August Kitzberg - Külajutud (1971)

 

Piinlik muidugi, aga iseenesest polnud varasema elu jooksul Kitzbergi loomest muud lugenud kui “Libahunti” (ja hiljuti “Maimu”); kõik need näidendid või lastejutud on kuidagi kõrvale jäänud. Ja noh: romaane ta teatavasti ei kirjutanud - kuid ega tsaariajast peale Eduard Vilde polegi romaane tänapäevani aktuaalseks jäänud.

Aga siis jäi millegipärast näppu “Külajutud”, millega oli plaan natuke pead tuulutada peale Eriksoni “Toll the Hounds” lõpetamist … aga kujunes lõppkokkuvõttes igati armsaks lugemiseks (ja samaaegselt siis “Dust of Dreams” alustamise taustaks). Eks nende tekstide hindamine on omal moel keeruline - tehniliselt võttes paras romantismus ja realismus; emotsionaalselt on need lood aga omal moel kaasakiskuvadki (millest siis keskmine hinne 4,5) . Sest Kitzberg oskab ikkagi inimese õnne ja õnnetuse elavaks kirjutada.

Ja kirjutamine ei tähenda korralikku, reeglipärast juttu - ei, Kitzberg aegajalt ikka veiderdab või vestleb lugejaga või ajab üldse esseetamist või mälestusi; toimetamist võiks siin olla küllaga. Vast markantseim oleks Hennu-diloogia, mis sulatab kokku eri žanre ja jõuab vaat et postmodernismi. Ühelt poolt kirjutab Kitzberg küla õnnetutest, teiselt poolt on kogu peateemaks siiski kõiksugu paarisaamised või -saamatused. Ja noh, Mulgimaa (kuigi kaks lugu irdub sellest linnaproosana - üks Viljandi agulist ja teine Tartu üliõpilastest), see Mulgimaa, kas saab olla uhkemat kanti ilma peal (saab).

Murest murtud 4/10

Maimu 4/10

Libahunt 6/10

Rätsep Õhk ja tema õnneloos 4/10

Kelmikülas 5/10

Koopavana 5/10

Sauna-Antsu “oma” hobune 5/10

“Rahvuslik” 4/10

Püve Peetri “riukad” 5/10

Pika patsiga preili 4/10

Veli Henn 5/10

Hennu veli 5/10

Räime-Reeda 10 kopikat 4/10

“Oleks tädil rattad all…” 4/10

Tõõtsid 3/10

August Kitzberg - Tõõtsid (Külajutud, 1971)

 

Paistab, et tekst jäi kuidagi poolikuks, see kõik justkui ongi üks pikk sissejuhatus nagu Kitzbergi pikemate juttude puhul kombeks. Selgusetuks jääb, kuhu autor õieti jõuda tahtis.

Niisiis, Tõõtsid olid ühed isepäised metsaelanikud - kui muidu kutsuti eestlasi maarahvaks, siis nemad elasid eemal, metsas, omaette metsarahvana, nemad olid iseendi mõisnikud. Ja kenasti elasid. Muidugi olid ka mingid kontaktid maarahvaga, sest noh, kuskilt pidi naisi saama ja kuskil pidi uhke tõllaga sõitma. Kitzberg kirjeldab pikalt nende eluhoone sisemust. Ja siis jutt lõppeb.

On see siis naljajutt või mulgi utoopia? Eestlaste soo kirjeldus? Ei saa aru, tekst ei jõua kuhugi.

“Kui taim oma juuri ei tarvitse maa pinnasse puurida, tööd ei tee - asja temast ei ole. Ei tule paremat võrdlust meelde, paremat parasiiti kui kännuseen, mis end maharaiutud puu mahlast elatab. Väikesed valged ussikesed, priiskamis-elu patsillused lihas, kasvavad nad lopsakalt üles, aga langevad siis ka kohe lörtsi ja lössi.” (lk 416)

August Kitzberg - “Oleks tädil rattad all…” (Külajutud, 1971)

 

Kuigi nime järgi võiks siin kogumikus olla vaid külajutud, siis tegelikult on see peale “Kelmikülas” teine jutt, mis on õieti linnaproosa - seekord siis Tartus teaduse taga ajajatest. Või noh, õigemini küll pilalugu naisüliõpilastest, kes on õige moodsate vaadetega ja kärtsud väikekodanlike aadete suhtes. Ja noh, nagu selle kogumiku puhul harjunud, siis jutt keerleb muidugi abielu ümber - ja kui ongi abielu, siis olgu vähemalt vabaabielu, mitte mingi pererahvaks mandumine.

