Aurora Venturini - Täditütred (2025)

 

Kuigi on alles september, siis see tekst tundub küll olevat aasta lugemiselamus, igal juhul oli justkui samasugune laksakas nagu möödunud aastal Bora Ćosići tõlke läbimise järel. Ja milline üllatav kombinatsioon: Argentiina ühe ekstsentrilise vanaprouast autori  tour de force. Aga noh, sellised üllatused teevad lugemise erksaks ja eks Loomingu Raamatukogust on huvitav õngitseda.

Lugu on siis ühe arengupeetusega neiu vaatepunktist, kes kirjeldab oma perekonda ja sellega seonduvat (sellega ehk piirdub seos Ćosićiga). Ja see pere ja nende lähisugulased on üks isemoodi kamp. Yunast aasta noorem õde on sügava arengupeetusega ja ehk nelja aastase tasemel (nagu seda tõdeb Yuna, tegelikult tundub küll pigem 1-2-aastase tasemel olevat). Ema ja tädid ning nende lapsed - sealt kerkib esile liliputist täditütar Petra, kellega koos avastab Yuna maailma. Tüdruku kunstiõpetaja (kes samuti ühineb selle majapidamisega) väidab, et Yuna on andekas maalija ning tõepoolest, ta töid ostetakse, mis võimaldab siis täisealiseks saades teatavat iseseisvust perekonnast ja sugulastest … sest need on ühed parajad (ja tihti surevad nö enneaegselt).

Kui järelsõnas räägib tõlkija Mari Laan siin leiduvad mustemast mustast huumorist, siis minu jaoks läheb see juba liiga tumedaks, pigem võiks nii mitmelgi puhul rääkida groteskist. Aga milline lööv ja parajalt traagiline tekst. Üks tõlke lugeja jõudis seda võrrelda Han Kangi “Taimetoitlasega”, aga minu meelest oleks see pigem võrreldav Kairi Looki romaani ja teise argentiinlase Mariana Enriquezi jutukoguga - Lookilt siis üleskasvamise lugu, Enriquezilt see Argentiina veidram maailm (tõsi küll, omaette ooper on siin romaanis seksuaalne vägivald, see on üsna lämmatav). Aga tõepoolest, milline üleskasvamise lugu. Milline areng ja millised kaotused ja millised sitapead; abjekte siin jagub. Ja no muidugi stiil. Lähtuvalt autori šokeerimissoovist on üks viis seda lugeda autobiograafilised, aga no tõesti, see oleks nagu liialt … luule (jajah, elu on tihti dramaatilisem kui kirjandus seda kirjeldada suudab). Aga milline vanamutist autor, ikka täiesti hämmastav.

“Vaatasin Pegasust ja nägin et tema ilusal laudjal ratsutab Carina ja ma küsisin sosinal kuhu nad lähevad ja nad vastasid et nad lähevad maale kus on kuu kuuke kullane ja ma mõistsin et enam ei ole vaja Carina pärast arstile helistada sest ta läheb otsima kaotatud last. Magasin rahulikult järgmise päevani kui anti teada Carina ootamatust surmast millest mina juba teadsin ja ma rõõmustasin sest ükskõik milline paik on parem kui see õnnetu maailm.” (lk 32-33)

“Lõpetasin maali, seekord õlivärvidega, ja see jäi nii imekaunis et oli kahju seda ära müüa aga ma olin uhke et elatusin oma töödest ja maksin oma elamise eest majas mis päev-päevalt ja ma ei tea põhjusel tundus mulle üha võõram, rohkem nende kui minu kodu kes ma olin rauge (samas) vari mis mõnikord uitles (samas) selle sisemuses ja läheduses; lisan selgituseks et samas tähendab sõnaraamatut aga kuna see on lühem sõna siis on seda mugav kasutada ja kuna ma ei võta endale kunagi ühtki võõrast asja siis ma ütlen millised sõnad pärinevad minu kultuurialasest uurimistööst sõnaraamatuga mis aitab mul pärilikust alaarengust välja tulla.” (lk 64-65)

“Ma pingutan et punkti või koma pannes ei oleks mu pea sees, ajus müra ja mulle tundub et tahtejõu abil see õnnestubki ja kui ma harjutan lugedes mõnd teksti mis on spetsialiseerunud sellistele juhtumitele nagu oleme meie peaaegu kõik siin peres suurema või vähema alaarenguga, leian ma lahenduse nendele ebamugavustele mis ilmselt on takistuseks selle lugemisel mida ma kirjutan, ka teil lugeja kellelt ma palun tuhat korda vabandust ja kui te olete usklik siis te annate mulle andeks sest preester ütleb andesta et jumal andestaks ja ma ei oska veel kasutada suurtähti raskuste tõttu punktide ja paljude muude reeglitega mida ma ei tunne aga ma kordan et kui tahta siis on kõik võimalik ja te kindlasti märkate et ma kaldun kõrvale sest ma ei tea millega lõppeb perekonna kogunemine ja sügaval sisimas tunnen ma hirmu.” (lk 83)

Mats Traat - Lossimägi (Mänguveski, 1972)

 

