Ursula Le Guin: Lääneranniku annaalid I: Annid

Kas kõik noortest inimestest rääkivad raamatud on noortekad? 
Siis on see kindlasti noorekas.

Hästi kirjutatud noortekas. Tegelastel on oma hääled ja näod, isiksused ning motiivid, mis läbi kumavad, pole kunagi labased. On päris üllatav, kui palju on selles õhukeses raamatus meeldejäävaid tegelasi ja kui vähesega suudab Le Guin nad meeldejäävateks kirjutada. Kuidas isegi Paha Mees tegelikult üsna kiiresti arusaadavaks kirjutatud on - mitte meeldivaks, oo ei, aga mõistetavaks. 

Kõik, ka kõige pisemad, vaid ühes lauses mainitud taustalood on tähenduslikud ning maailm, mille Le Guin kirjutanud on, mõjub täiesti ehtsana. 

Jah, sellised võiksid lauskmaa ja mägede elanike vahelised suhted olla. Jah, sedasi ilmselt elataks säärases klannipõhises vana aja keskkonnas, üks hea lehm ONGI väärtus, kaks seda enam. Jah, võime oma maid kaitsta võiks olla klannivanema määramisel-kujunemisel esmatähtis. Jah, kui teatud sorti päritolu tagaks teatud sorti võimed, kahtlemata oleks loogiline, et vanemad kihlavad oma vereliinivõimetega noori omavahel, kui aga teine pool muidu vähegi kõlbulik on. Jah, ilmselgelt oleks mingid kombed ja au ühiskonna reguleerijana hädatarvilik ning ka kõige alatumad hoiaksid teatud tavadest kinni. 

Ja jah, kahtlemata võiksid olemas olla just sellised inimesed, nagu Le Guin üles on kirjutanud.

Ma usun, mõned teist teavad: hästi kirjutatud raamatut lugedes teeb aju mõnd ebakõla nähes: "Sellel on kindlasti põhjus, ma lihtsalt ei tea tausta," samas keskpärases raamatus loob see kohe: "See asi on ebausutav, ilmselt on kõik kipakas, see autor ei oska mõelda"-tunde ja sageli jääb lugemine katki. 

Le Guin on meister - teadlikult ei jäänud mulle vastuolusid üldse silma, ent kui ebateadlikult jäigi, aju tasandas selle kohe ära kui "ma lihtsalt ei tea piisavalt".

Laias laastus on lugu ühe poisi lugu, kellest saab tasapisi mees. See on huvitav lugu, loogiline ja huvitav ühtaegu. Lõpp on ilus - korraga lahtine, sest tulemas on ka järgmised osad, ja samas selle loo lõpp, mida lugesin. 
Tunnustan.

Loteriis varem
Tilda ja tarakanid

Christy Lefteri: Songbirds

Kas nad elavad Küprose kreekapoolses osas tõesti sedasi? Kirjutatud on nii, et usun: jaa, see on tõelisus. Ja samas tundub nii uskumatu. Et sul on kodus abitööjõuna võõramaalasest tüdruk ja ta ei tohi majapidamisest väljaski käia?! 

Või oled sa hea tööandja, nii et tohib ja tal on nädalas koguni üks vaba päev, aga on mõeldamatu, et tal naisterahvana oleks armusuhteid? Kui tuleks välja, et on, laseksid sa ta kohe lahti? 
Et politsei ei võta midagi ette, kui selline majapidamisabiline ära kaob?

Päriselt ongi kaasajal Euroopas selline asi normaalne?!

Võibolla enam mitte, aga väga hiljuti nad elasidki nii. 
Sest muidu poleks seda raamatut kirjutatud.

See raamat on armastusest. Väga mitmesugusest. Kuidas õed võivad mitte kunagi kohtunud olla ja nad EI ole õed lihtsalt seepärast, et mingi mees tegi lapsi vasakule ja paremale, vaid hoopis teistmoodi. Kuidas pereliige on pereliige, aga osad ei näe neid isegi kui inimesi. Kuidas armastamine valgustab kõike inimese ümber. Kuidas armastus haiget võib teha.
Aga ka sellest, kuidas on olla naine ja seetõttu teisejärguline. Kuidas on olla võõrtööline ja seetõttu veel teisejärgulisem. 
Kuidas on olla lõksus, kust ei pääse. Kuidas vajadus päikesele laulda võib olla tähtam kui surmamaik.

See on raamat loodusest ja loomadest ja et ei ole tegelikult mingit vahet, kuidas suhtuda loomadesse ja inimestesse. Kui sa armastad, sa armastad. Nii loomi kui inimesi. Kui sa ei suuda armastada, sa ei suudagi. 
Kedagi.
Raamat ei paku lihtsaid lahendusi. "Ja siis ta jäi lapseootele, nad abiellusid ja kui nad surnud ei ole, elavad nad praegugi." Ei midagi sellist.
Ta on aus nagu elu.

JA see on raamat sellest, kuidas inimesed lähevad katki ja ei suuda armastada. Mitte mingi ürgse kuri-olemise tõttu, vaid nad on ise nii haavatud, et enam ei oska. Kuidas nad otsivad tagasiteed. Kuidas see pole kerge,

Keel on kaunis, mõtted on kaunid, minategelased - neid on kaks, räägivad oma lugusid vaheldumisi - korraga katki ja kaunid. 
Selline raamat, mida on lihtne lugeda. Moraalid on kergestiseeditavad, inimesed on paari-kolme väärtusega määratletavad - ja samas on ta ometi aus. Selline raamat, mis hästi palju haiget teeb ja samas lootust täis on.

Sest lihtsad asjad - lihtsad tõed on tähtsad.

Emma Moškovskaja: Elas kord hall kitseke

 

On raamatuid (hästi palju) ja siis on Raamatuid. 
Antud Raamatut lugesid mu ema ja isa mulle ette ja ette ja ette, sest see oli mu lemmik ajal, kui ma ise veel lugeda ei osanud ning seega alla 5 aasta vana olin. 

"Volks. Volks. Vunt. Vunt. Jälitas kitsekest
hunt. HUNT!" on mul nende mõlema häältega ajusse kulunud. Nii õige, nii armas, nii imeline. 

Tõsi, mul on väga vähe mälestusi teistest luuletustest kui Halli Kitsetalle lugudest. Jah, eks ma lugesin neid enne ka, lugesin praegu üle ja tuttavad tulid ette ainult "Kanapoeg läks Kaagamaale" ja "Kes märkas" ehk süžeega lood. Need, kus juhtus a ja siis b ja siis c mingis loogilises järjekorras ja tugevad tunded olid mängus. Nii hirmsasti tahtis kanapog Kaagamaale! Nii hirmus oli, et põrnikalaps oli uppumas ja väikesed vutid kadusid ära!

Aga no Halli Kitsekese lood olid klass omaette, neist kõvasti-kõvasti üle. 
Kui ma nüüd vaatan, mida Emma Moškovskaja tegi rütmide, riimide ja proosa- ning värsiteksti vaheldamisega, kõlaliste, pea muusikas esinevatega sarnaste refrääniliste korduste ja eri luuletuste vahel jooksva katkematu süžeeliiniga, ütleksin peaaegu, et krt, kogu oma luulekeele olen temalt saanud. 
Allaviiesena kogetu.
Samas tema lühiluuletused ei erutanud mus midagi, neid ei mäleta ja nende mõju ma ka ei tähelda.

