2015

Sai loetud mitmeid 2015. aastal ilmunuid raamatuid ning nende seast sai valitud viis parimat. Kui nii mõnelgi varasemal aastal on olnud valikut raske teha (nüüd võinuks valida ka kümme, aga noh, ei viitsinud), siis nüüd oli juba veebruaris selge, et Witkiewiczi näidendid on midagi sellist, millest on raske üle hüpata – kuigi see emotsioon lähtub eelkõige kogumikust endast, mitte et kõik näidendid oleks ühtviisi puhas kuld. Suurem aur läks möödunud aastal pigem ingliskeelsete ulmeantoloogiate lugemisele, millest mõnusaim oli ehk Strahani koostatud aasta parimate kogumik.

1. Stanislaw Ignacy Witkiewicz “Hullumeelne ja nunn”
2. Jonathan Strahan “The Best Science Fiction & Fantasy of the Year. Volume Nine”
3. “Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood”
4. “Maailma nukraim orkester. Valimik ungari novelle”
5. Jim Ashilevi “Kehade mets”

Muidugi, eestikeelsetest raamatutest on mõndagi veel lugemata (nt Mieville, Scalzi, Voinovitš). Nö vanemast kirjandusest oli huvitav avastada Atwoodi kaks romaani.... ehk ka Mo Yan ja Mitchell ja Anderson ja Dawkins.

Alljärgnevat nimekirja oli päris huvitav näha, nii mõnegi raamatu puhul on mälus valge ja mõtlik laik.

Jaan Kaplinski – Neljakuningapäev

Lois McMaster Bujold – Peeglitants

Henn Leetna – Tapke Lotomängija!

Stanislaw Ignacy Witkiewicz – Hullumeelne ja nunn

Juan Gabriel Vásquez – Asjade kukkumise hääl

Benjamin Prado – Lumes on tühjus

Andrus Nilk – Salumets. Muutumised

M. Agejev – Romaan kokaiiniga

Theodor Kallifatides – Uus maa minu akna taga

Orson Scott Card – Surnute Eest Kõneleja

Tuumahiid 2: Toorium

Ray Bradbury – Põrmust tõusnud

Terry Pratchett, Stephen Baxter – Pikkmarss

Jim Ring – Tormijooks Kotkapesale. Hitleri sõda Alpides

Grady Hendrix – Horrorstör

Mann Loper – Algus pärast lõppu

M.C. Beaton – Prügivedaja surm

Tiit Tarlap – Äraneetute pärijad

Michel Houellebecq – Saare võimalikkus

Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood

Täheaeg 14: Teise päikese lapsed

Šolem Aš – Oru laul

George R.R. Martin, Gardner Dozois, Daniel Abraham – Põgenemine

Witold Szablowski – Mõrtsukas aprikooside linnast

Henning Mankell – Tantsuõpetaja tagasitulek

Lydia Davis – Arved klaariks

Rick Yancey – Ääretu meri

Mikk Pärnits – Kaotaja

Mart Juur – Kallis peaminister tegutseb jälle

Maailma nukraim orkester. Valimik ungari novelle

Margus Ots – Veeaeg

James Wesley, Rawles – Patrioodid 1

Martin Oja – Sõnumeid sisikonnast

Ben Elton – Tagasi minevikku

Tšapajev, Petka ja Anka

John Joseph Adams – Operation Arcana

Philip K. Dick – Vilistaja metsas

Jüri Kolk – Suur võidujooks

Ann Leckie – Abistav õiglus

Mia Couto – Iga inimene on omaette rass

Jaak Rosenbaum – Näljas, alasti ja rahata. Kirjad Vene kodusõjast

Brandon Sanderson – Terassüda

Oleg Divov – Väljapraakimine

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Esmaspäev algab laupäeval

Isaac Asimov – Jumalad ise

Edmond Hamilton – Tähekuningad

Joe Haldeman – Hemingway võltsing

Philip Parker – Põhjalaste raev. Viikingite maailma lugu

Hugh Howey – Silmapete. Esimene osa

Jonathan Strahan – The Best Science Fiction & Fantasy of the Year. Volume Nine

Vladimir Voinovitš – Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused II

James Wesley, Rawles – Patrioodid 2

Will Self – Hullumeelsuse hulgateooria

Jonas Frykman, Orvar Löfgren – Kultuurne inimene. Keskklassi eluolu ajalooline areng

