Viktor Pelevin - Buldooserijuhtide päev (Sinine latern, 2002)

 

Lugu elust nõukogudeaegses kinnises linnas, kus idee poolest valmistatakse sõjatööstusele kõiksugu seadmeid, aga tegelikult lakutakse niisama võiduka lõpu poole. Ivan saab tööliinil obaduse praakseadmelt ning nüüd kaks nädalat peale seda õnnetusest taastudes avastab, et tal puudub side oma õnnetus-eelse minaga - mis tekitab temas veidra vastuolu ümbritseva laaberdava maailmaga. Pähe tikuvad koguni veidrad müstilised nägemused, mis interpreteerivad ümbritsevat reaalset ja ideoloogilist maailma vähe veidralt. Ent ühel hetkel saabub … mälestus, mis tema ülesandeks tegelikult olema peaks (mis 30 aastat peale teksti ilmumist on vast taas aktuaalseks saanud).

Eks sellist jaburat ja jõhkra nõukogude elu on vahel päris hea väikestes kogustes lugeda, ja eks Pelevin ikka keerab seda olustikku õige painajalikuks (prügimajandus ja noorsugu ja muidu joove jne jne). Kerge paralleel tekkis Jelizarovi “Raamatuhoidjaga”, ainult et … Pelevin on sellist elukorraldust küll ja küll lahti kirjutanud - kas siin muuhulgas aimub nõukogude korra lõpp (jajah, isemajandavad sõjatehased?). Aga jah, need peategelase irreaalsed müstilisevõitu kogemused ja muidugi töökangelaste argipäev, eks see on paras kompott.

Buldooserijuhtide päev tähistab muidugi midagi muud kui austusavaldust buldooserijuhtidele. Ikkagi kinnine linn oma traditsioonidega (kuigi seda vist ei öeldud otse välja, et tegu kinnise linnaga).

ulmekirjanduse baas

Viktor Pelevin – S.N.U.F.F. Ut00pia (2014)

Vast seni kõige tüütum Pelevini romaan (mälu järgi polnud “Libaloomgi” suurem lugemisrõõm). Kui lugedes jälgid leheküljenumbreid, et näha kui palju on veel teksti lõpuni, ja tunned tuska, et miks see kõik nii kaua aega võtab, siis... jah.

Võibolla see tekst imiteerib tekstiredaktorit, millega seal kolmanda aastatuhande Big Byzis avalikkusele tekste vorbitakse, ja sellest siis selline... lõputu jama ja loba ja targutamine ja hämamine, mis muudab raamatu lugemisel aju tardunud süldiks. Pool teksti on peategelase tehisnaisest ja sellega jamamisest. Kuidas tehisnaise suhtuda. Mil viisil see suhtleb omanikuga, milliseid mõnusid ja valusid ta oma tarbijale pakub. Milline on üldse erinevus inimese ja tehisinimese vahel, kumbki pole tegelikult oma saatuse sepp. Et noh... jaa. Juba esimesed sada lehekülge arutelusid muudab selle teema enam kui tüütuks, see pole kokkuvõttes muud kui autori soov lugejaid raputada, pakkuda neile (mõneti turvalist) perverssuste ja jälkuste maailma. Mitte et ma vankumatu moraalijünger oleks, aga selline lõpmatu tampimine on lihtsalt tüütu.

Kui järele mõelda, pole Pelevin oma romaanides kunagi suuremat loo jutustajaks. Ta pistab tegelased situatsioonidesse ning seejärel nüpeldab neid, vahel kuni verest tühjaksjooksmiseni. Ja see kõik muidugi looritatud tugeva müstitsismi vürtsiga. Iseenesest midagi toimub kogu aeg, aga see oleks lugejale nagu katseklaaside uurimine – toimuvad katsed, mil mõni erandlik (või vastupidi – midagi üdini labast või argitobedat) situatsioon on taasloodud katsejälgijat selge õrritamissooviga võtmes. Et oleks, millega vastuvõtjat ärritada!

Nii ka siin romaanis on tegevus justkui vati sees, peamine on Pelevini lõpmatu möla. Romaani teine jutustaja (seda küll õigemini tehisnaisega jamaja suu läbi) kogeb niisamuti selle maailma metafüüsilist külge, mis on Manitu ja blablabla – kuidas see lugeja kogemustega tänasest maailmast ja selle võimalike arengutega kokku kõlksub, milliseid huvitavaid ja ärritavaid sünapse see lugeja kogemustes torgib. Kõik kokku on nagu kollane esoteerilisemaiguline ilukirjandus. Tahtmise korral annaks selle peal igasugu mõttevilju küpsetada, aga kui autori konstruktsioonid tunduvad õõnsad, ega siis pole suuremat tuju pliidi all tuld hoida.

