31 detsember, 2017

Peter S. Beagle - The Last And Only, or Mr. Moskowitz Becomes French (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)

Loo peategelasega juhtuv meenutab mõneti Heinsaare linnapõhiseid jutustusi ehk siis lugu sellest, kuidas üks tagasihoidlik ameeriklasest raamatukoguhoidja moondub… prantslaseks. Mis tekitab tööl probleeme, kuna ülikooli raamatukogus pole just suuremat nõudlust inimese järele, kes suhtleks vaid prantsuse keeles.Tööandja tahab teda koguni vallandada, aga kohtuprotsessi käigus saab härra Moscowitzist omamoodi kuulsus, keda kutsutakse jutusaadetesse ja kelle elulugu tahetakse välja anda. Kui tal oleks vaid mõne prantslasest elumehe välimus! Taga hullemaks, prantslane hakkab viimaks kritiseerima ameeriklaste elukorraldust ning seepeale kuivab kokku vestlussaadetesse kutsumine jms. Aga pole hullu - Prantsusmaa president kutsub härra Moscowitzi koos abikaasaga  elama uuele kodumaale; mees on sellega muidugi nõus.

Naine pole aga niivõrd rõõmus, mehe prantslaseks muutumine ei tee kodust suhtlemist kergemaks, kuna mees tahab rääkida vaid prantsuse keeles ning naisel see keeleoskus puudub. Ta küll asub õppima (küll keeleõpikutes on ikka veidrad dialoogid, aga keeleoskus jääb ikka nigelaks. Ja mehe uuele kodumaale minek tekitab küsimuse, et kes siis õieti on proua Moscowitz, milline on tema identiteet. Aga et abielupaar on siiski üksteisega lähedane, lähevad nad koos ning neid ootab ees kuninglik vastuvõtt, prantslastele on see auasi, et keegi soovib niimoodi prantslaseks saada - pealegi veel ameeriklane. Abielupaarile võimaldatakse riigipoolne ülalpidamine ja töö ning kõik läheb pealtnäha kenasti… pealtnäha seepäras, et härra Moscowitz leiab, et prantslased pole… prantslased, nad ei tea, mis on õige prantsuse sisu. Ja see tekitab nüüd probleeme.

Ühesõnaga, muinasjutt vaimuhaigest. Beagle ühendab omal moel kaasaegse ja traditsioonilise temaatika, 2017. aasta tingimustes mõjub see õige… nostalgiliselt. Oleks muidugi huvitav mõelda, et kui tundmatu autor oleks sellise loo avaldanud, kas siis leidnuks see tekst tee antoloogiasse - kas autori nimi ise on kvaliteedimärgiks?


“His dissatisfaction with the people who thought they were French grew more apparent every day. Friends, neighbours, fellow employees, and a wide spectrum of official persons passed in turn before his eyes; and he studied each one and plainly discarded them. Once he had been the kind of man who said nothing, rather than lie; but now he said everything he thought, which is not necessarily more honest. He stalked through the streets of Paris, muttering, “You are not French, none of you are - you are imposters! What have you done with my own people, where have they gone?” It was impossible for such a search to go unnoticed for long. Children as well as grown men began to run up to him on the street, begging, “Monsieur Moscowitz, regardez-moi, je suis vraiment francais!” He would look at them once, speak or say nothing, and stride on. The rejected quite often wept as they looked after him.” (lk 36)

30 detsember, 2017

Mann Loper – „See linn on meile kalliks maksma läinud“ (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Loperi tekst on algul kena ajalooline sissejuhatus Põhjasõja alguse aegsesse Eestimaa oludesse – kuidas sõjale eelnenud näljahäda maad laastas, mil viisil vene ohu eest Tartut kindlustati talupoegadest kogutud maaväelastega. Eriti tore on ajalooline ülevaade Tartu linnast, kõik need tornid ja tänavad ja muud olud (kas ja kuivõrd need ajalooliselt tõepäraselt on esitatud, ei oska kommenteerida). Ühesõnaga, selle antoloogia seniste lugude kontekstis harjumatult tõepärane värk (tõsi, näljahäda aastatel oli üks kummaline seik…).

Loo teine pool on justkui Kivirähki „Rehepapi“ eelloo ja Maniakkide Tänavi laadis splätteri kokku sidumine alternatiivajalooliseks mölluks Tartu vene vägede piiramisrõngas olemise asjus. Matsirahvast maaväelased ei näe oma karvade päästmiseks muud võimalust kui vanausu tarkuste poole pöördumist… ja tulemuseks on teadagi mis.

Loperi kahe fiktiivse reaalsuse ühendamine on mulle õige mokkamööda, ühelt poolt selline kergelt suigatav ajalooline proosa, ning siis korraga räme ja siiras splätter, mis kenasti põrmustab igasuguse uinamuina. Selline vastuolu… no puhas jee; mida hing muud tahta oskab? Ja ma just hiljuti kurtsin, et autor on niisuguse korraliku käekirjaga.


„Huvi ja õõvaga jälgis neid toimetusi pisut eemalt Mihkel, kes oli samuti väerüüpe hinge alla lajatanud ja valmistus nüüd seks sõgedaks tembuks, mis neil, maameestel, viimase vastupanuna veel varuks oli. Väekad sõnad Marta pehmetelt huultelt langesid kividena alla vallikraavi, kus justkui hiiglama vaglahunnik või vaenuköis liikvele läks. Sopased ja verised sõrmed paindusid rusikaiks, ligased käsivarred otsisid toetust, verised kolbad tõusid rapitud ihu varal üles ja kooljate armee pööras aukuvajunud, eluta silmad venelaste ridade poole.“ (lk 228)

29 detsember, 2017

Mairi Laurik – Jumala armulikkus (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Laurik loob fantasy Liivi sõja aegsest Eestimaast, kus siis Liivi ordu, Taani, Poola, Rootsi ja Vene sõjavägedele lisaks tegutsevad nende ridades mitmesugused mütoloogilised olendid (ja jumalused). Mulle jäi natuke selgusetuks, mis võim siis enne sõda Eestimaad õieti valdas, igal juhul oli see vallatud antiikmütoloogia poolt ning Võrumaa aladel pesitses Minotaurus, kelle-mille ülesandeks oli kaitsta piire idanaabri koleduste eest.

Aga jah, et Minotauruse toimimise hüvanguks tuli inimesi ohverdada, siis neid ohvreid valiti muidugi maarahva hulgast, mis tekitas meie alternatiivajaloolistel esivanematel mitmesugust rahulolematust. Ja nii andiski „Liivi sõja“ algusele ühe tõuke see, et armuvalus noormehed ei tahtnud oma armsamaid koletisele söödaks anda. Edasi siis saab ühe matsist noormehe silme läbi näha seda, milline häda ja viletsus puhkes siis, kui Eestimaa aladel hakkasid trampima mitme riigi alternatiivajaloolised sõjaväed. Ning paistis, et matsirahva vanad jumalad on lahkunud…


Sarnaselt Friedenthalile läheb Laurik õige fantastiliseks kätte, ning see mütoloogiate paljusus on igati julge samm, kuid läheb vähe segapudruks. Aga noh, plusspunktid hertsog Magnuse ja selle matsist sõjasulase seikluste eest. Ja eks Minotauruse paigutamine Võrumaale on ka omamoodi huvitav ulakus.

28 detsember, 2017

Meelis Friedenthal – Kasuksepp (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Kui Mahkra ja Weinbergi tekstid on kirjutatud nö tüüpilise alternatiivajaloo võtmes, siis Friedenthal ei hoia end tagasi ja lajatab õige seestunud religoonimüütilise looga, mille seosed Eestiga pole niivõrd olulised (kuigi nagu ulmekirjanduse baasist selgub, siis selline kasuksepast reformatsiooniaegne tegelane põhjustaski mitmeid õige koledaid tegusid Eestimaal) – autor katsub järele, mis õige on see taevas ja põrgu selles keskajast inspireeritud maailmas (kui see nüüd kuidagi loodud maailma olemust tabab).

Nii on siin maailm, kus kirikul on põrguga leping. Et hinged taevasse pääseks, peavad nad eelnevalt purgatooriumis jääma deemonite rüvetada. Aga mitte ainult – et see taevavõimalus oleks, tuleb kirikult indulgentse osta. Eks siis selle vastukaaluks on tekkinud vend Martini juhitav reformatsioon, mis võtab õige… reformatsioonlibaliku vormi (no lugege ise! Igal juhul on loomakasukad õige mitmeotstarbelised).

