Rob Wilkins: Terry Pratchett. Elu joonealuste märkustega

 

Jess, läbi. 
Lugesin selle raamatu läbi ainult seepärast, et Goodreads oli täis kiitvaid lugemismuljeid ja nelja- ning viietärnilisi hindeid ja ma tundsin, et pean midagi ette võtma. 

Sest nii väga, kui ma Pratchetti ka armastan (tema "Rahvas" on üks mu lemmikraamatuid), SEE raamat oli tähelepanuvääraselt vilets. 
Mitte täiesti kõlbmatu, hädapärast lugeda võis, aga Pratchett on väärt nii palju paremat raamatut, et pean virisema, kui halb seesinane on. 

Poole raamatu peal ei teadnud ma veel, mis inimene Terry Pratchett oli. Lõpus asi natuke paranes, ent olulistele küsimustele ma ikka vastust ei saanud.
Ma lugesin Pratchetti elulugu ja kuigi tema enda kohta oli vähe sellist öeldud, mis mulle ei meeldiks (kuigi oli - mis mõttes sa teed samu traumeerivaid ja vastikuid nalju, mis sulle endale töötajana 30 aastat tagasi sügava jälje jätsid, nüüd omaenda töötajatele? Miks?!), kirjutaja hoiak häiris mind kui lugejat ikka kõvasti.

Ja see kirjutaja oli Terry sõber 20 aastat vähemalt.
Midagi pidi temas Pratchettile meeldima. Aga mina ei taluks seda inimest vist päevagi.

Ta pillub kuulsaid nimesid (et ma olen ulmekirjandusega kursis, on neist tubli kolmveerand mulle ka tuttavad) igal võimalusel. "Nemad olid Terryga koos tema esimestel ulmekokkutulekutel." "Temaga rääkis ta 1978 aastal." "Tema meeldis Terryle, kuigi nad kunagi ei kohtunud." "Tema luges Terry raamatut ette seal-ja seal." "Tema andis X auhinna Terryle kätte Y sündmusel."
Miks ma seda teada tahaksin?! Mis tähtsust sel on? 
Ainus võimalik vastus on, et Rob Wilkinsi arust see on oluline.

Lisaks: thefakk on mul vaja teada iga krdi sõiduriista kohta mille Pratchett omandas, et mis iseloomuga, kui palju roostet sel just oli, kus käivitus ja kus mitte ja mis juhtumisi sellega ette tuli.

Ma tean Pratchetti esimese rolleri kohta umbes sama palju kui ta naise kohta.

Naise nimi on Lyn. Tal olid heledad juuksed, ta oli väga ilus, luges "Sõrmuste isandat" rongis, tegi oma diplomitöö (kaanekujundus) raamatule, mida ma lugenud pole, esimesene sõna oli "hapu") ja ... .... ei olnud pirtsakas ja neil klappis. Talle lendas ükskord pesu kuivama riputades mesilane juustesse.

Rolleri halba käitumist, mittekäivitumist, tema lükkamist sinna ja tänna ja muidugi marki (mida ma ei mäleta), on vist rohkem kirjeldatud. Lõpuks maeti ta mingi taluniku maadele sügavasse auku. Oli vanaisa oma, enne kui Terryle sai, raudrüütaolise kestaga, nii et putitamisel olid alati sõrmed ohus, sest raudrüü tuli üles tõsta ja võis alla langeda, vana inglise asi, kole kui öö.

Ma tean, et Terry ja Lyn kasvatasid palju oma toidust ise aastakümneid. Aga ma ei tea, kelle idee see oli, mida teine sellest mõtles, kust hangiti kanad ja kitsed. Ma ei tea, kes aeda haris, kas neil olid mingil ajal selleks aednikud, kes tegi põhitöö. Ma ei tea, kes kitsi lüpsis ja kes mune korjas ja kas vanadest kanadest tehti suppi või löödi maha ja anti naabri koerale või mingi muu variant. Ma ei tea, miks neil rohkem lapsi polnud kui üks. Ma tean, et mesilased olid rohkem Terry rida ja et ta pidas kilpkonni, ent kas tal oli mõni lemmik või kas nad jalutasid aias või kas peeti ainult maismaakilpkonni, mitte vee omi - pole aimugi. 

Ma tean tema toimetajate nimesid - üks jäi isegi poolest saati meelde, Philippa Midagi - ja hulka inimesi, kes ikkagi ei teinud Terry raamatutest lõpuks filme. Ma ei tea, mida ta hommikusöögiks sõi. Ma loen mõnesid nalju ja humoorilisi märkusi, ent ma ei tea, kes oli see inimene, kes neid nalju tegi. 

Rääkimata sellest, et raamatu keel on igav. Kus on kujundid, kalambuurid, sõnamängud, meeleolu loovad kirjeldused? Kus on sära? See on tuim tükk, Eesti Naise artiklid on ka mõnel juhul paremad.

Lugesin ja mõtlesin, miks seda raamatut kiidetakse. Sest Terry Pratchett on nii hea autor? Sest tema surmahaigus (pea neljanik raamatut räägib sellest) on karm ja põnev teema ja surev mees huvitavam kui elav mees? Sest enamik inimesi armastavadki kuulsaid nimesid ja ereduseta lugusid?  

Kas keegi ei tahagi teada, kes Pratchett oli?!

+ Rob Wilkins on argpüks. 
Tema suhtumine eutanaasiasse kutsus mus esile sügava põlastuse. Tema suhtumine surevasse Terrysse masendab mind - kurat, sul on ahastus ja kahju? Tahad ta väärikust mitte ohtu seada?
Mees, sul on sõber, kelle elu hakkab otsa saama, aga kellele saaks teha veel raasuke rõõmu. Ja sina arvad, et istugu ta kodus ja olgu oma põiepidamatuse ja hirmudega parem peidus? 
PFFFF!!!!

Ma lähen panen selle raamatu kuskile avalikku raamatukappi. Vbla sellesse, mis Nõmme Kultuurikeskuse juures on. 
MINA seda endale ei taha.

Postimees
Sulepuru
Hyperebaaktiivne
Sinijärv

Terry Pratchett - The Sea and Little Fishes (A Blink of the Screen, 2013)

 

Taas on vaatluse all Pratchetti suur lemmik Weatherwax, kes on teadagi nõidadest ülim. Nagu seda on tõestanud iga-aastane nõidade mõõduvõtmine. Ainult et nüüd puhuvad uued tuuled, sest esile on tõusnud organiseerija, kes pakub välja, et Weatherwax sellel võistlusel enam ei osaleks - sest teistel nõidadel pole motivatsiooni kaasa lüüa, kui neil puudub niikuinii võiduvõimalus.

