24 aprill, 2017

Paul McAuley - Hirmu planeet (Täheaeg 16, 2017)

Tekst võiks olla eellooks Arnasoni jutule, kuivõrd taas on tegemist venelaste ja ameeriklaste vahelise Veenuse külma sõjaga - selles loos on tegu küll võrdväärsete vastastega. Aga jah, sellega suuremad sarnasused piirduvad, Veenuse allutamise lugu on teistsugune narratiiv.

Lugu siis sellest, kuidas Veenuse mereelu uuriv venelaste uurimislaev peab minema vaatama, miks on katkenud side ühe kauge kaevandusjaamaga. Kohale jõudes avaneb neile õõvastav vaatepilt - 16 eri viisidel hukkunud meest ning 10 kadunud meest. Uurimislaeva kapten (endine eriväelane, kelle meetodid ei sobinud diplmaatidele) peab seda veresauna ameeriklaste kuritööks, ning haub kättemaksu - mille tulemusena alata suurriikide vaheline relvakonflikt. Loo peategelane, teadlane Katja, arvab aga, et mehed on segi pöötanud mingi haiguspuhangu tõttu - mis on seda veidram (kurjakuulutavam), et Veenuse bakterid pole senimaani maalasi rünnanud. Algab võidujooks selle nimel, kas anda ameeriklastele tuld või leida need 10 kadunud meest, kes tõestaksid loodetavasti Katja teooriat, et surmi ja veidrat käitumist on põhjustanud haiguspuhang.

Nagu näha, järjekordne retroulme oma hiilguses, mis on autorile palju lõbu pakkunud - see on kui maadeavastamise lugu, mis võiks Veenuse asemel paikneda näiteks möödunud sajandite Kaug-Idas. Paistab, et seekordne Täheaja kaaneillustratsioon pärineb just sellest loost.

23 aprill, 2017

Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana - Uppunud vaakumisse (Täheaeg 16, 2017)

Tundub, et autoritel oli plaan eelkõige huumorit teha. Lugu siis sellest, kuidas kolm kosmosepiraati (mees, naine ja tehisintelligents) peavad peale võimudega kokkupuudet Veenusele põgenema… ainult planeet on midagi muud kui seni antoloogias kirjeldatud - kuum põrgu. Et piraatide laev on kokkupõrkest vigastatud, hakkab see omatahtsi alla Veenusele lauglema, mis aga tähendab laeva sulamist (koos pilootidega). Noh, tegelastel nüüd tõsine häda käes, ning viimaks paistab olevat ainsaks võimaluseks… end üle kanda sellisesse loodavasse olendisse, mis võimaldaks Veenuse põrgutingimustes ellu jääda.

Eks siis loobitakse palju kildu. Laev on huvitav, tegemist on võõrtsivilisatsioonult kaaperdatud jäätmejaamaga, mis on aga elusolend - see küll ei tekita piraatides erilist nunutamisrefleksi, laev peab olema vaid küllalt stabiilne, mille tarvis pumbatakse eluslaeva rahusteid jms. Ja eks kokkupuude Veenuse atmosfääriga on eluslaevale… üsna mõrvarlik.

Tänav ja Metsavana on koos paremaid tekste kirjutanud, siinne lugu läheb vähe pullitegemise valda.

22 aprill, 2017

Miikael Jekimov - Terra Nova kuningas (Täheaeg 16, 2017)

Antoloogia seniloetud lugudest kõige tänapäevasem, tekst, mille märul on juba selline… et vanameister Lew R. Berg hakkaks nihelema. Igal juhul, niisugune madinarikas koletiselugu on päris angloameerika vaimus kirjutatud… ja nagu muud ei oskakski öelda. Adrenaliinilaks, raisk!


Kui eelmised lood kirjeldasid Veenust kui üsna inimsõbralikku planeeti, siis selle loo puhul võib rääkida teatavast teadusliku fantastika maigust - ehk siis Veenus on üsna ebasõbralik paik, kus peale terraformimist on suudetud vaid kaevandamist alustadal. Ainult et ühel päeval on kaevandus seisma jäänud, töölised on kas põgenenud sealt või kaduma läinud. Asja saadetakse uurima palgasõdurite grupp, keda juhib loo peategelane Rodrik. Kaevandus on tõepoolest inimestest tühi… kui äkitselt rümdavad sõdureid miskid sisalikulaadsed olendid. Rünnak suudetakse viimaks kaotuste hinnaga tõrjuda, ning järgmiseks kerkib piinlik küsimus - mida on tööandja nende eest veel varjanud. sest teadupärast puudub Veenusel igasugune algupärane elu. Mis värdjad need siis on? Kuid need verejanulised sisalikulaadsed pole ainsad, kes seal kaevanduses sõduriliha maiustavad, peagi ootab neid hoopis erilisem koletis…

Jutt keerab päris võikaks ning inimestele sajab aina uusi hädasid selga. Jekimovil on nõrgalt arenenud tegelaste alalhoiuinstinkt - kui on seiklus, lugejal võimalikult hapnukukraane kinni keerav, las tegelased praevad rohkem kui vaja. Kui Mahkra üllatas oma maarahva ja Veeuuse ogarusega, siis Jekimov lajatab vintske maailmaga, kus vange ei võeta.

21 aprill, 2017

Veiko Belials - Surnud mehe käsi (Täheaeg 16, 2017)

Belials näitab end minu jaoks uuest küljest ehk täesti asjaliku seiklusjutu kirjutajana, kes niisama molutamist ei kannata. Seekordne Veenus peidab endas ohtlikku saladust… ning seletab ühtlasi ära, miks Maa ja Veenuse ökoloogia lörris on.

Veenuse organiseeritud kuritegevuse üks liidreid palkab Wessoni nimelise jäljeküti (algul on loos assotsiatsioone Stalkeriga, mis viib teatavasti mõtted Strugatskitele; hiljem see kaob) otsima teed legendilaadse kohani, mida kutsutakse Veenuse Suureks Saladuseks. Töö pole just meelepärane, eriti kui pantvangi on võetud Wessoni ja ta partneri lähedased. Wesson pole lihtsalt jäljekütt ega rajaleidja, tal on niisugune sõnulseletamatu ellujäämisvõime, mistõttu ta ongi oma erialal selline… nagu on.

