Ian R. MacLeod – Sin Eater (Made to Order, 2020)

Algul arvasin, et autor on varem kirjutanud ühe hea religiooniteemalise loo, aga kontrollimisel selgus, et tegu hoopis nimekaimu Ken MacLeodi jutuga.

Ehk siis lugu Maast, kust inimesed on lahkunud või lasknud end digiteerida. Järel on inimeste vajadusi täitnud teenindusrobotid, millel pole enam suuremat midagi teha.

Ja järel on „patusööja“, mis on saanud kutsungi Rooma, võibolla viimaselt inimeselt Maal: kelleks osutub surev paavst, keda ümmardab Vatikani-täis roboteid. Paavst on viimaks valmis endast loobuma (mitte et tal enam füüsiliselt muud teha oleks võimalik) ning nö patusööjast robot tuleb teeb oma viimase … mälestuste imemise.

Kuid nagu selgub, on paavsti teenindusrobotid oma viimasesse käskijasse vägagi kiindunud (ning usu idee omal moel omaks võtnud) ning patusööja peab paavstiga juhtuva eest omakorda … kannatama.

Loo finaal on oma sürreaalsel viisil õige lööv, see oleks väärt vaat et lühifilmi. Noh, muidu … eksole, robotid, see kipub vist olema antoloogia teemaks.

Ian R. McLeod - A Visitor from Taured (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Tekst, mis on taasilmunud vist igas selle aasta parimate ulmelugude antoloogias, ning tõepoolest, asi on lugemisväärt, selline kirjanduslik teaduslik fantastika (mis mõnikord terminina tähistab küll poosetavat teksti, aga sel puhul olen mõelnud ikka positiivset mõõdet). Jutt siis naisest ja mehest, kes kohtusid ülikoolis ning said seal eluaegseteks sõpradeks. Naine uuris ülikoolis analoogkirjandust (ehk siis füüsilisi raamatuid, mille puhul tuleb sul endal interaktsioon avada, mitte et sul oleksid kõiksugu vidinapõhised lahendused väljamõeldud maailmale ühel või teisel jne viisil kaasa elada); mees uuris astrofüüsikat - kuna arvas, et eksisteerivad paralleelsed maailmad, nagu see paistab ilmnevat katsetega, mida tehakse subatomaarsel tasandil.

Nojah, analoogkirjandus on tolleks ajaks igati iganenud… kuid naine avastab, et selle pakutavaid narratiive saab kasutada oma uues ametis ehk konsultanditöös, pakkudes nii probleemidele ebatraditsioonilisi lahendusi. See osutab niivõrd edukaks, et naine hakkab juhtima oma konsultatsioonifirmat… ja nüüd leiab, et soovib aidata oma sõpra selle paralleelmaailmade uurimisel - tehes ta populaarteadusliku saate ankruks. Mees saab niisamuti kuulsaks, kuid ega see õnnelikumaks tee. Mõne aja pärast leiavadki nad võimaluse (Tauredi külaline!), kuidas seda võiks tõestada. Kuid…

Eks lugu pakub omamoodi huvitavaid (või ka hoiatavaid?) visioone tulevikumaailmast, kus kõik on nii interaktiivne ning tegutsevad abistavad tehisintelligentsid ja muud argielulised imed. Autor ei lähe küll hulluks ega paku mingeid transhumaanseid visioone ega kosmosevallutusi (neid õieti ei mainitagi), tema maailm on järg meie praegusele olustikule - no eks siit tekib küsimus, kas selline interaktiivne pillerkaar röövib meilt midagi inimestena olemuslikku (selle vastandiks on mehe päritud merikarbifarmi kuskil Šotimaa pärapõrgus, mis on nii… 20. sajand.

Muidugi, eks võiks ka sellele paralleelmaailmade fenomenile tähelepanu pöörata, aga see läheb veidi hard SFiks minu jaoks, eks igaühele oma.

“Slowly. like some archeologist discovering the world by deciphering the cartouches of the tombs in Ancient Egypt, I learned how to perceive and interact through this antique medium. It was, well, the thingness of books. The exact way they didn’t leap about or start giving off sounds, smells and textures. That, and how they didn’t ask you which character you’d like to be, or what level you wanted to go to next, but simply took you by the hand and led you where they wanted you to go.” (lk 562)

Ian R. MacLeod – The Cold Step Beyond (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Kaugtuleviku lugu, mis lõppeb õige segaselt. Ajastu on selline, et inimestest on alles vaid naised: või noh, kas tegu on üldse inimestega... selles mõttes, et tehnoloogia on olnud niivõrd, uh, ulmelise arenguga.

Igal juhul, loo peategelane on Bess. Bess on orb, kes on üles kasvanud Sõdalaste Kiriku hoole all; ja mitte viksiks nunnaks, vaid ta on treenitud sõdalaseks, kelle ülesandeks on koletute koletiste ja teiste dimensioonide õudustega võidelda. Ainult et... Bess on nüüd oma kolmandal iseseisval missioonil ja ta ei saa senini aru, mis ja kes need kardetud koletised on. Miks ta teeb pigem... nö prügitöid, nii on ta pidanud tapma väeti ja põdura elaja (kuna kohalikud ei tahtnud ise halastussurma teha) või siis olema hirmutavaks ihukaitsjaks. Ja nüüd, oma kolmandal missioonil, peab ta hävitama midagi... aga mida, pole ta veel selgust saanud.

Bess viibib üksi metsikus looduses ja teeb oma sõdalaseharjutusi, kui korraga avastab, et keegi jälgib teda. Jälgijaks osutub... inimlaadne olevus, võiks öelda, et nunnu, aga ikkagi kahtlane, nagu Bess on oma õppe tõttu veendunud. Siiski ta ei tapa seda olevust – kes nimetab end Elliks – ei sel ega järgmisel päeval. Neist saavad justkui sõbrad, ning Elli viib Bessi oma elukohta, milleks osutub paik nimega Surnute Saar. Siit hakkab hargnema lahti saladus nii Bessi kui Elli päritolust...

Lugu on omal moel tore kuni selle puändini, mis läheb õige puändikiskumiseks; et oleks ikka eriline ja kummastav lugu jne. Muidu on aga huvitav lugeda, kuidas Bessi minapilt avardub, kuidas ta hakkab aduma, et see Sõdalaste Kirik polegi nii püha asutus... või et millest on ta ilma kuna ta sellises kohas kasvatati. Ent siis tuleb suur finaal, mille peale peaks ah ja oh ütlema, ikkagi nii kõrgelennuline tragöödia jne.

“But she now explained how the origins of her church could be traced back to the time of the first jumpships, when gateways had been discovered where all the time, space, and matter turned back in a cosmic rent. It had been a great breakthrough for womankind and every other sentient species, but it had also brought an end to the simplicity of one reality and the linear progression of time. Now, other forms of existence that had previously been thought of as nothing but useful constructs in understanding the higher dimensions of physics rubbed close against our own. The true aliens, the real horrors and monstrosities, lay not in the far-flung reaches of galaxy, but sideways. And each passage of a jumpship disturbed enough of the fabric of this reality to allow, like a breath of dark smoke from a creak beneath a door, a little more of a seepage of these other realities in. sometimes, they were comical or harmless. Often, they weren't noticeable at all. But sometimes they were the stuff of abject nightmare.” (lk 398)

ulmekirjanduse baas