Poeetiline punane raamat. Ukraina. Poetics of endangered species. Ukraine (2007)

 

Mõned luuletused sellest kaunilt illustreeritud raamatust.

Loodjuur

Ei, ma ei ole äike,

olen äikese eelaimdus.

Kutsun välgu 

alla

enda peale.

Ise põlen ära,

aga taeva päästan.

(Oleksandr Šmok, lk 9)

Välekonn

Mu palve

on suunatud üles - taeva poole.

Laulan oma armsast hubasest soolaigust,

kuniks hakkab valus.

Kuniks teda veel on.

(Vassõl Gerassõmjuk, lk 22)

Salvei

Ära murra mind!

Ära kisu mu juuri!

Omaenda valu ei oska ma leevendada,

võõra valu võtan aga

oma surma hinnaga.

(Vassõl Gerassõmjuk, lk 32)

Ukraina jõesilm

Las mõni ütleb -

mis imelik elukas,

maailm pole sellist varem näinud.

See on ikkagi parem,

kui et siin mind

enam keegi ei näeks.

(Vassõl Rjabõi, lk 43)

Kuljuslill

Palun jumalat ja inimesi.

Vahetpidamata helistan oma kellukesi.

Ei kuulda taevas,

ei maa peal.

(Vassõl Slaptšuk, lk 60)

Alpi aster

Ma kasvan mägedes,

sirutan oma õiesüdame päikese poole,

sosistan tuulele kõrva

ja hoian maast juurega kõvasti kinni.

Ning ma tõesti ei taha leida end kuivamas raamatu vahel.

(Vassõl Gerassõmjuk, lk 90)

Patrik Svensson „Angerjaevangeelium“, Tänapäev (2020)

Noh, ma olin müüdud juba pelgalt faktist, et keegi on võtnud angerjast raamatu kirjutada. „Mida kala teab“ oli juba üks põnev ja informatiivne kalaraamat, sümpaatselt empaatilise lähenemisega ja kes ei tahaks siis veel kaladest lugeda?

„Angerjaevangeelium“ on muidugi pisut teistsuguse lähenemisega – mõlemad raamatud algavad lapsepõlvemälestusega kalapüügist, aga kui Balcombe mälestus on seotud empaatiaga kala kui elusolendi suhtes ja vastumeelsusega talle viga teha, aga Svenssoni puhul kestab angerjapüük läbi paljude lapsepõlvesuvede, moodustades olulise osa isaga koos veedetud ajast; kui käitumisteadlane Balcombe annab koondpildi inimese teadmistest sellest, mis tunne võiks olla olla kala, siis kultuuriajakirjanik Svensson räägib angerja kohast inimkultuuris ja loodusteaduste ajaloos paralleelselt isikliku angerjakogemusega poja ja isa suhete kontekstis.

Sellest tulenevalt on ka Svenssoni angerjas mõnevõrra müstifitseeritud – alates neist lugematutest kordadest (mõtlesin vahepeal juba neid kordi kokku lugema hakata), mil angerja ülimalt saladuslikesse mustadesse nööpsilmadesse vaadatakse, rääkimata nn angerjasaladusest, mis on samuti üheks raamatut läbivaks keskseks teemaks – tuleb nimelt välja, et angerja paljunemise küsimus on juba vähemalt antiikajast saati inimestele suureks mõistatuseks olnud nõnda, et vanematel aegadel neid suisa iseeneslikult mudast tärkavat arvati ja tuleb tunnistada, et kõik see angerjauurimise ajalugu, millesse isegi kuulus Sigmund Freud noore loodusteadlasena oma panust anda üritas, oli tõepoolest üsnagi põnev ja vähem põnev ei ole see, mida kogu selle uurimistöö tulemusena angerja elutsüklist teada on saadud.