Igatahes, retk läbi Veenuse ohtlike soode (järjekordne näide inimkonna ökoloogilistest saavutustest) ei kulge just plaanipäraselt, ning Wesson peab nüüd oma kurjategijast tellija vastu astuma… aga siin ootavad teda uued üllatused.

Kui seni olen pidanud Belialsi võrdlemisi vanamoeliseks autoriks, kellele actioni kirjutamine pole esmatähtis (eks ta on kirjutanud ka pastišše, mis pole niivõrd “oma”), siis selles loos on küllaga möllu. Nagu selle antoloogia puhul paistab reegliks olevat, pole autoritel eesmärgiks kirjutada hard SFi, nii ka see Belialsi lugu rõhub eelkõige meelelahutuslikule küljele, näpuotsaga andes mõtteainet ka ökoloogia ja inimsuse teemadel.

“Meie, nemad - mis seal vahet. Meie olemegi nemad. Versioon 2.0. Piibli veeuputus, Soodoma ja Komorra hävitamine, utoopilised maad Atlantis ja Lemuuria - kõik see pole muud kui geneetiline mälu, liigi alateadvusse salvestunud mälestused Veenuse hukust. Mõned, nähs, et Veenus sureb, evakueerusid Maale ja alustasid uuesti. Nad põgenesid, nagu meie põgenesime hukkuvalt Maalt. Irooniline, kas pole, et meie põgenesime omakorda Veenusele. Ja me teeme ikka veel samu vigu.” (lk 123)

20 aprill, 2017

Jaagup Mahkra - Veenuse kuninganna (Täheaeg 16, 2017)

Mahkra oleks kui selle antoloogia tõlkelugusid lugenud ning otsustanud siis omalt poolt jala gaasipedaalile vajutada. Nii on tema versioonis Veenus ühenduses Eestimaa ristiusustamisega. Tõepoolest! Seos näib keeruline või mõnele tõsisele pessimistile ilmvõimatu, kuid Mahkra on leidnud julge lahenduse - asjasse on segatud psiivõimetega sakalased, Veenuse amatsoonid, Veneetsia magnaadid. Tegevus leiab ühtaegu aset nii Sakalamaal kui Veenusel, kus sakalastest vennad Õilis ja Tarvas on võtnud eesmärgiks hoida papiusku koduväravast eemal. Vendadel on niisugune haruldane võime nagu psiivõime, mis võimaldab mõtteid edastada väga kauge maa taha (vendade puhul peetakse niimoodi sidet Veenuse ja Sakala vahel), selliste võimetega inimesi otsitakse inimkonnast tikutulega taga… et neid siis kosmosesse tööd rügama viia - nii on Tarvas lepinguline Veenusel, Õilis on aga naasnud Sakalamaale isa surma järel vanemaametit pidama.

Otsijateks on inimesed, kes kosmoses tegutsedes muuhulgas üheks eesmärgiks Veenusel maagi kaevandamine. Need kaks maailma - keskaeg ja kosmosetsivilisatsioon, hoitakse rangelt lahus, samas kosmoseinimesed saavad käia Maal puhkamas; tingimusel, et nad seal seda saladust ei reeda ega kasuta tehnikat (muuhulgas tuleb piinliku hoolsusega jälgida, et maalaste folkloori ei jääks jälgi nö üleloomulikust tehnikast või juhtumistest). Puhkusel käimine pole ilmatuma probleem, näiteks Veenuse ja Maa edasi-tagasi reis võtab aega vaid viis päeva; niisamuti töötab teletaip (?), mis jagab Veenusel töötajatele Maa-uudiseid, mida on võimalik välja printida.

Nagu öeldud, probleem siis selles, et sakalastele tahetakse väevõimuga ristiusku pähe määrida, nii on teada, et Lüübekis on kogunemas ristisõitjate vägi, et tulevasele Maarjamaale purjetada. Vennad näevad, et sakalaste jõust ei piisa ristiväe peletamiseks, nad pöörduvad Jurjevi vene vürsti poole, et temalt maleva lisaks palgata (raha tuleks siis Veenusel kaevandava Tarvase palgast), kuid see palkamine läheb nihu. Ja sündmsed kerivad üha edasi ja edasi, muuhulgas tekib Tarvasel Veenusel vastuoluline suhe sealsete amatsoonidega… ning peagi on ristivägi maarahva kallal. Kuid see jäägu saladuseks, mis õigupoolest veel juhtus ja juhtuma hakkab.

Võib täheldada, Mahkra loobib ohtralt sõnnikut campi põllule. Kiusatus oleks see lugu siduda “Saladusliku tsaari” maailmaga, samas pole selles sarjas justkui mingit viidet galaktikas tegutsenud inimtsivilisatsioonist (no muidu oleks kasvõi Kuul mõningaid märke). Aga jah, autor ratsutab rõõmuga kõiksugu klišeedel, nii on ka selge, et kui loos on amatsoonid, ei jää lihahimu rahuldamata vms. Ja no muistne vabadusvõitlus ja kosmoselennud, sellist asja pole vist varem eesti kirjanduses tehtud (kerge sarnasus Andersoni “Kõrge ristiretkega”), kahtlemata plusspunktid nii ogara teemakäsitluse eest.

19 aprill, 2017

Lavie Tidhar - Uppunud jumalus (Täheaeg 16, 2017)

Kui senini olen pidanud Tidhari raskeks autoriks ning seetõttu kõiksugu lugusid pooleli jätnud, siis nüüd tabas ilmatuma üllatus ehk tegemist on lovecraftimaigulise retroulmega Veenuse ja universumi saladustest. Kui Arnason oli mingilgi moel tänapäeva reaaliatega seotud (Nõukogude Liit, CIA), siis Tidhar purjetab rõõmsalt campi avavetele - siin loos tegutsevad marslased, veenuslased ja teiste tähtede pärismaalased, kes rõõmsalt üheskoos eksisteerivad maalastega. Kui Arnasoni Veenus oli pigem poolkõrbelik, siis Tidhari Veenus on rohelusest pakatav, džunglid ja sood ja muinasjutulikud elukad.