Weatherwax on teatud segaduses ja millegipärast soostub selle ettepanekuga - kuid Nanny Ogg on kindel, et ta sõber asja nii ei jäta ning Nanny jääb kannatamatult ootama, et mida õieti Weatherwax ette võtab. Kes otsustab hakata heaks nõiaks … mis tekitab ühiskonnas paraja segaduse.

Lugu nähtud läbi Nanny Oggi kogemuse, olles omamoodi vahelüliks Weatherwaxi ning nõidade ja tavaliste inimeste vahel. Eks see on justkui järg “Õed nõiduses” romaanile - kui seal püüdis noorem nõid Magrat moodustada tsunfti Oggi ja Weatherwaxiga, siis nüüd püütakse nõidu organiseerida nö ametiliiduks. Aga noh, organiseerimine (ja ise juhiks saamine) eeldab veidi teistsugust soolikat. Nagu Pratchetti sissejuhatusest aru sain, on hiljem seda teksti kasutatud romaanis “Carpe Jugulum”.

Terry Pratchett - Nõiad võõrsil (2003)

 

Pratchetti järjekordne terve mõistuse romaan, järg siis “Õed nõiduses” raamatule, niinimetatud Weatherwaxi tsükkel.

Seekord sureb raamatu algul haldjast ristiema ja et ta pole endale järglast välja õpetanud, paneb ta selle koorma (või noh, võlukepi)  Magratile, kes tema juures käis. Ülesandeks on siis päästa kauges Genuvas üks Nõgitriinu nimeline tütarlaps, et see kindlasti ei abielluks printsiga. Eraldi on kirjas välja toodud see, et ettevõtmisse ei tohi kaasata Weatherwaxi ja Nanny Oggi.

Nad rändavad Genuvasse luudade seljas, lisaks on Ogg kaasa võtnud oma kassirajaka Greebo. Magrat ja Nanny aimavad, et eesootavaga seoses on Weatherwaxil mingi oma saladus, mida see aga jagada ei soovi - kuni viimaks Genuvas saadakse teada, millega minnakse vastakuti ja miks see prints selline … sobimatu on. Lisaks tutvutakse Genuva eripäradega ehk voodoo maagiaga. Nõgitriin on suuremas hädas kui arvatakse … ja Weatherwax satub kokkupõrke järel koguni teispoolsusse.

Ausalt öeldes ootasin mingil moel nähtavamat muinasjuttude dekonstruktsiooni, aga eks seegi doos leevenda veidi nälga. Sarnaselt Porgandiga kirjutab Nanny Ogg kirju kodustele, eks siin nõidadele ole kõiksugu eksootikat. Ja noh, muidugi see tervemõistuslikkuse teema, isegi kui selle tarvis tuleb järgida Weatherwaxi sõnu, mitte ta tegusid.

““Kas su hinges pole üldse mingit romantikat?” küsis Magrat kaeblikult.

“Ei,” vastas Vanaema. “Ei ole. Ja tähed ei hooli meie soovidest ja võlukunst ei muuda midagi paremaks ja mitte keegi, kes käe tulle pistab, ei pääse kõrvetamata. Kui sa tahad nõiana üldse midagi väärt olla, Magrat Garlick, pead selgeks saama kolm asja. Mis on tõeline, mis ei ole ja mis vahet neil on …”” (lk 146)

 

“Teised kaks jäid kumbki oma tusa sisse istuma. Vanaema vaatas liikumatult enda ette.

“Sa ei peaks tõesti seda nii südamesse võtma, et inimesed sinu vastu austust üles ei näita,” valas Magrat kaaslases küdevasse tulle leevendavat õli. “Minu vastu pole keegi peaaegu kunagi mingit austust üles näidanud. Sellest pole midagi.”

“Kui sind ei austata, oled sa eikeegi,” vastas Vanaema äraolevalt.

“Oh, ei tea. Mina olen alati kuidagi hakkama saanud,” arvas Magrat.

“Sellepärast, et sina, Magrat Garlick, oled märg kana,” ütles Vanaema.” (lk 169)

 

“Ja - Nanny Ogg pidi seda tunnistama - Lily Weatherwax nägi noorem välja. Tal oli samasugune näokuju ja Weatherwaxide klaar jume, aga näis … vähem kulunud.

Kui kuri olemine niimoodi mõjub, mõtles Nanny, oleksin võinud aastate eest seda ka ise katsetada. Patu palgaks on surm, kuid see on ka vooruse tasuks, ja kurjad saavad vähemalt reede õhtul aegsasti töölt koju.” (lk 250)

Terry Pratchett - Õed nõiduses (2001)

 

Pratchetti Kettamaailm on mul senini üsna poolikult läbi loetud, kuna omal ajal tundus, et eelkõige huvitavad need Ankh-Morporkiga seotud romaanid ning see nõidade ja seiklevate võlurite teema jätab vähe külmaks. Aga nüüd lugesin kuskilt sisukokkuvõtet nõidadest, kes puutuvad kokku eri muinasjuttude süžeedega ning võtsin raamatukogust selle raamatu. Oleksin küll pidanud võtma “Nõiad võõrsil”, aga nimi oli juba ununenud.

Lugu on siis Lancre nimelisest pisikesest kuningriigist, kus mõrvatakse kuningas. Tahtmatult nende sündmustega kokku puutuv nõidade kolmik päästab kuninga imikust järeltulija ja saadavad selle koos rändnäitlejatega minema. Kuninga tapnud abielupaar ei ole just kõige normaalsem (mitte et keegi seda ootakski) ning nad armastavad võimu ennast, mitte seda maad, mida nad nüüd tõusid valitsema. Ja sellest maast mitte hoolimine hakkab Lancre enda maale vastu - sedavõrd, et vanaema Weatherwax  otsustab selle järeltulija kiiremaks üleskasvamiseks ajaga 15 aastat edasi hüpata, mille tulemusel on nüüd titast saanud tubli Tomjon, kes oma näitlejatest vanemate järeltulijana sirgunud vägagi sugestiivseks esinejaks.

Lancre valitsejad otsivad üha võimalusi, kuidas oma võimu kindlustada ja neid tüütuid nõidasid kaelast ära saada ning kuningakoja narri õhutusel otsustavad palgata näitetrupi, kes tuleks Lancresse esinema ning esitaks sellise näidendi, mis esitaks soodsas valguses uusi valitsejaid (ja mustaks nõidasid). Selleks saadetakse narr Ankh-Morporki, kus see palkab selleks Tomjoni vanemate näitetrupi - pahaaimamatu troonipärija siis rändabki tagasi Lancresse.