Euroopa angerjas nimelt rändab mitu korda üle Atlandi ookeani – esmalt, et pisikese pajulehetaolise maimukesena Kesk-Ameerika kõrvalt Sargasso merest (mis on Euroopa ja Ameerika angerja oletatav kudemisala) tagasi Euroopa rannikule ning sealt edasi paljudesse jõgedesse ja järvedesse – seda juba läbipaistva pulgakese ehk klaasangerjana – jõuda, kus ta söögilaualt tuttava kollase angerjana pikki aastaid rahulikku kalaelu elades rasva kogub (olgu öeldud, et vajadusel võib angerjas ikka muljetavaldavalt kõrge vanuseni elada); ning siis ühel, inimese poolt etteennustamatul, hetkel saab temast hõbeangerjas, kes ~ei maga ja ei söö~ ning ujub kas mõne kuu või siis aasta ja mõne kuuga tagasi läbi Atlandi Sargasso merre suurele pulmapeole, et oma elu järeltulevale põlvele jätta. Loomulikult on sellise keeruka rännete ja moonete tsükli tuvastamine olnud suur töö, millega pihta hakkamiseks oli esimese väljakutsena vaja alustuseks üldse leida emas- ja isasangerjad, et tollest isetekkelisest mudas võrsumise müüdist ükskord ometi edasi saada. Konks seisnes nimelt selles, et angerjas moondub sigimisvõimeliseks niisa või marjaga kalaks alles hõbeangerja faasis, mil ta söömisest loobununa rasvavarude toel tagasi Sargasso mere poole ujuma hakkab ja selleks, et avastada hõbeangerjas ning angerja kõik ülejäänud vormid, kulus samuti omajagu aega – Svensson ei suuda jätta mõnuga peatumata sellel etapil, mil Freud tulutult angerjaid lahkas, et isasangerjat leida, aga loomulikult võis ta lõikuda ükskõik kui palju kollaseid angerjaid ilma suguelundivarjugi leidmata.

See on muidugi paratamatult tõde, et inimese suhe teiste loomadega on tugevalt olnud seotud kasuga, mida neist võib saada – saaklooma on vaja tunda, ohustavat kiskjat on vaja tunda, kodulooma on vaja tunda. Nõnda angerjagagi, keda on aastatuhandete vältel söödud ja söödud ja söödud – Rootsis on suisa angerjarannikuks nimetatav ala, mis on tükeldatud pärandatava püügiõigusega lõikudeks, on kümneid ja kümneid traditsioonilisi retsepte, terve piirkonna jõukus on elanud rammusatel kalaselgadel; Hispaanias on mõnes kohas jõge mööda üles ujuv klaasangerjas traditsiooniliseks kohalikuks delikatessiks, mis jällegi on olnud terve kogukonna elatiseks. Kuid loomulikult ei saa ilma nukra tõdemuseta, et angerjaid on järjest vähem ja vähem ja vähem… ja nii raske on leida ühte ja ainsat põhjust, eriti kui arusaam paljunemisest ja elutsüklist ikka veel nii napp on. Õigupoolest ei tohiks angerjat enam üldse püüda, aga kui terve kogukonna identiteet sellega seotud on, tekib paradoksaalne oksa saagimise olukord. Ja muidugi on kalastamine vaid üks tahk, oma roll on ka üldisel keskkonnasaastel, tammidel ja muul sellisel ning viimaks – kui terve kalaliigi eksistents tugineb ookeanihoovustega ühes rütmis kulgemisel, aga kliimasoojenemine ja nii edasi neid hoovusi endeid mõjutab … Jah, võiks öelda, et lõpuks jõuavad nii Svensson kui Balcombe sarnasesse kohta ja see ei ole just hea koht, tundub uskumatu, et angerjas võikski olemast lakata … piinlik aeg olla inimene.

(Noh, siinkohal tuleb muidugi täpsustada, et juttu on Euroopa angerjast. Ameerika angerjas paljuneb ilmselt samuti Sargasso meres, kuid temal ei ole vaja ületada tervet ookeani, Jaapani angerjas aga Sargasso meresse üldse ei puutu ning kuigi angerja vangistuses kasvatamine on siiamaani veel üsnagi võimatu ülesanne on just Jaapani teadlastel õnnestunud kohaliku angerjaga mingeidki algelisi edusamme teha.)

