John Gwynne - The Hunger of the Gods (2023)

 

Seda romaani sai aegamisi loetud üle aasta, aga kui viimaks tõsisemalt käsile võetud, läks päris kiiresti. Sest ega Gwynne kuluta pikalt aega juurdlemisele või kirjeldamisele, tema raamat on ikka puhas möll kättemaksu eri variatsioonide asjus.

Kui eelmises romaanis ilmus tegevusse jumal-lohe Lik-Rifa alles lõpus, siis siin lisandub tegevusse kaanestaar jumal-hunt Ulfrir ning veel kaks jumalat (keda ei saa küll paljastada; üks neist elustatakse ja teine … ilmub ise). Triloogia viimase raamatu kaanel on madu-jumal Snaka, niiet võib kujutleda, milline möll veel ees ootab ….

Sest jah, selle romaani lõpuks on nö pahadel tegelastel justkui edumaa - Lik-Rifa juhtimisel on viimaks alanud avalik sõda (valitud) jumalate võimu taastamiseks. Omamoodi vastutahtsi on sellega liitunud eelmise raamatu antikangelane Biorr (sest tegelikult oli Elvariga veedetud aeg päris tore), kes on nüüd oma vaatepunkti saanud. Kuninganna Helka õukonnas rabeleb ellujäämise nimel Gudvarr, igati kõrge enesehinnanguga noormees avastab end üha suuremas jamas (kuid viimaks saab temagi võimaluse). Eks autoril ole võimalik muidu mustvalgete tegelaste puhul kõige rohkem hallitada Biorri, kuid eks näis, kas ta viimaks siis triloogia viimases osas osutub millekski enamaks. Hästi ei usu, aga samas autorile ikka meeldib üllatada (ja üks niidiots ühe järeltulija asjus oleks just olemas).

Niisiis, headel tegelastel on kõigist kangelastegudest hoolimata lood vähe hapumad. Iseenesest on nad saavutanud osa oma eesmärke, aga millise pyrrhosliku hinnaga (jajah, Orka). Eks iseloomulik on, et head tegelased tapavad ikka kordades ja kordades enam kui ise kannatada saavad (kuigi jah, mõnigi kõrvaltegelane leiab siin oma kuulsusrikka lõpu). Ükskõik kui ebavõrdne võib olla võrdlus vaenlase väega, siis nii Vargi kui Orka bande võtavad väljakutse vastu ja üldiselt on tulemuseks laibamäed. See läheb vahel nagu liiale.

Väikeseks erandiks on Elvar, sest temal on õnnestunud allutada enda võimu alla elluäratatud Ulfrir - kuid naisel on teatavasti verevanne, mis seab ta tegevusele omamoodi kindlad piirid. Elvaril õnnestub pääseda sellistest seiklustest nagu Vargi bande retk lõunasse Iskidani (kuidas nad sealt üldse tagasi pääsevad) või siis Orka rühma retk Lik-Rifa armee juurde poja päästmiseks. Elvar naaseb viimaks isa juurde Snakaviki (jajah, Snaka korjusesse ehitatud linna - Lik-Rifa plaanide järgi Vigridi maa viimane sihtmärk), et sealt osta või kasutada lisajõude oma verevande täitmiseks. Isal on küll tütrega teised plaanid. Aga noh, Ulfrir.

Ühesõnaga, raamat on täis möllu ja kõiksugu imesid. Ja et tegu on triloogia teise osaga, siis teadagi lähevad asjad ikka hullemaks ja peategelastel … on probleeme. Kui Gwynne tõepoolest koristab ühe neist mängust, siis see oleks päris hea võte - iseasi, kuidas ta sellest välja keerutab (Biorr?). Aga noh, ehk väheusutav.

Kolmandat osa ei hakka nüüd kõvakaanelisena tellima, aga noh, pehmekaanelise soetamisele võiks küll mõelda. Muidugi igati traditsiooniline kangelasfantaasia, ainult et nais- ja meestegelased on seal igati võrdsed ja seksuaalne vägivald on vist olematu - hoolimata kõigest sellest adrenaliinist tilkuvatest lehekülgedest.

