Philip K. Dick „The Three Stigmata of Palmer Eldritch“. Gollancz (2003)

Mäletan, et Philip K. Dicki suhtes on mul ikka teatav sümpaatia olnud, kuigi olen suutnud kõigi loetud raamatute detailid sama osavalt ära unustada. Mis kõige kauemaks meelde jääb on aga mingisugune üldine atmosfäär või tunnetus, nõndaks siis mäletan ma, kuidas Mees kõrges lossis lummas oma filosoofilis-luulelise Muutuste raamatu ja kõrteloopimisega ning samas ka resigneerunud esteetikaihalusega kunstikogumise raames, olgugi, et tagantjärele see ümberpööratud ida-lääs teljel domineerimine ka üksjagu orientalistlikult eksotiseeriva maiguga oli.

Aga, Palmer Eldritchist pidin rääkima ju ometi! (Olgu veel öeldud, et tahtsin öelda, et The Divine Invasion (mis peaks siis olema VALISE triloogia teine ja paraku viimaseks jäänud raamat) jäi meelde ka sümpaatsena ning loomulikult on võimatu unustada UBIKU ogaraid mündiautomaate.)

Et siis Palmer Eldritchi kolm stigmat. Otse loomulikult ei saa jälle üle ega ümber kristlikest teemadest, aga nendeni me jõuame vähehaaval. Noh, pealkiri muidugi plartsatab hea vihje juba ära, aga ikkagi. Esmalt on parimas Mad meni hoos New York, ainult et kusagil kliimakatastrofaalses tulevikus, kus globaalse soojenemise vint on 'meerikamaa temperatuurid Austraalia tänavusuvistest veelgi kõrgemaks keeranud – päevasel ajal välisõhus viibimine tähendab küpsenud laipa keset tänavat. Optimismi ressursside jätkumise ja tehnika arengu osas ei tasu siiski kaotada – konditsioneeritud elu jätkab usinalt kapitalismi väärtuste alalhoidmist ja kosmosekolooniate rajamine on prioriteet. Tõsi, kõik see toimub UNi mõnevõrra totalitaarse käpa all – iga hetk võib kellele tahes saabuda värbamisteatis, üheotsapilet Siberisse, st, Marsile ikka.

Ja seal Marsil, seal on kapitalistliku edasipürgimistungiga juba keerulisem – on urg, kus elada ja lõputu võitlus liiva ja kahjuritega teoreetilises katses toimivat põllumajandust rajada. Suurt muud polegi, kui mitte välja arvata uudne viis nukkudega mängida – Barbie ja Keni ekvivalendid koos kõikvõimaliku nukunänniga + narko võimaldab omalaadset kandumist vanamoodsa ameerika unelma maailma, kus planeet pole veel kuumaks läinud ja nukurahvas saab soetatud minividinate maailmas igaveses laupäevas aega veeta. Transis osalejad lüüakse soopõhiselt kahte nukukehasse laiali ja nii võib seda kõike teha kohe hulgakesi, kuid nii, et mänguilma kehasid on alati kaks. Imepärase narko nimi võiks eestikeeli olla näiteks Co-M, originaalis siis Can-D. Nojah, ning arvata võib siis, et kas traktorid väljas roostetavad või mitte, sellal kui asunikud nukkudega mängimisele keskenduvad. 

Kui nii võtta, siis võiks ju siiamaani juba päris kena kapitalismi karikatuuri kokku saada, ka varimajandus (Can-D on illegaalne, nukumööbel on legaalne, mõlemat pakub sama korporatsioon ja tulemuse jaoks on kah mõlemat vaja), tänapäevasele lugejale ehk lisaks ka väike tagasipilk 60ndate õhustikku... Aga loomulikult läheb kõik see värk lappama, kui teisest tähesüsteemist naaseb Palmer Eldritchi nimeline tegelane, kes toob kaasa täiesti uue narko, mis võimaldab üheainsa silmapilguga väga pikaajalisena tunduva tripi ja sealt edasi ei võigi enam lõpuks päris kindel olla, kas sellest tripist üldse kunagi enam välja tullakse või ei tulda, või lähevadki reaalsus ja illusioon päriselt sassi või hakkab hoopis päris reaalsus nüüd nähtavale ronima või ei olegi neil kunagi vahet olnud ja lugeja võib rahumeeli kõike tähenduslikuna võtta ... Ja see viimane variant on iseenesest, eriti veel ulmekirjanduses, nii mõneski mõttes väga paslik variant. Sestnoh, kuulge, kui juba iseenesestmõistetavalt sai lepitud faktiga, et Marsil on koloonia ja tulevikuennustamisvõime üldlevinud rääkimata superinimesi tootvast elektriteraapiast, siis mis see natukene keemilist tulevikkurändamist ja potentsiaalset segaduses ning uute väljakutsete otsingul jumalust siis enam uskuda.