Ja neiu Pääsuke on õigusega pahane - tema kaks sõpra otsustasid päriselt isekeskis abielluda ja tema jätsid välja, hoolimata kõigist neist tudengipõlve unistustest. Aga pole häda, tema vehib edasi teadust teha!

Ütleme nii, et Kitzberg pole just kõige vabameelsemate vaadetega, aga samas - nalja heidab nii konservatiivide kui liberaalide äärmuslikumate osade üle. Et algselt ilmus tekst 1910. aastal, oli autor juba austusväärselt 55-aastane, eks siis muidugi need üliõpilaste sebimised võisid paista vähe kummalised.

August Kitzberg - Räime-Reeda 10 kopikat (Külajutud, 1971)

 

Ennemuiste vist öeldi sellise teksti kohta kirikunali, igal juhul saab siin ligimise armastuse kuulataja partsti vastu nina.

Vallavaene Räime-Reet läks küsima kirikuõpetajalt tõendit, et ta on 70 aastat vana. Kuid kirikuõpetaja ei saa seda niisama välja kirjutada, tal ju vaja mõelda oma pojale ja pojapojale, kes tema asemel hakkavad kirikut pidama, tasuta ei saa seetõttu midagi. Räime-Reedal aga pole sellist raha ning nii ei saa ka tõendit, mille abil saaks vallast moona küsida.

Vanake läheb lörtsisaju kõrtsi juurde, et seal kuskil ehk lubatakse tal ööd soojas olla. Nutvat eite näeb kõrtsist lahkuv musta peaga mees, kes vihastab seda õnnetust kuuldes ning annab Reedale sajarublalise, et sealt saaks kirikuõpetajale kümme kopikat makstud; ülejäänu toogu eideke tagasi. Ja tõepoolest.

Rohkem ei räägi. Kitzberg on siin õige kriitiliselt kirikuisade tegemisi kujutanud, kõik need viisid, kuidas enda kulusid maas hoida ning samas tulusid koguda. Aga … eks see kirikuisa saab ka ninanipsu.

August Kitzberg - Hennu veli (Külajutud, 1971)

 

Nagu pealkirjast näha, siis tegu “Veli Hennu” eel-, järel- ja kõrvallooga - kus siis seekord veli Henn jutustab oma versiooni sellest, kuidas ta Jaaniga elas ja Mariega kokku sai ning mis kõik veel hiljem juhtus. Ja noh, vaatenurk ja tõlgendus sündmustele on vähe teistsugune kui Jaani poolt oli esitatud … omamoodi kättemaksulugu.

Nimelt esitas Jaan mingi kirjatsura abil selle “Veli Hennu” loo “Postimehele” avaldamiseks, mida siis sattusid lugema nii Henn kui Marie ja terve küla veel takkaotsa - ühed ärritusega, teised puhta (kahju)rõõmuga. Ja selline metafiktsionaalne trikk viib edasi päris postmodernse seguni, justkui proto-Mati Unt (kes teadagi hindas hoopiski oma kodukandi Vooremaa Lutsu). Nii on siin pikalt mälestusi tollasest kooliskäimisest, vahepeal on ilmarahvale naeruks Jaani enda näidendikatsetus (mille siis pole kirjutanud koostöös kirjatsuraga), siis on kõiksugu tarvilikkue soovitusi maarahva elujärje parandamiseks (näiteks asutada uusi ärisid kui kasutada raudtee võimalusi või ka karskusseltsi ideaale). Päris rosolje. Sest osaliselt on loo selgrooks ka Jaani ja Matilda vägikaikavedu - kas saab mees jalad alla ning edasi tanu alla või mitte.

Ajapikku hakkab see Kitzbergi vähe veiderdav jutustamine üha rohkem istuma.

August Kitzberg - Veli Henn (Külajutud, 1971)

 

Pikem jutustus Kitzbergi ühest lemmikteemast ehk kuidas (maal elavad) mees ja naine võiks viimaks abieluliidu sõlmimiseni jõuda. Erinevalt eelmistest tekstidest läheneb autor sellele pisut teisest küljest.

