Tatiana Obey - Fuck Them Kids (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Puhas meelelahutus, mis saab küll kõrgema hinde kui näiteks Yoachimi hinnatud tekst, aga noh, omas laadis täidab oma ülesande.

Jaz on kolmekümnendates naine, kes pereloomise asemel tegeleb oma väikese kosmoselaevaga. Nii peab ta kuulma oma ema etteheiteid, kuidas Jazi vanemal õel on juba mitu last ja kuidas tema selline on - varem tekitas see naises pingeid, aga enam mitte (no kui sa kasvõi näed, kui palju jändamist lastega on ja kui vähe aega endale jääb). Aga noh, ema teeb parimaid toite, nii ka siis Jaz käib pühade ajal neid külastamas seal Europal paiknevas kuplis.

Õe juurest lahkudes ning Europalt väljudes avastab Jaz aga oma kosmosesüstikust jänese - ta õe 10-aastane tütar on end laevale nihverdanud. Jama küll, Jazil on tingimata vaja jõuda ühele süstikute võidusõidule … Mis siis ikka, homme toob ta vihasele õele lapse tagasi.

Eks siin tekstis esineb üsna terav vahe selles, mis elu saab endale lubada vallaline ja üksik või siis lapsevanem. Lapsed on toredad, aga siis kui need pole sinu ja näed neid vaid mõnikord. Peamine, et sina end hästi tunned ja et sul lõbus on. Eks lapsevanemana paneb veidi kukalt kratsima, mil moel selline vaba inimene pereelu näeb, aga kes meist õieti ikka teise inimese elu mõistab.

Mingil moel sarnane Blake’s nooruslikkuse üle juurdlemisega, eks siit väikese adrenaliinilaks ja klišeesid ikka saab.

Jaagup Mahkra - Callenori raudne rusikas (Nelja Aastaaja Aed, 2025)

 

Jutuvõistluse kolmanda koha lugu on üllataval kombel kosmoseooper - ma pole Mahkra loomega just ülemäära tuttav (jajah, äkki ikka peaks lugema ta sel aastal ilmunud proosakogu), aga pole nagu märganud, et ta oleks midagi sellist kirjutanud (kuigi jah, on üks Veenuse teemaline tekst). Ja noh, igavesti aus kosmoseooper, kuidagi … vanamoodsalt stiilne.

Lugu siis Rahulaevastiku halva kuulsusega kaptenist Rothost, kes on valmistumas hävitama mässajate laevastikku. Tänutäheks loodab ta pääseda pensionile Maa eliidi hulka. Ta ristlejal õnestub hiilida mässajate laevastiku laskekaugusele, aga siis … saabub teine Rahulaevastiku ristleja, mille psühhopaadist kapten nõuab Rotholt käskude täitmist, või muidu.

Puhkeb kaos ja mässuliste juht paneb äkitselt ilmunud ussiaugu kaudu minema. Rotho otsustab talle järgneda - ja tegevustik alles kogub nüüd tuure üles.

Nagu öeldud, stiilne kosmoseooper ning tegevusel on pidevalt punn põhjas, ja sellele saab vaid heameelega kaasa elada. Mingis mõttes süüdimatu seikluslugu, pole siin lugejale suuremaid õpetussõnu või mõtlemisainet, aga see pole antud juhul kuidagi miinuseks. Kogu tegevustik avaneb peategelase Rotho silme läbi ning ehkkki võiks ta puhul mõndagi … vabandavat leida (jajah, minevik), siis tegelikult on ta ikkagi pigem hallist tumedam tegelane, kelle tegevuse tagajärjed on põhjustanud üha suuremaid jamasid. Selles suhtes tore lahendus, ometi soovid, et Rothot tabaks ikkagi võrdlemisi leebe saatus või karistus … kuigi ta on paras õudus.

Põnev siis, millega peaksid esimese ja teise koha saavutanud lood üllatama, et ületada seniseid kuue punkti tekste (Tiigisoon, Reisel, Mahkra).

Siim Veskimees - Lumetüdruk (Lumetüdruk, 2025)

 

Peale fantaasialikumaid lugusid tagasi teadusliku fantastika juurde, eks see oma poliitiliste interiigide ja eri tsivilisatsioonide poolest on vähe samas paadis Reiseli looga.

Therin on ühel planeedil vaatlejana seal kauges põhjas, kus tegutsevad karvased humanoidsed põliselanikud. Soojematel aladel on siis sisserännanud inimesed, konfliktid kahe eri liigi vahel on enamvähem vaibunud ning pärismaalastel lastakse enamvähem tegutseda oma maanurgas (muidugi, vahel juhtub nii, et maanduvad laevad ning viivad neid humanoide erinevatel otstarvetel orjadeks - näiteks gladiaatoriteks või seksimiseks).