Enne lõppu jutustab Tom Crick õpilastele ainult angerjast. Angerjaküsimusest ja teadusajaloost kõigi selle oletustega ning mõistatustest ja valearusaamadest. Aristotelesest ja teooriast, et angerjad sünnivad mudast. Linnést, kes arvas, et angerjas viljastab ennast ise. Kuulsast Comacchio angerjast, Mondini avastusest ja Spallanzanist, kes selle vaidlustas. Johannes Schmidtist ja tema jonnakast päritoluotsingust. Teadmishimust, mis neid kõiki kannustas. See on see, mida angerjas meile jutustab, arvab Tom Crick. Ta räägib meile inimlikust uudis- või teadmishimust, meie igavesest püüdlemisest tõe poole ja tungist mõista, kust kõik tuleb ja mida tähendab. Aga ka meie vajadusest mõistatusliku järele. „Angerjas võib meile üpris palju jutustada teadmishimu kohta – õigupoolest hoopis rohkem, kui teadmishimu on välja selgitanud angerja kohta.“ (lk 103)

(Ja ilmneb, et Aadu Hint on samuti kunagi kirja pannud angerjaraamatu lastele, ikka sellest maailmarändur angerja elutsüklist ja rannakaluritest ja ... minust on see raamatu küll mööda läinud, aga kuulu järgi olla seal sellised asjad sees ning lisaks muidugi ka märksa optimistlikum lõpp, kui praegusel ajal seda lubada saab.) 

Mart Mäger - Juhend ja nimestik kalanimetuste kogumiseks (1973)

 

Heidame pilgu folkloristide salapärasesse ja õige hämarasse maailma ning paljastame töövõtted, kuidas pahaaimamatu vestluskaaslane pihtide vahele võetakse!

“Küsitlemise esimeseks reegliks on, et see kulgeks heatujulise vestlusena ega kujuneks väsitavaks ja tüütavaks usutlemiseks. Jutuajamine võiks alata “maast ja ilmast”, kalapüügist üldse, saakidest jne., jõudes nõndaviisi kalade ja nende kohalike nimetuste juurde.” (lk 5)

“Küsitlemise tarvis eriti soodsaks tuleb pidada olukorda, kui kalureid on rohkem koos, nii et ühiselt tuletatakse nimetusi meelde ning õiendatakse üksiku võimalikke eksimusi. Tihti saadavad ühisvestlust naljatlused ja rahvalikud ütlused, pärimine on pigem lõbu kui vaev.” (lk 5-6)

Ja mis on tulemuseks? (Mitmed frivoolsused on jäänud välja.)

atu, eestlane, ehas, fotküis, harjamees, hobukakk, hobuselihapoiss, hoorapoeg, hõbenool, härjapea, itikas, jonn, junn, kergeperse, kiivsilm, kingsepp, kirikuleib, kivikana, kivinilbus, kivinärija, koer, krista, kärnanina, mürk, nilbus, nolk, perserookija, põkk, rattapulk, revolutsionäär, seinamees, suuremerepõrsas, sõuepoiss, tallipoiss, tont, vaim, vanamoor, vinku, ämmatapja

George R. R. Martin - Haviland Tufi reisid (2020)

 

