Kirjanduslikud (eksi)rännakud Tartus (2017)

Meeldiv sissejuhatus Tartu linnalukku läbi kirjandusloo pilgu, seda siis Faehlmanni muistenditest 21. sajandi saginasse. Eksirännakud on hoolsalt kokku kompileerinud Halliki Jürma, Katrin Raid ja Maia Tammjärv; tellijaks Tartu Linnavalitsus. Raamatus enim kasutust leidvad autorid on Mehis Heinsaar, Oskar Luts, Bernard Kangro ja Mati Unt; neist Heinsaare kongeniaalne „Kõhkleja Bernard“ võiks olla Tartule hümniks – seeasemel et selleks pidada Runneli masendava finaaliga poeesiat (lk 14):

„Ma lähen, äkki vajub 

jalg justkui mädasool, 

siis näen, kuis mäe all vajub 

maa põhja ülikool.“

(lk 15)

TÜ vilistlasena protesteeriksin niisuguse blasfeemilise nägemuse põlistamise pärast! Aga noh, eks see ole tartlaste siseasi, kuidas nad endil härdust esile kutsuvad.

Lisaks Emajõe Ateena traditsioonilistele laulikutele on leitud päris huvitavaid tsitaate autoritelt, keda Tartuga ei oskakski seostada (nt Vaarandi, Viiding) või kes on tänapäeval unustusse vajuvad (nt… no läks juba meelest). Eks huvitav oleks mõelda, milline protsent tekstidest käsitleb mälestuste (unistuste) ja milline protsent autorite kaasaja Tartut; muidugi, niisuguseid kaasaegseid tähelepanekuid ongi ehk… keerulisem lugejale meeldejäävaks, nö legendaarseks kirjutada.

Minu meelest on väga tartulikke tekste kirjutanud Jüri Ehlvest ning Indrek Ryytle (takkajärgi „Tartu ilukirjanduses“ andmebaasi kontrollides selgus, et mõlemad on seal mitme näitega esindatud), aga nende Tartu jääb ehk nendesse linnaosadesse, mida selles kogumikus ei vaadeldud (et siis võib oodata veel üht raamatut?). Igal juhul see Ryytle luuletus on minu jaoks vägagi üheksakümnendate Tartu:

Uduvihm & leheprygi pargipingil joon 

kaaslastex taas hilissygis viin & depressioon 

Torkab äkki puusa sisse taskust punnivinn 

vaatad kynkalt alla orgu paistab Tartu linn

acta nubis
tartu postimees 

Donald Tomberg - Arno, isa, koolimaja ja tunnid (Vikerkaar 7-8, 2017)

Lugulaul sellest, kuidas Arno isa püüab Arno Tali Paunvere kooli viia, aga iga kord jäävad isa ja poeg tundidesse hiljaks. Sest midagi ikka juhtub. Ja nad jäävad hiljaks. Õpetajad sellest hilinemisest suurt probleemi ei tee, aga Arno isal on seepärast ikka piinlik. Sest kooli tuleb ikka õigel ajal jõuda. Aga ei jõua. Olenemata sellest, milline tee valida või millal kooli minekut alustada.

Esmapilgul meenutab see lühinäidend mõnd Undi tõlgendust rahvakirjanik Lutsu ainetel (eks viimasel ajal on sellega muuhulgas tegelenud Kivirähk ja Kall), aga teksti edenedes… enam nii ei meenuta. Tombergi puhul on ikka mainitud vene absurdiautorite mõjusid, mõnel kergemal moel võiks seda ehk siit näidendistki leida – aga ehk tuleks hoopis filmiklassika poole vaadata? Või tuleks teksti vaadelda koos Kalli Kevade-improvisatsioonidega (mitte et ma neid Loomingust senini lugenud oleksin)?

Kuid näidend on hea ja võiks leida lavastamist. Või muidu jääb hiljaks. Aga kes teab. Rõhk polegi niivõrd Arnol kui ta isal (näiteks Kivirähk on käsitlenud Lutsu kõrvaltegelaste raudvara ehk kösterit – aga kes mäletab „Kevadest“ ridagi Arno isast? Siis kui Arno tõvevoodis ägises?). Sest isa on maa sool.

