Arthur Hailey „Lennujaam“, (Eesti Raamat, 1980), tlk Lia Rajandi

 

Fiktsionaalne Lincolni lennujaam Chicago lähistel. Üle Põhja-Ameerika põhjaosa on pühkimas üks eriti põhjalik lumesadu ning lennuradade lahti hoidmine on üks paras kunsttükk, kuid ainsana ümbruskonnas suudetakse siiski veel lennukeid õhku tõusmas ja maandumas hoida. Nagu sellest veel vähe poleks, on üks õnnetul kombel asfaldilt maha sõitnud reisilennuk lume all varitsenud mutta kinni jäänud ja blokeerinud pikima lennuraja. Nagu sellest veel vähe oleks peavad lennujaama (kaugeltki liiga) vahetusse naabrusse rajatud elumajade rajooni elanikud protestikoosolekut lennukite põhjustatud lärmi vastu. Nagu sellest veel vähe oleks on lennujaama juhi abielu karidele jooksmas. Nagu sellest veel vähe oleks on üks lennujuhtidest läbi elamas sügavat vaimset kriisi. Nagu sellest veel vähe oleks, tuleb maid jagada saabuvalt lennult tabatud vilunud jänesega. Nagu sellest veel vähe oleks, selgub, et ühel lennujaamast sel õhtul teele asunud lennukis on pomm. Nagu sellest veel vähe oleks …

Ühesõnaga, toimub palju ja erinevate tegelastega ning üht koma teist on siit loetelust veel puudugi. Suureks plussiks kogu selle põnevuse juures on jutu sisse pikitud informatiivne sissevaade lennujaama kui sellise toimimisse lennuradade puhastamisest lennuliikluse korraldamiseni, omavalitsuse ja ümbritsevate elanikega maade jagamisest suheteni rentnike, ehk kõikvõimalike teenuste pakkujateni lennujaamahoones, kuni lennuliikluse üldisemate telgitaguste ja utoopiliste visioonideni võimalikest tuleviku lennukitest ja lennujaamadest.

Originaal ilmus aastal 1968, seega võime nüüd ise juba üsna kauges tulevikus kükitades tõdeda, et mõned neist visioonidest on jätkuvalt üsna utoopilised ning samas ka tõdeda, et ega lennujaamad ja lennuliiklus selle enam kui poolesaja aastaga niiiii palju muutunud ei olegi. Noh, muidugi on vast lennuliikluse juhtumisel veidi rohkem kaasaegset tehnoloogiat ja lennukindlustused on minevik (ma isegi ei teadnud, et säärane nähtus eksisteeris) ja stjuardessid vast ei ela tänapäeval mingites ühikates ning isiklikud reproduktiivvalikud pole enam tööandja asi.

Pärast ilmumist figureerinud see informatiivne põnevik kohe ka NYT bestsellerite edetabeli tipus ning Noorte Häälest võib jällegi leida, et ka paarkümmend aastat hiljem ilmunud eestikeelne tõlge osutus siinmail vägagi menukaks – 1981. aastal olnud see Tallinna Keskraamatukogu laenutuste esinelikus.

Ega siin laita pole nüüdki – igati eeskujulik põnevik ja kui päris aus olla, siis tegelikult on väga värskendav kui peale põnevuse ka muud sisu leiab. Lennundustemaatikale lisaks olid sümpaatsed ka uute kolleegide väljaõppega seotud hetked – vastutuse paras doseerimine, eduelamuse võimaldamine, eneseusalduse kultiveerimine ning ka lihtsalt asjade korrektselt tegemise hindamine. Tegelaste juures oli jälle tore see, et nad olid lahti kirjutatud, mitte lihtsalt head-pahad. Raamatu konkurentsitult kõige ärritavam tegelane on muidugi too põhimõtteline autoriteedivastane ja isikuvabaduste eest võitleja seal lennukis.

Nagu selliste vanemate tõlgete puhul kohane, on siit kaugest amerikaniseerunud tulevikust ka muhe vaadata tõlkevasteid, mida kõvasti vähem amerikaniseerunud tingimustes on tulnud leiutada – näiteks on keset lennujaama iseteeninduslik viinerilett (kotletisaia seekord ei pakuta), vahepeal tuleb mingi asja klaarimiseks kohale kutsuda selline tegelane nagu kassabrigadir ja viskit juuakse suisa sooda, mitte soodaveega. Ühes kohas on ka kena hetk, kus tõsist juttu alustatakse manitseva lausega „Nüüd kuula mind, beebi!“

Aga sel me tänapäevasel „teadlikkusel“ on muidugi pahupool ka – kui raamatus kirjeldatakse ühte tegelast sõnadega „usaldav rääkimismaneer ja kergelt liiderlik hoiak“. Siis tekib tahtmine kohe valju häälega „Ahhaa!“ hüüda. (Tegu EI olnud juhiomaduste kiitmisega.) Mõnusate eestikeelsete sõnade rubriiki võib lisada veel sellised näited nagu „kuripatt“ ja „toimsest riidest ülikond“. Selle toimse pidin kohe sõnaraamatust järele vaatama.