Lugu siis kaupmehest Haviland Tufist; kes järjekordse tellimustöö käigus satub kokku tõeliselt hiiglasliku seemnelaevaga, mida kasutati tuhat aastat tagasi bioloogilise sõjaviis tarbeks (ja mis siis tuhatkond aastat mahajäetuna peidus olnud ühe planeedi juures … kus senini peab bioloogilist sõda, et sealseid elaniikke vaos hoida). Mistõttu laev on täidetud miljonite kõiksugu DNA-näidistega erinevate maailmade floorast ja faunast ja bakteritest ja viirustest (muuhulgas siis eelajaloolised näidised). Kõiksugu haigused on muidugi igati ökonoomne tapariist, aga floora ja fauna kasutamine on kahtlemata glamuurseim neist (mõelda vaid, saad vajadusel kiirkorras (kronovarp!) kloonida türannosauruse. Peale seikluses ellujäämist otsustab Haviland Tuf hakata ökoloogiainseneriks ning tasu eest erinevaid planeete ökokriisidest välja aidata. Muidugi, kuivõrd on tegu ökoloogiaga, siis on need operatsioonid vähe keerulisemad kui Tuf ja tellijad ette kujutavad ning võõrliikide vallapäästmine võib olukorra pigem hullemaks muuta.

Haviland Tuf on selle poolest huvitav tegelane, et seitsme teksti jooksul on ta … enamvähem üks ja sama, ei mingit nö karakteri klassikalist arengut (arenguks on raske pidada seda, et võrdlemisi edutust kaupmehest on saanud hiiglaslikku seemnelaeva omav isehakanud ökoloogiainsener). Muidugi, tegelase staatilisus on sissekirjutatud ta enamvähem kivisesse olekusse (eksole, mis pakubki lugejale humoorikaid hetki; ja need kassid ka). Lõpus kerkib küll küsimus jumalusest … ja tõepoolest, selline emotsionaalne kivikuju võikski olla üheks õigeks jumala kehastuseks.

Nagu selgub, on Haviland Tufi kronoloogiliselt varasemad jutustused hiljem kirjutatud (eks selle põhjustest annab teada Raul Sulbi järelsõna) ja ausalt öeldes ongi raamatu esimene pool kuidagi asjalikum (kuigi, läbi kolme loo moodustub nö raamjutustus); kronoloogiliselt hilisemad tekstid on vähe jandilikumad (eriti see Norni koletiste lugu).

Kui järgi mõelda, siis ehk see raamatu teise poole teksti võlu vähenemine on seotud jutustuste järjepannu lugemisega, ehk rahulikumalt võttes (aga aega ei ole!) oleks vähe rohkem lõbu tundnud. Tufi seiklused toimuvad samas süsteemis “Valguse hääbumisega” ning tekstide tonaalsus on ikka päris erinev (kuigi eks varasema romaani puhulgi on mitmeid ökoloogiaga seotud küsimusi). Eks “Valguse hääbumise” tumedus ongi emotsionaalselt mõjusam kui Tufi reisid (a la “Jää ja tule laul” võrdluses “Seitsme kuningriigi rüütliga”).  Paratamatult tekib tunne, et peaks üle lugema teised selle maailma tsüklisse kuuluvad eestindused: “Liivakuningad” oli nagu väga hea, “Öölendajatest” ei mäleta suurt midagi, aga see “Risti ja lohe tee” on jätnud mällu küll vähe möh-mulje.

Paistab, et nüüdseks on eestindatud Martini kõik pikemad tekstid, vaid “Armageddon Rag” on veel puutumata. Kivi kotti.

ulmekirjanduse baas

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”. Hendrik Lindepuu Kirjastus (2020), tlk Hendrik Lindepuu.

Võluvate avalehekülgedega raamat. Mõtlesin endamisi, et milline suurepärane algus mõrvaloole, aga ma muidugi ei teadnud, et kuhu raamat edasi triivib – võib-olla ei olegi tegemist mõrvaga? Siiski tuleb välja, et “Aja oma atra...” on täie auga välja teeninud kuulumise krimiklubisse, kuigi ta ajab seda asja omanäoliselt, nii keelel, mõtetel, õhustikul, kui ka minategelasel on kõigil, lisaks sündmustiku teenistus olemisele ka eraldiseisev kaal. Tegevuspaigaks on väikene Tšehhi piiri äärne külakribal, milles vaid paar püsielanikku. Talviti, mil teed külasse võivad läbipääsmatudki olla ja pimedus, hanged või lörts ja lobjakas iga sammu raskeks teevad hoiab kõigil tühjadel suvemajadel silma peal proua Duszejko ise oma ringkäikudega.