Püha jumal, eksole, Friedenthal praeb mõnuga lugejat deemonite põrgutules, sellist jumalavallatust… loeks müstitsismi põdejad õige hea meelega, ja see kõik toimub meie koduses muistses Tallinnas, minesta või ära. Jutt pole eelkõige alternatiivsest Eestist, vaid kogu maailm on õige alternatiivne.


„Oli näha, et midagi peab muutuma, nii enam asjad kesta ei saa. Ta oli hiljuti oma isa ja ema matnud, mõlemad olid väikese vahega surnud ja vastavalt kokkuleppele sattusid nad kõigepealt purgatooriumi esimesse ringi. Neid piinatakse ja vägistatakse seal väävlijärvedes ja keevas õlis senikaua, kuni määratud aeg läbi saab. Nad olid mõlemad head ja vaiksed inimesed olnud, nad ei olnud seda ära teeninud. Andreas oli oma preestriseisusele rõhudes munkasid palunud, anunud, et nad hoolitseksid tema vanemate eest, aga saanud vastuseks vaid õlakehituse. Et praegu sureb palju inimesi, nad ei jõua kõigi eest võidelda, mittekallaletungileping deemonitega tähendab, et surnud hinged peavad mõnda aega purgatooriumis olema. Ta teadis seda, ta oli seda õppinud, ja täpselt sedasama rääkinud ka inimestele ise. Ta mäletas selgelt, kuidas kanoonilise õiguse loengutes seletati deemonitega tehtud lepingute peensusi, kuidas auväärne doktor oli neile rääkinud, et vahel tuleb valida kahest halvast vähem halb, et diplomaatia on kompromisside teadus. Aga isegi siis ei olnud ta täiesti kindel, tal oli kogu aeg selline tunne, et see ei ole täiesti auväärne, puhas ja selge. Hiljem tööle asudes sai ta alles aru, miks. Kui kurvad ja murelikud inimesed tulid tema juurde, palusid oma surnute pärast, siis need sõnad, mida ta rääkis, ei veennud neid, ei veennud teda ennastki. Ta teadis, et ta lihtsalt lohutab neid, räägib neile sõnu, uinutab nende õiglustunnet – tegelikult aga ei tohiks asjad niimoodi olla.“ (lk 160-161)

27 detsember, 2017

Heinrich Weinberg – Vabavalla kaotamine (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Weinberg on üsna huvitavalt kokku seganud sellise ajaloolise võimatuse nagu mis juhtunuks siis, kui 13. sajandi algul oleks jõutud Eesti aladel asunud kohalike võimukeskuste ühendamiseni ning suhted Riias kinnitunud Mõõgavendade Orduga oleks olnud samasuguse iseloomuga nagu teiste naabritega ehk siis kord liitlased, kord vaenlased, vastavalt olukorrale ja vajadustele. Ning muidugi ristiusu küsimus – kui see oleks levinud enamvähem rahumeelselt ning nö ausalt konkureerinud traditsioonilise maausuga? Mistõttu siis selle jutu toimumise ajal võinuks eestlaste seas olla ühtviisi elujõulised hiietarkade või preestrite religioosne mõju. Mis paneb mõtlema selle üle, et kas kunagi Leedus toimuski niisugune ristiusule üleminek? Mitte ei tea.

Aga jah, Weinbergi ajaloolises fantaasias on Eesti aladel moodustunud Vabavalla nimeline liitriik (?), mis on jõu ja nõuga ühendanud ühtse valitsemise alla pea kõik siinsed maakonnad – loo toimumise ajal sai senisest tugevast liitlasest Saaremaast samuti Vabavalla osa, vaid Ugandi on senini eraldi. Vabavalla moodustamise taga oli eelkõige Virumaa, oluline oli Sakala juhi Lembitu toetus, lähedane liitlassuhe Saaremaaga aitas muuhulgas jõuga ühendada Vabavalda Rävala alad.

Võimuvormiks on omalaadne osalusdemokraatia – kord aastas maapäeval said kokku paarsada tähtsamat esindajat (oluline oli, et valimistel ei saanud osaleda ei hiietargad ega preestrid – kui nad polnud muidugi kohapeal valitud oma küla esindajaks), kes valisid endi hulgast peavanema, kelle ülesandeks oli siis ühtse poliitika korraldamine ja maksude jaotamine. Viimased kümme aastat oli Vabavalda juhtinud Virumaa pealik Uku Kalevipoeg (jajah, huumorit ka; eks nende müütiliste vägilistega on selles loos veel tegemist, aga sellest ma siin ei kirjuta), kel vaikselt meeles mõlkumas see ametikoht endale ja tema järglastele päriseks jätta – samas küll igati idealiseerides Vabavalla demokraatlikku ideed jne. Kuid et see jutt on ikkagi midagi muud kui olmekirjandus, siis tuleb siin vaatluse alla võimuvõitlus, ning tulemused... selle üle võib vaid fantaseerida (autori pandud pealkiri pole küll just optimismi sisendav).

Ühelt poolt siis meelisklemine teemal, kuidas muistne Eesti võinuks tegelikult aus ja hiilguses edukamalt eksisteerida. Teiselt poolt siis vähe ajatum küsimus niisuguse võimumehhanismi elujõulisusest – kas niisugune osalusdemokraatia on võimeline eksisteerima mujal kui rohujuuretasandil (ja sealgi kauem kui paar hooaega)? Ja see jõuga ühe laua surumine, kas see innustab osalusdemokraatia hüvesid innukalt kasutama? Eks Uku Kalevipoeg näeb niisamuti selle võimumehhanismi nõrgemaid külgi, näiteks vajadust asendada ühehäälne valimistulemuse saavutamine enamuse tahte võimuga ning muidu võimu ühtsemaks muutmisest (kuigi Vabavalla idee on tema silmis vajalik, samas unistab ta pärilikust valitsemisest). Rahvusromantilise roosamanna austajatele on vast okkaks kurguks Eesti alade ühendamise viis (ning tähtsamate peade sobingud) ning teatud liitlaste kasutamine võimuvõitluse käigus. Vast fantasy valda läheb see Sakala superihukaitsjate taimelava, aga eks see ole meeldiv SFF lisandus ajaloolisele fantaasiale.

Takkajärgi mõeldes päris huvitav jutt, tore, et Weinberg on kosmilistes kaugustes seiklemisest ka korraks kodumaisele fantaasiale pühendunud.


“Oli neid, kes leidsid, et iga-aastased maapäevad muutsid Vabavalla valitsemise heitlikuks, liialt ohustatuks mõne tõusiku poolt, kes võis koguda endale poolehoidjaid räpasel viisil. Kuid Uku oli kindel, et ajades valitsemise asju targalt edasi, peitus maapäeval toimuvates valimistes pigem tugevuse kui nõrkuse seeme. Vabadus, mida isandad said kasutada endile ülemat valides, tegi nad tugevaks, tegi nad ustavaks. See oli see, mis sundis neid isepäiseid sõjapealikke, kaupmehi, külavanemaid, suurtsugu isandaid kinni haarama Vabavallast. Sest see oli otsekui võrk, mis kõike koos hoidis, või siis müür, mis kaitses seesolijaid välise maailma eest.” (lk 96-97)

ulmekirjanduse baas

26 detsember, 2017

K. J. Parker - Safe House (Fearsome Magics, 2014)

Seniloetud Parkeri tekstidest vast lühim, kõigest 20 lehekülge. Tegemist siis kammerliku kassi-hiiremänguga (natuke sarnane džinnitekstile), Parkerile tüüpiliselt on peategelaseks üks alamat sorti võlur (kuigi see pole muidugi reegel, lihtsalt tavaliselt on peategelane millegi poolest üle keskmise võimekas… aga mitte küllaldaselt, et saada kõvaks tuusaks), kelle ülesandeks on päästa võlureid vihkavalt maalt üks võluvõimetega inimene, et see võlurite kooli õppima toimetada. Ainult et peategelane on ise sattunud võimude kätte ning peale piinamisi ootab teda ees poomissurm… millest pääsemiseks on tal küll üks õige valus meetod (mistõttu teda saadetaksegi sellistesse kohtadesse). Põgenemisel satub ta iidsesse kindlusse (kuhu kohalikud oma nina ei topi), mida viimati kasutati sajandeid tagasi suures sõjas, mille võlurid olid põhjustanud (millest siis kohalike leppimatu viha nende vastu).

