Kuvatud on postitused sildiga Rait Piir. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Rait Piir. Kuva kõik postitused

03 jaanuar, 2022

2021: aasta parimad raamatud

 

Alljärgnevas postituses on viited vaid nendele raamatutele, mis ilmusid möödunud aastal ja mida mina lugesin. Palju neid ei saanud, ehk isegi top 10 valimine on nii väiksest valimist vähe ülepingutatud, aga igal juhul, need 10 raamatut tõusid ühel või teisel viisil möödunud aastal ilmunud (ja loetud - paljugi on paratamatult senini lugemata) teostest minu jaoks esile.



Top 10

1 Joe Abercrombie - The Wisdom of Crowds 

2 Aliis Aalmann - Verihaljas 

3 Willem Frederik Hermans - Hoitud maja 

4 Manfred Kalmsten - Kaarnalaul 

5 Xueting Christine Ni - Sinopticon. A Celebration of Chinese Science Fiction

6 Neil Gaiman - Suits ja peeglid 

7 Anna Kaare - InteГрация 

8 Natalja Nekramatnaja – Sinine pojeng 

9 Tuuli Tolmov - Põhja Nõid 

10 Rait Piir - Hinged mõõgateral 


Ja siin siis ülejäänud nimekiri


Ray Bradbury - Halloweenipuu 

Vivant Denon - Ei mingit homset 

Helju Rebane - Õige valik 

Ilja Ilf, Jevgeni Petrov - Õilis isik 

Maniakkide Tänav - Laevakaitsjad 

Fritz Leiber - Mõõgad ja nõidus 

Julia Legatavitšute - Armastus kõndis meist mööda 

Maie Parrik - Viies ratas 

Andrei Beljanin - Jaht pruutidele 

Stella Shakti - Kirjad Armastusele. Stella Shakti lullad

Heino Viik - Kõik võib veel hästi minna 

Mari-Liis Müürsepp - Strippari pisarad 

Marten Kuningas - Sabata koma 

Hettel Pross - Rändaja 

Laura Evisalu - Juhused 

Jana Liivat - Kui maaliksin paradiisi 

Anneli Rumm - Kui tunda võiks teistmoodi. Elust endast

Elis Liira - RaHu 

Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris

Maniakkide Tänav - Teekond Ridamuseni

Jodi Taylor - Üks neetud jama teise otsa

Julius Oro - Muna


03 detsember, 2021

Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris (2021)

 

Jutuvõistluse esiüksteist jaguneb enamvähem pooleks ja seda õige loogiliselt: on esiviisik ja siis teised (neist ehk tõuseb esile Toometi tekst). Kui esimese viie tekstides on mingi huvitav külg, siis tagumine kuuik jääb enamvähem sellise traditsioonilise ulme juurde.


Tiigisoon seob huvitavalt kokku põlvkonnalaeva ja loomismüüdi. Piir esitab üsna ängistava vaate Eesti ja maailma võimalikele arengutele. Kivisild (võidutöö) annab galaktikate võimalikele arengutele õige esoteerilise seletuse. Minu jaoks vast üllatavaim ja samal ajal segadusttekitavaim on Liinevi loodud maailm, mis loogiliselt võttes pole 100% õnnestunud (eriti see lõpp), aga samas selline … veider, veider maailmaloome ja ses suhtes huvitav. Jutuvõistluse vast igast küljest õnnestunuim tekst on minu jaoks Loolaidi ja Jansi alternatiivajalugu, mis on varase tehisintellekti loomise võimalusega õige teistsugusele teele asunud; aga autorid pole vaid selle ideega rahuldunud, nad on kasutanud sellise maailma kirjeldamiseks nii sotsrealistlikke kui rahvusromantilisi võtteid; kokku siis lennukas idee ja pastišš.


Tagumine kuuik jäi minu jaoks pigem traditsiooniliseks; mitmed tuntumad autorid on avaldanud pigem nõrgemad tekstid. Samas Toometi tekst on kuuikust oma folkloorse hõnguga kõige huvitavam. 