Nojah, sellest kokkuvõttest jäi täiesti kõrvale kolme nõia elu ja melu, mis tegelikult ongi romaani selgrooks. Ausalt öeldes ma ei oskagi enda jaoks sõnastada, mis on selle romaani Suureks Ideeks; on lihtsalt selline seikluslik fantaasialugu. Muidugi, takkajärgi selgus, et Pratchett on ette võtnud Shakespeare’i loomet (jajah, “Hamlet”, kahjuks pole senini lugenud “Macbethi”). Vast kõige rajum on ikka see 15 aasta ajahüpe, sellist deus ex machina võtet ei julgeks vast ükski enesest lugupidav autor niisama ette võtta, aga noh, Pratchett võib. Eks see Kettamaailm oli autori jaoks pidevas arenemises, kas mitte hilisemates romaanides polnud Lancre vähe olulisem maakoht kui selle raamatu pisikuningriik.

“Magrat kõhkles. Alasti tantsimist ei söandanud ta siiski soovitada.

“On üks laul,” ütles ta. “Täiskuu kiituseks.”

“Kuu pole täis,” täpsustas Vanaema. “Ta, kuidas seda öeldagi - paisub.”

“Ta on sedapsi,” ütles Nancy kohusetundlikult.

“Ma usun, et see on täiskuu kiituseks üleüldiselt,” väitis Magrat huupi. “Ja siis peame me oma teadvuse äratama. Ma kardan, et selleks peaks küll täiskuu olema. Kuu on väga tähtis.”

Vanaema heitis talle pika, kaalutleva pilgu.

“Ah sihuke siis ongi sinu moodne nõidus?” päris ta.

“See on osa sellest, Vanaema. Sinna juurde käib veel palju muud.”

Vanaema Weatherwax ohkas. “Mina arvan, et igaüks jäägu oma liistude juurde. Ma oleks vana jobu, kui ma laseks mingil kumaval kivikeral endale öelda, mida mina tegema pean.”

“Jah, persse see kõik,” ütles Nanny. “Neame parem kellegi ära.” (lk 170)

sulepuru

Terry Pratchett - Final Reward (A Blink of the Screen, 2013)

 

Dogger on kirjutanud pika seeria Erdani nimelisest fantaasiakangelasest ja on otsustanud nüüd ametialaselt uue lehekülje pöörata: 26. raamat ja viimaks hukkub Erdan. Kõik.

Ainult et ühel hommikul seisab Erdan ta ukse taga - hiiglaslik kangelane on nüüd tõusnud jumalate kotta, kus ootavad teda pidustused aegade lõpuni. Doggeril on keeruline seda ette kujutada, kuidas see peaks toimuma tema Londoni korteris. Või miks ta üldse Erdanit ja tema hiiglaslikku mõõka (mis tahab juua verd) näeb. Ta ei oska muud teha kui panna Erdanit telekast seebikaid vaatama. Kuidagi tuleb veel kohtuda naisega, et sellega suhteid parandada - kes süüdistab Doggerit, et see ei tegele probleemidega, vaid projitseerib neid Erdani sugusele kangelasele jne. Ja mõõk tahab verd juua.

Nagu Pratchett sissejuhatuses kirjutab, on see Doggeriga juhtuv talle südamelähedane (ikkagi … autor) ja eks mitmel puhul mõelnud sellest tekstist edasi romaani kirjutada; tõesti, siit võinuks mõndagi edasi areneda.

Terry Pratchett - Theatre of Cruelty (A Blink of the Screen, 2013)

 

Lühike lugu Vahtkonna sellest ajast, kui sellega on äsja ühinenud Porgand. Ja noh, korravalve pole enam kunagi endine, eksole.

Colon ja Nobbs leiavad surnu, kes on ilmselgelt mõrvatud, aga niimoodi kahtlaselt - haavu oleks justkui liialt eri sorti, ja mis veel üllatavam, tapetul on senini taskud peenraha täis. Colon on veendunud, et sellest juhtumist tuleb Vimesile ausalt rääkida (ikkagi uued ajad). Vimesile peagi selgub, et omakorda on hakanud juhtumit uurima Porgand.

Porgand otsib üles linna haigeima mehe - et kohtuda Surmaga ja talle esitada paar küsimust. Peale seda vestlust avastab Surm, et ta on esimest korda aidanud korrakaitset, aga kuidas ta õieti aitas, seda ta küll ei mõista. Küll aga sai Porgand idee.

Üpris lühike lugu, mille peamiseks võluks on kohtumine Vahtkonna varasema koosseisuga - enne kui sinna tulid kõiksugu olendid trollidest pöialpoisteni. Ja noh, eks siis eelkõige naudime Porgandit tuntud headuses. Loo pealkiri … sellest võinuks Pratchett romaanigi kirjutada, aga kas just 20. sajandi modernsem teatritegemine oleks teda inspireerinud (kuivõrd “Õed nõiduses” (mille kohta peaks peagi postituse tegema) puhul oli ta juba ette võtnud Shakespeare’i loome kasutamise).

Terry Pratchett: Rahvas

Kas ma just lugesin täiuslikku raamatut?

Kas see ongi Raamat, põhjus, miks kõik raamatud olemas on ja kuhu pürgivad ja See Ongi Põhjus?
Tunne on küll selline. 

Ja ometi pole see midagi erilist. Täiesti tavapärane lugu katastroofist, ellujäämisest, noorukieast ning isegi Kuri on olemas, võitlus sellega ja ma vist ei riku kellegi lugemisrõõmu, kui ütlen, et Kuri võidetakse. 
Ja ometi ... 
Ja ometi. 
Tegelased, kes mõtlevad. 
Tegelased, kes arenevad. 
Tegelased, keda ma saan uskuda, ning samas mitte vihata, sest nad on nii jäigad, paindumatud, juhmid. Tegelased, kes on inimlikud moel, mida ma mõistan ja austan.
Ka Kuri on usutav, naeratav, omamoodi sarmikas. Kuri ei ole minu jaoks raamatu kõige kurjem osa.
Vat jäikus on vist asi, mida ma inimestes enim vihkan ja millega mul on maailmaraske leppida. Aga selles raamatus oli jäikust just parasjagu ning isegi jäigad tegelased paindusid - kui nad just enne surma ei saanud. 
Olid Inglased. Olid Metslased. Oli erinevate tõdede ja kommete põrkumine, põimumine, omavahel sobitumine. Oli palju pisikesi fakte, mis oleksid tõesed ka meie maailmas, andmas vürtsi loole, mis siiski väljamõeldis. 
Üks väga hea võte oli mäng keeltega. Me ei saanud ühegi tegelase vaatekohta, et teine jahvatab midagi arusaamatut - MEIE saime kõik teksti endale arusaavana, ent nemad seal raamatus ei saanud samas üksteisest aru. 
See on vist kõige parem erinevate keelte kasutus, mida ma eales näinud olen.