Ühel hetkel teatab vaatlusjaama tehisaru, et nende poole suundub pärismaalasest naine lapsega. Et sellistest juhtumitest on Therin varem kuulnud, siis on ta üsna ootusärevil - nimelt vahetavad pärismaalased seksi eluks tarvilike vahendite vastu. Nii ka nüüd. Oivaline, elu parim seks ning Therin loodab, et kevadrände ajal tuleb see karvane (vaata raamatu kaanepilti) naisolend uuesti.

Tulebki, aga sel korral on probleemiks laps, keda tuleks ravida - ja seetõttu peab naine jääma sinna vähemalt kolmeks nädalaks, sedavõrd kaua kuluks lapse tervenemiseks. Therin on rahul. Kuid vahepeal peab mees käima inimeste juures vastuvõtul ning seal on ta abikaasa, kellest soovib ta lahutada ning kellele räägitakse sellest keelatud kontaktist ….

Et siis selline seiklusjutt, aga kahjuks selle tuttavlikult häiriva seksipaatosega, mille tõttu loobusin aegu tagasi Veskimeesi lugemisest (nagu ta ise soovitas 2011. aastal). Aga noh, ju siis antoloogia koostajad peavad seda teksti lausa nimiloo vääriliseks.

“Ella vaatas Therinile otsa. “Ma ei ole tüdruk. Ma olen naine. Ma saan aru, et sinu seisukohast ma võin tüdruk olla. Aga see ei takista sind mind keppimast.” Ta uuris meest, pea viltu. “Ma ei saa aru - sa tahad mind keppida, ent võpatad iga kord, kui ma seda ütlen. Mõtled sa minust kui lapsest? On see sulle vale?” (lk 179)

Naomi Novik - Seven Years from Home (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Nagu näha, võib Novik kirjutada ka puhast teaduslikku fantastikat - mis on küll õige fantaasiaküllane. 

Jutt on siis planeedist, mille kaht eri kontinenti asustavad nüüdseks kaks täiesti erinevat tsivilisatsiooni. Suuremal kontinendil on Melina, kes on siia saabunud varem ja võtnud eesmärgiks elada kooskõlas loodusega; seetõttu on ka inimesi (humanoide? posthumaanseid?) vähe, suguline vahekord väljendub suhtes 5 naist 1 mehe kohta. Väiksemal kontinendil on Esperigan, hiljem saabunud kolonistid, kes on kõvasti arvukam kui Melida rahvastik ning terraformimise ja maavarade kasutamisega on muutmas seda kontinenti enamvähem elamiskõlbmatuks - mistõttu on neil vaja oma tegevus edasi viia suuremale ja rohkemate ressurssidega kontinendile. Mis ühtlasi tähendaks Melida tsivilisatsiooni hävitamist (need tiibadega inimesed!).

Olukorda on tulnud jälgima suure Konföderatsiooni esindajad Teresilt; esmalt Esperigani juurde, seejärel siis Melida kontinendile - see esindaja jutustabki lugu. Ruth Patrona avastab siis Melida eluviisi, mis on tema jaoks paeluvalt nanotehnoloogiline. Ühtlasi avastab naaberkontinendilt saadetud ohvreid otsivad lõhkeseadeldised, mida aitab siis kohalikel hävitada (kuivõrd on aru saada, et sellise tehnoloogilise võimekuse on neile õpetanud tema kolleeg). Puhkebki suurem konfliktilaine, kus kumbki Konföderatsiooni esindaja aitab oma kontinendi militaarseid jõudusid.

Patrona samas suhtleb oma kaastöötajaga ja annab talle Melida saladusi edasi; samas aitab võidelda Esperigani üha järgnevate uuenduste vastu. Viimaks saavad Melida inimesed pihta Melida kahepalgelisele tegevusele, ja nad teevad midagi ootamatut.

Nagu öeldud, puhas teaduslik fantastika. Melida poolelt võluvalt fantastiline loodusega kaasolemine (utoopia). Samas ei saa öelda, et Esperigan oleks teine äärmus - see ongi viis, kuidas inimesed toimetavad (realism), ja kuidas seda õieti peatada või muuta?

Mairi Laurik "Grathelia : me jäime ellu" (Lummur, 2024)

Ootamatult mõnus kerge ja tempokas noortekaks, millega üks puhkepäevake aega veeta. Alguses ehmatasin võõra planeedi ja põlvkonnalaevade teema peale pisut ära, ma ei teagi, miks ma pelgasin, et see osa kuidagi kunstlikult ja kulunult välja kukub, aga seda siiski ainult korraks, sest tegelikult jooksis lugu algusest lõpuni vägagi mõnusa orgaanilise tervikuna.

Sündmuspaigaks on siis üks Grathelia nimeline planeet, kusagil kaugel kaugel kosmoses ja ajas. Inimasustus planeedil on vaid mõned sajad aastad vana, kuid et selle on aluse pannud mitu erinevat laeva, milledes nende märksa pikema teekonna jooksul on jõudnud suletud süsteemides areneda erinevad kultuurid, siis on ka planeedi ühine asustamine ning uuesti ühtseks tsivilisatsiooniks sulandumine olnud mõnevõrra väljakutserikas.