Kindluses avastab võlur, et ta pole üksi - seal on neiu, kes paistab niisamuti põgenik olevat. Et niisuguseid iidseid kindlusi kasutavad vaid võlurid pelgupaikadena (sellest siis loo pealkiri), jõuab viimaks peategelane järeldusele, et neiu peakski olema see inimene, keda ta päästma oli tulnud ja kooli viima (kuigi jah, naised on harva selliste võimetega). Ainult et… neiu ei taha millegipärast kindlusest lahkuda ja on üldse vähe veider. Võluri veenmisest hoolimata hakkab olukord käest minema… ja võluril on ühtäkki vesi ahjus.


Kui esimesel lugemisel jäi loost üsna mittemidagiütlev mulje, siis uuesti kätte võttes hakkas tekst paremini tööle ning oskasin märke paremini lugeda - kuidas võlur ei noki olukorda enne lahti kui hilja… või milliseid seatempe need võlurid tegelikult teevad. Tundub, et tekst ei paigutu Invincible Sun maailma, igatahes pole seda tekstis mainitud ja need võlurite mahhinatsioonid on kuidagi… pahatahtlikumad kui muidu. Aga jah, Parkeri kohta kammerlik tekst, tegevus toimubki enamjaolt ühe päeva jooksul selles kindluses (muidugi, kõiksugu taustateave veab sinna ja tänna).

25 detsember, 2017

Frances Hardinge - Devil’s Bridge (Fearsome Magics, 2014)



Urban fantasy ehk lugu, mis algab kui tänapäevane tuhkatriinumäng (kooliprobleemidega orb, keda onu millegagi ära kasutab), mis pöörab aga ootamatult suguvõsaneeduse looks - ehk kuidas ühes naisliinis on müstiline võime luua “sildu” erinevatesse kohtadesse - kuid selle eest tuleb maksta sillakasutajal millegi talle kalliga. Peategelase Petra ema (ja vanaema ja vanavanaema jne) oli nimelt sillalooja, peale tema ootamatut lahkumist peab nüüd tiinekast tütar selle probleemiga maadlema - sest abivajajad (kellelt Petra onu enda tarbeks raha kasseerib) saavad oma tahtmise, kuna needus ei lase sillaloojal enam valetada (kurat tahabki, et sildasid tehtaks, nii saab tema omakorda kasu).

Seekordne “klient” nõuab püstoli ähvardusel, et tüdruk tuleks temaga kaasa, kui mees läheb tema eest peidus oleva naise juurde - et peale lahutusasjade kordaajamist saaks mees samalaadse sillaga naasta. Kuid kui tüdruk ja mees selle üleloomuliku silla abil naise turvakorterisse astuvad, on mehel korraga hoopis teised plaanid…

Esimene tekst, mida olen Hardinge’lt lugenud - ühelt poolt päris painajalik müstiline taust, teiselt poolt niisugune YA värk, Petra ja ta sõbranna lähedus jms; samas puudub püüd iga hinna eest kildu visata nagu Holly Blacki jt puhul tavaliselt on. Ei oskagi nüüd öelda, kas edaspidi Hardinge’i eesti keeles loeks, terve romaan oleks vast liiast.


“Carlton was a step behind her, but Petra did not look around. She hated him for being so stupid, for throwing away a precious piece of himself and making her responsible. She was stingingly aware of all the parts of herself that were lost forever. The colour from her hair. Her ability to lie. Her singing voice. An hour of sleep each night. She was a sponge-like mass of holes.” (lk 232-233)

24 detsember, 2017

Jaagup Mahkra – Tarvaste tulek (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Mahkra on teadagi päris löövate juttude autor, seekord on ta ette võtnud võimaluse, kuidas Tarbatust võinuks kujuneda põhjapoolse (valge rassi?) tsivilisatsiooni hälliks – seda tänu varasele põllumajandusele üleminekule ja ratta leiutamisele – ajal, kui Eestimaal muidu kondasid saakloomade jälil küttide hõimud. Seda tänu ühele erakule, kel oli visioon: asju saaks teha ka nii, et koguaeg poleks nälg taldu näpistamas ega mure peavarju pärast.

Eks sellise ajastu valik on päris ootamatu, pole just palju eesti autorite tekste (peale noortekirjanduse?), mis sellises igiammuses ajas võrseid ajaks. Mahkra visiooniga võiks muidugi vaielda – no kuidas siis korraga kiviajajärgsel Eestimaal elutseb pea Leonardo da Vinci visioonidega mees – aga samas, eks vahel ongi üksikisik see, kes juhuse abil ajaloorattaid vähe suunab (mitte et mul praegu mõni hea näide pähe tuleks).


Veider on see, et Mahkra jutulooming läheb üha sügavamasse minevikku suundudes aina enam… tsiviliseeritumaks, sellist pöörast splätterit nagu zombimammutid naljalt enam peale üksikute vilgatuste ei kohta (kuigi see Veenuse-lugu on senisest trükitoodangust vast kõige ulakama visiooniga tekst). Igal juhul, selline reaalsuse väänamine on alati vahva.


23 detsember, 2017

Robin Hobb – Her Father's Sword (The Book of Swords, 2017)


Lisalugu Salamõrtsuka romaanidele, ehk siis tavainimese vaade sellele, kuidas rannakülades need (punalaevnike?) muudetud (sepistatud?) inimesed naastes hävitustööd teevad. Aga lugu on keerulisem kui lihtsalt olustikupilt – korraks käib jutust läbi FitzChivalry (ehk Sohik), kes hoiatab külaelanikke, et merest naasevad Muudetud (ehk siis sepistatud) tuleb tappa enne kui nad jõuavad alustada hävitustööd; neid olendeid pole enam võimalik tagasi normaalseteks muuta. Kuid loo neiust peategelanna unustab need rängad hoiatussõnad kui kohtub oma muudetud isaga - nagu juhtub seda teistelgi normaalinimestel. Muidugi, see taaskohtumine ei kulge just südamlikus laadis.

Antoloogia seniloetud lugudest kahtlemata kõige süngem – läbi peategelase silmade kogetav katastroof pole just laiamastaabilisena nähtav (mida see muidugi iseenesest on) nagu Nixi või Martini puhul, vaid mõjub eelkõige isikliku, väga lähedase tragöödiana. Pool lugu paistab Hobb justkui vihjavat võrdõiguslikkuse probleemidele (ehk miks see neiu on endast väljas, kui teda koheldakse sellisena meestekeskses ühiskonnas), kuid lõplik lahendus… läheb veidi tumedamate hingekihtide manu.

Esmapilgul justkui väga lihtne kõrvallugu romaanidele (mul vist senini kolmanda romaani teine pool lugemata - nüüd esimese poole kohta postitust lugedes… tuleks see samuti uuesti läbi lugeda, kui tahaks ikka triloogia kunagi lõpetada), ent lõpplahendus läheb õige hingekriipivaks. See neetud mõõk (mingis mõttes paralleel Parkeri looga)! Ikka mõõk!

22 detsember, 2017

Henri Zeigo - Sõnakehv (2017)

Vast selle aasta üks omapärasemaid debüüte, mille puhul ei oska õieti arvata, mis see nüüd täpselt oli. Igal juhul on minu jaoks raamatu plussiks üsna ootamatu temaatika ehk loosse balletimaailma kaasamine. Muus osas on tekst üsna… vanamoeline või traditsiooniline või tuleks seda loodud maailma hinnata läbi irooniavõrgu või noorusliku tuhina mälestusmärgina.

Lugu siis noorest kirjanikust, kes avastab, et tal pole õiget menu. Jutu - ja luulekogusid on küll ilmunud, aga ilust kirjutamine pole just see, mis tänapäeval laiemat lugejaskonda lummaks. Tuleb välja, et ta vajab Muusat! Selles valdkonnas üsna kogenematu noormees leiabki ühe kunstnikust välismaalase, kes ta taas sünkjatest mõtetest üles äratab. Ühtlasi leiab noormees (kelle nimeks Martin Messing), et kunagi noorena hoolsalt harrastatud ballett on senini jäänud ta hinge kriipima - kuivõrd ta pidi selle lummava harrastuse vigastuse tõttu pooleli jätma (oh need noored balletipoisid, kes püüavad üksteisele midagi näidata!). Aga ballett, see on teadagi pääs võlumaailmadesse! Ning ta otsustab sellest kirjutada ja naaseb balletikooli, kus kohtub järgmise naisega - kellega ta seal varem koos õppis ja kes on nüüdseks Vanemuise teatris balletitäheks tõusnud. Kuid pole head ilma halvata.

