Kuvatud on postitused sildiga Taani. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Taani. Kuva kõik postitused

03 detsember, 2020

Andrei Ivanov “Pariisi arabeskid”. Tuum (2020)

Olen ammu plaaninud Ivanovi lugeda – ikkagi omakandi inimene, rääkimata, et tunnustatud ja rahvusvaheline kirjanik ja nii edasi. “Pariisi arabeskide” lugemise ajal tabas mind aga mingi kummaline katkestuste ja keskendumise needus. Nõnda on mul nüüd tagantjärele tunne, et poolt ei mäleta ja teine pool on justkui udus, aga las ta siis olla.

Kogumiku esimese otsa lühijutud on sellised pisut konventsionaalsemad, langevad skandinaavia pagulaslaagrites konutamise temaatikasse – laagrielu selle perspektiiviootusse tardumuse taustal laineid löövates iseloomudes ja külaelulikes seikades. Kord päädib justkui kitsikuses kokku hoidmise liigutav musternäide lihtlabase ja materiaalse reetmisega, kord käib oskuslik tehingu sobitamine, kus seksuaalse atraktiivsuse kapital ja kohaliku kinnisvaraomaniku atraktiivsuse kapital kenasti teineteist tasakaalustavad, kord tungib justkui laagriväline normaalsus (või siis tundmatus) võõrkehana argirutiini, kord korraldatakse üsnagi jantlike abinõude varal üleaisalöömisi …

Figureerivad küllap nii mõnestki teisest skandinaavia pagulaslaagrites halli passi ja elamisloata viibivast Eugest rääkivast raamatust tuttavad tegelased nagu Danguolé ja Hanuman. Arvatavasti läbivalt iseloomulik on ka pidev ekslemine vahelõikudes kord mälestustesse, kord teistesse aegadesse.

Selles osas on eriti eklektiline “Pariisi arabeskid”, mille teljeks on Ivanovi naasmine Pariisist, kus ta (oletatavasti mingi loomestipi vms raames) veetis pikema ajavahemiku ühe kloostri ruumides resideerudes, loomulikult kohtudes ja koosresideerudes erinevate kirjanikega. Või on tegelikuks teljeks Pariisi kaart, mis oma kireva tänavate võrgustikuga päris loo alguses üha silme ette kerkib, nagu järgnev mõtete ja läbielamiste ning aegade põimik? Igatahes, jõuab minategelane siis tagasi koju naise ja lapse juurde, mingid päevad on möödunud, ja ta asub tuulama oma kaasatoodud asjades – nii palju, kui kahe kohvriga tooma mahtus – ning ei leia ega leia vihikuid “Pariisi arabeskidega”, mida ta siis ilmselt seal viibides kirjutas. Lõpuks ei leiagi, aga kõik need Pariisis aset leidnud seigad, kohtumised, episoodid ja vahele pikitud seigad nii lapsepõlvest, pagulaslaagritest, juba tagasi kodus viibimisest kui ka mõnest kirjandusteosestki täidavad kõike seda mõne “Pariisi arabeskide” vihikute otsimise lõigukeste vahele jäävat. Lugeja jaoks kõik see ongi noodsamad “Pariisi arabeskid”, mis nõnda on ühtlasi täiesti olemas sõltumata peategelase võimest vihikukesed üles leida, kuid on samas ka täiesti olemata, kuna peategelane vihikukesi ei leiagi ja kõik need läbisegi põimitud seigad ja katked on üksnes vihje tolle teksti eksistentsi võimalikkusele, mis võivad kuid üldse ei pruugi anda aimu sellest, mida nood arabeskid sisaldasid...

Katkendlikkust rõhutavad sealjuures ka kohatised väikesed algustähed ning lauselõpumärkide puudumine, katked algavad ju kusagilt poolepealt ja lõppevad samamoodi.

Kõige lõpus on neli esseed erinevatest kirjanikest/kirjandusteostest. Kahjatsesin, et pole lugenud ei Ulitskajat ega Kraznhorkaid ega Nádasit, vähemalt Ishiguro osas olin lugenud 2/3 sellest, millest räägiti. Aga lõppkokkuvõttes ei olegi nii oluline olla neid teoseid lugenud, kuigi on kahtlemata teistmoodi põnev lugeda, kuidas keegi teine avab ja lahkab teost, millega ollakse tuttav, sest see raamatute üle mõtisklemine on tegelikult köitev niisamagi ning avab alati nii üht kui teist mõtiskleja enda kohta. Näiteks andis Danguoléle sügavust fakt, et ta tõi haiglas viibivale sõbrale kingiks Ishiguro raamatu või üldse taustateadmine, et nad omavahel raamatutest vestlesid, mis on muidugi autori isiku ja Euge oletatavalt tiheda seotuse tõttu nii ootuspärane, aga millistest tasanditest laagrielu seikade raames eriti juttu ei tulnud.