Eelmine jutuvõistlus (Täheaeg 18) oli ehk mõnevõrra tugevam (hinnete keskmine täpselt 5 ja siinsel 4,6) ning häid tekste leidus kogu esikümne ulatuses. Samas - kõik neli uut autorit (Kivisild, Tiigisoon, Liinev, Tamme) on sellised, kelle tekste loeks järgmine kordki huviga.


Häli Kivisild “Juhtumised Pahura Jumala baaris” 5/10

Laura Loolaid, Joel Jans “Moskva Hääl” 6/10

Rait Piir “Raha ei tunne maailmavaadet” 5/10

Karri Tiigisoon “Q-ketas” 5/10

Marek Liinev “Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses” 5/10

Jaagup Mahkra “Doktor Hartley orjad” 4/10

Elo-Mall Toomet “Teist teed” 5/10

Meelis Kraft “Terminal Borealis” 4/10

Joel Jans, Jaagup Mahkra “Läbi musta kivi” 4/10

Tõnis Hallaste “Noa teritamine” 4/10

Mia Lisette Tamme “Maha müüdud hinged” 4/10



11 november, 2021

Rait Piir - Raha ei tunne maailmavaadet (Täheaeg 20, 2021)

 

Üsna sirgjoonelisest ja dramaatilisest madinast on kahtlemata huvitavam kirjeldus lähituleviku Eestist aastal 2066. Tolleks ajaks on läbi elatud tehisintellekti tehnoloogia võidukäigu ning hübriidsõja naaberriigi mahitusel, mille tagajärjeks on, et väljaspool Harjumaad (ehk enamvähem siis laialivalgunud Tallinnat) on enamvähem idaukrainalik olukord ning sisepiire valvavad rahuvalvajad. 


Piir pakub omamoodi lähituleviku tõlgenduse, kuidas üldse sellise olukorrani jõuti: lisaks tehnoloogia võidukäigule on ka ökoloogiline katastroof (merepinna tõus ja antibiootikumide kasutuks muutumine seoses nende totaalse ülekasutamisega toidutootmises jms). Tulemuseks on siis väikse osa ülerikastumine ja ülejäänute kasutuks muutumine


Loo peategelastel, endistel politseitöötajatel, on aga vaja uusi eksperimentaalseid antibiootikume, et päästa oma lähedasi. Nende rööv aga satub hoopis suurema masinavärgi rataste vahele (vaata pealkirja) …


Autor on kirjutanud midagi hoopis muud kui ta jutukogus ilmunud tekstid - lugu on vaat et … päevapoliitiline ja tugevalt Eesti-aineline. Noh, õnneks pole tegu miski poliitiliselt debiilse lobaga.


“Enamik inimesi ei pööranud oma prillide tagant videole erilist tähelepanu, kuid Rene oli suurema osa liitreaalsuses maha keeranud, et keskenduda ümbrusele. Paraku kaasnes sellega võimetus valimisreklaame eirata.

“Valige Eesti Rahvuslik Ühtsuspartei ning me lõhume masinad ning võtame töö taas enda kätesse! Toome leiva rahva lauale tagasi ja vabastame meid Brüsseli tehnokraatide orjusest. Pöördume tagasi eestlaste juurte - jumala ja maaelu juurde. Ajame välja võõrad, kes nimetavad ennast rahuvalvajateks, kuid on tegelikult anastajad ja okupandid, lööme laiali suured rahvusvahelised digifirmad, kes on parkinud ennast Tallinna lahte ja irvitavad oma klaastornidest rahva kannatuste üle…”

Ei möödunud päevagi, kus Rene ei maitsenud tehnoloogia arenguga keedetud ebavõrdsuse lahjat suppi, mida maitsestas sõjajärgne majanduskriis. Vihane ja meeleheitel kodanik tema sees tahtnuks ERÜ-d toetada, kuid ta teadis, et seda marki isamaalisusest ja vihkamisest pakatavat isolatsioonimeelset rahvuslikkust rahastati Pekingist ja Moskvast.” (lk 74)



09 november, 2021

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2021

 

Paistab, et valikusõelast on läbi pigistatud 7 teost, millest siis üks võiks ja peaks võitma möödunud kirjandusaasta parima ilukirjandusliku debüütraamatu auhinna. Aga eks see vast peaks selguma 23. novembriks. Pöidlad pihku ja aeg kihlvedudeks!