Kuigi kaunis ilm väljas kõigile oma mõju avaldas, käis töö avaras katedraalitaolises dispetšerisaalis nagu tavaliselt. Dispetšeriruum, mis pindalalt ületas jalgpalliväljaku, valgustasid nagu ikka hämarad tuled, et kümned astmelistesse ridadesse paigutatud radariekraanid oma rippvarjude all teravamalt näha oleksid. Aga võõrale, kes esimest korda dispetšeriruumi sattus, jättis kõige sügavama mulje seal valitsev müra. Hiiglaslike raalide, eriotstarbelise elektronaparatuuri ja automaat-teletaipidega varustatud lenuandmete sektorist kostis masinate pidevat undamist ja plaginat. Samas kõrval, tosinatel tööpostidel, kus istusid õhuliilust juhtivad dispetšerid, sumisesid paljudel erinevatel lainepikkustel paljude raadiokõneluste hääled. Aparatuuri ja inimeste hääled sulasid kokku, moodustades püsiva müranivoo, mis valitses kõige üle, kuigi akustilised heli absorbeerivad seinad ja laed seda kummaliselt sodriini all hoidsid. (lk 125)

Liisi Raamets „Juhuslik kohtumine“, Eesti Raamat (2023)

Lugemispõuaga maadlemiseks on muidugi alati üks klassikaline nipp katsuda näiteks mõne põneviku, krimi või romantikaga järje peale saada ja kõike seda ma uudiskirjanduse riiuleid rüüstates olen ka proovinud. Romantikaga kipub küll millegipärast väga sageli olema tulemuseks teatav pettumus – no kõik ei ole lihtsalt Jane Austenid, aga siiski, kui tagasi mõelda, siis nt too lugu, kus pärijanna ja arheoloog kusagil Šotimaal lumetormis autoga kinni jäädes (ja hiljem ka korduvalt lossis) ei suutnud lihtsalt seksimast hoiduda, oli lõppkokkuvõttes päris õdustav. Kuigi, kahtlemata oli seal ka see võlu, et ma päris tingimata nii vürtsikat romanssi ei oodanud ja siis oli kohe põnev, et kui palju erinevaid asukohti ja olukordi autor on suutnud välja mõelda, kui sarnast tüüpi asju rohkem lugeda, siis kaob see võlu küllap ära?

„Juhuslik kohtumine“ on sellel skaalal väga taltsas, võiks öelda et selline klassikaliselt siivas värk. Ja ma ütlen igaks juhuks kohe ära, et kogu mu jutt siin on suuresti seotud igasugu stereotüüpidega, mitte pole tegu kriitikaga konkreetse raamatu aadressil. Lugu ise on ju täisti mõistlikul määral seikluslik ja nii edasi, kenasti otsad kokku viidud ja sujuva kuluga, võib julgelt samalaadi tõlkekirjandusega ühes rivis istuda jne ning tegu on puhta ootuspärase meelelahutusega, mulle ei meenu ühtegi hetke, kus oleks mingi lisaväärtus huvitavate tõikade, ümbruskonnanüansside, vaimukuste või inimeste käitumist/loomust puudutavate väikeste tähelepanekute või ootamatute pöörete / ootustega mängimise osas silma hakanud. Ega seegi pole kriitika, lihtsalt sellist tüüpi raamat. Kui, siis ainult lõpus muutus pisut tüütuks, et tekkis veel hulk tralli ja tagaajamist, samas kui tegelastevahelise romantilise pinge osa vajus kuidagi, pisut oleks lõpuosas ehk võinud timmitum balanss olla ses osas.

Peategelased on otse loomulikult, kes erakordselt kaunis ja naiselik ning rabav esimesest silmapilgust või siis hoopis väga mehelik ja musklis ja nägus vms. Olude sunnil satutakse ühist eluruumi jagama ja seksuaalne tõmme ei ole kindlasti mitte puudulik, kuid rolli mängivad ülimalt üllad kaalutlused raskes olukorras daami mitte ära kasutada (sest kuna too on nii eriline, siis ei või ju riskida pikaajalise suhte (loe: pulmad ja 10 last (no laste osas peab küll järge ootama) vms) potentsiaali kahjustamisega liigvarases etapis. Nõnda siis piirdubki see asi mõne (otseloomulikult äärmiselt suurepärase) suudlusega.

Üldiselt on aga käimas äkšn ja sünged lood perekonnas – algab lugu peategelanna isa matustega ja tegemist on üsna heal järjel perekonnaga, kes omavad nii üht kui teist. Pärijanna vennaga on aga kahtlased lood ja seltskonnad, seepärast jätab ka testament talle üksnes tühjad käed ning sellest tuleneva suure plindri, mis omakorda paneb teda meie kaunist kangelannat survestama, taamal kollitab ka vene maffia ja nii siis jõutaksegi politseinikust kangelase turvalise tiiva alla.

Olgu muuseas öeldud, et tegevus toimub New Yorkis ja, ma küll täpselt ei tea, aga vist ei ole ikkagi tegemist välismaal elava autoriga, vähemalt mulje jääb küll pigem nagu sellisest tüüpilisest politseisarjade New Yorkist, asukohta pole just erilise detailsuse või atmosfäärinüanssidega täiendatud, aga figureerib siiski kohustuslik linna parim nurgatagune kuumakoeramüüja. Loomulikult ei ole puudu ka „räpasest politseinikust“ pahalane ja et asi piisavalt mitmekesine (või siis tüüpiline) oleks, on peategelasel minevikus ka ränk isiklikku laadi kaotus, mis otse loomulikult on seotud olevikus käimas oleva musta looga. Noh, ma arvan, et see ei tule vast üllatusena.

Krimiliin on siis selline üsna tüüpiline, lõpuks on paar kahtlusalust ja kenasti poetatud vihjed ja ootuspäraselt tuleb välja, et peategelaste suhte seisukohast on asi pisut vähem dramaatiline kui kardetud ja pärispaha ei ole see, kellele esmalt üritatakse vihjata. Ma ei arva, et see ka just üllatuseks kvalifitseerub. Ühesõnaga ei saa laita.