Tekst netist vabalt loetav.

Andrus Kivirähk – Köster (Looming #1, 2016)

Kivirähk on taas Lutsu ette võtnud ning seekord „Kevade“ läbi kirjutanud – köstri vaatepunktist. Lugu räägib siis sellest, kuidas köster istub öösel üksi kambris ning joob salaja kangemat ja nosib Tõnissonilt võetud lihapraadi (iga nädal saab nii toidulisa, sest näljane Tõnisson tuleb ikka tundi lihakäntsakaga). Salaja, sest naine ei luba süüa liha ega juua alkoholi (tervisele kahjulik!). Ent nüüd köstriproua magab, mees saab olla omaette ning olnule tagasi mõelda. Neab teine paunverelasi, kes pole viljatud ning neid lapsi kooli saadavad. Mõtleb oma lapsepõlvele ja vanematele ning kuidas temast üldse köster ja naisemees sai. Ja Toots ja Imelik ja Tõnisson ja Teele ja Kiir, kõik nendega juhtunu saab läbi võetud ning köstrilt ausa hinnangu.

Kuid... on ka Arno Tali, kellest õpetaja Laur ootab nii paljut. Tali ärritab köstrit kõige enam, sest temas näeb mees ennast noorena, kõik need ootused-lootused, ent tuli hoopis... tuhmide laste karjatamine. Või see Lible ja tema jumalavallatu elu... tuleb välja, et tegelikult on kirikumõisa köögitüdruk Mari... köstril südame palavikuliselt tuksuma pannud. Köstriproua, võeh... vaat hoopis Mari, tema... Köster jääb öö edenedes üha enam purju.

„Joon parem viina, viin on hea. Ja need Tootsi raamatud indiaanlastest on ka head, ma ikka salaja loen neid vahel ja mõtlen, kui tore oleks Lible ära skalpeerida. Nüliksin tal peanaha maha nagu naksti ja läheksin ja vehiksin sellega Mari magamiskambri akna all. Et näed, siin on see jõevee tagurpidi pööraja! See kiimas kõuts, kes sind jõe ääres muudkui näpistab ja krabab! Mina, kallis Mari, armastan sind päriselt! Igatsen sind! Sa oled mulle kallis, mis sellest, et ma köster olen! Unusta see ära! Tahad, ma võtan Arno Talilt viiuli ära, lükkan ta jõkke tükkis õpetaja Lauriga ja mängin sulle ise... Ma oskan!“ (lk 23-24)

Ühesõnaga, kui ei viitsi „Kevadet“ läbi lugeda ja lapsevanem on nõus seda kirjatükki ette lugema, saaks siit ehk üpris vildaka kokkuvõtte meie kõigi poolt armastatud romaanist. Eks nüüd oleks ka kiusatus lugeda õpetaja Lauri vaatepunkti selle romaani sündmustele, kuigi paratamatult tekib kerge õud, et milliseid salaasju võib tegelikult see poolpühalik kuju taustal ajada.

Kindlasti pole tegemist Kivirähki säravaimate lühijuttude hulka kuuluva tekstiga, aga et tegu niivõrd tuntud loo ümberkirjutamisega, siis ikkagi päris mõnuga loetav. Lapsepõlves idaneb tulevik.

Onu Bella – Mõned hallid varjundid (2013)

Bella kasutab huumori klassikalist võtet ehk siis kirjutab lahti või arendab kultuuriloos tuntud narratiivid nö ootamatus võtmes edasi (samas, sellega ei saa liiga äärmusse minna, ning autor väldib sedagi), püüdes senise kogemuse seisvat vett tormiks veeklaasis muuta. Nii on siin raamatus ümberkasutamist leidnud Kippeli, Bornhöhe, Kallase, Vilde, Lutsu rohkem või vähem tuntud loome, samuti on siin multifilmikangelasest operaator Kõpsist innustunud lugu; kogumiku lõpetab “Kalamaja klistiiribandiit”, mis on ehk algusest otsani Bella autentseim tekst.