Noh, kõik see kõlab päris kena isutekitajana teadusulme austajale, lisada juurde veel suuresti alles tundmatu loodusega planeedi saladuste avastamise võimalus ning nagu olekski juba materjal koos, aga tegelikult on see raamat siiski ikkagi noortekas. Lugu sellest, kuidas peategelanna 16-aastane Sara ja, minu meelest siiski pisut vähem kesksel kohal, kuigi mahuliselt eraldi looga teise minategelasena samuti peategelane, Trev omapäi ja oma peredest lahus alustavad planeedi erinevatest punktidest teekonda, et siis – ma arvan, et siinkohal ei ole küll eriline sisu reetmine seda välja öelda – lõpuks kokku saada. Natuke kooliolmet, omapäi hakkama saamine, mure perekondade pärast, päritoluküsimused ja teineteiseleidmine on üsnagi klassikaline noortekavärk.

Kui nüüd tundus, et sellest kõigest juba piisab, et lugu kokku saada, siis on jäänud veel mainimata, et tegelikult on tegu ikkagi katastroofilooga, sellise väga päevakajaliselt ja värskelt mõjuva katastroofilooga sealjuures, ning just nimelt läheneva katastroofi ärevus on täpselt see, millega raamat algab. On koduloo tund ja kätte on jõudnud hetk, mil väljasaadetud lõhkekeha peaks hävitama planeedile läheneva asteroidi. Terve planeed inimesed on asteroidi märkamise ning tolle kursi väljaarvutamise hetkest peale elanud läheneva ohu ärevuses ning valmistutud on kriisivarude ja varjumiskohtade osas. Samuti peaks just algama plaaniline distantsõppe nädal ning samuti on planeedil parajasti mürgist ainet eritavate taimede õitseaeg, mis tähendab vajadust kindlas kellaajavahemikus hermeetilises puhta õhuga ruumis viibimise või hapnikuga kaitsemaskide järele. No kas ei kõla mitte paljutki sellest nii olevikust kui lähiminevikust üsnagi tuttavlikult?

Edasi järgnebki üks neist „mis siis kui“ stsenaariumitest, millest me vähemalt meie kandis oleme siiamaani pääsenud, aga Grathelia elanikud peavad korraga hakkama maadlema nii energiakriisi, sidekanalite, toiduvarude, kaitsemaskida, isikliku turvalisuse ning massilise surma ja hävinguga ajal, mil tavapärane maailmakord häiritud saab.

Seega võib öelda, üks asju, mida selles raamatus kindlasti nautisin, oli erinevate elementide rohkus – ulmest ja maailmaloomest ja noortekateemadest kuni vägagi päevakajaliste katastroofiteemadeni. Kuid kõige olulisem selle juures on see, kuidas kõik need erinevad aspektid üheks sujuvaks ja läbipõimitud ning üksteist toetavaks tervikuks on kirjutatud. Katastroofiteemad on Grathelia oludes täpselt parasjagu distantseeritud ja nihkes, et neid vabalt läbi mängida, ilma, et peaks hakkama realistlikult sünget tulevikku ennustama või alternatiivajalugu kirjutama jne, samas on maailmaloome saanud samuti täie tähelepanu ning on täpselt samapalju väärtus iseeneses. Õigupoolest on tekitab see maailmaloomeline pool hoopis täiesti õigustatud ootuse, et raamatule peaks ilmuma järg – kui mitte samade tegelastega, siis samas maailmas kindlasti. On ju planeedi kohaliku elustikuga seotud müsteeriumid tõstatatud, ent ilma mingisuguse erilise lahenduseta (kuigi, esialgu tundub vähemalt see osa piisavalt tüüpilise maiguga, et selle võib ka kohustuslikuks taustaelemendiks lugeda ilma, et eraldi uurimist ja lahendust vajaks); ning samuti antakse üksjagu detailseid üksikasju, mis vastasel juhul kuidagi lihtsalt ripakile jääks… Lisaks peab mainima veel, et planeedi ajaloo esitamine õpilaste lühiesseedena oli väga hästi õnnestunud lüke – ühest küljest loomulik jaotus parajateks infoportsudeks, teisalt võimalus erinevatel teemadel läbi noorte tegelaste mõtiskleda, kolmandaks väga hea vahend katastroofijärgses maailmas, kus muidu pelgalt nimedeks jäänud taustategelased, kellest paljud ei pruukinud elusana raamatu lõppu jõuda, omandasid järsku kohalolu ja terviklikkuse, andes lisadimensiooni toimunud hävingule.

