Clifford D. Simak „Meie laste lapsed“, Fantaasia (2023), tlk Tatjana Peetersoo

 

(Hoiatus, et räägin suht ära, mis juhtub.)

Tänapäevases võtmes loetuna on see justkui hoiatusromaan „lumehelbekestele“, kes on siis need „laste lapsed“ seal raamatus. Tulevikuühiskond on küll igati rahumeelne ja teaduse poolest arenenum ja ressursisäästlik, aga kui tuleb kosmiline ürgjõud, siis on kogu sellel idüllil kurb lõpp. Aga seitsmekümnendate maailm oma võidurelvastumise ja sõjanduse ja mõnes mõttes siis selle ameerikaliku mentaliteediga, kus igaüks on valmis püss käes oma valdustest mine kupatama kõik, kes ei meeldi, osutub kõikvõimsale kosmoseloomale liiga kõvaks pähkliks. Hea turvaline tõdeda siis ikka, et pole siin tulevikust vaja unistada, midagi, praegu oleme ikka kõige kõvemad tegijad …. Võioot, 70ndad on ju ammu läbi, oh ei …

Tehnilisest seisukohast jääb siiski seletamatuks, miks superadapteeruvad intelligentsed imeelukad, kes inimeste rappimist elu ülimaks mõtteks näivad pidavat, ikkagi neid 70-ndaid liiga kõvaks pähkliks peavad? Arvestades nende võimet paljuned sama kiirelt ja tõhusalt nagu äädikakärbsed (liialdamata, siinjuures), liikuda kiiremini kui reaktiivlennuk ja ülisurmav olla, võiksid nad südamerahus esmalt 70ndate rahvastiku vähehaaval maha nottida (liiatigi on see arvuliselt suurem kui tulevikuinimeste hulk) ja siis jätkata tulevikuinimeste rappimist või miks mitte kahte leeri jaguneda vms. Suht võimatu, et kogu globaalne tulejõud siis või praegu saaks hakkama säherduse hulga äädikakärbeste hävitamisega kuskil Aafrika džunglites või üldse kuskil. Siiski, ainus mõistlik selgitus, mis suutsin välja mõelda, et kui nad tõepoolest nii intelligentsed on, siis ehk ei jäänud neile ka märkamata poliitilised olud ja tuumarelvade olemasolu ja nõnda oli targem 70ndatest igaks juhuks pageda, sest inimesed on sellised vähe kohtlased ja ettearvamatud ja võivad lõpuks kogu planeedile lõpu peale teha – turvalisem on jahtida vähe tervemõistuslikumat kontigenti. Et siis – kosmilise ohu vastu kulub ära enesehävitajalik ogarus?

Kui tahta, siis võib neid tulnukaid võtta ka muidugi kui inimese loomalikuma poole ja loodusseaduste manifestatsiooni, et püüdle siin pealegi võrdsete võimaluste ja rahu ja heaolu poole, aga kui keegi rusikad püsti sisse marsib, siis on ikka nagu on. Aga samas on nii tõsimõtteliselt sõnumite välja lugemine veidi liiast, lõppeks on see siiski lihtsalt ühe ulme-idee läbimängimine võrdlemiselt lühidas vormis kuni puändini. Oleks see pikem tekst, siis annaks, õigupoolest on pisut kahjugi, et selle läbimängimine väga napiks jäi, pikalt pead murda selle üle, kuidas peaks ikka suhtuma nendesse tulevikuinimestesse kui oma järeltulijatesse, vaidlused moraalse kohustuse üle esivanematena jne. Rääkimata veel ateismifaktoriks – kogu suur äärmuskristlik mäsu religioonist loobunud ühiskonna aitamise vastu sai läbi enne kui alatagi jõudis. 

Ühesõnaga, selline põgus lühike lugu, paras filmiks teha, kus pearõhk on ikkagi ähvardava jõu eest pagemisel ja selle õnnestumisel või mitteõnnestumisel, muud teemad, mis kõik võiksid kaasneda, pole erilise tähelepanu all, aga siiski on tore see, et vähemalt minu jaoks jäi pealkiri ja selles peituv ka ilma pikema käsitlusega mingil tasandil mõttesse. Kaasaegses võtmes oleks selline tulevase põlvkonna tagasipöördumine ja abipalumine suure tõenäosusega pööratud planeedi kui elukeskkonna kahjustamise tasandile ja retooriline üleskutse hoida planeeti tulevaste põlvede jaoks saaks otsesema tähenduse, kui need tulevased põlved kuskilt võimatutest kliimatingimustest tagasi minevikku põgenevad, et (süüdistavalt) esivanematele otsa vaadata vms. Mõlemal juhul ärgitab pisut mõtlema pikemaajalisemale skaalal kollektiivsele hoolele järeltulevate põlvede eest. Või siis jälle süvendab muret, et kuhu me küll niimoodi jõuame lapsed ei tea kust piim tuleb ja ei oska püssi puhastada…

"Jumal hoidku," sõnas president, "miljon tunnis. Kuidas hakkab maailm nende eest hoolitsema? Meil on nüüd liiga palju inimesi. Meil pole pakkuda peavarju ega toitu. Mis sa arvad, miks nad siia tulevad? Kui nad on tulevikust, peaks neil olema ajaloolisi andmeid. Nad võiksid teada probleemidest, mida tekitavad."