Nimelt on Nõuni talu peretütar suureks kasvanud ja aastakese linnas õmbluskoolis õppinud - vanemad soovivad, et tütar saaks parema elu peale ja ehk koguni mõne saksaga paari. Ja tõepoolest, kui tütar tagasi tuleb, siis tuuaksegi mõisateenijate poolt nende tallu üks mõisas põllumajandust tudeeriv saksa noormees.

Meie loo peategelane Jaan Kaasik on pea keskealine vallaline mees, kes oma venna Hennuga talu peab ning mõlemale on nüüd see suureks kasvanud Nõuni Marie igati meeldima hakanud … aga miks ta küll tahab olla selline kadakasaks ning selliste inimestega suhtleb? Peategelane kui eakam vend on nõus oma noorema venna nimel Marie püüdmisest loobuma, kuid ega Henn omalt poolt midagi arukat tee - ainult puhiseb omaette rahulolematusest ja ei taha Mariest midagi kuulda ega rääkida.

Taga hullemaks - Marie läheb koguni saksa leeri ehk peale seda ei tohiks ta üldse enam talumehele kaasaks minna, liig uhke preili selleks! Ja see saksa noormees ikka tiirleb ja käib Nõunil ühtvalu külas; ning ühel hetkel satuvad peategelase kätte kirjavahetus Marie ja ta sõbranna vahel … ning hirmus on see linnapreilide maailm. Jaan ei suuda end enam tagasi hoida.

Omal moel kajastab see jutt ka baltisaksa ja tsaarivõimu tähtsuse muutust - sakste võim üha väheneb ja vallatasandil saavad talumehed aina suurema võimu kätte, ainult et … nüüd tuleb seal kohaneda tsaarivõimu nõudmistega. Muuhulgas on Henn olnud kuus aastat sõjaväes ja seal vene keele selgeks saanud, mis siis hiljem kohaliku võimu puhastamise järel vägagi kasulikuks muutub - ükskõik kui palju Henn enda võimuleupitamise vastu ka on.

Päris veider on lugeda jutustuse lõpust kooli (õigemini küll küla) ühisest jõulupeost, mis on igati üksikasjalik kirjeldus - ja vajalik selleks, et teksti finaalini jõuda. Aga jah, päris pikk ja emotsionaalne tekst kahe inimesi paari saamisest, on see vast teekond.

August Kitzberg - Pika patsiga preili (Külajutud, 1971)

 

Omamoodi töötlus kogumiku avaloost “Murest murtud”, aga pisut-pisut helgemas võtmes. Ehk siis järjekordne talupärija armub neidu, kellega tal ei lasta abielluda. Pärija loobub mõne aja pärast talust oma noorema venna kasuks ja läheb linna, kus siis jääbki aastateks virelema üürituppa ning mõtlema, mis küll kõik võinuks olla, kui see pika patsiga preili poleks sunnitud abielluma oma kihlatuga.

Kitzberg ei loo peategelasest miskit positiivsete algetega tüüpi, ongi üks udupea, kes on endast kõrgel arvamusel (sest ta on nii haritud), aga samas pole tal just hakkamist ega suuremat reaalsustaju. Ja noh, see preili … on ta siis kadakasakslane või midagi sellist. Ühesõnaga, mingil moel huvitav tegelaste valik, aga samas vähe uimane lugu.

August Kitzberg - Püve Peetri “riukad” (Külajutud, 1971)

 

Üks ilus jutt sellest, kuidas lesest talupidaja oma kolm tütart tanu alla sai - hoolimata sellest, et talu oli mõisale võlgu ja sellest johtuvalt polnud kaasavaraks raha anda. Aga Püve Peeter mõtles välja viisi, kuidas talupidamine kolme väimehe abil uuesti rea peale saada ja veel koguni kasumitki teenima. Muidugi, selleks oli vaja ka mitmete asjaolude kokkulangemist ja väheke väimeeste väänamist. Aga mis peamine - keegi ei jäänud vanatüdrukuks! (Siin raamatus on see üks suur-suur probleem.)

Eks see tekst olegi selline humoorikas ja elujaatav edulugu - raske on seda süüdistada realismis. Imaginaarne Mulgimaa, kus elatakse kui Kungla rahvas muistsel a’al, tõsi küll, 19. sajandi tsaaririigi tingimustes. Kitzberg trallitab siin kasvõi tegelasnimedega, nii on kolm tütart nii kenaste Tiina, Miina ja Liina (õigemini küll Leenu, aga seda ei kasutanud keegi). Ja need kosilased ning kuidas äri ja abielu lepinguks kokku seatakse. Tõepoolest, vähe utoopiline lugu ühe küla ülesehitusest, aga vast võis see omal ajal tuua lugejatele kenasid unistusi paremast elujärjest (ikka väga erinev visioon võrreldes Särgava-Petersoniga).