Romantikaliin jääb jälle kuidagi rohkem kuhugi klassikalise seebika kanti – esiteks väga rüütellik vapper seksuaalsete kihkude tagasihoidmine ja teiseks meeletu meeleheide ja süümepiinad ja igasugune impulsiivne dramaatiline käitumine, kui selgub, et ühe vend võib olla minevikus teise lähedase mõrvanud ja nii ei saa ometigi ju mingit suhet olla ja … Peategelanna on üldse natuke omapärane – heal järjel ameeriklanna, väikese äriimpeeriumi rabavalt kaunis pärijanna ja siis piinleb pidevat alaväärsuskompleksi ja üritab korduvalt oma elu teise heaks ohverdada. Nojah, heake küll, eks suur armastus on suur armastus, lihtsalt loo üldise balansi mõttes tundub, et daam peab ennast ikka kõvasti tõestama, et lugeja rahule jääks. Samas pole tal isegi ühtegi tõsiseltvõetavat konkurenti mitte ja peakangelane on tast algusest peale kõrvuni sees olnud. Lisaks võiks ju kõigi nende arvukate politseisarjade põhjal iroonitseda, et mis väärt kaasa see üks ’Meerika suurlinna võmm ikka olla saab, tulevikus pole teda töö tõttu niikuinii kunagi kodus, nad niikuinii lahutavad ja mees hakkab jooma ning pühendub aina rohkem kuritegevusega võitlemisele ja lisaks peavad naine ja lapsed ka pärast lahutust ühel või teisel puhul pantvangidraamasid ja pommiähvardusi või mida iganes mehe vaenlased välja mõtlevad üle elama. Ja pragmaatilise poole pealt - raudselt hakkavad need noorpõlve rängad vigastused toda tütarlast vanas põlves iga ilmamuutusega vaevama! 

Muidugi, pole võimatu, et tal õnnestub veenda oma suurepärase kehaga politseinikku ametist loobuma, nad hakkavad koos jahtklubi ja teisi ärisid haldama või müüvad need sootuks ja kolivad kuhugi kenasse ja tervislikku kohta harmoonilist pereelu elama ning avavad nt seikluspargi või restorani või midaiganes. Mitte, et restoraniäri mingi pingevaba idüll oleks, aga samas, toetava kapitali olemasolul võib ju hobi korras kasvõi üksnes pühapäeva pärastlõunati avatud lillepood-kohvik-raamatutuba pidada, või mis see klassikaline levinud unistus ongi. Vennaga juba hakatakse suhteid parandama … mis see ülejäänugi siis ära ei ole :P

(Või siis teisest küljest – lõpuks ometi on ühel kangelaslikul New Yorgi politseinikul vääriliselt mõistev ja armastav (ja jõukas) kaasa ning lõpuks ometi õnnestub järgnevates osades näha, kuidas võitlus kuritööga ei tingi mitte hävingut pereelus vaid õnn õitseb võidu õigluse võidutsemisega!)

„Chrisil käis kõhust jõnks läbi, kui naine talle otsa vaatas. Tal oli nüüd hea võimalus teda lähedalt imetleda. Naine oli tõeliselt ilus – õlgadeni ulatuvad blondid juuksed, mis helkisid kuldselt, kui laevalgustite kiired neid puudutasid, pikkade tumedate ripsmetega ääristatud suured sinised silmad, mis lõid eriliselt särama, kui naine naeratas, ning täiuslikud korallroosad huuled, mis olid kui kunstniku poolt maalitud. Loomupoolest täiuslikke näojooni rõhutas maitsekas, kuid mitte liigne jumestus. Kui mitte maailma kõige kaunim naine, siis kahtlemata kõige kaunim, keda Chris oma elus kohanud oli.“ (lk 23)

„Chrisi käsi oli kaks korda suurem kui Rachelil, tugev ja kindel, kuid samas oli tema puudutus õrn, kui ta naise kätt hoidis. Mehe käed ei olnud ainsad, mis Racheli pilku püüdsid. Chris oli üleüldse äärmiselt kena mees – pikka kasvu, heas füüsilises vormis, tihedate tumedate juuste, mehelike näojoonte ning nende soojade pruunide silmadega, millesse võikski vaatama jääda. Lisaks välimusele oli Chrisis veel midagi, mis ta Racheli silmis ligitõmbavaks tegi. Juba selle põgusa tutvuse käigus oli Chris suutnud tekitada Rachelis tunde, et ta on mees, keda saab usaldada ning kelle peale saab loota ka kõige raskemates olukordades.“ (lk 30)

Lembit Uustulnd „Avameri I : kapten“. Varrak (2018)

Sissejuhatuse ja tagakaaneteksti peale saab kokku kaks peamist ajendit kogu „Avamere“ triloogia (vist on 3. raamat viimane? Ma nii kaugele pole veel jõudnud) ette võtmiseks – esiteks, tutvustada nõukaaegset kaugpüügi kalalaevade maailma ning teiseks, mitte vähem oluline 80ndate alguse (Eesti kalurikolhoosi) elukorralduse, poliitika, äri ja igasugu muude ametlike ja mitteametlike asjaajamiste argireaalsuste rägastikku. Peab ütlema, et mõlemas osas on lugu üksjagu hästi välja kukkunud – ma kohe eriliselt nautisin, et pingeline püüginormi tagaajamine ja nootamine, kus kalalaev viskab aga ühe otsa vette ning peab siis terve noodaliini täpselt tiiruga ümber kalaparve laskma ning siis ilusti alguspoi juures lõpetama, et kotipõhja kenasti kinni krookida saaks, oli kohe tõhusalt põnevaks kirjutatud; ja ega kõik need mõistukõned, õigel hetkel hõlma alt tehtud kingitused, jutul käimised, heade suhete ja sidemete loomised ning kasutamised jms vähem tore polnud. Tõesti, ma oleks hea meelega valmis nõukaaegsest laveerimisest ja skeemitamisest ning ametliku ja tegeliku kaksistasandite koostoimest valmis lugema ka mõnda paksu intriigitrillerit, milliseid ma tänapäeva stiilis ammu enam lugeda ei viitsi. Aga no kõik need mõistukõned ja ümbernurga ütlemised ja vihjamised ja muu säärane on siin raamatus lihtsalt nii nauditavalt folkloristliku kunstilisuse tasemel ja eks ole sarnased ju kõikvõimalikud päriselulegendidki hetkedes, kuidas jälle kellelgi olla õnnestunud mõne ametimehega osava suuvärgi tõttu probleemita toime saada. (No kasvõi seelugu Loomingu raamatu mustvalge kujundusega aastakäigust, kus siis peatoimetaja vaibale kutsuti, et mis kahtlane värvivalik see olgu ja kus ta siis kärmelt märkas, et tähtsa nina laual moodustus telefoni, telefonijuhtme ja lauaga samuti mustvalge kombinatsioon ja seepeale süütult käsi laiutas ning seletas umbes midagi säärast, et oi, et see on ju lihtsalt kujundus ometi, mis tagamõtet seal saab olla, näe, kenad värvid nagu teil endalgi siin laua peal, ega teil ometi sellega mingit tagamõtet ole … või kuidagi sedamoodi see lugu oli). Ühesõnaga, mulle tundub, et toonase reaalsuse adumiseks võib justnimelt säherduste bürokraatlike, poliitiliste, praktiliste ja argieluliste reaalide najale kirjutatud põnevik ollagi päris tõhus vahend aitamaks aduda, et kuidas siis ikkagi oli.