"Sundiv põhjus," ütles sekretär. "Mingi meeleheide. Kindlasti on nad teadlikud, et meil on piiratud suutlikkus neid vastu võtta ja siia jätta. Nende jaoks peab see olema elu või surma küsimus."

"Meie laste lapsed," ütles president, "paljude põlvkondade kauguselt. Kui nad tulevad tõesti tulevikust, siis on nad meie järglased. Me ei saa neile selga pöörata." (lk 18)

Roger Zelazny „Uksed liivas“, Fantaasia (2021), tlk Tatjana Peetersoo

Selline lõbus lühike ulmeromaan, mis muuhulgas hellitab ahvatlevat kujutelma igavesest üliõpilasest (ei mingit nõukaaegset leiva-sinepi dieeti) ning üksjagu romantilist ja seikluslikku ideed katustel kolamisest. Tuleb tunnistada, et omal ajal oleks Fred Cassidy võimalus mõnusat äraelamist lubava stipendiumi kulul kõikvõimalikke erialasid õppida üksjagu unelmlik tundunud – ponnistused sealjuures leida viisi MITTE diplomit kätte saada on sealjuures mõnusalt muigamapanevad. Meie praegustes oludes muidugi paraku üsna kujuteldamatu, sest nüüdsel ajal ei luba ka kõhukas rahakott lõputult erialasid vahetada. Eks katustel kolamise realistlikkusega on kah muidugi nagu on – peab ikka kõvasti võhma olema ja tõeliselt lähestikused majad, aga no just selle pärast see katustel kolamine ju nii muhe ongi.

Ühesõnaga, Fred Cassidy rikas onu on jätnud talle kenakese stipendiumi, aga ainult senikaua, kuni ta on ülikooli nimekirjas ja pole ühtegi kraadi kätte saanud. Ergo, Fred Cassidy peab hoolikalt järge, et vältida lõpetamiseks vajaliku hulga ainekursuste läbimist ükskõik millise eriala raames, mis tähendab tõeliselt laia profiiliga õpinguid aiva erialalt erialale liikudes ning hoolikalt kõikvõimalikes reeglites ja õppekavades järge ajades. Ja harituse ning nutikuse üle ei saa ta seal kurta, sest oma lõbuks arheoloogilist teadustööd teha jms on nagu möödaminnes nuusata.

Igatahes … ah, jaa …. Enne olgu veel öeldud, et ulmeraamatule kohaselt ei tule mainitet pärandus mitte lõplikult sussid püsti visanud onult vaid hoopis sügavkülmutatud onult!

Ühesõnaga, kena keik, aga kuni üks galaktilise tähtsusega artefakt ära kaob. Sest, mis sest maailmadepoliitikast ikka kohe alguses rääkida, maa viimaks üüratu kosmilise kogukonna poolt avastatud, vaene arenguplaneedike nagu ta selles võrdluses on, ja galaktikateülese hea teahte ning kultuurivahetuse raames on toimunud mõningane sümboolse kultuurilise väärtusega aarete vahetamine – kusagil on maaväliste käbarate hoida Mona Lisa ja Briti kroonijuveelid ning maised käbarad jällegi peavad toime tulema ühe ilusa värvilise kuubiku ning veidrat sorti muunduri haldamisega. Kaks korda võib muidugi arvata, et maised käbarad äparduvad mõnevõrra ja nõnda algab tempokas ja seikluslik jaht kadunud kuubikule – igasugused ohtlikud ning rohkem ja vähem maised tegelased usuvad selle olevat Cassidy käes, Cassidy ei tea sest midagi, aga kui keegi juba ei usu, siis võiks ju katsuda asja ise üles leida ja … tagatipuks saab ta veel kummaliseid sõnumeid kummaliste ülesannetega ning riburadapidi ilmub välja kummalisi kummist loomakostüümides tegelasi. Teadusfantastiliselt kena on idee stereoisomeersest ümberpööratusest ning sellest, et mainitud protsess võib anda kohutavamaile rämpstoidule ning jälgile kohvile ületamatult hõrgu maitse.

Külmkapi parempoolses alumises sahtlis avastasin peekonipaki pealt sedeli. See ütles lihtsalt: „Hoia meeles numbrit ja seda, mis ma sellele helistamise kohta ütlesin.“

Niisiis lasksin munaputru tehes, praadides ja röstides numbritel ikka ja jälle oma mälust läbi joosta. Just siis, kui olin söömiseks maha istunud, tuli eesel kööki ja jõllitas mind.

