Kuvatud on postitused sildiga blogikirjandus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga blogikirjandus. Kuva kõik postitused

23 mai, 2025

Kivivalgel: 2013-2024

 

Ma lugesin seda raamatut vähemalt poolel määral eriti vastuvõtlikus seisundis. Haiglas, palavikuga, vahepeal tugevates valudes, kogu aeg eksistentsiaalse ängi piiri peal. Mitte üle, mul on väga head meeleoluravimid, aga piiri peal. Ehk küsimused nagu "miks on nii, nagu on, kui ometi pole see ju tegelikult mõnus ega inimsõbralik" on mul peas olnud kaua. Kui on halb aeg, siis meeleheitlikult ja raevukalt, kui on hea aeg, üritan neid unustada, sest igapäevareaalsuses elamise teevad nad raskemaks.
Parasjagu olid nad üleval, ent ei lämmatanud.

Seletamaks silti "blogikirjandus" - minu teada pole ükski neist tekstidest üheski blogis ilmunud. Aga võinuks. Just sellist blogi loeksin ma erilise innuga. Vaat nüüd sul käes on õige soon, vaat see on alles õige toon - kuigi tegelikult on ideaalseid blogisid olemas küll. Lihtsalt teistmoodi ideaalseid. 

Blogidega seob neid tekste, et nad on ajahetke-mõtted. Just tol ajahetkel pähe tulnud. Pole kohustust mõtet valmis veeretada, vaid lihtsalt käes hoida ja mudida. Pole kuigipalju tähtis vastust valmis pongestada, küsimus ise on olulisem.
Vahepeal kukub sisse kilde lastest, tuttavatest, tuttavatest lastest ja nii edasi. On nad vähem või rohkem päris, pole ju oluline. Nagu heas blogis ikka - kogetu äratas mõtteid, vaja need kirja panna mingil hästiloetaval kujul..
Teatud vastused muidugi vormuvad. Aeg möödub, mõtted kristalliseeruvad. S.t. mitte ei tardu, vaid neisse tekib mingi uus selgus, puhtus ja kui kristalle tuleb juurde, ei muutu mitte esialgne struktuur, vaid talle kasvab uus haru külge.
Viis, kuidas autor vaatleb, ei ole igapäevameediast tuttav. Tema aksioomid pole laiatarbepsühholoogia aksioomid - ja ometi. See, kuidas ta kasutab sõnu "reaalsus", "monoliit", "konsistentusväli," kuidas näeb surma musta joont korraga kõike sügavamaks ja samas lihtsamaks tegemas, näeb, kuidas Tartu toimib ja näeb lapsepõlvereaalsust, on kuidagi ürgsel tasandil mulle tuttav. 
Jah, muidugi. See on see. Need on need. Ma tean, millest ta räägib.

Miks maailm ei räägi mulle kogu aeg neist asjadest? Need on ju tähtsad?
Lihtne ja ilmne vastus leheküljel 83: "Süsteem ei ole huvitatud sellest, et subjektide reaalsus oleks keeruline ja huvitav."

Selle raamatu puhul ei häiri mind isegi, kui isane ta on. Nimepidi on mainitud vist kolme naist üldse - teiste hulgas ehk ühena kolmest, MIND. 
Ääretult meelitav. Ma pole autoriga iial kokku puutunud. Tema ei tunne mind, mina ei tunne teda. Ja ikkagi olid lk 56 täitsa mitu lauset mu intekast Maalehele 2023 lõpul. 
Ausad laused. 
Peatüki lõpus on küsimus: "... kas need inimesed, kellel on ikka tõsine depressioon, millest mina vist midagi ei tea või mille olen täielikult unustanud - kas nemad ei taju oma reaalsusekasti seinte taga halli monoliiti?"
Vastan: ega ei taju. 
Üks kõige masendavamaid asju seal kastis ongi tunne, et laias laastus on kõik teada, midagi uut ei ole olemas ega tulemas, kogu aeg sama jama. Mis seal vahet, Paapua või Keila, inimesed on inimesed igal pool. Mõned uued taimed, teistmoodi merekohin - ja ikkagi avastad end naeratamas ja meeldida püüdmas, kuigi ei oska, ja millise aususe ja tõsisusega ka püüad läbi murda tõelise inimeseni, ikka ütleb ta sulle midagi stiilis: "See on põhjendamatu omistamine," või "Merd tunned ainult sinna uppudes," ja miks ma üldse.
Teine faktor, mis pimestab, on valu. Depressioonikast mahutab mind küll vabalt, aga mitte sirgena, rääkimata võimalusest käsi kuskile poole laiutada, midagi venitada, saada lahtist tunnet. Ja kui valu (nt liikumatusevalu) on piisavalt kaua kestnud ja kõikehõlmav, hajub (vähemalt mul) ära enamik tajusid väljaspoole. Jääbki ainult: "Mul on nii halb, miks mul peab nii halb olema, kas kuidagi saaks olemast lakata, et see halb ära lõppeks ometi?!"
Iseasi, et ma pole enam kindel, kas mul ongi päris depressioon olnud. Vbla on mul natuke teine meeleolutõbi.
Et psühhiaater diagnoosis?
Kuulge, kõik ju teavad: arstid ei tea midagi. Vähemalt vaimse tervise omad küll.