Lugu oli olemas, alguse ja lõpuga - ent see ei olnud lühike ja lihtne lugu. Algab katastroofiloona, kasvab inimkogukonna looks, sees on armuliin ning ropu suuga papagoi. Arutatakse usu üle, kas sisemised hääled on tegelikult välised või ikka tegelikult TEGELIKULT sisemised, mis on tõde, kus on tõde, kus on tõeline koht ... ja kuni lõpuni, päris lõpuni välja ei ütle raamat ära, et kas teadmine või usk, kumb on õige lähenemine elule ja maailmale. 
Jätab selle lugeja otsustada. 

Olen hurmatud, austusest kummuli ja segaduses, sest nt BAASis üks arvustaja arvab, et loetav, aga mitte enamat. 
Kuidas me nii erinevalt näeme? 
Sest minu jaoks tundub see tõesti ideaalse raamatuna. Mitte midagi pole puudu. Mitte midagi pole üle. Kogu aeg on põnev. Ja samas laseb ajul lakkamatult tööd teha. 

Loteriis varem
Hyperebaaktiivne

Terry Pratchett - Troll Bridge (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Autor kirjeldab taas seda pinget, mis tekib uue ja vana elukorralduse vahel. Uues maailmas on elu parem (kapitalism!), aga … enam ei tehta kangelastegusid; neist vaid räägitakse õhtuti lastele enne magamaminekut.

Ja kus on kapitalism, seal on on muidugi ka aina kasvava majanduse tõttu suurem vajadus ressursside järele, nii on põllumajanduse tarbeks kasutusele võetud kõnnumaad ning puidutööstuse vajadusteks raiutakse legendaarseid metsi maatasa.

Barbar Cohen on üks neid vana maailma kangelasi, kes veel vanas eas tahab teha ühe meheteo - ehk maha lüüa mõni troll, kes kimbutab sildu ületavaid inimesi (jajah, ka Gaimanil on jutt “Trollisild”). Kui Cohen jõuab ühe sellise kivisillani, selgub, et trolli mahalöömine on veidi keerulisem kui lihtsalt üks legendi väärt tapatöö. Sest noh, ka trollil on raske elu (rääkimata sellest, et tal pole varandustki hinge taga), vaja pere ülal hoida ja puha. Ajad pole enam need.

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett - Rahvas (2020)

 

Romaani võiks nimetada utoopiaks - milline oleks parem maailm, kui inimesed elaksidki … enamvähem arukalt (ja teadust austades) ja oma (kultuurilistest) eripäradest lähtuvalt (sest utoopiline ühiskond ei saa tegelikult olla ühe latiga löödud). Pratchett lähtub (sõltuvalt oma päritolust?) koloniaalpärandist, nii on siin nö kokkupõrge 19. sajandi Briti impeeriumi ja Vaikse ookeani pärismaalaste vahel, mis lõppeb siis (kuivõrd tegu on positiivse programmiga) nö utoopiliselt, mõlemad maailmad (ehk siis eelkõige muidugi väiksem osapool) säilitavad oma eripärad, ent rahumeelsel viisil laenavad teineteisele mõndagi - pärismaalastele teadust, impeeriumile mõistvust. Nagu autor järelsõnas rõhutab, on siin tegu ühega paljudest alternatiivmaailmadest (nö hilisem Pikkmaa?) - juba põhjus, miks hakkab impeerium korraga Vaikse ookeani saari läbi kammima, on vähe … utoopiline,

Lugu siis sellest, kuidas Vaikse ookeani üht pisikest saarestikku tabab ilmatu tsunami, mis tapab enamvähem kogu elanikkonna (järelkaja 2004. aasta jõulutsunamile?). Oma harjal veab laine ühe brittide laeva saarele ning peale laeva metsa kukutamist jääb seal ellu vaid üks neiu - ja saarel endal on järel vaid üks noormees, kes peab nüüd tsunamijärgselt maa laipadest puhastama. Neiu ja noormees tutvuvad ning tasapisi tilgub ümbruskonna saartelt veel üksikuid ellujääjaid. Noormehel tekib paratamatult küsimus: miks nende jumalad lasid tema rahval niimoodi hukkuda, mis jumalad need siis õieti on? (Tema endaga hakkavad kohalikud vaimud rääkima, mis käsivad siis end kummardada jne.) Neiu peab nüüd hakkama end ületama ülesehitavas pärismaalaste ühiskonnas - kuidas teiste eest hoolitseda, kuidas süüa valmistada jne. Ent ta avastab peagi, et neil pärismaalastel on vägagi üllatav ajalugu (millest kohalikud ei mäleta küll midagi).

Et Euroopas möllab tappev taud, osutub selle neiu isa (trooni pärilusliinis tervelt 138. kohal asuv sugulane) korraga impeeriumi troonipärijaks, kes tuleb kiiresti üles leida, enne kui näiteks prantslased hakkavad nõudma Briti kuningatiitlit (jajah, Saja-aastane sõda jms) (trooni hooldajad on omamoodi segu sir Humphreyst ja James Bondist). Raamatu lõpus need kaks maailma kohtuvadki … ja ei juhtugi midagi hullu, pigem positiivset.

Kuigi on rõhutatud, et tegu on Pratchetti täiesti eraldiseisva romaaniga, võiks seda kergelt siduda (lähtuvalt sellest paralleelmaailma kontseptsioonist) hilisema Baxter-Pratchetti Pikkmaa romaanitsükliga, kuid siin muidugi Pratchett tahabki kirjeldada üht nägemust, kuidas meie maailm võiks toimida paremini. Autorile omasel moel see katastroofidest toibuv saar kõige õudsam koht võimalikest ning tegelased on omal moel head ja kohmakadki, mistõttu romaani lõpp pole ka täielik klišee - muidugi, sel maailmal on ka kokkupuude nö euroopaliku kurjusega, kuid niisugune eluviis peabki alla jääma.

Ühelt poolt on see üpris igav (või noh, vanamoeline) romaan, samas selline soe, positiivne lähenemine on hea vaheldus. Ning leppimine jumalatega on kah midagi väärt. Ja tuleb välja, et Eestiski on näidatud romaani dramatiseeringut.

“Tumedad, läbitungivad silmad püsisid veel natuke aega Daphne näol, siis tundus, et ta oli mingi proovi läbi teinud.

“Sa oled väga tark,” lausus vanamees häbelikult. “Ma tahaksin ühel päeval sinu ajud ära süüa.”