Mõneti tüütu lugu keskealisest mehest, kes teab end põdevat mingit surmahaigust ning korralikku elumõtet leidmata otsustab endalt elu võtta. Naine, täiskasvanud laps ega tuttavad pole teadlikud sellest haigusest, ainult Tallinnas elav tuttav arst - kes muidugi ise selle diagnoosis. Mees otsustab, et ta kaob jäljetult, keegi ei teaks tema saatusest, lihtsalt kaob ja kõik. Selleks leiab ta huvitava koha - Viljandi Lossimägedes suletud maa-aluse käigu, mis olevat kunagi olnud lossist salajane väljapääs; nüüd saab see tema sissepääsuks. Plaan on kena, aga nüüd tuleb see kuidagi ellu viia (või noh, kuidas nüüd öeldagi).

Nagu näha, siis mehe egoistlikud otsused pole lähedaste jaoks just kõige meeldivamad. Aga noh, sellised probleemid kaasnevad eksistentsialismi tingimustes. Nagu ikka, ei vali Traat peategelast kõige lihtsamal viisil, seekord siis on sõjaveteran, kes nüüdseks on end töötanud tehases edukaks ametnikuks. Aga noh, see haigus.

Eks lugu lõpeb puändiga, kuid seegi ei anna tekstile löövamat muljet, Traadi kohta kuidagi saba ja sarvedeta tekst.

Yū Miri - Tōkyō Ueno jaama pargipoolne väljapääs (2025)

 

Järjekordne tõsine näide jaapani kirjandusest, seekord siis ühe tavalise mustatöölise elukäik - kõiksugu juhutööd alates nooruseast II maailmasõja aastatest kuni siis 21. sajandini … mil ta tuleb peale naise surma Tokyosse Ueno parki elama, et mitte olla koormaks oma järglastele. Mitte et ta oma 37 abieluaasta jooksul palju oleks kodus ja perega olnud; ta enda arvates elas ta naisega koos vast kokku aasta - muidu saatis ta perele ülalpidamiseks raha (muuhulgas siis ka oma vanemate eest hoolitsemiseks).

Eks siit saab omamoodi vaate jaapani kultuurile - aga seda siis läbi lihttöölise kogemuse. Kõik need religiooniküsimused, suhe võõrastesse, aga ka … jaapanlikud kiiksud. Ja see töö ja töö.  Ja mis õieti inimesest järele jääb, milleks sai elatud, kas vaid uuestisünni nimel (loos on üsna detailne kirjeldus varalahkunud poja matusetseremooniatest).

See kodutuse teema tõi meelde hiljuti ilmunud Kobo Abe “Kastimehe”, mõlemas on peategelased nö vabatahtlikult astunud välja tavapärasest ühiskonnast - tõsi küll, erinevatel põhjustel. Siinne vanamees astus kõrvale lihtsalt seepärast, et ta tundis end õnnetuna ega tahtnud olla koormaks tema eest hoolitsema määratud lapselapsele. Kastimees oli vast … kohalikule kultuurile omane kiiks.

Teksti lugemine silmadesse õnnepisaraid just ei too, aga samas muutub omamoodi lummavaks see vaade nö Teise Jaapani vaatenurgast, see proletaarne ellujäämine, ühiskonna väikse mutri toimimine.

kirjakoi

triinu raamatublogi

trakyllmaprokrastineerinj2lle

raamatukoi lugemislood

brixie blog

Naomi Novik - Seven (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Fantaasialugu pottseppadest (või siis keraamikutest), kelle hooldada on erinevate linnaväravate juures olevad seitse kuju. Kujusid võivad parandada (või õigemini uuesti luua) vaid kõige parim neist - vaid tema tohib kasutada valget savi. Ainult et … iga kord sureb valitud meister, tavaliselt mingisse ravimatusse haigusse. Ühesõnaga, kõrgeim kiitus on ühtlasi surmaotsus.

Loo üks peategelane on Kat, kes on abiellunud pottsepaga, kes mõne aja pärast sureb, jättes lesele kolm last ja töökoja. Kat hakkab seejärel salaja ise tegema keraamikat, müües neid mehest mahajäänud töödena. Ainult et … tegu on sedavõrd originaalsete töödega, et lõpuks tuleb ikka saladus välja. Juhtumit hakkab uurima fanaatikust pottsepp Gruvin, kelle vastumeelsel nõusolekul (aga naine on andekas, seda peab tunnistama!) võetakse Kat gildi vastu.

Ja nagu mõne aja pärast avastatakse, surmajumala kuju on ohtlikult pragunenud ja vajab taastamist - seda valitakse tegema Kat … kellel hakkab tervis halvenema. Ta nõustub tööd tegema vaid siis, kui Gruvin abiellub temaga ja on nõus vastutama ta kolme lapse eest. Abielu sõlmitakse, Gruvinile on sellega kaasnevad ülesanded keerulised, seda enam, et ta kardab naise peatset suremist (tal on sama kogemus eelmise suurmeistriga, keda ta haiguse ajal aitas). Ühtlasi paistab, et naisel see kujutegemine õieti ei õnnestu.

