Jan Kaus, Indrek Koff, Eva Koldits, Toomas Täht, Liina Vahtrik „Stiiliharjutused“ (Härra Tee & proua Kohvi, 2018)

Õigupoolest on see väga pingeline raamat, mis analüüsib moodsa linnaelu inetumaid kitsaskohti – olgu pealegi tegemist üle poole sajandi vana juhtumisega. Võiks ju arvata, et post-industriaalne urbanism on tolerantsem, pingevabam ja individuaalset isikuväljendust arvestavam, aga kõik me teame, et reaalsus on teistsugune, et elame alalises ajahädas ning kui stressi annaks kasutada energiaallikana saaks ka ühe valgenev, valjenev ja laienev tänapäeva Tallinn pelgalt elanikkonna mobiiliadapteritena pinisevate hingede varal rahuldatud kogu energiavajaduse, jätkuks veel Riigagi...

Autorid on ehedalt välja toonud selle, kuidas ka praegu, hoolimata näilisest individuaalse eneseväljenduse ja tolerantsi kultusest, on inimsilm sama varmas kriitilise detailitäpsusega registreerima teise isiku juures kõike, mis standardist erineb ning kui kellelgi on veidralt pikk kael, meesterahva kohta tavatult hele hääl või ilma mingi brändimärgita kaabule kinnitatud nöör, oleme koheselt valmis neid füüsilisi omadusi hukkamõistvas võtmes seostama kõikvõimalike nõrkusilmingutega avalikus ruumis – näiteks võimetusega olukorda kontrollida, kui keegi bussis varvastele astub ning suutmatusega säilitada linnaruumis reegliks saanud üleolev-tülpinud ilmet.

Loo esimeses pooles jäetakse peategelane nö distantseeritult üksi, me vaatleme teda eemalt ja küllap tunneme paratamatult jutustajaga koos pisukest põlastust või ebameeldivustunnet. Kuid teises pooles mängitakse perspektiiv ümber. Peategelase sisemaailm jääb küll endiselt suletuks, ent läbi sõbra isiku avaneb lugejal võimalus teadvustada, et sel pealtnäha kentsakal ja hädisel, justkui üleliigsel või ilma õige kohata indiviidil on küllap kusagil ka kodu, ja inimesed, kellega teda seob ehtne soe hoolimine, sõprus, armastus. Kui ka terve bussitäiel rahval, kasvõi tervel Pariisi linnal on ükskõik, siis vähemalt üks inimene vaatab mööda kehaehituslikest iseärasustest ja kentsakast mütsist ning oskab mõelda end selle inimese asemele, tunda mõttes jaheda tuule puudutust paljal kaelal. Ja ta võtab kätte mõista anda, et talle läheb korda, tema mõtleb kaasa, et kui nööp paikneks vaid pisut ülalpool tunneks temagi siirast jagatud rõõmu teadmisest, et sõbral on soe!

Näe, rääkisin nüüd loo lõpugi ette ära, puha ilma hoiatuseta. Aga kui see kedagi lohutab, siis tegelikult ei reetnud ma raamatu enda kohta ikkagi pea mitte midagi. Kui tahta teada, et KUIDAS selle looga siis ikka on, siis tuleb endal silmad pärani ajada ja järgi kaeda (täpsemalt 32 erineval publikut naerust kõverale keeraval moel). Kuidas laulaks seda lugu Smilers? Mida arvaks asjast maani täis tegelane? Kuidas jutustada lugu, kui pea ükski sõna meelde ei tule? Aga kui üritaks vene keeles? Tegelikult pole muidugi asja, mille kohta vanasõna poleks ja ühes õiges loos on laste jaoks ikka õpetussõna võtta ... ja nii edasi. Et kui palju siis ikka loeb see, mis juhtus ja kui palju see, kuidas sellest rääkida? Kaeda saab – kirjasõnas niipalju kui süda lustib, lavalaudadel niipalju kui ette mängitakse. Olgu öeldud veel, et kogu selle kogumiku rõõmus stiililust ongi välja kasvanud kirjasõna elusast ettekandmisest. Ja kui tundub, et neid variante võiks ikka 131 olla, siis võib raamatukogust ka Raymond Queneau 99 versiooni välja kaevata.