„Grathelia“ muidugi ei olegi ainus sellesse maailma paigutatud tekst – autori eessõnast saab teada, et tegelikult sai see maailm alguse hoopis 2022. aasta Reaktori novembrinubrisse kirjutatud jutust, mis raamatu lugeja jaoks töötab nüüd justkui omamoodi lisapeatükina ja on samuti täiesti loomulikus kooskõlas ning seotuses raamatu sündmustikuga – astuvad ju sealgi peategelased korraks läbi raamatukogu varemetest, mille korrastamisega lühijutus ametis ollakse. Ahjaa, siinkohal võiks välja tulla ka ühe kriitikanoodiga – lühijutus nimelt virnastatakse päästetud ilukirjandust temaadiliselt selle järgi, mis laadi praktikas rakendavat infot need sisaldavad, sest ka ilukirjandusest võib leida kasulikke praktilisi teadmisi. Ning selles valguses oleks olnud lihtsalt imeline, kui kogu selle suure õunte moosistamise ja konserveerimise peale, mida tehakse ohtralt nii lühiloos kui raamatus (elagu maamajad, õunaaiad ning traditsioonilised peenramaad, eksole), oleks edasi antud ühtlasi ka detailne õpetlik ja töötav õunamoosi retsept. Ja/või kaminas improviseeritud ahjuga kuklite valmistamise juhised. No need asjad peaaegu olid, aga siinkohal oleks tõeline käsiraamatulik detailsus olnud suureks boonuseks. Noh, okei, lõkke peal putru keedeti, kuigi ma ei tea millest võiks Eesti tingimustes kuhugi võsasse ööbima sattunu üldse saada putru keeta, viljateradest sügisel?

Nojah, see selleks.

LISATUD: Läks täiesti meelest mainida, et on vahelduseks jälle väga tore, kui raamatus on illustratsioonid sees. Ja esikaas ja köide üldiselt on ka sümpaatsed.

Jaagup Mahkra: Must vend

ARVUSTUS SISALDAB SPOILEREID!

See juhtus jälle!
Mahkrat lugedes olen korduvalt kogenud, kuidas loo algus tundub igav ja tavapärane - ent siis keerab ta alguses öeldule vinte peale ja sisse, annab rohkem ja rohkem detaile ning korraga on igava tavapärasuse asemel lugejal ees kui mitte ennenägematu, siis vähemalt väga harva nähtav imeline pildike. 
Olin selleks "Musta venda" lugema hakates valmis, meenutasin endale, et kui algus ei meeldi, oota veidi ... aga seekord meeldis algus mulle hirmsasti. Esimene lehekülg ja ma olin väga konksu otsas, et mis toimub, kuidas, kes ... ja siis tuli pettumus. 
Tagaigatsetud Turesta pole mitte vana õpetaja või sõber või isegi valitseja, see on naine?! Kallim-naine?! Oh taevas, milline tüütu klišee ... 

Ja 25 lk hiljem olin muidugi täiesti haaratud. Sest klišeel on nii palju nukke, mitteinimesed on nii lahedalt tehtud - selle kahehingeliste rassi eest võiks auhinna anda, - nii palju on teistmoodi, kui "tavalises" raamatus, et ka tuttavate klišeedega mängimine on põnev ja kaasakiskuv. 
Isegi Turesta inimesena hakkas meeldima ... ja siis tegi Mahkra veel korra Mahkrat. 

Lugu läks natu rabedaks. Olid intensiivsed stseenid, mis samas päris nii intensiivsetena välja ei tulnud, kui vist pidanuks, ja veel kahe tosina lehekülje järel pöörati kõik tõed mitte ainult tagurpidi, vaid ka pahupidi. 
S.t. ma pidanuksin ju selleks valmis olema olnud. Mahkra ju. See on tema tüüpiline loostruktuur, et protagonist osutub pahaks. 

Vist. Ma tegelikult ei ole teda nii palju lugenud, et kindel olla. Lihtsalt nende asjade põhjal, mida olen, on "tüüpiline".

 Seekord osutub peategelane hulluks. Kõige hullemaks.
Aga ma ei olnud valmis. Autor üllatas mind taas.
Kas selle väljakirjutamine on lugemisrõõmu rikkumine?

Samas ma ei saa sellest loost teistmoodi kirjutada. Sest just see struktuur, et mida ja kuidas peategelasest näidatakse, on kandev. 
Ma isegi ei tea, kas see lugu meeldib mulle või ei. 
Väga Mahkra igatahes. 

BAAS

Christopher Rowe - The Four Last Things (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Eneseküllastunud eksperiment eshatoloogia (ja nagu autor ütleb järelsõnas - Cordwainer Smithi) ainetel, mille lugemine on paras vaev ja millest ei saa suurt midagi aru. Või lihtsalt pole huvi mõista.

Et siis neli tegelast on saadetud eneseteadliku laevaga planeeti avastama, aga kui nad planeedini jõudes ellu äratatakse, selgub ka, et planeedil on mingil moel mõistuslikku elu - või noh, planeet ja selle päike muuhulgas suhtlevad omavahel, sfääride muusika ja mis kõik veel. Need neli tegelast vist küll kaotavad elu - kui neid ikka üldse ellu äratati (ühel puhul on juttu masinast koopia loomisest). Jne jne.

