Raamat tekitab minus segadust, üheltpoolt on see noortekas, aga teiselt poolt on viimase kolmandiku deliirsus huvitav. Ja noh, loo finaal oma kompromissituses väärib, ma ei tea, “Eesti Terminaatori” nime (nali). Igal juhul leidub siin tellises palju viha ja frustratsiooni ja nooruslikku mõttetust ning peaks vast olema huvitav kasvavale noorsoole (kes ei võta kirjutatut loodetavasti tähttähelt). Kui nüüd aus olla, siis poole pealt mõtlesin lugemise pooleli jätta, et noh, liialt noortekas ja läila minu jaoks, aga siis hakkas tekst üha ära keerama (minategelane ei võta vastu just mõttekaid otsuseid), kõik need laksunägemused ja muidu deliirne vänderdamine kõntsas.
“Viimasel ajal istun sageli järvekaldal ja mõtlen, mõtlen, mõtlen. Tõstan pläru huulte vahele ning ahmin selle mõrkjasmagusat maiku endasse. (Olen juba viis-kuus aastat konisid imenud – mis teha, kõik kõvad mehed tõmbavad suitsu, mina tahan kah veidigi nende moodi olla!) Silmitsen maailma ja keerutan närviliselt mõttepooli. Tihti trummeldab minu peas küsimus: kuhu ma lähen? Kuhu mul üldse minna on? Kus on kaart ja kompass, mis mulle teed juhataksid? Kas mul ongi tulevikku? Kes ma üldse olen? Kes on see süsimustade juuste ja tiheda kulmukaarega hallisilmne kutt, kes mulle hommikuti haleda näoga peeglist vastu vahib? Kas tal jätkub nägusust, lõbusust ja mehisust, et homsele sirge selja ja naerul suuga vastu astuda? Oh jumal, sa saatan! Kui küsimused minu peas on juba sellised, siis missugused on vastused?? Ilmselt ei tohiks ma neile mõeldagi, parem elada edasi ja leppida närvekõditava ootusega. Ükski prohvet ei tea, mis saab homme, ja kui teabki, ei võeta teda kuulda. Miks siis mina tuleviku pärast põen?” (lk 13-14)
Lugu siis umbes selline – kuskil Kesk-Eesti väikelinnas on üks pere, keda saatus ei kohtle just hästi. Isa on kaotanud aastaid tagasi peksu tagajärjel meelemõistuse ja vegeteerib toataimena, ema on alkohoolik ja mitte just armastusväärne poja ja tütre vastu. Elatakse sotsiaaltoetusest ja sellest, mida 17-aastane poeg juhutöödega kooli kõrvalt teenib. Niiet siis allpool vaesuspiiri virelemine, juhuslikud maakoha läbutsemised ja muidu litutamised ja kooliprobleemid. Korraga aga poeg armub Tallinna rikkuri tütresse.
“Ja ühel hetkel arvasin, et pean huuled tema omade vastu suruma, sest soolikates särises elekter ja süda tagus hulluseni trummi.” (lk 158)
Ja noh, armastus ja nii, tegemist ikkagi tiinekatega ja seega suured tunded on muidugi sellised, et maa on must. Noormees (kelle silme järgi selles mülkas orienteerume) punnitab kõigest väest, et tüdrukule meelepärane olla, püüab samuti esineda rikkurina või siis kingib neidisele jõulude puhul bikiinid. Aga noored punnitavad liialt palju ning juhtub seda ja teist (sest nagu teada – valetada ei tasu). Noor vihane mees pöördub endas pulbitseva viha maandamiseks narkootikumide võlumaailma. Neiu silmades hakkab armastusepimestus hajuma ja juhtub mõndagi traagilist.
