Dagmar Lamp: Kirjad tütrele

Tahaks kirjutada midagi, mis oleks potentsiaalsele Dagmar Lambi raamatu lugejale abiks. Mitte et otseselt abi oleks vaja, suuremas osas on kergelt loetav tekst ja väiksemas osas ei ole ka tekst raske, lihtsalt nüri kordumine seal segas. Aga no ... inimene võiks ju siiski natu teada, mis teda ootab!

Näiteks tasuks mainida, et raamat on blogi põhjal kokku pandud. See ei ole hirmus ja nõme, kuidas üks väljendusvahend (netikultuuriline) on teise (kirjandus) üle tõstetud, aga mõnes kohas riivab siiski silma. Mul oli raamatu keskel periood, mil mõtlesin: "Naine, me saime juba aru, et sa oma tütart armastad, et sa alates tema sünnist oled umbes iga paari kuu tagant mõelnud, et enne armastasid, aga nüüd armastad veel enam ja rohkem ei saagi, ja meil ei ole lugedes postituste vahepeal kuid aega, me loeme 5 minuti pärast sama juttu! Jah, su arust on su laps asjataja, jah, mhmh, ja lisaks on sul sees mingi usk, et olemas on ÕIGED vanem olemise viisid (mitte et need oleksid iga lapse individuaalsust järgides erinevad), KAUA VÕIB sama juttu ajada?" ja ootasin, et noh, minajutustaja võiks juba oma mehest lahku minna, tuleks mingit vaheldust lukku.

Peab tõdema, et vaheldust tuli, kuigi mehest lahkuminekut ei kirjeldatud ühe sõnaga ka mitte. Palju lehekülgi hiljem mainiti, et minajutustajannal on lahutus selja taga. Aga nüri kordumine kesk raamatut kestis tegelikult näiteks 36 lehekülge (ehk mitte väga kaua) ja edasi läks jälle huvitavaks.
Jaa, oli enne huvitav samuti.

Mõnes mõttes on raamatus tajutav usk, et tuleb teha Õigeid Asju, mis on tegelikult teada ja kõigile samad, ainult natuke keerukad järgida, siis tulevad välja õnnelik laps ja õnnelik vanem. Aga vähemalt ühes kohas on ka miskit sel teemal, et laps naerab ja on õnnelik, järelikult olen midagi õigesti teinud - ja selline mõtteviis on ka mulle kallis ja meeldib. Sest kas vanem just sellele lapsele sobivat asja teeb oma kasvatus- ja kasvamisüritustes, ongi näha lapse reaktsioonist ju! Kui too on õnnelik, väga mööda ei ole pandud.
Õiged Asjad ja õnnelikkus on mõlemal mõtteviisil sees, aga järjestus on vastupidine. Mul on ka tunne, et kui oled õnnelik, oled ilmselt midagi õigesti teinud. Aga vastupidine (et teed mingeid asju ja need teevad õnnelikuks. Kui ei tee õnnelikuks, oled järelikult Asju liiga vähe ja halvasti teinud!) ei kehti. Sest keegi kurat ei tea, mis asjad need õnnelikukstegevad just sinu (ja su lapse või laste) puhul on.

Aga kui Dagmar Lamp parasjagu pole "ma pean tegema nii!"-augus omadega, on tas üpris hea vaist oma lapse õnnelikuks tegemise osas. Lisaks kirjutab päris hästi.
Nii et võib raamatut täiesti lugeda, pole hullu midagi, et blogi põhjal!

Dagmar Lamp – Ööd kollases autos (2010)

Neid pagana armastusromaane koguneb viimasel ajal lugemiseks kuidagi liiga ohtralt, mis teha, see aasta on vist nigel ulmesaak. Kahju.

“Seetõttu eelistangi sõita öösiti. Mulle meeldib pimeduse rahulikkus, peidetus ning samas paljulubavus – sa ei tea kunagi, mis sind järgmise nurga taga ootab.” (lk 16)

Esimeste peatükkide järel tabab kerge tõdemus – ah et selline siis ongi naisteajakirjaproosa, äratuntavad märksõnad ja olukorrad, näpuotsaga tänapäevast teravust ja armsaid ootusi-lootusi, hea kerge lugemispala pea igas vanuses inimesele. Väga tütarlapselik taksojuht (omamoodi carriebradshawlike ambitsioonidega), ikka muudkui naeratab endamisi ja vaatleb ponksusid kliente, nunnu. Rõõm on lugeda inimesest, keda igapäeva töörutiin pole ära nüristanud (tavaelus on sellised jutustavad taksojuhid natuke tüütud, klišeemasinad), või siis vastupidi – hirmus, kui inimese ainus nauding või viis maailmahädadest pääsemiseks töö vihtumine. Pole siin raamatus tädikeste poolt paljukirutud ropendamist ega midagi – vajadusel tegelased hoopis röögatavad. Tõhus.

Lamp oskab jutustada ja see on pluss. Staatiline tammumine puudub, esimestest lehtedest on selge, et tuleb üks tempokas ja seikluslik lugu, kus seeneniidistikku koob üks kõikevõitev romantiline tundmus. Peatükid on lühidad ja kergelt haaratavad, juhtub õnnetusi ja kokkusattumusi (mitte küll nii pööraselt kui Lindi puhul! No Lind on pärl), kõigest veab läbi noor, sarmikas ja tarmukas Liise (huvitav, kui kaua püsib keres viskijoomise järelnähud?), kes pea kõigile klientidele saab hea sõna ja kindla meelega natuke sära silmadesse. Kui lugemise ajal tundus teadjamees vanamutiga kuidagi liialt kunstliku olukorrana (kas võib öelda – deus ex machina?), siis jumal küll – tegemist on kirjandusega ja siin ju lubatud liialdused. Kena väike suvine romaan, lotovõiduks on armastus ja töökoht pealinnas.

“Vaatan talle otsa. Sirgendatud tihedad juuksed, silmalaud tumedaks toonitud. Täiesti võimatu on hinnata, kui vana poisiga tegu võiks olla. Olen tähele pannud, et see on üks vanaduse tundemärke: enam ei suuda eristada, kui vanad on noored inimesed. Nad kõik tunduvad ühtmoodi eatud.” (lk 60)

Ahjaa, natuke sisust. Viskijoomarist taksojuht Liise elab senini oma kallima surma varjus kuni ühel õhtul...

valge jänku
sauga raamatukogu
arvustus.com
segane maailm