Aga luulekeel luulekeeleks - võimsam mõju oli tegelasel.
Mina olengi Hall Kitseke.
Ise panustaksin küll sellele, et ma olin selline laps, selline inimene juba enne ja mind valdas temast kuulates Suur Äratundmine. 
Aga ei saa ka välistada võimalust, et Hall Kitseke avaldas mulle säärast mõju, et muutusingi tema moodi isikuks.

Ta armastab lugusid jutustada - ilmatu hulk loomi pakub, mida ta võiks teha, et hundi eest pakku pääseda, aga tema ei oska end ei ussi moodi krussi kerida ega puu otsa pageda nagu orav, ei võta hunti sarvede otsa, ei poe maa sisse urgu - aga karu koopas sedasi lugusid jutustada, et hunt jääb kuulama ja "süüa-juua ta unustas sedagi, ega söönudki ära kedagi" - see oli Hallile Kitsekesele nii lihtne ja selge, et polnud üldse muret. 

Ta on üliempaatiline. Kui on külm ja ta paneb pluusi selga, hakkab muretsema, et pluusil on külm, ja paneb pluusi peale jaki. "Aga jakil hakkab külm!" muretseb ta siis ja paneb aga uusi rõivaid edasi selga, kuni kukub vatiteki all kokku ja ei lähegi talvisesse metsa. 

Tal on hinges kohad nii vaikusele kui oja kuulamisele, nii valgusele kui elevandile - ja tal on ka sõber.
Sõber Eeslipoiss on hästi normaalne ja põhiliselt väljendub see selles, et ta on üsna mölaklik. Isekas, laisk ja poeesiale pime. Aga ikkagi sõber! Aww!

Kogu narratiiv viimse kui detailini on mulle tuttav, sest ma ise elan sellist elu.
Ja Hall Kitseke olen mina ja temast lugeda ses imelises värsikeeles on jumalik tunne. 

Loteriis varem

Maian Kärmas: Manilundila

 

Te arvate, et järjekordne muusik kirjutas lasteraamatu, umbes nagu Madonna, ja ei pööra rohkem tähelepanu?
Te teete väga valesti. 
See on hea raamat. Pikk, tihe, täis erinevaid teemasid ja küsimusi, millega tegeletakse, on paaaaalju rohkem kui üks. 

Tekstist jooksevad läbi nii depressioon kui kiusamine, "see oli ainult nali", nii lein kui selline lapsepõlvemaailm, nagu vähemalt minul endal olnud on - täis tõdesid ja veendumusi, mis ei ole pärit kuskilt mujalt kui mu enese seest. Otsitakse kadunud kalleid, mõistatakse, mis õieti juhtus selle või tollega, päästetakse natukest maailma ja püütakse toime tulle eluga, mis on nii neetult raske - ja ometi päikest täis.
Selle sekka elusad maalid, laste sõprus, rännak ajas ja maailmade vahel ning palju kummalisi olevusi, kes pole ei tavalised loomad ega inimloomad. 
Palju väikesi draamasid, enamik ei puuduta peategelast muidu kui vaid väga kaudselt.
Palju usutavaid tegelasi - mitte keegi pole üheplaaniline ja lihtsalt paikapandav.

Maailm on korraga unenäoline ja reaalne. Selgelt on autor võtnud, mis ta peas oli, mitte mõelnud, kas see on ka loogiline - ent kui ta juba jupid enda ette seadis ja nad loole taustaks pani, kirjutas ta nad ehedaks ja tunnetatavaks. Maalidelt pagevate värvide pilv tõuseb sama selgelt silme ette kui kotletimaik suhu või kompostikasti läga läbi kujuteldavate pükste vastu ihu imbumas. 

Ja peategelane on neetult võluv. Võibolla on selline laps mõnes teises raamatus ka sees, aga meelde küll ei tule. Olgu, vahest Bibi? Seiklusjanu, kartmatus ning vankumatu headus on saranased. Aga Emmi on palju raevukam, tema viha on kuum nagu sulametall, ja just sellist raevukat nääpsukest ma tunnetan, näen, tean. Küllap on mul mõni sarnane tuttav olnud. 

Ta on ka meeldivalt kompetente. Mitte abitu ja hädine, kes ei saa millegagi hakkama. Jah, ka temal on hetki, kus ei suuda ja ei oska. Ent enamasti mõtleb ta midagi välja, kasutab kasutatavat parimal viisil, pingutab, kuni pingutus vilja kannab. Kui teda ei kuulata, korrutab, ei jäta järele, muudkui ajab oma rida. 
Ja võidab.
See teatab lugejale, et tasub pingutada. Elu ei ole ettemääratud rada. 
Ise tuleb teha, siis saab midagi ka tehtud.
Kas sõnum ka õige on, ma natuke kahtlen. Mu arust elus peamine on ikkagi vedamine ja vbla ka kehakeemia. Aga uskumine inimese enda pingutusesse teeb tuju paremaks ikkagi. 

Lisaks on üle raamatu pisikeste kullateradena laiali pillatud väikesed viited teistele lasteraamatutele. Et sõber kutsub Emmit Emmeliineks. Võlumise kohta öeldakse ühes kohas "tinistamine". 
Neid on veel, aga kuna nad on hetkelised, ma enamikku ei mäleta. 

Päris kõik mõistatused ei lahene, päris kõik suhted ei klaaru, nagu eluski. 
Ometi on selginemist piisavalt.

Ja noh. Et suur teema oli surm ja suremine ja et see on tegelikult hea ja leebe, oli ekstraarmas. Vähe, liiga vähe on lasteraamatuid, mis nõnda räägivad.

Loe mind

Lugemissoovituse blog

raamaturiiulike

Karl Martin Sinijärv

Rich Larson - Meat and Salt and Sparks (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Kui üldiselt Larsoni tekstid ei tekita minus ootusärevust, siis see lugu on küll päris hea. 

Tegevus leiab aset 21. sajandi teisel poolel, kus politseiuurijana töötab kõiksugu eksperimente läbi elanud šimpans Cu - mis on igati erakordne ka lähitulevikus. Cu on oma politseinikust partneriga ühenduses liidese kaudu, enamasti on ta oma spetsiaalses kodus (sest inimeste tähelepanu on häiriv ja soovimatu) ja läbi partneri “silmade” analüüsib inimeste käitumist - sest šimpans näeb asju teisiti kui inimesed.

Nende praegune juhtum on inimesega, kes tappis lihtsalt ära ühe tänaval vastutulnud võhivõõra, justkui käskluse peale. On teatud liiki inimesi, kes on lasknud end ühendada mõne teise inimese külge ning täidavad nende soove, vabatahtlikult. Ka mõrvarist naine on selline, aga kes teda õieti juhendas, seda ei suudeta muidugi välja uurida. Cu asub lähemalt uurima mõrvatu isikut, kes osutub hoopiski kellekski muuks kui dokumentides kirjas - ta teab teda. Seepeale saab šimpans salapärase sõnumi.

