Ma lugesin seda raamatut vähemalt poolel määral eriti vastuvõtlikus seisundis. Haiglas, palavikuga, vahepeal tugevates valudes, kogu aeg eksistentsiaalse ängi piiri peal. Mitte üle, mul on väga head meeleoluravimid, aga piiri peal. Ehk küsimused nagu "miks on nii, nagu on, kui ometi pole see ju tegelikult mõnus ega inimsõbralik" on mul peas olnud kaua. Kui on halb aeg, siis meeleheitlikult ja raevukalt, kui on hea aeg, üritan neid unustada, sest igapäevareaalsuses elamise teevad nad raskemaks.
Parasjagu olid nad üleval, ent ei lämmatanud.
Parasjagu olid nad üleval, ent ei lämmatanud.
Seletamaks silti "blogikirjandus" - minu teada pole ükski neist tekstidest üheski blogis ilmunud. Aga võinuks. Just sellist blogi loeksin ma erilise innuga. Vaat nüüd sul käes on õige soon, vaat see on alles õige toon - kuigi tegelikult on ideaalseid blogisid olemas küll. Lihtsalt teistmoodi ideaalseid.
Blogidega seob neid tekste, et nad on ajahetke-mõtted. Just tol ajahetkel pähe tulnud. Pole kohustust mõtet valmis veeretada, vaid lihtsalt käes hoida ja mudida. Pole kuigipalju tähtis vastust valmis pongestada, küsimus ise on olulisem.
Vahepeal kukub sisse kilde lastest, tuttavatest, tuttavatest lastest ja nii edasi. On nad vähem või rohkem päris, pole ju oluline. Nagu heas blogis ikka - kogetu äratas mõtteid, vaja need kirja panna mingil hästiloetaval kujul..
Teatud vastused muidugi vormuvad. Aeg möödub, mõtted kristalliseeruvad. S.t. mitte ei tardu, vaid neisse tekib mingi uus selgus, puhtus ja kui kristalle tuleb juurde, ei muutu mitte esialgne struktuur, vaid talle kasvab uus haru külge.
Viis, kuidas autor vaatleb, ei ole igapäevameediast tuttav. Tema aksioomid pole laiatarbepsühholoogia aksioomid - ja ometi. See, kuidas ta kasutab sõnu "reaalsus", "monoliit", "konsistentusväli," kuidas näeb surma musta joont korraga kõike sügavamaks ja samas lihtsamaks tegemas, näeb, kuidas Tartu toimib ja näeb lapsepõlvereaalsust, on kuidagi ürgsel tasandil mulle tuttav.
Jah, muidugi. See on see. Need on need. Ma tean, millest ta räägib.
Miks maailm ei räägi mulle kogu aeg neist asjadest? Need on ju tähtsad?
Lihtne ja ilmne vastus leheküljel 83: "Süsteem ei ole huvitatud sellest, et subjektide reaalsus oleks keeruline ja huvitav."
Selle raamatu puhul ei häiri mind isegi, kui isane ta on. Nimepidi on mainitud vist kolme naist üldse - teiste hulgas ehk ühena kolmest, MIND.
Ääretult meelitav. Ma pole autoriga iial kokku puutunud. Tema ei tunne mind, mina ei tunne teda. Ja ikkagi olid lk 56 täitsa mitu lauset mu intekast Maalehele 2023 lõpul.
Ausad laused.
Peatüki lõpus on küsimus: "... kas need inimesed, kellel on ikka tõsine depressioon, millest mina vist midagi ei tea või mille olen täielikult unustanud - kas nemad ei taju oma reaalsusekasti seinte taga halli monoliiti?"
Vastan: ega ei taju.
Üks kõige masendavamaid asju seal kastis ongi tunne, et laias laastus on kõik teada, midagi uut ei ole olemas ega tulemas, kogu aeg sama jama. Mis seal vahet, Paapua või Keila, inimesed on inimesed igal pool. Mõned uued taimed, teistmoodi merekohin - ja ikkagi avastad end naeratamas ja meeldida püüdmas, kuigi ei oska, ja millise aususe ja tõsisusega ka püüad läbi murda tõelise inimeseni, ikka ütleb ta sulle midagi stiilis: "See on põhjendamatu omistamine," või "Merd tunned ainult sinna uppudes," ja miks ma üldse.
Teine faktor, mis pimestab, on valu. Depressioonikast mahutab mind küll vabalt, aga mitte sirgena, rääkimata võimalusest käsi kuskile poole laiutada, midagi venitada, saada lahtist tunnet. Ja kui valu (nt liikumatusevalu) on piisavalt kaua kestnud ja kõikehõlmav, hajub (vähemalt mul) ära enamik tajusid väljaspoole. Jääbki ainult: "Mul on nii halb, miks mul peab nii halb olema, kas kuidagi saaks olemast lakata, et see halb ära lõppeks ometi?!"
Iseasi, et ma pole enam kindel, kas mul ongi päris depressioon olnud. Vbla on mul natuke teine meeleolutõbi.
Et psühhiaater diagnoosis?
Kuulge, kõik ju teavad: arstid ei tea midagi. Vähemalt vaimse tervise omad küll.
Aa, siis kirjutab autor muude asjade seas veidi ka kirjutamisest.
Mulle nii meeldib, kui kirjutamisest kirjutatakse. Aga eriti meeldib, kui pannakse kirjutamine elamisega ühte patta.
Mhmh, minu jaoks on ka nii. Ei ole ala nimega "kirjandus", veel vähem selle žanriteks jagamist. On "see on elu, kellegi reaalsus.".
P.S Selle lugemismulje kirjutamine võttis mul maha neli päeva kestnud migreeni.
Millegi, ükskõik kui suvalise, loomine on eluvajalik.
