Teksti ennast lugedes on muidugi selge, et Aino koos oma üksikvanemast emaga peaksid olema küla kehvikud. Mõelda vaid, külas elav üksikema lapsega, kelle varanduseks on kass ja koer ja kana - ja neist ainult kanast on mingitki kasu, et kasvõi toidukorda täiendada, peale üksikute munade saaks selle viimaks maha lüüa ja nii mõnusamalt täita paar toidukorda.
Aga vaatad pilte ja üllatud: elatakse korralikus ja puhtas kivimajas. Ainol on seljas kena sinine kleit ning jalas valged sukad, ja köögis paistab toiduaineid jaguvat. Kes küll on see üksikvanem? Õpetaja või vallaametnik? Või on tegu illustreerija omaloominguga?
Lugu ise on muidugi kergelt psühhedeeliline, kus kõiksugu linnud ja loomad on õige suhtlusaltid. Või toimub see Aino peas? Ehk ongi see Aino unenäoline ilm, mida rikub tüdruku näljatunne (ehk siis muna kaotamine)? Ja miks see tekst nii populaarne on?