Ehk olen ignorantsuses ebaõiglane romaani mitmete võimalike väärtuste osas, kuid see lugemine läks siis sedamoodi ja ei ole tahtmist rohkem kirjutada. Mulle tõesti ei meeldi raamatute kohta halvasti öelda, üldiselt pole raamatute kirjutamine mingi naljaasi (no on muidugi konveiereid jne, aga kui palju sa seda saasta ikka loed), aga vahel viskab mingi jura üle.

“Kuid inimestele jäi hästi meelde, et sõjad algavad siis, kui uudised ja filmid vahetavad koha. Ning ellujäänud otsustasid need ühendada, et äravahetamist enam kunagi ei toimuks. Inimesed otsustasid luua “filmuudised” - universaalse tegelikkuse, mis ühtse soonena kulgeks läbi reaalsuse ja fantaasia, kunsti ja informatsiooni. See uus tegelikkus pidi olema kindel ja igavene. Ehe nagu elu ise ja niivõrd ühetähenduslik, et mitte keegi enam ei suudaks seda pea peale pöörata. Selles pidid kokku sulama inimolemise kaks energiat – armastus ja surm –, mida on kujutatud just sellistena, nagu nad tegelikult on. Nii tekkisid snafid – ja algas postinformatsiooniline ajastu, milles me elame.” (lk 179)

"“Kas teie usute revolutsiooni?”
Andrei-André vaatas teda ähmase vanamehepilguga.
“Ära sa, poju, seda kaamerate ees ütle, kuid enda tarvis jäta meelde – kõik revolutsioonid eranditult lõpevad meie Urkistanis vere, sita ja orjusega. Sajandist sajandisse muutub ainult nende osakaal. Ja vabadus kestab täpselt nii kaua, et jõuaksid kohvri pakkida. Kui on, kuhu sõita.”" (lk 370)

ulmekirjanduse baas

nuxxbooks

Viktor Pelevin – Libalooma püha raamat (2011)

Pelevin nagu ikka, samasugune epateerimine ja šokeerimine ning rentsli ja võimu nihkes glamuur; võiks öelda, et puudub uus kvaliteet, autori areng! Võibolla see vene eliidi demoniseerimine on üks viis reaalsust enda mõistusele vastuvõetavamaks muuta (“energeetiline must missa”, lk 177), aga pigem mitte. On siis libarebased ja libahundid asjatamas Moskvas (sutt midagi muud kui Lukjanenko libamaailm), ohtralt sabakiimlemist ja (ropp)filosofeerimist, ikka tühjus ja elu mõte ja sabata ahvide vaimupimedus, kes ja mis on ülilibaloom. (Vaikus.)

Teksti vingeimaks kohaks on ehk kirju lehma riitus (lk 204-212) – sõidetakse põhja naftaväljadele, pannakse muinasjutust välja kaevatud kirju lehma kolp mäekesele ja julgeolekumehed katsetavad libahundiks moondudes, kas nende ulgumise peale muinasjutulehmakolp halastab ja härdub ning juhatab kätte järgmise naftasoone. Naftadollarid peavad voolama, ehk nii õnnestub Venemaa päästa! Kolp härdub, sest näeb eemal libarebaselitsi kaasa ulgumas julgeolekumeeste nutulaulule (ühtlasi meenutab libaneid seda olevust, kelle pärast muinasjutus kirju lehm maha löödi). Libahuntidel on vast elu üürike võrreldes libarebaste aastakümne tuhandete pikkuse eaga, sellest siis ehk riigitruudus. Raamatu viimane kolmandik on lõputu uinamuina, tegevus tardub ja käib üks mantratamine.

Ulmekirjanduse baasi arvamustes on romaani loost rohkem juttu.

“Minul oli kogu eelmise sajandi jooksul ainult üks tätoveering – kaks rida, mis luuletaja W.H. Auden on igaveseks mu südamesse põletanud ja ühesilmaline tätomeister Slava Kossoi mõneks ajaks mu õlale torkinud:
I am sex machine 

And I'm super bad. 

Selle all oli suur sinine pisar, mida kliendid pidasid miskipärast kord sibulaks, kord klistiirikannuks – võiks arvata, et tolmuse nõukogude paradiisi asukad ei teadnud tõepoolest, mis on kurbus.” (lk 124) 

“Lugemine on suhtlemine ja meie suhtlusring teebki meist selle, kes me oleme. Kujuta näiteks ette, et sa oled oma elus rekkajuht. Raamatud, mida sa loed, on nagu pöidlaküüdi-teekaaslased, keda sa peale võtad. Kui sa võtad haritud ja sügava mõtteilmaga inimesi, saad targemaks. Kui võtad lolle, saab sust endast loll. Krimkadega läbi ajada, see on nagu... Nagu pakkuda suhuvõtmise eest küüti poolkirjaoskamatule prostituudile.” (lk 133)

ulmekirjanduse baas
päevaleht
sehkendaja
avaldatud mõtted