Nominendid olevat:

Aliis Aalmann "Verihaljas"
Anna Kaare "InteГрация"
Ilmar Lehtpere "Kodutud luuletused"
Natalja Nekramatnaja "Sinine pojeng"
Olav Osolin "Kus lendab Part"
Ave Taavet "Valerahategija"

05 oktoober, 2021

Rait Piir - Hinged mõõgateral (2021)

 

Võiks vast öelda, et viimaste aastate üks tugevamaid ulmedebüüte, vast võrreldav Kalmsteni kogumikuga - ainult et autorite lähenemised oma loomele tunduvad mulle erinevad: kui Kalmsten katsetab eri võimalustega, siis Piir püüaks esitada lihvitud teksti. Eks see on maitseasi, kas eelistada eksperimenteerimist (tulemused paratamatult kõiguvad) või meisterlikkust (nivoo on enamvähem ühtlane). Puhtemotsionaalselt hindaks kõrgemalt katsetamist, aga need Piiri lood … on vägagi meeldivalt loetavad.


Kuigi ma pole suurt küberpungi või jaapani kultuuri austaja, võib tõdeda, et autor kirjutab nende raames igati loetavalt ja veenvalt. Tekstid on üpris visuaalsed ning võiks graafilise romaanina esitatavad olla, seda muidugi eriti jaapanipäraste õuduste puhul.


Kui hiljuti loetud Meelis Krafti debüütkogumiku puhul sai mainitud, et tegu on 21. sajandil kirjutatud 20. sajandi ulmega, siis Piir tundub küll olevat kaasaegsem autor - või lihtsalt teksti formaat (lühiromaan või jutustus; ka Krafti pikemad tekstid on keskmiselt paremad) tingib maailma ja tegelaste mitmekesisemat avanemist, rõhk pole niivõrd puändil. Või peitub nüüdisaegsus selles, et Piir ei kirjuta kaasajast? Ajalooline Jaapan on niiehknaa kaugel ning tollased väärtused pole just klassikalised euroopalikud väärtused; ehk küberpungi puhul võib näha niite kaasajaga, aga samas autor ei tundu ajavat mingit päevapoliitilist agendat - esimese teksti puhul on pigem oluline see noir õhustik, teine tekst on eelkõige … põnevik. Ja no mõlema puhul on muidugi oluline see tehnoloogiline hea uus ilm.


Ning eks iga tekstiga mõtled, et mis võiks veel edasi saada, huvitav, kas autor ühtegi neist edasi arendab.


Pajatus daamist punases kimonos 5/10

Intsident Ceresel 5/10

Pilvelinna bluus 5/10

Nukumeister 6/10



23 september, 2021

Rait Piir - Nukumeister (Hinged mõõgateral, 2021)

 

Vägagi võikaks kiskuv horror noorest aadlineiust, kes järjekordse klannidevahelise võimuvõitluse käigus valib kaotajate poole auväärse enesetapu asemel põgenemise … kuid selle käigus satub mahajäetud linnaosas kummalisse majja, kus valmistatakse õige õõvastavaid nukkusid. Linnatänavatel põgenemise käigus sattus see aadlineiu kokku keiserliku tähetarkade klanni võsuga, kes on omakorda põgenenud kukutatud keisri õukonnast, ning peagi avastavad nad selles esmapilgul sõbralikus majas, et nukumeistrite maja on vallatud õige kummalisest maagiast ning noored ei suuda sealt kuidagi lahkuda.


Mis veel hullem, maja omanik ja tema nukud heidavad viimaks maskid eest … ja järgneb pea splätterlik möll.


Hea küll, nüüd sai vast liialt palju paljastatud, samas, peaks ikka päris naiivne olema, et loo arengust midagi sellist mitte oodata. Ja noh, üllatusi on muidugi kõvasti rohkem kui mainitud. Kogumiku esimesest jaapaniteemalisest tekstist on see veel põhjalikuma ajastuloomisega, kõik need eri seisuste suhted ja pinged ja nö kommete komöödia ja tragöödia.