Kuid nagu ikka, ma arvan, et miks kõik see lõputu reaalsusega mängimine (nagu ma aru olen saanud, siis üks läbivaid teemasid Dicki romaanides ja lisaks ka midagi, millega ta ise päriselt kimpus oligi) käega looma ei pane on see, et tegelaste probleemid jäävad kõigest sõltumata ehedaks. Kuidas on siis ikkagi sellega, mis on elus oluline, mida tasub kahetseda, kas lunastus on võimalik, kas jumal on olemas, mis kummaline jõud see lojaalsus on, ning kas õige ja vale on siis olemas või ei? Noh, ja kui juba kristlikust mütoloogiast inspireeritud olla, siis vast on päris hästi, kui küsimused ühese vastuseta jäävad. Nagu Endō Shūsaku Vaikuseski või Ogalindude nimelises telesarjas või veel lugematus hulgas teostest, kus kristlase usku ja meelekindlust lõpututes sisepiinades läbi katsutakse ning see jumal aina vaikib ja vaikib või siis peab inimene lootma ja kahtlema, et kas see nüüd oli siis märk või ikkagi ei olnud ja kui oli, siis kuidas seda tõlgendada?

Seega on ehk väga allikatruu jääda vastused pigem võlgu. Olgu selle reaalsusega kuidas on, oma elu peab ikka parema äranägemise järgi elatud saama. Ja mulle meeldib, et Barney ei ole Marsil mitte suure missiooni raames, vaid pigem kulgeb suur lugu paralleelselt tema isikliku eluga paralleelis – armastus ja lojaalsus ja kahetsus ja süüme ja nii edasi. Eks neid ulmekaid, kus religioossetel teemadel maailmapäästmised ja muu trall kenasti kahtlusteta selge ja hea-halb on, eks neid ole ka ju piisavalt.

Nüüd siis on mõneks ajaks (vanem) angloameerika ulme jälle loetud. Sest, palju siis nüüd sedagi ühekorraga jaksab, teatav sümpaatia või mitte ...

Ma Boyong – The City of Silence (Invisible Planets, 2017)

Lugu totalitaarsest režiimist, kes kasutab võimu teostamiseks tehnoloogia abi – milleks keelata seda või teist või kolmandat, kui asjale võib läheneda hoopis teisiti: näiteks hoopis lubada etteantud raamides sõnakasutust. Selleks on nimekiri, kus on lubatud sõnad … aga nende hulk väheneb iga päevaga (või siis sõltudes sotsiaalpoliitilisest olukorrast, kui üks hetk on keskküttega probleeme, kaovad kasutusest sellega seotud sõnad, mis hiljem küll kohitsetult naasevad). Eks sellele saab vastu hakata, aga mingist piirist (kui sõna- ja lausekasutus lähevad eriti primitiivseks) pole enam võimalik sõnade mitmetähenduslikkusele rõhuda. Ja järgi jääb vaikus ja võimule alluvad inimesed.

Eks lugu on omamoodi järelkaja Orwelli eatule „1984“ (millel on jutustuses oma oluline roll), aga läheb inimeste privaatsuse või individuaalsuse nullimisega veelgi ekstreemsemaks – seda enam ei jäägi järele. Ja noh, loo finaal on selline, kus järelejäänud inimesed ei saa enam …

See tekst võiks eesti keeleski ilmuda, kuigi jah … kindlasti on jõude, kellele selle eetiline olemus jääks vägagi võõraks. Loo esimene trükiversioon ilmus küll pea 15 aastat tagasi (sellest siis kõiksugu foorumite ihalus, mis nüüdisajaks ehk maha vaibunud; eessõnas on Liu kirjutanud veidi loo ajaloost Hiina kontekstis, samuti olevat siinilmunud tekst uuesti autori poolt töödeldud), aga see võimu repressiivsuse toimimine ja mõju indiviidile näivad minu jaoks üsna ajatud ning pakuks mõtlemisainet infoühiskonna huvilistelegi. Tekst on oma tonaalsuselt muidugi täiesti erinev hilisemas antoloogias ilmunud loost.