John Gwynne - The Shadow of the Gods (2022)

 

Gwynne paistab olevat teatud lugejatele vaat et parim autor eales. Mis on, noh, kaheldav, loogiliselt võttes. Aga igaühele oma. Mitte et ma oleks ta raamatuid palju lugenud - nüüd siis kahe triloogia esimesi osasid. Selle vähese põhjal võib öelda, et kui milleski võib kindel olla, siis peategelaste jaoks lähevad asjad kiiresti õige hapuks - eriti kui oled pereinimene, siis võib olla kindel, et kas keegi su perest tapetakse või juhtub temaga midagi eriliselt halba; ning sel juhul peab muidugi peategelane teda päästma tõttama- peresuhted on kas katkised (Elvar) või hävitatud (Orka, Varg).

Nagu ka eelmise romaani puhul, saab üsna lihtsalt tõdeda, et Gwynne’i loodu pole miski sünkmorn (kuigi kirjeldatud maailm on vägagi tume ja vägivaldne), tema tegelased ja konfliktid ei tekita samastumist (muidugi, kahtlemata on see võimalik) või tuttavalt halle moraalseid küsitavusi (jajah, Abercrombie Glokta ja Verine Üheksa), olulisem on maailma loomine ja lugeja eskapism. Minu meelest see on ja jääb meelelahutuslikuks fiktsiooniks.

Eks romaani üks meeldejäävamaid külgi on Ragnaroki järgne maailm (sellest on möödunud üle paarisaja aasta, kuskil oli täpsem määratlus) oma jumalate jäänuste ja legendidega. Romaani kaanepilt elustub alles õige viimastel lehekülgedel, kui tõuseb … Triloogia teine osa on nüüdseks samuti ilmunud - sellel on teatavasti ahelajäänustega üüratu hunt (nagu olen aru saanud, siis hiljuti autori peret tabanud tragöödia tõttu on kirjutamine loomulikult seisma jäänud, seega vaevalt et kolmas osa võiks juba järgmine aasta ilmuda). Aga need jäänused (Snakavik!) ja need jumalaverega erilised, keda nende võimete pärast jahitakse ning sõjaorjadena peetakse - nagu raamatu jooksul mitmel korral selgub, osutuvadki need segaverelised (“Tainted”?) õige jõhkrateks tapamasinateks.

Ja kui järgmise raamatu kaanel on hunt, siis võib see muidugi viidata taaskohtunud Orka ja Bloodsworn palgasõdurite tegemistele - vastukaaluks siis lohe vallapäästmisele, millega on nüüd seotud Elvari bande veretõotuse tõttu. Raamatule on lisatu intervjuu autoriga, kus muuhulgas selgub, et järgmises romaanis lisandub veel kaks vaatenurka - seda siis selle romaani kahe pahalase näol. Üht peaks jälitama Elvari bande, teist Orka ja Vargi sõpruskond.

Põhjala mütoloogia pole mulle muidugi kõige tuttavam, nii jääb vähe arusaamatuks “vaesen” teema - ehk mingid maagilised reptiilid ja elukad. Et siis … kus siis korraga sellised välja ronisid, vähe ootamatud elukad Põhjala talvetingimustes. (Muidugi, need hiidvaresed on küll vinged, kaugel Buehlmani lendolenditest.) Ja eks mingi hetk hakkavad need palgasõdurite rühmitused vähe segamini minema, eriti kui mõlemad kuskil kaugel kõnnumaal seiklevad.

Ahjaa, ja mis on veel eriline ja mida ei saa kuidagi märkimata jätta, nimelt on autori poolt selles maailmas palju sõdalasnaisi (muuhulgas Orka ja Elvar). Muidugi, see ei tähenda ühiskondlikku võrdõiguslikkust (Elvar põgenes kodust, pääsemaks isa võimumängudest, kus ta pidanuks abielluma kuningannapojaga, et nii loodud  sidemega isa võimu täiendada) - lihtsalt autor tahtis viikingifantaasiat natuke värskendada … ja pealegi olevat ajalooliselt täiesti võimalik, et tollastel retkedel osalesid mitmedki naised sõdalastena.