Mõneti omapärane lugu käsitööliste maailmast, mis siis lõpuks kõneleb elu põhiväärtustest ja armastusest, aga seda mitte just magusal toonil. Autor liigub eri tegelaste vahel, kord oleks peategelane Kat, kord see fanaatikust meister. Hea tekst.

Anna Sakse - Potikuninga jutustus (Lehed lõkketules, 1974)

 

Vast ehk fantaasiavalda liigituv lugu kirjanikust, kes hingevalu leevendamiseks hakkab endale pasjanssi laduma. Aga see tegevus haarab teda sedavõrd enda võimusesse, et pasjansi ladumisest saab naisele suur kirg, kõik muu argine või töine vaid segab ta kaardiladumist.

Viimaks jõuab naine sellise piirini, et ta otsustab kaardid põletada ja endale kuuli pähe lasta. Kuid enne kaartide ahju viskamist … ilmub kaardipakist kuningas, potikuningas. Milline mees! Kahjuks avastab naine peagi, et tegu on vanatühjaga. “Potikuningas” jutustab, kuidas enda valdusse hingi saab ja milleks see vajalik on. Peategelane sellest perspektiivist just ei vaimustu.

Et siis tekst, mis võiks üles kutsuda normaalsele eluviisile, hoiduma ebaloomulikust või ennast ja teisi kahjustavast käitumisest. Eks siin ole ka ehmatavaid mõtteid, nagu näha alljärgnevast tsitaadist:

“Ta ei teadnud, et mind vaesekest, polnud mehed noorusest saadik mu inetuse tõttu hellitanud. Varem olin ma seda seletanud teisiti - mitte oma inetusega, vaid tarkusega, millega arvasin end õnnistatud olevat. “Meestele ei meeldi targad naised,” kordasin ma oma sõbrataridele, mõistmata, et tark naine on see, kes oskab teeselda lolli, kui armastavale mehele oleks see rohkem meeltmööda.” (lk 66)

August Kitzberg - Sauna-Antsu “oma” hobune (Külajutud, 1971)

 

Mõneti veider, aga Kitzbergi lühemad lood meeldivad enamasti emotsionaalselt rohkem kui pikemad oopused (no muidugi on “Libahunt”). Eks siin ole ka see, et kuidagi lühidalt võetakse kokku see inimelu kurbus, pole seda pikemate tekstide veiderdamist autori ja lugeja vahel.

Ants on rentnik, kes elab oma naise Leenaga künka otsas hurtsikus, mille ta on ise ehitanud, niisamuti on ta sellele muidu viljatule liiva- ja kruusahunnikule vedanud mulda, mis teinud siis koduümbruse roheliseks. Lapsi küll vanakestel pole, sest vaestena said nad paari mitte just noortena. Aga Ants ja Leena elavad ikka rahulolevatena, mees on austatud kogu vallas ning naine hinnatud käsitööline. Mehel on küll unistus - et tal oleks veel päris oma hobune, vankriga ja puha, ning pühapäeval saaks kasvõi kirikusse sõita.

Ühel õhtul nägi Ants tee peal komberdamas kohalikku külasanti Toomast. Et vanamees näis nii hädine, kutsus Ants ta enda juurde, ajas juttu, pakkus süüa-juua ning viimaks öömajagi, kui nägi Toomase seisukorda lähemalt. Öösel hakkas külaline hinge vaakuma ning kodused küll püüdsid teda aidata, aga ei, vanamees oli minemas. Tänutäheks lahke kohtlemise eest kinkis Toomas Antsule oma varanduse - elu jooksul kogutud rublad. Raha eest korraldagu matused ja ülejäänu eest ostku omale hobune. Antsu oma hobune!

Nojah, nagu vihjatud, siis päris nii see lugu ei lõpe. Aga jah, jälle olupildike vaesema rahva eluolust (Hans Agar!). Lühike tekst, aga mõjuv.

Steven Erikson - Toll the Hounds (2008)

 

Kui esimesed 50 lehekülge sai loetud nii poole aasta jooksul peale “Reaper’s Gale’i” lõpetamist, järelejäänud 870 läks vähem kui kuuga. Sest … korraga ilmub tegevusse nii mõnigi legendaarne kuju varasematest osadest ja millegipärast liiguvad kõik kokkupõrke kursil. Tõsi, esialgu pole sellest kokkupõrkest suurt mingit aimu ning ei tundu sugugi nii hull olevat kui eelmise raamatu Rhuladi ja Karsa Orlongi ja Icariumi kokkutulek … Aga jah, siin ilmub muuhulgas ka Caladan Brood oma maailmahävitava vasaraga (tõsi küll, seekord ta ei ähvarda sellega kõigele lõppu teha).

See raamat tundub olevat kirjutatud mõnevõrra erinevalt kui eelmised seitse osa, see on kuidagi … kirjutatud ilukirjanduslikumalt (jajah, nagu takkajärgi selgeks sai, peakski see tekst olema Kruppe jutustus oma jumalale; lugedes oli see pea kohe ununenud), palavikuline või koguni hooti poeetiline. Hoolimata kõiksugu süngetest juhtumitest ja ootustest on siin samuti omajagu huumorit (muidugi, ehk olen hoopiski harjunum Eriksoni kirjutatuga ja seega suutelisem tabada niisuguseid nüansse).