Eks lugejana tekitab minus ebalust selle noore kirjaniku hingeelu ja seiklused tänapäeva Tartus. Vahel võiks seda naivismikski pidada - aga tõepoolest, ehk on autoril midagi muud kirjutades meeles mõlkunud, midagi… kurikavalat, mis kohati esinevat õõnsust teisiti paneks hindama? Ehk tuleks seda teksti võtta kui omamoodi äraspidist versiooni Boris Viani “Päevade vahust”? Eneseparoodia? Või loovib see uussiiruse kõrvalhoovuses või midagi säändset? Armastuskiri loomingule? Võiks tuleks seda hinnata noorteromaani mõõdupuuga? gal juhul, minu jaoks mõneti kummaline lühiromaan, mille puhul ei saa nihelemata jätta - millega siis õeti tegemist on? Autoriga tehtud intervjuu ei anna samuti kindlamat seisukohta.

“Kui tahta temaga vestlust alustada, siis oleks olnud parem mainida kirjandusklassikute nimesid. Oma romantilise tunnetuse ja isikupära võlgnes ta suurest Puškini ja Lermontovi teostele, vahest oli suutnud provintsikirjanikku kõnetada ka ekstsentrik lord Byron.
Tänapäeva moodsa klassiku elu Tartus ei olnud kerge. Eriti siis, kui sinu vaim hõljus kaugetel minevikuradadel ja keha tammusringi 21. sajandi väikelinnas. Pealtnäha tavaline kahekümnendates aastates noormees, aga kui vaid teaks, millest ta mõelda võis.” (lk 20)

 “Sellised ootamatud mõttevälgatused olid Videvikus tavalised. Ratsionalist nägi siin tühja sõnavahtu, kuid selle aja kangelasi see ei heidutanud. Meeltesegaduses öeldust sai verbaalne seeme suurte ideede sünnile, sest millal enne on geenius sõnastanud teoreemi ühe hingetõmbega. Säärased vaimuhiiglased kohtavad oma teel sageli ebaõiglust ja vääriti mõistmist, kuni hetkeni, mil üldsus tema rumala suu õigeks mõistab.” (lk 28)

21 detsember, 2017

Garth Nix - A Long, Cold Trail (The Book of Swords, 2017)

Veidi erinev kogemus senistest Herewardi ja Fitzi loetud lugudest (no “Fearsome Magics” antoloogias ilmunu on miskipärast ikka pooleli ja pooleli) - kui seni rüütel ja nukk ikka kemplevad ja püüavad üksteist üle trumbata, siis seekord tegutsetakse pühas üksmeeles, et peatada üks nurjatu muistne üliolend (“godlet”?), kes kasutab enese tugevdamiseks kõigi kättesaadud elavate olendite hingi - ning ta eesmärgiks on peale ühe küla tõurastamist lähedalasuvasse linna jõuda, sealsed elanikud hingedest tühjaks imeda ning seejärel olla vägevaim tegija. (Asja komplitseerib seegi, et nüüd see olend liigub Herewardi nõiast tädi Eudonia keres - Eudonia, kes oma noort sugulast igati põlgab.)

Nojah, rüütlil ja maagilisel nukul on ülesanne seda frankensteinlikku monstrumit niikaua kinni pidada kuni saabub suur maagiline nõid, kes selle olendi vangistaks või hävitaks. Ülesanne pole meie paarile kerge kuivõrd see olend on kiuslikum kui Fitz arvab. Ent siis saabub neile appi üks tühikargaja koos väga erilise mõõgaga (kuivõrd tegemist on ikka mõõgaantoloogiaga!). Herewardile käib see tühikargaja hullult närvidele, kuid Fitz leiab, et seda meest ei saa niisama üle parda visata - eriti kui olend ongi juba linna lähistele jõudnud ning lubatud maagilisest abist pole senini haisugi.


Et siis selline tore seikluslik lugu koos Nixile omaste humoorikate lisanditega. Eks neid jutte oleks parem järjest lugeda, siin on mitmeid viiteid ühele eelmisele seiklusele koos selle tühikargajaga (“Fearsome Magics”?), ent seda pole veel lugenud.

20 detsember, 2017

Meelis Pärnpuu – Grafomaani laulud (1989)

Kui üldiselt on Pärnpuu luule selline nagu see on (huvitav on mõelda, kui noorelt või vanalt võis autor selle kirjutamise ajal olla?), siis luuletus hapukapsajäänustest on minu jaoks kahtlemata säravaim hetk ning paneb kujutluse kiiruga tööle. Mõelda vaid, häbelik hapukapsas, mis varjab end tünnis – selliseid kujutluspilte tänapäeval enam ei kohta (meenub endalegi, kuidas tatikana pidi hapukapsategemises osalema).




Vana hapukapsatünn seisab laoplatsil
maltsa ja kivide keskel
Viletsad roostes, kaan kadunud
ja üldse üpris üksildane
Piilun sisse. Näen:
põhja peal, kihike kapsaid pesitseb
Imelik
Ei idane
Ei mädane
Kapsas aga nurka tõmbub
Häbeneb.

(lk 18)

19 detsember, 2017

Ken MacLeod - Jesus Christ, Reanimator (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)

Satiir Jeesuse naasmisest tänapäeva maailma - juhtub nii, et Jeesus maandub korraga taevast Iisraeli kõrbesse! Teda saadavad iisraellaste hävitajad, sest muidugi jäi selline liikumine radaritele silma, aga jah - hämmastav värk, kellega/millega on õieti tegu? Jeesuse naasmine ei saa ju olla niisugune… pooleldi argine, kaasnema peaks ometigi kõiksugu apokalüptiline värk. Noh, huvitavamaid detaile varjatakse avalikkuse eest (ja Maale naasja eesmärgiks polegi  imedega uhkeldamine), jääb mulje nagu oleks tegu… tundmatu lendava objektiga või muu sellisega (kuigi Jeesus kinnitab, et 2000 aastat kuluski kosmoses tagasitulekuks - valgusest kiiremini ei saa seal liikuda).

Eri usundite esindajad keelduvad tunnistamast võimalust, et tegemist on reaalse Jeesuse tagasitulekuga - see olend on liialt tavaline, ta pole mingi tule ja mõõgaga märatsev prohvet, keda rahvamassid pimesi järgiksid. Ta ei surugi end peale, on vaid valmis diskussioonideks (Jeesus avastab, et interneti kasutamine on vahva!) ning on vaimustunud inimsoo arengust tehnika ja meditsiini vallas (a la ta võib tõepoolest üksikjuhtudel teha haigete või surnutega “imesid”, aga reaalselt võttes on tavameditsiin  palju tõhusam masinavärk).
 
Lugu on jutustatud inglise teleajakirjaniku poolt, kes tegi Jeesusest dokumentaalsaate, kus erinevad arvamusliidrid räägivad, millise olendiga võib tegelikult tegemist olla. Kuigi ajakirjanik ise… peab saate kangelast igati eriliseks inimeseks ja võimalikuks Jeesuseks, on intervjuud usuliidritega sellised nagu olid, ning seetõttu kinnistub avalikkuses veelgi tugevamalt mulje, et tegemist on petturiga. Ajakirjanik ei saa küll rahu ning ta naaseb Iisraeli Jeesuse tegemisi jälgima. Ning ühe nende kohtumise käigus juhtubki see, mida oligi oodata…

MacLeod esitab sellise nägemuse Jeesusest, kelle olemasolusse võiks isegi uskuda - miks ta on kõikvõimas ja samas piiratud, miks jumalik on tegelikult üdini… humaanne. Muidugi ma pole kindel, kas see oligi autori eesmärgiks, ehk ta tahtis rohkem öelda midagi tänapäeva (või õigemini igiomase) ühiskonna kohta. Kuid MacLeodi Jeesus… no see võiks minulegi mõistetav olla.

Et tekst on algselt ilmunud 2007. aastal, oleks kergelt hirmutav mõelda, missugused rõhuasetused võiks samalaadse teksti kirjutamisel olla nüüd, 2017. aastal. Igal juhul, palju huvitavam mulje kui esmatutvus MacLeodi lühiproosaga.