Etiketiraamatutes, mida vanaema oli Daphnele peale sundinud, päris selliseid juhtumeid ei käsitletud. Rumalad inimesed muidugi ütlevad ka lastele: “Sa oled nii armas, et tahaks kohe su nahka pista!”, aga kui seda ütleb sõjamaalingutes mees, kellele kuulub rohkem kui üks pealuu, ei tundu see jamps enam nii naljakas. Viisakate kommetega neetud Daphne leppis sõnadega: “Väga kena teist nii öelda.”” (lk 318-319)

ulmekirjanduse baas

Stephen Baxter, Terry Pratchett - Pikk-Kosmos (2017)

Vahel tundub, et nii mitme raamatu (maa, sõda, marss, utoopia) puhul oleks võinud piirduda kahe esimese raamatuga ja sealseid sündmusi põhjalikumalt lahti kirjutada. See Marsi ja kosmosega jändamine läheb kuidagi liialt muinasjutulikuks, pakutav lillelapsefuturism jääb mulle üha kaugemaks. Nii on selle raamatu huvitavamad peatükid  ehk need, kus vana Valiente on järjekordsel hingamisretkel, ning satub koos trolliga jälitamise käigus sellesse hiiglaslikku metsa, kus ökosüsteeem toimib õige… kummaliselt. Huvitav fantaasia, mis ärgitab kujutlust, samas kui raamatu finaalis olevad retked galaktika keskmesse jäävad lihtsalt… tavapärasteks sammudeks. Parem mikro kui makro - või siis lihtsalt mu kujutlusvõime on niivõrd tönts, et kõiksugu grandioossus jääb hoomamatuks.

Teosest on raske Pratchettit leida, eessõnast selgub, et alates 39. peatükist ongi vaid Baxteri kirjutatu - kus huvitaval kombel ongi justkui kontsentreeritum tekst kui raamatu esimeses pooles. Teoses on küllaga viiteid mitmetele tänapäevakultuuri nähtustele - nt ulmeteostele, filmidele kui seriaalidele (jajah, intertekstuaalsus).

Vahel tekib mõte, et miks üldse on vaja Joshuat ja Nelsonit nii aktiivselt tegelaskonda, teksti selgroo tarvis neid otseselt vaja pole - jajah, mehed on nüüd vanad ja elu jooksul nii mõndagi kogenud ning eks selliste vanainimeste tegevused mitmekesistavad romaaniilma, Aga samas, mida oleks romaan kaotanud, kui nad poleks enam nii esiplaanil olnud - kuid muidugi, kui tegemist selle sarja viimase romaaniga, siis ikka soe hüvastijätt jne.

Aga jah, raamat siis sellest, et olgem inimlastega sõbralikud ja uudishimulised, siis avanevad (avatakse) meile hoopis uued perspektiivid jne.

“Joshua kummardus kangelt illuminaatorile lähemale ja vaatas seniidile, kus päikese loojumisega samal ajal ilmusid nähtavale tähed. Kuid see tähemaastik ei olnud Joshuale ühestki Pikkmaa maailmast tuttav ja see ei meenutanud ka Plejaadide taevast. Ta nägi hulka tähesarnaseid taevakehasid, mis täitsid taeva tihedalt, kuid lähemal uurimisel selgus, et mõned neist on hoopis täheparved, taevas oli tuhandeid Plejaadide koopiaid.” (lk 315)

reaktor

Terry Pratchett, Stephen Baxter – Pikk Utoopia (2016)

Peale VanderMeeri raamatut mõjub see teos üsna tavapärase ulmeromaanina. Joshua, Lobsang ning vanad ja uued semud puutuvad nüüd kokku ohuga, et nende Pikkmaad ähvardab... paralleelne Pikkmaa, mis ida-lääne kulgemise asemel liigub põhja-lõuna suunal; nii on siis tekkinud ristumine. Oht siis selles, et seal on asunud tegutsema tegelased, kel eesmärgiks agar maailmaruumi hõivamine, mis võiks edasi levida meile tuttavale Pikkmaale. Kuid peategelased ja nende erinevad kaaslased otsustavad jõud ühendada ja vastu hakata – mis omakorda viib üsna traagiliste olukordadeni.

Seekordne romaan voolab üsna tasaselt, pea terve raamat käib vaikne ülesehitus oodatavaks konfliktiks. Sellise aeglase minekuga saab tutvuda mitmete tegelaste lugudega (näiteks Joshua eelkäijate looga); muuhulgas hakkab kooruma kurb tõsiasi, et Pikkmaale levinud inimhorde ootab ees... arengus nö tagasilangus – peale Null-Maa põrmu langemist pole lihtsalt enam võimalik teadust ja tootmist tasemel hoida. Inimestel pole enam otsest kohustustki talumaks meeletuid pingutusi – piisab, kui elushoidmiseks kõrvalmaailmade vahel liikuda, alati on kuskil mugavam ja parem. Nii on ühtlasi soikumas kosmosevallutamise projekt – kasvõi ainelised võimalused on kokku kuivamas. Kui niipalju erinevaid uusi maailmu on käeulatuses, milleks siis teadusele või tootmistööle pühenduda – mis omakorda ennustab häda uuele superinimeste soole ehk Järgmistele, kel on hädasti vaja, et keegi teeks nende heaks musta tööd.

Eks teksti melanhoolia ole osaliselt põhjustatud ka sellest, et neljandaks raamatuks on hakanud peamised tegelased vananema, esimese raamatu sündmustikust on möödunud ikkagi üle kolmekümne aasta. Traditsioonilist pereõnne keegi suurt ei koge, kogu aur läheb Pikkmaad tabavate eri probleemide lahendamisele. Ja nagu öeldud, pole oodata, et tulevik säraks just innovatiivselt.

Mõneti keeruline on arvata, et kus siin Baxteri kirjutatus on Pratchetti panus. Aga nagu võib aru saada, on koguni oodata ühisautorluse viiendat raamatut.

Terry Pratchett – Karjase kroon (2016)

Pratchetti viimane romaan on empaatiast (vt Tiffany ja endise haldjakuninganna vestlust), lugu mõistlikust ühiskonnast – jah, inimesed on paratamatult vigadega või koguni pahatahtlikud, aga üksteisest hoolimine kaalub kõik hädad üle. Ole eriline, ole vigadega, aga ära ole põhjani sitapea ning vajadusel ole teistele toeks. Et siis jah... inimene saab normaalselt eksisteerida inimestega (ja teiste olenditega) kooskõlas, teisi arvestamata oled... noh, „loom“ pole selle raamatu kontekstis just kõige õigem sõna. Mõnes mõttes kirjeldab Pratchett utoopilist ühiskonda (muidugi, milline ilukirjanduslik teos on realistlik, kuidas on võimalik reaalsust kirja panna?).