Ühesõnaga, väga tüütu lugemiselamus; hetkeks mõtlesin ikka kolm punkti anda - teksti algus on kuidagi loetav -, aga siis loo edenedes muudkui süvenes tinane raskus ning oli vaid soov lõpuni saada (mis muidugi ei soodusta kuidagi tekstist mõistmist). Omamoodi veider, et kõik senised lood sai hinnatud enamvähem positiivselt ja siis korraga selline kobarkäkk - arvasingi, et olen liialt optimistlikult varemloetud hinnanud.

Andrew Sean Greer - Calypso's Guest (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Nagu autor sedastab järelsõnas, on see töötlus Homerose “Odüsseia” sellest osast, kus Odüsseus satub Calypso saarele ja kuidas ta sealt ikkagi minema saab. Nümfi asemel on siin pagendatud oma humanoidrassi viimane ellujääja, kelle lepingu Teistega (“Others”) järgi saab ta siia armastuse.

Asi siis toimub kuskil süvakosmoses, kus on kõikvõimsate Teiste poolt tehtud planeet minajutustaja üksikvangistuse tarbeks, kus ta saab robotitelt kõike soovida … aga ainult mitte planeedilt lahkuda. Või et keegi külastaks seda kohta. Lisaks on andnud Teised talle surematuse ja elu on sellest muutunud ülimalt monotoonseks.

Kuniks siis ühel hetkel teeb hädamaandumise üks päästekapsel, mille sees siis mees, kelle robotid kuidagi ellu turgutavad. Mehed sõbrunevad viimaks ja muutuvad kallimateks.

Et tegu siis “Odüsseia” ühe osa ümbertöötlusega, siis eks see mees saab minema ja surematu jääb. Aga jah, milline draama on kirjutatud selle surematu elulukku, kõik see üksindus ja leping Teistega ja teod oma rassiga hävingu asjus. Huvitav töötlus, ma sain alles loo viimastel lehekülgedel puhta, millega siin õieti mängitakse; sest noh … Calypso võiks ju olla ükskõik millise taevakeha vähe poeetilisem nimi või nii.

Ann Leckie - The Long Game (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Lugu siis ühelt planeedilt leitud mõistusliku eluvormi vaatepunktist, kel on kange tahtmine oma liigikaaslaste ja taevast saabunud inimeste elu korraldada, ja nende elu lähebki justkui paremaks, sest inimeste lähedalolu pakub ühtlasi kaitset kiskjate eest. Ühe inimesega on võimalik otse suhelda … ja tema kaudu selgub üllatavaid asju. Inimesed elavad rohkem kui ühe aasta, palju kauem kui tema ja ta liigikaaslased. Meie peategelane võtab pähe, et tema tahab ka kaua elada ja seepärast hakkab urgitsema taevast saabunud inimeste laeva kallal.

Mispeale ta võetakse üldse laeva peale ja viiakse taevasse, teistele inimestele vaatamiseks - kui ta muidugi nii kaua elab või ellu jääb, sest seal laevas on veel kummalisi olendeid. Peale järjekordset ohust pääsemist satub ta kokku inimsarnase ja tema mõõtu olendiga, kes hakkab meie peategelasega rääkima - kes on nemad ja kes on inimesed ja mis on õieti inimeste soovid ja tahtmised teistel planeetidel ja kohtudes teiste mõistuslike olenditega.

Et siis Leckie on ette võtnud keerulise ülesande ehk siis inimestest erinevad vaatenurga ja seda veel täiesti võõras keskkonnas. Lisaks tundub, et need inimesed pole enam meiesugused paarituvad inimahvid, vaid omakorda edasi arenenud (see selgub pigem Leckie järelsõnast - teadagi võiksid meist erinevad olendid sõltuvalt oma kogemustest kirjeldada inimesi meile harjumatul viisil). Ühesõnaga on minu jaoks õige keeruline üldse mõista kõiki neid füsioloogilisi küsimusi - kui seda üldse vahendab võõrorganism. 

Keeruline värk, aga omamoodi huvitav; tõlge võiks olla päris intrigeeriv väljakutse. Sel aastal olen lugenud Leckie lühiproosakogu ja eks seegi tekst sobinuks sinna.

James S. A. Corey - How It Unfolds (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Kõvaulme, mis on ühtlasi vägagi inimliku selgrooga. Ehk siis lugu Roy ja Anjulast, kes abiellusid ülikooli ajal, aga siis mõne aja pärast kasvasid lahku. Sest … tuli sai otsa ja naine läks minema. Mees jäi teda taga igatsema ja lootma, et ehk äkki siiski kunagi saavad nad kokku ja proovivad uuesti.