“Vaieldakse sagedasti selle üle, missuguse vanuseaastani naisterahvas nooreks jääb, või selgemini ütelda, mitmenda eluaastaga noor neiu rahva suus vanatüdrukuks muutub. Kusagil ei teata selle kohta kindlat ajamõõtu. Noh, Mulgimaal on see mõõt olemas. Kui tütarlaps esimesel, teisel, ka veel kolmandal aastal peale leeriaega ei ole mehele saanud, loetakse teda vanatüdrukuks. Möödaminnes olgu öeldud, et vanapoisid selle vastu Mulgimaal seda kauemini noored seisavad. Mulgimaa kliima on juba seesugune, mis meesterahva värske hoiab, ehk võõras keeles ütelda, “konserveerib”. Kusagil ei leita nii palju vanapoisse kui Mulgimaal, aga vanad ei ole nad keegi.” (lk 205)

August Kitzberg - “Rahvuslik” (Külajutud, 1971)

 

Vähe humoorikas jutt tollastest nö trendiinimestest - antud juhul siis noormeestest ja neidudest, kelle suurem energia kulus kõiksugu rahvuslikel tantsupidudel käimisele ja erinevatele hilpudele kui et igapäevasele töötegemisele.

Nii on üks linalakk Mall, kellega peategelane on mitmel puhul kokku puutunud: neiu on teda ikka külla kutsunud, näiteks viimasel korral on pakkunud, et nende juures saab praetud parti mekkida. Ühel pühapäeval tuli peategelasele küll kaks Tartu üliõpilast ning igavuse peletamiseks otsustavadki Malle poole külla kõmpida - lubatud parti sööma.

Mall … seda ei oodanud, ega ta emagi, kes peab nüüd kibekiiresti maja koristama, et külalised saaks tuppa kutsuda. Nagu külalised tähendavad, elab rahvuslik neiu üsna … ligadi-logadi ja ega ta vassimisedki märkamata jää. Ja part, kus on küll part …

Selline lühike satiiriline pala lõbusa noorsoo asjus, seda keset venestusaega. Eks tasakaalustamiseks võinuks tungida ka mõne rahvusliku noormehe eraellu, oleks vast vähe ausam olnud.

August Kitzberg - Sauna-Antsu “oma” hobune (Külajutud, 1971)

 

Mõneti veider, aga Kitzbergi lühemad lood meeldivad enamasti emotsionaalselt rohkem kui pikemad oopused (no muidugi on “Libahunt”). Eks siin ole ka see, et kuidagi lühidalt võetakse kokku see inimelu kurbus, pole seda pikemate tekstide veiderdamist autori ja lugeja vahel.

Ants on rentnik, kes elab oma naise Leenaga künka otsas hurtsikus, mille ta on ise ehitanud, niisamuti on ta sellele muidu viljatule liiva- ja kruusahunnikule vedanud mulda, mis teinud siis koduümbruse roheliseks. Lapsi küll vanakestel pole, sest vaestena said nad paari mitte just noortena. Aga Ants ja Leena elavad ikka rahulolevatena, mees on austatud kogu vallas ning naine hinnatud käsitööline. Mehel on küll unistus - et tal oleks veel päris oma hobune, vankriga ja puha, ning pühapäeval saaks kasvõi kirikusse sõita.

Ühel õhtul nägi Ants tee peal komberdamas kohalikku külasanti Toomast. Et vanamees näis nii hädine, kutsus Ants ta enda juurde, ajas juttu, pakkus süüa-juua ning viimaks öömajagi, kui nägi Toomase seisukorda lähemalt. Öösel hakkas külaline hinge vaakuma ning kodused küll püüdsid teda aidata, aga ei, vanamees oli minemas. Tänutäheks lahke kohtlemise eest kinkis Toomas Antsule oma varanduse - elu jooksul kogutud rublad. Raha eest korraldagu matused ja ülejäänu eest ostku omale hobune. Antsu oma hobune!

Nojah, nagu vihjatud, siis päris nii see lugu ei lõpe. Aga jah, jälle olupildike vaesema rahva eluolust (Hans Agar!). Lühike tekst, aga mõjuv.