Tekste ühendav joon on (peale kultuuriloolise nö aluspõhja) ehk sadomaso ja teatav seksuaalne vabameelsus, mis siis kõikides lugudes rohkem või vähem maitsekalt avaldub – sest väikekodanlikku lugejat tuleb ärritada jms; tõepoolest, mõnel puhul on see naljakas, mõnikord taas piinlik. Nii on Kippeli Meelis keskaegsete preestrite himuobjektiks; Lutsu Teele on domina, kes leiab rahuldust (või õigemini kodanlikku maharahunemist?) alles Tootsi maavillases sõbralikkuses; Kallase külaelu jutud on omakorda üsna lõdvalt masohhistlikud (samas ehk probleem selles, et ise pole tuttav Kallase tekstidega), tähelepanu all esimese-öö-õigus ja kupja piitsutamisega kaasnev erutus. Ehk teravaim pliiats pinalis on Bornhöhe reliikvia töötlus, kus filmist inspireeritud tegelased on uue sisu saanud – tõsi küll, paratamatult perverssema (samas läheb Bella ehk liialt ülemeelikuks, surudes neile kätte mobiilid või maasturid jne; samas eesliga Schenkenberg on vaimukas).

“Tokiga lõkkeaset kohendanud Gabriel heitis küljele ning tema silmad puurisid halastamatult siniverelise, süütuse kaotanud aadlineiu valget ja tukslevat ihu. Preili von Mönnikhusen hoomas tänu naiselikule empaatiavõimele, et Gabriel soovib ka pärast armastuse kõrgemate vormidega tegelemist end jätkuvalt visuaalselt stimuleerida. Vapper võitleja sai luba küsimatagi täita oma salakire: õhu- ja päikesevanne võttev rahutu preili vahetas pidevalt poose nagu fotomodell – oli mõne aja selili ja siis keeras jälle kõhuli või külili.” (lk 32)
/-/
“Abtiss puudutas ettevaatlikult Agnese siniverelist tukslevat ihu. Puudutatav püüdis Magdalena agressiivsemaks muutuvat lähenemiskatset tõrjuda, üritades ründaja haardest välja libiseda.
Leeki löönud kire foonil heitis abtiss endalt viimase kui kehakatte. Paljastus tselluliidist puretud keha, mida kroonijuveelina kaunistasid kõhul lotendavad rasvavoldid ja süldina võbelev vormitu paks tagumik.” (“Agnese ja Gabrieli juhtumised Tallinna all”, lk 40)

Operaator Kõpsi filmimised Tšehhi sadomasolaagris ja klistiiribandiidi puhastusaktsioon Kalamaja naiste seas on ehk Bella omaloomingulisemad tekstid, kuid samas kuidagi tüütud ja lohisevad (või – ei teki võrdlusmomenti algupäranditega, nagu teiste tekstide puhul?), eks oma jälje jäta päevakajalisus. Lisaks sadomasole kasutab autor lugudes kerget võõrandumisefekti, näiteks ajastatutele mittesobivaid väljendeid või võõrsõnu; sellega läheb ehk liialt vaimutsemiseks või efektitsemiseks. Ühesõnaga, Bella tegutseb huumoriklassika raamides, pakkumata sinna muud uut kui dominade või preestrite põhjustatud punasetriibuliste kannikate rohkuse. Noh, eks Juur on omale kaasvõitleja saanud, elagu elurõõmus labasus.

“Toots uudistas sadomaso-keldrit kõrgendatud uudishimuga, näppis kõiksugu nahast vidinaid ja kette ning andis kambrile kiitva hinnangu:
“Vaat, punanahad elasid Ameerikamaal ka koobastes ja mina, vana narr, ei teadnudki, et Paunveres selline on!”
“Hakkame nüüd pihta! Võta riidest lahti ja tõmba nahkrihmadest stringid jalga, randmetele ja pöidadele pane need nahast rõngastega mansetid. Ruttu!” ei hellitanud domina Raja.” (“Kevadised hallid varjundid”, lk 94)

postimees

Oskar Luts – Nukitsamees (1973)