Aga jah, lugu siis sellest, kuidas peale Weatherwaxi lahkumist saab Tiffanyst kõige tähtsam nõid ja kuidas noor naine peab vastu astuma haldjate järjekordsele rünnakule. Kuid ta ei ole üksi, on ports elus ja eluta liitlasi ning mitmed ületamatud vastuolud... leiavad lahenduse. Nagu öeldud, inimene pole üksik saar jne.

Ettevaatlikult võiks järeldada, et Tiffany-raamatud on vähe paremad kui Pratchetti viimase aastakümne Ankh Morporki raamatud – tekst ei jookse liialt laiali eri tegevusliinide vahel, pole võistlust kildude rebimises jne. Tegemist on tavamõistes... romaanidega. Mõneti üllataval kombel võitis just see romaan Locuse auhinna YA kategoorias.

lugemispäevik

Terry Pratchett, Stephen Baxter – Pikkmarss (2015)

Raamatusari on jõudnud kolmanda osani (varem ilmunud “Pikkmaa” ja “Pikksõda”) ja küllap võiks Baxteri sulest neljandatki oodata – eks omamoodi küsitav ole, kui palju oli Pratchett seotud selle raamatu kirjutamisega (muidugi, omaette küsimus ka selles, miks ma arvan, et Pratchettist polnud selliste SF-visioonide elluviijat). Niisamuti huvitav, et kaks briti autorit kirjutavad maailmast, mis on niivõrd ameerikakeskne.

Siin raamatus kolm tegevusliini: Pikkmaa edasiavastamine (Maggie juhitav ekspeditsioon jõuab tervelt 250 miljoni Pikkmaa kaugusele), Pikkmarsi avastamine (kolm miljonit marssi, enne kui Sally isa leiab selle, mida otsis) ja nö Pikkinimesed (ehk siis superintelligentne inimrass, mis arenenud Pikkmaa tingimustes).

Pikkmaa erinevad maailmad ja nende võimalikud arengustsenaariumid on päris huvitavad ja aegajalt pöörase fantaasiaga vürtsitatud. Pikkmarsi osa läheb veelgi ulmelisemaks – millised võinuks olla Marsi arengud, ning need harvd marsid, kus leidub elutegevust kui sellist; ja lõpuks see taevalift, mida Sally isa otsis, mille abil saaks inimkonna järgmist hüpet edasi valmistada. Nagu öeldud, lähevad Pikkmarsi peatükid kuidagi... liialt ulmeliseks; Pikkmaa idee veelkordne ja äärmuslikum lüpsmine, mis hakkab vähe kujutlusvõimele vastu.

Ja siis Pikkinimesed ehk need Järgmised – inimestest põlvnevad ning eellastest kordi ja kordi intelligentsemad noored, kelle tegude motiivid võivad tunduda inimestele (ehk “tuhmidele”) vägagi kahtlased ja diktaatorlikud. Ühesõnaga, inimestele tekib mõte enda turvalisuse huvides need Järgmised inimkonnast eraldada või ka viimase abinõuna nad üldse hävitada. See hirm Järgmiste ees (ja samas ka Järgmiste endi teod) ei tõota just head.

Ühesõnaga, raamatu lõppedes jäi mitmeid intriige, mida võiks edasi ekspluateerida – kas ja kes võiks Pikkmarsi taevalifti kasutada ning mis õigupoolest saab Järgmiste ja inimeste suhtest. Baxteril annab siin küllaga nokitseda, ehk on nüüdseks see raamatusari küllalt sisse töötatud ka lugejatele, kes muidu Baxteri teoseid ei loe. Sest tõepoolest, tegemist on teosega, mis pole kirjutatud umbkuivas ulmekeeles, see on loetav.

reaktor

Terry Pratchett – Nähtamatud akadeemikud (2010)

Seekord saab siis pilgu heita Vetinari eraelule – nimelt saabub talle külla Uberwaldi leedi Margolotta, ja oh seda kudrutamist ja teravmeelitsemist, mis säriseb inimese ja vampiiri vahel. Mida raamat edasi, seda inimlikumaks Vetinari teiseneb, hakkab teine lausa veiderdavaks vanameheks muutuma (kuigi “Öövahtkonna” järgi peaks ta Vimesiga pea eakaaslane olema).

Raamat ise ongi romantilisest hoost kantud ehk siis kuidas kaunis kokatüdruk ja tubli kokatüdruk endale peiud leiavad. Tõsi küll, üks peig on kokkupandud inimkeha osadest... ja kelle minevikutaak on vägagi pelutav. Palju veiderdamist on Nähtamatu Ülikooliga, ja niisamuti sellisest nähtusest nagu jalgpall, mida Vetinari heakskiidul vormitakse tänavamadinast reeglistatud spordiks.

“Viimasel ajal läks päkapikkude poodidel hästi, peamiselt seepärast, et päkapikud mõistsid kauplemise esimest reeglit, milleks on: Minul on kaupa ja kliendil on raha. Raha peaks olema minu käes ja kahjuks tähendab see seda, et minu kaup saab kliendile. Seepärast ei ütle ma: “See seal akna peal on viimane ja me ei saa seda teile müüa, sest muidu ei tea keegi, et me selliseid müüme” ega “Kolmapäeval tuleb neid tõenäoliselt juurde” ega “Me ei saa selliseid riiulitel hoida” ega “Mul on kõrini korrutamisest, et nende järele pole nõudlust”. Päkapikud mõtlesid: ma müün oma kaupa igal võimalikul viisil, välja arvatud füüsiline vägivald, sest kui ma oma kaupa ei müü, olen ma täiesti mõttetu.” (lk 174)

ulmekirjanduse baas 

Terry Pratchett – Rahategu (2010)

Seekord tahab üks kuulsusrikas aadlivõsu ise Vetinariks saada, kahtlemata veidi maniakaalne plaan. Jätkub Porgandi “allakäik”, võrreldes kasvõi ta kaaslanna Anguaga on see päkapikk-inimene Pratchetti jaoks end tegelasena ammendanud. Peale von Lipwigi ja Vetinari pealiinide on tekstis teisi tuntud tegelasi – vahtkondlased, Harry Kuningas, korraks vilksatab de Worde, kuid ajakirjanduse põhitäheks ikka Sacharissa, üle pika aja saab ühes stseenis kandva rolli Dibbler.

Lugu ise siis sellest, kuidas Vetinari vajab linna heaolu parandamiseks finantse, ent korralikuks rahastamiseks on vaja toimivat finantssüsteemi (ja siin vast postmargindus suurt ei aita). Ja selle käimasaamiseks on vaja rahanduse kallale lasta postiülem von Lipwig. Kel peagi tekib omakorda probleem sellega, et ühelt ajalehefotolt tunneb ta ära ammune partner, kes nüüd loodab Lipwigi minevikust vaikimisega postiülem-pankurilt raha välja pressida. Ja eks Ankh Morporki pank osutub järjekordseks hulluse- ja ussipesaks. Pealegi on (formaalselt) pangajuhatajaks krants (aga jah, Gaspode'st pole haisugi). Ning Lipwigi armastatu Kallike avastab maapõuest need kõige esimesed golemid, mis aastatuhandeid käsutamist oodanud... ning need osutuvad militaargolemiteks ehk siis väga võimsaks sõjarelvaks, kuid Vetinari ei taha sellisest armeest kuuldagi. Ja... ja... ja... nii edasi.