„This was Arvardan’s life. Today was a little worse than yesterday but should be a little better than tomorrow. But even this description was imprecise, because Arvardan himself was unclear what constituted „a little better“ and what constituted „a little worse“. Better and worse were variables, but his life was constant, the value of which was repression.“ (lk 160)

Patrik OuřednÍk – Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu (2018)

Huvitav kollaaž 20. sajandi läänemaailma käigust, mis muidugi nõuaks võrdluseks sarnast kirjavara eelnevate sajandite kohta (Egon Friedell?) … sest noh, autori kerglasest toonist ja vastuolusid genereerivast käsitlusest hoolimata avaneb õige ängistav lugu lähiajaloo käigust ja ideestikust. Algul on harjumatu, et tekst pole esitatud kronoloogiliselt, aga samas selline palavikuline visklemine loob huvitavaid paralleele. Tegemist on 2001. aastal avaldatud teosega, mis avab ühtlasi kenasti ja süngelt sissejuhatuse  21. sajandisse.

Tegu on siis Euroopa ja Põhja-Ameerika mentaliteedi uurimisega (nö europiidset Austraaliat pole vist mainitudki; armeenlaste ja juutide genotsiidi tõttu on orbiidil Türgi ja Iisrael) – eks olekski raske oodata kogu maailma kokkusegamist ja hoiab europotsentrismiga lugeja meelemõistust tervena. Kuigi tegemist on tšehhi autoriga, pole see tekstis kuidagi esil, no võibolla on ehk õhkõrnalt rohkem kaalu Kesk-Euroopa oludele (samas saab Balkan õige vähe tähelepanu). Igal juhul, pole siin kiidulaulu ei liberaaldemokraatlikele, autoritaarsetele või totalitaarsetele mõttevooludele – mitte et ajalugu oleks külmasõjalik staatiline vastasseis, pigem meenutab see orjanduslike ühiskondade toimimismudeleid, on see siis peidetud ideoloogiate või tarbimise värvidesse (mitte et ma oskaks seda mõtet kuidagi põhjalikumalt selgitada).

Võib ette kujutada, kuidas autori kergelt nihilistlik või irooniline käsitlusviis võib mõnegi moodsa või vanamoodsa mõtteviisi kummardaja harja punaseks ajada, kuid tegu on pigem mõtteeksperimendiga kui kanoonilisust taotleva kirjatööga. Ehk nagu Bardo Pond sedastab: „This Time (So Fucked)“. (Teemast välja: „Flux“.)

„Ja paljude uurimuste järgi oli sajandi olulisim sündmus antibeebipillide leiutamine, sest see lubas naistel ühtida siis, kui nad soovisid, kartmata rasedaks jäämist, ja see lubas neil saavutada seksuaalset sõltumatust ja seeläbi ka majanduslikku sõltumatust, sest nad said edukamalt kandideerida igasugustele tähtsatele ametikohtadele, ja nad ei minestanud enam, kui nägid hiirt, sest nad lakkasid järk-järgult allumast meeste naiste kohta loodud stereotüüpidele. Sotsioloogid ütlesid, et traditsiooniline naisemudel on Lääne ühiskonnas pöördumatult kadunud, sest naised, kes olid aastasadu allutatud looduslikule elukorraldusele, astusid antibeebipillide abil lepingulisse elukorraldusse. Ja naiste emantsipatsioon on tegelikult pealesunnitud vabaduse paradoks, sest naistel on üha rohkem vastutusalasid ja kohustusi, ja ka seda, mida varem tajuti suure sotsiaalse saavutusena ja naiste privileegina, nagu öiste vahetuste keeldu ja emapuhkust jmt., tajuvad naised tänapäeval omamoodi rõhumisena.“ (lk 12)