August Kitzberg - Koopavana (Külajutud, 1971)

 

Kirjeldus ühe soldati naasmisest kodumaale (mis autorile on muidugi Mulgimaa), peale 25 aastat teenistust. Tuleb tagasi, kodu pole, sugulasi pole, sõpru pole; tagasi lihtsalt vallavaeseks. Aga Hans Agar on uhke ega taha elada valla armuandidest, nii proovib ta omal jõul hakkama saada … kuidagi. Nii saab ta oma ainsalt sõbralt, möldrilt võimaluse tema maale liivakünkasse koopa kaevata, selle juures hakkab teda aitama üks karjapoiss. Koobas-elamu saab valmis, nii saab endine soldat natuke tuule ja vihma käest ära.

Hans Agar polnud just tüüpiline sõdur, teda võeti sõjaväkke alles 35-aastaselt, enne seda oli ta taluperemees, kes aga läks tülli mõisa asjameestega, mistõttu lükati ta talukohalt minema … ja siis sõjaväkke. Mis ta seal koges, seda ta ei rääkinud, tagasi tuli ta igatahes põdurana.

Kitzberg siis kirjeldab lühidalt sellist inimgruppi nagu erusoldatid (teksti kirjutamise ajaks polnud muidugi enam seda 25-aastast teenistust järel), kes siis kogu oma arvatava täismeheea orjad tsaaririigi sõjamasinas; heal juhul tullakse ühes tükis tagasi, halvemal juhul invaliidi või jalad ees. Mis elu enam tagasi tulles oligi - kui teised samaaealised valmistusid vanavanemateks saama, siis sina oled üks katkine ja üksi, risuks kogukonnale.

August Kitzberg - Kelmikülas (Külajutud, 1971)

 

Puhtalt traagiline lugu lombakast Luisest, kes töötab Kelmikülas õmblejana ja kellelt üks kingsepast seikleja raha välja pettis, lubades naisega abielluda. Luise lootis, Luise armus, Luiset ootas elu Tartus, aga ta peigmees kadus koos Luise säästudega. Ja lombakas Luise jäi ikka üksi oma Kelmiküla üürituppa, vaadates töö kõrvalt aknast, kuidas teised abielluvad ja lapsed ning tema on ikka üksi, ikka oma tühjas toas, teistele õmblemas ja õmblemas - ning naabrinaised arvavad, küll tal on ikka nii kerge elu!

Huvitav, kas Viljandis oli tõesti Kelmiküla? Tekstis mainitakse Viiratsi kanti, ehk siis sealpoolses linna otsas? Igal juhul, huvitav linnaelu pildike. Ja Luise, oh Luise.

“Kingsepp oli Luise käe oma pihku võtnud - pea teise käe najale toetades kuulatas Luise muiul suuga ja tuksuva südamega.

“Et sul teine jalg lühem, mis sest siis on? Ega me ju kahekesi tantsida taha. - Terves Tartus ei ole ühelgi nii magusat näokest, ja mis armas, usin laps sa oled! Minu isa hoovi peal seisab vana kastanipuu, tema alla võid sa suvel istuda ja õmmelda ja talvel toas pottahju kõrval. Noh, ja mis pruugin mina siis palju ilma mööda ümber joosta. Mulle on ka kõige armsam, kui kodus võin olla. Ja kodustes talitustes - vaata, Luise, laps, sa oled viksim oma karguga kui kümme teist tervete jalgadega. Sellest ei ole viga, - kui sul muid põhjusi selle vastu ei ole ja sa mulle veidike hea oled, ma arvan, siis teeme asja läbi. Mis sa arvad?”

Kui ta läks, nimetas ta Luiset oma “väikeseks pruudiks”, oma “armsamaks” ja sõrmes oli temal Luise isa laulatusesõrmus; selle oli Luise värisevate kätega kummutist temale toonud, sõna suust ta ju uina õnne pärast muidugi ei saanud. Luise jaatas ainult peaga, kui teine ütles: “Rahvas ei pruugi sellest ju veel teada, mu laps.”” (lk 157)

August Kitzberg - Rätsep Õhk ja tema õnneloos (Külajutud, 1971)

 

Tragikoomiline ja didaktiline lugu tublist rätsepast, kes otsib oma elus kohta ning avastab, et süllekukkunud raha ei tee kuidagi õnnelikumaks.