Teos on muidugi mahukas ja mõnegi Darujhistani tegevusliini puhul ikka mõtlesin, et kas see ikka niiväga vajas eraldi väljatoomist. Näiteks Gaz ja tema nõiast naine - mida see õieti juurde andis? Ja eks Harllo on ka nagu … ikkagi viieaastane poiss, kas ta just on võimeline selliseks kangelaslikkuseks ja mõttetööks - aga samas, just tema tegevusliiniga seostub selle raamatu kõige emotsionaalsem hetk ehk ennast taasavastava Murillio saatus. Ja Rallick Nom ja Torvald Nom, üks neist võinuks ehk taustale jääda. Või Challice ja tema hävituslik eneseotsing. Ja muidugi need Torvald Nomi endised sõbrad, kes nüüd hakkavad ihukaitsjateks (jajah, huumor ikkagi). Kui nii võtta, siis need eelnimetatud on tihti seotud sarja esimese osa “Gardens of the Moon” sündmustikuga; kuigi jah, Harllo puhul esil see Pannioni hullus (sest emaks on Stonny Menackis).

Ja Darujhistanis on muidugi see erru saadetud Bridgeburnerite seltskond, kes peavad kõrtsi ja millegipärast on keegi palganud Palgamõrvarite gildi nende mahalöömiseks. See päris ei õnnestu ning kaotajaks jäävad pigem palgamõrvarid, aga kahju on siiski sündinud. Nende juures peatub ühtlasi Duiker (“Deadhouse Gates”), kes on justkui võtnud ülesandeks Coltaine’i armee taganemist kirjeldada, aga kuidagi ei leia teda rahuldavat lähenemist - kuni üks külastav bard Fisher (legend ise) pakub oma abi (kes on üks salapärane kuju). Kui ma õieti mäletan, siis malazanlastel pole õieti kokkupuudet Kruppe ja tema kõrtsikaaslastega - nojah, Scillara käis küll seal Duikeriga otsimas Cutterit. Muidugi, tegu on ka suurlinnaga - edaspidi tuleb neil küll Karsa Orlongiga asju ajada, mis iseenesest võib üsna kole olla (kuigi nii Karsa Orlong ja Samar Dev on vaat et mu lemmiktegelased sellest seeriast).

Romaani teine põhiliin ongi siis Pannioni järgne ehk siis Tiste Andii ja Anomander Rake paiknevad nüüd Black Coralis, aga nende ümber keeb üha ohtlikum elu - Pannioni asemel on tekkinud uus Sureva Jumala kultus, mis põhineb õige narkootilisel sõltuvusel ning mis selle üle võtnud jõhkrutsejate poolest hakkab meenutama juba Pannioni koledusi. Asi, mis algul näib lihtsalt inimeste järjekordse tüütusena (sest algselt on seal Itkoviani/Redeemeri kummardamine), ähvardab viimaks sealsed Tiste Andii’d ära mürgitada oma Sureva Jumala vedelikuga (kuidas seda Black Corali juures tehakse, on muidugi … enam kui õudne). Eks siingi võib mõelda, kas neid tegevusliine võiks nii mitmekesiselt olla (eelkõige preestrid siis), kuid neid vast on vaja Anomander Rake’i kirjeldamiseks teose kliimaksi tarvis.

Siis on veel kaks seltskonda, kes on kohale tulemas (ja üks, mis püüab lahkuda). Tulevad Samar Dev ja Traveller, seda siis Karsa Orlongi vägitegude jälgedel (ja milline südantsoojendav kohtumine!). Tulevad Anomander Rake’i juurde reisivad “noored” Tiste Andii’d, kelle tee ristub Sureva Jumala kultuse südamikuga, ning seejärel kohtuvad Kalloriga, kes Darujhistani suundumas, mitte vast kõige selgema plaaniga (tõsi küll, tal on vaja põgeneda kättemaksu eest oma “Memories of Ice” tegude tõttu). Ahjaa, romaani algul saabub Darujhistani üks omapärase seltskonnaga laevuke - koos Iskaral Pusti (ja ta hoogsad järgijad) ja Cutteri ja Scillara jt püüab nüüd Mappo Runt jätkata Icariumi otsimist, aga selleks on tal vaja pääseda edasi kontinendi teise otsa, et uuesti edasi seilata järgmisele kontinendile - niisiis palkab ta hullumeelse transpordiettevõtte Trygalle’i (koos selle kireva seltskonnaga, mis siis taas romaani üks huumoripakkuja - Harllo liinist ühineb Trygalle’ga Gruntle), ning viimaks saadakse vägagi dramaatilisele reisile läbi “warrenite” (kus nähakse õige suuri jõude millekski valmistumas), kuid tegelikult Mappo Runti tellimusreis just kaugele ei jõua.