Peategelasi on samuti kaks – esiteks nooruke vanemtüürimees Jaak, Saaremaa mehi (suur osa sündmustikku ja kolhoosivärk ongi Saaremaaga seotud), kes ootamatutel asjaoludel peab oma väga napi kogemustepagasiga kaptenirolli ette võtma. Jaagu liin tutvustabki kalapüüki nõukogude kalalaevastikus, kasutades selliseid klassikalisi noorukese kangelase võtteid, nagu oskuslik rolli kasvamine, nappide kogemustega kuid uuendusmeelsuse ja nutikusega tähelepanuväärsete tulemuste saavutamine, saatuse poolt teele veeretatud kiusajatest vabanemine ning oskuslik ümberkäimine põhjakaapeks kuulutatud spetsialistide nõrkade kohtadega ning nende potentsiaali rakendamine, millele lisandub veel pisut õnne ja kokkusattumusi, bravuuri ning juhuseid poolkogemata-poolteenitult erinevatele isikutele muljet avaldada. Aga muidugi ei piirdu Jaagu roll vaid sellega – skeemitamisest, vihjamisest, kokkulepetest ja laveerimisest ei saa ka kalalaeva kapten kuidagi mööda – eriti, kui töö käib kodust kaugel rahvusvahelistes vetes ja Aafrika ranniku lähedal. Toredad on sealjuures ka erinevate laevade nimed – Doni Kasakas, Fryderyk Chopin, Slava Balta, Sannikovi maa …

Teiseks peategelaseks on kolhoosiesimees Aivar, kes ambitsioonika inimesena on võtnud sihiks kolhoosiga esirinnas norme ületada ning järjest tööpunalippe ära teenida, et viimaks kommunistliku töö kangelase kuldtäht pälvida – sest mis muud karjäärisaavutust siin ikka niiväga sihtida on. Korralik ja pingeline tippjuhitöö, kus ametlike tulemuste saavutamine poleks mõeldavgi ilma mitteametlike kanalite ja kolhoosi kujulise ettevõtte ressursside valgustkartva osata. Ikka visiidid Moskvasse ja meelehea õigetele isikutele, et oma kolhoosi laevadele kaugpüügiretkedele osalust saada. Pikk manööverdamine, määrimine ja lobitöö, et oleks võimalik ehitada Soomlaste abiga kaasaegne külmhoone. Tavapärane salajane kaubavahetus välissadamatega, et saada valuutaressurssi, millega jälle saada üht või teist vajalikku kolhoosi tarbeks jne, ning kõik need mõistukõned, kus pealtnäha räägitakse justkui kommunismi ehitamisest või jumal teab millest aga vihjatakse ühele või teisele ja siis ole aga pärast nutikas ja nuputa välja, mida millegagi öelda taheti – kindel on igatahes see, et ilmaasjata ei räägi tähtsad asjapulgad suga ilmast ka mitte … ja kõige tipuks hingab alati kusagil kuklas või taamal KGB, kes teab kõigi kohta, kui mitte just kõike, siis igatahes väga palju ja loomulikult ka seda, mida ametlikult ei eksisteeri, kuid mille päevavalgele toomise võimalus on juba piisav manitsus kuulekusele.

Toimub kõik muidugi eksimatult Eestis – selle tunnistuseks on nii suhe Moskva, kui kauge peakorteriga, kui ka kalalaev „Roobaku“ pootsmani saare murdes esitatud külahuumorit täis mõistujutud, mida raamatus pajatatakse lugematul arvul ja ega see ajastutruult ole muidugi ka mingi poliitkorrektne lõõpimine.

Lõpetuseks – ega põnevik poleks ikka õige põnevik, kui peategelasi ei tabaks südamepõksumine sensuaalsete naisisikute suunal ja eks siinkohal võiks „Avamere“ vast ka nn meestekaks liigitada, kuigi, tegelikult on ju päris palju ka elemente, mis ometi klassikalisele seebiseriaalilegi häbi ei teeks – näiteks kõrge pomo tähelepanu köitev ootamatu ja asjalik ning kaastundlik tegutsemine lastega seotud teemal või tüüpiline vastandus, kus satuvad kõrvu pealiskaudne ja materialistlik seksikas edvistaja vs iseeneslikult modellivälimusega ent nutikas, loomulik ja püsiväärtusi hindav tütarlaps… Aga eks sinna meesteka poole kaldub ikka paratamatult, alates juba kasvõi sellest, et kõik see nõukogude kolhoosielu kohta üllatavalt bondilik ning eranditult kuum ja kirglik seks toimub pidevalt igatpidi tirkis, hakkajate ja oma loomupäraste oskustega staažikale kurtisaanilegi silmi ette tegevate (või nii vähemalt mõista antakse) oskustega daamide eestvedamisel. Olgu öeldud, et … sisureetmishoiatus … väikemees kosub alati teist korda veel!