““I was on another planet,” he said, flat out. “Where else could I have been? I ascended into heaven, sure. I went up into the sky. Like I said, levitation isn’t that big a deal. Gravity’s a weak force, not well understood, and can be manipulated mentally if you know how. Surviving in the upper atmosphere, not to mention raw vacuum, wearing nothing but a jelebah - now that’s difficult. As soon as I got behind that cloud I picked up by an alien space ship that happened to be passing - you can call it coincidence, I still call it providence - and transported to its home planet. I’m not at liberty to say which, but - assume you can’t go faster than light, think in terms of a two-way trip and a bit of turnaround time, and, well - you do the math.”
“Some people,” I said, trying to be tactful, “find that hard to believe.”
“Tell me about it,” he said. “They’ll accept levitation and resurrection, but I mention an extrasolar civilization and I’m suddenly a fraud and a New Age guru and a flying saucer nut. Talk about straining gnats and swallowing camels.” He shrugged again, this time wincing slightly, as if there was a painful stillness in one shoulder. “It’s a cross I have to bear, I guess.”” (lk 294)

 “In terms of publicity Jesus wasn’t doing too well. He’d had his fifteen minutes of fame. Religious leaders had refused to meet him - not that he’d asked - and even the scientists who prepared to speculate publicly that he was an alien were reluctant to do anything about it. I mean, what could they do about it - cut him up? The defense establishment may have taken seriously these scientists’ claims about alien intervention, but there’s only so many times you can draw a blank looking stealth orbiter before you conclude that there’s no stealth orbiter. The general feeling was that something odd had happened, but nobody could be sure what, and for all anyone knew it could have been a bizarre hoax. There were photographs, videos, eyewitness accounts, radar traces - but that kind of evidence can be found any month in Fortean Times and debunked every quarter in Skeptical Inquirer.” (lk 296)


18 detsember, 2017

Eesti Luuletused (1881)

Valik luuletusi, mida tasuks ikka deklameerida, kui tunned hinges mõnd tühjust või midagi, mis ei tundu kuidagi õige. M.J. Eisen on koostanud selle sureliku antoloogia ning lisanud sellesse hulgi enda luuletusi. Ühesõnaga, kui Koidula hoogne loometöö poleks siin esindatud, oleks tegemist päris kriipiva luuleantoloogiaga.

Raamatut võimalik nautida muuhulgas ka digitaalsel kujul.



Talwel 
(Ado Piirikiwi)

Juba tulnud tali,
Läinud suweke,
Tuul on külm ja wali,
Kadund kewade.

Lillike nüüd magab
Lume katte all,
Kunni päike jagab,
Soojust kõrgemal.

Lillike siis tärkab
Mullast priskeste,
Linnu hääl siis ärkab,
Õiskab suwele.

Külm ei kesta kaua,
Tali taganeb:
Päike teeb neil haua, -
Suwi õilmitseb.
(lk 71)



Sõja laul 
(J.W. Jannsen, 1855)

Nüüd üles, Wene alamad,
Kus waenlased meid piirawad!
Kes Wene leiwast elawad,
Need kaitsku waprast’ isamaad.
Sest õigel Wene alamal,
Kuis teada kaugel, ligidal,
Ep ole armsam kuskil maal,
Kui oma keisri warju all.
Keiser, usk ja isamaa,
Kui kutsuwad meid sõdima,
Siis astkem ette rõõmuga:
Hurraa! hurraa! hurraa!

On Jumal taewas elus weel,
Ja Aleksander trooni pääl,
Siis julge Wene rahwa meel
Ja rõõmsast’ laulab nende keel.
Kõik Wene riigi waenlased
On paganate sarnased,
Mis Wene tuli ära sööb,
Kui Wene wäed nad maha lööb.
Keiser, usk ja isamaa,
Kui kutsuwad meid sõdima,
Siis astkem ette rõõmuga:
Hurraa! hurraa! hurraa!

Käib keiser eel ja näitab teed,
Siis astkem järel, Wene wäed,
Ja sõdigeme, wennad, nüüd,
Sest isamaa on meie hüüd!
Kes iial meitest langewad,
Need auusat surma surewad:
Neid lapselapsed tänawad
Ja neile rahu paluwad.
Keiser, usk ja isamaa,
Kui kutsuwad meid sõdima,
Siis astkem ette rõõmuga!
Hurraa! hurraa! hurraa!
(lk 54-55)



Mu õis 
(M.J. Eisen)

Ei meelest sa mull lähä,
Mu õitsew elu õis,
Kui silm ei saa ka nähä,
Kus enne nähä wõis.

Sind kõik mu silmapilgud
Mull näitwad ilu sees;
Ja öösel unes wilgud
Weel waimu silma ees.

Sa oled minul ainult
Mu rõõm mull elus siin,
Sind nopin wäljast wainult
Ja aeda õitsma wiin!

(lk 117)

17 detsember, 2017

Brian Aldiss - Eraklik harrastus (Kontramorfoos, 2004)



Noh, teate küll, väga vahva lugu. Kas nüüd just sarimõrvari, pigem lihtsalt ühe erakliku harrastaja mõttemaailmast - kes vaatab tagasi oma hobi kujunemisele, kui istub eeluurimises seoses tapmisega, mida ta ei harrastanud. Aga miks ta nii ebaõiglaselt kinni võeti, noh, politsei pole enam see, mis see oli endistel aegadel.

Ehk siis tekst korralikust inimesest, kes elab kenasti emaga koos ning kes juhusuhete asemel harrastab tundmatute meeste juhutapmist (no kui tohib nii koletult väljenduda, vabandust, respekteerigem inimeste omapärasid jms). Igal juhul, härra Freud kajastanuks ehk heameelega selle harrastaja mõttemaailma. Kui muidugi ema lubanuks.

Superogaralt kirjutatud tekst.

“Aga mis puutub sellesse esimesse selli… Lugu juhtus ühes idaranniku sadamas, mille nime olen unustanud, aga sel pole tähtsust. Vahel mõtlenn, et ei teeks paha ükskord uuesti seal ära käia, teate küll, lihtsalt tahaks. Mõistagi arvan, et esimene… noh, teie esimene, kuidas seda nüüd öelda, ohver (teate küll, on selline tobe sõna!) on nagu esimene armastus, kui te seda sorti asjadega tegelete.” (lk 66-67)

ulmekirjanduse baas

16 detsember, 2017

Daniel Abraham - The Cambist and Lord Iron: A Fairy Tale of Economics (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)

Üsna tore lugu, mille lõpp on samas veidi vedel. Tegevus toimub 20. sajandi algupoole Londonis, kus teeb ebamoraalseid vägitegusid lord Ironi nimeline mees. Igavusest võtab lord Iron ette Olafi nimelise rahavahetaja, kes on tuntud oma oskuse poolest leida igale rahale õiget vääringut. Lord Iron pakub tehingut: sa kas lahendad selle või sinu karjääriga (ja eluga) on kööga.

Esimene kord tahab lord teada, mida on väärt üha suvalise maakoha trükitud rahasedelid. Olaf leiab ööpäevaga lahenduse ja ta töökoht säilib. Järgmiseks peab Olaf leidma, mida on väärt üks päev kuninga ja üks päev vangi elus - lord Iron on nimelt sõlminud kihlveo teise omasuguse elupõletajaga, kaotuse korral jääks elust ilma nii lord kui Olaf. Rahavahetajal on nädal higistamist, aga ta leiab sellele küsimusele… ootamatu lahenduse. Mööduvad kuud ja siis on lord Ironil Olafile järgmine ülesanne - kui palju on väärt üks hing. Olaf leiab ka sellele.. lahenduse, ikka majanduslikust loogikast lähtudes.

Nagu öeldud, loo puänt läks veidi lamedaks, muidu saatanliku jutu puhul selline mitteüllatav lahendus. Aga muidu on teksti keskkond päris tore, ootad justkui miskit fantaasiailma, on aga asine suuurlinnaelu.

15 detsember, 2017

Jim Butcher - Tormirinne (2017)

Kergelt humoorikas tänapäeva nõialugu täiskasvanutele, mis on kui teleseriaal - võlur Harry (mitte Potter) Dresden võitleb heade ja pahadega, et ausal moel elatist teenida ja maailma päästa. Dresden on nimelt selline vabakutseline, et pakub oma võlurioskuseid igaühele, kes oskab tellida; see on justnagu detektiivitöö, aga vähe komplitseeritumate juhtumitega. Ja Harry pole erandlik nähtus - avalikkuse eest varjatult eksisteerib võlurite organisatsioon Valge Nõukogu, mis kannab hoolt selle eest, et võlurid teeksid õigeid asju. Muidugi on Harry Dresden olnud seaduserikkuja, tema on pandud Valge Nõukogu poolt katseajale - kui ta rikub seadust, ähvardab teda hukkamine. Ning muidugi juba palgatöö tõttu on mehel vänge kiusatus rikkuda võluriseadusi.

