13 november, 2018

Hannu Rajaniemi – Shibuya No Love (Invisible Planets, 2017)


Kena jutuke lähituleviku suhteteemadel, ehk kuidas vidinahullud jaapani noored oma romantikat võimalikult tõhusalt ja puhtalt ajavad. Selleks on üks vidin, mis tekitab kasutajas kujutluspiltide jada, milleks suhe mõne teise sama vidina kasutajaga võiks areneda. Ei mingit higistamist ega ajaraiskamist, kõik vajalik saab läbi kogetud loetud sekundite jooksul ning emotsionaalne heaolu saab mõnusa tõuke.

Ainult et loo peategelanna, Jaapanis elav soomlasest neiu pole seda vidinat kasutades just … kogenud. Seetõttu saab hoopis ta jaapanlannast sõbranna abielluda järgmine nädal meelelahutuskeskuses kohatud kena üliõpilasega. Või midagi.

Lugu pole just tõsise painega kirjutatud (ühe teise soomlase armastuslugu on kah ... omamoodi veider), aimata võib autori lõbusat muiet kõigi nende tehnikahulluste ja noortekultuuri ainetel. Omal moel on huvitav, et Rajaniemi kirjutab inglise keeles ja tuntust kogunud kõiksugu võimatute kvantteemade käsitlemisel, samas jutuloomes on õige tihti jälgi Soome oludest. Muidugi, iseasi, kui palju autorit ennast võib häirida, et ta loomest otsitakse peale hullude ideede ka põhjamaa eksootikat. Või on see siis tuttava ainese rõõmuga kasutamine.

12 november, 2018

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2018

Selgunud on parimate luuledebüütide autorid - ja juba 23. novembril saab tammest pärja pähe üks neist noortest autoritest!

Pikemat pressiteadet võimalik lugeda näiteks Eesti Rahvusringhäälingu portaalist.

Hanneleele Kaldmaa, luulekogu „Oliver“ 
Triin Paja, luulekogu „Nõges“ 
Kristel Algvere, luulekogu „Merehurmarohi“ 
Raul Oreškin, jutukogu „Kui ma vananen…“ 
Vootele Ruusmaa, luulekogu „Tavaline Don Quijote“ 

Karen Orlau – Habras ime (Sealtmaalt, 2002)


Orlau portreteerib seda lõbusate poiste ütlust, et viina võttes on võimalik iga naine ilusaks juua (noh, teine võimalus on kott pähe, mis võiks tekitada kõiksugu freudistlikke mõtisklusi). No ja töötu joodik joobki viimaks oma abikaasa noorusaja kaunitariks, aga kui see taas keskealiseks mooriks hakkab selginema, tekib mehel selline kassiahastus, et … nuga rinda.

Tekst on selles mõttes huvitav, et kui omal ajal võis ta mõjuda mingil moel etnohorrorina (jajah, murrangulised üheksakümnendad), siis praeguse tarkuse juures ei oskaks seda muud moodi tõlgendada lähisuhtevägivalla musternäidisena (eksole, vaatepunkt on vaid selle kahetseva viinanina poolt, pagan teab, kuidas ta muidu naist võis kohelda). Mustertekst tähendab muidugi teatavat naiivsust ja lihtsustamist, aga las see siis olla, protovõrdõiguslikkusele tuleb ikka kahe käega alla kirjutada.

ulmekirjanduse baas

09 november, 2018

Daniel Galera – Verest nõretav habe (2018)


Tore on taasavastada, et hea kirjanduse üheks tunnuseks on salapära, võimatus üheks kindlaks vastuseks. Nii on ka see Galera romaan – millest see õieti on? Eneseotsing? Brasiillus? Vaba tahe? Geneetika? Ei tea, arvatavasti mitte. Aga on olemas kuradi mitmeid erinevaid võimalusi, mida peas läbi mängida ja selline lähenemiste risoom on kahtlemata mõnus.

Peale isa kalkuleeritud enesetappu läheb poeg uurima, mis ta vanaisaga õieti juhtus, kuulu järgi tapeti ühes väikeses rannikulinnas, aga mingit selgust selle aastakümnete taguse juhtumiga pole. Ta jätab oma senise elu ja rendib aastaks seal maja, võttes kaasa isa vana koera. Linnas tuntakse ta ära – ta on nimelt vanaisa sarnane. Ja vanaisa ise oli … mitte just kõige parem kodanik.

Ja elu ise. Ja elu ise.

Galera kirjeldab iseenesest banaalset elu, aga mingil moel kujuneb see üsna müstiliseks odüsseiaks läbi inimeste ja looduse ja olemise. Vastuste hägu, aga ürgsupp podiseb edasi. Elu on vigane, õnnevupsatustega.