Rätsep Õhk on omal viisil austatud mees - tööd teeb ta korralikult, rahvas peab temast lugu, viskab nalja ja mängib pilli. Aga kindlat elukohta pole, rändab kostilisena Mulgimaal ja võtab tellimusi vastu. Ja siis on see rikka talumehe tütar, kes on nii kaunis … aga tavalise käsitöölisena pole rätsep Õhul võimalustki, et talumees teda oma väimeheks kaaluks. Vaja on talu.

Samal ajal puhkeb Mulgimaal loosihullus: tsaaririigi mingi nälgiva piirkonna toetamiseks on korraldatud suur loos, kus peavõiduks on 10000 rubla. Mulgid muidugi arvavad, et see on lihtsalt sülle kukkuv õnn ja ostavad hulgi pileteid kokku; viimaks õnnestub rätsep Õhulgi endale üks pilet välja kaubelda - ja sarnaselt teistele kaasmaalastele on temagi kindel, et just tema võidabki.

Ja tõepoolest, nii juhtub. Kuid oh õnnetust, Õhk pole finantsotsustes just kõige taibukam või ratsionaalsem. Vahendaja pakub, et 1% vahendustasu eest toimetab ta raha Peterburist kohale. Õhk pakub vastu, et kui ta saaks samal päeval raha kätte, pakuks ta 20% võidusummast. Vahendaja … kiirustab seepeale notari juurde seda lepinguks kinnitama, ning kui Õhk saabki mõne tunni pärast rahapataka kätte, avastab ta õudusega, et tervelt 2000 rubla on ta andnud vahendajale. Aga leping on leping.

Õhk sõidab rahahunnikuga tagasi külla, oma kostipakkuja juurde, vähemalt on tal niipalju oidu, et enamuse laseb vallamajja seifi lukku panna. Seejärel saabuvad erinevad abipalujad (või saadetakse talle kirju) või siis talumeestel on oma kosjaplaanid. Läbi häda peab Õhk vastu, otsides samas võimalust endale talu osta. Viimaks õnnestubki ühe võlgades joodikuga  kokkulepe teha ja seda notari juures kinnitada. Kuid oh häda …

Nagu öeldud, tragikoomiline lugu. Kitzberg ikka keerutab nalja ja puha, aga tegemist pole siiski puhta satiiriga, kõigist torgetest hoolimata on Õhk omamoodi sümpaatne tegelane - lihtsalt vähe kogemata Mulgimaa karmides ärioludes. Eks see tekst on oma aja toode, aga tänapäevalgi oleks õpetusiva aktuaalne. Erinevalt eelnevatest selle kogumiku tekstidest pole siin taustal teoorjuse taaka; mingi osa mulkidest on rikastunud linakasvatuse buumiga, enam pole nii mõisade lükata või tõmmata.

August Kitzberg - Libahunt (Külajutud, 1971)

 

Tuleb välja, et Kitzberg on koguni etnoõudust kirjutanud ja seda siis libahundi ainetel. Lugedes ikka mõtlesin, et kui iseloomulik on see libahundiks käimine algsele eesti rahvausundile (jajah, mis on algne) ja kust see õieti laenatud sai. Algselt on see tekst ilmunud järjejutuna ajalehes Olevik 1891-1892.

Tekst on esitatud raamjutustusena - minajutustajast poeg kogub oma vanematelt folkloori Jakob Hurda rahvaluule kogumise aktsiooni käigus ning muuhulgas uurib libahuntide kohta. Minajutustaja isa jutustabki ühe loo ning poeg naerab välja, et see on ikka täielik väljamõeldis. Aga … isa ja ka ema kortsutavad kulmu ning rohkem ei taha isa teemat puudutada, vaid mainib, et nende suguvõsal on samuti lähedane kokkupuude libahundiga, kuid ema ei lase sellest rääkida.

See muidugi ajab minajutustaja kihevile, kuid vanemad ei taha rohkem rääkida. Minajutustaja otsustab siis kavalusega lugu välja meelitada … aga ega isa siis rumal ole. Lõpuks saab ta abikaasalt loa lugu jagada. Ja nüüd siis tuleb isa jutustus.

Olnud ta kord noormees ja nagu ikka, tahavad ta vanemad, et poeg abielluks - seda siis nende talu Mariga, et ikka järglased oleks ühtmoodi rõõsad nagu nende suguvõsas kombeks. Aga temale meeldis hoopis nende talus kasulapsena elanud Triinu - kes noore lapsena oli ema kaotanud (sest see oli nõid) ja kelle siis taluperemees tee äärest haletsusest üles korjas. Noormehele niisiis meeldis Triinu, kes oli särtsakas ja kellega kunagi igav ei hakanud - erinevalt siis Marist, kes oli küll ilus, aga samas üks paras vaikne ja korralik töörügaja. 