„Kohvi?“ pakkusin.

„Lõpeta ära!“

„Misasi?“

„Need numbrid. See on äärmiselt ärritav.“

„Mis numbrid?“

„Need, millele sa mõtled. Need kihisevad nagu putukad.“

Määrisin röstsaiale marmelaadi ja võtsin ampsu.

„Mine põrgu,“ ütlesin. „Mu kannatus telepaatiliste eeslitega hakkab katkema ja see, mida ma teen omaenda mõistuse privaatsuses, on ainult mu enda asi.“

„Inimese mõistus, härra Cassidy, on harva külastamist väärt. Kinnitan teile, et ma ei soovinud saada ülesannet teie oma uurimiseks. Nüüd on ilmselge mu eksitus, sest te ei suuda vääriliselt hinnata mu loomupärast viisakust. Oletan, et peaksin vabandama.“

„Lase käia.“

„Mine ise põrgu.“

Hakkasin mune ja peekonit sööma. Möödus minut või kaks.

„Mu nimi on Sibla,“ ütles eesel.

Otsustasin, et tegelikult ma ei hooli sellest, ja jätkasin söömist.

„Ma olen Ragma ja Charvi sõber.“

„Selge,“ vastasin, „ja nad saatsid su minu järele nuhkima ja mu mõistuses urgitsema.“

„See pole nii. Olin määratud teid kaitsma, kuni olete piisavalt heas seisukorras, et sõnumit saada ja sellele vastavalt tegutseda.“

„Kuidas sa pidid mind kaitsma?“

„Hoides teid silmapaistmatuna…“

„Kui üks eesel mul järel käib? Kes sulle üldse teavet andis?“

/…/ (lk 91-92)

Isaac Asimov “Teraskoopad”. Fantaasia (2008)

Umbkaudu 65 aasta tagune ulmevisioon umbes 3000 aasta kaugusest tulevikust Maal. Nagu sellise vana ulme puhul sageli, muutub tulevikunägemus seda kummastavamalt kahestunumaks, mida kaugemale liigub päris-aeg kirjutamise hetke ajast. Teate küll, see tüüpiline värk, et esimeses Star Trekis on kineskoopmonitorid kõrvu galaktikatevahelise reisimise ja transpordikiirtega.

Samamoodi on lood “Teraskoobastes” - tegemist on ülimalt arenenud robootika ja toiduainete tehnoloogia maailmaga, rääkimata sellest, et kosmosevallutusistki ollakse juba tuhandeid aastaid edasi jõudnud ning kunagised kolooniad on ammuilma iseseisvunud, tehnoloogiliselt ja arstiteaduslikult arengult Maast kaugemalegi jõudnud (ja nüüd nad muidugi tahavad midagi ja kõik on mures habraste suhete pärast tugevama osapoolega), aga sööklas söömiseks tuleb ikka mingeid pabereid täita ja kaarti kuhugi pilusse toppida jmt.

Muidugi sellistest tehnika arengu pisiasjadest, kus nüüdisaegse lugeja jaoks võib olla korraga kõrvu nii hämmastavalt täppi pandud ennustus, endiselt ulmeline soovunelm ja lootusetult iganenud tehnoloogia, on tihti veel huvitavamgi ühiskondlik areng. Muidugi, kui me räägime tuhandete aastate taha jäävast tulevikust, siis võib ju olla ühiskond parajasti kuhu iganes jõudnud, ka ringiga tagasi 1950ndate “Mad meni” hõngulisse peredünaamikasse – tegelikult pole ju tolles ühiskonnas mingit põhjust, miks mõlemad abikaasad peaksid näiteks tööl käima, kui rahamajandus kui niisugune paistab puuduvat, söök näib niiehknaa igale elanikule tagatud olevat ning töötava abikaasa klassifikatsioonist tulenevaid hüved näivad kogu perele laienevalt (näiteks võimalus isiklikus kodus töötavat kraanikaussi omada või üldse perekorteris elada või aeg-ajalt päris liha süüa vmt). Aga noh, sellise toruloopimise peale (no ta pmst helistab naisele, teatab miskit ja siis arvab, et teise murede peale toru hargile viskamine on sama hea kõne lõpetamise viis nagu iga teinegi...) oleks igas vähegi kaasaegsemas detektiiviloos piinatud peategelasel juba ammuilma lisaks elukutse painavale süngusele kaelas ka isiklik traagika lahutava naise ja võõrdunud lapse näol. Noh, eks kaasaegsetes krimides on muidugi igal teisel see traagika kaelas igal juhul, vaevalt, et lugupidavam suhtlusoskus neid žanri nõudmistest päästaks...