Siin loos on muuhulgas kujutatud tehisaru tegemisi, mis on ehk 2018. aasta reaaliates, nüüd vist nii … lahjalt ei kujutataks. Aga jah, seekord on Larsoni ulmetekstimasin päris põnevalt kokku kirjutanud (ja mitte nii mahuka tekstina!). Ja see peategelane ise ja tema tegemine ja need valikud ja reaalsus, mis teda teksti lõpus tervitavad.

Loos on ka väike ulme-estonica:

“Cu was specific with the contractors about leaving the rafters exposed. She’s added to them since, welding in more polymer cables and struts of wood, a criss-crossed webbing that spans the vaulted ceiling like a canopy. The design consultant, an excitable architect from Estonia, suggested artificial trees sprouting hydroponic moss. But Cu has no use for green things. She grew up to dull gray and antiseptic white.” (lk 416)

Jaan Rannap: Tuukerkoer Torru ja teised loomad

 

Alustuseks ütlen, et "teised loomad" on palju paremad kui "Tuukerkoer Torru". Nad on realistlikumad, põnevamad, ma usun neid, aga Torru lugusid ma ei suutnud uskuda. 

Ega nad halvad ole. Kuna raamat algab tuukerkoer Torruga, lugesin temast kõigepealt, ning kuigi ma sisust midagi ei mäletanud - kunagi varem olen ka lugenud - oli mul üsna kohe selgus käes, miks ma raamatule Goodreadsis kolm tärni andsin. Kolm tärni ehk "meeldis". Kutsu on nunnu, üheksakümnendate õhkkond veidi ülepaisutatud, aga no olgu. Mälestused ikkagi. 

Kuigi on ebausutav, kuidas senise koerapidamiskogemuseta Jürgen on kümnekuuse Torru pea täiuslikuks teenistuskoeraks treeninud ja koer seejärel võimsalt sekkub iga Jürgeni või tema omanduse pihta suunatud agressiivsuse osas ning alati võidab, no olgu, no olgu. Ta on ju armas. Ja Jürgen ka. Ning Jürgen saab tänu Torrule rahamuredest priiks ning palju sõpru ja jee. 

Veidi liiga muinasjutt, aga üheksakümnendad - neid on harva kirjutistes, mida ma loen, kirjeldatud. Meeldiv nostalgia. Liiga unistav, "oi-ma-tahaks-sellist-koera", ent samas ikkagi tore.

Siis sai tuukerkoera osa läbi ja tulid teised jutud ning korraga mõtlesin ma, kas kolm tärni ikka vähe pole. Need teised jutud teistest loomadest võtavad kaks kolmandikku raamatust enda alla ning on nii palju paremad. Jaan Rannap oli ju päriselt hea kirjanik. 

Need tema kirjutatud inimesed olid korraga nii palju usutavamad kui Jürgen ja Loore. Üheksakümnendad olid nende jaoks alles kauge tulevik, nad mõtlesid muudest asjadest. Kel oli sõdurisinelile viisnurga märk sisse kulunud, kes tahtis Siberisse kulda kaevama minna, kes oli polaaraladel haltuurat tegemas. Võibolla on meeldivuse asi selles, et aega enne üheksakümnendaid mäletan ma vähe ning tšukside ja vepsalaste lood saidki mulle tuttavaks koos teadmisega, et väikerahvad on tähtsad, väikesed kultuurid põnevad, olen väikesest saati teadnud, kuidas  liikde sissetoomine saatanast, ja Rannap räägib ses raamatus asju, mida ma tean ja usun. Kui ta teebki meeste mõttemaailma või elu kirjeldades vigu, ma ei märka neid, sest mäletan seda ajastus nii vähe ja meeste pähe üldse ei näe. 

Aga tegelikult arvan, et pigem kirjutas ta need vanemad lood ise uskudes ja nähes, mismoodi elu toimib, mismoodi on. Aga tuukerkoer Torru lood tulid juba väga väljaspoolt, mitte kogemuse toel, vaid selle pinnal, mis eemalt paistis, kuidas elu tundus olevat. Ja üheksakümnendatel oli ta juba vana mees ning see aeg oli talle võõras ja veider. Tuli sealt tausta võttes pisut võõrik veider lugugi, mis siis, et koeraliik vana tuttav.

Olgu, meessugu oli talle ka tuttav. Mehed ja poisid mõlemad. Naistest Rannap ei kirjuta. Mõned libisevad läbi meeste tegevuse, sest mehed vahel puutuvad ka naistega kokku ja mõndele koguni meeldivad naised väga, aga naine on tema lugudes ikka Teine, pooleldi märkamatu. Kõik "Tuukerkoer Torru ja teised loomad" loomtegelased on ka isased, ainult kala on emane.
Piisavalt kaugel inimesest, et teda kuidagi tõlgitavaks pidada. 
Naissugu ei ole küllap Rannapile arusaadav olnud.

Muidugi need realistlikumad, ehtsamad lood ei lõppenud alati õnnelikult. Sest elu ei ole selline. Ses osas oli tuukerkoer muidugi meeldivam - lastele mõeldud muinasjutt lõppes rõõmus ja rahus. Elu aga - elus ei või iial teada. 
Täiskasvanutele mõeldud lood on midagi Ernst Seton-Thompsoni stiilis lausa. Iial ei või teada, kuidas lõppeb, aga kui kurvalt, siis ikka väga kurvalt. 
Võibolla ka sellepärast ei meeldinud Goodreadsis mulle "väga"? Sest mulle ei meeldi kurb olla. Aga ma kurvastan, kui lool on kurb lõpp.
Siiski - head lood vajavad reklaami. Vist tõstan hinnet. 
Sellest hoolimata, et kogu kokkupanijad kirjastusest TEA ei ole üldse aru saanud, mida ja kuidas oleks hea teha. "Tuntud nimi ja igal pool on loomad, läheb loosi!"

Theodora Goss - Sleeping With Bears (The Collected Enchantments, 2023)

 

Lugu noorest naisest, kelle õde abiellub karuga. Miks küll? Mis on karus erilist? Miks ta loobus advokaadiga pere loomisest? Kuidas ta sai vanematele tutvumiseks tuua sellise karu? Miks ta ei karda, et karu võib teda vigastada või koguni ära süüa? Või veelgi olulisem - kuidas nad jagavad kehalist lähedust? Või … järglasi saavad?

Tekst kirjeldabki eri etappe pulmadeks valmistumisel ja siis pulmade käiku. Millised on pruudipoolsed külalised ja millised karupoolsed … lähedased. Vanusevahe kui selline (no karu on küll viieaastane täiskasvanu, erinevalt peiupoisist, kellega peategelane aitab tseremooniat läbi viia). Ja toiduküsimus (raibete asemel on karurahva poolt väga oodatud toitlusfirma kõiksugu taimsed maiustused). Ja no küsimus karuga vallatlemisest … eks see saab ka omamoodi vastuse.