Kui varasemates romaanides jaghutid üsna varjatud seltskond, siis nüüd on need õige ühiskondlikud ning üks neist osutub koguni õige märkimisväärseks jumalaks (või jumaluseks?). Nad ei korralda just sigadusi (Raest), aga samas nende ajaarvamine ja ambitsioonid ja plaanid on muidugi teisest mõõdupuust. Ja siis on Anomander Rake koos oma mõõga Dragnipuriga, mille sees siis pulbitsevad hoopis omaette sündmused - mõõga sisse vangistatud Rake’i tapetute hinged on nüüd korraga Kaose vägede poolt jälitatavad. Ja mitmedki draakonid ja libadraakonid tegutsevad siin ja sealpool ilma. Kui libadraakonid on enamvähem aimatavate motiividega, siis ürgsed draakonid ajavad mingit oma rida, mis pole just arusaadav.

Ja mis saab edasi, eksole? Ganoes Paraniga võetakse korraks ühendust, tema olevat kuskil hädas. Kuhu suundub ta õe sõjavägi? Miks peab Karsa Orlong ootama Darujhistanis? Mis värki õieti ajavad Cotillion ja Shadowthrone ning miks nad küll arvavad, et nendest on suurjumalate ülemängijat? Ja Gothos? Ja muidugi Icarium. Ja see surnute armee vs Kaos? Ja mis kõik veel. Veidralt põnev.

“‘Leaning back, Karsa collected the lone rein. Havok lifted his head, nostrils flaring. ‘I killed two Deragoth,’ Karsa said.

‘We know,’ said Cotillion.

‘Their arrogance was their soft underbelly. Easy to reach. Easy to plunge in my hands.  I killed them because they thought me weak.’

Cotillion’s expression grew mocking. ‘Speaking of arrogance…’

‘I was speaking,’ said Karsa as he swung Havok round, ‘of lessons.’ Then he twisted in the saddle. ‘You laugh at those coming to the Crippled God. Perhaps one day I will laugh at those coming to you.’” (lk 526)

 

“Now Traveller had turned slightly and was studying the Toblakai with that same curious wonder that she had seen before. ‘What then,’ he asked, ‘is progress, Karsa Orlong?’

The Toblakai gestured gestured into night sky. ‘The crawl of the stars, the plunge and rise of the moon. Day, night, birth, death - progress is the passage of reality. We sit astride this horse, but it is a beast we can never tame, and it will run for ever - we will age and wither and fall off, and it cares not. Some other will leap aboard and it cares not. It may run alone, and it cares not. It outran the great bears. The wolves and their worshippers. It outran the Jaghut, and the K’Chain Che’Malle. And still it runs on and to it we are nothing.’

‘Then why not let us ride it for a time?’ Samar Dev demanded. ‘Why not leave us that damned illusion?’

‘Because, woman, we ride it to hunt, to kill, to destroy. We ride it as if it is our right and our excuse both.’

‘And yet,’ said Traveller, ‘is that not precisely what you intend, Karsa Orlong?’

‘I shall destroy what I can, but never shall I claim to own what I destroy. I will be the embodiment of progress, but I shall prove that ownership is a lie. The land, the seas, the life to be found there. The mountains, the plains, the cities, the farms. Water, air.  We own none of it. This is what I will prove, and by proving it will make it so.’

He leaned forward then and gathered up in his hands a heap of dusty earth. The Toblakai rose to his feet, and dropped the soil on to the fire, snuffing out the flames. Darkness took them all, as if but awaiting this moment. Or, she thought with a chill, as if it had always been there. The light blinded me, else I would have seen it.

As I do now.

God of war, what did you want with me?” (lk 666)

 

“Survivors do not mourn together. They each mourn alone, even when in the same place. Grief is the most solitary of all feelings. Grief isolates, and every ritual, every gesture, every embrace, is a hopeless effort to break through that isolation.

None of it works. The forms crumble and dissolve.

To face death is to stand alone.” (lk 729)

 

“And the Crippled God had wanted Karsa to take up that sword. With such weapon in his hands, he would lead his warriors down from the mountains, to bring to an end all things. To become the living embodiment of the suffering the Fallen One so cherished.

He had not even been tempted. Again and again, in their disjointed concourse, the Crippled God had revealed his lack of understanding when it came to Karsa Orlong. He made his every gift to Karsa and invitation to be broken in some fashion. But I cannot be broken. The truth, so simple, so direct, seemed to be an invisible force as far as the Crippled God was concerned, and each time he collided with it he was surprised, dumbfounded. Each time, he was sent reeling.

Of course, Karsa understood all about being stubborn. He also knew how such a trait could be fashioned into worthy armour, while at other times it did little more than reveal a consummate stupidity. Now, he wanted to reshape the world, and he knew it would resist him, yet he would hold to his desire. Samar Dev would call that ‘stubborn’, and in saying that she would mean ‘stupid’. Like the Crippled God, the witch did not truly understand Karsa.” (lk 749)

 

“‘I am here, High King, to stand in your way.’

‘You will die. I cannot stay my hand - everything will be beyond control by then. Spinnock Durav, please! This does not need to happen.’

The Tiste Andii’s faint smile nearly broke Kallor’s heart. No, he understands. All too well. This will be his last battle, in Rake’s name, in anyone’s name.

