Kuvatud on postitused sildiga Maryliis Teinfeldt-Grins. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Maryliis Teinfeldt-Grins. Kuva kõik postitused

11 veebruar, 2026

Maryliis Teinfeldt-Grins - Jõulukroon taeva poole (Looming 1, 2026)

 

Morbiidne tekst suitsiidi teema, minajutustaja on aegade jooksul kogenud ja kuulnud paljude inimeste elust lahkumisest: mitmed koolikaaslased, mõni lähem sõber või kaugem hõimlane ja eks peaks endalgi olema midagi välja valitud. Päris õudne teema ja maailm.


Kui nüüd selle ajakirja proosale kuidagi kokkuvõtvalt järele vaadata, siis kokku on tervelt 7 autorilt midagi, neist 6 naisautorit ja 1 meesautor. Väga meeldib lai valik; samas … kõik tekstid on vähem kui 10 lehekülge, enamus ongi a la kolmeleheküljelised lühitekstid - ja noh, nii lühidalt on ikka päris kunst midagi asjalikku teha, eks 10-20 leheküljega jõuab ikka midagi padrata, mis võib ka keskpärasena midagi öelda (kuigi nojah, eks ise eelistan lühiproosat lugeda võimalikult … kompaktselt). Ehk siis, veidi blogikirjanduseks kiskus mõni tekst.


10 november, 2023

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2023

 Möödunud Alveri-aasta 7 samuraid on valitud.

Nad on need raamatud.


Kristi Everst, luulekogu „Koerad haukusid mu minekut“ 

Elisabeth Heinsalu, luulekogu „Kui ma olin udu“

Mart Kuhi, romaan „Vihmakass“

Sven Mikser, romaan „Vareda“

Mirjam Parve, luulekogu „Varjukeha“

Maryliis Teinfeldt-Grins, luulekogu „Kivi alla kükakille“

Sven Vabar, jutukogu „Ribadeks tõmmatud linn“



28 juuni, 2023

Maryliis Teinfeldt-Grins - Emamesilased (Looming 6, 2023)

 

Lühilugu … ei tea õieti, millest kinni haarata. Või kuidas lugu algabki.


Kas nüüd just üliõpilasjutt, aga eks kerge paralleel Unduski nahakunstnikulooga. Aga siit Tartu Kunstikooli (esimestel lõikudel arvasin automaatselt, et EKA) tekstiili erialast palju teada ei saa, rohkem ikka muust elust (seda küll märgetena). Või noh, Tartu on väike puust linn.


Iseenesest on muidugi kiiduväärt saavutus, kuidas vaid kolmel leheküljel on võimalik nii palju keerutada selle ümber, et mida õieti peaks jutustama või kuidas valmistuda jutustamiseks. Ja kui palju viiteid sellele, mis jääb jutustamata, sest need kuuluvad teistesse lugudesse. Ja siis ikka see, et kus õieti algab ja lõppeb lugu. Ja kui see tekst üldse otsani jõuab, siis nagu … milleni.


Krüptiline värk! Või lihtsalt jääb tunne, et mingi oluline taust on teadmata. Või see pole see lugu? Pole aimugi.