Saavadki kokku, sest mõlemad osalevad suurprojektis, millega siiratakse inimkonda võimalikult elamiskõlblikele planeetidele. Ainult et põlvkonnalaevade asemel kasutatakse nähtust nimega “aeglane valgus” (slow light), mis siis viib asunike kloonimisandmed koos eluks vajalikuga sihtkohtadesse, kus need siis … ellu äratatakse. Aga nagu esimesed (õigemini küll kes teab mitmendad)  elluäratatud avastavad, võib ka väike tehniline viga (antud juhul tuumareaktoriga) uue inimkonna alge pea koheselt hävitada. Siiski, tühine osa ekspeditsioonidest siiski säilib - kasvõi niikaua, et omalt poolt inimkonna andmeid aeglase valgusega edasi saata. Ja igas sellises rühmas on Roy ja Anjula ning Roy tahaks taas naisega koos olla.

Tekst on esitatud katkenditena eri ekspeditsioonide ajahetkedest ning nii jõutakse lõpuks sadade miljonite aastate kaugusesse tulevikku - mida on vast sellevõrra lihtsam kogeda, et iga kord alustatakse alati sama geenisupi nullpunktist (ühel juhul on küll lühike salvest mitmesaja aasta vanusest  ühiskonnast, mis on selle üpris lühikese aja jooksul ikka tunduvalt, ee, eripärasemaks muutunud). Aga jah, Roy ja tema tunnete ajalugu (või noh, arheoloogia).

Eks see kõvaulme osa ehk aeglane valgus jäi mulle väge hämaraks, aga noh, selles tekstis nagu töötab. Ja no see lugematu arv inimkonna esindajate äratamisi, see on ikka õige laiahaardeline. Kui üldiselt niisugust kõvaulmet ei võtaks lugemisse, aga niimoodi kogumiks, vahelduseks miks mitte.

Kristi Reisel - Gurmee tee (Täheaeg 22, 2023)

 

Hästi koostatud tekst - kuni puändini oli ikka üsna möh-tunne: kui esmakogemus autoriga oli parajalt särtsakas, siis mis zen siin nüüd toimub, kus on … nõks? Aga nõks tuleb.

Sarnaselt esmakogemusele on seegi tekst teadusliku fantastika raames - kõiksugu planeedid ja võõrad olendid. Peategelane on tippkokk, kel on lubatud siseneda ühel planeedil asuvasse maitsete paradiisi - selle läbinu on endale enamvähem kindlustanud koha ülimate kokkade eliidis. Teda võtabki kõiksugu peente ja haruldaste aroomide küllus, aga ka mitmed tülitekitajad, kes takistavad üksnes keskendumist. Kuid samas saab ta neist tülitajatest enda jaoks midagi õppida. Ent siis kohtub ta ühe põliselanikuga (need on siin muutunud harulduseks) - kolme ninaga humanoid, kes palub ta endale süüa teha. Enneolematu au!

Igal juhul, Reisel on omandanud ulmejuttude kirjutamise võttestiku - eks võiks küll mõelda, kas puändijärgne läheb liialt pikaks, aga samas on siis kõik lahti seletatud.

ulmekirjanduse baas

Carol Emshwiller - Pelt (The Big Book of Science Fiction, 2016)

 

Lugu koeraliku olendi vaatepunktist, mis saadab oma humanoidset peremeest ühel järjekordsel planeedil, kus hetkel on talvised olud. Peremees paistab olevat heas tujus ja ei tee väljagi, kui koer väljendab oma kahtlusi siinsete peidus elukate asjus. Niiet koer jätab enda teada kõik need lõhnad ja selle tunde, et neid jälgitakse.

Esimest elusolendit kohtabki koer. See olend räägib talle midagi, kutsub koera … vabanema. Peremees satub niisamuti olenditega kokku, laseb need maha, lõikab pea ja nülib nahad. Ja edasi ja edasi, aga rohkem ei tapagi. Planeet kutsub koera.

Iseenesest kergelt õudne lugu kohtumisest Teisega ja reageeringust sellele; seda siis läbi koera (või koeraliku olendi) silmade. Pidev pinge ja hingetu lõpplahendus. Päris lahe.

ulmekirjanduse baas

Triinu Meres - Plahvatus Le Gynil (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Meresi kohta harjumatult sirgjooneline lugu - tekstil on selge moraalne konflikt ning lahendus, mis võiks algatada midagi head. Ei tule ettegi, kas autor on varem sellist kosmoseooperit kirjutanud - peale teist komeeditabamust peab laev lahkuma uuritavalt planeedilt, sest noh, kuidagi tuleks oma elusid päästa. Ent selgub, et üks päästekapsel jääb puudu - ning kapten määrab, et üks meeskonnaliige peab läbima eesootava ussiaugu päästekapslita, mis on enamvähem surmamõistmine. Selleks valitakse üks humanoid, või noh, uue inimtõu bono esindaja, kel võiks ehk kõige enam ellujäämislootust olla. Omal ajal aretati bonosid inimestele teenriteks, kuid ajapikku on need üha enam iseseisvunud. Peategelane otsustab sellise ebaõigluse lõpetamiseks sekkuda.