Eksisid kord maasikakorjamisel õde-venda paksu metsa ära – kunagi pole eksinud, aga näe, seekord ei leia kuidagi koduteed, muudkui jõutakse ringiga ühe pahaendelise kivimüraka juurde tagasi. Tuleb pimedus ja hirmunud lastel jaks otsas, vaja puhata ja valget aega oodata, vajutakse puu alla külili. Öökull huikab pahaendeliselt, siiski saab mõne aja magada. Üks hetk päästab tähelepanelik poiss pesast välja kukkunud linnupojukese kulli käest, järgmine hetk äratab poisi aga vanamoor, kes lubab nad koju saata. Kahtlane vanamutt, kuri ja sellist moori pole lapsed varem näinud – miks küll vanemad sellise eide lastele järele saatsid? Ning kodu asemel viib ta hirmunud lapsed hoopis tundmatusse räämas metsatallu, kus sunnib neid tööle – või vanamoori kaks mühaklikku poega söövad lapsed ära. Vend teeb erinevaid õuetöid, õde aga hoiab metsamoori kolmandat last, kes on üpris inetu ja tüütu isend. Põgeneda ei õnnestu, kas vanamoor ärgas või öösiti luusivad maja ümber kurjalt lõugu lõksutavad soed.

Siis aga ühel päeval lendab poisi juurde väike linnuke ja hakkab talle siristama. Poiss avastab, et mõistab linnukeelt! Tegemist selle sulelisega, kelle pojukese poiss saatuslikul ööl kulli käest päästis ja nüüd pakub linnuke lastele põgenemisplaani – metsamoori pojad tulevad kohe koju sooviga maa alt leitud rahapada kätte saada, ent selleks on vaja metsamoori tarku sõnu. Poiss leiab, et linnu plaan on okei. Peagi kargavadki metsamoori mühakad õuele ja rahamaias majarahvas kaob robinal metsa. Vend tõttab tuppa õe juurde ning õhutab teda otsustavale põgenemisele. Õde on enamvähem nõus, aga mida teha selle üpris inetu ja tüütu isendiga (keda kutsutakse Nukitsameheks), väikest last ei saa omapäi jätta, juhtub äkki õnnetus. Ärevil linnuke siristab aknal, et lapsed kiirustaksid otsustamisega, metsarahvas peagi tagasi! Ja õde-venda võtavadki metsamoori noorima jõnglase endiga kaasa, lind juhatab nad sinka-vonka metsaveerele, oskuslikult vältides neid taga ajavaid metsarahvast.

Lapsed jõuavad koju, vanemad ja vanaisa väga rõõmustavad neid nähes, samas võõrastavad seda kaasatoodud inetut ja tüütut isendit. Ent ajapikku, kuude möödudes ja metsikuste taandudes, tuleb sellelegi miskisugune inimnägu pähe ja Nukitsamehest saab Ants.

Andrus Kivirähk – Kevadine Luts (2012)

Lutsust on varem üks hea näidend – Unt ja “Huntluts” (ja kui priima lavastus Draamateatris), aga seesamune Kivirähk ei lähene ainesele nii psaikolt kui Unt. (Häguselt mäletan, et Unduski “Kuum” käsitles miskit.) Väga tore, et LR kujundust uuendas, see musta ja värvide lakoonilisus on juba 1996. aastast, noh, vaheldust vaja. Veidral moel uuel kujundusel õrn sarnasus Orpheuse Raamatukogu väljanägemisega.