Jutustajanna hääl tuletab natuke meelde ühte teist raamatut - Gaétan Soucy “Tüdruk, kes armastas liialt tuletikke”. Ka siinsel peategelasel on pisut eripärane omailm, läbi mille lugu edasi antakse. Samuti on tal komme enda jaoks inimesi ümber nimetada nimedega, mis tunduvad õiged, mitte suvalised ja tobedad nagu nende ristinimed. Nõnda on peategelanna naabriteks näiteks Suurjalg ja Isevärk. Läbi terve sündmustiku on põimitud ka astroloogia – inimeste sünniajad ja tähtede seisud, veenuse, marsi, jupiteri jms mõjud. Kõigi asjade seotus ja määratus.

Proua Duszejko, kes vihkab kirglikult oma eesnime Janina, on ühtlasi ka taimetoitlane ning kõige elava eestkostja ja olgugi, et endine insener, tõlgib ta reedeõhtuti koos ühe oma endise õpilasega Blake'i luulet. Hoolimata kõigist kaebustest on võimatu saada salakütitud metssea või -kitse mõrva osas õiglust, sest kõik need mehed, kelle käes on võim – olgu nad siis kütid või politseinikud –, ei näe selles suurt midagi halvasti olevat. Taamal kumab ka üks lahendamata kaduma jäämise juhtum, mille osas samuti vähimatki ametlikku uurimist või õiglust loota ei ole. Proua Duszejko on kõigest üks halveneva tervisega vananev astroloogiahuviline naine väikeses piiriäärses külas. Keegi, kelle kaebused ja järelepärimised ei vääri vastust, sest mis sa hulluga ikka vaidled. Selle asemel korraldab kogukond hoopis jumalateenistuse jahimeeste kaitsepühaku Hubertuse auks, lapsed teevad näidendit ja puha, ning kohalikud jahimehed, needsamad, kes ei pea patuks teist olendit tappa, on aukülalised. 

Nõnda on siis tegemist ühest otsast justkui klassikalise krimilooga, aga teisest otsast on läbi proua Djuszeiko maailmanägemise küsimise all ka vahe inim- ja loomolendi vahel, mõrva ja küttimise vahel.Tema siseilmas on lisaks veidrustele ka palju köitvust ja tugevust, samamoodi nagu ta on suutlik ja toimekas ühes kõrvalises paigas ise hakkama saama. Ja see takt ning tähelepanelikkus suhtlusolukordades! 

Kui, siis võinuks ehk see astroloogia teema olla kuidagi … ei teagi ... ? See tähendab, ma väga hindasin kogu seda läbipõimitust peategelase maailmatajuga, aga liiga palju sai lõpuks neid jupitere ja tõusumärke ja muud sellist tehnilist, aga samas jälle võimalik, et kui mõni, kes samuti astroloogiahuviline on, seda loeb, siis mõnuleb ta just kõige selle otsas korralikult... igasugused ajaloolised põiked, aga jällegi olid vägagi toredad. Ja loomulikult on väga võluv, et põimub sisse pisut Blake'i tsitaate siin ja seal. Ning kui nii võtta, siis saab vahepeal pisut ka muiata, näiteks kogu Seenesõprade klubi eksistents.