Aga mis puutub “Teraskoobastes” üles kerkivatele probleemidele, siis mõjuvad need loomulikult vägagi päevakajaliselt – see, et ükskord maa inimestele lootusetult väikeseks jääb, elamiskõlbmatuks muutub ja ressursid otsa saavad, ning esmatarbevajaduste rahuldamise võimatus lokaalsete vahenditega (ja sellest tulenev haavatavus) globaalse majanduse tingimustes on ilmselt juba pikka aega etteennustatavad hädad olnud. Kuigi, “Teraskoopad” on loomulikult väga optimistlik selles osas, et inimesel on suisa veel 3000 aastat õnnestunud edukalt hakkama saada ja massi kasvatada, enne kui selle 8 miljardiline elanikkond on lõplikult välisõhule suletud ning justkui suurte masinatena toimivatesse Linnadesse kapseldunud, elades peaasjalikult tohutu aretusprotsessi läbinud ja kujuteldamatut mitmekesisust omavate pärmikolooniate saagist ning tuumaenergiast. Linnast väljumine on sealjuures tavaelaniku jaoks kujuteldamatu ja loomuvastane.

Siinjuures tasub ära märkida, et “Teraskoobaste” linnad pole kahtlemata põrmugi nii glamuursed ja luksuslikud kui linn Arthur C. Clarke'i raamatus “Linn ja tähed”, mille elanikud linna juhtivast kompuutrist ja muudest tehnoloogiasaavutusist üdini ärahellitatuna tegelesid muudkui aga lõputu meelelahutuse, teadustöö, kunsti või millega iganes. “Teraskoobaste” linnad on ülerahvastatud ja kasinad – kõike saab kvootide alusel, normi jagu. Vallaline rahvas jagab väikseid eluruume, pesuruumid ja käimlad on avalikud asutused, süüa saab nn ühisköögist jne.

Siinkohal on tähelepanelikumad juba muidugi veel ära tabanud ühe huvitava ebakõla tulevikuvisioonis – selline üüratu ruumikitsik linnastumine on saavutatud 8 miljardi elanikuga, samas, kui meie siin oma 7,8 miljardise rahvaarvuga maal muretseme küll tõsiselt kogu rahvastiku äratoitmise pärast mitte väga kauges tulevikus, ent säherduses ulatuses linnastumisest ja pärmivabrikutest on muidugi asi veel kaugel. Siiski, vihjamisi on aimata, et põllumaa järjest hävib ja hävib – näiteks väljas kasvatatud tubakaski muutuvat järjest haruldasemaks ja haruldasemaks, nii et see seletab vajadust pärmivabrikute järele, aga samas ei ole kliima linnast väljaspool kuidagi eriliselt ohtlik, seega jääb inimkonna vajadus niivõrd tihedalt kokkupressitud tingimustesse kokku kolida pisut ähmaseks... Ent teisalt, nagu sellised ebakõlad ikka, ütlevad need lisadimensioonina midagi hoopis selle kohta, kuhu pärisajalugu nende 65 aastaga liikunud on. Maailma rahvaarv aastal 1953 oli nimelt umbes 2,67 miljardit. Mõni ime, et 8 tundub juba väga suur arv ja sobilik 3000 aasta kaugusse tulevikku...

Ühesõnaga oli see üks korralik ulme ja krimi, mitte lihtsalt ulmeliste elementidega krimka ja ega ei saa ka öelda, et oleks lihtsalt ulmekas, kus tegelane on politseinik vms. Robootika areng on jõudnud suhteliselt kõrgele tasemele ning robotite kasutuselevõtt saab hoo sisse tänu välisilmlaste (ehk tehnoloogiliselt arenenumate kunagiste maa kolooniate) õhutusele, kuid Linna rahvas kardab ja vihkab roboteid (ja välisilmlasi, elagu ksenofoobia), kelles nähakse ohtu inimsusele ja oma võimalusele elatist teenida – järjest enam on neid, kes on vallandatud ja asendatud robotiga. Ja siis tehakse uurija Baileyle ülesandeks asuda uurima poliitiliselt vägagi delikaatset mõrva – tapetud on üks neist vihatud ja kardetud välisilmlastest, mõrvapaigaks on Linna kohale rajatud nn Kosmoselinn, sest välisilmlased ei sisene maalaste Linnadesse kunagi, ja mõrvar peab olema keegi maa Linnast …

Kenale krimikirjandusele kohaselt on vihjed kohe alguses olemas, eksisteerib ka mitmeid võimalusi valejälgedele sattuda ning lahendus on kenasti viimase hetke puänt klassikalises tulge-ma-räägin-teile-kuidas-see-võimalik-oli. Kenale ulmekirjandusele kohaselt on korralik maailmaloome, suured ühiskonnakorralduslikud probleemkohad. Kenale ulmekrimile kohaselt on lõpplahendus kulminatsiooniks neile mõlemale. Ja lisaboonusena saab ka nö rassismiliin ehk robotivihkamine, mida ei saa tegelikult rasiismiliiniks lugeda, sest no robotivihkamist lahendav argument oleks igasuguses rassismivaidluses täielik katastroof … ühesõnaga – saab ka robotivihkamine üsnagi piibelliku lahenduse. Aga samas jääb vennastumine inimese uue parima sõbraga (sest koera näeb vaid loomaaias) siiski pigem tolmuimejatasemele, Star Treki humaniseeruvast tehisintelligentsist on asi kaugel ja no ka point on selles, et peabki kaugel olema.