Kallor drew out his sword. ‘Does it occur, to any of you, what these things do to me? No, of course not. The High King is cursed to fail, but never to fall. The High King is but … what? Oh, the physical manifestation of ambition. Walking proof of its inevitable price. Fine.’ He readied his two-handed weapon. ‘Fuck you, too.’” (lk 813)

loterii

ulmekirjanduse baas

Lüüli Suuk - Elekter meie vahel (Elekter meie vahel, 2025)

 

Raamatu nimiloost pärineb ehk ka kaaneillustratsioon. Nagu eelmiste lugude puhul, nii ka siin muistne maailm, aga vast natuke teistsugusest puust (ja miks elekter siis ikkagi pealkirjas … no eks see selgu epiloogis).

Lugu siis armastajapaarist (Vihavald on päris kummaline valik, Rahe nimekuju meenutab veidi seda külavanem Raaket), kelle küla ründavad soerdid. Nende elajate eripäraks on pikk piitsalik keel, mis on tapvalt mürgine. Rünnaku puhkedes saadetakse naised, lapsed ja vanurid soosaarele varjupaika; mehed jäävad soerditega võitlema. Peale madinat võetakse ühendust esivanemate vaimudega ja mis selgub - Kõuemanaja, ammuste aegade õudus, on naasmas ja nõuab inimohvrit. Või muidu.

Või muidu ongi soerditel kaval plaan - kuid sellest saab teada Rahe, kes teeb kaupa ühe soosaare ümber ujuva näkiga (vastutasuks nõuab see Rahelt platsentat, et end tugevamaks turgutada). Vihavald aga ootab ellujäänute soerdite uut rünnakut.

Muidu puhas muinasfantaasia saab loo epiloogis teaduslik fantastika lisamõõtme, mis otseselt pole just vajalik, aga noh, lisab värvi. Tekst on vähe “realistlikum” kui kogumiku eelmised kaks teksti - kuivõrd pole siin sellist paralleelühiskonda nagu näiteks haldjad. Ehk veidi lähedane Tuuli Tolmovi hiljutisele triloogiale.

Charles de Lint - The Mystery of Grace (2010)

 

Kui olin kolmveerand raamatust läbinud, oli pea kindel arvamus, et vanameister on kirjutanud mingi eriti roosamannaliku paranormaalse lemberomaani - kuskil teispoolsuse vaheilma kinni jäänud Grace ja unistajast John kohtuvad ja armuvad, kui Halloweeni ajal saavad surnud hinged “tagasi” käia. Ja milline hingemattev armastus ja igatsus nende mõlema tegelase poolt, sula või pisarate kätte ära - sest kohtuda saaksid nad vaid kaks korda aastas, kui lahkunud hinged saavad siinpoolsuses käia, Halloweeni ja volbriöö ajal. Ühesõnaga, igati kirgede torm, kuid kus õieti see delintlik paralleelreaalsuse maagilisem pool siis on?

See kõik oli kuidagi hämmastavalt suhkrune ja ma tõesti mõtlesin, et autor pakub kuidagi eriti lõdva käega oma andunud lugejatele järjekordset armastuslugu. Aga siis tuli raamatu viimane veerand, mis keeras hoopis tõsisemaks (nojah, suremisejärgne olukord on niiehknaa automaatselt tõsine) ning raamatu peamine peategelane Grace peab korraga kokku puutuma päris valusate otsuste ja võimalike tagajärgedega - ja sellega ujus lugejate poolt traditsiooniliselt armastatud autor kuidagi tagasi oma tuntud headusse; minu meelest on see romaan siiski nõrgem kui seniloetud Newfordi raamatud, aga see lõpp … see heastas või ehk andis ka loogika sellele eelnenud pikale roosamannale. Ja eks võib mõelda, et kui romaanist ⅔ toimub suremisejärgses vaheilmas, siis … kes seda (peale eriliselt morbiidsete) õieti tahaks lugeda; eriti kui vaheilm on pigem miskis tavapärases kristlikust kujutelmast lähtuv (koos kergelt ameerika põlismaalaste uskumustega: ikkagi de Lint). Sest noh, mis küll võib juhtuda suremise järgselt (ei midagi).

Ühesõnaga, kokkuvõttes on see romaan küll loetav. Peategelased on mõneti ootuspärased - kui John on kunstiinimese tüüpi, siis Grace on automehaanik ja vanade masinate fanaatik, ohtrate tätoveeringutega kaetud (mistõttu kõiksugu eelarvamused, eksole) kaunitar. Tegevustik toimub de Linti teises maailmas Santo del Vado Viejo ehk siis Põhja-Ameerika kõrbealadel. Siin on küll indiaaniteema võrdlemisi kõrvaline - kuigi jah, vaheilm ise on selle mõjul tekkinud.

Igal juhul, raamatu tagakaane tekst on küll igati … täpne, aga kavalalt kokku seatud.