Lugu siis sellest, kuidas kõrtsis kaarte mängivad maalane ja veenuslane satuvad ühe imeliku rünnaku tunnistajateks ning seeläbi saavad teada, et Veenusel on miski saladus-varandus peidus (Roog!). Seda otsima asudes satuvad nad hullu mehe kätte vangi… kes tegeleb selle Roogi soost otsimisega. Kui viimaks Roog leitakse, otsustavad vaevatud maalane ja veenuslane sellele ise käpa peale panna… aga see pole just hea mõte.

Nagu öeldud, on siin loos minu mõistmise järgi Lovecrafti maik juures, kuivõrd tegeldakse iidsete olenditega, kes pole teps mitte nunnud pühapäevitajad. Lugu kirjutatud mahlakas retroulme vaimus ehk siis selline ulmelugu, mida tavalugeja peaks kerglaseks kirjanduseks. Kuid eks see oleneb lugemismudelist - kui sa ei ootagi siit märksõnu ja heietusi inimolemusest, siis niisama meelelahutusena pea samaväärne muinasjutu lugemisega (muidugi, kui see muinasjutt pole just Noviku või El-Mohtari vaimus dekonstruktsioon).

18 aprill, 2017

Eleanor Arnason - Varemed (Täheaeg 16, 2017)

Vanamoodsahõnguline seikluslugu Veenusel, kus kohaliku kauni looduse keskel tegutsevad Nõukogude Liidu järglased (Veenuse asutamine osutuski viimaks Nõukogude Liidule hauakiviks… millalgi) ja ameeriklaste CIA, mis on külmale sõjale sobilikult igati riukalik, eksperimendialdis ja letaalne.

Arnasoni Veenus on teadagi üsna elatav koht. Kord või kaks on siia kandunud taevakeha, mis kokkupõrkel Maaga on sealt ainurakseid kaasa haaranud, mis on siis põhjustanud omakorda Veenusel evolutsiooni - aga teistmoodi tulemustega kui Maal. Lugu algabki sellest, et meie armastatud National Geographic soovib teha järjekordset dokfilmi Veenuse megafaunast ning selleks palkavad nad kohalikke asjatundjaid nii ameeriklaste kui venelaste poolelt.

Mis viib selleni, et endistel nõukogudelastel on omad kavalad plaanid, milleks plaanitakse kasutada NatGeo dokumentaalide mõjuvõimu - nimelt on Veenusel märke, et siin võis olla mõni teine tsivilisatsioon… aga nõukogudelaste asemel uurib seda salamisi CIA.

Arnasoni Veenus on vast pulpvaimus loodud koht (ja muidugi tegevustik, mis sellega kaasneb), kus siis planeet on inimestele igati elamiskõlbulik; siin loos on esitatud kõiksugu võrdlemisi napakaid ideid sellest, kuidas inimkond on Päikesesüsteemi vallutanud ja kuidas see Veenus õigupoolest osutus elatavaks. Kõigele lisaks võib Arnasoni koguni süüdistada nõukogudesõbralikkuses - igatahes CIA on üks parajalt saatanlik organisatsioon. No hea küll, tegelikult paistab autori sümpaatia olevat loo naiskangelasel… kelle lemmikuks on intelligentne lendav saurusekutsikas (nö rääkiv inimahv). Nagu Täheaja koostaja Raul Sulbi kuskil hoiatas, on Arnasoni lugu õige ootamatu selle autori austajatele - tüüpiline on siiski see, et autor ei paista kunagi loovat sellist maailma, mis paistaks võimalikult usutav (näiteks Kormaki lugu on hoopis… alternatiivlugu varakeskajast; rääkimata siis sellest inimsarnasest kosmoserassist).

Ei saa öelda, et seda lugu just palavalt armastaksin… aga eks autoril oligi plaanis eelkõige neopulpi luua ning seetõttu nalja saab.

17 aprill, 2017

Naomi Novik - Spinning Silver (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Poolamaitseline muinasjutt, erinevalt selle aasta parimate antoloogia seniloetud lugudest puudub siin millegipärast gei-temaatika, mis on omal moel värskendav ja veelgi enam:. tegu on väga toreda muinasjutuga, mis lõhub vahvalt kaanonit (vt ka El-Mohtari varianti). Peategelaseks on neiu, kes hakkab oma heasüdamliku isa asemel… liigkasuvõtjaks, ning vanemate kurbuseks osutub ta vägagi osavaks (ehk südametuks) laenuandjaks ja võlgade sissenõudjaks.

Ta tuntus jõuab metsade haldjakuningani (mõneti sarnane geopoliitiline moodustus  nagu “Välja juuritud” maanurk), kes toob neiu kodusse hõbedat ning ootab selle eest kulda vastu (sellest siis loo pealkiri). Tütarlaps leiab võimaluse, kuidas haldjahõbedat kasudega maha parseldada, ning kulda asemele tuua. Haldjakuningas tuleb taas ning ütleb, et kolmel korral peab neiu hõbeda kullaks vahetama… või muidu võtab haldjas rahategijast tütarlapse omale naiseks. Noh, kuninganna oleks muidugi tore olla, aga et sellises haldjariigis niisuguse olendiga… kaheldav.

“The Staryk didn’t look so terribly strange at first; that was what made him truly terrible, as I kept looking and slowly his face became something inhuman, shaped out of ice and glass, and his eyes like silver knives. He had no beard and wore his white hair in a long braid down his back. His clothes, just like his purse, were all in white. He was riding a stag, but a stag larger than a draft horse, with antlers branched twelve times and hung with clear glass drops, and when it put out its red tongue to lick its muzzle, its teeth were sharp as a wolf’s.” (lk 65)

Niisiis leiab neiu veel kahel puhul haldjahõbeda üha suurematele kogustele kasutuse, mille eest siis saab kulda, millest jätkub ka endale korralikuks vaheltkasuks. Muidugi, nüüd võiks mõelda, et ikkagi haldjas ja kuningas palub lihtrahva hulgast pärit neiu kätt ning neiu peaks mõne aja pärast avastama, millise toreda mehega tegelikult tegemist on ning eks nad elavad nüüdki koos, kui pole just ära surnud… Aga võta näpust.

