A. Papa Janson – Valitud tõed (2013)

See on nüüd küll väga sünkjas luulekogu, kõiki luuletusi ei lugenudki läbi, sest esmaspäeva hommiku kohta kuidagi masendav kogemus. Lood mahajäetusest, poomisest, kaduvusest, armastusest. Ehk siis kõigest sellest, mis muudavad olemise kurvaks ja mis nõmetseb hinge kallal. See, mis andvat elule vürtsi ja kunstile hingestatust. Eksole.

Meie vahel on keemia

Meie vahel on keemia

minu poolt

valuvaigistid

südametilgad

rahustid

unerohi

sinu poolt

huulepulk

ripsmetušš

juuksegeel

küünelakk

reageerime

üksteisele

üksteisega

üksteiseta

enam ei saa

harva lisades

hingeõhku

muutume liimiks

selleks paksuks kleepuvaks olluseks

iseenda minade vahel mida

keegi lahti ei kanguta

meie vahel on keemia

ülitugev PVA

(lk 24-25)

Ajalugu 

Ma pidin ajalugu olema
vähemalt nii väitsid eile
pärast lasteaeda
nurga taha
suitsu tõmbama
kogunenud koolieelsed kaagid
kui neilt paki
kõige odavamad
sigarette
konfiskeerisin 

no ma ei tea
mis mõttes
kuidas
ajalugu
küsisin 

sest sa oled olnud
ja kaod varsti
õigemini võiksid kohe kaduda
kõduneda
või hoopis kirstus liikumatult
oodata
kuni me sinu
viimast voodit jalgadega taome
ja lõpuks
selle mis meil
õllest
põide on kogunenud
sinu liikumatu keha peale
laseme
saad aru mees
sina oled ajalugu
aga meie ruulime 

kuulasin
mõtlesin ja
viskasin kuulud
vaikides
koos sigarettidega
ajaloo prügikasti
(lk 84-85)

A. Papa J. – Päraküla kohatu juhtum (2006)

“Rahvas plaksutas tunnustavalt kordnikule ja äratas üles Vana Seniilse Skaudijuhi, kes toolilt üles kargas, skauditervituseks vasaku käe tõstis ning valjult, aga valesti skautide hümni laulma hakkas. Seejärel, karjudes, et skauti juba elusalt ei võta, jooksis mees Raekoja eeskotta ning andis, vaatamata teda takistama tulnud inimestele, nurgas seisvale põdratopisele peksa. Ise teadmata, miks.” (lk 18)

Ruraalne huumorilugu mingist kolkaasulast, kordniku kirjelduse tõttu kerkis millegipärast silme ette pilt Lihulast. Arktiline hüsteeria maavillases võtmes või lihtsalt mentaalsete probleemidega kogukond – kõiki arreteeriv kordnik, kõuehäälselt sõimav koristajatädi, meelas linnapeatütar, põõsastes kimuvad poisikesed, seniilne agar skaudijuht, armuvalus nõid – autor lajatab mõnuga. See raamat on vist sobilik Reporteri vaatajatele. Omas laadis täiesti normaalne tekst – esimestest lehekülgedest üpris ladus jutustamine, puhas meelelahutus, pretensioonitu absurdihuumor; natuke samas seltskonnas Voolaidi ja Leeri raamatutega. Tegelaste seas askeldab ka kratt, kes on ehk teadagi mis raamatu mõjul teksti ilmunud.

“Ainuke, keda vankumatu usk oma õigsuses maha ei jätnud, oli Vana Seniilne Skaudijuht. Eksinud, habetunud ja metsik pilk silmis, ajas ta jälgi mööda joostes jänest taga. Temast olid maha jäänud läbipekstud hundikari, sinise silmaga ilves ning sokiga alla visatud vares (sokiga, sest saabas lendas mööda ega tulnud enam tagasi). Lõpuks püüdis ta jänese joostes kinni ning hüüdes, et skaut on hingelt vastupidav, pani hämmeldunud haavikuemandast mööda. Ise teadmata, miks.” (lk 24)

esitlus