Kui tänapäeva seisukohalt mõelda, siis on sellel sõbrunemishetkel tehisolenditega ka üsnagi praktiline ja ajakohane maik man – on ju tulekul kõikvõimalikud isejuhtivad autod ja käigus iseteeninduskassad ja nii edasi. Ja kui vaadata Meeri küla ajalugu, siis hulga talude elatiseks olnud maa kulub praegu ühele ainsale suurtalule ära, kus inimtööjõudu vajatakse nii umbes ühe toonase talu jagu. Aga ega me siis tegelikult sada aastat tagasi taha minna, tahaks lihtsalt oma osa pirukast ilma ülemäärase mureta või midagi.

Eks see tihedalt kokkupressitud Linnaühiskond meenuta ka natuke sotsialismi õndsusi, kuigi, võrdsemad ja vähevõrdsemate kodanike osas puudub ametlik võrdsuse retoorika vms. Ja lõppkokkuvõttes on au sees ikka praktiline meel ja eluterve seiklusvaim vms, vs põhjamaade heaoluühiskond individualismi ja pika elueaga ( ;) ) või kommunistlik kõigi hingeshoidmine ja motiveerimine loomaliha, kraanikausi ja ekspresstee istekohtadega. Aga siiski ei ole tegemist mingi analoogia või poliitkommentaaridega, vaid tuttavlikud elemendid lihtsalt hea ehitusmaterjal mittetuttavlike alternatiivmaailmade kokkupanemiseks vms. Ent aitab nüüd küll, olen päev otsa seda tutvustust kirjutanud, sest no jõuan lõigukese, kui tuleb jälle mitu tundi midagi muud teha ja ma üldse enam ei mäleta millest alustasin või kas kuhugi välja ka tahtsin jõuda.

(Ja raamatu järelsõna (Raul Sulbi) on ütlemata armas ja soe tunnustusavaldus autorile, mulle meeldib selline segu informatiivsusest ja hingega asja juures olemisest.)

“Zymolihal poel midagi viga,” ütles Jessie ja surus huuled kokku. “Sina lihtsalt söö, mida sulle ette pannaks, ja ära kommenteeri.”

Oli üsna selge, et see on zymoliha.

Baley istus oma toolile. Ka ta ise oleks eelistanud midagi muud terava järelmaitsega zymoliha asemel, kuid Jessie oli probleemi talle juba varem ära seletanud.

“Noh, ma lihtsalt ei saa, Lije,” oli ta öelnud. “Ma elan just siin nendel tasanditel terve päeva ega saa endale vaenlasi tekitada, sest muidu muutub elu väljakanatamatuks. Nad teavad, et olin varem dietoloogi assistent, ning kui ma kõnniksin üle nädala minema loomaliha või kanaga, kui sellele korrusel leidub vaevalt kedagi teist, kellel oleks toiduprivileege isegi pühapäeval, siis ütleksid nad, et see on sohk või et mul on sõbrad ettevalmistusruumis. Sellest muudkui räägitakse vahetpidamata ja ma ei saaks enam ninagi uksest välja pista ega rahus Isiklikku minna. Nii et zymoliha ja protojuurvili on väga head. Need on hästi tasakaalustatud toitained ilma jääkideta ning tegelikult on need täis vitamiine ja mineraale ja kõike muud, mida igaüks vajab, ja me võime saada nii palju kana, kui tahame, kui sööme Kogukonnas kanateisipäevadel.” (lk 39)

Ursula K. Le Guin „Ilmajäetud“. Fantaasia (2018)

Raamat, mille lugemist natuke pelgasin, sest tutvustustest oli silma jäänud, et Anarres ja Urram ja erinevad riigikorrad ja ... kartsin millegipärast, et on midagi kuiva ulmekastmes kapitalism vs sotsialism analoogia sarnast, aga no mul oleks võinud ju autorisse rohkem usku olla, Le Guin on ikka mitmekülgsem kui minu pelgus. Eks sellest raamatust muidugi ole kirjutatud juba nõrkemisi - kõik need teadustööd, mida Raul Sulbi järelsõnas mainitakse, lisaks, aga mis siis, mina polnud veel lugenud (kui parafraseerida raamatut ennast).