Novik loob vildakaid olukordi, millede puhul ootaks nö harjumuspäraseid lahendusi, kuid tekstis ilmnevad lahendused on hoopis midagi muud - kas nüüd just realistlikumad, aga igal juhul mitte roosamannalikud. Loo kangelanna pole üheselt mingi inglike, ta muutub hoopis karmiks liigkasuvõtjaks. Haldjaskuningas pole miski ihaldusväärne poissmees, vaid lihtsalt tüüp, kes tahab naise abil raha teenida. Ja õnnelik lõpp - no selle jutu puhul piisaks ehk õpetlikust mõtteterast. Vahva lugu, tõlkige see eesti keelde.

16 aprill, 2017

Amal El-Mohtar - Seasons of Glass and Iron (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Kolmas lugu järjest sellest antoloogiast, millel on LGBT maik juures - tõsi küll, vaieldavamal kujul kui Kiernani ja Milleri puhul. Ühtlasi pean sõnu sööma, see El-Mohtari lugu on palju mõistetavamalt nauditav kui eelmised kogemused selle autoriga.

Tekst pärineb hiljutisest muinasjutuainelisest antoloogiast “The Starlit Wood”, ning… päris põnevalt on loodud maailm, mis tõukunud traditsiooniliste muinasjuttude varasalvest. On kaks naiskangelast, kes meeste pärast peavad tegema asju, mis pole neile just mõnusad - üks peab läbi kandma seitse paari rauast saapaid (et ta mees saaks paremaks; eks naine mõtleb, et muidu ikka pakutakse seitsmepenikoormasaapaid vms, aga temal siis… rauast). Teine kangelanna peab seisma liikumatult klaasist mäe otsas, kuna ta on liiga ilus ning isa ei soovi tema eest poolt kuningriiki loovutada - no neiu saaks mees, kes suudaks täisrelvis sinna klaasist mäe tippu ronida ja kellele saaks siis neiu õuna loovutada (kuid samas ei tohi ta end liigutada); igasugu kosilasi tungleb selle mäe ümber, aga kellelgi ei õnnestu kaugele ronida. Nojah, aga see raudsaabastega naine satub aga udus ekseldes sinna klaasmäe tippu, ning kui nad üksteisele lugusid vestavad ja lähedaseks saavad, tekib neil mõte, et äkki võiks oma needusest vabaneda.

Tekst on mõneti keeruline ja ei saa öelda, et oleksin seda igati mõistnud, kuid igal juhul tundub tegemist olevat intrigeeriva looga, mis käsitleb üsna huvitavalt ja feministlikult muinasjuttude mitmeid ebainimlikumaid külgi. Põnev värk ja soovitav lugemine veidrama kirjanduse lugejatele.

14 aprill, 2017

Jenny Downham: Enne kui ma suren

Kuueteistaastane, neli neist leukeemiat, nüüd on arstid alla andnud, tegemisel vaid sümptomaatiline ravi. Hea pisaraid kiskuv situatsioon. Minul vähemalt tekkis kahtlus, kas üldse tasub lugeda. Enne-surma-tegemise-nimekiri ...
Brr.

Oi, aga tasus.

Selle raamatu tohutult suur pluss: võltsi pateetikat peaaegu pole. Jah, krt, peategelane on suremas ja on teismeline ja täis ängi selle kõige pärast, millest ta ilma jääb. Tema vanemad kannatavad. Tema vend kannatab. Ta pole kordagi elus armunud olnud. Jne.

Aga kõik asjaosalised on inimesed, neil on omad üles-ja-alla hood, omad vead ja omad plussid (mis mulle Tessa armsaks tegi: et ta oli aus. Kohati jõhker, kohati segaduses, kohati päris lapsik, aga aus, aus, aus).
Ja kuigi peategelase lugu on peategelase lugu, tema lugu, on taustal nii palju teisi. Tessa parima sõbra Zoey oma, kes jääb (ka kuueteistkümneselt) rasedaks, naabrinaise oma, kes pole oma maailma sirgeks saanudki pärast seda, kui ta mees läks välja mingit triviaalsust tegema ja tagasi tulid vaid paar ebamugavuses politsenikku jutuga "juhtus kohutav liiklusõnnetus", Tessa ema lugu, kes armus nii kõvasti, et läks pere juurest minema, tema isa ja ema omad koos ...

Maailm on lugusid täis, ütles see raamat vaikselt ja pealetükkimatult, ja me kõik oleme osalised teiste omades.
Samas ei lugenud teos absoluutselt moraali, et peaks ikka teiste nimel elama ja head nägu tegema. Ei, ta just jutustas Tessa lugu, tema enda oma, tema vaatepunktist, ning lugeja (elik mina) rõõmustas iga kord, kui Tessa midagi head koges, pisarateni naeris, naudinguga seksis, sest SEE (ja mitte kellegi teise tunded ja arvamised) luges.
Tühja neist "teistest"! Jaa, see on oluline, et neil oleks hea, ent see oli Tessa lugu, ja krt - kõige olulisem selgelt oli, et tal oleks hea.

Et lool on lõpp?
Igal lool on.
Lihtsalt kõiki ei räägita ega kirjutata.

"Enne kui ma suren" on üleni hea raamat ja kui keegi tuleks mulle rääkima, et "noortekirjandus", ma ei viitsiks isegi silmi pööritada. Hea kirjandus on hea kirjandus, ükskõik mis silt peale kleepida.

Sam J. Miller - Things with Beards (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Järjekordne queer-maiguline lugu, justkui äsjaloetud tekst kuuekümnendate rahutustest (ka esmatutvus Milleriga sisaldas geidraamat) - samas oleks sellel tekstil rohkem sarnasusi Kiernani mõrvaballaadiga, kuivõrd jutt on isiklikest deemonitest, mitte ühiskonna lämmatavast survest vms (nojah, muidugi geid on niiehknaa allasurutud grupp jne).