Mis tsitaatidesse puutub, siis raamatust enesest võiks neid ka ohtralt välja kirjutada. Näiteks see suurepärane jope ostmise stseen. Millised ülimõistlikud kriteeriumid (lk 114):

“Ma tahaksin sooja jopet,” sõnasin arglikult, ja neiu vaatas mind intelligentselt, mustad silmad helkimas. Ta noogutas julgustavalt.
Seega jätkasin hetke pärast:
“Et see soojendaks mind ja kaitseks vihma eest. Et see ei oleks selline nagu teised joped – hall või must. Sellise võib igas riidenagis teistega segamini ajada. Et sel oleks tasku, palju taskuid võtmete jaoks, koerte maiuspalade jaoks, telefoni ja dokumentide jaoks, et ma ei peaks käekotti kaasas tassima, mille tõttu on käed muudkui kinni.”
Seda öeldes andsin endale aru, et olin nüüd usaldanud end tema hoolde.
“Mul vist on midagi teie jaoks,” ütles Rõõmusõnum ja juhatas mind selle pikliku poeruumi sügavusse.
Kõige lõpus oli ümar nagi jopetega. Ta sirutas ilma pikemalt mõtlemata käe ja võttis sealt ilusa karmiinpunase sulejope.
“Kuidas see sobiks?” Tema silmadest särasid kaunilt ja klaarilt vastu heledasti valgustatud aknad. Jah, jope sobis kui valatult. Ma tundsin end nagu Metsloom, kellele on tagasi antud röövitud kasukas. Taskust leidsin väikese teokarbi ja pidasin seda eelmise omaniku pisikeseks kingituseks. Et kanna rõõmuga. Jah, jope sobis kui valatult. Ma tundsin end nagu Metsloom, kellele on tagasi antud röövitud kasukas. Taskust leidsin väikese teokarbi ja pidasin seda eelmise omaniku pisikeseks kingituseks. Et kanna rõõmuga.

Või siis vestlustarkusi (lk 116):

Kui ma kuulasin Rõõmusõnumi jutte tema elust, hakkasid mul peas moodustuma kõik need küsimused, mis algasid “Mispärast sa ei...” ja siis kirjeldus sellest, mida – nagu meile tundub – peaks tegema sellises olukorras. Juba olid mu huuled valmis välja ütlema seda häbematut “mispärast,” aga sain sõnasabast siiski kinni.
Just seda teevad värvilised seltskonnalehed ja ma tahtsin olla hetke just nagu nemad: rääkida meile, mida me ei teinud, kus me põrusime, mille hooletusse jätsime, ja lõpuks ässitada meid meie enda vastu, et me põlastaksime iseendid.
Ma ei öelnud midagi. Teiste inimeste elu lood ei ole diskussiooniobjektid. Need tuleb ära kuulata ja vastata samaga. Rääkisin siis ka mina Rõõmusõnumile oma elu ära ja kutsusin ta külla, et ta saaks Tüdrukutega tuttavaks. Ja nii juhtuski.

Dave Hutchinson – Golgotha (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Ökoulme esimese kontakti teemal. Ehk siis, juba paar aastat on Maa juures külaliseks kaugete valgusaastate tagant saabunud külalised. Olendid pole grammigi humanoidse välimusega (samas ka ei midagi mõistusele ilmvõimatut), aga noh, igal juhul neid huvitab siinne elu. Ja maalased on nendega suhtlemisel väga-väga ettevaatlikud, et selliseid kõrgelt arenenud olendeid mitte ärritada.

Jutu keskmes on ühe iiri preestri jalutuskäik tulnukaga, et vestelda religioonist ja minna vaatama kohalikku vaatamisväärsust – ranna ääres ujuvat surmast ärganud delfiini. Nende jalutuskäigust tehakse otseülekannet (tulnukate tegemistele on pühendunud mitu uut kanalit), kohalik preester püüab kõigest väest mõne jama põhjustamist vältida, seetõttu on inimsoo esindajale see vestlus üsna keeruline. Mere ääres selgub, et tulnukas suudab selle imedelfiiniga suhelda. Ning korraga preester mõistab, milliseid kogemusi võib jagada delfiin sellest, kuidas inimsugu merd ja mereolendeid kohtleb.

Hea lühike lugu, korraga on koos ökoteema, religioon ja esimese kontakti värk. Autor … pole just roosade prillidega.

Rein Põder „Savimäe“. Eesti Raamat (2017).