Alyssa Wong - Olivia's Table (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu omapärasest hingedepäevast, mis toimub Ameerika ühes endises kaevanduslinnas - mille ainsaks atraktsiooniks ongi jäänud see, et linn kubiseb sinna jäänud vaimudest ehk siis kaevandusõnnetustes hukkunud või siis muidu otsa leidnud inimestest. Igal aastal augustikuus toimub suur hingedeaeg, mil need muutuvad nähtavaks ka tavainimestele - mistõttu siis sõidetakse vaatama neid õnnetuid olendeid; mõned neist on koguni laiemalt tuntud.

Omal ajal oli sinna kaevandusse toodud palju hiina kaevandustöölisi, nii on hingedeaja söömaaja korraldamine enda kätte võtnud hiina päritolu naine - kui pakud neile süüa ja oled aupaklik, sis saavad hinged siit edasi liikuda. Nii siis valmistatakse neile kõiksugu riisi ja liha ning kantakse see peolauale, kuhu kogunevad siis need vaimud, kes selleks võimalus on.

Loo peategelane on neiu, kes korraldab esmakordselt seda peolauda. Varem tegi seda ema, keda neiu oli aidanud, aga nüüd on ema lahkunud ning peale linna kutset tuli ta ise. Ettevalmistuste käigus meenutabki tütar oma ema ja seda, mida talle õpetati inimeste ja hingedega suhtlemisel. Ja veel see põhjus, miks ta üht hinge veel kord tahab kohata.

Igati emotsionaalne tekst täiskasvanuks saamisest. Algselt ilmunud aasia müütide tõlgenduste antoloogias (noortele).

T. Kingfisher - Pocosin (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Kogumiku põhjal võiks öelda, et tüüpiline Kingfisheri jutt: üksik naine kuskil ühiskonna äärealal, tal on teatavad maagilised võimed ja kokkupuude maagilise maailmaga. Antud juhul siis tegu nõiaga, kes tahab lihtsalt natuke vaba aega, võimalust rahus elada, kuid kelle maja juurde ilmub veider opossum, mis võtab aegajalt inimese kuju.

See olend on silmnähtavalt suremas ja on ilmselgelt jumal. Mis põhjusel küll nõid sureb? Igal juhul, oma puhkehetke segamisest häiritud nõid aitab veidi ravitseda ja laseb opossum-jumalal oma terrassi alla surema ronida. Ja siis tulevad külalised - kõigepealt kohalik preester, kes nõuab surijat oma jumalale. Ta ei saa seda. Siis erisaadik põrgust, et viia seda kuradile. Ta ei saa seda. Siis kolmas külaline, kes on võtnud nõia vanaema välimuse.

Eks see paistab olevat võrdlemisi lihtne tekst, aga selline südamlik. Väsinud nõid, kes peab hoidma korras ilmaasju. Võiks ka näha teatavat vastuolu kristliku ja paganliku maailmakorralduse vahel.

T. Kingfisher - Origin Story (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Järjekordne õuduslugu, seekord haldjast, kes töötab tapamajas. Haldjal on eriline oskus tapale viidavaid loomi rahulikuna hoida ja seetõttu muutub seal väärtuslikeimaks töötajaks. Ta elabki tapamajas, mistõttu kui teised töölised olid lahkunud, võis ta tegelda oma projektidega - ehk teha siinsetest tapajääkidest erinevaid linde ja elajaid. Töötajad küll märkasid tapasaaduste kadumist, aga omanik käskis neil vait olla (tema oli haldjalt saanud … naise). 

Ühel päeval tuuakse tapamajja ratsahobune, haldja arvates sellise koht pole siin, aga ometi laseb maha lüüa ning seejärel võtab korjuse oma valdusse. Kuid oma visiooni elluviimiseks kulub veel ühtteist ära, õnneks tuleb öösel tapamajja hiilima üks kaastööline …

Nagu loo algul jutustaja sedastab, kõik haldjad polegi head.

T. Kingfisher - Telling the Bees (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Kolmeleheküljeline lugu neiust, kes peab mesilasi ja kes igal ööl sureb ning ärkab hommikul uuesti ellu. Aga et mesilasi tuleb austada, siis tuleb neile teatada vana omaniku surmast ja uue omaniku nimest - või muidu nad lendavad minema. Nii siis ellu ärganud neiu teatab iga mesilastaru juures surmast ja seejärel tutvustab end. Ja siis jätkab aiatöödega - ta kasvatab mesilastele lilli, sest noh, iga öö surija ei vaja ellujäämiseks mingeid juurvilju, küll aga on mõnus juua meega teed.

Lühike atmosfäärilugu, kus võib mõtiskleda selle kallal, et miks see neiu õieti sureb, käib mõned tunnid allilmas ja ärkab siis uuesti ellu. Võibolla on sel mingi folkloorne tagapõhi, aga mul pole aimugi.

T. Kingfisher - Let Pass the Horses Black (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Autor on siis ette võtnud Tam Lini loo ja seda omamoodi tõlgendanud - seekord päästab haldjakuninganna käest meest tema õde. Aga nagu jutu lõpus selgub, siis õe motiiv on vähe teistsugune kui algses loos.

Ja noh, see puänt nagu õieti päästabki loo, muidu see lühike tekst nagu õieti ei hakanud mu peas tööe (ja mitte et ma varem oleksin olnud tuttav Tam Lini teemaga).