“See osa Niiske ajust, mis üritas tema suuga sammu pidada, mõtles: oleks hea, kui ma saaksin selle üles kirjutada, ma kardan, et muidu ei jää see kõik mulle meelde. Aga viimase päeva jutuajamised põrkusid tema peas siia-sinna ja sünnitasid omamoodi muusikat. Niiske ei teadnud täpselt, kas tal on kõik selle noodid olemas, aga jupiti oskas ta seda juba ümiseda. Ta peab ennast lihtsalt piisavalt kaua kuulama, siis saab ta aru, millest räägib.” (lk 98)

ulmekirjanduse baas

loterii

Terry Pratchett – Malakas (2009)

Kui eelmiste Vahtkonna ja Vimesi seikluste puhul tundus, et Ankh Morpork on sündmuskohana end suuresti ammendanud ning vahtkondlased on Vetinari käes pigem välispoliitilised tööriistad, siis nüüd ähvardab linna trollide ja päkapikkude pikaajaliste pingete täismõõduline lahvatamine.

Lisaks avastab Vimes, et ta poeg on juba üle aasta vana ja selle järeltulijaga on võimalik suhelda – ning ta võtab endale pühaks ülesandeks iga päev kell kuus lapsele raamatut ette lugeda, juhtugu linnas mis iganes. Eks see tekitab probleeme, et kella kuueks koju jõuda, aga meest sõnast!

Nojah, ühesõnaga, taas kord on lahvatamas trollide ja päkapike konflikt, veel hullem, linna alusest salajasest kaevandusest avastatakse päkapike ühe liider, kes on justkui trolli poolt maha löödud. Aga vahtkondlased ei usu, et see nii juhtus – ja üleüldse, mida päkapikud linna alt otsivad? Mida nad iga hinna eest varjavad? Veel hullem, miks üritavad päkapikud Vimesi kodus tema perekonda maha nottida? Ja probleem areneb edasi... vähemalt ei toimuks päkapike-trollide esimene lahing Ankh Morporkis endas.

Raamatu kõrvaltegelaste hulgas jälle tähtsamal kohal naised, seekord Vahtkonna enda omad – nimelt on Vimes sunnitud palkama naisvampiiri, kes äratab libahundis meeletu armukadeduse kapten Porgandi pärast. Veel hullem, Nobbsil on tekkinud suhe võrratu striptiisitariga. Ja Lõbus Pisipepu avastab, et naistega on tore hängida.

Pratchett on ikka vaimustunud von Lipwigist, nii on linlaste kõnepruuki ilmunud ohtralt väljendeid a la “pöörane nagu postiülem” jne. Seletamatul kombel on jäljetult kadunud viimaste raamatute üks enimmainitud vahtkondlasi Reg, see asemel on foonil alati märgatav ajalehefotograaf Otto. Ning seekord pole ka plaani Vetinari mõrvamiseks.

ulmekirjanduse baas

loterii

Terry Pratchett – Postiteenistus (2009)

Seekord on Vahtkond pelgalt statisti rollis – jah, taustal see igati eksisteerib ja tegutseb ning on Vetinari avalikud lõukoerad, aga see on ka kõik. Raamat on petturist Niiske von Lipwigist (jällegi to be continued aururaamatus), kellele Vetinari pakub kuritegudele karistuseks kas surma või linna postiteenistuse elustamist. Nagu selgub, pole see postiteenistuski suurem asi elu, ent agarale petturile ikkagi väljakutse. Ja kunagi oli see postiteenistus vägagi prestiižne asutus.

Huvitav, et Pratchett räägib Ankh Morporki puhul nagu olnuks see aastakümneid tagasi ametlike asutustega igati toimiv linn... aga siis vahepeal olnud suurem madalseis, millest nüüd millalgi Vetinari võimuperioodi jooksul on hakatud üle saama (kui kaua on Vetinari üldse valitsenud?). Ja omaette küsimus, et kui muidu on linna elukorraldus selline ligadi-logadi, kuidas siis Vetinari seljataga niivõrd hästiõlitatud ordnungiga masinavärk on? Kuidas on tema alluvuses niivõrd kompetentsed alluvad, võrreldes muu linna pisikuritegevusest elatuvast elanikkonnast? Jah, eks ole ka Vetinari mahitatud üsna rangelt reglementeeritud gildid jne, aga need ikkagi kahvatuvad patriitsi võimuaparaadi kõrval.

Aga jah, seepoolest erakordne raamat, et Vetinarilt ei püütagi võimu kangutada – kuigi kurikaelal on plaan tõusta tulevikus ta ametikohale. Petis von Lipwig on vast üks elusamaid Pratchetti tegelasi, teeb igasugu kahtlasi skeeme olude sunnil või isikliku vabaduse nimel ja lõpuks juhtub ikkagi head tegema (hiljuti kuskil kirjutasingi, et ega autoril pole just suuremaid õnnestumisi pahade tegelaste vorpimisel). Raamatu femme fatale on üsna korralik naine, kel enamvähem puuduvad jandilikud omadused, hüva asi seegi.

“Tuvid oli ju nii maitsvad! Võimatu on ainult ühega piirduda! Viis minutit hiljem aga meenub sulle, miks sa oleksid pidanud seda tegema:
Need olid metsikud linnalinnud, kes elasid sellest, mida tänavatelt leidsid – pealegi veel Ankh-Morporki tänavatelt. Nad olid nagu keksivad ja kudrutavad katkupesad. Sama hästi võiks süüa koerajunnidest kotletiga hamburgeri ja loputada selle alla ekstra suure topsijoogiga, mis on ammutatud käimlaaugust.” (lk 232)

ulmekirjanduse baas

loterii

Terry Pratchett – Koletislik rügement (2008)

Lugu, kus kõrvaltegelastena on Vimes, Angua ja veel paar vahtkondlast (viimastes raamatutes on Pratchetti üheks favoriidiks tõusnud Reg); samuti hiljuti komeedina taevasse tõusnud ajakirjanik William de Worde. Asi siis selles, et kaks väikeriiki madistavad taaskord omavahel (nagu see igal aastal kombeks) ja selle käigus on nüüd mahapõletatud klaksitorne, mistõttu on Ankh Morporkil sidehäired tolle Kettamaailma osaga. Ühesõnaga, Vetinari on sekkunud konflikti ja saatnud omapoolse esindajana kohale Lihunik Vimesi. Ja Vimes seisab hea selle eest, et sõlmitaks rahu, kaubad hakkaksid taas liikuma ja Ankh Morporki infokanalid töötaksid korralikult edasi. Tegelikult on see raamatu kõrvallugu.