Jonas Karlsson – Arve

Patrick Rothfuss – Vaikivate asjade aeglane settimine

Claire North – Harry Augusti esimesed viisteist elu

Hugh Howey – Silmapete. Teine osa

Andy Weir – Marslane

Donald Tomberg – Veelkord Kazimirist, Vladimirist ja teistest

Anneli Metsaoja – Mõttepalad

Janine M. Benyus – Loomade salakeel. Kuidas mõista loomade käitumist

Joe Abercrombie – Pool kuningat

Dave Hutchinson – Euroopa sügis

Jim Ashilevi – Kehade mets

Jon Ronson – Psühhopaadi test. Teekond läbi hullumeelsuse tööstuse

Armin Kõomägi – Lui Vutoon

Juhan Voolaid – Supergripp Anton

Ursula K. Le Guin – Meremaa triloogia

Robin Hobb – Hull laev 2

Maria Jotuni – Armastus

Graeme Simsion – Abielu Rosiega

Nick Hornby – Naljakas tüdruk

Witold Gombrowicz – Neitsilikkus ja teisi jutte

Looming #11

Javier Cercas – Salamise sõdurid

Mari Järve – Klaasmeri

Andy Mulligan – Ribblestrop

Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana – Kettmõõgaga mõõdetud Maa. Saladuslik tsaar 3

Ueda Akinari – Vihma ja kuupaiste lood

Rich Horton – TheYear's Best Science Fiction & Fantasy

Robert A. Heinlein – Taeva orvud

Roberto Bolaño – Liuväli

Mart Juur – Meie küla superstaar

Jim Ashilevi – Kehade mets (2015)

Romaan sellest, kuidas iseseisvusaja lapsest kasvab noormees, või õigemini kuidas poisist sirgub katkine mees. Kõik see ebakindlus, mis kaasneb vanuse lisandumisel tundemaailma teisenemise ja kehaliste muutustega. Omamoodi hoiatusromaan lapsevanematele, kes eriti ei mäleta lapsepõlve nö häbiväärsemaid hetki ja nüüd imestavad, et miks oma laps just selline on. Või noortele lugejatele... et sellised rajud kogemused, see on pea igaühele omane lapse- või noorpõlve tundemaailm (muidugi, alati on erinevusi). Miks tehakse lolluseid, miks sõidab katus, kuidas üksteist ära kasutatakse või kui jabur on koolikiusamine. Mis võib juhtuda, kui iga hinna eest otsida teiste heakskiitu, omaksvõtmist. Tõsi küll, paratamatult adud seda vaid tagasivaates.

Eks see raamat on kõigile, kel on olnud raskusi teistega kontakti saavutamisel. Ja sellest tulenevalt lähedusega. Autor näitlikustab seda protsessi peategelase ja kuue tütarlapse suhtega, kellesse ta vastavalt eale (lasteaiast ülikooli lõpuni) on armunud või midagi. Nendes “protsessides” avaldub muidugi laiem suheteskaala kõigi omaealistega, ning ka vanemate ja õpetajatega; mõjude ping-pong või Browni liikumine.