Aa, siis kirjutab autor muude asjade seas veidi ka kirjutamisest. 
Mulle nii meeldib, kui kirjutamisest kirjutatakse. Aga eriti meeldib, kui pannakse kirjutamine elamisega ühte patta.
Mhmh, minu jaoks on ka nii. Ei ole ala nimega "kirjandus", veel vähem selle žanriteks jagamist. On "see on elu, kellegi reaalsus.".

P.S Selle lugemismulje kirjutamine võttis mul maha neli päeva kestnud migreeni. 
Millegi, ükskõik kui suvalise, loomine on eluvajalik.


10 veebruar, 2021

Veronika Kivisilla: Kuni armastus peale tuleb (2.0)

DISCLAIMER: ma ei lugenud seda raamatut läbi, vaid jätsin katki, kui veidi üle poole loetud. 

Sest mida ma võidan, kui end piinan ja lõpuni loen? Saan medali vä? Võin avalikult halvasti öelda?
Krt, võin niigi.
Üks oluline põhjus, miks otsustasin Loteriisse sest raamatust kirjutada: nii kiidetud ja ülistatud teos on, et jääb mulje, nagu oleks tegu universaalselt oivalise raamatuga, mida ainult poeesiavihkajad vbla ei armasta.

Noh, mulle poeesia meeldib ja nii jäledat raamatut pole juba ammu lugema juhtunud.

Lugesin 2.0-i (ehk 1.0 + veel mõne aasta tähelepanekud) ja kui algus (ehk värskem kraam) oli üsna tore, siis edasi läks halvemaks ja halvemaks ja poole raamatu peal mõtlesin, miks end karistada - aga lugesin ikkagi veidi edasi, et kindel olla: see ei ole mulle. Kohe üldse mitte.

Nii talumatult läilaks läks! Algusest juba kirjutasin. Oli selline, et mida edasi, seda rohkem mõtlesin, et hah, need on sihuksed lookesed, mida mina oma fb-sse kirjutan vahel.
Pärast sain kuskilt teada, et aa, Veronika Kivisilla kirjutas ka need fb-sse esmalt.
Nojah ... anname kõik oma fb-seina raamatuna välja?
Kuigi kui on hea lugeda, miks siis tegelikult mitte, eks ole. Ma ise küll arvan, et netikirjandus ja klassikalisem kirjandus vajavadki eri keskkondi, aga noh, kui on hea ...

Kuid kuskil kolmandiku peal oli juba selge, et olen autoriga täpselt nii palju sarnase mõtlemisega, et erinevused hullult häirima hakkaksid. Jubedalt vajutas ajudele, kuidas Doris siin ja Kirjanike Liit seal, haridus nii tähtis, poeg õpib aina usinalt, puhas särk ja sirge seitel, jee, kunagine emakeeleõpetaja täis vaimukulda ja oo, vanatädid nii toredad ja vanaonud nii lahked ... ja piirduks läägus veel sellega!

Ei, kõige hullemad on kohad, kus autor ümbritseva elu kirjeldamise asemel oletab, mida need elude elajad mõelda võivad. Ta mõtleb igaühe, kuitahes jõhkra ja kareda, lauba taha ilukõnet ja tarkust täis pikki lauseid. Kõik on tema meelest nii ilusad ja head - ja kokku on see vaatenurk nii jube, et ma tahaks pool raamatut, mis lugesin, ajust välja kraapida.

Jõulud ikka ei tohiks sedasi kommertsialiseerunud olla ja kreeklased, keda kirjandusreisidel kohtad, on nii põnevad ja sõbralikud ja Eestist nii väga huvitatud, üks hiinlane ühel teisel kirjandusreisil kirjutas sust luuletuse ja ...

Vot selliselt mõtlebki traditsiooniline institutsiooniline Kunstiinimene, suure tähega.
Ja inimestele MEELDIB?! Kas nad aru ei saa, et sedasi saab mõelda ainult väga hoitud ja hellitatud elu elanud kodanik, see on sihuke privilegeeritud inimese pea, mille sisse vaadata lausa piinlik? Nii eluvõõras olla on hirmus ju?!

Goodreads1 

Goodreads2 

Bukahoolik 

Lugemissoovitus

Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogi

Raamatumuljete kodu

Kirjad sõgedate külast

Elu24

Ja sellest tehti veel lavastus kaaaa .... 

Hilisem täiendus: olen põhjustanud selle raamatu uue masskiitmiste laine. See mul küll plaanis polnud.
Aga omamoodi on loogiline, et seda raamatut armastatakse: Kivisilla ütleb asju, mille kohta "kõik teavad", et need on õiged. Et viieline laps on hea laps ja rongis mürgeldamine on paha, kuigi lapsed, kes seda teevad, on tegelikult head. (Vastukaaluks: mina ütleks, et lapsed, kes rongis mürgeldavad, on ülekeeva elurõõmu väljendajad ja täiesti head, ent MITTE "head lapsed mürgeldamisest hoolimata", vaid head mürgeldajad, jee. Ja kuigi neid võib mürgeldamise osas piirata, sest see segab teisi rongisõitjaid, tuleks teha seda ausalt. Mitte nagu tema seal raamatus.)

Ja kuna Kivisilla ütleb neid ühiskondlikult heaks kiidetud asju, toob "headena" ära "kõik teavad, et sedasi on hea" teemasid, ongi ta inimeste silmis jube läbinägelik. Kinnitab nende arvamusi ja jee.
Ja minu silmis on ta jube  pime: misMÕTTES sa võtad mingid ühiskondlikud arvamused ja usud, et need on tõesed? PÄRISELT?
Nii rumal ei saa ju olla?!