Aga jah, lugu MacReady nimelisest mehest 80ndate Ameerikas, kes võib olla… kurja vaimu või tulnuka poolt seestunud. Ta ise ei tea seda, lihtsalt aegajalt tabavad teda mäluaugud, mille ajal paistab ta osalevat õige kummalistes ja verdtarretavates juhtumites. Aga MacReady pole ainus selline, tundub, et niisugust kurjust on igaühes. Mis veel hullem - et on kaheksakümnendad, siis homoringkondades levib uus tappev haigus, mida hiljem tuntakse nimega AIDS. See pole veel kõik - MacReady on lisaks tegev mustanahaliste põrandaaluses võitlusgrupis valge ülemvõimu vastu.

Ühesõnaga, pean ikkagi sõnu sööma, omal moel kergelt poliitiline tekst nagu eelmine antoloogiavääriline lugu. Tegevust siin suurt pole, pigem küsimus nendes painajates, mis peategelast aegajalt allutavad - aga nagu autor nendib, sellised koletised peituvad pea igaühes.

13 aprill, 2017

Caitlín R. Kiernan - Whisper Road (Murder Ballad No. 9) (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Järjekordne Kiernani road movie mõrvarlikust naisest, kes on peast soe ning kelle kaaslaseks on teisel moel peast soe naine. Nad põgenevad peale röövmõrva sooritamist, adrenaliin laes ning mõrvari kaaslanna pole just rahul, et loo jutustajanna lõikas üksikus talu vanapaaril kõri läbi - kuigi too lubas, et midagi hullu ei juhtu. Aga läks nagu läks, sest mõrvar nägi selleks vajadust. Ja nüüd nad avastavad pärapõrgu tühjal maanteel, et neid jälitab miski punane valgus. Ja see on hirmus!

Lugu täidavad mälestused kuritööst ning selle paari esmakohtumisest, katkiste inimeste kokkusobitumine. Eks siin võiks rääkida mitmesugustest vabandustes, ainult et… neil pole mingeid endi üllaid motiive - saada kuulsaks või teha ühiskonda paremaks vms. Nad lihtsalt on… ja kõik. Loo jutustaja tapab  vanapaari, sest see tundus talle mingil moel vajalik - ta ootaski, et saaks millestki tõuke nende hukkamiseks, sel puhul siis kõri läbi lõigates. Pealegi, need vanainimesed ei protesteerinud ega midagi. Nojah, lõpuks see punane valgus… teeb nendega midagi.


Tekst on kirjutatud ühtse pika joruna ning aegajalt nõuab see lugejalt mõningast tähelepanu, et näha, mis ajas jutustaja asub - kas kuskil minevikus, röövmõrva sooritamisel või siis selles põgenemishetkes. Lugu on mõneti erinev kui eelmine mõrvaballaad, mis oli liigendatud eri peatükkideks ja kus erinevate mälestuste (teadvusevoo?) tase oli nagu kõrgem - siin lihtsalt kahe naise lugu, mis leegitseb kui taevas langev täht.

12 aprill, 2017

John Scalzi - Viimane koloonia (2017)

Võib vist nukralt sedastada, et olen mandunud seiklusulme lugejaks; keerulisem SFF jääb muudkui venima. Peale Laurikut oli väga mõnus Weinbergi kätte võtta, nüüd Carteri järel on päris hea selle Scalzi romaaniga pead tuulutada. Eks seiklusulme puhul tekib küsimus, kui sügavale fantaasiasse pugeda, kas peategelane lahendab probleeme mikro- või makrovõtmes. Kas peategelane on mutrike ühisskonnas nagu ta seikluste lugejad on, või peategelane osutub viimaks elust suuremaks tegelinskiks nagu ta seikluste lugejad üldiselt olla soovivad. Scalzi on igati suurejooneline - tema mutrikesed osutuvad lõpuks sellisteks, et… maailmakord väriseb. Kuigi kas see on niivõrd üllatus, kui eelmised romaanid olid niisamuti igati suurejooneliste mõõtmetega.

Käesolevas romaanis siis küsimus selles, et inimeste Kolooniate Liit põrkub viimaks kokku Konklaaviga, mis ühendab üle neljasaja kosmoserassi ning mille loojate eesmärgiks on auru maha võtta rassidevahelistelt võimuvõitlustelt. Selleks tuleb aga saada omasuguste (sest alati on veel vägevamaid rasse, nagu konsud) seas tugevaimaks jõuks - Konklaav kuulutabki, et edaspidi on nüüd keelatud Konklaavi välistel jõududel jätkata uute planeetide (mis tihti on mõne naabri valduses) koloniseerimine… või nad pühivad koloonia sellelt planeedilt. Kolooniate Liit sellega ei nõustu, sest tundub, et niimoodi tulebki teiste ülemvõimu tunnistada ehk siis pikemas perspektiivis on ohuks kaotada iseseisvus.

Niisiis otsitakse üles erruläinud John ning Jane ning nende pere saadetakse juhtima uue koloonia loomist… mida siis Konklaav tahab hävitada, ning selgub teisigi halbu üllatusi, sest Kolooniate Liit mahhineerib Konklaavi vastu, tuues peagi puhkenud konflikti tuleliinile just selle uue koloonia, mida John ja Jane püüavad juhtida ja elus hoida. Nojah, et sellises suurjõudude võimuvõitluses ellu jääda, peavad John ja Jane mitmeid kavalusi appi võtma (tähtis on nende kasutütar, kelle abil saab kolooniale kaitset välja pressida), mil on drastilised tagajärjed - kuivõrd on reaalne oht inimkonna reeturiks saada, või olla tunnistajaks inimrassi hävinemisele.

Meelelahutuseks igati loetav romaan, õpetussõnu või mõtteainet küll eriliselt pakkumises pole. Vahest võinuks toimetaja tõlkija näpukaid korda ajada, ent küllap oli kiire raamatu trükkimisega. Ja ehk võiks mõelda Neal Asheri tõlkimisele… pole küll nii humoorikas, aga oi kui madinarikas möll modifitseeritud inimeste ja rämedate tulnukatega.


11 aprill, 2017

Amal El-Mohtar - A Tale of Ash in Seven Birds (The Djinn Falls in Love, 2017)

Selle loo puhul ei osanud ma viimaks muud peale hakata, et kui olin selle viie leheküljelise teksti kaks kord läbi lugenud, asusin vaatama, mida Goodreadsi lugejad arvasid (ning sellist pattu, et enne postituse kirjutamist vaataks teiste arvamusi, no seda on ehk seni paar korda juhtunud). “Arusaamatu, poeetiline, vaimustav, lummav” jne. Ühesõnaga, minu kultuurikogemusest välja jääv tekst, mille puhul rakendub mõttelaiskus ning ei viitsi mitte ära kobida (jajah, nagu Scalzi raamatu puhul avastasin, olen mandumas seiklusulme lugejaks).