Pealugu on sellest, kuidas sõdiva riigi naised (õigemini tütarlapsed) astuvad meestena sõjaväkke – leidmaks lähedasi, kes arvatavasti vangi langenud või hukkunud. Moodustub omamoodi naisguerillade rühm, mida juhendab kurikuulus seersant Jackrum... ja süües kasvab isu ehk tarmukad meesteriietes tütarlapsed viivad oma tegude (ja olemasoluga) sõja käigu hoopis teistsugusele rajale.

Ehk veidi sünge alatooniga lugu (sõda pole selline naljategu nagu “Patrioodis” - nii sõdurid kui tsiviilid hukkuvad või sandistuvad, lisaks muud sõjakoledused), mida Pratchett elavdab igati selle ammendamatu huumoriga, kui inimesed esinevad vastassoolistena jne. No seda teemat lüpstakse hoolega. Raamatu vast toredaim koht on see, kui kofeiinisõltlasest vampiir Maladict keerab kohvipuudust kannatades vietnamiks ja hakkab kogema nägemusi... mis on teistele hirmsad ja kohatud.

“Sel hetkel jõudis Polly arusaamisele, et ta teab piisavalt tõde, et edasi liikuda. Vaenlased pole mitte mehed ega naised ega vanad, ega isegi mitte surnud. Vaenlased on lihtsalt neetult lollid inimesed, keda leidub kõikvõimalikes variantides. Ja mitte kellelgi pole õigust loll olla.” (lk 356-357)

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett – Öövahtkond (2007)

Teistsuguses võtmes Pratchetti romaan kui muidu, seda võiks mööndustega nimetada tragikoomiliseks (või pratchettnoiriks?). Ja kui alles arvasin, et Pratchettist pole mingit karakteriloojat, siis seekord moodustub Vimesist lausa kolmandikkarakter või vähe rohkemgi. Lugu siis sellest, kuidas Sibyl on sünnitamas ja samal ajal satub Vimes ametikohustuste käigus jõhkra seikluse otsa – seekord püütakse psühhopaadist mõrvarit Carcerit. Ainult et kinnipidamise käigus saavad võitluse ajal Vimes ja Carcer võlujõuga pihta (seep see on kui võlurite kinnisvaral jännata), mille tulemusel paiskuvad nad ajas 25 aastat tagasi... aega, kui Ankh Morpork oli käärimas tollase patriitsi vastu ja Öövahtkond oli üks hädine kamp (kuigi mitte nii hädine, kui nt vahtide-raamatus).

Kuna Vimesiga sattus minevikku ka see psühhopaat Carcer, siis võib juhtuda, et selle tegevus võib muuta minevikku niivõrd palju, et tulevikus polekski enam Sibylit jne jne. Niisamuti paistab, et minevikus tegutsev noor Vimes võib kujuneda Coloni-suguseks võmmiks... Eks asjale lisab vürtsi see, et tol ajal tegutseb Palgamõrtsukate Gildi õpilasena noor Vetinari, kes oma tädi õhutusel urgitseb omakorda tollastes Ankh Morporki võimukoridorides. Ja linn ise on tollal inimkeskne, pole trolle, päkapikke ega libasurnuid. Mainimist leiab prügikuningas Harry tegevus.

Toonilt on see tekst tavalisest plärtsuvast laadist hoopis malbem, või suisa täiskasvanulikum. Igal juhul mõneti ootamatu kirjutamislaadi muutus autori poolt (no see jääb küll erandiks).

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett – Tõde (2007)

Üpris lennukas lugu ajakirjanduse tekkest Ankh Morporkis – nimelt toovad päkapikud linna trükipressi (et selle abil tinast kulda teha), ning juhuslikult avastab üks aadlivõsu, et selle abil saab kiiresti uudiskirju ehk uudiseid trükkida. Samal ajal viivad kohalikud kõrgkihi esindajad taas ellu järjekordset projekti Vetinari kõrvaldamiseks – seekord palgatakse tööks kriminaalid väljastpoolt linna ning patriits lavastatakse süüdi mõrvakatses.

Värske ajakirjandus jõuab kiiresti järeldusele, et uuriva ajakirjanduse asemel huvituvad lugejad pigem kollasest sodist. Mistõttu tekib mõningane eetiline probleem, sest taas vahi alla sattunud Vetinari saatus ei huvita üleüldse lugejaid, küll aga on tore teada, et haldjad röövisid mingi suvalise mehe ja muud sellist jura. Kuna see on ometigi kirjas, siis see peab tõde olema.

Tegu pole Vahtkonna raamatuga, ent nii Vimesil kui Vetinaril on mitmeidki tõsiseid või lõbusaid kokkupuuteid uuriva ajakirjandusega (vilksatab teisigi vahtkondlasi). Siin raamatus on vist esmakordselt tegelasena sisse toodud prügikuningas Harry, kelle tähelend on hilisemas aururaamatus. Ega Pratchett karakteriloomes erilist dostojevskit ei pane, ikka on veidrustest pungil kurikaelad ning loo keskmes teineteist leidvad noormees ja neiu, kes peale mitmeid omavahelisi probleeme jõuavad selle äratundmiseni. Ahjaa, on ka Gaspode, kes millegipärast vahtkondlaste peale eriti kuri – ehk seepärast, et Uberwaldi seikluses ta langenu pähe maha jäeti?

“Nüüd nägi William teda hoopis lihtsamas valguses, peamiselt sellepärast, et tüdruk tuli otse tema poole, ja mõistis eemalolevalt, nagu ikka inimesed, kes usuvad, et nad kohe surma saavad, et tüdruk on üsna ilus, kui vaadata mõne sajandi taguse pilguga. Arusaam ilust muutub aastatega ning kakssada aastat tagasi oleks suur kunstnik Caravati oma pintsli pooleks hammustanud, kui oleks Sacharissa silmi näinud; kolmsada aastat tagasi oleks skulptor Mauvaise heitnud tema lõuale üheainsa pilgu ja peitli endale jala peale pillanud; tuhat aastat tagasi oleksid kõik Epheebe luuletajad olnud ühel meelel, et ainuüksi tema ninast piisaks, et saata teele vähemalt nelikümmend laeva. Lisaks olid tal korralikud keskaegsed kõrvad.” (lk 63)

ulmekirjanduse baas
loterii