Lüüli Suuk - Vikatimees (Täheaeg 22, 2023)

 

Õrn romantiline lugu Vikatimehest, kes on avastanud oma elus (või noh, kuidas seda nüüd nimetadagi) armastuse puudumise. Vikatimees võiks nimetada romantikuks ja millegipärast ta arvab, et armastus võib teda tabada ootamatult, esimesest pilgust. Nii ka juhtub. Aga noh, tegemist on siiski Surma maailmaga.

Surma maailma on üsna sarnane meie maailma toimimispõhimõtetega ehk see on üsna bürokraatlik. Vikatimehed töötavad oma piirkondades, neil on kindel töö- kui ka puhkeaeg; mistõttu sel Antsu nimelisel vikatimehel on ikka aega tegelda iseenda huvidega. Kuivõrd selline organiseeritud teispoolsuse toimimine, siis see eeldab ka kontrollimehhanisme, seetõttu organiseerivad Vikatimeeste tegevusi kõiksugu bürokraadid. Ja noh, kui on bürokraatia, siis sel omadus üha paisuda (jajah, vihje loo puändile).

Teksti võitis sel aastal Stalkeri parima eesti lühijutu auhinna.

ulmekirjanduse baas

Nadia Afifi - The Bahrain Underground Bazaar (The Best of World SF 2, 2023)

 

Lugu vähki põdevast vanemast naisest, kes käib Bahreini linna maa-alusel turul tumedaid elamusi vaatamas - salvestused sellest, kuidas inimesed surevad. See on võimalik tänu tehnoloogiale, mida enamus inimesi kasutavad igapäevaelus, liides, mis muuhulgas salvestab su elu ning erinevaid salvestusi ongi võimalik seal nurgataguses salongis vaadata - kes tahab kogeda vägivalda, kes seksi, kes surma.

Naise täiskasvanud poeg ja ta naine püüavad peatada vähihaige naise seiklusi, nende meelest võiks ta pigem pühenduda raviseanssidele. Kuid ikka leiab naine nippe, kuidas nooremate pandud jälitusseadmeid maha võta, et siis lipsata sellisesse videosalongi.

Üks surmajuhtum jääb teda painama - seal teeb üks beduiinist vanem naine enesetapu, astudes impulsiivselt kaljult tühjusesse. Isegi peale kõrgelt kivide peale kukkumist jätkub salvestus selle beduiinitari emotsioonidest - need on millegipärast rõõmsad. Peategelast jääb see painama ning ta asub uurima seda ammust surmajuhtumit.

Eks siit võiks välja lugeda kõiksugu kriitikat (või ka imetlust araabia ühiskondade arengu pärast), aga peamine on siiski see inimlikkus, rahulolu otsimine, enesega leppimine. Väga inimlik lugu.

Ann Leckie - Beloved of the Sun (Lake of Souls, 2024)

 

Kogumik lõppeb siis minu jaoks kõige nõrgema fantaasialooga, hea, et see tsükkel niisuguse tekstiga ei alanud (kuivõrd tekstid pole siin ilmumise järjekorras esitatud).

Tekst on siis umbes selline, et Päikese Isandale ohverdamiseks mõeldud neiu on äratatud peale tapmist ellu ja selline poololend avastab nüüd end konkureerivate jumalate vandenõudes, milles on oma osa inimestest käsilastel. Ja nii edasi ja edasi.

Ühesõnaga, vähe abstraktne värk mõndade heade kohtadega. Aga siiski võrdlemisi tüütu või ka igav lugemine, umbes samasse kanti Radchi tsükli “The Creation and the Destruction of the World” tekstiga.

Ann Leckie - Bury the Dead (Lake of Souls, 2024)

 

Tumefantaasia või isegi musta huumori kanti lugu, kus perekond koguneb ema juurde tänupühade lõunasöögiks. Ühtlasi tuuakse kohale kümme kuud tagasi surnud vanaisa, mis olevat surnuaial nii rahutu ja jälle ronis hauast välja. Vanaisa oligi omamoodi isa eest Gretcheni poegadele ning vanaisata tundub täiskasvanud ja pered loonud poegadele nii imelik.

Lõunasööki korraldav Gretchen päris nii ei tunne. Pealegi, ta on tüdinud neist tänupühade piduroogade valmistamisest, seekord ta ostis valmistoidu (poegade nördimuseks), mille pidi panema vaid ahju soojendama. Ja et surnu lauda istuma pandaks … see on ka emale vastumeelt. Ja kas seniseid traditsioone ikka peab jätkama. Igal juhul, surnud jäägu edaspidi kalmistule.

Lugu saab õige kiirelt kiiksu sisse, kui üks poegadest toimetabki uksest sisse laguneva laiba. Mitte et keegi seda kuidagi imeks paneks, Gretcheni puhul on pigem tegu vabanemisega sellisest minevikust, võimalust oma elu elada nii nagu naine ise tahab - ja seda kasvõi seniseid peretraditsioone lõhkudes. Tema poegade lapsed mõistavad teda rohkem kui nende vanemate põlvkond.