Aga üks lause näidendistki. (Tehtud.) (No paar veel siis.) Päris MTV-näidend, kiired stseenid Lutsu ja eri tegelastega vahetuvad lups ja lups ja hopsti, lavastamisel saaks vajadusel lühendada, kui soovi (seda saaks kooliski etendada). Üpris toredad viited “Kevade” kujuteldavale kujunemisloole, ja ehk ka teistele tekstidele, aga ei tunne Lutsu loomingut niivõrd. Teksti võiks nimetada tragikomöödiaks, on näitlejatele veiderdamist ja lihtsalt nalja viskamist ning samas ka sügavalt traagilisi või melanhoolseid hetki; esimene vaatus algab kui palagan (sõjavägi, näpuga õhku kirjutamine) ja teine vaatus lõpeb Lutsu üksildusega – sai nagu miskit tehtud, aga ei mingit rahulolu endaga, mõningasest lugejamenust hoolimata autsaider, väike inimene, kõrvalhoovustes kulgeja, jeekimkuradike kuskil taamal.

sehkendamine

lugemik
lugemissoovitus

Oskar Luts – Pärijad (1920)

Lutsule on ikka kapsas hingelähedane, siingi solgitakse üks korralik kapsas ära. Tegemist on siis lühikese ja kompaktse jandiga, mille tegevus võtab aega ehk pool tundi. Saunakambris kaklevad vaesed maainimesed peidetud päranduse pärast, möllavad ja rahmeldavad nii mis kole. Kõik lõppeb katastroofiga – kadunuke pole nii kadunuke, otsitud raha kogus oli väike ja paiknes hoopis mujal, ahjule tehakse ots peale, tapetud sea rümpa rüüstavad varesed ja koerad.

Paras üheks külateatri tükiks, ehk selline iganenud aines tekitakski nalja, hea võimalus emotsioonidega ülemängimiseks. Elu on unenägu.

Ulmekirjandus algajale ehk soovituslik nimekiri põhikooliealisele vähese lugemiskogemusega noorele

Oskar Luts – Olga Nukrus. Ants Lintner (2009)

“Kuid seda raamatut, mida praegu lehitses, võiks lugeda mõnel põllupeenral, kuskil valmiva rukkipõllu serval – see on mõte! Loeks niipalju kui loeks, vaatleks taevasina ja valgeid pilvi, kuulataks kõrte sahinat, mõtiskeleks ja, kui lamades parajasti ehk ulataks, murraks endale paar rukkilille.” (lk 11)

Raamat, mille lugemist olen püüdnud alustada üle kuu aja juba, kuid miskipärast ei leidnud õiget tuju selleks, nüüd siis sai hambad ristis kiirkorras läbitud. Tundub, et suvine Lutsu vaimustus hakkab vaikselt lahtuma.

“Olga Nukrus” on ikka üks üleütlemata sentimentaalne ja hale lugu, Olga ja Arnold kui lõpmatu coitus interrupti. Peategelased on üksindusest niiöelda lolliks läinud, väikseimgi lähedus paiskab neid joovastavasse segiolekusse (millest ärkamine on muidugi karm). Sentimentaalsed ja pead laiali otsas, sotsiaalsed totukesed. Peategelaste suhted muu maailmaga on kui lõputud valestimõistmised, tugevam surub peale oma arusaamise ja nõrgem (Olga & Arnold) püüab seda arusaama mõistmata kuidagi olukorraga kohaneda, olles igati moraalsed ja endale vaikselt ontlikud (või ma ei saa tõesti Lutsu mõistukõnedest suurt aru?). Huvitav, kuidas võiks välja näha film sellest jutustusest? Oeh. Mul on kahju inimesest, kes leiab siit endale samastamist.

-

“Lintneri konarlikkus käitumises oli temale ainult kasuks, tõi poolehoidu – taheti maailmas aeg-ajalt näha mõnd sancta simplicitas'e taolist olevust. Ta rõivaist heljus talutare lehka, tema suured käed võisid tugevasti haarata mõnd õrna pihta: mõnigi habras naisekeha igatses tugevat pigitsust, muljumist, valu – kui see tuli mehiselt mehelt.” (lk 111)

“Lea rõivaist heljus kerge aroom nagu naistelt, kes end lõhnatavad maitsekalt; tugev ja habras, ei tarvitse kaitset, kuid tarvitab seda siiski. Aroomilised puusad mänglesid. Sügav ajalugu võis peituda neis. Nende pärast tihti jätab mees maha kõik muu, saab kangelaseks või kurjategijaks – ehk ka mõlemaks korraga, sest kus on see täpne piir? Jeanne d'Arc kutsus, ja mehed käisid ta järel otsekui hullunud; oli ilus surra ilusa naise eest. Ja kui hukkusid ühed, siis seda enam armusid teised mehed. Naine, raud ja tuli – kolm elementi, ütelgu uuem keemia, mida soovib – see tema asi.” (lk 117)

(Nende tsitaatide järgi võiks küll Lutsu pidada varjatud sadomasohuviliseks.)