Lugemus on muidugi siinjuures üldse aukartustäratav – nii palju, mida ma pole lugenud või kuulnudki. Vene autorid veel vene autoriteks, aga üldse need, keda siin nimetatakse Euroopa uuema romaanikirjanduse tippudeks. Küllap olen mina siis suuresti lugenud seda, mis klassifitseerub kitšiks. Aga eks sellest struktuuride ja jutustajate ja romaani olemuse üle mõtisklemisest võib oletada ka üht teist selle üle, mis võiks olla Ivanovi enese taotlus või toimetav jõud loomingu juures. Kuigi, eks see, mida inimene ise hindab ja näeb ja see, mis temast välja tuleb ja mida teised selles omakorda näevad on enamasti ikka ka nihkes...

Igal juhul on “Pariisi arabeskide” (eriti see nimiloo osa) omamoodi köitvas ja tõepoolest lehemustrina siia-sinna väänlevas, külluslikus, hüplikus, ometi seotud stiilis, mis on voolav ja kus leidub üksjagu ka huumorit või omapäraseid väikseid seiku nagu pikk võitlus veiniplekiga puitpõrandal või villastes sokkides liu laskmine või otsusekindel põgenemine hambaarsti juurest koos palvega naise poolt järgmine aeg tühistada, sest lapsele on ju ka uusi riideid vaja vms.

Mitmes kohas öeldakse teksti enese kohta midagi sellist, et tegemist on määndunud mõistuse ja ohtlike või halba mõju avaldavate sõnadega. Ühesõnaga parem oleks mitte lugeda. Ühes teises kohas leitakse ka, et on väga hea, kui laiad massid enam romaane ei loe, sest siis on romaanikirjandus vaba otsima uusi vorme ja ei pea enam arvestama moraali ja kõlbluse ja muu taolisega ning muretsema võimaliku kahjuliku mõju pärast ühiskonnale … Mine sa nüüd võta, kas see on mingi irooniline muie või peaks tekitama mõnusat kõhedust väikekodanlikult ontlikus lugejas (kui selline lugeja kuskil on, mida iganes see ka ei tähendaks) või on see kuidagi seotud esseedes viidatud psühhiaatriahaiglas viibimistega, sest sellisel juhul on ju lihtsalt lihtlabaselt otse öeldud, et haige aju ja ebaterved mõtted (kuidas iganes see täpne sõnastus oligi), ning sellele mingit halvustavat või fantastilist dimensiooni juurde pookida on juba pookija enda viga.

Nojah, see selleks. Millegipärast mõjus see lugemine kergelt kummastavalt, kuidagi teistmoodiseselt, nii, et ei oskagi kohe päris täpselt leida kohti kuhu setitada. Esimese otsa lühijuttude põhjal oleks jäänud pigem kahvatu mulje, ent “Pariisi arabeskid” soojendasid üles ning esseed lisasid sügavust, või siis avarust või midagi. Noh, igatahes oli mainitud ka Stroomi randa ja positiivses võtmes üht Enn Vetemaa teost kõrvu nende kõigi teiste Euroopa olulistega, kes mulle pigem tundmatud.

eksisin Clichys ära, sattusin mingis põiktänavas paari poekese peale, ühes pakuti mulle loitsude talmudit, ma küsisin, kas seal pole kiviks muutmise needust, minu küsimus ajas kõik segadusse, jätsin oma telefoni ja e-posti aadressi, mulle lubati helistada, otsustasin: kui needus leitakse, olgu nii, annan ära viimase raha, lähen Tuilieries'sse, ütlen loitsu ja muutun kujuks ega sõida enam kunagi ära

käisin poes ja ostsin harju, värvilisi lappe ja pesuvahendit, millele on joonistatud musklis mehike, keda ümbritsevad läikima löödud nõud (selja tagant piilub pliit), tähendab, see peseb puhtaks kõik, kirjas on, et see on parim vahend; püüdsin sellega nühkida – veinijälg jäi pisut vähemaks, aga ma väsisin kiiresti, lamasin põrandal ja kuulasin, kuidas laulavad linnud, siis nühkisin jälle tükk aega, plekk muutus ähmasemaks, aga see on ikka veel väga nähtav (lk 167) 

30 november, 2020

Mads Peder Nordbo “Nahata tüdruk”. Varrak (2018)

Oli tarvidus lugeda midagi Islandi naabritelt ja kuigi nii põhimõtteliselt saaks sealt põrutada ka üle ookeani Ühendkuningriiki või Norra või … siis tahtsin ikka võimalikult ehtsat Põhja-Atlandi kidura kliima ja kivise ranniku naabritunnet. Islandi lähimad naabrid on ju Gröönimaa ja Fääri saared, mis  huvitaval kombel mõlemad juhtumisi ka Taani asumaad (või siis autonoomsed piirkonnad). “Nahata tüdruku” on samuti kirjutanud taanlasest autor, aga Gröönimaa on siin põhjalikult kohal, autor ise elab samuti Nuukis – Gröönimaa pealinnas. Ka naabritunnet Islandiga on natuke tunda, Fääri saaredki on mainitud.