Küllap ma pole eriti palju eesti nüüdiskirjandust lugenud, aga ei meenu, et oleks kunagi varem põhjalikumalt lugenud netiporno osakaalust ja selle igapäevasest mõjust noormehe tundemaailmale. Kõik teavad, milleks netti privaatselt kasutatakse ja milline osa on masturbeerimisel, aga et sellest niivõrd loomulikult kirjutatakse, ei tule ette (ja tegemist pole autoripoolse mingi labase sooviga konservatiivsemaid lugejaid šokeerida vms). Kuskil oli hoiatav uurimus, et liialt palju pornograafiliselt visuaalseid ärritusi (veider, et poiss netiporno uurimisega kodustele vahele ei jäänud) teevad ajapikku seksuaalse erutumise üsna tuimaks – aju on näinud tuhandeid suguelundeid (siin oli vist isegi geneetika mängus, et pole harjumust nii palju sedalaadset visuaali kogema), proovi siis suuremat erutuda ühe reaalse naise nägemisest. Ehk on sellisel netikasutusel osaliselt süü selles, et peategelasel on mentaalsed (ja seetõttu kehalised) probleemid vastassoo esindajatega füüsiliselt lähedasemaks saamisel.

Veider on see, et peategelasel pole erilist kokkupuudet ümbritseva linnaeluga (või see pole talle lihtsalt mitte mingil moel oluline?), ta kirjeldab kogemusi sõprade või klassikaaslaste või tuttavatega, ent kokkupuuted teiste linlastega on pea olematud (peamiselt Mustamäe, aga ka Nõmme, Pirita ja kesklinn) – kus on kambad, kriminaalid, kaabakad, narkarid, joodikud. Eks neile ka viidatakse (nt lk 78-80 on võimas mänguline hoog, see oli esimene hetk, kui tundsin, et see romaan on minu jaoks üle harju keskmise), aga peategelane ise elab üsna turvalises mullis – samas, ehk ongi ajad muutunud ja Tallinn turvalisem kui mu noorusmälestustes. Või kuhu jäi noormehel sõjaväega seonduv.

Huvitav on peategelase ja ta noorema venna Aksli suhe – üks kui “segase auraga” veidrik ja teine kui lapsgeenius (mis sai geeniusest siis, kui ta jõudis murdeikka ehk ajal mil vanem vend õppis Tartus ülikoolis? Neid paralleele olnuks huvitav näha; praegu jäi Akslist mulje kui üleloomulikult toredast poisist). Peategelase ja isa suhe... eks seegi oma karidega, arusaadav, et poisi sigaduste peale on raske kainet meelt hoida, aga isa mõni karistus tundus üsna piinav.

Ashilevi on ilusate või löövate või omapäraste mõtete/lausete kirjutaja, mis muudab romaani ehk... liiga tummiseks? Seetõttu pole vast tegu nö traditsioonilise romaanilugemiskogemusega, kõik need lihvitud laused ja lõigud ja leheküljed (mistõttu on öökapiraamatu jaoks liialt intensiivne), see on eelkõige ilus kirjandus. Oleks huvitav näha, mida kirjutab autor siis, kui on ammendanud või kõrvale jätnud üleskasvamise või põlvkonnakaaslaste teemad. Või on ees ootamas selle lahtikirjutamine, mis tabab inimesi kolmekümneseks saamisel? Kui korraga tuleb olla hoopis järgmine sotsiaalne olend ja mõnigi varem langetatud otsus võib osutuda valeks. Mis iganes (kolmekümnendad on uued kahekümnendad jne).

Igal juhul, huvitav ja avameelne tekst, pani mõtlema enda mineviku ja olukordade üle, mida võinuks teistmoodi lahendada. Niisamuti mõttematerjal, miks romaani peategelane just... selliseks sirgub, millest selline katkisus. Ashilevi kirjutab vahel lõike, mis panevad valust või ängist hambaid kiristama (mitte et tegu oleks masendava romaaniga, saab nalja ka). Aga neid lõike siin postituses ei tsiteeri.