Järgmises osas: Kas Aivar toimub saadud hoobist? Kas Jaagul õnnestub uutmoodi noodapüük üliohtlikus korallide piirkonnas ka teist korda? Kas SRTR Roobakul õnnestub kõigest hoolimata normi täita? Kes seksib kellega? Mida tahab KGB? Mida otsustab Anu? Kuidas lõppeb babiidiskandaal? Mis on salapärasel filmilindil?

„Tubli, tubli,“ kordas Mait Loogan, rüügates tassist viimase lonksu kohvi. „Küllap ka kalamajanduse ministeeriumis Moskvas mõistetakse hinnata teie kolhoosi häid töötulemusi.“ Ta tõusis krapsakalt diivanilt, kohendas palituhõlmad koomale ja, olles juba minekul, vaatas Aivarile tähelepanelikult otsa: „Te ütlesite, et Olhon lahkub reedel, siis peaks partorg ju homme õhtul tagasi olema.“ Veel kord oli jutus kõlanud Olhon. Pole ma midagi öelnud, mõtles Aivar endamisi, mida kuradit ta sellest Olhonist siin korrutab.

„Ei, ei,“ vastas ta automaatselt ja tõusis samuti. „Laev lahkub laupäeva hommikul. Ma ütlen seltsimees Särjele edasi, et soovite kohtuda.“ Mehed kätlesid hüvastijätuks ja enne lahkumist päris major: „Kui ma ei eksi, siis Olhonil oli vist kapteniks Aleksander Toom.“

„Ja-jah, Toomi Sass, meie vana kaardivägi,“ soostus Sink hajameelselt ja saatis külalise ukseni. Noogutades sekretärile viisakalt hüvastijätuks, lahkus major Mait Loogan rõhutatud sammul Kaluri Poja kontorist. Uks külalise järel sulgunud, jalutas kolhoosiesimees Sink kabineti akna alla ja vaatas läbi tüllkardina mööda tänavat kindlal sammul kaugenevale mehele järele. „Muudkui käivad ja nuhivad, käivad ja nuhivad, rahu pole neist hetkekski,“ mühatas ta endamisi. No mida kuradit pidi selline visiit tähendama. Mõtlikult läks ta tagasi kirjutuslaua juurde ja võttis istet. KGB major, kes kureerib kalapüügilaevu, tuleb kohtuma kolhoosi partorgi ja personaliosakonna inimestega samal päeval, kui nad on laeva väljumiseks Tallinnas. See on nonsenss – kellel siis veel kui mitte KGB-l on kõik selline info ammu olemas. Ärevus hinges, sügas Aivar otsmikku, rahutus muutus üha suuremaks. Singile hakkas tunduma, et Mait Loogani visiit oli meelega ebaloogiline. Aga miks ometi? Mida lootsid organid sellega saavutada? Küsimused lõid peas tirelit. „ … te ütlesite, et Olhon lahkub reedel,“ pomises Sink, korrates Loogani öeldut. Ometi polnud tema midagi sarnast lausunud. Siis korraga lõi nagu välk sisse ja Aivar mõistis, et mees, kes oli veidi aega tagasi istunud siin kabinetis üle laua, oli teda hoiatanud millegi eest, mida tema teadis, aga Sink isegi karta ei osanud. „Kurat küll,“ pääses esimese huultelt vanne, kui ta laua tagant püsti kargas. Tahtes tellida keskjaamast kolhoosi Tallinna esinduse numbri, haaras ta telefonitoru, kuid peatus siis poolel teel. „… küllap ka kalamajanduse ministeeriumis Moskvas mõistetakse hinnata teie kolhoosi häid töötulemusi,“ oli Mait Loogan öelnud. Kas polnud see otsene viide tema tänahommikusele telefonivestlusele Moskvaga, mis tähendas, et telefone kuulatakse pealt. Ärevus haaras jäise käega hingest.“ (lk 199-200)

Hari Kunzru - Red Pill (2020)

 

Olen ausalt öelda alati suhtunud mõningase eelarvamuse või vähemasti umbusuga raamatutesse, mis jutustavad sellest, kuidas kirjanik saabub loomemajja ja mis seal siis edasi saab. Need tekitavad hoobilt tunde, et teos, mida loen, peab olema punnitatud, et autor on selle kõik kirjutanud pelgalt ruumi täitmiseks. Kujutlen – ja vaevalt et see tõele vastab –, kuidas ta on allkirjastanud lepingu: nii ja nii mitu lehekülge päevas ja ei ridagi vähem. Kuidas tema produktsiooni kontrollitakse, muidugi vaid kvantitatiivselt, kuna ta võib vabalt kirjutada keeles, mida loomemaja pidaja ei valda. See teeb muidugi teksti sisse elamise üsnagi keeruliseks.