Tegu siis autori ühe varasema ilmunud tekstiga ja on selline kõverpilk Ameerika väikekodanlikule elule (“kas peale advokaadiga mehkeldamist ikka sobib pruudil valget kleiti kanda?”). Eks see sellne nooruslik tekst ole, mis kaudselt puudutab ka raamatu sissejuhatuses mitmel korral rõhutatud autori enda identiteedi küsimusi - sisserändajana Ameerikas üles kasvades.

Hasso Krull - Kiisuke ja veeuputus (2020)

 

Armas lugu (ikkagi introvertne kiisuke!), aga miks see just veeuputuse müüti endas mahutab, jääb natuke kaugeks.

Aga mis on tõesti vinge selle raamatu puhul, on muidugi Marja-Liisa Platsi illustratsioonid (ta kodulehel on näited ja video). Neid annab vaadata ja neid annab uurida ja need on tõepoolest illustratiivsed. Esimest korda lugedes arvasin, et kiisuke püüab tiigist kala, aga teisel korral - ta peseb tõepoolest pesu hoopiski. Ja viimaks nokkisin ka välja, milline majapool asub idas ja milline läänes.

Et jah, vaatamist ja mõtlemist on, aga kas nüüd just veeuputuse müüdi asjus.

Richard Bowes - The Bear Dresser's Secret (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Lühike mänguline fantaasialugu kurjast valitsejannast, kelle karuriietaja ootamatult lahkub ning nüüd on probleem, et karud ei lase kuidagi panna rõivaid selga ega kingi jalga. Sest ühelgi valitsejanna alamal pole varnast võtta õiget töövõtet. Aga iga-aastane festival on kuu aja pärast ja seal on võistlus niisuguste lemmikloomade trikitamisega ning valitsejanna ja ta eelkäijad on seal igavesti osalenud!

Probleem on suur ning valitsejanna karistusähvardused seda hullemad. Kuni viimaks ta toatüdruk otsustab omakorda proovida … ja leiab nipi. Kuid nüüd peab valitsejanna ise end hommikuti rõivastama! Ja ega see valitsejanna tegelikult nii kuri olegi, aga vaid igasugu sõnu suust välja (kuigi muidugi, ka vaimne terror on igati stress).

Selline vähe ootamatult ülemeelik tekst, millest nagu suuremat elufilosoofiat välja justkui ei pigista. Aga miks mitte, eksole.

David D. Levine - Charlie the Purple Giraffe Was Acting Strangely (Year's Best Fantasy 5, 2005)

 

Tragikoomiline lugu roosast kaelkirjakust, kelle sõber oranž orav arvab, et tal pole kupli all kõik korras - kuna see on hakanud omaette rääkima. Viimaks kaelkirjak tunnistab, et ta suhtleb lugejatega, et lugejad jälgivad teda ja ta teeb neile nalja. Kuid roosa kaelkirjak tahab tõestada, et ta pole ainult naljakas. Vaene oranž orav!

Viimaks soostub kaelkirjak arsti juurde minema. Arstiks on suur hall ninasarvik, kes lõpuks ütleb välja, et roosal kaelkirjakul on probleem ja ta võib osutuda teistele ohtlikuks oma megalomaaniliste tegudega. Ärritunud kaelkirjaku võtavad kinni kaks gorillat, kes pistavad patsiendi kongi.

Kui orav kongi külastab, kuuleb ta kaelkirjaku uuest mõttekäigust - kui kaelkirjak pole enam naljakas, siis lõppeb ka lugejate tähelepanu. Ja see oleks lõpp nende maailmale!

Ühesõnaga, metakirjandus ja neljanda seina probleem jms. Iseenesest jabur maailm, aga samas milline traagika niisuguste tegelaste vaatepunktist - kui pikaks õnnestuks venitada viisteist minutit kuulsust - eriti kui sa sellest tegelikult (tegelasena) teadlik ei ole.

Pippa Goodheart - Parim võitku! (2021)

 

Huvitav lasteraamat, mille moraal on selline, et ma ei oska seda enda jaoks õieti positiivselt lahti mõtestada. Või siis ma ei osanud oodata midagi niisugust, mida lastele õpetada.

Lind leiab punase maasika. Aga seda tahab Konn, Orav, Karihiir, Rott ja Hiir. Nad otsustavad teha nö viievõistluse (igaühelt siis ala, milles nad on enda meelest kõige paremad), mille esimesena läbija saaks endale Linnu leitud maasika. Karihiir otsustab võistlemise asemel hakata kohtunikuks. Algab võistlus, kus elajad esitavad oma parimat ning samas ka aitavad üksteist: finišijoone ületavad nad üheskoos ja üksmeeles. Nad otsustavad jagada maasika.

Aga - nad avastavad, et Tigu on sellesse hambad sisse löönud. Seeasemel, et osaleda ettenähtud ülesannetes, läks Tigu otsejoones stardist finišisse - ning Karihiir kuulutabki ta võitjaks, sest tema oli esimesena kohal (mitte et tast oleks haisugi enne võistluse algust olnud). Ja kõik teevad ühiskalli.

Et siis … mida? Kust see Tigu välja hüppas, temast polnud varem sõnagi juttu või kuskil taustal. Mis see moraal õieti on? Harjuge ära, elu on ebaõiglane, aga sõprus on vahva? Raamatu illustratsioonid (Anna Doherty) on küll igati vahvad, aga see Tigu ja Karihiir … mida kurja nemad küll ajasid?

Sätimžan Sanbajev - Valge aruaana (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Viis punkti siis selle eest, et loo abil võiks ehk aimu saada kaamelikasutajate tegemistest - no tõesti pole varem lugenud millestki sellisest.

Endine naftapuurija, nüüdne pensionär toob koju valge kaamelivarsa. Näha on, et kui see täiskasvanuks saab, võiks loomast saada väga korralik piimaandja. Ja noh, kaamelipiim, eksole. Aga kaamel pole mingi tavaline lehm või lammas või hobune (kas ta on niisamuti hiljem kodustatud?), tal on tahtmised ja iseloom. Nii põgeneb see nii varsa kui noore märana selle sõjaveteranist pensionäri juurest ära, ikka oma sünnipaiga suunas. Kuid mees ei anna alla, mära on talle vaat et lähedasem kui eluaegne abikaasa (jajah, aga mis õieti juhtus sõja ajal …).

Mees viib oma üheküürulise kaameli kaheküürulise sugutäku juurde (sest üheküürulist pole lähedalt võtta). Noor mära ei taha sellist tõupulli nähagi. Aga piima on vaja. Mära sunnitakse peksuga anduma täkule. Kuid nagu selgub, tiinestumist ei järgne. Ja seda ei juhtu ka järgmistel kordadel, kui vastupunniv kaamel sugutäku aedikusse viiakse. Viimaks leiab sugutäku omanik viisi, kuidas sugutamine läbi viia - märale tuleb tekitada selline valu, et talle tunduks täku lähenemine teisejärguline.

Koju tuuakse sõna otseses mõttes verepisaratega kaamel ja tõepoolest, sünnib varss, kes hakkab peagi juhtima oma pimedaks jäänud ema karjamaale ja tagasi. Ning ühel päeval põgeneb pime kaamel ikkagi, jättes oma varsa maha.