“Süda on nagu ilmatusuur jaanalinnumuna, mille sisse lööb esimene armastus mõra. See on parandamatu mõra, millest voolab välja uut ja tundmatut vedelikku. See on voolus, millega ei harju elu lõpuni, sest see on muutlikku lõhna ja värviga ning alati üllatav. Vahel see saab otsa ja süda kuivab ära. Siis mööduvad mõned aastad. Sa kõnnid mööda tänavat ja tunned äkki ammu unustatud lõhna, mis raputab su meeled ärkvele. Vahel me isegi ei tea, kui surnud me oleme olnud enne, kui miski meid surnuist ei ärata. Sellepärast ma pole ka kunagi surma kartnud. Ma arvan, et surres inimene lihtsalt unustab elu ära. Samamoodi nagu unustasime lastena sündimise ära. Ka süda unustab. Ilmatusuur jaanalinnumuna voolab tühjaks ja kajab õõnsalt, kui tuul tema sisse pesa teeb.” (lk 28)

“See on enesehaletsus, eks? Muidugi. Enesehaletsus on kole asi, aga palun kuulake mind ära. See siin on minu südame kaleidoskoop. Vaheta vaatenurka ainult kraadi võrra ja kogu pilt muutub. Loomulikult saaksin teile kogu lugu rääkida hoopis teisiti, ohvrit mängimata. Ennast nurka värvimata. Täna räägin niimoodi. Topin need nõmeda inimese pihtimused pudelisse, panen korgi peale ja viskan vette. Küll see kunagi ikka teieni jõuab. Minu pudelisse püütud hääl. Jooge see ära ja andke mulle andeks. Võtke mind endasse, võtke mind omaks. Siis saan end ehk ise ka kunagi omaks võtta.” (lk 82)

“Sest õigupoolest ootasin ma seda, et keegi päästaks mind mu enda käest. Et keegi poeks mulle naha alla ja venitaks selle laiemaks, et saaksin jälle vabamalt hingata. Ootasin, et keegi võtaks mu käe ja paneks selle enda peale, öeldes: puuduta mind nii. Et keegi juhataks mind enda juurde. Ma ei tee nalja, kui ma niimoodi räägin. See pole luule ega lüürika. Need on klaustrofoobilised mõttekillud, mis laotuvad mosaiigina lehekülgedele, mis muutuvad pärast kaante sulgumist puuklotsiks, milles peitub vähem filosoofiat, kui kõikides veel täitmata paberites kokku. Endassesulgunud laused, mis algavad ja lõppevad sõnadega “mina”. Isekas müra, mis on omaenda kajast nii rabatud, et unustab laiema taustsüsteemi ja kaugeleulatuvad seosed. Peatükid, mis on suletud ringid nagu iseendalt suhu võttev mees. Sama lühinägelikud ja kaelamurdvad. Sama naeruväärsed ja imekspandavad.” (lk 209)

Jim Ashilevi "Ma olen elusolemise tunne" (2011)

Otsisin arvutist üles arvustuse, mis pidi minema küll ühte meie kirjandusväljaandesse, kuid viimasel hetkel arvas toimetaja, et see oli veidi liiga sarnane mu eelmistele arvustustele ja natuke julm kah. No eks need noortekate arvustused üldiselt korduvadki, nagu nende sisu. Siiski pole see iseenesest nõme arvustus ja kasutan seda siin blogis ära, tuues ta selle saatesõnaga lugejate ette vahtimiseks. Valge, keskklassist pärit noore inimese pseudoprobleemid, ehk kirjandusliku abordijäänuse hipsterzombie postmodernistlik rööveksistentsialism.

Selle raamatu viga, nagu Rohelennu teose „Minu sõraline sõber” puhulgi, on autori otsene või kaudne hingeline seotus reklaamibürooga. Või siis täpsemalt – turustamisega. „Ma olen elusolemise tunde” lugemise ajal tekkis tunne, et loen mingit filmistsenaariumit või kokkuvõtet pikemast, sisukamast raamatust. Mulle üritatakse eksistentsialismi müüa? What the *uck? Äkki ongi Ashilevi see tüüp kapis leheküljel number kakskümmend, kes räägib inimeste hirmust postmodernismi ees... Ja kapp sümboliseerib tema ego/kesta, millest mees väljuma peab, et tõeliselt suureks kasvada? Aga võib-olla polegi kappi... Võib-olla on see raamat kapp? Ja Ashilevi sonib seal elusolemise tundest. Kui ei tea, mis tunne see on, siis lase kellelgil endale kaikaga vastu pead lüüa – küll siis meenub ning filosoofilised, pihkulöövad küsimused taanduvad lahtise haava verevulinal meeldivalt hägustesse kaugustesse.