Nagu öeldud, üsna selge seikluslugu. Mis on aga harjumatu, on see teksti lõpus asetsev üsna selge didaktiline toon, mis on vaat et kuskilt suhtlusõpikust üle võetud. See tundus küll autori senise loometegevuse taustal ootamatult lihtne lahendus - kuigi jah, eks nii saab moraalne konflikt igati selgelt esitatud. Ja eks tekst ole põnev ka.

ulmekirjanduse baas

Kristjan Sander - Miljones päev (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Sander üllatab - kuni teksti finaalini oli tunne, et tegu on üsna igava tekstiga ning kindlasti nõrgem kui Kivisildi või Jekimovi varem loetud tekstid. Aga siis see puänt … noh, sellist hopepunki ei osanud õieti oodata, aga loogiline see on. Aga kui mõrkjalt loogiline …

Et siis kaugkosmose uurija on saadetud välja planeedile, kuhu ta on nagu unustatud. Kasvatab seal puid ja kirjutab planeedist tähelepanekuid ja püüab lasta end kohalikul elul mitte ära süüa ning üksindusest mitte hulluks minna. Planeedist on ta kirjutanud köiteid ja köiteid, ehk keegi millalgi leiab need üles. Käes on sealviibimise miljones päev ja korraga …

Tõepoolest, ei taha teksti väga avada, aga selline üllatus. Kui eelmised tekstid üsna kihavad elust ja tegelastest, siis see on õige staatiline ja sissepööratud.

loterii

ulmekirjanduse baas

Ann Leckie - Footprints (Lake of Souls, 2024)

Lühike kaheleheküljeline tekst hädamaandumise teinud Cooperist, kes on kokku sattunud ühe veidra tüdruku ja tema … lemmikloomaga? Mänguasjaga? Tüdruk pole arvatavalt inimene ja see tema kaaslane … jumal teab mis pahatahtlik õudus. Igal juhul, võimalik tüdruk justkui juhib Cooperit tagasi inimeste juurde (mees pole küll selles kindel) ja see kaaslane eelistaks meest nahka pista (aga siin lõppeb jutt ära).

Eks tekst ole ülesehitatud vastuoludele lugeja harjumustega - väike tüdruk, kes peaks justkui poolehoidu äratama, on tegelikult mehe jaoks mingi ebamaine (ja seetõttu hirmutav) olend. Aga selle ees tuleb silmad kinni pigistada. Ja see tüdruku kaaslane. Selle ees tuleb silmad kinni pigistada. Lõputu rännak, veider maailm, omamoodi unenäoline quest. Miks mitte, ja lühike tekst. Ja see hambahaldjas ja väljakistud hambad.

 

Ann Leckie - Lake of Souls (Lake of Souls, 2024)

 

Leckie tegeleb siin küsimusega, mis on minu jaoks teadusliku fantastika üks intrigeerivamaid väljakutseid - kuidas kirjeldada ja anda edasi täiesti võõra eluvormi olemust. Mingis mõttes on autor läinud natuke kergemat teed - see eluvorm on kujutlusvõimele kuidagi vastuvõetav (inimesed kirjeldavad seda kui “lobster dog”) ja nende ühiskondlik tegevus on omamoodi mõistetav ehk elatakse kogukondades, kus siis igaühel oma ülesanded.

Teiselt poolt on see tekst katastroofilugu - krüounest ärkav antropoloog avastab, et ta on uurimislaevas üksi, tehnika  on kellegi poolt lõhutud ning siin-seal on näha vereplekke. Kes ja  miks sellise hävingu põhjustas, selgub tasapisi, kui antropoloogil siiski õnnestub laevast pääseda sellele veidrale planeedile. Mis on täis erinevaid eluvorme ja inimesele sobiliku hapnikuga.

Lugu on esitatud kahest vaatepunktist - esiteks selle veidra “pärismaalase” poolt, teiseks siis inimesest ellujääja poolt. Kummalgi on oma lugu ja rännak ning ühel hetkel nende ristuvad. Pärismaalaselt saab nö süvavaate (mida on võõrast eluvormist lähtuvalt vahel keeruline mõista); ellujääjalt leitud infokillukestest saab viimaks teada katastroofi saladuse ja ehk ka nende pärismaalaste tekkepõhjuse (mis on, noh, omapärane).

Kokku moodustub omamoodi liigutav tekst.

Michael Swanwick - Tin Marsh (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Päris hea psühholoogiline lugu kahest Veenuse maavarade otsijast, kes on lepingu tõttu üksteisega nii tihedalt seotud olnud, et on omavahel kõike jaganud ja viimaks teineteist hakanud vihkama. Aga firma, mis on neid palganud ja varustuse andnud, on kandnud hoolt selle eest, et nende vara mingil juhul ei rikutaks, mistõttu nad saavad üksteist vaid verbaalselt solvata.