Sest rahahädas Dresden teeb koostööd ka Chicago politseiga, aidates neid nö salaoimiklike juhtumite puhul. Seekordne romaan ongi siis sellest, kuidas Harry kutsutakse mõrvakohale, kus avanev vaatepilt on selge märk, et siin on kasutatud võlujõudu väga tumedal kombel ja et Dresden on kunagi mustade jõududega kokku puutunud, tekib veidi ootamatu olukord, kus nii head kui halvad arvavad, et just tema midagi nii jõletut sooritaski.

Misjärel siis saab Harry lühikese aja jooksul väga mitmesugustesse seiklustesse, mistõttu rikub võimalusi veetlevate naistega lähedasemaks saamisega (mitte et ta naistemees oleks, niiet see on kitsikus võlurile eriti kurb). Aga eks õnneliku armulooga olekski keeruline pikka-pikka romaanisarja edasi kirjutada (võtkem eeskuju Garcia Marquezi “Armastus koolera ajal” romaanist)

Ei oska öelda, et see meelelahutus mind meeldivalt oleks raputanud, on selline kergelt tarbitav kirjandus; samas oleks ebaõiglane liialt kriitiline olla - selline urban fantasy ongi… niisugune meelelahutus. On humoorikas peategelane ning ports reaalseid või maagilisi kõrvaltegelasi - igaüks on neist omal moel tore (kui ta pole muidugi Dresdeni vastu töötav kurjam), aga mingil moel nad segavad Harry uurimisi, mistõttu peategelase mässitakse üha ebamugavalt võrkudesse, mille tagajärjeks peaks olema õnnetu lõpp… aga tulemuseks on järgmised romaanid.

Butcheri parim panus niisugusesse meelelahutusse on vast see, et Dresdenil on halb mõju tänapäevasele tehnikale, mistõttu peab ta ise enamvähem küünlavalgel elama - muidugi oleks huvitav mõtiskleda, kuidas ta saaks hakkama moodsa infoühiskonna reaaliates.


„Mulle oli kaela veel alles jäänud ema pentagrammtalisman, valge maagia tuuma moodustava korra ja vaoshoitud jõumustrite sümbol. Mulle oli alles jäänud aastatepikkuse ametliku väljaõppe eelis. Mulle oli alles jäänud maagilistes võitlustes saadud kogemuste teravus. Mulle oli alles jäänud mu usk.
Aga see oli peaaegu kõik. Olin kurnatud, läbimaterdatud, väsinud, haavatud ning olin juba ühe päevaga tõmmanud kübarast välja rohkem võlukunsti, kui enamik võluritest suudaksid nädalaga. Olin juba piirini jõudnud – nii müstilises kui ka füüsilises võtmes. Ent see lihtsalt ei lugenud midagi.“ (lk 196)

ulmekirjanduse baas

14 detsember, 2017

Benjamin Rosenbaum - The House Beyond Your Sky (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 1, 2007)

Rosenbaum teeb Rajaniemit ehk loos teostavad kõiksugu ulmelised megakonstruktsioonid hüpersupertegusid. Ühesõnaga eriti ulme. Tüütu. Vähemalt võiks siit välja lugeda jumalatehnoloogia aluseid - jumalad on mängukannid universumi loojate käes. Ja iga universumi kõrval on meeletu arv paralleeluniversumeid ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga, tüütu. Tekst paistab mingil moel puudutavat üliuniversumi Oidipuse kompleksi, kus loodu tapab oma isalooja, sest ta vajab abi - kasvõi emaloojalt.

Nagu nähtub, pole ma just eriliselt pühendunult sellesse teksti süüvinud. Nagu näib ka esmakogemust lähtudes, siis kirjutab Rosenbaum nõudlikule lugejale.

13 detsember, 2017

George R. R. Martin - The Sons of the Dragon (The Book of Swords, 2017)



Kui rüütlilood on noortele, romaanisari laiale lugejaskonnale, siis need jutustused Targaryenide kuningasoo ja Seitsme kuningriigi ajaloost on eelkõige andunud fännidele - tegemist on siis kroonikalaadsete ülevaadetega, kus jutustajaks on anonüümsed ajalookirjutajad. Kuivõrd ajaloo kirjutamine pole kunagi neutraalne ning loo jutustajagi tunnistab mitmel puhul, et vahel pole usaldusväärseid allikaid, eks siis see lisab jutustusele oma pitseri - nii nagu romaanisarjagi puhul saad erinevatelt jutustajatelt toimuvast vaid nende vaatenurga.

Põhimõtteliselt on ühes sellises Targaryenide loos kondenseeritult olemas kogu “Jää ja tule laulu” mahus sündmustik, kui mitte enamgi, sest näiteks see jutustus hõlmab mitut aastakümment - tõsi küll, siin on lõpuks rõhk Maegor Julma kuuel valitsemisaastal. Ja kuivõrd tekst on tihendatud, siis seda enam torkavad silma esiletoodud… juhtumised. Nii on siin neljakümnel leheküljel üsna vägev popurrii kõiksugu mässudest, vennatappudest ja intsestidest ning muidu grandioossetest jõhkrustest. Et siis Martin ja Targaryenid ja Westeros kogu oma pahelisuses. Lehekülg lehekülje järel läheb tekst aina… hullemaks, lõpuks vangutad päris hooga pead kui Maegor saadab korda järjekordse ainuvalitsejale omase teo. Igal juhul, verd lendab siin palju.

Kuigi olen seni lugenud Targaryenide jutustustest vaid ühte, aga kui mälu ei peta, siis see tekst paigutub kõige kaugemasse aega ehk siis peale seda kui on Targaryenid on Westeroses ülemvõimu saavutanud. Dragonstone on küll nende peamine pesa, kuid King’s Landing on valitud uueks pealinnaks - ning selle jutustuse ajal on alanud sealse kindlustatud kesklinna ehitamine (mis romaanisarja ajaks on ositi juba mahagi jäetud). Lohesid jagub suguvõsa igale tähtsamale liikmele, samas pole nende kasutamine kindel võidu garantii - odaheitemasinate jms abil on võimalik lohest jagu saada. Muidugi on omaette ooper jutustuses esinevad erinevad aadlisuguvõsad - nii mõnigi on säilunud “Jää ja tule” aega (muuhulgas kõik olulisemad, kes kuningriigi osasid ajalooliselt valitsevad), kuid paljud nimed on tollasest hiilgusest hoolimata romaanisarja ajaks mälestustest pühitud. Eks oleks huvitav aru saada, miks just Dorne oli see maanurk, mis Targaryenitele kõige kauem vastu pidas, mina pole seda suurt mõistnud.

Jutustuse sisuks on siis lugu kuningast ning ta vanemast ja nooremast pojast. Vanem poeg kui troonipärija on selline pehmohingeline intellektuaal, noorem poeg aga jõhkardist vägilane (no natuke mustvalge on see eristus). Üks poeg sigitas portsu järglasi, teise poja seemnest idanes ränkade sünnikahjustustega lapsi. Kuningas sureb, vanem saab võimule, aga kaasaegsetele tundub noorem nagu sobivam ülemvalitseja, kui ta vaid… nii segi poleks. Lisaks siis Targaryenide sigimiskombed, mis polnud tolleks ajaks veel täielikku legitiimsust saavutanud, mistõttu tekib väga äge vastuolu seitsmeusuga - mis päädib erinevate mässudega nende veidrate valitsejate vastu. Niisiis on Targaryenidel mitmesuguseid probleeme - lisaks omavahelisele troonipärimisõigustele tuleb rinda pista ka rahulolematu kuningriigiga - tihti on lahenduseks vastaste lohetules põlemine või peade maharaiumine. Aga hea küll, ei hakka siin postituses jutustuse intriigide sasipundart avaldama, igal juhul võtab see aegajalt üsna võikaid vorme (no aga mulle pole kunagi Targaryenid meeldinud, seega siis… kallutatud tõlgendus).