  Teos on taskuformaadis, hakitud kergesti neelatavatesse osadesse, kerge tarbida ja järelmaitse on diip. Põhimõtteliselt on mees valmis teinud kirjandusliku juustuburgeri ja mitte selle eestimaise, nagu Raua „Musta pori näkku” vaid ikka mäki. Moodne äng ja valu ja nii edasi, bla bla bla. Sisu on laialivalguv ja nagu polekski tähtis, see on raamistik mille najal peategelane end siis avastab ja mingeid emotsioone ja elamusi otsib. Näiteks otsustab peategelase (Vaiko) õde aborti teha. Tuleb siis Hollandist Eestisse ja Vaiko laseb tal enda juures peidus olla ja siis see õde teeb abordi ära ja Vaiko mõtleb elu üle järele emotsioonovabalt ja no big deal. Ilmselt pole uut elu Vaiko õe jaoks piisavalt haibitud ja reklaamitud, muidu sünnitaks ta ära ja saaks kätte produkti „beebi”. Vaiko oleks võinud emotsioone välja näidata.

  Ju siis ongi emotsioonide äärmused (täielik apaatia, kõrvalseisja tunne kõigele toimuvale või närvide murdumine ja hüsteeria) siin korrektselt demonstreeritud. Eneseotsing popiks tehtud, pakendatud irooniasse ja sarkasmi ja kõigesse, mis teatud vanusegrupi pihta suunatud tootele kohustuslik. Vaiko ei kirjelda eriti ennast ega tegelasi, ehk siis raske hoolida nende käekäigust... miks peaksimegi, kui narratiivi edasiviiv Vaiko ise ei näi hoolivat? No Ashilevi – mul ka jumala suva. Ära ürita mulle seda jama pähe määrida. Kõik tegelased olid nii võltsid ja haledad, et mind tabas raevuhoog: hea meelega visanuks seal alguses toimuva korteriläbu keskele molotovi kokteili ja lasknud neil kõigil sisse põleda. Nüüd saab öelda, et raamat tekitas minus siiski „emotsioone” – alguses viha, siis apaatia. Kas Tammsaarel oli selline noorus? Või „Kevade” tegelastel?

  Ashilevi raamatu tegelastel on mugavad, rikka hea elu peal kasvamisest tekkinud valgete inimeste probleemid, mis hipsteritele ikka peavalu valmistavad. Näiteks on üks tegelane seal meesmodell ja tal on ka hingelised probleemid. Kuidas neid probleeme lahatakse ja neid muresid lahatakse, eks seda peab lugeja ise avastama. Võib vaid öelda nii palju, et raamat on mõttetu, nagu film „Sügisball” ja Rohelennu raamat „Mu sõraline sõber.” See pole raamat, see on toode. See on tehtud teatud sihtgrupile meelepäraseks, ligitõmbavaks ja allaneelatavaks.