See, mis meie jaoks on jõhker naturalism või loomapiinamine … nojah, kohalike traditsioonidega harjunutele see vast nii äärmuslik ei tundu. Ühelt poolt huvitav vaade kaamelikasvatuse sellisele osale, teiselt poolt … tekstis on ikka päris mitu jõhkrat kohta, mida ei saa just külma kõhuga vastu võtta.

Tarvi Kaasiku - Taevane põrgu (2020)

 

Tagakaane reklaami järgi on siin raamatus rohkem elutarkusi kui mõnes kiloses romaanis. Tõepoolest, selle jutu sõnumi või kandva kujundi peale võib jääda mõneks ajaks mõtlema. Sest noh, mida siis õieti loetud sai.

Talumajapidamine tähistab ilutulestikuga aastavahetust, millest tekkinud kisa-kära põhjustab nii kodu- kui metsaloomadel tugevat stressi. Seetõttu hukkub koguni noor kutsikas, kes põgeneb selle eest metsa, kus satub hundilõugade vahele (kes niisamuti endast väljas). Järgmisel hommikul kogunevad kodu- ja metsaelajad, et arutada inimeste käitumise üle - miks nad nii loomade kui lindudega käituvad igatemoodi inetult. Koosolekul jagatud kogemused ja järeldused vapustavad nii mõndagi looma ja lindu. Aga siis saabub purjus taluperemees kirvega …

Nagu näha, siis jutu sõnum võiks olla mitmeti mõistetav. Mingil moel oleks justkui variant raamatust “Charlotte koob võrku”, eks küsida võiks sedagi, kas tegu noortele või täiskasvanutele mõeldud kirjandusega, sest noh, “Loomade farmi” siit just ei arene nende elajate dramaatiliste vestluste põhjalt.

Dükenbaj Dosžanov - Kes vajab tarka nõu (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Kurblik lugu maal elavast noorukist, kes tahab minna edasi õppima, kuid ema haiguse tõttu ei saa kodunt lahkuda. Kohalik kolhoosijuhataja võtab noormehe tööle … raamatupidajana. 

Teadagi, sellist ametit saab hõlpsasti töö käigus õppida ning noormees korraga hakkama kirjutama akte lammaste karjatamise, liha ja nahkade asjus. Kolhoos oleks justkui igati eesrindlik plaanitäitja, aga tegelikult näib kolhoosijuhataja juhtimine paras vusserdamine, mis ajab viimaks ka karjapidajatel kopsu üle maksa. Kõige lõpuks tulevad revidendid, ning nooruke raamatupidaja saab saatuslikuks viimased kolmkümmend sündimata talle nahka (karakultša!), mida esimehe naine vajab oma uue kasuka tarvis. Kas raamatupidaja pääseb sellest jamast puhta nahaga?

Et siis selline kriitiline lugu korruptsiooni asjus. Esimees on nagu miski trikster, kes teiste najal kõiksugu imetrikke teeb parema elu nimel ja, noh, omakandi ligimest ja ülemust tuleb aidata, nagu ikka traditsiooniks. Peategelase arengulugu on õige kurblik ning loo finaal jätab parajalt otsad lahti. Keeruline värk.

“Kord, olles seadusliku sadat rubla taskusse torkamas ja väljapääsu poole tormamas, peatas mind kassapidaja. “Teilt arvestatakse kvartalipreemiast villanormi kohustuse täitmata jätmise eest viisteist rubla maha.” Mis siis ikka … Kassapidaja torkas aga veel ühe paberi mulle nina alla. Muigas ise. “Selgub, et töötate kontoris veel ka naisterahva, tehniku koha peal …” lausus ta.

Läksin häbi pärast üle keha higiseks ning sööstsin otsejoones Altõnbala juurde. Ta viis mu kontori nurga taha, sülitas jalge ette maha, mis oli ilmseks rahulolematuse tundemärgiks, ja lausus mulle sosinal: “Sul pole ajupoolkeradega kõik korras, vennas. Ma soovin sulle, lontkõrvale, head, seepärast kirjutasingi tehniku palga sinu nimele.” Mul läksid silmad pungi: “Alteke, aga millest tehnik siis elama hakkab? …” - “Ära muretse: tema saab lasteaia kasvataja palka …” - “Alteke, kas siis meie osakonnal on lasteaed?” - “Kui ei ole, siis saab olema. Aga paberil on see juba olemas …” - “Ime küll, Alteke. Missugune ta välja näeb, see paberil lasteaed?” - “Ptüi, tobu! Rääkisin, tähendab, rajoonimehed pehmeks. Lapsed on lasteaia arvel, aga elavad esialgu, kevadeni kodus …”

Mnjaa, olin küll kümme aastat koolis käinud, määratu hulga tarkust läbi jahvatanud, kuid seda, kui palju keerdkäike rahvamajanduses on, ma varem ei aimanud.” (lk 7)

Veiko Belials: Seal, kus voolab valgus

Kõige lühem lugu, millest ma iganes eraldi postituse olen teinud.

Samas ei ole mul mingeid pretensioone, et see jutt antud kogumikku pandi. Raamat ise on muidu selgelt Pikkade Lugude äratrükkimisele pühendatud ja koostaja on ka järelsõnas öelnud, et Eesti ulme 21. sajandi algul läks pikkade jutustuse-mõttu lugude keskseks.
See jutt on lühike, ent tollesse lühikesesse lukku mahtusid ära nii sümpaatne loomtegelane, meeldivad inimtegelased, noor armastus, põnev maailm, aimdus, mismoodi võib selles maailmas inimkeha muteeruda, põnevus, kättemaks, iidtark, ent ometi soe vana erak ja kuigi polnud mitte ühtegi vastikut tegelast, oli kuri piisavalt selge, et teda tunnetada ja jälestada.
Elasin peategelannale kaasa loo algusest lõpuni ja mul ei ole isegi tunnet, et oleks tahtnud täpsemalt teada, mis siis edasi saab.
Täpselt paras pikkus mu jaoks. 

Ainus küsimärk on voolava valguse kontseptsioon.
Üritasin, mis üritasin mõtet endasse haarata, ikka tuli ette vaid mingi mittepuudutatav helendav vedeliku moodi asi.

BAAS
BAASI lugedes vaatasin, muuseas, et 9 aasta eest jättis antud lugu mulle päris nadi mulje. 
Võibolla olin kuidagi ... liiga noor ja ebaküps siis?

Grace Greene “Vahepealne õnn“. Ersen, 2019, tlk Ülle Jälle.

Teemaks vaimselt vägivaldsest lähisuhtest lahkumine. Retsept üsna klassikaline – naine hiilib oma napi salajase rahavaru ning mõne isikliku asjaga abikaasa juurest minema. Otsib varju vanematekodus, kuid jõuab lõpuks oma emapoolse suguvõsa päritolukohta, tädi asemel vana ja tolmunud maja valvama, lapsepõlve ja oma juuri meenutama. Võite kaks korda arvata, kas naabriks on sobiva vanuse ja atraktiivsusega vallaline meesterahvas ja teise arvamiskorra võite nüüd ära kasutada pakkumaks, et kas see meesterahvas tuleb oma osavate kätega abi pakkuma nii kadunud koera otsimisel kui ka koeraaediku renoveerimistööde osas. Lisaelemendina on meesterahval nutikas kasupoeg, ja loomulikult kulmineerub lugu maja ümber luuravast abikaasast jagu saamisega. Plusspunktina võib välja tuua ehk, et selles osas ilmutab printsess üsna aktiivselt pealehakkamist ja taiplikust ning valgel hobusel teoreetiline tulevasekandidaat jääb rohkem toetavasse rolli. Lõpus ei helistata ka pulmakelli – raamat piirdub siiski peaasjalikult iseseisvuse taasavastamise ja enesekindluse leidmisega nö juurte juures ja unustatud lapsepõlvemälestusi läbi mäletsedes ning onu surma asjaolusid avastades.