Romaani lõpupoole tekkis kerge assotsiatsioon Olle Lauli romaani peategelasega, nad mõlemad suhtuvad valikutesse … omal moel. On või leiavad viisi elada nii, mis lugejal võib tekitada ühtaegu ebamugavust kui arusaamist. Tõlgenduste paljusus, eksole.

Raip, kui turgutav on vahelduseks lugeda head kirjandust.


saarte hääl
sirp
raamatutega

08 november, 2018

Naomi Kritzer - Scrap Dragon (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)


Mõnusalt metafiktsionaalne tekst kuningatütrest ja draakonist, kes on õige kurjade kavatsustega. Aga et tegu on metafiktsiooniga, siis see lugu on esitatud nii, et jutustaja räägib lugu ja tema kuulaja omakorda kommenteerib, esitab küsimusi ning palub muuta seda ja teist. Ühesõnaga, omal moel on see kahe tegelase duell selle nimel, kuidas lugu esitada, kelle nägemus võiks prevaleerida. Ja see on nauditav, sest noh, üks osapool surub siiski oma nägemuse peale.

Kuigi kirjeldus võib näida mõne kirjandusteadlase märja unenäona, on lugu kui selline väga suure mõnuga loetav, kumbki osapool pole mingi kuivik, ja eks arutelu ole kaudselt sellestki, kuidas tänapäeval muinasjuttu esitada või vastu võtta – ning millised arhetüübid on sellised, millest ei saa loobuda. Väga viis, juba esmatutvus Kritzeri jutuloomega oli magus, nüüd sai minu kujutelm autorist mõnusaid nüansse juurde; peaks ikka ta eelmise aastal ilmunud jutukogumiku tellima ning asja vähe lähemalt uurima.

07 november, 2018

Rich Larson - All That Robot Shit (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2017)


Esimene Larsoni lugu, mis positiivset muljet avaldab. Tegu on siis omamoodi Robinson Cruseo ümberjutustusega, aga vähe lähituleviku võtmes.

Peale laevahukku on troopisele saarele sattunud mees. Peale igasugu troopilise fauna ja floora on seal saarel ka robotite koloonia ja üks neist robotitest on mehega suhtlema asunud – sest robot soovib, et mees „elustaks“ ta kivivaringus lömastunud robotkaaslase. Mees soovib vastutasuks, et see töörobot aitaks tal ehitada saarelt põgenemiseks paati. Robot asub mehe juhtimisel puid laasima, mees aga püüab ta kaaslase pead töökorda putitada.

Kuid päikeseenergial töötav robotkoloonia … asub ühel hetkel sõna otseses mõttes teibaid ihuma, et see lihast ja verest olend tükeldada (miks … no on põhjust). Mistõttu mehega kaastööd tegeval robotil tekib mõneti vastik dilemma.

Tegelt on lugu muidugi hoopis lahedam kui see poolik ümberjutustus, erilised plusspunktid sellele, kuidas (tehisintellektiga?) robotid omavahel ja inimesega suhtlevad. Hea lööv lugu.

06 november, 2018

Adrian Tchaikovsky - Dress Rehearsal (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2017)


Väike fantaasia hinge müümisest saatanale ehk siis näitetrupp rändab mööda maailma ja püüab siis elatist teenida. Ainult et nad ei tea oma trupijuhi tumedat saladust … mis omal moel seletab neid linnast linna liikumist ja mõnelegi esmapilgul kahjulikku finantstehingut.

Aga et tegu on siiski ilukirjandusega, siis teadagi väikeste konfliktide taga peitub hoopis ootamatu draama.

Huvitav, et ulmes on võrdlemisi levinud kõiksugu rändtruppide kasutamine, on siis tegu puhtalt fantasy või mõne postapokalüptilise olukorra või hoopis kõvaulme värgiga. Küllap … autoreid intrigeerib see kultuuritaaga kaasaskandmine ja samas näitekunsti ühekordne sähvatus – see võib sütitada mässuleeki või lahutada meelt või kasvõi võtta näitlejatelt pea. Näitlejad kui triksterid või midagi niisugust. Kuigi tekst on fantasyna võetav, on kirjeldatav maailm õige sünge, näitlejate pakutav võiks olla omamoodi hingepalsam vaevatud inimestele. Mõneks hetkeks.

05 november, 2018

Matthew Hughes – The Friends of Masquelayne the Incomparable (The Book of Magic, 2018)


Et kui antoloogia on võlukunstist, siis noh, see lugu on tulvil võluritest ja võlukunsti kasutamisest. Õieti seal muud polegi (muidugi, on mitmed tehnilised lahendused, mis võiks kuuluda pigem teadusliku fantastastika valda). Ja et peategelaseks on õige pahatahtlik võlur, siis juhtub mitmeid vägivaldseid intsidente ning pikkamisi tekib küsimus, et kas selle eest on karistus soolas või on tegemist puhtalt grimdarki mölluga.