Peategelaseks on neiu, kes on saanud seisusest sõltuvalt teatud sõjalist õpet; ta näeb maailma vastavalt sõdalasaadli silmade - mis olendid on see lihtrahvas ja mis on traditsioonilise aadli nõrkus jne. Kogu selle maagilise õuduse kõrval ongi huvitav just see autori vahendatud ajastu - kui autentne see on, ei oska ma küll kuidagi kommenteerida, aga minu meelest on see päris usutavalt (või kirjanduslikult loogiliselt?) kirja pandud ning puudub igasugune autoripoolne didaktiline moment. Eks lugeja võikski ise otsustada, kas seal on midagi häirivat või mitte. Justkui oleks …



13 september, 2021

Rait Piir - Pilvelinna bluus (Hinged mõõgateral, 2021)

 

Kui eelmise küberpungiloo puhul sai pigem räägitud teksti noirilikust tuumast, siis käesolev tekst niisugustesse sentimentaalsustesse ei lasku ning romantikast pole haisugi. Seeasemel ongi vaid mõistatus, mida tuleb lahendada või muidu … jääb loo peategelasele mõistatus ja selle lahendus teadmata ning universumi füüsikalised omadused kümne valgusaasta ulatuses võivad või siis mitte muutuda.

Et tegu on Veenuse-põhise tekstiga, võiks spekulatiivselt arvata, et ehk omal ajal on see kirjutatud Raul Sulbi Täheaja Veenuse numbrite tarvis, aga kes teab. Puht teadusliku fantastika võtmes on see tekst ehk enam kõvaulme kui Cerese lugu, samas too on kuidagi inimlikum, pole nii kõle ja kõhe katastroofivõimalus transhumanistlikus tulevikus. Ja noh: CERN, hiljuti lugesin seda bollywoodlikku põnevikku, nüüd siis see komplekt Veenuse saladusega; paistab, et subatomaarne värk paelub võimalusega inimkonna tragöödiaks.








ulmekirjanduse baas




07 september, 2021

Rait Piir - Intsident Ceresel (Hinged mõõgateral, 2021)

 

Selle loo puhul on viidatud küberpungile, aga tegelikult on see sisimas lihtsalt üks korralik madinalugu noir elementidega (või küberpunk ongi enamasti nö seikluslugu?). On küll kõiksugu modifitseeritud inimesed ja androidide armaada, aga lõppkokkuvõttes on ikkagi kahe inimese taaskohtumine ja läheduse võimalus ning lihtne tõdemus, et ollakse endiselt etturid vägevamate kätes ning kõigest hoolimata keeratakse neile igal juhul käru. Ühesõnaga, noir.


Aga samas see küberpungiträni on ka päris tore, kasvõi see kärgmõistuse teema. Mingil moel meenutas see natuke “Expanse’i” maailma - seal polnud muidugi Maa ainus selline superjõud (jajah, tegelikult on see juhumõte, kuivõrd olen lugenud vaid ühe raamatu sellest seeriast). Eks mõjuta ka vähese küberpungi lugemise kogemus, tegu pole just valdkonnaga, mis senises lugemuses kuskil harju keskmisest kõrgemale ulatuks.


Igal juhul, kobe poistekaaction oma elu üleelusuuruste naudinguandroididega. Tekst loetav Reaktori lehelt.



ulmekirjanduse baas



01 september, 2021

Rait Piir - Pajatus daamist punases kimonos (Hinged mõõgateral, 2021)

 

Hardalt jaapanipärane õuduslugu kodusõjaaegsest samurai-Jaapanist, kus väike sõjasalk satub vallutataval maa-alal mahajäetud linna, mida poolitab jõgi ning silda selle üle oleks taktikaliselt väga hea enda valduses hoida. Aga linn on elanikest tühi, ja juba mõnda aega. Leitakse koletute näohaavadega munk, kes palub samuraidel sealt lahkuda - kui neile elu kallis on (nagu hiljem selgub, on tegelikult veel mõjuvam põhjus, miks pole sinna möllama vaja mingeid kangelaslikke sõjamehi). Munk jutustab sõjasalga juhile sünge loo, miks see paik on deemonitest vallatud.