Igal juhul, eelnevalt kogetud teiste lugejate kiidulaul Gwynne’i loome ainetel pole just … haipi väärt (eks leidub ka fänne, kelle jaoks see pole nii lööv kui eelmised 7 romaani), samas muidugi siin on eepilist löövust ning vast millalgi võtan ette triloogia järgmise osa ning püüaks ka Gwynne’i eelmist tetra- ja triloogiat lugeda. Kuigi jah, eks see oleks üks häda ja viletsuse eepika.

““Fear is no bad thing,” Orka said. “How can you be brave if you do not feel fear?”

“I don’t understand,” Breca said, frowning.

“Courage is being scared of a task and doing it anyway.”” (lk 138-139)

John Gwynne - A Time of Dread (2018)

 

Raamatut sildistatakse epic fantasy’ks ning see pani mõtlema, et mis vahe võiks olla sellel ja sünkmornil. Ja järeldus ehk oleks, et kui sünkmorn ütleb vast midagi tänapäeva inimeste spliini kohta, siis epic fantasy … uitleb kuskil fantaasiailmades, tõdedes mõndagi inimeste kui selliste kohta, aga need tarkuseterad pole niivõrd löövad ja on pigem rakendatud narratiivi teenistusse. Ja noh, tegelastel eksisteerib võimuiha kõrval tihti ka ideaalid (mis sünkmorni puhul on vähe libe teema) … kuigi need pannakse kõvasti proovile: kuidagi peabki vormuma “epic”, eksole. Selle raamatu nelja peategelase hulgast lüüakse mängust välja (kuigi … kes teab) just see kõige ideaalitruum, aga! Aga teadupärast tegu alles triloogia avaraamatuga ning asjad peavadki palju hullemaks minema, enne kui mingi positiivsem lahendus peaks taas rõõmu tekitama.

Kuigi see raamat on loetav igati iseseisvana, on see romaan siiski osaks maailmast, millest on ilmunud neli romaani (tetraloogia), kus kirjeldatakse 100 aastat varem juhtunud dramaatilisi sündmusi - kuid siingi on ikka samad vaenupooled vastamisi ja halvad valmistuvad häid põrmu heitma. Kuigi, eks selle romaani puhul tekib küsimus, et kes need head õieti on (mis tetraloogiat lugenuna nii vast ei tekiks?). Nimelt on siin maailmas omamoodi veider narratiiv nö inglite (Ben-Elim) ja deemonite (Kadoshim) vahel, kes siis eelmises romaanitsüklis tulid nö taevasest dimensioonist tavamaailma jätkama oma igikestvat võitlust.

Ainult et see võitlus on väheke Ed McDonaldi Varesemärgi-triloogia laadis ehk nende kahe suurjõu vahele jäävad inimesed (ja hiiglased!) on neile mõlemile tööriistadeks ja kahurilihaks. Ning heade inglite kehtestatud maailmakord pole inimsoole teps mitte meelakkumine - inimeste omavahelised võimuvõitlused ei kõlba kuhugi ning õige kord on vaid inglite juhitud maailmas (mis joondub eelkõge võitluseks Kadoshimi vastu) ning kui nüüdseks on Ben-Elimi domineerimine kestnud 100 aastat, on maa pealt pühitud õige mitme riigikese ajalugu ning kõike püütakse ühildada ühtseks jumalariigiks.