Hari Kunzru värske romaan algab samuti kirjaniku saabumisega loomemajja, mille puhul on aga siiski algusest peale selge, et see pole päris loomemaja ning see pole päris tema ise, kes oma südant puistab (ehkki sarnasused on täiesti olemas). Romaani algab pigem intellektuaalse farsina: minajutustajast peategelane saabub Berliini, fiktsionaalsesse Deuteri keskusse, kus ta peaks plaani järgi kirjutama uurimust lüürilisest „minast“ kirjanduses. Tegelikult on ta seal eelkõige otsimas rahu pereelust, kuid ka oma pidevatest hirmudest (raha, kliimamuutus, pagulaskriis: „Mis saaks, kui nii peaks juhtuma ka minu perega?“) ning uurimistöö teda väga ei köida. Ta ei taha täita Deuteri stipendiaatidele esitatavaid nõudeid: töötamine ühises tööruumis, teiste silma all, osalemine ühistel õhtusöökidel jne. Selle asemel istub ta oma toas ja vahib arvutist tundide kaupa seriaale. Põhiliseks neist saab peagi politseiseep „Blue Lives“, üle võlli keeratud „Räpase Mackey“ laadis sari, mis jutustab politsei eriüksusest, mille liikmed tõstavad küüniliselt kõrvale arreteeritud narkodiilerite raha, piinavad kahtlusaluseid jne. Neile vastanduvad kriminaalid on sama vägivaldsed. Kogu seriaali maailm on puhas võitlus elu ja surma nimel. Peagi hakkab talle aga tunduma, et kõik see ei ole mitte lihtsalt mäng vaataja ootustega, vaid seriaalil on sügavam alltekst: inimene pole sugugi see, kes paistab ning alati võime kõigilt oodata kõige hullemat. Seda rõhutavad muuhulgas sarjas korduvad tsitaadid erinevatelt filosoofidelt ja müstikutelt – Herakleitos, Joseph de Maistre jne. On see juhus või süsteem, hullus või reaalsus? 

Juhuslik kohtumine heategevusüritusel seriaali autori Antoniga (kes on segu Lars von Trierist ja kõigist Kunnuse lemmikuist, nagu Jordan Peterson, Ben Shapiro jne) näitab, et mõne inimese jaoks on see vähemasti maailmavaate tasandil reaalsus. Ta fetišeerib võimu ning põlgab igasugust nõrkust, haavatavust, multikultuursust. Ta n-ö julgeb olla rassist ning kuulutab jutustaja ebamäärase liberalismi silmakirjalikkuseks. Just see kohtumine ongi romaani „punase tableti“ moment: jutustaja mõistab, et mitte kõik ei jaga tema nägemust reaalsusest. Erinevalt „Matrixi“ Neost lükkab ta aga pakutud tableti tagasi. Antoni sõnad on talle siiski hinge läinud ning ta teeb kõik endast oleneva, et nendega võidelda: ebaõnnestunud katse abistada tänaval kohatud pagulasi (mille tagajärjel ta Deuteri keskusest lõplikult välja heidetakse), siis Antoni maski avalik mahatõmbamine Pariisis toimunud filmiüritusel ja viimaks meeleheitlik katse teda üles leida ja võib-olla tappa. Teda otsides sukeldub jutustaja järjest sügavamale paremäärmuslike internetifoorumite maailma (Kunzru ise jääb siin samas paradoksaalselt üsnagi pinnapealseks, minnes sisuliselt täielikult mööda „punase tableti“ maailma misogüünsematest sfääridest, igasugu incelitest, „traditsioonilistest koduperenaistest“ jms). Kõik see süvendab tema veendumust, et maailm jälgib teda, et teatud osa toimuvast on suunatud just nimelt talle. Tegevustik muutub üha enam unenäoliseks uduks ja eristusjoon tõeluse ja paranoiliste luulude vahel hägustub, kuni jutustaja leiab ennast üksikult saarelt kalju pealt, ootamas Antonit, et temaga seal viimane lahing maha pidada.

Romaani lõpuks on jutustaja jõudnud pärast mõnda aega psühhiaatriakliinikus viibimist taas koju, naise ja tütre juurde. Viimane episood leiab aset 2016. aastal, Ameerika presidendivalimiste õhtul. Jutustaja koju kogunenud seltskond on valmis tähistama Hilary Clintoni võitu – mis jääbki tulemata. See, mida ta on ette näinud, mis teda hulluks on ajanud, on saamas tõeks, kõigi hulluseks.

Huffington Posti suvine ülevaade Trumpi ajastu kujutamisest kirjanduses algas ja lõppes tõdemusega, et senised katsetused Trumpi ja trumpluse kunstiliselt lahata on ebaõnnestunud: tema stiili on liigagi kerge imiteerida ja parodeerida, mis muudab keeruliseks nii globaalsema kui ka sügavama psühholoogilise käsitluseni jõudmise. Mulle näib, et Kunzru on esimesena leidnud hea viisi vajaliku distantsi loomiseks, valides Trumpi või trumpisti asemel peategelaseks nõrga liberaali ning paigutades tegevustiku vahetult Trumpi-eelsesse aega. Viimases plaanis võib „Red Pilli“ lugeda suisa ajalooliseks romaaniks: see kirjeldab nüüdseks päris selgelt möödanikku kadunud ajastut eesmärgiga mõista, kuidas tänasesse oleme jõudnud (lõpetasin vahetult enne Kunzru teost tõeliselt ajaloolise romaani, Hilary Manteli „Wolf Halli“. Paralleelid olid päris ilmsed). Samas ei ole „Red Pill“ mu meelest sugugi nostalgiline: maailm „enne punast tabletti“ on omaenese vigade suhtes pime ja silmakirjalik, mida illustreerib kasvõi paadipõgenike-teemaline heategevusüritus, kus jutustaja oma nemesisega kohtub (kujutlege korraks kampa soojatekkidesse mässitud kuulsaid ja rikkaid saalis, mille seinad on Ai Weiwei katnud Vahemere randadelt leitud päästevestidega… eksole). Aga hullust, nagu Kunzru näitab, hullusega ei ravi.

Rein Põder „Savimäe“. Eesti Raamat (2017).

