Mats Traat - Mänguveski (Eesti uuem novell, 1986)

 

Lugu Least, kes ühise puhkuse ajal viib oma insenerist mehe vaatama naise lapsepõlvemaad: seal, kus ta oli elanud enne linnaminekut elanud kolmeteistkümnenda eluaastani. Suvi, palav, tolmavad teed, nemad liiguvad bussipeatusest jala Lea lapsepõlvekodu otsima. Lea proovib mehele rääkida, kuidas ta seda maastikku koges, palju elavamana kui see muidu on; mõndagi meenutab ta vaid ise.

Ja see naabripoiss Väino, tema tollane vaenlane - nii koolis kui kodukandis. Väino, kes teda ikka kiusas ja vahel ootamatult musi nõudis, kuni viimaks võttiski. Ja kes kinkis talle mänguveski, millest Lea lapsena nii unistas - ning millest ta ikka ilma jäi, kui poiss võttis kingi tagasi. Lea palub nüüd oma insenerist abikaasat, et see meisterdaks talle mänguveski. Mees viimaks nõustub, kuigi ta pole varem teinud midagi sellist. Ainult et …

Omamoodi lugu unistustest ja reaalsusest, mis tegelikult vastu vahib. Tüdrukuna unistas Lea abikaasast, nüüd tal ongi tüsenev insener, kes just pilgust soove ei loe. Millest siis Lea õieti unistas ja kuhu ta siis on välja nõudnud? Eks see tekst ole linnastumisest ja juurte kaotamisest; vanad majad ja maamärgid on hävinenud või ümber tehtud, insener ei oska enam … mänguveskit teha.

Leelo Tungal: Kirju liblika suvi

Mul oli see raamat meeles äärmiselt kurva, kriipiva ja valusana, ükskõikse ema raske eluga tütre lugu ning et mingisugune õnnelik lõpp nagu saabus, ei muutnud tooni.

Nüüd lugesin pealtneljakümnesena ja kõik oli nagu päris ning üldse mitte väga masendav. Ema hoolis lapsest, lihtsalt hoolitsemisest ei saanud aru, ise lastekodulapsena polnud vist kogenud, kuidas see käima peaks. Jah, lapsel oli väga raske. Aga no elu ongi raske ja siis kohtus ema mehega, kellega tal klappis - kuigi mismoodi sedasi, jäi natuke arusaamatuks, neil oleks nagu olnud armastus esimesest silmapilgust vms? Aga mees oli rõhutatult tavaline ja suvaline. Kas naine kaevas siis kulda? Tähendab, mitte niivõrd raha, kuivõrd "korralikku pereelu"?

Ta sai selle korraliku pereelu. Mehel oli isegi Moškvitš, maja, aed ja peenrad. Klassikalisest äärelinnaidüllist jäi ainult koer puudu. 
Olgu, linn ka. Tegevus toimub maakohtades. 

Aga peategelase Tiina (see on muidugi vanaaegse raamatu märk, et Tiina on laps - kõik Tiinad, keda mina tean, on 40+, enamasti 70+) elu on õigupoolest põnev, vaheldusrikas, suure seikluse ja ohtrate kiitustega vürtsitatud ning et tal oma meenutuste keskel raamjutustuses mure on, on minu täiskasvanupilgule "mis mure see ka on, kõik saab korda, ilma et märkakski". Lapse seisukohalt oli koolikiusamine ja hirm selle ees lõikav ja varjutas kogu teose. Täiskasvanupilguga vaadates aga jääb tooni andma hoopis see, et Tiina on tõesti nagu ingel - laulab, luuletab, teeb kodus kõik tööd ja muretseb selle pärast, et ta veel parem pole. 

No kui hea saab olla? Kuid tõsi on ka, et soov olla parem kasvab sisse ja kunagi pole küllalt, ole kuitahes kõige-kõige.
Tore raamat, usutavad tegelased, usutav keskkond: tunnustan.  