Natukene on ümbritsevat looduskeskkonda ja pisut olmelisi riietusküsimusi ning loomulikult koertega sahmerdamist. Ahjaa, ka kuulekus ja „tubli tüdruk“ olemine eraldi teema, mille peategelanna tõstatab. Et tegi muudkui nagu vanemad tahtsid ja nagu mees soovis, aga miskit head nahka lõpuks sest kõigest ei saand, hoopis iseennast kaotas ära.

Sheila O'Flanagani „Kadunud naine“, mida üle aasta tagasi lugema sattusin, on põhimõtteliselt selle raamatu teisik, väikeste erinevustega. Seal põgeneb peakangelanna tööreisil olles, kuid loomulikult tagasi maakohta, kus ta lapsena mõnda aega elas ning samuti käib lapsepõlvemälestuste läbisortimine, kunagiste saladuste avastamine ning uue atraktiivse meesisikuga toetava suhte tekkida laskmine, et siis lõpuks manipuleerivale abikaasale koht kätte näidata.

Paistab, et tegemist on hea sissetöötatud retseptiga. Aga mul kipub ikkagi nii olema, et kui seebikaisu tekib, hakkan kõikvõimalikke telesarju läbi lappama – millegipärast annavad näitlejate õnnestunud dünaamika, hea situatsioonikoomika ja visuaalselt kaunid kohad kulunud lugudele õdustavat värskust, aga raamatute puhul ei paku teostus sageli just väga palju kunstilist naudingut. Et oleks siis juba sellised maastiku ja olustikukirjeldused, et tõmbavad enesesse ning peategelaste dialoog ajab liblikad ärevile. Enamasti ei ole. (Olgu mainitud, et Jane Austen on kogu romantilise kirjanduse žanrile ikka tõeliselt silmad ette teinud.)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”. Hendrik Lindepuu Kirjastus (2020), tlk Hendrik Lindepuu.

Võluvate avalehekülgedega raamat. Mõtlesin endamisi, et milline suurepärane algus mõrvaloole, aga ma muidugi ei teadnud, et kuhu raamat edasi triivib – võib-olla ei olegi tegemist mõrvaga? Siiski tuleb välja, et “Aja oma atra...” on täie auga välja teeninud kuulumise krimiklubisse, kuigi ta ajab seda asja omanäoliselt, nii keelel, mõtetel, õhustikul, kui ka minategelasel on kõigil, lisaks sündmustiku teenistus olemisele ka eraldiseisev kaal. Tegevuspaigaks on väikene Tšehhi piiri äärne külakribal, milles vaid paar püsielanikku. Talviti, mil teed külasse võivad läbipääsmatudki olla ja pimedus, hanged või lörts ja lobjakas iga sammu raskeks teevad hoiab kõigil tühjadel suvemajadel silma peal proua Duszejko ise oma ringkäikudega.

Jutustajanna hääl tuletab natuke meelde ühte teist raamatut - Gaétan Soucy “Tüdruk, kes armastas liialt tuletikke”. Ka siinsel peategelasel on pisut eripärane omailm, läbi mille lugu edasi antakse. Samuti on tal komme enda jaoks inimesi ümber nimetada nimedega, mis tunduvad õiged, mitte suvalised ja tobedad nagu nende ristinimed. Nõnda on peategelanna naabriteks näiteks Suurjalg ja Isevärk. Läbi terve sündmustiku on põimitud ka astroloogia – inimeste sünniajad ja tähtede seisud, veenuse, marsi, jupiteri jms mõjud. Kõigi asjade seotus ja määratus.

Proua Duszejko, kes vihkab kirglikult oma eesnime Janina, on ühtlasi ka taimetoitlane ning kõige elava eestkostja ja olgugi, et endine insener, tõlgib ta reedeõhtuti koos ühe oma endise õpilasega Blake'i luulet. Hoolimata kõigist kaebustest on võimatu saada salakütitud metssea või -kitse mõrva osas õiglust, sest kõik need mehed, kelle käes on võim – olgu nad siis kütid või politseinikud –, ei näe selles suurt midagi halvasti olevat. Taamal kumab ka üks lahendamata kaduma jäämise juhtum, mille osas samuti vähimatki ametlikku uurimist või õiglust loota ei ole. Proua Duszejko on kõigest üks halveneva tervisega vananev astroloogiahuviline naine väikeses piiriäärses külas. Keegi, kelle kaebused ja järelepärimised ei vääri vastust, sest mis sa hulluga ikka vaidled. Selle asemel korraldab kogukond hoopis jumalateenistuse jahimeeste kaitsepühaku Hubertuse auks, lapsed teevad näidendit ja puha, ning kohalikud jahimehed, needsamad, kes ei pea patuks teist olendit tappa, on aukülalised. 

Nõnda on siis tegemist ühest otsast justkui klassikalise krimilooga, aga teisest otsast on läbi proua Djuszeiko maailmanägemise küsimise all ka vahe inim- ja loomolendi vahel, mõrva ja küttimise vahel.Tema siseilmas on lisaks veidrustele ka palju köitvust ja tugevust, samamoodi nagu ta on suutlik ja toimekas ühes kõrvalises paigas ise hakkama saama. Ja see takt ning tähelepanelikkus suhtlusolukordades! 

Kui, siis võinuks ehk see astroloogia teema olla kuidagi … ei teagi ... ? See tähendab, ma väga hindasin kogu seda läbipõimitust peategelase maailmatajuga, aga liiga palju sai lõpuks neid jupitere ja tõusumärke ja muud sellist tehnilist, aga samas jälle võimalik, et kui mõni, kes samuti astroloogiahuviline on, seda loeb, siis mõnuleb ta just kõige selle otsas korralikult... igasugused ajaloolised põiked, aga jällegi olid vägagi toredad. Ja loomulikult on väga võluv, et põimub sisse pisut Blake'i tsitaate siin ja seal. Ning kui nii võtta, siis saab vahepeal pisut ka muiata, näiteks kogu Seenesõprade klubi eksistents.