  Kuna raamat käib mingis mõistes siiski suuresti „noorteka” alla, siis sisaldab see kohustuslikku seksistseeni. Liiga tehislik ja detailne, et olla täiesti väljamõeldud... Veidi üle kahe lehekülje ulatuv kirjeldus on täis tegusõnu: „ta kükitab, ta puudutab, ta põimib, ta silitab, ta lükkab”. Mehaaniline, kirjeldamaks kahe inimese vahel laiutavat emotsionaalset kuristikku? Raske tõesti kõvaks saada, kui mõtled üle... Tegelane haarab mõttekäigult ja kirjeldusviisilt postmodernismist ja eksistentsialismist, kuid mitte kaheksateistaastase tüdruksõbra tissist – võib-olla olnukski seda rohkem tarvis. Seda, et tegelased saavad oma tühistest probleemidest kuidagi üle või ei päevitaks nende paistel endale neid meeleheite toone. Tegelaste ebareaalsus peegeldab teose enda teksti ebareaalsust. See kõik on võlts, paras filmiks teha. Las siis hipsterid vaatavad ja tunnevad seal ennast ära ja räägivad sellest filmist sarnasel korteripeol ja keegi viskab Jimi raamatu aknast välja.

  Igatahes muudab see magalaelu inimesed kah sellisteks tontlikeks, kes kuskil karpmajade vahel siia-sinna tölberdavad, kontoris tööd teevad ja siis avastavad äkitselt oma elu sügavama tähenduse puudumise. Kuradi heaoluühiskond! Või et poisikesest modellil on eksistentsiaalsed probleemid? Kellelgi ei lähe kõvaks? Kas need on mingid probleemid, mida peaks raamatu vormis propageerima? Enne võiks kirjutada keskealise umbkeelse raskustest laipade nussimisel. Nekrofiilia oleks veel rohkem postmodernistlikum ja kui peategelane oleks naine, saaks vahekorda laibaga kujutada ka nii, et surnul ei lähe kõvaks, imegu naine palju siis imeb. Kontrastiks tooks vanemat eesti literatuuri, kus olid teemad tõsised ja asjalikud. Tammsaarelikust, stoilisest ja sügava hingeeluga mehest on saanud kortermaja tossike, kelle suurimaks probleemiks lõdva munn ja liiga hulk vaba aega, mille täiteks üle mõtelda. „Ülemõtlemine” on Ashilevi raamatus viidud peaaegu kunstivormini, kulmineerudes sisutühjas dialoogis ja jobudest tegelastes, kellele Ashilevi oleks pidanud tegema samamoodi kirjanduslikku aborti, nagu Vaiko õde enda lootele. Kirjutusviisi lühidus ja konkreetsus teevad tegelastest elavad surnud, kes siis otsivad endale või aitavad peategelasel avastada „elusolemist”. Kondavad siia-sinna, teevad igasuguseid noorteasju ja kõigest õhkub nooruslikkust.

  Näha on, et Ashilevi kavatses head, kuid välja tuli nagu alati. Teinekord avastage elusolemise tunnet omaette ja privaatselt ning sealt tulnud geniaalsed mõttekäigud jätke sahtlisse. Käsikirja oleks võinud ta kohe Maimikule pakkuda ning filmis oleks saanud kindlasti mingi osa Taavi Eelmaa nagu neil uue laine eesti filmidele kohustuslik. Tahes-tahtmata paneb mõtlema, mis saaks siis, kui Rohelennu ja Ashilevi läpparid ära võtta ja nad kuskilt büroost Ida-Virumaa tuhamägede juurde aastaringselt kivisütt kühveldama panna. Äkki siis tuleb aru pähe ja ei toodeta tühiseid teoseid, mis ei suuda olla isegi enesekriitilsied, ühiskonnakriitilisusest rääkimata. Kriitika millegi pihta on Ashilevil tulnud kauge ja seegi kogemata: tehislikku „tööd” reklaamiagentuuris tehes loob ta kujundeid ja brände, mis on ilusad ideed inimeste pähemäärimiseks. Ta müüb õhku, tehislikkust ja Vaiko elu on tehislik. Ta sõbrad on võltsid ja suhted on kõrgem matemaatika, millest ta vist eriti midagi ei jaga. Mingid ebardid, sotsiaalsed Frankensteini koletised otsimas oma elu mõtet. Nagu see peaks olema kandikuga ette kantud. Muidugi on su elu mõttetu, kui sa Tallinnas elad. Käi kohtades, kus sa pole mingi suburban white kid.