Naomi Novik - A Deadly Education (2020)

Võlurite koolidest on praeguseks kirjutatud kindlasti sadu, kui mitte lausa tuhandeid raamatuid ja seegi on üks nendest - nagu pealkirigi reedab. El - täisnimega Galadriel (päriselt ka!) Higgins - on õpilane ühes sellistest, kuid Noviki loodud Scholomance on koolina täiesti värdjalik. Isegi Lev Grossmani Brakebills on selle kõrval täiesti lebo paik, rääkimata siis Sigatüükast. Noviki loodud maailmas (tänapäeva maailmas, ainult võlukunstiga) ründavad võlureid alailma maagilised, võlujõust toituvad koletised, malefecaria. Ja et sul vähegi oleks šanssi jääda võlurina ellu, on kõige parem käia koolis, kust tervelt veerand õplilastest elusana välja astub (mitte iga sajas või nii). Sest õpingute lõppedes peavad kõik üritama välja murda läbi koletisi täis aktusesaali (mis polnud päris sellisena plaanitud, lihtsalt puhastusmehhanism läks varsti katki ja keegi pole seda enam suutnud ära parandada). Õpetajaid seal pole, ilmselt seepärast, et neil võiks õpilastest kahju hakata. Kool õpetab lapsi seega ise, ja suht halastamatult. Ja traumeerivalt muidugi ka: nii mõnigi vilistlane kasutab omandatud oskusi nähtavasti vaid selleks, et võluda endale töökoht kuskil suures firmas, kus keegi teda tähele ei pane ja ta ise midagi tegema ei pea (mis meenutab natuke Quentinit Grossmani "Võluritest").

El on selles keskkonnas natuke nagu valge vares, või õigemini mustimaist mustim ronk. Ta pole populaarne, tal ei ole sõpru - kuigi ega neid pole õieti kellelgi -, ja tagatipuks on teda õnnistatud tõeliselt kurjakuulutava andega: kui ta vähegi tahaks, võiks ta pelga näpuliigutusega linnasid maa pealt pühkida, ainult et ta väga ei taha. Mis sest, et selleks sobivaid loitse pakub kool talle köidete kaupa (ilmselgelt pole teda programmeerides sellise võimalusega arvestatud), lihtsamat laadi koristusloitsu saamiseks peab ta aga hullu vaeva nägema. Eli plaan koolist pääsemiseks on seetõttu olnud saada hakkama millegi tõeliselt heroilisega, mis paneks inimesi teda tõsiselt võtma ja mõni enklaav ta endaga kampa võtaks. Sellele plaanile tõmbab aga kriipsu peale Orion Lake, tõeline prints valgel hobusel, kes kõiki kogu aeg päästa soovib ja seetõttu hakkab korduvalt päästma Eli, kes omakorda on tõeline magnet koletistele. 

Edasi võiks nagu arvata, mis juhtub, aga õnneks päris nii siiski ei juhtu. Neist saavad lihtsalt nagu sõbrad või nii ja jummalast tore on lugeda raamatut, kus noored inimesed on normaalses mõttes sõbrad ja pilavad teineteist jõhkralt, kui nad parasjagu koletisi ei tapa. Või koolitööga ei tegele. Noviki loodud kool on põhimõtteliselt kooli kui sotsiaalse keskkonna kvintessents - koos kõigi sotsiaalse hierarhia füüsiliste väljenduste (paremad lauad sööklas jne), klikkide ja tapvate pilkudega, millele võlukunst omalt poolt veel mitu vinti peale keerab, kuna pilgud võivad päriselt tappa ja istekoht võib päriselt olla elu ja surma küsimus. Ja El on selline toredalt sünge kuju, iga noore gothi unistus, sõltumata tema soost. Kokkuvõttes seega tore ja lõbus lugemine, ehkki see väga suurt vaimset pingutust ei nõua. Natuke suisa ootan seetõttu päeva, mil keegi kirjutab raamatu samasugusest võlurite koolist, mis on aga rusuv, nagu Šalamovi "Kolõma jutud".

