Rex Stout „Üle minu laiba“, Tänapäev (2023), tlk Jaan Kabin

Ma nüüd reedan kogu sisu ära, aga … toimub mõrv. Tegelikult muidugi oleks tõeline ootamatu pööre jätta mõrv seekord ära, sest alguse saab kogu trall hoopis kadunud juveelidest. Ning kui te nüüd ütlete, et kuule, Nero Wolfe sul nüüd mingite suvaliste vääriskividega oma mugavat äraolemist häirima hakkab, liiatigi kui abipaluv klient erilise jõukusega ei hiilga, siis loomulikult on teil õigus. Ainult, et … see on täiesti rabaval kombel üks perekondlik lugu ja tegemist ei ole mingi suvalise perekonnaga vaid suisa priskest orhideegurust geeniuse enda omaga. 

Et siis, välja ilmub tegelane kes väidab end olevat hädas ja kui see ei aita, siis väidab end olevat Nero Wolfe’i tütre. Viimane ning fakt, et ta Wolfe’i raamaturiiulisse ühe üsna kahtlase dokumendi hoiule peidab tingivad selle, et eradetektiiv või siis pigem suuremas osas küll tema usin käsilane Goodwin end liigutama hakkab. Õigepea muidugi koksatakse keegi ikkagi maha ka, ahjaa, mõrv ja värk toimub vehklemissalongis, kus hädasolevad daamid selle õpetamisega tegelevad, mis on ju väga päevakajaline, vehklemine on praegu vist kuum ala meil (tervitused Eesti epeenaiskonnale).

Erakorralistest asjaoludest lõpetuseks veel niipalju, et tegemist on ühe rahvusvahelise diplomaatiasegadiku ja mahhinatsioonidega seotud looga, mistõttu vaene Cramer, kellel pole alustuseks ei teadmisi tost kahtlasest dokustaadist ega ka muudest asjaoludest ning asitõenditest, mida Wolfe’i tiim parajasti diskreetselt jagamast hoidub, ning kellega igasugu diplomaatilised kanalid on veelgi kidakeelsemad, on sunnitud kannatlikult ühte kabineti tugitoolidest hõivama ja kuulekalt koostööd tegema kuni asi vask. Muuhulgas saab Archie teha sujuvalt nägu, nagu ta oleks kogu aeg teadnud, misasi see col de mort on.

Eks tegelikult on nende lugude tutvustamine muidugi üsna kasutegurivaba tegevus – Wolfe’i lood püsivad niiehknaa ühtlases vastavuses ootustega tuttavliku õdustuse osas, aga noh, arvestades, et ma nende sisu ja pealkirjad krimile kohaselt väga tõhusalt ja kiiresti jälle ära unustan, siis on ikka hea ära märkida.

Rex Stout “Hirmunud meeste liiga”. Tänapäev (2020), tlk Jaan Kabin

Archiel ajab vaimukus üle ääre, nagu alati ja eks me kõik juba tea, et ega Wolfe'gi pole suu peale kukkunud (Archie kindlasti ei saaks jätta selle peale kommenteerimata kui katastroofilised taolise kukkumise tagajärjed oleksid, ja seda nii mainitud suu kui ka tolle suu alla jääva pinna jaoks). Google ütleb, et tegemist on teise Nero Wolfe'i raamatuga, mis kirjutatud.

Wolfe'i pangaarve on kokku kuivamas, motivatsioon tööd teha on madal (nagu alati) ja Archie igavleb ajud rosinaks, ent kui ta piisavalt kaua hommikuse ajaleheartikli kallal lõugu laksutab, õnnestub tal panna Wolfe Paul Chapini nimelise kirjaniku krimkat tellima, kuna too artikkel nimelt käsitleb kohtuistungit, kus autor praalinud, et raamatus kirjeldatud roim on loomulikult päriselt läbi viidud ja tõetruult, koos mõninga ilukirjandusliku garneeringuga üles tähendatud.