“Ants Lintner” on parem ja lühem, senini päris päevakajaline või õigemini – aegumatu. Noor armunu Ants ja tema armastatu Lea ning milliseid keerdkäike see Lintneri poiss kogeb (noh, lõpuks saab vastu päid ja jalgu, femme fatale teeb mis tahab). Kohviku külastajatest (lk 121-123) võiks ehk arvata, et autor kirjeldab nii mõndagi omaaegset tuntud inimest (aga keda, ei oska pakkuda). Luts oskas ikka hulle ja nauditavaid lauseid kirjutada, justkui veider tahe öelda ühe lõiguga kõike.

“Kevad ei tule nii ruttu, nagu teda oodatakse, aga kui ta kord tulema hakkab, siis tulebki; harva petab. Rentslites sulisesid veed, suured luuad ajasid rämpsu maja eest maja ette, et oleks puhas oma ukseesine. Kolossaalne politseinik nägi kõike, ent ei lausunud sõnagi, ainult vahtis kurjalt. Räästalt tilkus; kopp-kopp langes Ants Lintneri luitunud kübarale. Ah, ta varsti ostaks uue, aga see tunnivõtja-poiss pettis teda, ei toonud raha, see oli täielik kelm, käis plikadega, sellest kunagi ei võinud asja saada.” (lk 151)

Oskar Luts – Andrese elukäik (2008)

“Tihti hakkab mul elutoas igav, lähen vaatama, mis tehakse poes. Siis harilikult küsib isa: “Noh, Andres, mis head kuulukse?” Et mul aga pole teatada head ega kurja, siis astun vaikides akna juurde ja vahin tänavale. Umbes nii pikk ongi meie päevane jutt isaga.” (lk 7)

Jube haleda algusega lugu, ja loo edenedes haledus üha süveneb. Andres jääb vaeslapseks ning edaspidi saab ikka vastu päid ja jalgu; õudustäratavalt vääramatu orvulugu, üksikud rõõmuhetked tambitakse seitsmekordselt mutta. Paratamatult tekib endal küsimus, et kas see on mingi veider nali või? Kas sellist teksti võidi tõesti kirjutada veel 20. sajandil? (Iseküsimus, miks seda eelmisel aastal uuesti trükiti ja kas raamatule ostjaid-lugejaid leidub.)

“Kargan asemelt, hiilin läbi valvetoa, kus praegugi põleb lamp, seisatan klaasukse taga ja vahin apteeki. Näen, Baumann võtab taskust ühe võtme; avab kapi, kus on kanged rohud ja mürgid. Siis välgub üks valge purk ta käes.” (lk 56)

Mingis mõttes nagu üle pika aja üks selline raamat, mille puhul jääb karp lahti – et mille paganaga siin tegemist on? Andres kui Arno Tali ebaõnnesõdurist vend, kadunuks jäänud kaksik; üks pidev õnnetustejada rullub temast üle, kurjad inimesed teevad kurja ja head inimesed langevad loogu. See raamat võiks olla eesti õuduskirjanduse üks teerajajaid, või noh, apteegihorrori üksildane tuletorn (aurupunk, kantrinoir – blablabla).

“Eriti täna tunneb end väga hästi, ja mulle näib, et on muutunud veelgi jutukamaks. Tõuketooli kõrval väiksel laual on sigarikarp, ajaleht, ja pudel piiritus-desinfektsiooniga, sest pesta ja kuivatada käsi on nüüd siiski natuke tülikam kui enne. Võib-olla et pärastpoole, kui harjub, et laseb siis tuua ka pesukausi. Minu endine meister ja heategija ei pelga ühtki hädaohtu peale bakterite.” (lk 110)

Lugemissegadusest hoolimata tuleb tunnustada, et Luts oskab muidugi huvitavalt väljenduda, ikka see mõtteline dialoog Lutskirjutaja ja Lutslugeja vahel, mis vormub tekstiks. Nauditavalt stiilne ebastiil.

