab ju ometi kuidagi kohal olema, kui ma teda otsin." - Siis ta peab kuidagi kohal olema ka juhul, kui ma teda ei leia, ja juhul, kui teda üldse olemas ei ole." ("Filosoofilised uurimused", lk 216)

Pika päka pikkune päkapikk elab suure kuusekännu all, ja kui saabub nääriöö, algab tal tähtis töö - loobib leiba okstesse ja viskab heina lumme. Metsaelanikud mõnulevad. Iga nääriöö. Nii oli, on ja jääb. No muidugi niikaua kuni päkapikud või metsloomad pole hävinenud, sel või teisel või kolmandal põhjusel.