Tang Fei - Broken Stars (Broken Stars, 2019)

Kogumiku nimilugu on päris psühhedeelne horror … astroloogiast ja hullumeelsusest ja vaimudest. Ja noh, tulemuseks on midagi ballardlikku Hiina tingimustes.

Noor tüdruk valmistub keskkooli lõpueksamiteks. Juba aastaid külastab teda öösiti justkui kadunud ema vaim („kahvatu naine“), kes täheseise uurides ennustab neiule kõiksugu sündmusi. Mida neiu suurt ei usu. Kõik muutub siis kui tüdruk kohtab eksamiteks valmistudes poissi, kes talle justkui meeldiks ja kellele ta tahaks meeldida. Ning see öine kahvatu naine ennustabki, et järgmisel päeval kohtab ta meest, kes ta elu muudab.

Ja tõepoolest. Järgmine päev muutubki nii tüdruku kui ta erinevate lähedaste elu ning mõnigi saladus saab hoopis uue näo.

Kui tekst algab kui igav tiineka angst, siis edenedes liigub see üha sügavamale hullumeelsuse švammi ja läheb vähe … kõhedaks (eks siin ole hägus sarnasus Tang Fei eelmise lugemiskogemusega). Mitte et ma kuidagi horrorit naudiksin (oidku jumal selle eest), aga see tekst on ikka haiglane küll.

Fredrik Backman: Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust

Mõtlesin, et see on selline kerge ajaviiteraamat, mille lugemine möödub kiiresti ja kirjutatu ununeb kohe.
Ma eksisin.
Mitte kiiresti möödumise osas - millal mul viimati oli "ei lähe veel magama, natuke veel ... tegelt, ma olen täiskasvanud, ma võin magama minna täpselt siis, kui tahan ja ma tahan ju hoopis lugeda! ... Olgu, olen nii väsinud, kohe magama - aint selle peatüki lõpuni veel!"

Nüüd on mul raamat läbi ja kaalun, kas mitte uuesti alustada. Sest niisugune nauding!
Ja ilmselt ei unune kiiresti.

Miks raamat mulle nii kohutavalt meeldis ja meeldib? Sest ma ei ole väga ammmu, võibolla iial tundnud end nii mõistetuna. Tundnud, et inimene näeb mind ja tõesti näeb MIND, mitte mingit umbes minu vanuses naisterahvast. Selle raamatu autor NÄEB inimesi ja oh, OH!
Lugesin ja lugesin ja kõik olulised naistegelased olid "minad". (Olgu, Britt-Marie ja musta seelikuga naine vast välja arvatud.) Peategelane on "kohe kaheksa" ja kolmekümne üheksa aastane mina on nii heldinud, et keegi on samasugune kui tema? Noh, tema emaga ja tema vanaemaga oli mul samalaadne suure sobimise tunne. Oot, et nad on omavahel vastandlikud? Et ema ja vanaema on umbes nagu Kükloop ja Wolverine?
Aga üdi, see, mis tiksuma paneb! See on neis kolmes naissoost isikus saranane!
Tegelikult on muidugi mahlane üdi kõigis tegelastes, kellele rohkem ruumi ja sõnu kulutatud kui "tüdruk, kes ei sallinud Gryffindori salli" sai.
Ausalt.

Ning sedasi põimitud imelist loomaailma ja pärismaailma, muinasjutte ja neid lugusid, mis elus ikka ja alati ette tulevad (kogu aeg tulevad; on üks inimene, keda ma tunnen ja kes on normaalne. ÜKS - ta on muide jumala tore, aga VÄGA erandlik!), pole samuti ammu näinud.
Võimalik, et ei iial varem.
Põimitakse, aga mitte SEDASI.