„Ja arenenud maades asutati majapidamisi, mida kutsuti talumuuseumiteks või taluloomaaedadeks, ja linnainimesed sõitsid sinna vaatama, kuidas näeb välja hobune või lammas või lehm või kana, sest pikkamisi kadusid linnamajapidamises peetavad loomad. Aga vähemaks jäi teisigi elusolendeid, mäkrasid ja öökulle ja rohelisi konni ja liblikaid ja mardikaid teedel, ja ökoloogid ütlesid, et selles on süüdi keskkonnareostus ja pestitsiidid ja heitgaasid jne. Ja mõned ökoloogid ründasid öö varjus meditsiini- ja farmaatsiatööstuse uurimiskeskusi, kus tehti loomkatseid, ja lasksid vabadusse ahve ja küülikuid ja hamstreid ja koeri ja madusid ja kärnkonni. Ja üha rohkem inimesi arvas, et loomi tuleb kaitsta, ja asutas looduskaitseseltse ja vahel tõmbasid inimesed selga karu või tuuletallaja kostüümi ja avaldasid linnatänavatel meelt jahimeeste ja härjavõitluste ja teaduslike loomkatsete vastu ja ütlesid, et loomade tapmine on ebainimlik. Mõni nendest oli taimetoitlane ja sõi porgandit jmt. Jahimehed ütlesid, et nemad lasevad loomi, et kaitsta traditsioone, ja moodsas maailas on traditsioonid olulised. Ja aasta-aastalt üha sagedamini laskis mõni jahimees metssea pähe maha oma kaaslase ja teised jahimehed panid siis rahad kokku ja ostsid tema lesele uue pesumasina või muud taolist, mis majapidamises marjaks ära kulub.“ (lk 57-58)

„Kommunistlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud romaane tööliste elust, sest nad tahtsid näidata, et olla tööline on parim asi, mis ühe vabamõtlejast inimesega juhtuda võib, või nad kirjutasid inimestest, kes algul vaatasid töölisklassile põlglikult ülalt alla, ent siis mõistsid, et tööliste seas valitseb rõõmus elevus ja tahtsid ise ka saada tööliseks või vähemalt töötava intelligentsi esindajaks, et aidata töölisi oma uute ja julgete mõtetega. Seevastu demokraatlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud vabamõtlejatest, kes mässasid autoriteedi ja kehtiva korra vastu ja tahtsid säilitada oma vabadust, hoolimata võimalikust konfliktist ühiskonnaga. Ja tekkisid loomeühendused, milles noored kirjanikud katsetasid uusi kirjutamisviise ja eksperimentaalseid meetodeid väljendamaks, et maailm on absurdne.“ (lk 66)

ekspress
trakyllmaprokrastineerinj2lle
laiapea

Triinu Meres „Kuningate tagasitulek“. Fantaasia (2018).

On öö. Pakane. Lumi.
Toitu on vähe ja seda ei leia metsast, vaid sealt, kus on või on olnud inimesi. Neid, keda linn toidab. Nõnda mõtleb teine inimene. Ja kui ei anta, siis pole muud teed kui võtta. Kuninga jaoks leidub seal, kus on inimesi, samuti toitu. Head, värsket, elusat, sooja. Aga loomulikult pole see kõik ainult öömust ja lumevalge. Miks on kurjus ja võimuga võtmine ning rahaühikuks padrunid? Kas ja kes ulatab, kellele käe? Ja kas annaks muuta viljakaks suveks igavest talve või on midagi muud, mis aitaks külma helgemaks muuta...?

Selline annus maailmaga väga halvasti minemise järgset totalitarismi, kus reamees teeb reamehe värki ja liigselt ei mölise, aga samas paras annus välikangelaslikku vabadust, sest kui sa oled juba rasketes oludes ellujäämas, siis arusaadavalt on teatav piirang KUI palju ettekirjutusi sulle teha saab või nende täitmist kontrollida. Ning loomulikult sünnib äärealadel elumuutvaid kohtumisi, vahetuid, kogemuslikke arusaamu asjade olemusest ja sellest, mis võiks olla õige või vale ning tuleb välja, et halb on pigem süsteem, kui inimesed. Ja kui inimesed kõik kenasti sellest aru saavad ning mõtlevad välja, mis teha, siis ... siis on lootust.

Järjekordselt on väga nauditav lugeda eestiulmekeelt. Kärujaan, Jänene, jne.

Päris lõpuosaga on jälle nii, et põhimõtteliselt tundub väga loogiline anda üldisem ülevaade asjade käigust pärast seda, kui tegelastevahelised pinged on oma lahenduse juba saanud. Et siis pole enam mõtet hakata ülemäära detailidesse minema, pole enam tähenduslikke dialooge ja avastusi, eksole. Aga praktikas kukkus nii välja, et see hulk viimaseid lehekülgi edenes pikaldaselt, silm ei tahtnud peal püsida. Võibolla seepärast, et kui tulemus ei ole enam erilise küsitavuse all, siis skemaatiline kulg enam ei huvitagi, äkki oleks lõbus saunaõhtu rohkem köitnud, selline, kus lõpuks kõik on ’suur rõõmus perekond’? Aga oleks on teadagi ... see, mis oli, mõjus igatahes nii nagu mõjus ja mis seal’s ikka. Ja kuna lugemisest läks kogemata kombel juba mitmeid kuid mööda, siis ega ma enam rohkem muljeid hästi ei mäleta ka.