„Kuigi hommik oli rõõmus ja päikseline, otsustasin elamist ikkagi kütta. Muul moel ma seda pikka rõskust majast välja ei saa. Leidsin varnast kulunud jope ja samast varna alt kotad. /.../ Savimäe talu elumaja oli pool talve kütmata olnud. /.../ Kuid kuuris leidsin eest vaid majapidamises äravisatavate esemete lao – ja ei puid ega briketti, nagu olin lootnud./.../ Alles nüüd avastasin, et Johannes oli millalgi varem, ju siis sügisel, sae ja kirvega asunud küünipalkide kallale. /.../ Sain kirve pakust kätte ja lõin paku esimese löögiga ja enda suureks imestuseks lõhki. Pruun puusäsi lendas kõigisse kaartesse laiali...“ (lk 32-33)

Tegemist on sellise ... põnevikuga, milles on ühe väikese salapäraloo kohta üpris palju erinevaid elemente pusasse keritud. Tulemus ei ole just harmooniliseim tervik, kuid nullpunktsus, ehk siis Lõuna-Eesti maastik, mis suisa kaardiltki leitav, taimestik, kohalikku ajalugu jms on siiski olemas. Seda pean tunnistama, et tundsin poole raamatust tühjalt seisnud vana talumaja hõngu, niiske tapeet, kõik võidunud pinnad, pisut vanu riideid ... ja teise poole raamatust jälle seda lõhna, mida võiks hingata kevadine must muld ojaveerel vms.

Ka on sel raamatul kummaliselt sugestiivne jutustajahääl, nii sugestiivne, et laseb lugejal jätkata, isegi kui keel ei paita tingimata just silma ja kui sündmuste käik on sageli usutavuse mõttes liiga mugavalt hüplik ja auklik (kuidas küll ilmub külaline korstnast tuleva suitsu peale tare juurde päev enne, kui peategelane küttepuude asukohagi kindlaks teinud on?), veniv (hakatakse võtma kohvrist paberit, mõeldakse paar lehekülge igasugu asjule, võetakse nüüd see paber, mõeldakse jälle, otsustatakse, et täna ikka ei loe seda paberit ... no umbes nii). Samas sisaldab üks võrdlemisi lühike tekst mõnevõrra tunnustusväärsel määral kihistusi – on Johannesest jäänud tekstid, on Thoreau päevikute tõlgete katked, on kirjad abikaasale (! ühtaegu ootamatu, sest tegevus oleks ikka nagu tänapäeval, vähemalt ELi ajal, aga samas muidugi, mikskamitte, kui levi ei ole), on peategelase kirjutatud lood minevikusündmustest, mis omakorda erinevate tegelaste vaatenurkadest ja kokkuvõtvalt on ju terve romaan kui Sveni kirjapandud Savimäe lugu.

Lugu on suuresti peategelase tunnetuslik nägemus sündmusist, maja ja (oletatavad) minevikusündmused äratataks küll justkui ellu ja need nagu osaleks aktiivselt loos, kuid samas rangelt faktiliselt võttes ei või ikkagi midagi kindlalt teada. Selline mittekihilisus ja fookus tunnetuslikule tõele, sellele, kuidas Sven tajub nii loodust kui maja ajalugu ja millesse põimuvad Sveni teadvuse vahendusel ka Thoreau päevikud, see mulle iseenesest meeldib. Lõppkokkuvõttes ongi ju tunnetuslik reaalsus suuresti see, milles igapäevaselt elatakse ja mis võimaldab kaootilist maailma tähenduslikuna tajuda.

Leidsin siit raamatust ka mõned sõnad – sumbuurne (segane, korratu), kelpkatus, kõmmelduma (kuivamisel kõverduma), hoholl (mis, nagu selgub, on halvustava nüansiga ukrainlane, aga eks autor olegi vanakooli mees) ... 

Psühholoogilises plaanis jääb raamat muidugi üsnagi pinnapealseks, aga samas ei peagi üks põnevikulaadi asi selles vallas revolutsiooni korraldama. Tõsi küll, kadunukese poolõdede käitumises ja eks muuski on paras jagu elust võetud ehedust, kuid samas on jälle Sveni pilk naissoole üksjagu frustreeriv. Ja tuleb tunnistada, et minu jaoks jäi see lõppkokkuvõttes päris korralikult häirima. Mis on selles mõttes veider, et pole siin midagi harukordset või skandaalset, mida kusagil mujal ei oleks. Võibolla ehk on asi selles, et miski, mis poolenisti pretendeerib tundlikule loodusmõtisklusele ja möödunud aja (ebaõigluste) varjude looks kirjutamisele on samas täiesti labase varjamatusega nii tundetult ja nüansitult „traditsiooniline“ (midaiganes see siis ei peaks tähendama, nt seda, et naissoost abikaasad on vaikimisi kohustatud hoolitsema ning nende õpetamine kaamerakäsitsemisel loomulikeim asi, mida ainult erilised asjaolud võivad väärata; või seda, et otse loomulikult pole haritud (ja rasedale) pagulasele midagi loomulikumat kui tulla esimese asjana tänutäheks seksi pakkuma ja nomaeihakkaparemrohkem)...

Gaétan Soucy "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke" (Draakon & Kuu, 2017)

 See raamat vääriks kindlasti veel ka korra päris eraldi muljetamist, kuid las olgu praegu siinkohal hoopis põgus kaja kogemusest, kuidas ühe õhtuga raamat alla neelata, et järgmisel õhtul film ära vaadata ning seda kõike ikka selleks, et HeadReadi festivaliga nagu kord ja kohus pihta hakata.

Seekordse postituse algne kodu ongi sealjuures HeadReadi festivaliuudistes, kuid festival pole kade ja lubab suurima heameelega jagada kirjandusrõõmu ka mujal.

***

HeadReadi festivaliveski on jälle kord jahvatama asunud, avapauguks sumeda varasuve sirelimagusal õhtupoolikul üks igihaljas küsimus – film või raamat?

