Nad on need raamatud.
Kristi Everst, luulekogu „Koerad haukusid mu minekut“
Elisabeth Heinsalu, luulekogu „Kui ma olin udu“
Mart Kuhi, romaan „Vihmakass“
Sven Mikser, romaan „Vareda“
Mirjam Parve, luulekogu „Varjukeha“
Maryliis Teinfeldt-Grins, luulekogu „Kivi alla kükakille“
Sven Vabar, jutukogu „Ribadeks tõmmatud linn“
Lühilugu … ei tea õieti, millest kinni haarata. Või kuidas lugu algabki.
Kas nüüd just üliõpilasjutt, aga eks kerge paralleel Unduski nahakunstnikulooga. Aga siit Tartu Kunstikooli (esimestel lõikudel arvasin automaatselt, et EKA) tekstiili erialast palju teada ei saa, rohkem ikka muust elust (seda küll märgetena). Või noh, Tartu on väike puust linn.
Iseenesest on muidugi kiiduväärt saavutus, kuidas vaid kolmel leheküljel on võimalik nii palju keerutada selle ümber, et mida õieti peaks jutustama või kuidas valmistuda jutustamiseks. Ja kui palju viiteid sellele, mis jääb jutustamata, sest need kuuluvad teistesse lugudesse. Ja siis ikka see, et kus õieti algab ja lõppeb lugu. Ja kui see tekst üldse otsani jõuab, siis nagu … milleni.
Krüptiline värk! Või lihtsalt jääb tunne, et mingi oluline taust on teadmata. Või see pole see lugu? Pole aimugi.