Kuid nagu selgub, pole inglite ülemvalitsus kõigile meelepärane ning eksisteerib Dun Sereni ordu, kelle peavaenlaseks on niisamuti Kadoshim ning kelle suhe Ben-Elimiga kõigub neutraalse suhtlemise või terava vastuseisu vahel. Romaani neli põhitegelast jagunevadki kahe “hea” vahel enamvähem pooleks: Ben-Elimi noorsõdalane Riv ja Ben-Elimi pantvang (ühe riigikese valitseja järeltulija) Bleda, Dun Sereni esivõitleja, hiiglannast Sig ning põgeniku poeg Drem, kel siis tema teadmata õige tugevad sidemed Dun Sereni orduga (ning seetõttu keeruline suhestumine Ben-Elimi inglitega). Kui hiiglane on nö kõige puhtam ühe poole esindaja (ta on peategelasteist ka konkurentsitult vanim, kel vast oli ka oma osa saja aasta tagustes sündmustes), siis ülejäänud kolm noort peategelast on kõikuvama baasiga. Kui Drem hakkabki aja jooksul leidma oma ajaloolist pühendumist, siis Riv ja Bleda on vägagi … konfliktsema suhtega. Bleda oma pantvangi staatuse tõttu (temast kasvatatakse Ben-Elimile ustavat vasalli), Rivi puhul aga oma eripärade tõttu.

Selline Dun Sereni ja Ben-Elimi esitamine peaks vast lugeja sümpaatiat üsna selgelt Dun Sereni poolele kallutama, mis paratamatult paneb küüniliselt mõtlema, et millised üllatused võivad küll autoril plaanis olla, sest nii ühepoolset valikut nagu ei ootaks. Eks näis, kui peaks olema võimalust triloogiaga jätkata.

Nagu öeldud, siis peategelased jagunevad kahe “heade” äärmuse vahel - kindel Sig, kindlust leidev Drem, Stockholmi sündroomi vastu võitlev Bleda ja vägagi tasakaalutu Riv. Potentsiaalselt võiks huvitavam olla skaala närvilisem ots (ehk siis Ben-Elimi erinevad tööriistad), kuid Riv on tõesti närviline pähkel, et jällegi … pigem naudid Dun Sereni igihaljast heroilisust (sest inglitel on õige komplitseeritud ja keelatud suhted oma teenritega) - kuigi Dremi pidevad poolsurnuks löömised panevad ehk mõtlema, et kas sel läbiklobitud noormehel on viimaks kõik kupli all korras.

Kui sai mainitud poolsurnuks löömist, siis tõepoolest, kõik peategelased saavad erineval moel vatti (välja arvatud ehk hiiglane Sig), kuid tulevad sellest kuidagi välja (välja arvatud …). Nendes pääsemistes on vaat ehk üleloomulikku õnne. Gwynne’i maailma omapäraks on, et tegelaste sugudel pole erilist tähtsust, kui on vaja sõdalasena end teostada, nii on liidrite kui lihtsõdurite hulgas nii naisi kui mehi, kes pahatihti jagavad ka lapsevanema koormat (kui Bleda on ülikute laps, siis Drem ja Riv selgelt sõdalaste järeltulijad, keda peakski omakorda sõdalasteks kasvatatama).

Gwynne’i romaani nimetatakse küll eepiliseks fantaasiaks, siis samas on siin Kadoshimi olendite õige õõvastavad julmused, mille kõrval näiteks Tolkieni kirjeldatud sõjakuriteod päris pehme lastekirjandus, ning siin kujutletu võiks kuuluda pigem sünkmorni kullafondi. Samas muidugi see traditsiooniline hea ja halva vaheline võitlus (Ben-Elim vs Kadoshim) on veidike nihu, kuivõrd Ben-Elimi teod lähendavad neid pigem skaala keskossa, samas kui heade rolli võtaks pigem inimesed-hiiglased. Muidugi, selle õiglasemaks hindamiseks peaks olema rohkem arusaamist saja aasta tagustest sündmustest - miks õigupoolest Kadoshim ja neid jälitav Ben-Elim oma taevalikest dimensioonidest maistesse oludesse sattusid.

Ühesõnaga, puhtalt madinameelelahutusena on see romaan küll igati soovituslik lugemine - ja et tegu on triloogia avaosaga, siis asjad saavad vaid hullemaks minna! Eks normaaloludes hoiaks mingist ingli-deemoni teemast eemale, aga samas see Kadoshim on tõesti jõhker nähtus. Nagu algul öeldud, pole siin sünkmornile omast löövust inimhinge madaluse asju, küll aga küllaga imeilmades seiklemist. Ja vahelduseks - miks mitte?