Kuid Veenuse juhtuva maavärina tõttu saab ühe uurija eksoskelett kahjustada … ja ta on nüüd teise meelepäras - kuid selle asemel, et oma vihatud partner kohe tappa, hakkab see temaga nagu kass hiirega mängima sealsetel kõnnumaadel. Kahjustatud eksoskeletiga naine (kes on selle loo jutustaja) püüab küll välja mõelda kõiksugu võimalusi pääsemiseks … aga midagi ei aita, ta on alati aeglasem ja tema käigud etteaimatavad. Aga …

Ühesõnaga, lõpuni välja päris thrilleri moodi tekst, tegelaste omavaheline äng ja väljapääsmatu olukord on päris lämmatav ja eks loo lahendus (vaata pealkirja) on meeldivalt “mööda”.

Michael Swanwick - Slow Life (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Visioon uurimisreisist Titanil ja seal uue eluvormi avastamisest - midagi, mis suudab elada (või on suutnud eluks moodustuda) sealses jääaluses ookeanis. Ja noh, mis see siis õieti olla võiks. Igal juhul, eluvormil kui sellisel on veel suurem šokk avastatuks osutumisest kui Titani uurijatel selle leidmisel - neil ju oligi eesmärk avastada uusi teadmisi, samas kui eluvorm sai vägagi suure üllatuse osaliseks kogu oma eksistentsi ja selle piiride asjus.

Teiselt poolt on see lugu ühest neiust, kes jääb sinna Titanile lõksu, kohe nii hullusti, et teda päästa justkui ei õnnestukski. Ja ei teised astronaudid ega maapealsed taha hästi mõista, et temaga võiks kommunikeeruda Titanil asuv mõistusega olend - pealegi läbi unede.

Omal moel päris huvitavalt lahendatud katastroofi- ja kohtamislugu. Ja no see, kuidas astronaudid peavad suhtlema avalikkusega - igaüks võib neile sõnumi saata, sina tee hea nägu ja vasta tasakaalukalt. Aga jah, Titan ja selle avastamine, millal  ja kas see üldse juhtuda võiks.

Shingai Njeri Kagunda - Air to Shape Lungs (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Tekst varem ilmunud afrofuturismi antoloogias ja kirjeldab siis ulmelises laadis seda, kui keeruline või võimatu on vale nahavärviga inimestel võõras või hoopis uues keskkonnas hakkama saada (kuivõrd tekst esitab justkui planeetide koloniseerimise diskursust).

Eks nagu Samatari puhul, kõigepealt võinuks autori tutvustust lugeda, aga eks see rassismi teema torkab silma ka selgitusteta. Tekst on igati poeetiline, aga ei saa öelda, et sõnum just tugeva kujundi moodustaks. Omamoodi traumakirjandus.

David Weber - Imeilus sõprus (Ohver, 2023)

Kogumiku pikim tekst, jutustuse mõõtu lugu jäi lugemisel viimaseks, sest noh, ausalt öeldes oli sellele kõige vähem lootusi: samamoodi kui Jeffrey Thomase puhul. Aga tekst osutub emotsionaalselt üllatavalt heaks, või noh, koguni südamlikuks.

Lugu siis võõrplaneedist, millele inimesed rajavad oma asundusi. Ainult nad ei tea, et nende tegemisi jälgivad mõistusega olendid - kes varjavadki end inimeste eest, soovimata nendega mingi kokkupuudet, lootuses, et nad mõlemad segamatult mahuksid sellele planeedile.

Igapäevaselt jälgivad inimasunduste juures luurajad, kes on avastanud, et muuseas kasvatavad inimesed üht taime, mil on neile olenditele pea narkootiline mõju. Vaikselt näppavad nad kasvuhoonetest sellerit; kolonistidele on need täiesti arusaamatud juhtumid - miks peaks keegi näppama natuke sellerit? Mõistatuse lahendab ühe kolonisti noor tütar, kes suudab salvestada ühe varguse - mis on ühtlasi esimene tõend, et peale inimeste eksisteerib universumis veel üks mõistusega liik. Ainult et … tütar ei tea, kas seda uudist saab teistele üldse teatavaks teha. Ta otsib nüüd võimalust selle liigiga tutvumiseks. Olenditel on juhtunu pärast päris suur segadus.

Eks need võõrplaneedid on õige retrolikud oma eluslooduse ja inimestele elamist võimaldava atmosfääriga, aga noh, las siis olla. Teoses on vaatepunktid nii inimestelt kui olenditelt, ja noh, lõpplahendus on tõesti südantsoojendav. Pole just realistlik (vähemalt tänases vaatepunktis), aga jah, kohtumine Teisega pole miski puhas õudus.

ulmekirjanduse baas