„Kuigi hommik oli rõõmus ja päikseline, otsustasin elamist ikkagi kütta. Muul moel ma seda pikka rõskust majast välja ei saa. Leidsin varnast kulunud jope ja samast varna alt kotad. /.../ Savimäe talu elumaja oli pool talve kütmata olnud. /.../ Kuid kuuris leidsin eest vaid majapidamises äravisatavate esemete lao – ja ei puid ega briketti, nagu olin lootnud./.../ Alles nüüd avastasin, et Johannes oli millalgi varem, ju siis sügisel, sae ja kirvega asunud küünipalkide kallale. /.../ Sain kirve pakust kätte ja lõin paku esimese löögiga ja enda suureks imestuseks lõhki. Pruun puusäsi lendas kõigisse kaartesse laiali...“ (lk 32-33)

Tegemist on sellise ... põnevikuga, milles on ühe väikese salapäraloo kohta üpris palju erinevaid elemente pusasse keritud. Tulemus ei ole just harmooniliseim tervik, kuid nullpunktsus, ehk siis Lõuna-Eesti maastik, mis suisa kaardiltki leitav, taimestik, kohalikku ajalugu jms on siiski olemas. Seda pean tunnistama, et tundsin poole raamatust tühjalt seisnud vana talumaja hõngu, niiske tapeet, kõik võidunud pinnad, pisut vanu riideid ... ja teise poole raamatust jälle seda lõhna, mida võiks hingata kevadine must muld ojaveerel vms.

Ka on sel raamatul kummaliselt sugestiivne jutustajahääl, nii sugestiivne, et laseb lugejal jätkata, isegi kui keel ei paita tingimata just silma ja kui sündmuste käik on sageli usutavuse mõttes liiga mugavalt hüplik ja auklik (kuidas küll ilmub külaline korstnast tuleva suitsu peale tare juurde päev enne, kui peategelane küttepuude asukohagi kindlaks teinud on?), veniv (hakatakse võtma kohvrist paberit, mõeldakse paar lehekülge igasugu asjule, võetakse nüüd see paber, mõeldakse jälle, otsustatakse, et täna ikka ei loe seda paberit ... no umbes nii). Samas sisaldab üks võrdlemisi lühike tekst mõnevõrra tunnustusväärsel määral kihistusi – on Johannesest jäänud tekstid, on Thoreau päevikute tõlgete katked, on kirjad abikaasale (! ühtaegu ootamatu, sest tegevus oleks ikka nagu tänapäeval, vähemalt ELi ajal, aga samas muidugi, mikskamitte, kui levi ei ole), on peategelase kirjutatud lood minevikusündmustest, mis omakorda erinevate tegelaste vaatenurkadest ja kokkuvõtvalt on ju terve romaan kui Sveni kirjapandud Savimäe lugu.

Lugu on suuresti peategelase tunnetuslik nägemus sündmusist, maja ja (oletatavad) minevikusündmused äratataks küll justkui ellu ja need nagu osaleks aktiivselt loos, kuid samas rangelt faktiliselt võttes ei või ikkagi midagi kindlalt teada. Selline mittekihilisus ja fookus tunnetuslikule tõele, sellele, kuidas Sven tajub nii loodust kui maja ajalugu ja millesse põimuvad Sveni teadvuse vahendusel ka Thoreau päevikud, see mulle iseenesest meeldib. Lõppkokkuvõttes ongi ju tunnetuslik reaalsus suuresti see, milles igapäevaselt elatakse ja mis võimaldab kaootilist maailma tähenduslikuna tajuda.

Leidsin siit raamatust ka mõned sõnad – sumbuurne (segane, korratu), kelpkatus, kõmmelduma (kuivamisel kõverduma), hoholl (mis, nagu selgub, on halvustava nüansiga ukrainlane, aga eks autor olegi vanakooli mees) ... 