Mis tsitaatidesse puutub, siis raamatust enesest võiks neid ka ohtralt välja kirjutada. Näiteks see suurepärane jope ostmise stseen. Millised ülimõistlikud kriteeriumid (lk 114):

“Ma tahaksin sooja jopet,” sõnasin arglikult, ja neiu vaatas mind intelligentselt, mustad silmad helkimas. Ta noogutas julgustavalt.
Seega jätkasin hetke pärast:
“Et see soojendaks mind ja kaitseks vihma eest. Et see ei oleks selline nagu teised joped – hall või must. Sellise võib igas riidenagis teistega segamini ajada. Et sel oleks tasku, palju taskuid võtmete jaoks, koerte maiuspalade jaoks, telefoni ja dokumentide jaoks, et ma ei peaks käekotti kaasas tassima, mille tõttu on käed muudkui kinni.”
Seda öeldes andsin endale aru, et olin nüüd usaldanud end tema hoolde.
“Mul vist on midagi teie jaoks,” ütles Rõõmusõnum ja juhatas mind selle pikliku poeruumi sügavusse.
Kõige lõpus oli ümar nagi jopetega. Ta sirutas ilma pikemalt mõtlemata käe ja võttis sealt ilusa karmiinpunase sulejope.
“Kuidas see sobiks?” Tema silmadest särasid kaunilt ja klaarilt vastu heledasti valgustatud aknad. Jah, jope sobis kui valatult. Ma tundsin end nagu Metsloom, kellele on tagasi antud röövitud kasukas. Taskust leidsin väikese teokarbi ja pidasin seda eelmise omaniku pisikeseks kingituseks. Et kanna rõõmuga. Jah, jope sobis kui valatult. Ma tundsin end nagu Metsloom, kellele on tagasi antud röövitud kasukas. Taskust leidsin väikese teokarbi ja pidasin seda eelmise omaniku pisikeseks kingituseks. Et kanna rõõmuga.

Või siis vestlustarkusi (lk 116):

Kui ma kuulasin Rõõmusõnumi jutte tema elust, hakkasid mul peas moodustuma kõik need küsimused, mis algasid “Mispärast sa ei...” ja siis kirjeldus sellest, mida – nagu meile tundub – peaks tegema sellises olukorras. Juba olid mu huuled valmis välja ütlema seda häbematut “mispärast,” aga sain sõnasabast siiski kinni.
Just seda teevad värvilised seltskonnalehed ja ma tahtsin olla hetke just nagu nemad: rääkida meile, mida me ei teinud, kus me põrusime, mille hooletusse jätsime, ja lõpuks ässitada meid meie enda vastu, et me põlastaksime iseendid.
Ma ei öelnud midagi. Teiste inimeste elu lood ei ole diskussiooniobjektid. Need tuleb ära kuulata ja vastata samaga. Rääkisin siis ka mina Rõõmusõnumile oma elu ära ja kutsusin ta külla, et ta saaks Tüdrukutega tuttavaks. Ja nii juhtuski.

Jana Raidma – Libakass (Täheaeg 18, 2019)

Hoogne musta huumoriga vürtsitatud lugu kassist, kes loovutas ristteel vanapaganale kolm tilka verd (aga no kelle verd?), et … naaberkassile koht kätte näidata. Selleks palub ta vanapaganalt võimet inimeseks muutuda – ta saabki selle, aga vaid kolmeks täiskuu ööks.

Värske libakass avastab esimesel täiskuisel ööl, on sel muutumiseks omad plussid ja miinused. Inimkonnale on selline moondumine … miinuseks. Ja noh, jutt juhibki iga ööga õige tumeda tragöödia suunas … kui võtta aluseks inimeste õige masendavad saatused. Mitte et see libakassi kõigutaks.

Igal juhul, ninnu-nännu armsast kiisuloost on asi kaugel, küllap ulmejutuvõistluse žüriile imponeeriski see, et kuigi tekst on naljakas, siis happy end on õige ebainimlik.

ulmekirjanduse baas

Adrian Tchaikovsky - Dogs of War (2018)

Eks selle romaani põletavaks küsimuseks on, et kuidas defineerida mõistuslikku olendit ja milliseid õigusi võiks omada niisugused intelligentsed isendid, võrreldes inimeste või loomadega. Selle romaani tingimustes on tehisintelligents juba tunnustatud iseseisvaks, õigustega olendiks (tegevus leiab aset millalgi 21. sajandil), siis mida teha elusolenditel põhinevate mõistusega … misasjadel? Asjad, olendid, isiksused (inglise keeles on nende nimeks „bioform“)? Robotitega tegu just pole, tegemist siiski elusolenditega (kuigi tehislikult loodud). Tehisintellekt kah just mitte, originaalis pärinevad ikka lindudest või loomadest või roomajatest või putukatest – ainult et neile kohandatud programme ja relvastust täis tuubitud, ning mida juhib piiratud mõistus.

Lugu on sellest, kuidas ühe niisuguse biomoodulitest eriüksuse olenditele võib tunduda, et nende käsutäitmised ei pruugi just kõige õigemad olla: õigupoolest nad justkui ongi genotsiidi teostajad ühes Mehhiko konfliktipiirkonnas (nagu ikka, on seal küsimus, et kes saab maavarasid kasutada). Aga Peremees käsib ja Peremehe käsku tuleb vastuvaidlematult täita (vastavalt siis kogetakse kas positiivseid või negatiivseid impulsse). Ainult et ühe sellise eksperimentaalse lahinguelaja aju on sedavõrd üle forsseeritud, et … ta hakkab kahtlema. Mitme õnneliku juhuse kokkulangemisel saabki see hirmuäratav elajaüksus Peremehe käsuliinist vabaks. Aga see on muidugi algus uuteks hädadeks.

Teose peategelaseks on tehiskoer Rex (selliseid loomi ei kasutata vaid sõjalistel eesmärkidel, neil on ka tsiviilsemaid väljundeid), mis kuulub ühte lahingurühma koos tehiskaru, tehisvaraani ja … tehismesilassülemiga; nende ülesanneteks on kas eesliinil olemine või siis inimüksuste toetamine oma erioskustega. Nagu öeldud, tegemist on mõistuslike olenditega, seega on neil oma siseilm. Niisamuti on mõnedki neist võimelised väljenduma inimkõnes (no selleks on muidugi omad programmid); muidugi on neil lisaks oma tavalisele loomainteraktiivsusele olemas sisemised sidekanalid rühmasiseseks suhtlemiseks. Rex on rühmajuht, ja et ta on koer … no eks ta on siis kõige kindlamini programmeeritud („Good Rex! Bad Rex!“) täitma Peremehe käsku. Nii koosneb see biomoodul omamoodi koera, roboti ja intellektuaalse olendi segust. Olemus kui koeral, aga samas keha modifitseeritud üleelusuuruseks nö mobiilseks mechaks; ja muidugi ka mõtlemisvõime. Et olendid on erinevad, siis on neil ka erinevad käitumismustrid – mesilassülem koosneb laialijagunenud ühismõistusega olenditest, varaan on … roomajaliku olemusega, vaid karu on koeraga enamvähem sarnase käitumismustriga – kui tal vaid poleks mõistust liialt võimsaks kärsatatud. Rex on karja liider, aga karu ajuks.

Rexi vaatepunkt vaheldub teiste kõrvaltegelaste omadega, on need siis inimesed või tehisintellekt. Seeläbi siis avaldub küsimus, et kes / mis on … intellektuaalne olend ning millised õigused ja piirangud neile laienevad. Romaani edenedes läheb piir veelgi segasemaks, kuivõrd sellised modifitseeringuid (eelkõige küll ajuimplantaatide abil) hakatakse teostama inimeste endi peal jne.