Ühesõnaga, lugu siis sellest, kuidas džinnivaim põgeneb võlurahva eest, kasutades selleks erinevaid linde (näiteks varblane, kormoran, vares, öökull, koolibri), et lõpuks fööniksina lahvatada. Nojah, üürike tähetund, parem õudne lõpp kui lõputu õudus või siis live fast, die young. No selline oleks küüniliselt antipoeetiline tõlgendus sellest kaunist muinasloost, mis arvatavalt võib kaunistada nii mõndagi järgmise aasta parimate lugude antoloogiat. Sest, miks mitte.

Karta on, et olen Amal El-Mohtari tekstide lugemiseks liialt tölp inimene, ka esmatutvus selle autori loomega täitis pea puiste tunnetega.

10 aprill, 2017

Angela Carter - Verine kamber (2015)


Hakkasin seda kogu suurte lootustega lugema, kuna pidavat olema muinasjuttude arendusi ning sellised asjad on alati põnevad. Aga vastu võttis üsna väsitav sõnadevool, mis on kindlasti mõjuv ja sügavusse haakuv, kuid nagu öeldud… hetkel minu jaoks väsitav. Alles raamatu teises pooles - kui töötluse all oli Saabastega Kass, Punamütsike ja libahundid - tekkis kaasaelamine, sest noh, juttude põhjad olid minu jaoks tuttavamad ja Carteri loodud metsik maailm hakkas minu jaoks elavamalt (õigemini siis tuttavlikumalt-ootuspäraselt?) tööle.


Kui Saabastega Kass oli riivatu kelmilugu (a la Rummo laadi), siis Punamütsikese lood läksid üpris häirivaks jutuvestmiseks, hunt põhjustas mõndagi inetut ning Punamütsike ise keerab õige segi. Hea ja kole ja ootamatu. Carteri loodud maailm on õige sombune ja täidlane (vaid kassilugu selline kergemeelsem), inimesed liiguvad unenäotempos, midagi head neid ees ei oota. Salapärane värk. Lastele oleks päris huvitav ette lugeda, arvatavasti selline jutuvoog lihtsalt uimastaks nad nagu haamrilöök lehma pähe.

“Kesktalvise päikeseloojangu varasel punaval tunnil on miilide raadiuses kõik uksed riivistatud. Lehmad ammuvad tusaselt laudas, kui hertsog möödub, niutsuvad koerad langetavad nina käppade vahele. Ta kannab oma habrastel õlgadel kummalist hirmukoormat, teda nähakse laibaõgijana, surnukehade vargana, kes häirib surnute viimast rahu. Ta on valge kui pidalitõbi, tal on kraapivad sõrmeküüned ja miski ei hoia teda tagasi. Kui surnukeha küüslauku täis toppida, siis tunneb ta üksnes maiuspalast mõnu - korjus Provence’i moodi. Ta kasutab püha risti sügamisteibana ning küürutab ristimisastja kohale, et januselt püha vett lürpida.” (“Hundi-Alice”, lk 181)

ulmekirjanduse baas
martinsoni raamatublogi 
ekspress
kultuuritarbija 60+

07 aprill, 2017

Berit Kaschan - Ma naeran magades (2016)

Mingil moel võiks seda nimetada üliõpilasluuleks - noore tegusa boheemlase mured; armuvalud või siis kõiksuse ja ühiskonna üle irvitamine või kaastunne. Kaschani luulekogu on kui vahepeatus Dubovi ja Pilve luule võimaluste vahel - esineb narratiiv ja seda teadatuntud vabavärsi raamistikus. Niisamuti võiks ettevaatlikult sedastada, et kogetav luuleilm on üsna iseteadliku noore naise oma, mis toetub aegajalt kenasti libahundi esteetikale.


Elu halvim soeng 

Olen alati mõelnud, 
et kui ma oleksin mees, 
murraksin naisi nagu metsloom. 
Nagu Frank Zappa või noor Antonio Banderas. 
Või nagu vana hea Robert Plant - 
jah, just tema, meil on ju ühesugused lokid. 
Jooksin häbitundeta absinti 
ja kolaksin hirmuta mahajäetud majades, 
mängiksin jalgpalli,ei pabistaks sellepärast, 
et kõik mõnuained kahjustavad mu munasarju 
ja kõik üheöösuhted mu mainet. 
Loeksin ärrituseta Bukowskit ja inimarengu aruannet, 
kakleksin kui vaja, 
ajaksin end sõjaväes tippvormi, 
saaksin mingil alal tippspetsialistiks 
ja keskeakriisis jätaksin maha endisest modellist elukaaslase 
rohesilmse kunstitudengi pärast, 
kes ei soovi mitte lapsi, 
vaid võimalust Puerto Vallarta rannal minust akt joonistada.(lk 6)




Üleüldiselt


Universum on jõudnud keskikka.
See tähendab,
et uusi tähti enam ei tehta
ja kõige huvitavamad ajad kuuldatavasti möödusid
juba pea kaheksa miljardit aastat tagasi.
Niisiis, ma ei tea, kallis inimene,
kas termos sai kaasa
ja käterätt ja su suitsupakk ja see mälupulk,
kuhu salvestad oma salasoove,
aga peame tõesti kiirustama,
sest muidu on jälle rannale jõudes
kõik tähed juba ära langenud.
Ja isegi Arno isaga on lahkunud.
Taas mõned võimalused
oma soove selgelt sõnastada,
oma ainsat üksildast elu
millegi suuremaga siduda -
alatiseks kaotatud.
Ja ega sa niimoodi naeraks
ning seoks aegluubis ketsipaelu,
kui tegelikult ka aru saaksid,
kui armutult aeg kõike salaja kahandab,
et järgnevad nelisada miljardit aastat
tõesti silmapilguga mööda sähvatavad.
Samas jah, oled alles ju nelikümmend viis.
Ilma ühegi miljardita.
Veel õpid elu tundma. Sedagi valdavalt Maal.
Mõistan, sul on suuremaid muresid
kui universumi keskeakriis.