Siin on mitmeid sündmusi, mis omavad paralleele hilisema romaanisarjaga - näiteks vastuolu usutegelastega (halloo, Cersei), mistõttu puhkeb pikaajaline relvastatud konflikt (kas see leiab samasuguse lahenduse nagu telesarjas, ei oska muidugi ennustada) ning muidugi kuningate sõjad või imporditud musta maagia kasutamine (halloo, Stannis) jne jne. 

Kõvad fännid on jõudnud seda jutustust tublisti kritiseerida, aga mõnel puhul jabura põhjendusega - miks nii palju suvalistele detailidele tähelepanu, miks pole selline nagu romaanisarja peatükid. No põhjus on ju lihtne - selle loo jutustaja on lihtsalt niisugune. Veel tuuakse esile vähest toimetamist - et nimed pole õigesti paigas; seda ma ei oska küll kommenteerida.

Loodetavasti jõuab Martin kunagi need Targaryenide jutustused eraldi raamatuna avaldada (näiteks enne… seitsmendat osa? [Selgub, et selle jutukogumiku nimeks oleks “Fire and Blood”]), see oleks päris kobe lugemine - nii piisakski ühest raamatust, et Westerosi hullusest pilti saada, seeasemel et vanuigi ja sammalduna oodata seitsme raamatu valmimist (jajah, rääkimata kuuendast).


“In that same year, Maegor made Lord Lucas Harroway, father of his wife Queen Alys, his new Hand… but it was not the Hand who had the king’s ear. His Grace might rule the Seven Kingdoms, men whispered, but he himself was ruled by the three queens: his mother Queen Visenya, his paramour Queen Alys, and the Pentoshi witch Queen Tyanna. “The mistress of whispers,” Tyanna was called, and “the king’s raven,” for her black hair. She spoke with rats and spiders, it was said, and all the vermin of King’s Landing came to her by night to tell tales of any fool rash enough to speak against the king.” (lk 474-475)

12 detsember, 2017

Naomi Novik - Priced to Sell (New York Fantastic, 2017)

Et siis kuidas NY kinnisvaramaaklerid tegelevad veidi erinevate klientide ja nende ebatüüpiliste nõudmistega. Millist elamist võiksid vajada vampiir või päkapikk või haldjas või mis iganes tavamõistes mütoloogiline oled. New Yorgis leidub kõike, nii ka muuhulgas elamispindu erivajadustega klientidele - kuid ka niisamuti sellistest klientidest mahajäänud korterid, mida tuleks inimeste nõudmistele kohandada (no tõepoolest, mida teha korteriga, mille üks sein kihiseb vakladest?).

Noviku jutt on kui teleseriaali üks osa - peategelastel tuleb rinda pista erinevate probleemidega, olukord läheb üha katastroofilisemaks kuni viimaks käib klõps! ning asjad asetuvad enamvähem õigetele kohtadele. Peategelased ohkavad kergendatult ja tunnevad uhkustki saavutatu üle, ning osa lõppedes on näha, et neile avaneb uus pöörane väljakutse… kuid sellest enam järgmises osas juttu pole.

Eks tekst on eelkõige YA-maiguline urban fantasy (nojah, kui antoloogia teemaks ongi New York, siis on selles urban fantasy arvatavalt kindel liider, eksole). Ja no kui YA, siis teadupärast ma vaimustusest kiljuma ei hakka, aga loen küll.

11 detsember, 2017

K. J. Parker - The Best Man Wins (The Book of Swords, 2017)

Polegi Parkerilt lugenud niivõrd sünget lugu - kui muidu on ikka kelmid ja võlurid ja väikeaadlikud oma kummaliste seikluste ja juhtumiste ja äpardustega, siis seekord on loo peategelane erakust sõjaveteran, kes on leidnud kutsumuse mõõkade sepistamises. Ja nii nagu ta oli aastaid sõjaväljal üks tõhusamaid tapjaid (ja niisamuti ellujääja), nii on ta nüüd ka üks parimaid - kui mitte parim - mõõgavalmistaja.

Tema juurde ilmub noormees, kes palub endale valmistada maailma parimat mõõka, ja on valmis selle eest maksma hingehinda; ta tahab vaid kätte maksta oma isa tapjale. Sepal on ükskõik - loll on loll, tehku mõõgaga mis tahab, peale poisikese surma saab selle ehk mõni parem mõõgavõitleja ja siis levib kuulsus sellest mõõgast paremini edasi. Ja et just tema sepistas selle.

Peale pikka mõõga valmistamise protsessi on aga noormees valmis maksma selle eest, et see sõjaveteran õpetaks talle mõõgavõitlust (sepa sõjakuulsus… on õige kurikuulus). Sepp suurt ei viitsi, aga mis siis ikka - ta hakkab noormehele õpetama sellist võitlust, millega igas olukorras ellu jääda (nagu ta retsidivistist isa tulevast seppa maastmadalast üles kasvatas), mitte mõnd aadellikku mõõgakeerutust. Noormees saab nüüd kõvasti vatti… aga ei anna alla, ükskõik kui palju sepp ka nende õppetundide jooksul talle valu teeb. Viimaks on noormees sepast parem ning nüüd on ta valmis oma kättemaksu teostama.

Iseenesest ei saa öelda, et lugu üllataks oma ootamatute pööretega, küll on aga Parker hoolega fantasykangelase imagot segi pööranud; ja no muidugi see autori irooniline pilk läbi peategelase silmade, see on vähestes kogustes ikka puhas kuld. Viimati võis sellisest õpilase sepistamisest lugeda Abercrombie tõlkest - ja tulemus? No tegelikult mõlemal autoril on vildakas tulemus, ka Abercrombie amatsoon leidis oma nüri kivi (tõsi, tegemist oli triloogia teise raamatuga), ja Parkeri nooruk… ka tal läheb midagi vildakalt. Ühesõnaga, hea sissejuhatus antoloogiasse - mis kuulsus ja au, peamine on tapjainstinkt, et ellu jääda.

10 detsember, 2017

Maria Dahvana Headley - The Tallest Doll in New York City (New York Fantastic, 2017)

New Yorgi valentinipäeva lugu, kus kaks kolmekümnendate tuntuimat pilvelõhkujat saavad paariks. Sest Chrysler Building otsustas viimaks ohjad enda kätte võtta - kaua see Empire State Building vahib oma kirvenäoga temast mööda, ei mingit reageeringut Chrysleri võluvatele volüümidele? Kui mees on möku, peab naine juhtohjad kätte võtma (lugu toimub ikkagi 1930. aastatel), ja Chrysler Building lähebki koos pilvelõhkujatäie inimestega oma õnne järele katsuma.

Lugu on jutustatud läbi Chrysleris töötava eliitrestorani kelneri silmade - isegi kui midagi niisugust erakordset juhtub (et siis pilvelõhkuja tammub kohalt minema!), peavad kelnerid ikka rahu säilitama ja kliente edasi teenindama (no kliente jääb õnneks üha vähemaks, lõpuks jäävad vaid hoones töötajad  hoidma pöialt oma armsa maja randevuule). Ja newyorklased ise, mõned ei pane tähelegi, et korraga blokeerib nende teed pilvelõhkuja, kohalik sõimab ikka seda liiklust jms.

Ühesõnaga, ood New Yorgile, linn mis kunagi ei maga ja ka kõige ilmvõimatum osutub võimalikuks jne. Otseselt ei saagi öelda, et teksti peaks ilmtingimata SFF vaatenurgast hindama, pigem on see linna mütoloogiat käsitlev pala. Igal juhul, tekst ilmus algselt 2014. aasta valentinipäeval Tori lehel.

08 detsember, 2017

Triinu Meres – Lihtsad valikud (2017)

Täiesti hämmastav, kuidas Meres julgelt katsetab SFF erinevate võimalustega, ei mingit ühe teema lüpsmist - kui ilmus teave romaani avaldamisest, polnud mul küll aimugi, millises laadis see siis olla võiks (hea küll, romaanivõistluse lõppedes oli miski tutvustus, aga see läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja), ning raamatut viimaks kätte saades ei osanudki oodata, et tegemist on just niisuguse tulevikupõnevikuga. Ja seda mitte tarlapliku paatose või ulmelaborlaste tehnohuumori võtmes, vaid… siin avaldub õige sünkjas inimese ja ühiskonna vahekord. Meres ei tekita tekstis paralleele praegusaja valukohtadega, vaid uuribki kujuteldava tulevikuühiskonna kitsaskohti (niisiis väheke Ann Leckie kanti - nii Meresel kui Leckiel on tekstis õige õrnad ja teisejärgulised mälestused Maast kui sellisest), mis on see inimeseks olemine niisugustes alternatiivsetes tingimustes - kas peamine on stabiilsus või võimalused (kuigi, kas see pole mitte universiaalne küsimus, millega ikka tuleb vahel rinda pista?).