Ühesõnaga, ohuromaan, mis ühtaegu käsitleb inimeste igiomaseid küsimusi (kui sitapea võib inimene õieti olla – või sõltub see iga ajastu moraalinormidest?) kui ka tehisintellekti küsimusi (millised motiivid võivad nende sitapealisusel veel olla?).

Katherine Arden – The Winter of the Witch (2019)

See triloogia on seetõttu hea, et iga osaga läheb tempo üha kiiremaks. Kui esimeses osas läheb põhiosa energiast tausta loomisele, siis teine ja kolmas raamat pühenduvad puhtalt möllule – seda eriti käesoleva raamatu puhul. Siin on küll oma rahulik periood, aga selle veedab Vassilissa niiöelda paralleelilmas, mis on omakorda täis kõiksugu veidrusi ja õudusi ja unelmaid.

Niisiis, Moskva on eelmises raamatus Vassilissa tormakuse tõttu pooleniisti mahapõlenud, ja et ta on siiski aus tütarlaps (kel pealegi mitmed süümepiinad õe Olga ja venna Šaša ees, kellele on ta oma tegemistega jamasid korraldanud – millest vast raskeim oli õe sünnitusega seotu), siis raevunud rahvahulk annab talle peksa ja tarib preester Konstantini ässitusel tuleriidale. Eelnenud sündmuste tõttu masendunud Vassilissa soovibki surra (kuid muidugi mitte nii rämedalt tuleriidal), aga korraga tuleb talle appi Karu, kelle Külmataat on vangist vabastanud (jajah, triloogia esimese raamatu murdelised sündmused, millest kahjuks ei mäleta õieti midagi). Vassilissa keeldub Karu abist ja tal õnnestub ise tulest pääseda (sest nüüd ta avastab endal mitmeid maagilisi võimeid), ning ühe ootamatu abilise juhtimisel suundub ta paralleelreaalsusse ehk Keskööilma, kus kohtub õige erisuguste vaimudega ja muuhulgas avastab nii mõndagi uut oma päritolust.

Külmataat aga, kes on andnud Karule oma vabaduse vastutasuks Vassilissa elu päästmise eest, on kuhugi peidetud. Karu möllab nüüd Moskvas ja plaanib inimkonna juhtpositsioonilt puksida. Selleks on talle suureks abiks katk ja elavad surnud (või mingid slaavilikud vampiirid: upyr), niisamuti on tatarlased kogunud suure armee, et Venemaale karistusretkele suunduda – kuivõrd suurvürst Dmitri pole mitu aastat andamit tasunud. Ja muidugi preester Konstantin, kellega on vaat et homoerootiline sadomaso kiindumus.

Ühesõnaga, Vasja on nüüd võtnud endale ülesandeks päästa ebasoosingusse langenud õde vürstinna Serpuhhov ja võitlusmunk Aleksei, Venemaa ja paganlikud vaimud (mis on omasoodu igati kahevahel, kuna Karu justkui lubabki neile oma võidu korral ülemvõimu – aga Karu hoolib teatavasti vaid endast). Selleks tuleb uuesti aheldada Karu (surematu Kaštšei jättis midagi endast Moskvasse maha …) ja leida võimalus, et tatarlaste hiigelarmee vene vürste lõplikult ei purustaks. Pole muud võimalust kui tuleb leida Keskööilma abil külmataat, et see nüüd Karu kuumas suves Vassilissat ja Venemaad aitaks.

„„But –„ the Bear went on. „My brother thinks that men and chyerti can share this world. These same men that are spreading like sickness, rattling their church-bells, forgetting us. My brother is a fool. If men are unchecked, one day there will be no chyerti, no road through Midnight, no wonder in the world at all.““ (lk 108-109)

Vassilissa näeb, et verest pole pääsu (seda nüüd igas mõttes) ja hakkabki enamvähem poolavalikult oma nõiatempe tegema. Sugulased ja mungad ja vürstid krigistavad hambaid niisuguse musta maagia kasutamise pärast, aga oma nahk ehk Venemaa tuleb päästa kaosest ja hävingust. Ja eks Vassilissagi leiab endale mõne õige vastuolulise liitlase – aga eks eesmärk pühendab abinõu.

„„Why should I trust you, Vasilisa Petrovna?“ asked Dmitrii, but his gaze was intent. „You are a witch.“
„She defended the Church from evil,“ said Sergei, and made the sign of the cross. „Strange are the works of God.“
Vasya crossed herself in turn. „Witch I may be, Dmitrii Ivanovich, but the powers of Rus’ must be allies now – prince and Church must join with unseen workd. Otherwise there is no hope of victory.“
First  I needed men to help me defeat a devil, she thought. Now I will need devils to help me defeat men.“ (lk 242)

Selles raamatus sirgub nö kesksoolisest Vasjast viimaks neiu Vassilissa, mis siis omakorda viib mõnegi verevemmelduse lihalikuks hetkeks. Vastukaaluks avastab ta, et maagia kasutus pole üldsegi ohutu, pikas perspektiivis kaasneb tõenäoliselt sellega hullumine (sest no eks kõik nõiad on lõpuks peast soojad). Viimaks tal jääbki kaks valikut – kas jääda meeste eestkoste alla (romaani algul on lood hullemad, siis oleks kloostrissegi sulgumine mingigi võimalus) või järgida oma vere kutset ning hakata vaarema mantlipärijaks. Valik on lihtne, aga mitte mingil juhul kerge, kuivõrd kasvõi ta armastatu … pole just tavaline mees.

„„Why are you afraid?“ she asked him.
His händ dropped. She did not think he would answer. When he did, it was so low she barely caught the words. „Love is for those who know the griefs of time, for it goes händ in händ with loss. An eternity, so burdened, would be torment. And yet –„ He broke off, drew breath. „Yet what else to call it, this terror and this joy?““

Kui eelmise raamatu puhul mainisin möödaminnes Kulikovot, siis see raamat suundubki üsna kindlakäeliselt Kulikovo lahinguni – mis muudab sündmustiku mõneti etteaimatavaks. Aga noh, kuivõrd tegevusse on kaasatud kaosemeister Karu (no tõeline trikster ruudus), aitab see sündmustikku vägagi värviliseks teha, jättes varju senise surmavaimu Külmataadi enda (üleüldse, tegemist on kaksikutega, eksole). Autoril pole halastust oluliste kõrvaltegelaste saatustele, mistõttu pole tekst just emotsionaalne tilulilu (juba raamatu algul on … on … üks hirmus-hirmus traagika).

Nagu seda sai eelmiste raamatute puhul rõhutatud, ei oska ma kuidagi hinnata seda vene / slaavi folkloori kasutamist. Aga et kirjandusteosena asi töötab, siis miks mitte. Igal juhul, ehk võiks mõni eesti kirjastus mõeldamaie, kas võiks raamatuid maakeelde tõlkimaie. Ja kahju, et raamatuid järjest ei lugenud, peale selle raamatu lõpetamist sirvisin veidi uuesti esimest raamatut, et mõista enamat Karu tegemistest, ning takkajärgi seetõttu paranes lugemismulje.