See raamat on kõike: lõbus, rõõmus, kurb, kohutavalt kurb, põnev, leidlik, eluline, muinasjutuline.

Ka teised lugejad paistavad väga muljerikkad olevat.

Sehkendaja
Loetu kaja
Triinu raamatud
EPL
Lugeja loeb
Bukahoolik
Manni lugemisblogi
Heleni kirjanurk
Raamatukoguhoidjate lugemispäevik Lääne-Virumaalt
Tuuli ja Marta
Raamatulaegas
Plaan B

Mairi Laurik “Mina olen Surm”. Tänapäev (2016).

Kõige nauditavamad osad olid liivakellandusteooria, joonistamine ja fakt, et tegevus toimus Eestis – täpsemalt siis Viljandis ja Lihulas. See, kuidas inimeste elukellad olid seotud nii tervise- kui riskikäitumisega sulandus teksti meeldiva orgaanilisusena, olles nõnda väga heaks mõttekohaks, kuidas kõikvõimalikku teismeeaga seotuvat eluängi ja muud hallata nõnda, et see lõppkokkuvõttes edasist elu ei toetaks ning etteteadmise ja sügavama pilgu ja iseseisvalt otsustamise vajaduse konflikt on sellele teemale kenaks tasakaaluks ja täienduseks. Ühest küljest raamatukaante vahel aset leidev lähisuhe, kus üks tahab kõigest hingest teist ohu eest hoida, aga samas kukub see suhtedünaamikas välja hoopis ülemäärase kontrolliihalusena, teisest küljest aga on see nii mõneski mõttes sarnane vanema-lapse suhtega, kus üks tahaks kõike paremat silmas pidades suunata, kuid teine vajab vabadust ka ise oma otsuseid langetada – kahtlemata klassikaliselt paslik teema noorteraamatusse.

Tegelaste ja sündmustiku osa jääb kahjuks maailmaloomisest ja elumõtestamispotentsiaalist üsnagi palju maha. Põhimõtteliselt saab lugu jutustatud küll, ent näiteks esimene kolmandik raamatust oli, noh, üsnagi mittemidagiütlev. Ja ega hiljemgi ei tekkinud erilist tunnetust tegelastest kui eraldiseisvatest isikutest, sündmustik ei pakkunud suurt midagi meeldejäävat peale kohustusliku elu on ohus ja kangelane päästab päeva kulminatsiooni. Boonuseks oli küll veel surfari kritseldamine, üldsegi – liivakellateooria ja joonistamise kirjeldused siin raamatus olid kuidagi selgelt eristuva intensiivsusega, muu tegevus, kaasa arvatud romantika või Viljandis ringi käimine vms jäid üsnagi ükskõikseks jätvaks jutustamislaadi, ei ühtegi kiirenenud südamelööki või soovi kiiremas korras Viljandisse jalutama sõita. Aga see selleks.

Lõppkokkuvõttes võiks väga suuri ootusi panna järjele. Kõik lahtised otsad, nii see, mis saab edasi peategelase väikeõest kui ka see, milline on surmade seltskond laiemalt ja miks siis ikkagi Roomet nii võimekas iseõppija on ja kas roosa liivakella on ikka täpselt samasugune nagu kõik teised või ilmneb ajapikku mingeid erinevusi jms.

Näib, et kõik see tasuks kuhugi viimist küll, liiatigi, kui oletada võib, et ka kogu muu jutustuse osa praktika käigus ainult paremaks saab minna. Igal juhul olen nii põhimõtteliselt veendunud, et inglise keelest tõlgitud noortekate laviinis on iga kohalik raamat vägagi hinnas ja kui asi tõusvas joones jätkub, siis ei ole üldse võimatu, et kunagi Viljandis maasikate vahel ka mõned liivakellad tänavapilti ilmestavad. Kiitused kaanekujundusele ka.