(lk 13)

06 aprill, 2017

Joe Abercrombie - A Beautiful Bastard (Sharp Ends, 2017)

Maiuspala Abercrombie romaanide austajatele ehk lugu sellest, milline oli Glokta oma füüsilise oleku hiilgepäevadel… enne kui ta Gurkhuli väele kangelaslikult kallale tormas ja seeläbi vangi langes ning koges kõiksugu piinamismooduseid, misjärel on ta selline invaliidistunud mees, kes Esimese Seaduse maailmas teeb... mitmesuguseid otsuseid. Eks on romaanideski omamoodi suur küsimus, et milline see Glokta enne oli - pole siis üllatav, et Abercrombie selle lühilooga lugejatele vastu tuleb.

Kaunis, ülbe ja meisterlik Glokta on nähtus omaette. Lugu on jutustatud armee ühe varustusülema poolt, kes liigub Glokta lähikonnas ning ühtaegu jumaldab ja kardab tema ülimat teravat ülbust ja ületamatut mõõgakäsitlemist (kuningriigi parim! - ja seda mitte nõiduse toel nagu ühe hilisema kangelase puhul). Glokta on kui alfaalfaisane, keda kõik armee ja õukonna mehed ja naised nii imetlevad kui kardavad. Erandiks leitnant West, kes julgeb talle vastu seista (West on va madalat päritolu)... ja seetõttu on nad sõbrad. West on ühtlasi kaudselt tõukejõuks, miks Glokta läheb Gurkhuli väge takistama, adudes selgelt, et tegemist on enamvähem enesetapumissiooniga.

Niisiis võib spekuleerida, et tegelikult Glokta võiski püüda end hukutada, minna pauguga ülevate kangelaste nimistusse. Tekst on täis kõiksugu sõjaväelasi, kes esinevad järgnevates romaanides on tuntud headuses (või nurjatuses) tähelepanu püüavad. Et mul pole raamatuid käepärast, ei mäleta nüüd, kas Glokta adjutant teeb mingisugust tähelelendu või mitte.

Eks võiks tekkida küsimus, et kui on soov tutvuda Abercrombie maailmaga ning enne romaane lugeda seda lühilugu, kas siis oleks seda teksti mugavam enne põhitekste lugeda… no ei oskaks soovitada. Muidugi saab siit aimu Gloktast, Westi vennast-õest ning impeeriumi armee ja õukonna tegemistest.

“The man would, no doubt, have looked handsome in a portrait, but it was the way he stood, the way he grinned, sneered, cocked a mocking eyebrow, the way he  moved, that truly set him apart. He had the poise of a dancer, the stance of a hero, the strength of a wrestler, the speed of snake.” (lk 5)

05 aprill, 2017

Kairi Look - Härra Klaasi pöörane muuseum (2016)

Teos on veidi erinev kui lutikate raamat - siin siis üpris lühikene lugu lastest, kes avastavad, et fantaasiailm võib päris tore olla. Marge Nelk raputas lugejaid Heinsaare raamatu löövate illustratsioonidega - siin teoses on ta Lookiga võrdne autor, kaunistades lehekülgi barokse küllusega, mis mõnel puhul on Looki tekstist vaat et… võimsamgi. Aga küllap “viga” selles, et täiskasvanu pilgule on need illustratsioonid eakohasemad kui Looki tekst noortele lugejatele.

Look on teadagi autor, kes tekstides argielu või metafüüsilist masendust ei põe - nii on siin raamatus peategelane Rene, kes asjaolude tõttu on üsna kurb ja turris, ning raamatu ülesandeks ongi ta kurbus maha murda. Rene on nimelt esimese klassi laps, kes elab vanavanemate juures, kuna ta ema tudeerib mitmendat kuud välisülikoolis. Emata on teadagi niru olla, nii on Rene välismaailmaga mõneti konfliktis (oeh, ja veel see kurb kogemus koeraga). Aga kui klassijuhataja Robert viib klassi kummalisse kunstimuuseumi, kus asjad… pole niivõrd asjad kui võimalused, siis saab Rene viimaks uue hingamise ja leiab sõprugi.

Ühelt poolt võiks öelda, et mõneti naiivne tekst (ja kas muuseumidirektor Klaas peab alati “muigama”, selline kordus on kurjast!), kuid samas - unistused on enamat kui meelelahutustööstuse vormitud reaalsus. Et midagigi astuks vastu ämblikmeestele ja jääaegadele. Eks autori kreedo paistab olevat nagu härra Klaasil:

“Mismoodi, tavalised… Nad on ju joonistatud!” vaidles Rene. “Väljamõeldud asjad ei lenda ringi. Kuidas te seda tegite?”“Teie abiga,” teatas Klaas. “Ise te vaatasite neid. Kui kujutlusvõime vabaks lasta, siis on kõik võimalik. Näiteks vaatad lilli maalil ja äkki nad ongi - hops! - sinu ees. On soe suvi, kõik lõhnab magusalt ja lilled õitsevad… Kunst on nagu sild kahe kalda vahel: ühel pool fantaasia ja teisel päris maailm. Ja palun väga - minu muuseumis käige mõlemal pool nii palju, kui tahate. Kui sa imedesse ei usu, ei juhtu ka sinuga ühtki imet.” (lk 39)

mae maailm 

04 aprill, 2017

Aaron Gordon - The Rest is Silence (Dreaming Again, 2008)

Selline õudus, mis on eelkõige mõistetav horrori austajatele, muidu jätab tekst nagu vähe totaka mulje. Loo peategelaseks on mees, kel oli karm lapsepõlv, mille tulemuseks on üks katkine inimene. Nimelt ta võõrasisa jõi ja peksis poiste ema. Peategelane ja ta vend pidid võõrasisa vägivalda niikaua kannatama kuni viimaks suureks kasvasid ja proovisid talle vastu hakata. Ega ei saanud, kuid ema võttis viimaks aru pähe ja kolis poegadega minema - mis küll midagi suurt ei parandanud, sest see peksmine lõi emal kruvid logisema. Peategelane soovis võõrasisale kätte maksta, kuid enne jõudis too ära surra.