Oskar Luts – Kevade (1968)

“Arnol tuleb korraga tung kuhugi minna ja midagi teha; kuhu nimelt ja mistarvis, seda ei tea ta isegi. Ainult ära siit. See vingusegane suits ja kapsalõhn matab hinge.” (lk 172)

Kahtlane tunne nagu oleks kooliajal raamatust lugenud ainult neid osi, mis filmist tuttavad / harjumuspärased – niipalju tundmatuid tekstikohti, mida nüüd avastad. Aga raamat on tõesti väärt seda, et nüüd vanast peast uuesti lugeda. “Vaikse nurgakese” puhul jäi lugedes mingi ebalev tunne sisse, nüüd siis vist jõudsin ebaluse jälile – Lutsu jutustamine on nagu kahekõne iseendaga, Lutskirjutaja räägib lugu Lutslugejale, ta nagu testib käigu pealt jutustamise õnnestumist. Noh, leiutasin ratta.

“Arno vaatab võõrastades Teele poole ja leiab, et see tüdruk sugugi nii ilus ei ole, nagu ta teda endale üle välja tulles oli kujutlenud. Koolis oli teisi niisuguseid nösuninasid küllalt ja need olid kõik, niipalju kui ta tähele oli pannud, alati valmis iga vähemagi naljaka ütluse üle naerma. Teelest ei võinud seda just ütelda, ja tal olid pealegi helesinised silmad, mis, ehk küll natuke väikesed, vahel väga imelikult vaatasid, justkui oleksid neist kiired väljunud, aga siiski... Midagi iseäralikku ei olnud selles tüdrukus.” (lk 178)

Tali kodu pole täielik – arhetüüpsed 3 põlvkonda elavad koos, aga ainult 1 laps – ehk siis tulevikuta talu (mis üldse sai hiljem Saare talust?). Ta on ärahellitatud laps, näide sellest kui lapsepõlves omavanustega mitte mängida / hängida. Ühesõnaga, Arno Tali needs some bondage.

“Jälle vaikus. Arno silmad valguvad vett täis. Niikaugel oli siis asi. Teele valetas, et teisele süüd otsida! Otsis ta siis kellelegi süüd? Üksainsam lahke sõna Teelelt – ja tema unustaks kogu oma meelehärmi nagu halva unenäo. Ei, tema võtaks kõik koguni enese süüks ja paluks pisarsilmil andeks. Tema teeks kõik, oleks aga Teele üheainsa silmapilgu tema vastu endine: niisugune, nagu ta oli sügisel, kui nad käisid kahekesi. Kuid Teele ei ole enam endine.” (lk 257)

Raamatu-Toots on filmi-Tootsist veelgi vingem, selline eesti Karlsson. Tee mis tahad, tema askeldamised ajavad naerma. Toots kui talupoeg-Karlsson, Tali kui tatine Väikevend – olen enam kui kindel, et Lindgren on plagieerinud “Kevadet”, viinud venestusaja Eestist tegevuse Rootsi heaoluühiskonda, lahjendanud tõsise raamatu lastele solgutamiseks. No muidugi on Lindgren nii mõndagi muutnud (Talil on korraga õde-venda? Toots ja Tali on sõbrad?? Tootsil on propeller selga kasvanud???), aga traagelniidid on selgelt näha.

“Seepeale hakkab ta järsku norisema ja visisema, nagu oleks ta korraga raskesti magama jäänud, tõuseb aga varsti jälle istukile, kohendab vaipa, köhib ja nuuskab nina; võtab siis naabri voodi eest saapa ja virutab teise seina.