“Huvitav, miks ma varem Sepa käest amffi ostnud ei ole? Amff aitab mind. Nagu imerohi kasvatab ta kinni hinges laiutavad haavad, lööb vere kihama, pumpab energiat juurde. Amff annab mulle tiivad. Teeb mind hoopis teiseks inimeseks. Üks triip ninas – ja ma olen jälle õnnelik! On see hookuspookus või keemia, mis mind nii pööraselt pulbitsema tõukab? Vahet pole, peaasi, et kõik saab korda nagu särjed mõrda! Rutiinne orjamine ununeb, kepp Lauraga on tuline, taevas sinisem, rohi rohelisem, jõed voolavad kiiremini ja kuldnokad laulavad kõvemini. Amfilaks tuletab mulle meelde, et planeet Maa polegi elamiseks nii hirmus sitane paik.” (lk 328)
Kahro keelekasutus on mõneti kummaline (esimeste lehekülgede püüdlik ilukirjanduse jäljendamine mõjus algselt pelutavalt, aga hiljem ehk ununes), kasutab kõiksugu klišeelikke kujundeid, mida siis püüab rohkem või vähem õnnestunult värskemaks käänata ehk siis kulged lugejana teadatuntud maastikel, milles on aga traktor aegajalt sinkavonka kündnud (samas tuleb tõdeda, üldises perspektiivis jäljendab tekst oskuslikult minategelase segikeeramist loo jooksul). Päevikuvormis kirjutamine on muidugi palju melodramaatilisem ja maailmavalulikum kui kolmandas isikus jutustamine vms; mitte et mind ropendamine ja vandumine suurt häiriks, aga siin raamatus on see sutt pealetükkiv ja jätab peategelasest vähe ühekülgse mulje – või noh, eks raamat ongi väärdunud ja katkistest hingedest.
“Mulle meenus... Laura... Temaga koos veedetud napid hetked, mil olime olnud rõõmsad. Hetked, mil tulevik kumas nagu roosa hommikutaevas. Nende hetkede eest olin päris sügaval südame avakosmoses isegi tänulik. /-/ Mida rohkem ma kahetsuspiinades praadisin, seda tulisemaks paisus raev selle võika eluka vastu, kes mind sünnitanud oli. Hoor, kes kulunu vittu viina sees leotab, aeg-ajalt neitsi Maarjat mängib ja pastori munni kõrvale limpsib. Temale mu andekspalumist ei jätkunud.” (lk 479-480)
Rahast ja rikastumisest kirjutatakse raamatu esimeses pooles nii tihedalt, et vahel on sellest peavalu ja heameelega jätad lugemisel ridu vahele (jajah, tühine ja hukkaläinud noorsugu, kel muid soove pole jne). Raamatu eripäraks on teadagi see peategelase sünkjas unistustemaailm (Varaan ja Lavastaja jt), mis on kogemata kombel ehk teksti nõrgim osa ja jääb natuke lapsikuks (siin leidub ka üks freudistlik segapundar, aga see on nii pervo, et rohkem sellest ei räägi). Ema ja ta armukese majast korduvad väljaviskamised muutuvad aja jooksul päris humoorikaks (“Vastased, vitud, on veel küllalt tugevad. Sõda jätkub.” lk 321).
Huvitav, et kui külapoisid rokibändi teevad, siis on neile eeskujuks vanad saurused – Led Zeppelin, Black Sabbath, isegi Iron Maiden (lk 205) – noh, selge et parem mürts (või no mis mürtsu need küll tegid) kui mõni nüüdne tiinekate igavus (kuigi lõpupoole mainitakse neidki). Raamatu naised ja seksid on teadagi kuumad ja kuuluvad “pornograafia klassikasse” (lk 422). Päeviku augustikuu paistab kummipaelana mahutavat erinevaid sündmusi, päevikumärkmete järgi mööduks mõnikord nagu kaks päeva või nii, aga tekstis juttu pea nädalatepikkusest perioodist. Või noh, tõlgendamise asi muidugi.
Nojah, äraspidisel moel heiastusid mulle nii “Mina olin siin” kui “Kuristik rukkis” või ka “Stepihunt” (aga miks, ei tea, lihtsalt on tore nimesid loopida, eksole). Võibolla eksin, aga paistab, et
autor on raamatu kirjutamise jooksul kasvanud (sellist lauset polegi veel loteriis kirjutanud) ja huvitav oleks näha, mida ta 5-10 aasta pärast kirjutab – veider masinavärk on olemas, kes teab, kuhu see kiskuda võib. Alati ei pea nii ränk olema.