Psühholoogilises plaanis jääb raamat muidugi üsnagi pinnapealseks, aga samas ei peagi üks põnevikulaadi asi selles vallas revolutsiooni korraldama. Tõsi küll, kadunukese poolõdede käitumises ja eks muuski on paras jagu elust võetud ehedust, kuid samas on jälle Sveni pilk naissoole üksjagu frustreeriv. Ja tuleb tunnistada, et minu jaoks jäi see lõppkokkuvõttes päris korralikult häirima. Mis on selles mõttes veider, et pole siin midagi harukordset või skandaalset, mida kusagil mujal ei oleks. Võibolla ehk on asi selles, et miski, mis poolenisti pretendeerib tundlikule loodusmõtisklusele ja möödunud aja (ebaõigluste) varjude looks kirjutamisele on samas täiesti labase varjamatusega nii tundetult ja nüansitult „traditsiooniline“ (midaiganes see siis ei peaks tähendama, nt seda, et naissoost abikaasad on vaikimisi kohustatud hoolitsema ning nende õpetamine kaamerakäsitsemisel loomulikeim asi, mida ainult erilised asjaolud võivad väärata; või seda, et otse loomulikult pole haritud (ja rasedale) pagulasele midagi loomulikumat kui tulla esimese asjana tänutäheks seksi pakkuma ja nomaeihakkaparemrohkem)...

E. Lily Yu – The Cartographer Wasps and the Anarchist Bees (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Nagu pealkirjast järeldub, on see lugu herilastest ja mesilastest. Nimelt, nagu mõningase üllatusega selgub, kasutavad herilased oma tarude paberõhukesi seinu muuhulgas... kirjutamiseks ja kaartide joonistamiseks. Hiina külainimesed avastavad, et kui taruseinad sooja vette panna, siis ilmuvad nähtavale imepisikesed kaardid – koos mandariinikeelsete kirjadega! Sellele järgneb tarude rüüstamine, mille tagajärjel paikkonda ainsana allesjäänud herilaspere otsustab emigreeruda (kuidas, ei hakka paljastama). Herilased jõuavad uude kohta, kus paistab olevat hea pesitseda ja järgmisi plaane haududa (sest herilastel on vägagi ambitsioonikas ühiskond). Naabrusest avastatakse mesilassülem, mis peale jõhkraid läbirääkimisi tunnustab herilaste ülemvõimu (olgugi et nende suhe on 300:1), muuhulgas lastes osadel mesilastel üles kasvada herilaste käealustena. Järgneb mesilasühiskonna mandumine.

Nojah, teadagi juhtub aegajalt geenimutatsioone, mis kas hukkuvad või jäävad ellu. Nii juhtub, et herilaste hulgas kasvab üles... anarhistist mesilane! Mis siis kurikavalalt tegutsedes paneb aluse anarhistidest mesilaspoegadele, kes omakorda püüdlevad anarhist-tütarde loomisele. Ja anarhistid, nemad nõuavad võrdseid õiguseid ja ülemklassi lõppu jms. Et anarhist-mesilased kasvavad koos herilastega, siis on nad omandanud herilastelt erinevaid oskusi ja tarkusi. Anarhistid otsustavad lahkuda ja luua uue, vaba mesilassülemi.

Aga see on osa loost. Teine liin on see, et nüüd külainimesed kannatavad seeläbi, et mesilased ja herilased elavad oma sõltumatus maailmas. Ja eks herilastarude lõhkumine... no see polnud just arukas tegu, sest keegi peab ometigi õite kallal toimetama. Ning kui veel sõjavägi sai teada herilaste ülitäpsetest maakaartidest... nojah.

Päris vaimukas lugu, mida oleks võimalik (või peaks lugema) kui allegooriat või koguni utoopiat. Lühijutus on korraga vaatluse all kolm ühiskonnamudelit – inimeste, herilaste ja mesilaste. Ühtegi neist ei saa just idealiseerida. Igal juhul on herilaste ja mesilaste ühiskonna vahendamine inimkeelde (antropoformism?) päris lööv.

ulmekirjanduse baas