Ideoloogiate ja riigikordade valguses pälvib kõige rohkem tähelepanu too tolmune ja kõrbene ning kasin kuu-maailm Anarres, mis on asustatud Odo õpetust au sees pidavate nn anarhistide poolt. Raha, kapitalismi, riiki kui sellist nad ei tunnista, kuid ometi on ühise hüve nimel töötamine normiks, seda tänu sisemisele moraalikompassile või siis ka hoopis avalikule hukkamõistule/heakskiidule. Liiasus on ekskrementaalne, solidaarsus on au sees. Egoism, omastamine ja kasujahtimine on sõimusõnad. Algusaegadel leiutati uue ühiskonna tarbeks suisa eraldi keel, mis ei tunne näiteks mõistet „minu oma“ vaid ainult „asi, mida mina kasutan“. Sama hägus on perekonna mõiste – eksisteerib küll niinimetatud partnerlus, kuid kõik bioloogilise perekonna liikmed jäävad (lapsed pärast teatavat vanust) pigem indiviidideks, keda ühiskond (või siis moraalne kohusetunne) vastavalt tööjaotussüsteemi vajadustele siia sinna pillutab. Naiste ja meeste võrdsus ei ole mingi küsimuski oma iseenesestmõistetavuses, töö ja seksuaalne vabadus on kõigile. Kellelgi ei ole võimu teise üle vaid au sees on igaühe vaba tahe, aga loomulikult jõutakse raamatu käigus ka küsimuseni, et kuidas nende asjadega siis nüüdseks ikkagi tegelikult on, kas kusagil ei ole ikkagi peidus võim ning kui vaba see vaba tahe siis ikkagi on.

Anarreslased on nii-öelda revolutsionäärid, kes omal ajal rändasid või saadeti välja looduse poolest külluslikult kaksikplaneedilt Urraselt, mille ühiskonnad jätkasid oma kapitalistlikke või totalitaarseid radu, asjad, mis Anarreslasest Shevekis kutsuvad esile vastikust ja põlgust – kuidas võib üks inimene teenida teist, kui kõik on võrdsed vennad ja õed; kuidas võib olla kokku kuhjatud nii palju liiast luksust ja samas kõrval olla neid, kes peavad end müüma elementaarsete tarviduste rahuldamiseks; kuidas saab olla kõik ostetav ja müüdav, vaba tahe allutatud rahale ja võimule jne.

Nõnda siis on ehk Anarres see nii-öelda utoopia, mille nõrk koht on võib-olla teatav stagnatsioon, konsolideerumine, mis muudab paratamatuks võimu koondumise, kesksuse tekkimise ja takistused vabale initsiatiivile, mis võiks ähvardada etteennustamata muutustega. Kuid nii mõneski mõttes on Anarres ja Urram (ja Terra ja Hain) üksnes kontekst Sheveki raskustele ja püüdlusile langetada ja teostada õigeid valikuid lõppkokkuvõttes mitte ainult iseenda või Anarrese vaid kõigi inimtsivilisatsioonide kontekstis. Sest vabaduse, vendluse, võrdsuse ja jagamise ning ühise hüve printsiibid, mille järgi ta on harjunud elama, mida ta enese sees ikka ja jälle üle katsub – neid ei saa tõeliselt järgida jäädes ühe kogukonna piiridesse. Eks ole ju ka Anarrest mürgitava võimuprobleemi üks allikaid Urrami ja Anarrese vahelise informatsiooni liikumise pudelikael – kontroll mille üle on paratamatult teatavat liiki võimu allikas, adutagu seda või mitte.

Ah, jaa – Shevek on erakordse andega füüsik, teadlane, kes uurides aega ja ruumi jõuab väga lähedale suurele läbimurdele, kuid kelle erakordsus on ühtlasi ka proovikiviks vaba initsiatiivi printsiibile – kuna tegemist on nõnda spetsiifilise teadusvaldkonnaga leiab ta end oma arengus ühel hetkel tupikust, sest Anarrese kogukonnas ei leidu kedagi, kes suudaks tema teooriatega päriselt sammu pidada, ainus lootus arengule on kontakt Urrami teadlastega, kuid see kontakt käib läbi pudelikala, mille üle Shevek ise kontrolli ei oma ja üldsus ei pea tema läbimurdelist tööd lõppkokkuvõttes eriti olulisekski – milleks Anarrese ühiskonnale selline füüsikateooria, millega sel praktikas miskit peale pole hakata, kuid milleks vajalikud kontaktid Urramiga võivad hoopiski riskantseks kujuneda. Nõnda Seisab Shevek valiku ees, kas on õigem iseennast maha salata, kuigi teisalt on odolikele põhimõtetele mõeldes iga inimese õigus ja kohus teha tööd, milles ta on hea või siis astuda drastiline ja ootamatu ning pretsedenditu samm, mis lisaks füüsikale võimaldaks teha veel midagi, taasluua kontakte eri maailmade vahel, midagi, mis resoneerub jagamise ja ühishuve printsiipidega laiemalt ning kõhutundele tuginedes on see midagi sellist, mida ühiskond stagneerumise pöördumiseks vajab...