Gaétan Soucy “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” on ka (Triinu Tamme meisterlikus) tõlkes raamat, mis rabab esmalt just mängulise keele ja vaatepunktiga, andes sealjuures ühe tõeliselt veenva kogemuse Teisest, ehk siis kellestki, kes pealtnäha võiks tunduda vaid sõitva katusega veidrik, aga seest vaadates, siis pole enam üldse kindel, kelle arusaamised siin just veidrad on või ei ole. Nimelt hakkab millestki mitte midagi taipavat lugejat käekõrval talutama minajutustaja, kelle perekond ning elukogemus on kaugel harilikust ning kuigi maailm ja asjad seal ei ole lugejale mõistetamatult võõrikud, siis minategelase vaatepunkt on peaaegu, et võõrkeele jagu kummaline (kes kujutaks ette emboolias kassikakku?). Filosoofiaga sina peal olevad inimesed leiavad kindlasti ka üht-teist äratundmisrõõmu (Mina nende hulka ei kuulu, aga lugemisrõõmu see küll karvavõrdki ei vähendanud). Sest peategelane on nagu omamoodi Tarzan, kel suur raamatukogu ja mitte just väike lugemus ning autor on mõttearmastamise vallas professionaal. Soorollide teemal avaneb samuti hea võimalus mõtteharjutusi läbi viia, sest selles osas valitseb ühel hetkel … mõningane segadus. Kuigi, mulle tundub, et Emil Tode “Piiririik” hoiab selles teemas latti siiski ühel teisel tasemel … Igatahes, lõpp, see lõpp, kus muuhulgas kogu teksti olemusel korraga vaip alt tõmmatakse võiks saada kirjeldatud ka sõnaga geniaalne … või siis leidlik ja rahuldustpakkuv, kui tahta ülivõrretega tagasihoidlikum olla.

Kui hüpata raamatust otse filmi, siis võib esimese hooga tabada pettumus. Kuhu on kadunud kogu see särav, vaimukas ja enesekindel MINA, kelle lugu me vähehaaval taipama hakkame ühitades oma tähendusi Tema kirjeldustega ning kuna Tema hääl on see, mis lugu kannab, rahustab sellest lähtuv asjade iseenesestmõistetavus, koomika, ilu ja elujaatav asjalikkus ka lugejat retkel, mis selgub olevat ühe kõrvalt vaadates väga traagilise ja õudse loo ärajutustus, lahtiseletus ja finaal.

Simon Lavoie “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” ütleb siiski juba algustiitrites vaatajale ära, et film on raamatu ainetel, mitte raamatu ümberjutustus. Ja tõesti … küsimus “raamat või film?” saab pärast filmi vaatamist ka vastuse, ei ole üks või teine on üks JA teine. Ehk isegi üks pluss teine. Film jätab keelemängud ning vaatepunkti rõõmud rahumeeli raamatule – tegelase peas me juba olime või siis saame olla, kui raamatu kätte võtame. Film näitab meile selgemini Isa ja Venna nägu, film keerab mälestustele peale tõeliselt valusa keeru ja nii ei jää lõppakord taga leinama l-tähes kirjutatud käsikirja kaotust vaid minevikule äiatakse sellise vindiga tou, et nüüd on vaataja kord lasta endal hing kinni lüüa samas mõõdus lugejaga.

Kuigi, kui raamat on kuuldavasti üks Kanadalaste (või siis vähemalt Quebecklaste) vaieldamatuid rahva lemmikuid, siis film on minu meelest pisut raskemini seeditav. Raamatu mänguline kergus ja peategelase peaaegu nõiduslik sarm ja empaatia koos lugejat algusest peale detektiivirolli seadva ülesehitusega on ehk see mis viib suure hulga erinevaid lugejaid ilma raskusteta üdini köitvasse ja elamusrohkesse seiklusse muinasmaal, süngusest hoolimata. Filmi mustvalged kaadrid ning siseilma pulbitsemisest ilma jäetud reaalsus on samas tõsisemat ja filosoofilisemat laadi, isegi kui oma jagu situatsioonikoomikat ei puudu siitki, aga lihtsalt vaimuka tsitaadi või tabava mõttetera pärast filmi ikkagi nii kergelt käima klõpsama ei kipuks.

Ahjaa, aga ühte asja tahaks veel küll lõpetuseks öelda – peaosatäitja Marine Johnson oli kogu filmi vältel nii suurepäraselt ilmekas, et lust vaadata. Kui nüüd veel oleks olnud pisut rohkem huvitavaid läbimõtlemisi kehakeelelise kummalisuse osas… Aga nüüd ronisin jälle raamatule liiga lähedale ja unustasin filmile ruumi anda! Las jääb pigem kõlama mineviku seljatamise triumfi kaja. Head festivali algust!

***

Loterii lugejaile boonuseks ka üks tsitaat sõnade kohta (tegelikult võiks sellest raamatust küll tsitaate välja  noppida üsna lõputult):

"... Isa poeg nagu ma olin, mängisin, et olen nende krahvinna. Me kutsusime neid poolikuteks, sest nende keha on vahast ja puust. Neil on puudu sisemine osa, millega kannatatakse ja mis muudaks nad täieõiguslikeks meiesarnasteks, kui minu jutt on ikka arusaadav. Kui on tahtmist, võib neid ka mannekeenideks nimetada, see on lubatud, kuigi see pole nii tabav ja täpne, ja ega see jutule kasuks ei tule, kui võtad appi esimesed sõnad, mis sul raputamise peale varrukast välja pudenevad."

Üks küsimus suurele ringile ka - kas keegi tabas ära, et mis värk raamatus selle Hobuse kõhuga oli? Filmis oli igatahes täiesti tavaline hobune ...