Noh, edasi läheb kaduma üks psühholoogiaprofessor, kes juhtumisi muidugi ka eelnevalt Wolfe'i külastanud oli, ning ilmneb, et terve seltskond kunagisi ülikoolisemusid on saanud ähvarduskirju ja nüüd on kaks neist surnud ja üks kadunud ja mängus on seesama mõrvahimuline kirjanik, kelle ees tervel see seltskond end juba ammustest aegadest süüdi tunneb, sest tudengid ja nende naljad, mis vahel viltu lähevad …

Ega's muud, kui hallid ajurakud ja vaimukustest kubisev praktiline meel koos musklitega peavad tööle pihta andma, mis muidugi viimase arvates ei käi üldse nii hoogsalt kui võiks. Kummatigi juhtub nõnda, et Wolfe isiklikult saab vähemalt ühe korra majast väljas käia ning läbi New Yorki rallida, Goodwin võetakse aga põhjalikult haneks. Lõpuks on muidugi kõik kenasti Wolfe'i laua ääres reas, pangaarve saab priske täienduse ning selgub ka täpne sott sellega, et kes mõrvas kelle ja mis sai kadunud mehest ja mis värk selle Chapiniga siis ikka on...

Külalisi võõrustatakse pruunis liivakivimajas igatahes kenasti (nagu alati, kadedaks teeb) – õhutatud ja köetud toakesest värske orhideeõieni laual, söögist muidugi ei maksa siinkohal rääkidagi. Kusjuures, kui tavaliselt on iga Wolfe'i raamatu söögikirjeldused ikka sellised isutekitavad, siis selles raamatus unistab Archie mingisugusest munahüübest vorstikeste ja peekoniga, mis mul isiklikult oleks vist küll üsna viimaseid asju, mida Fritzilt paluda, aga noh – Archie on ju krooniline piimajoodik ka, mis tast ikka tahta. Ning vähemalt jäi see ebaisuäratav hommikusöök tol korral ka ainult unistuseks – ajapuudusel pidi ta leppima minu mõistes märksa isuäratavamate soojade võileibade ja kohviga oma töölaua taga …

Mulle jätkuvalt meeldib Tänapäeva Wolfe'i lugude formaat ja kujundus – poleks midagi selle vastu kui kõik Wolfe'i lood kronoloogilises järjekorras selles formaadis välja antud saaks ja mul veel riiulis kah oleks …

Wolfe jõi õlut ja vaatas raamatust, mille keegi ole talle Tšehhoslovakkiast saatnud, lumehelveste pilte. Mina lugesin jälle hommikulehte. Olin seda teinud hommikueine ajal ning siis uuesti pool tundi pärast Horstmanniga arvete läbivaatamist kell üksteist ja nüüd olin ma jälle sellesama lehega keset vimast õhtupoolikut, püüdes ükskõikselt leida mõnda asja, et kõdistada aju, mis oli peaaegu valmis ära kuivama. Ma loen küll raamatuid, aga pole kunagi ühestki saanud tõelist rahuldust. Mul on alati tunne, et seal pole midagi elavat, see kõik on surnud ja kadunud ning see on sama hea kui püüda surnuaias piknikul lõbutseda. Wolfe küsis kord minult, miks, kurat, ma teesklen, et loen raamatut, ja ma ütlesin talle, et kultuurilistel kaalutlustel, ning ta ütles, et ma võiksin sellest vaevast loobuda, sest kultuur on nagu raha – see leiab kergemini neid, kes seda kõige vähem vajavad. Nii või teisiti, kuna see oli hommikuleht ja praegu oli õhtupoolik ning ma olin selle juba kaks korda üle vaadanud, polnud see köitvam kui raamat ja ma rippusin selle küljes ainult selleks, et silmi lahti hoida.

Wolfe oli piltidesse süvenenud. Tema poole vaadates ütlesin ma endamisi: “Ta võitleb loodusjõududega. Ta muurab endale teed läbi märatseva lumetuisu lihtsalt mugavalt istudes ja lumehelveste pilte vaadates. See on kunstniku eelis – omada kujutlusvõimet.” Ma ütlesin valjusti: “Te ei tohiks magama minna, söör, see on hukatuslik. Te külmute surnuks.”

Mulle mingit tähelepanu osutamata pööras Wolfe lehte. (lk 7-8)