Nõnda siis asub Shevek pikale teekonnale, hukkamõistetuna paljude poolt. Kuid jõudnud suure läbimurde künnisele teaduses, jääb lahendada veel äraostmise lõks, millesse ta pealtnäha ülimalt külalislahkel Urramil tahtmatult langeb. Tema suurt läbimurret oodatakse vaid selleks, et sellest sõjalist ja majanduslikku kasu lõigata – midagi, mis Shevekit vastikusest iiveldama ajab. Ja vähe sellest, seda ootust peetakse ülimalt õigustatuks, sest kas ei võlgne siis Shevek seda oma külalislahketele võõrustajatele? Mida siis teha suure teadusliku läbimurdega, mis võib olla nii õnnistuseks kui ka külvata ebavõrdsust ja hävingut, kuidas saavutada jagamine ja panustamine ühisesse hüvesse olukorras, kus ümbritsevad on valmis esimesel võimalusel kõigesse vähegi hinnalisse oma isiklikud küüned sisse lööma?

Mõnes mõttes on kõigi nende ideoloogiate ja ühiskonnakorralduste keskmeks ja juurikaks võimu küsimus – kuidas teha nii, et võim jääks täielikult igale inimesele tema enda üle, vältida olukorda, kus kellelgi on võim teiste üle või vähemalt teha nii, et kõigil oleks võrdselt võimu üksteise üle või kas see on üldse võimalik? Ja mis on üldse võimu olemus – alustuseks ju saab ainult inimene ise teha tegusid, panna oma käed ja jalad liikuma, kuidas saab siis ta selles mitte vaba olla? Kuid ometi loovad ühiskondlikud struktuurid mittevabaduse – nii hierarhilisus, sõjaväeline kord kui ka voli otsustada info liikumise ja tunnustuse üle. Ning sealjuures ei maksa unustada iroonilist aspekti, et ka Shevek ise omab kummalist karismaatilist ja hiljem ka päritoluga seotud võimu, mida ta ise pikka aega ei adu – inimesed jäävad millegipärast kuulama, kui ta räägib, milleigpärast tabavad nad end soovimas tema heakskiitu. Kas sellist võimu saab ja tohib eirata?

Tegelikult sai nüüd halvasti, et alustuseks nii palju ikkagi neist ideoloogiatest ja riigikordadest rääkisin. Põhjus, miks „Ilmajäetud“ ei osutunud nii kuivaks ja raskeks kui kartsin seisneb ju ikkagi selles, et samavõrra on see Sheveki kui indiviidi moraalse arengu lugu. Inimene, kel on eriline anne ja kes seetõttu seisab paratamatult alati teistest pisut eraldi, tema tõdemus, et inimene ongi lõppkokkuvõttes ikkagi alati üksi ja see, mis meid kõige tugevamini ühendab on jagatud kannatus, et kannatus tuleb läbi kannatada, ainult nii jõuab sellest teisele poole välja ning et anarhia tähendab pidevat revolutsiooni, mille vaenlaseks on rahulik mugavus. Lisaks tema nägemus ajast ning aja mõiste sidumine mõistusega, aja olemuse taipamisest tulev moraalne vastutus nii mineviku, oleviku kui tuleviku perspektiivis, mitte ainult käesoleva hetke valguses.

Lisaks veel sellised inimlikud ja aktuaalsed probleemid nagu töö, pereelu ja kutsumuse ühitamine – ühiskonnas, kus perena koos püsimine ei ole norm ning sattumine tööle erinevatesse planeedi piirkondadesse on pigem igapäev, kuid ometigi leiab Shevek tõelise rahulduse alles püsivas partnerluses, teise inimese sügavuti tundma õppimises ning naudib oma lastega koos viibimist ja teisalt, sellest kõigest hoolimata peab ta lahkuma, et järgida oma kutsumust, kuid ka selle lahkumise läbi taipab ta taaskord midagi – tagasipöördumise vajadust.

Kuhugi ei ole kadunud ka Le Guini pisut unenäolised ja ebamaised (haha, ulmeliste planeetide puhul muidugi iseenesestmõistetav) kirjeldused, mida aeg-ajalt kohtab, isegi kui see lugu ei ole niivõrd maagiline ja poeetiline nagu Meremaa võluri sari.