Kui Triinu kuulis, et tulevane peremees on määratud abielluma Mariga, läks neidude vahel pingeliseks ning Mari nüüd rääkis, et tema on näinud, kuidas Triinu käis libahundiks - mida see küll igati tuliselt eitas. Taluperemees ei tahtnud midagi kuulda sellest, et ta poeg võtaks Triinu naiseks (milline veri tal küll on, selline pruunijuukseline ja põlevate silmadega), aga vähemalt ei visanud neidu kodust välja - sel lihtsalt polnudki kuhugi mujale minna, teadmata sünnikodu kui sugulasedki. Kuid peagi löövad kired veelgi hullemalt lõkkele …

Huvitav võrrelda ühe teadatuntud näidendiga (mis ilmus küll ligi 20 aastat hiljem), kuivõrd see tekst pakuks justkui järellugu juhtunule: kuid jutt ja näidend on siiski erinevad. Ühtlasi saab minategelase isa kaudu ülevaate teoorjuse oludest ja päris terava nägemuse vallaliste naiste olukorrast - kuidas näiteks Triinut külameeste poolt üsna julmalt ahistatakse (noh, omamoodi teoorjuse ajastu onu Heinod). Aga eks kodusteski oludes olid naised eelkõige tööloomad.

Päris huvitav tekst, hoopis tugevam kui “Murest murtud” või “Maimu”.

ulmekirjanduse baas

August Kitzberg - Murest murtud (Külajutud, 1971)

 

Tekst algselt ilmunud 1884. aastal ja eks see üks vanamoodne jutt ole, mille lugemine pole sugugi soovituslik.

Mulgimaal, Läti alade lähedal, olnud üks rikas Koti talu, kus vanaperemees Ott juhtis elamist ning valmistas ette poega Peetrit talu ülevõtmiseks. Peeter oli üks tark ja viks noormees, hulga korralikum kui teised omaealised, luges ajalehti, omas raamatuid ning vanaperemehe imestuseks koguni istutas lilli taluõuele.

Mõisas, mis siinseid alasid valitses, töötas teenijana tore Mari. Peeter käis mõisast ajalehti toomas, sai tagauksest tulles ikka Mariga kokku ja hakkasid rääkima ning koguni armusid. Armusid nii, et Peeter tahtis võtta Mari naiseks. Ott aga … ei tahtnud mingi mõisa rikutud ja kaasavarata tüdrukut oma poja kaasaks ja tulevaseks taluperenaiseks; ta käskis pojal selline jama lõpetada. 

Veel hullem, kohalik latatara nägi salaja pealt armunute kohtumist ja tema versioon juhtunust jõudis koguni mõisnikuni, kes seepeale käskis Maril asjad kokku panna ning järgmisel hommikul lasta end Tartumaale tagasi küüditada. Õnnetud armunud kohtusid veel viimast korda; Peeter anus, et Mari ootaks teda, küll ta ületab ühel või teisel viisil isa vastuseisu.

Aga vana Ott ei tagane ning Peeter muutub kurvaks ja eraklikuks, ei miski teda rõõmusta, ei miski paku huvi, istub vaid oma kambris ja mõtleb Marile. Ja Peetri peas läheb üha hämaramaks.

“Jutukirjutaja on viimast järku sellepärast nii laialisemalt maalinud, et lugejal võimalik oleks näha, kuidas armastuse rikkumine ja südamemurdmine targa meele ja mõistuse inimesel ära rikuvad ja vaimu nõdraks teevad.” (lk 23)

Kitzberg kirjutab selles suhtes huvitavalt, et kui laiemas plaanis läheb eestlaste elujärg üha paremaks (talud kasvavad ja mõisa mõjuvõim väheneb), siis Koti taluga juhtuv on ikka päris õnnetu lugu. Ja mis sai Tartumaale tagasi saadetud Marist? Rohkem temast ei kuule kui et Peeter ja Mari püüdsid teineteisele kirju saata, kuid vanaperemees Oti palvel korjas mõisnik need kirjad ära. Üldiselt ei saa öelda, et Kitzberg hiilgaks siin psühholoogilise realismiga; eks mingil moel oleks võimalik paralleele tõmmata Juhan Liivi “Varjuga”, mis ilmus küll kümme aastat hiljem ehk 1894 (ehk siis Liiv võinuks olla tuttav Kitzbergi kurblooga?).