Nüüd siis on peategelasel uus plaan lapsepõlvetraumadest vabanemiseks - ta põletab maha selle maja, kus nad lapsepõlves elasid. Maja saabki süüdatud, aga naaber nägi põletajat. Põgenedes sõitis mees otsa autoteel kondavale poisikesele, seejärel läks otsasõitu vältides auto kraavi, mille tagajärjel sai peategelane rängalt viga. Murdunud luudega ärgates kuuleb ta poissi kuskil ägisevat, mehel õnnestub viimaks autost välja saada ja näeb, et sandistatud poiss liipab tee ääres olevasse majja. Peategelane soovib aidata, kuid poiss justkui põgeneb ta eest, ning kui mees majja jõuab… kohtub ta oma musta minevikuga.


Tumeda õuduse mittehuvilisena ei hakka minu jaoks see kokkuleppemäng tööle. Kõik see vägivald ja kannatused ja mineviku oh kui sümboolsed varjud, jajah, inimene on kaitsetu oma saatuse ees, parem siis juba kangelaslikult võideldes langeda. Ja nii edasi.

03 aprill, 2017

Aare Pilv - Kui vihm saab läbi (2017)

Mingis mõttes on see kogu kui totaalluule - luulemasin väljavalituile. Lootusetu püüd maailma nimetada ja korrastada. Kui Dubov liigub kuskil mitteteadvuse reaalsuses, siis Pilv uurib oma teadvust ja lüpsab seda armutult - ning ühtlasi püüab mõista, mida ta õieti teeb.


Võimalik, et ma eksin, aga tundub, et vahel eksperimenteerib autor värsimõõduga - kas see on järelkaja Savisaare etenduse libreto kirjutamisele, mis olevat loodud heksameetris. Mille tulemuseks on väliselt ebapilvelik,ent sisult ikka mitmel moel maailma kaaluv pilvelik nägemus (näiteks “Rant”).


Raamatu alguse lapsepõlvemälestused on muidugi… parajalt totaalne mälunõristamine. Sellele sekundeerib finaal ehk “Aeglased VIII”, mis on vist Pilve katse Terry Rileyt luulekeelde mugandada.


Viimane Pilve luulekogu ilmus tervelt kümme aastat tagasi - nagu näha, pole sellise pausi puhul tegu loomekriisiga, pigem leivatöö ja ühiskondliku tegevuse üleküllasusega.


ma usun, et sa armastad valestima  
usun, et ma usun õigesti 
ma ei vihka sind, mul on su pärast valus 
ole hell minu valu vastu 
minu valu on õige
minu valu nimel 
tuleb sul oma armastus ohvriks tuua 
reeda ennast, et mina saaksin 
oma valule truuks jääda 
(lk 63)




väike sõjakas hälisev jumal
rusikad püsti nagu tanguterad
tuleb mulle seestpoolt vastu
joonistab mu laugude siseküljele
napi terase lille ja
äratab mu üles veebruarihommikusse
- kuula rongi uminat
kahe kvartali kaugusel
vaata vanunud lund
puhkepäevases inimtühjuses -
ütleb ta ja vajub iga
kohviõõmuga üha rohkem
tagasi sinna kust tulin
põlved kuumavad vastu tulemüra
mis lausub omad järeldused


teritan kõrvad ja silmad
ihun luisates haljaks oma ihu
et libiseda päevasse
nagukülm nuga võisse
(lk 77)




lisaks härmale sajab 
nüüd veel ka lund, 
õhk on viimseni tihke. 
ükspäev mõtlesin, et kui ümbersünnid oleks olemas 
(ma ei tea, äkki ongi), 
kas tahaksin siis olla 
puu, kahara võraga. 
võib-olla tahaksingi. 
täpsemalt tahaksin olla 
puuvõra,mida keegi inimene 
vaatab ja mõtleb: kui 
uskumatu ja kui tegelik, 
uskumatult tegelik, nii 
uskumatu, nagu ainult 
tegelikkus võib olla, 
tegelikuse-taju seemnek 
solev uskumatus. 
aga seda siis järgmises elus 
(lk 80)




käin mööda tänavat, hele soe päike valgustab tolmust asfalti, millel kõnnin ja vaatan, kuidas see kõnnitee mu all möödub, ja mõtlen - kummaline, et see olen mina, kelle jalad sel päikseheledal asfaldil kõnnivad ja kelle silmad seda teed vaatavad ja kes sellest kummalisusest mõtleb. aga mitte ainult seda - mõtlen sellele kõigele umbes nii: kellele seda õigupoolest vaja on, seda, et ma siin seda maipäikselist asfalti vaatan ja imestan, et see käija olen mina? tähendustest tühi lõik, lihtsalt ennast jälgiv kõndimine päikse käes kevadisel asfaldil - tegevus, millesse olen süvenenud, olen süveenenud täiesti omaette jagamatult - mitte kellelgi teisel pole mõtet minuga seda jagada, sest ta ei kõnnni siin minuna, mis tolku on sellest, et ma siin praegu endana kõnnin? mis tolku sellest, et endana (rääkimata sellest, et kõnnin)? ma pole isegi mitte ülearune, isegi mitte tarbetu - igasugusest tarbetuse-tarblikkuse  mõõtkavast väljaspool olev käimisest mõtlev käimine, tühik, mis ometi asub minu keha liigutustes ja pilgus heledale asfalt-teele. koht - Narva maanteel “Tallinna” klubist Jüri kirikuni, aeg - umbes veerand kuus õhtul maikuus. meeldejääv tähendustühjus, teadvustatud hetk mina tähendusetus vältimatuses, kus tunnen selgesti - aga mitte katarsise, vaid tuhmi endastmõistetavusena -, et pole üldse oluline, et ma olen mina. tabasin end hetkel, kui mu mina oli mulle täiesti tähtsusetu, oli vaid päiksest hele asfalt mu ees, mida muudkui vaatasin, hoides oma pilgus ja käimises alal enda tähendusetust ja tähtsusetust - korraga hämmeldunud ja ükskõikne.
(lk 105)