Ja milleks stabiilsus, kui on võimalik võita ja kaotada (no muidu olekski keeruline põnevikku kirjutada, kuigi kindlasti võib olmeulmegi igati nauditav lugemine olla). Meres kirjeldab ühiskonnakorda, kus aadel on võimul ning nende käsutada on kogu ühiskond (romaanist kirjutajad on rääkinud koguni feodalistlikust korrast; igal juhul on neil muuseas tehnika, mis hoiab nende välimse nooruslikuna). Aga nagu peategelasele selgub, põhineb tavarahva võimuhaardes hoidmine (ootamatul kombel on autor valinud vastanduse religiooni vastuvõtlikkuse ja vastuvõtmatuse vahel - seda ühiskonda hoitakse võitlevate ateistidena; neil on võimukonkurents teistel planeetidel asuvate sarnaste, aga religioossete ülikuühiskondadega) õige kahtlasel alusel (milles täpsemalt, on teada vaid väga kitsale aadli seltskonnale; asi pole õnneks selline kirvetöö inimsuse kallal nagu Dan Simmonsi Endymioni romaanides). Kontrollsüsteem on iseenesest kindel, aga kui esineb üliharv anomaalia (sest…), siis on sel veal õige hukatuslik mõju - ning niisuguse kriisiolukorraga see romaan tegelebki.


Peategelane Omara on Meresele tüüpiliselt keeruline karakter, nii mõnegi romaanis ette tuleva valiku puhul tahaks mõelda, et positiivsem kangelane nii just ei tee (või prooviks pikemas plaanis maailma päästa)… aga eks see ongi igati värskendav. Omara on ühtaegu truu süsteemile (mis pole alamatele mingist küljest “tore” süsteem - kuid siiski stabiilsus, seegi on paljut väärt), aga samas püüab seda reformida. Kangelane pole ei hea ega halb, küll aga 50 halli varjundit äärmuste vahel. Elukogenud naine, kes ühtaegu püüab mõista vaenlasi kui ka neile vihaselt kätte maksta. Ja samas ikka… miskid õigluse ambitsioonid või nii. Süsteemi korravalvur kui ka revolutsionääride uutmispoliitikale sümpatiseerija. Ikka hallid ja hallid varjundid, kõik need eetilised ja moraalsed dilemmad ja nendest tekkiv segapundar.


Hea, et Varrak võttis selle romaani oma tiiva alla, kasvõi raamatu välimus on maitsekam kui niisama püüd pulpi kaanele suruda.

„Ometi oli raske teda taas seal pingil lamamas näha. Omara mõõtis Lauri pilguga üle, püüdes end distantseerida tumelilladest silmaümbrustest, katkistest huultest, kätest, mis olid isegi teadvusetuses rusikatesse sulgunud, ja tollest kahkjashallist nahatoonist, mis tekitas tunde, nagu oleks mees juba surnud. Vahel ei teinud europiidne geenikomplekt omaniku välimusele tõesti head.“ (lk 152)

“Tasapisi jõudis aga Omara mõistus taas töökorda ning tema teadvusse imbus tõsiasi, et väga kaua ta oma tuppa suletuna siiski vastu ei pea. Medkapp saab valuvaigistitest tühjaks, toit oli otsas ning kehaline enesetunne oli selle aja jooksul piisavalt paranenud, nii et joogikraani all pesemise ebapiisavus hakkaski juba häirima. Rõvedad räpaste linade ja rõivaste hunnikud uurisid talt, kas ta siis enam eluilmas ei julge pesumasinaruumi minna ning kokku kerkis sellest kõigest esile paratamatu küsimus, kas selline elu on üldse ellujäämist väärt?” (lk 211) - ma jäin mõtlema, et kas linad ja rõivad võisidki Omaralt küsida, et kaua võib, ja see kujutluspilt… no tore ju.


ulmekirjanduse baas
reaktor
reaktor 



07 detsember, 2017

Kalju Maapoeg - Koer (Vereta jaht, 2001)

Tummine etnoõudus, mis pole just splätter, ent samas lugejaid ka ei hellita. Ehk see pianiino ja sellega seonduv viitab mõisaajastu baltisaksa perverssustele (no kust ikka selliseid muusikariistu saadi kui 20. sajandi algul mõisu rüüstates)? Kes teab, milliseid jubedaid mälestusmärke võisid need Eesti- ja Liivimaa nurjatud okupandid endist maha jätta: “pärast meid tulgu või veeuputus”!

Lugu ise on kenasti meiesuguse matsirahva varjundiga - üks maal elutsev noormees kutsub teise noormehe enda juurde sauna (no nad on ikka tuttavad ka). Kuna tal vanemad on ära ja üksi on kuidagi hirmus olla; oleks selline lugu tänapäeval kirjutatud, võinuks siit mis iganes homoesteetikat välja lugeda, aga ei, 15-20 aastat tagasi mõned noored pidasidki niisugust käitumist igati mehelikuks. Kui minategelane kohale jõuab, võtab juba bussist välja astudes vastu pahaendeline atmosfäär - nii torkavad talle silma mitmed argireaalsuse vildakused, muuhulgas küllakutsuja on selline… imelik. Ning pererahva koer, kes on liiklusõnnetuse tõttu toas hinge heitmas, ma parem ei räägigi. Aga mis seal ikka, noormehed lähevad ikka mitmeks tunniks sauna ja manustavad alkohoolseid jooke. Mis pole kõige targem otsus.

Sellise hõnguga lugu mõjub arvatavalt mõneti teistsuguselt kui omaaegsele lugejale võis see tunduda; pigem võib nüüd siit välja lugeda mitmeid mentaliteediloolisi nägemusi - vast liialt julm oleks seda teksti campi võtmes tarbida: pigem on see kui parafraas Jüri Ehlvesti horrorist.

06 detsember, 2017

Jay Lake - The American Dead (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 1, 2007)

Sünge postapokalüptiline lugu maailmast, kus ameeriklased on välja surnud, aga american dream on alles. Loo peategelane on poiss, kes elab ladina-ameerikalikus slummis. Kunagi leidis ta mõned pornoajakirjad, kus ameeriklased üksteist kepivad. Terved, nägusad, naeratavad inimesed, korralikes majades, kus on puhas ja küllaga toitu - vastupidi siis praegusele, poissi ümbritsevale elule. Poiss lõikab ajakirjadest pilte ning müüb neid huvilistele, tasu eest saab ta süüa osta.

Slumm paikneb kindlustatud linna kõrval, seal elavad rikkad ja preestrid, keda kaitsevad sõdurid. Kuid korraga on sinna kindlusse jõudnud mingi haigus, mis tapab rikkaid mehi. Preestrid kuulutavad, et kui ühtida rikkumata naistega, on nii võimalik seda haigust neile süütutele üle anda - niisiis hakatakse slummist noori neide ja muidu ilusamaid naisi kindlusse vedama. Peale vägistamist need naised ja tütarlapsed hukatakse ning uputatakse kaevu. Loomulikult ei saada haigusest niimoodi võitu, aga ikka jätkatakse slummi tühjendamist, nüüd kõlbavad ka vanemad naised või verinoored tütarlapsed; muuhulgas saab peategelane väga valusal kombel sõnumi, et tema sõbranna, pea lapsevälimusega tüdruk, peab ilmuma kindlusse. Tütarlaps pole seda kuuldes just vaimustunud ning süngele loole omaselt pole lõpp just meeltülendav.


Esimene Lake’i lugu, mida olen suutnud läbi lugeda, muudel puhkudel on ikka pooleli jäänud, mitte ei saa kuidagi rea peale. Eks loo vaatenurk on üpris koletu - noor poiss interpreteerib pornopiltide läbi, milline see ilus elu võiks olla. Tähti pole see, mitu meest üht naist panevad või kuidas neiud üksteist lakuvad; oluline on nende eluterve välimus ja hubased kodud. Puhtad ja külluslikud. American dream, aga võrdlemisi vildakalt - kuid see postapokalüptiline maailm ongi koletu koht.