Ada Palmer - Seven Surrenders (2017)

Kuna esimese raamatu järel oli raske pidama saada, siis lugesin ühe valuga ära juba ka Palmeri "Terra Ignota" teise osa, millega lõpeb sarja esimene pool. Teine raamat võtab kokku esimeses hargnema hakanud niidid - või siis ehk oleks täpsem öelda, et selles kogutakse kokku esimeses raamatus õhku visatud kõrred ja vaadatakse, millised heksagrammid need moodustavad, kuigi see metafoor on ehk petlik, kuna muutuste raamatuga pole sellel vähimatki pistmist.

Kui sarja esimene raamat "Too Like the Lightning" oli äärmiselt filosoofiline ja pigem tegevusvaene, siis teises osas saab tegevustik hoo sisse ning kohati on isegi lausa tagaajamist ja tulistamist. Sestap passib siin lõpuks sellest ka veidi lähemalt rääkida. Kusagil 25. sajandi keskel valitseb maailmas juba kolmandat sajandit rahu. Katastroofiliste ususõdade järel on rahvusriigid lagunenud ning maailma rahvastik jagunenud seitsmesse "sülemisse", mis kõik esindavad eri väärtusi; neile lisanduvad veel mõned väljaspool sülemeid elavate inimeste rühmad, kes järgivad vaid piiratud hulka universaalseid seadusi. Rahu hinnaks on tehnoloogilise arengu pidurdumine, kuid see ei paista häirivat kedagi peale utopistide sülemi, kes on ainsana keskendunud teiste planeetide koloniseerimisele jne. Seni on maailmas nende ühiskondade-ideede valitsenud habras tasakaal, kuid nüüd selgub, et see on sattunud ohtu. Keskne küsimus on seejuures, kes selle ilma vägevatest - sülemite juhtidest - võiks olla selle taga, kes või mis on kõige suuremas ohus ja kuidas kogu maailma ähvardavat ohtu vältida. Ent kui esimesed poolteist raamatut toimub vaikne doominokivide paigale asetamine, mille järel iga kord võib lugeja kergendatult ohata, et midagi halba ei juhtunudki, siis teise raamatu keskel hakkavad need lõpuks suure kolinaga kokku varisema. Ja kui need on lõpuks kokku varisenud, siis on selge, et tagasiteed enam pole.

Hoogsama süžee ohvriks on kahjuks langenud mõned esimese osa toredamad omadused, mistõttu selle lugemine ei paku päris samasugust meelelist naudingut, kuigi tulemus on palju (tava)lugejasõbralikum, millest annavad märku kasvõi Goodreadsi hinded. Filosoofiat on siin palju vähem, kuigi teoloogiat võib-olla mõnevõrra rohkem. Mycroft Canner ei ole enam nii ebausaldusväärne kui esimeses osas - pigem suisa õilis -, millest on kahju. Meeleheidet, tähendab, personaalset, tunnetatavat meeleheidet saabuvate muutuste üle saanuks olla vast rohkem. Seda võinuks olla rohkem, sest see, mis kokku variseb, on ju ikkagi peaaegu utoopia. Üks võrdlus, mis seetõttu pähe tuleb, on Dostojevski "Kuritöö ja karistus", mille "karistuse" pool, olgem ausad, on tõeliselt mannetu, sest mis karistus see selline ka on. Ja kui isegi Dostojevksi ei suutnud kirjutada kuritööle väärilist karistust, siis pole mul ka siin vähimatki põhjust vinguda, kui "Seven Surrendersi" nö karistus oma filosoofilisuses esimese raamatu kuritöödele alla jäi. Sest kokku moodustavad need sarja kaks esimest raamatut ikkagi omaette terviku, mis mõnusalt palju tõlgendamisvõimalusi pakuvad ja peaks olema samamoodi nauditavad ka korduval lugemisel.

Ada Palmer - Too Like the Lightning (2016)

Vaieldamatult on see kõige erudeeritum ulmeromaan, mida viimasel ajal lugenud olen - või üleüldse. See pole ka eriline ime, sest tema autor on doktorikraadiga ajaloolane, kelle erialaks renessanss. Romaani mõjutused pärinevad siiski veidi hilisemast ajast. Nii selle vormi kui ka selles käsitletavaid ideid on mõjutanud 18. sajandi mõtlejad: selle epigraaf pärineb Denis Diderot'lt, korduvalt käib läbi Voltaire'i nimi, ning kõige lõpus tuleb mängu de Sade. Seejuures ei ole need mitte nimed, mida möödaminnes pillatakse, vaid kogu tekst on neist läbi imbunud:

Dominici naer on keerukas. See algab vaikusega, mõneks hetkeks põrni jäämisega, enne kui kostub esimene heli, peaaegu luksatus, siis hetkelise vaikuse järel üha kiirenevas puginas veel üks, siis veel üks, kuni lõpuks ilmuvad korraga hääl ja kirbe naeruvirve ning Dominici pea vajub januselt õhku ahmides kuklasse. Carlyle judises seda kogemust kirjeldades õudusest; niimoodi võis tema meelest naerda mõne järjekordse hirmuteo tunnistajaks olev Johann Calvin, õndsas teadmises, et see patune maailm on täpselt nii jäle kui kuulutavad tema jutlused. [Minu kiiruga tehtud tõlge - s.t.]

See on pesueht filosoofiline romaan, kus mängitakse läbi inimese vabaduse, jumaliku ettehoolde ja muid küsimusi. Kui see peaks kunagi eesti keeles ilmuma, siis oleks sobivaim koht tema avaldamiseks ilmselt AERi marmorkaantega sari.

Aga paljad ideed ei maksaks suurt midagi, vähemalt ilukirjanduses, kui teksti lugemine naudingut ei pakuks. Pigem ehk mõjuksid isegi eemaletõukavalt. Palmeri romaan on aga väga nauditav lugemine. Ei tea, kas seda põhjustab tema kasutatav 18. sajandi romaanide stiil, kuid "Too Like the Lightning" on lihtsalt võimatu käest panna, olgugi et seal õieti midagi ei toimu. Maailmakirjanduse tippudele see ehk aegluselt järele ei jõua, kuid samas palju alla ka ei jää: kui Joyce'i "Ulyssese" tegevus hõlmab 24 tundi, siis Palmeri romaan tervelt 48. Tegevust nagu suurt ei toimukski, vähemalt tavalise žanriulme mõõdupuu järgi: keegi ei saa selle kahe päeva jooksul surma (okei, üks juhuslik ohver on), keegi ei kuuluta kellelegi sõda. Kohtume vaid tegelastega, näeme, kuidas minajutustaja Mycroft Canner selle ilma vägevate tahtmisi täites peab mööda ilma edasi-tagasi tõttama ning samal ajal hoolitsema Bridgeri-nimelise poisi eest, kes suudab asju ellu äratada. Alles siis, kui romaan - neljaosalise sarja esimene osa - läbi saab, saabub mõistmine sellest, milline on nende kahe päeva jooksul aset leidnud mittesündmuste tõeline tähendus. Ei jõua ära oodata, mil saab järgmise osa ette võtta.