  Millal see jama lõpeb? Kas Vaiko sugused väärivadki üldse elu? Sellised karakterid, kes ei näi elavat ega surevat, vastikud mutandid. Kogu see raamat on ise abordijäänus, mis pidanuks olema eos hävitatud. Nüüd, kui see on väljas, peab sellega lihtsalt leppima. Mulle tundub siiralt, vaenulikkuseta, et teos ongi sihitud teiste abordijäänuste pihta – tallinlaste, hipsterite, ära hellitatud hilisteismeliste kodukanti. Keskklassi närvikõdiks on võib-olla pühapäeviti psühhiaatrite juures käimine, juhuseks gootitüdrukutega ja kirsitubakas, kuid sedasorti eluviisi propageerimist ei tohiks taluda, vaid seda tuleb hävitada ja lämmatada. „Ma olen elusolemise tunne” on hingetu ja elutu, aga eksisteerib nagu inertsist sündinud loode, kummitades nüüd kirjanduslikku maastikku paar aastat enne radarilt kadumist.

Jim Ashilevi – Nagu poisid vihma käes (2007)

Üks ütlemata kurb lugu ja täiesti sisutu postitus sellest raamatust (nagu viimasel ajal kombeks ja nagu järgnevadki šedöövrid). Kui nüüd pingsalt järele mõelda, siis ei oska öelda, millisest valupunktist see näidend räägib. Tekst on olemas ja funktsioneerib, aga ei ütle nagu midagi. Käib üks pidev psühhotrauma alternatiivneuropsühhohaiglas mehistumisraskustega meestele, murtakse luid ja kiiritatakse ja vägistatakse vaimu ja keha; ju siis lavastaja annab oma nägemuse. Ja milleks see jutustaja Misel õieti vajalik on, lisab ainult melodramaatilisust (või noh, nagu romaani puhul täheldus, meeldib autorile maneerlikkus). Hea, et enne romaani lugesin, on teine erksam kui siinne noorpõlvekatsetus.

õhtuleht

Jim Ashilevi – Ma olen elus olemise tunne (2011)

Avalehekülgedest sumiseb vastu kirjelduste ja märksõnade pehme proosa, Kahroga võrreldes nagu öö ja päev ning maailmavalugi täiskasvanalikum. Lugu siis kultuuri- ja meelelahutustöötajate angstirikkast eluolust, suhted ja üksindus. Korralik tühjavõitu tekst – selles mõttes, et peabki ilusalt tühi olema. Paratamatult tekib paralleel Nurklikuga, kelle nooruslikkus on vast põrpivam ja hingelähedasem, Ashilevi tekst jääb mulle pisut iluproosaks (või noh, justkui vaikne Rohelend?). Raamatu parim hetk on coitus interruptuse (lk 145-148) külm kirjeldus (aga kes keelab seda keevalt lugeda). Natuke arusaamatu see teksti morbiidsus ja frigiidsus on; vahel eksleb enesetapp, vahel juhtub abort ja muidu üleüldine seksuaalne probleemsus – ühesõnaga, hoiatav näide rahustite söömisest. Hea kerge lugemine, kahe tunniga saab raamatu läbi. Ja hea, et takkajärgi jääb hinge mingi äng.

(nii ja naa blogi räägib autismist, mis on mõte.)

“Lõunaaegselt hommikusöögilt üksi koju sõites liigun hallis varjudeta valguses sirgjooneliselt mööda teed nagu igiliikur. Elu on igav ja igavene liikumatu liikumine. Peaaegu unustan oma olemasolu, kuni müristav taevas tardumuse lõhestab. Siis, kergelt raputatud imestusest, et avariid pole teinud, sõidan vihmavalingusse. Rooli hoides ei tunne ma end ei inimese, looma ega millegi muuna.” (lk 106)

loterii
nii ja naa 
sirp
blogistaja
kronotoop
tõnise lugemispäevik
istu mu pingile, kiika mu aknasse