Kuid sõjameestele on loost olulisem selle silla valdamine, et neile järgnev armee saaks seda vallutusretkeks kasutada. Kuid juba kokkupõrge vaenlaste luuresalgaga silla hoidmisel osutub raskeks - ja oh jumal, peagi selgub, et munga hoiatused ja püüd neid linnast eemal hoida oli vägagi mõistlik palve … tuleb punase kimonoga kaunis neiu, kes pole kuidagigi sulnis tütreke.


Lugejad on mitmel pool kiitnud autori jaapanipärase maailma  loomisoskust, ja tõepoolest, ühineks kiidukooriga, vana jaapani mekk jääb suhu küll (tähendab see, mis minu lugemiskogemuse põhjal võiks nii olla). Lugu on rohkem kaldu õuduse kui ajaloolise fantastika poole; paratamatult jääb tunne, et seda maailma võiks veel külastada - mis küll võiks peategelasega veel juhtuda?



05 august, 2021

Rait Piir: Nukumeister

Kiitustvääriv jutt. 
Võibolla on mu vaatlusvõime oma kultuuriruumis kinni. Kogumiku teine (lugemisjärjekorras esimene) Jaapani-lugu ei suutnud mu südant, hinge ... või siis lihtsalt emotsioone puudutada. Ent selles loos mõtles peategelane nagu normaalne inimene, kellest mina oma kultuuritaustaga aru saan.
Elasin täiesti kaasa noorele naisele, kes ei tahtnud sooritada au-enesetappu perekonna eest, kuhu alles pool aastat tagasi sotsiaalse edu kaalutluste tõttu abiellunud oli, tema võitlustele, tema kartmatusele ja hirmudele, talle kui inimesele.

Loo esimese poole peategelane tegeleski klannisõdade keskele sattunud noore naisena enda päästmisega erinevate sõjakoleduste eest ja tema otsustavus oli väga meeldiv. Jutt oli detailitäpne vähemalt minu harimata lääne silmale, igasugused turvistiku, kasvatuse, majade paigutuse, vaid kandetooliga väljaspool kodu liikunule hirmsa tänavarägastiku ja sõdurite hierarhia ja loomuste kirjeldused tundusid õiged, kohased. Kuskil ei tulnud "oot, see on nüüd küll meile tuttavate ettekujutuste kunstlik sellesse keskkonda surumine"-tunnet. 

Kui seiklusjutt muutus õuduslooks, oli seda veidi tunda - teine keskkond, veidi teistsugune kirjutusstiil, väga palju pikki hoolikaid kirjeldusi (pikk hoolikas kirjeldus elutruudest nukkudest lihtsalt kõlab juba üsna kriipivalt, eks) ja uus B-tegelane. 
Sümpaatselt kirjutatud lahe B-tegelane, usutav oma omadustekomplekti ja suhtumisega. 
Üldiselt ma õudust väga ei hinda - meetodid on nii lihtsad, kirjelda, kirjelda, vaikne ebakohasus imbub sisse - ja siis lajata täiega, arvukad terad, putukajalad, deemonlikud kriisked ja muu säärane. Teed nii ja töötab, rahvas on rahul.
Aga selles jutus on küll kasutatud täpselt neid lihtsaid meetodeid, ent tehtud seda hästi ning kuna peategelane on ikka veel seesama seiklusjutuna alanud loost tuntud otsustav noor naine, ei hakka õudus lämmatama. Seda on parasjagu, et olla stiililiselt tunda. Piisavalt, et silme ees hakkaks jaapanlik hirmsus jooksma. Aga mitte nii palju, et otsustada: ah, jälle mingi pärimuslik jura, miks mind huvitama peaks?!
Ka viimaks saabuvad-tekitavad lahendused on piisavalt loogilised. Jaapani filmidest tuttavad elemendid mängivad koos kenasti. Päris loo lõpuks pole masendavat tunnet ning samas ei anta absurdselt ebausutavat happy end-i.
Ütleksin: väga hea töö, autor!