Ja üks asi, mis tänapäevases kontekstis eriti hästi resoneerub on keskkonnasäästlikkuse teema – Anarresel muidugi iseenesestmõistetavalt, sest alustuseks on kõik ülemäärane ja mittefunktsionaalne nii ehk naa ekskrement (kuigi, ka see pole vaba probleemidest – nii tippfüüsiku teadustöö kui ka kunstivaldkondade vähegi ebatraditsioonilisemad ja murdelisemad saavutused jäävad nõnda vaeslasteks), loodusest tohib võtta vaid nii palju, kui tõepoolest vaja; kuid ka Urramil on, sedapuhku riikliku kontrolli läbi, põhimõte, et elukeskkonda tuleb hoida; ning muu hulgas mainitakse ära ka Terra kurb saatus, mis on inimeste poolt nii ära kasutatud ja laastatud, et elukeskkonnana on see lohutu ja hale vare, millel inimasustus on püsinud ainult tänu hainlaste lahkele abikäele. Lisaks muidugi naiste õiguste küsimus – Urrami maailmas on teadus- ja töömaailm (vähemalt kõrgkihtides) puhtalt meeste pärusmaa, sest ega naise aju ju selleks sobigi, samas kui Anarresel sobivad jälle inimeste ajud kõikvõimalikeks asjadeks soost olenemata.

Ühesõnaga, mõnusalt mitmekihiline ja kompleksne mõtteaine nii mitmelgi olulisel teemal, samas jõudmata päris ideaalini (no mõni ime, kui see ideaalse maailmakorra välja mõtlemine nii lihtne oleks, siis oleks ehk ammu juba tehtud), kuid pakkudes välja aja tsüklilisuse kui paratamatuse, muutumise kui püsiva. Ehk võib pideva revolutsiooni ideest tuletada, et hea maailmakord ei saagi olla puhtalt idee või süsteem vaid peab olema pidev teadlik valik. Samas on see siiski piisavalt mõtisklev ja selles mõttes raskepärane tekst, et meelelahutuse korras korduslugemise rubriiki siiski vist ei lahterdu.

Shevek toetas käed aknalauale, vaadates väljas olevasse pimedusse läbi hämarate peegelduste klaasil. Viimaks lausus ta: «Hull jutt, Dap.»

«Ei, vennas, ma olen täie mõistuse juures. See, mis inimesed hulluks ajab, on püüd elada väljaspool reaalsust. Reaalsus on kohutav. See võib su tappa. Kui piisavalt aega anda, tapab see su kindlasti. Reaalsus on valu – nii sa ütlesid! Kuid hoopis valed ja reaalsuse moonutamine ajavad su hulluks. Need on valed, mis panevad su tahtma ennast tappa.»

Shevek pöördus ümber, et talle otsa vaadata. «Aga sa ei saa ju valitsusest tõsiselt rääkida!»

«Tomari «Definitsioonid»: «Valitsus: võimu seaduslik kasutamine võimu säilitamiseks ja laiendamiseks.» Asenda «seaduslik» sõnaga «harjumuspärane» – ja sa saad Sabuli ja juhtnööride sündikaadi ja TJK [tööjaotus komitee vms].»

«TJK!»

«Praeguseks on TJK muutunud põhiliselt arhistlikuks bürokraatiaks.» (lk 160)

Takver ei puhkenud naerma; ta tõi kuuldavale naeruniitsatuse, nagu oleks see haiget teinud. Shevek püüdis selgelt tema nägu näha. Tüdruku tumeda pea taga oli taevas raske ja puhas.

«Mis siis naudingul viga on, Takver? Miks sa ei taha seda?»

«Midagi pole viga. Ja ma tahan seda. Ainult et ma ei vaja seda. Ja kui ma võtan seda, mida ei vaja, siis ei saa kunagi seda, mida vajan.»

«Mida sa vajad?»

Tüdruk vaatas maha, kratsides küünega kaljut. Ta ei öelnud midagi. Ta kummardus ettepoole, et noppida kuuokka oksake, kuid ei teinud seda, ainult puudutas, kompides karvast vart ja habrast lehte. Shevek nägi tema liigutuste jäikusest, et ta püüab kõigest jõust maha suruda või ohjeldada emotsioonide tormi, nii et ei suuda rääkida. «Ma vajan sidet,» ütles ta. «Tõelist. Keha ja hing ja kõik eluaastad. Mitte midagi rohkem. Mitte midagi vähem.» (lk 173)

Polnud kedagi süüdistada. See oli kõige hullem. Takverit vajati, teda vajati võitluses nälja vastu – tema enda, Sheveki, Sadiki nälja vastu. Ühiskond ei ole nende vastu. See on nende poolt, nendega koos: ühiskond ongi nemad.

Kuid ta oli loobunud oma raamatust, oma armastusest, oma lapsest. Kui palju võib ühelt mehelt loobumist nõuda?

«Põrgu!» ütles ta valjusti. Pravi keel polnud vandumiseks kuigi hea. Nii raske on vanduda, kui seks ei ole rõve ja jumalateotust pole olemas. (lk 245)