Kui Gröönimaast mitte midagi teada, siis leiab sellest vägagi nordikust noaarist ikka kuhjaga teadmisi ja silmapiiri avardavat. Alates Gröönimaa asustamisest, sellest, millal paralleelselt inuittidega mõnedsajad aastad saarel elanud skandinaavlased kadusid ja kuidas keegi ei tea, et miks. Pingetest Grööni ja Taani valitsuste vahel, kohalikust eluolust ning hülgejahist, sellest, kuidas põlistel gröönlastel on hülge rappimine ja nülgimine peaaegu sama sisseharjunud tegevus kui meil kartulikoorimine, ning ka ilukirjandusväliselt paraku täiesti tõesest faktist, et Gröönimaal on tüdriklaste seksuaalne väärkohtlemine väga levinud probleem. Nagu on ta ga maailma esirinnas enesetappude poolest – pime ja külm, tööd pole, eriti noortel pole väljavaateid. Ammutasin noid teadmisi ühest Youtube´i videost ja seal räägiti, et suur osa kohalikke elavatki lihtsalt piskust Taani valitsuse abirahast. Kui nii võtta, siis omamoodi kontrast Islandiga, mis just mõni aastat tagasi pälvis tähelepanu sellega, kuidas just noortele eriliselt tähelepanu pööratakse (tulemuslikult) ning on palju tasuta trenne ja noortekeskusi jms, et oleks nii palju alternatiive halvale teele minemisele, et see halb tee enam eriti ei ahvatleks vms. Hiljuti räägiti meil siin muidugi ka Taani Hyggest, kui ühest õnne valemist, aga paistab, et kolonisaatoritena pole see Hygge levitamine ja rakendamine just väga hästi õnnestunud. Eks muidugi on nüüdseks Gröönimaa ka juba jupp aega autonoomne piirkond, oma valitsusega ja puha...

Nagu arvata võib, siis krimiloo tuumaks on jõhkrad mõrvad – neli nülitud meest 1973. aastast ning mõned, kes mõrvatakse aastal 2014. Matthew Cave on keskealine ajakirjanik, kellel on otse loomulikult ränk isiklik tragöödia – nagu ikka, naise ja lapse kaotus – ja lisaks veel lapsepõlvemüsteerium – isa, kes järsku oma pere hülgas ning kadus. Ja siis leitakse jäälõhest üks mumifitseerunud surnukeha, mis usutakse olevat esimene leid aastasadu tagasi Gröönimaal elanud skandinaavlastest, aga … juhtuma hakkab asju. Heas “Lohetätoveeringuga tüdruku traditsioonis” on keskealisele meesajakirjanikule abiks salapärane tätoveeritud naine, kelle minevik peidab samuti sünget traumat ja sisaldab 12-aasta pikkust vangistust, mille käigus on omandatud mõningased supervõimed nagu juuraharidus ja häkkerioskused. Kõikvõimalikud kohalikud meresõidu- ja jahioskused muidugi niikuinii.

Pöörakute, ootamatuste ja müsteeriumi hargnemise koha pealt pole vast midagi ette heita – kõik on piisavalt keerukas ja uusi avastusi jagub, mis kõik muidugi on ka tarvilik, sest see sari läheb veel edasi (iseasi, kas ka eesti keeles) ning süngete vandenõude ja minevikusaladuste harutamist näib jaguvat veel kuhjaga. Aga mina isiklikult nautisin muidugi kõige enam ikkagi Gröönimaa olustikku.