Igal juhul on mul hea meel, et eesti keeles selliseid raamatuid kirjutatakse.

***

„Üksi. Üksi, nagu Jänene oma skautimisretkel juba kaks kuud olnud on! Nüüd, kus jahirühm oma üleüldise hävingu tagajärjel talle järele ei lähe, peaks Jänene kohe oma majaka maha jätma ja minema tõmbama. Tal oleks nii vähemalt mingi võimalus – ja mida rutem, seda parem. Skaudivarudest ei jätku igavesti ja vend on juba terve igaviku taigas oodanud. Mingil hetkel ta lumepesa enam ei pea, kusekotid saavad otsa ja ... Ja kes talle teatab, mis seis on, et üldse peab jalga laskma? Mööda Smiti keha jooksis võpatus nagu säbar veepinnal. Ta hingas sisse, kõigest hoolimata mõõtu pidades, aeglaselt. Emotsioonid ei aita ellu jääda, vähemalt mitte praegu. Need seal kärujaanis ei tea ilmselt midagi skaudi asukoha ja sageduse kohta. Salu, Jakk, Smirre ja Belka olid surnud ning teistel polnud õieti aimugi, kes ja mis. Jääb ta ise. Võiks vast oodata hommikuni. Päeval sidet võtta nagu ikka. Üks öö ei muuda enam midagi ja öösel pole nagunii sideaeg ju. Ainult ... kui suur tõenäosus oli Smitil tegelikult hommikuni elada?“

Kristjan Sander “Valguse nimel”. Fantaasia (2003).

Sel meile tuttavlikul lombakil ja vildakil ärakorraldatusel koos kuulekusnõudega on jätkuvalt võime pakkuda ainest omalaadsele idabloki roostenukrusele. Planeetki on selline vihmane ja ududest läbi-imbunud, justkui üdini trööstitu, ent samas võimaldab see kõik ka justkui õilsat joomakultuuri (mida sa ärgas hing ajastu ahistavate asjadega ikka peale hakkad, mõnes teises olustikus läheks vaja juba pikemat selgitust ja isiklikumaid tagamaid (lehvitused kõigile traagilise eraeluga ja alailma kohutavaima kurjusega silmitsi seisvaile maailmapäästja-detektiividele)) ning vastupanu pühadust paralleelselt isikliku ellujäämise paratamatu selgrootusega …

Õdusat on siin vähe, kuskil jalus ei tolgenda ühtegi Kaljamit ja keegi ei käi vannis, mis ongi äkki selles mõttes oluline, et kuigi see olustik meenutab teate küll, Strugatskeid, eks, siis kirjutatud on ikka ajal, mil tollest teisest ajast, millest inspiratsioon võetud, on järel kõdu, lagu ja riismed … sissepehkinud katustega silikaattellistest piirivalvurite punkrid, juba enne valmimist hüljatud kolossid, välja torgatud silmadega viiekordsed majad keset metsi, noored kased katusel … Mulle tundub, et seda kõike on siia ja nii mõndagi teise sama autori teksti üksjagu sisse imbunud. Tõe huvides tuleb muidugi tunnistada, et pisut (retro)lohutust sigarettide, hapukurgi ja kange musta tee ning kamraadluse näol siiski jagatakse ja nii lõppkokkuvõttes ju nagu läheks ikka hästi … vähemalt nende vahetumate ohtudega.

Sellises maailmas ja ühel võõral planeedil on siis atmosfääris miskit, mis võiks olla kas keemiliselt struktuurilt või siis mõjultki suguluses hallutsinogeense gaasiga Longstead 42, mis Tont nr 5 nimelisel taevakehal suurt pahandust põhjustas. (Päris nii lõbusaks kui Lillatriibulise õgardi seltsis küll ei lähe). Ehk siis natuke ka mõlgutusi metropoli suhetest koloniaalperifeeriatega (või äkki Moskva suhetest ekvenkidega või midagi sellist) ning põhimõtteliselt saigi kompott valmis.

Oleks ainult tahtnud pikemalt, põhjalikumalt ja laiema haarde või suurema sügavusega helpida. Isiklike ja kollektiivsete huvide teemalist suppi. Strugatskilik vaib ja Kristjansanderlik jutustusoskus kruvib paratamatult üles ootusi, mida lihtsalt hea puänt ja leidlik idee enam lõpuni ei rahulda.