BAAS

30 juuli, 2021

Rait Piir: Pilvelinna bluus

Alustuseks ja hoiatusena üldine tõdemus, mis selle loo juures oluline: asjade tehnilisest küljest ei tea ega taipa mina, hetkel lugeja ja lugemismulje kirjutaja, midagi.
Ma ei tea, kas nanorobotid saaksid isegi teoreetiliselt olemas olla, kas superarvuti, mis suudaks hõlmata ka inimisiksusi, tegemine oleks nende tegemisest keerukam või lihtsam, kas millegi töölepanek, mis on juba olemas kaua-kaua, saab muuta sama piirkonna füüsikaseadusi, kas on üldse mõeldav, et pannakse korporatiivselt tohutult raha ja energiat magama, et saada tööle osakestekiirendit, mille kohta tegelikult pole isegi teada, mida see just teeb - kõik need on küsimused, mille ees tõstan käpad püsti ja tõden, et ma ei saa asjade toimimispõhimõtetest aru. Ei saa aru, on see asi siis nanorobot või hiiglaslik äriajamisüksus, ja võtan vastu selle, mida kirjanik kirjutada on otsustanud.
Kui tema suudab asja mulle usutavalt serveerida, on ta oma töö hästi teinud ja jutu lugemisel on see ju põhiline.

Tunda, et lugu kulgeb ja kisub kaasa.

Rait Piir ON selles loos teinud sündmused mulle usutavaks tasemel "võimalik ebaloogika ei sega, pagana põnev on". Jutuga ja jutu sees (kaks eri asja) toimub areng ja on ruumi ka karakterite tunnetamisele. 
Tegelikult on loos ainult kaks tegelast, kelle hinge ja pähe näeb (alguse peategelane ja hiljem sisse tulev pea-veidi-ka-mina-tegelane), ent sellest piisab. Nemad tunduvad ehtsad ja ehedad, teevad vigu, toimides oma parima arusaamise kohaselt, ning et naised loos on ainult väga väljastpoolt nähtavad ja pooltel juhtudel üldse tehisteadvused, tuleb vast jutule isegi kasuks.
Pole probleemi, et autor ei tunneta mõnes teises loos naisi sisemiselt, ei näe neid endataoliste inimeste, vaid "teistena"  - kui pähe pole üritatud pääseda, on kõik usutav, sest kõrvaltvaataja pilk on Rait Piiril paigas. 

Ning need põhilised tegelased on hästi valitud. Esmalt Jiro, kes on omadega augus - nii augus, et kohe saad lugejana aru kõikvõimalikest incelitest ja vihastest kommentaatoritest ja võibolla isegi koroonaeitajatest. Ja teiseks Ellis,, kelle loomus, intelligents, väljakutsele vastamine ja süütunne on usutavad ja ehedad. Võibolla ainus ere mittesobimine on kuskil mainitud nartssisism - kuidas saab nii tugevalt oma isikliku süü tunnetajal (kuigi ta tegi toona oma parima!) olla nartissistlik isiksusehäire, minu loogika ei võta.
Aga alati on võimalik valediagnoos, eks ole?

Olemuselt on tegu krimilooga - kuritegu, selle uurimine, lahendus. Aga kuna ulme on esiplaanil ja krimi taustavorm, ei sega raasugi, et mina kui lugeja ei saa lahendust koos uurijaga otsida, sest ei jaga sellest maailmast ööd ega mütsi, masti ega mändi. Ellis, too teine peategelane, jagab, on äärmiselt kompetentne ning samas mitte üliinimene ülimusliku ei-tee-vigu auraga. Tema tegutsemist on põnev jälgida. 

Lisaks kaks detaili, mis mulle väga meeldisid: arvutisse kantud või sealt lausa algselt pärit teadvused ei tunne hirmu nagu kehaga olevused. 
Jap, jap, onju!!!!! Neil ei ole hormoone, mis neid mõjutaksid! 
Ja teiseks eetiline taust. Inimelu peetakse oluliseks, päästa paljud-paljud elud on nii tähtis, et nende hoidmiseks võib ka mõned elud ohverdada. Säärane suhtumine on mulle mõistetav ja kuni asi ei lähe eugeenikasse ("sellised tuleb päästa, säärased teistmoodi võivad hukka saada") on rõõm säärasest vaatepunktist kirjutatut lugeda.

BAAS