Liustik ja jää, kivid, pisut rohtu ja sammalt, randa triivivad jääpangad, mis ulatuvad vee all sügavustesse ning mille külje all on meri nõnda hunnitult türkiissinine, et tahaks sisse hüpata, kuid vesi on jäine ja paljas sellega kokku puutumise šokk võib teoreetiliselt tappa. Üle linna käivad udud ja vihmad ja sajud, talviti vinge pakane. Nuuk on siiski vist umbes ligi tuhat kilomeetrit meist põhjapool, kusagil Oulu linnaga samal laiuskraadil, nõnda on ka päeva pikkuse muutumine pisut drastilisem. Kuid samas on näha ka, mida Golfi hoovuse soojad veed meile kingivad, millest Gröönimaa paraku osa ei saa – otse Arktikast tulev külm vajutab mahasadanud lume, mis kunagi sulada ei jõua, suuremat osa seda kaljust lahmakat katvaks liustikuks, mille ületamine kelgu ja koertega on üks karm ja riskantne ettevõtmine (seda siin raamatus küll ei tehta, aga Naomi Uemura kirjeldas sõitu üle Gröönimaa, tagasiteel pooluseretkelt), üle koheva valge maa ei või mitte niisama sõita, sest lume all varitsevad jäälõhed, mille sügavustesse pudenemine on kindel surm. Ühest sellisest jäälõhest leitakse ka käesolevat lugu käivitav laip.

Kogu sellest liustikuvärgist johtuvalt on Gröönimaal asustust vaid madalat jäävaba rannikuserva pidi ning kogukondi ei ühenda mitte teed, mida rajada oleks võimatu, vaid lennu- ja meretransport. Leidub ka hüljatud paiku, millest lahkutakse enam-vähem kõike peale väiksemate isiklike asjade, maha jättes, sest oleks liiga kulukas hakata vedama suuremaid esemeid või tühjaks jäänud maju lammutama paigas, kuhu nii ehk naa niisama uitama keegi ei satu.

Tegevus toimub paralleelselt kahes linnas ja kahes ajas – 2014. aasta Nuukis ning 1973. aasta Godthåbis. Need kaks linna on muidugi tegelikult üks – varasem nimi on lihtsalt Taanikeelne ning Nuuk on hiljem pandud gröönikeelne variant – ja ka ajad põimuvad lõpuks kokku. Seda muidugi mitte ulmelisel viisil, vaid loomulikult on minevik ja olevik ühendatud, Matthew kätte satub ühe varasemaid juhtumeid uurinud politseiniku isiklik märkmik, ning tal on võimalus käia oma eelkäija jälgedes, leida asju, mis pole muutunud, nagu jää hingus või justkui ajast puutumata jäänud maja ning loomulikult teada saada seda, mis enne oli varjatud.

Kokkuvõtteks: krimi on sünk ja paheline, kuid kurjus ei peitu tingimata ainult selles, mis esmapilgul võigas tundub; mis põhiline, Gröönimaa loodust, ajalugu ja kultuuri on väga nauditaval määral. Lisaks ka grööni keelt.

Kui Jakob oli prefekt Mortensenile selgitusi jaganud selle kohta, mida ta teadis ja arvas kahe jõhkra mõrva kohta, nende kohta, mis olid aset leidnud linna kõige koledamas hoones, läks ta Kolonihavneni sadama väiksesse liiva- ja kiviranda, kus paar suurt jääpanka olid kaldale uhutud. Käesolevale aastaajale ei olnud see iseloomulik, aga sellegipoolest sätendasid need rannal hämaruses vastu ning ta tundis suurt vajadust lasta mõtetel vabalt ringelda, ilma et oleks pidanud mõtlema külmaverelisele mõrtsukale, kes oli arvatavasti alles tegutsema hakanud.

Tema lähedal seisis üks vana inuit ja tagus rituaalset qilaat-trummi, vaheldumisi jalgu tõstes ja ülakeha liigutades.

Ta seisis laudsiledal kaljul, mille meri oli ümaraks lihvinud ja triibuliseks värvinud. Vana mees hoidis ühes käes ümmargust lapikut trummi ja tagus seda teise käe peopesaga, lauldes vaikseid kablikke palveid mere tumehalli jääkülma sügavusse.

Jakob rebis pilgu trummimehelt lahti ja asetas käe jääpangale. Tundis, kuidas külm otsekohe naha alla tungis. Trumm ja laul hoidsid teda lummuses.

Sada tuhat aastat tagasi sadas selle jääpanga vesi pehme lumena tol ajal veel nimetu Gröönimaa pinnale. Seal vajus lumi aastate jooksul kokku ülitihkeks jääks, võrratult puhtaks ja ilusaks.

“Kui sa hingad jää peale, siis tunned, et jää hingab vastu.”

Hääl tuli nagu maa alt ja alles nüüd märkas Jakob, et laul ja trummipõrin olid vaikinud. Ta pööras ringi ja vaatas väikese inuiti silmadesse, kes oli merele laulnud.

Vanake nookas peaga nende ees seisva meetrikõrguse jääpanga poole. “Proovi!”

Jakob astus kõheldes sammukese, hoidis suud peaaegu vastu jääd, hingas sügavalt välja ja tundis samal hetkel, kuidas külm hingus tema nägu näpistas. Ta hingas veel kord ja sulges silmad. Jää oli sama elus kui ta isegi. (lk 94)