“Mis te jändate, näh, mis te pillute saabastega!” manitseb ta seejuures.” (lk 289)

Tõnissoni ülestunnistus (lk 99-101) on tõesti raskolnikovlik. Kivirähki lumememm-krati idee pärineks nagu ühest siinsest kuukirjeldusest (lk 293). Pisut ootamatu on Tali kujutletud Jeesuse kinnivõtmise teema (lk 297-300). Kas Kuslap on psüühiliselt ebastabiilne? Miks on Imelik Jaan?

yuki lugemispäevik

Oskar Luts – Vaikne nurgake (2008)

“ “Jah, eestlane oli hea ja hoolas põllumees – see on õigus; aga nüüd ta on enda läbi ehitanud, läbi koolitanud, läbi laiselnud ja läbi prassinud. Kaputt. Kõige kibedam pirn, mis ta endale pani, on just see viimane. Jüri ja Jaan nägid, et raha tuleb ja laenu antakse – mis muud, kui davai tantsu. Klaverid ja raadiod koju, ehitusmeistrid tööle – ja ise kõrtsi. Aga see on see kõige hullem lugu, kui mats hakkab laristama. Esiteks tal polegi Jumal teab kui palju laristada, ja teiseks: ta ei tunne piiri, kui kaugele tohib minna.” “ (lk 36)

Tuleb häbiga tunnistada, et pole Lutsu samahästi kui lugenud; ja ikka huvitanud, miks Unt ta loomingut nii olemuslikuks pidas. Tahaks “Sood” lugeda, aga see pole näppu sattunud, Undi suures Lutsu lavastuses jäi sellest väga huvitav mulje.

Lugu on kui üks igavene jant, apsakate rahulik karneval. Üliõpilane Anderson on nagu pesusvamm, teiste tegelaste ekspressiivsed mõtted ja mured imenduvad või paiskuvad järjepidevalt temasse, aga vastu ei pritsi midagi, nõriseb vaid vaikselt edasi, isegi kerges armumiseloos on ta pigem eemalseisev postament tundetormi äärel; ta on osavõtlik ja osavõtmatu; vürst Mõškin, kes ei ole idioot ega langetõbine. Teos on visuaalne, nagu teatritükk, käega katsutav (võibolla on selles süüdi teoses olev kevad- ja suveaeg). Lutsu tekst sobitub üsna kenasti tänapäevagi, kõik see võõra kintsu kaapimine on jätkuvalt elujõuline. Huvitav on näha tolleaegset värsket vaadet natsismi esiletõusule, nagu raamatu järelsõnagi (lk 196) sedastab, oli Luts üpris prohvetlik. Mittesnoobidele võinuks ehk saksakeelseid väljendeid tõlkida.

“Ma juba olen saanud jagu oma väiklasest kahjurõõmust, mis enne nii veidi kippus kõditama mu närve, nähes ujuvat pisarais selle ninaka ja teravmeelse tüdruku silmi. Äsja-avastatud sadistikese asemel istub minus nüüd jälle päris sentimentaalne mops.” (lk 98-99)

epl
trakyllmaprokrastineerinj2lle
sehkendamine

Oskar Luts - "Kirjutatud on" (hilisemates trükkides "Soo") 1914

Kui üldiselt on Luts eelkõige tuntud „Kevade” autorina, siis käesoleva teose puhul on tegu hoopis teist laadi teema ja stiiliga, mis juhuslikult lugemusele sattudes üsna üllatavalt mõjub. Müstika, salapära, ebareaalsus, saatuslikkus, igatpidi, siit ja sealt impressionism – ning siinkirjutaja pole esimene, kes antud teose puhul Tuglase „Felix Ormussoniga” paralleele tõmbab. Veidi sarnasena, seda just stiililt, tundub ka Gailiti 1945. a ilmunud "Leegitsev süda". Jutustus on huvitav, kohati isegi pingeline, leidub „äktsioni” tahke, pisut armastust, mõnusat irooniat ja tabavaid ütlemisi. Nagu Lutsu puhul ikka. Ainus probleem tundub olevat teose raskestikättesaadavus – siinkirjutaja teades uustrükke ilmunud ei ole, ainsad olemasolevad ja seetõttu vähearvulised olevad tulevad esimese vabariigi aegsest Eestist.

Raaamatu tekst. (html)

Raamatu nägu. (pdf)