August Kitzberg – Maimu (1960)

Seda võiks nimetada rahvusliku traumakirjanduse üheks näiteks – kunagi oli kuldne aeg, mil eestlased olid vabad, aga siis tulid võõrad ja võtsid meie iseolemise. Et tegevus toimub 14. sajandi teises pooles, siis olid veel maarahval iseseisvusest mingid mälestused alles, ka peale Jüriöö ülestõusu hoitakse salajas selgi sirged … aga need kõikvõimsad ja ahistavad ristirüütlid ja preestrid. (Ja eks eestlase mõiste tekkis alles 19. sajandil jne jne jne.)

Tekst on ühtlasi katse anda tausta Karksi kandi kohapärimusele ja rahvakultuurile – et millised kohad millega seostuvad ja mis põhjusel on rahvariided sellised jne. Kas see on nüüd noore Kitzbergi enda kogutud pärimus või on ta sellegi kuskilt raamatust endasse ahminud, ei oskagi öelda.

Kuid trauma ja traditsioonide kõrval on see ka muidugi traagiline armastuslugu, kus kahe naisega, ema Lehte ja tütar Maimuga, tehakse vägagi koletuid tegusid. Mõlemad naised ohverdatakse nende armastatud meeste tegude tõttu ja võõrvallutajate heaks. Feministlikust lähenemisest oleks vast naeruväärne rääkida, Kitzbergi paatos on üsna traditsiooniline; mehed muudavad maailma, naised annavad sellele värvi. Muidugi, autor oli noor ja roheline, hiljem tuleb teadagi … „Libahunt“.

Noorusest on ehk Kitzberg kirjutanud teksti mitmeid jaburusi, vast veidraim on loo alguses, kuidas Lehte läheb lossi pidulikule nurgakivi panemisele ja laseb end sealse tseremoonia käigus end lossiseina müürida – mis küll jõuab talle kohale üsna hilja. Ning õhtul, kui ta põgenikust mees ilmub, selgub, et naine on vahepeal Maimu sünnitanud. Eks jah, sellised asjad käivadki nii möödaminnes – kuigi samas on see vast võimas kujund, rase naine on nõus end ohverdama (või milleni on rase naine viidud). Võiks muidugi seetõttu mõelda Lehte ja neitsi Maarja kui sümbolite peale: et kuidas siis Eestist sai Maarjamaa lurr.

Tekst on täismahus netis üleval.

August Kitzberg – Libahunt (2004)

Eesti draamakirjanduse üks tuntumaid tekste (või kõige tuntum, sama kuulus on ehk tänu telelavastusele „Pisuhänd“), üsna lühike näidend, mis ometi võimaldab mitmeid eri vaatenurki ja tõlgendusi; ning eks tõde asetseb kuskil vahepeal. Tragöödia, kus pole võitjaid – Tammarude suguvõsa on välja kuivamas, sulane Jaanus on elupäevad vaid teenimisele kulutanud (muidugi, kuhu tal üldse pere olnuks panna), õnnetud kasutütred. Vaid noorel sulasel Märdil veri vemmeldab ja mingisugune plaan mõni külatüdruk ära narrida (aga kauaks noorust, eksole).

Kumba leeri siis eelistada – Tammarute alalhoidlikkust või Tiina lillelapselikku särtsakust? Kas geenidele on kasulik kindel voolusäng (Tammarud peavad olema siniste silmade ja kollaste juustega!; põhjaeesti tõug Mulgimaal?) või vajaksid nad lisatõuget (mis aga võib tähendada, et tõuge võib viia umbteele ehk elujõuetute kombinatsioonideni). Kas tähtis on realpolitik või romantismus? (Jajah, armastusabielu on 20. sajandi toode.) Kas Tiinast olnuks kohanejat Tammaru traditsioonidega, kas üheskoos Margusega olnuks nad suutelised piire nihutama või avardama? Kas Margus mõtles vaid ihast lähtuvalt ja reaalselt võttes poleks suutnud Tiina-suguse väljakutsega toime tulla (ehk oleks ta peksnud naist kuni see murdub või metsa põgeneb)?

Paistab, et Kitzberg pigem hoiab Tiina poole – parem kärts ja mürts kui lõputu töllmoklus. Mis paneb muidugi mõtlema, et...