Aga seda saladust ma ei paljasta.

Tekst pole teab mis lööv (küllap on see lugemistujust kinni, eelmise antoloogia lugu oli vaat et tolle raamatu parim), kuid samas on see esitatud omal moel nauditavas vormis, autoril oli ilmselgelt lõbus seda kurja janti kirjutada. Kõik need võlurid ja nende suhtlemised ja muidugi võlukunst ise. Kuid nagu selle antoloogia teised seniloetud tekstid, pole just midagi jalustrabavat või intrigeerivat või hinge pugevat. Hmm! Tuleks ehk vahelduseks midagi muud lugeda.

03 november, 2018

Tim Powers – The Governor (The Book of Magic, 2018)


Tekst meenutab Zelazny Amberi värke – ehk siis maagiliste võimetega isa maagiliste võimetega järeltulijad tahavad panna paika, et autoõnnetuses hukkunud isa ei saaks naasta siia maailma. Kuid ega isa pole rumal, tal on oma kaval viis, kuidas niisuguses olukorras oma võimu taastada. Selleks tuleb aga … oma tööriist plaanitult käivitada.

Nagu äsja öeldud, meenutab see väheke (või rohkeke) Amberi värke, ainult et tegevus toimub tänapäeva Los Angelesis ja õnneks puudub kõiksugu võltsmütoloogia – tegu on pigem ühe segikeeranud (kuigi maagiliste võimetega) suguvõsaga, mitte miskite printside ja printsesside võimumängudega siin ja kõrvaldimensioonis. Võrreldes eelmise Powersi lugemiskogemusega on see tekst õige kergelt tarbitav – mis küll ilmtingimata ei tähenda kvaliteeti.

02 november, 2018

Eleanor Arnason – Loft the Sorcerer (The Book of Magic, 2018)


Arnason töötleb ühe islandi muinaslugu – kuidas ta seda on muutnud, selgub loo lõppsõnas.

Igatahes, lugu siis sellest, kuidas üks üsna halbade soovidega noormees nimega Loft tahab saada vägevaks võluriks, et noh, oleks vägev. Selleks peab ta kätte saama inimnahast võluraamatu, mis on maetud koos ühe õige kahtlase minevikuga piiskopi hauda. No aga selle hauast ülestõstmise käigus saab Loft kõvasti vastu näppe ning seejärel ravi käigus … satub viimaks trollineiu kätte vangi, kes soovib Lofti nuumata oma laste sigitajaks.

Mehele see jõletu troll just ei sümpatiseeri ning ta on nõus enamvähem kõigega, et pääseda trolli tulevastest embustest. Trolli-isa (kes on vanaduses muutunud pea kivirahnuks, mida/keda siis tütar kasutab üsna lugupidamatult oma koopa uksena) pole samuti sellest ebardist väimehest huvitunud ja soovitab Loftil mõni mehine troll leida, kellega võiks tütar lapsi saada. Võlukunsti abil loob Loft omal moel võlupeegli, mille järel leiab Islandi salapärastest urgastest vägeva ninaga (ehk siis vägeva … ) trolli, kes on haldjate juures vangiks. Loftil õnnestub veenda trollineidu seda vägeva ninaga (ehk siis ka vägeva … ) trollimürakat päästma. Mis pole muidugi lihtne ja mille käigus mõnigi asi muutub igaveseks.

Eks sellised muinasjuttude ümberjutustused on nagu on – vastukaaluks see Grimmide remix. Nii nagu Gaimani Põhjala mütoloogiate puhul, ei saa ka Arnasoni puhul just öelda, et luuakse täiesti uut kvaliteeti. Sellised tekstid mõjuvad pigem tutvustustena, et õhutada lugejat edasi originaalide kallale minema. Huvi pärast võib muidugi võrrelda, mida Arnason lõppsõna järgi muutis ja miks. Autor on varemgi islandi mütoloogiat kasutanud – nagu näiteks see Kormaki lugu.

01 november, 2018

2018. aasta SFF antoloogiate jutud


Huvi pärast siis koostasin väga põneva ja põhjapaneva ülevaate läinud aasta ingliskeelsete ulmelugude paremikust (varem nt 2015 ja 2016), mille tarbeks kasutasin kuue antoloogia koostajate valikuid. Antoloogiad pole koostatud ühe põhimõtte järgi, seega valik on kergelt kaldu ameerika autorite teaduslik-fantastiliste lühijuttude poole: kuivõrd Adamsi antoloogia valikus on ameerika autorite jutud kuni 20000 tähemärgini, fantasyt on eelkõige Adamsi, Hortoni ja Strahani antoloogiates. Et autorite ja lugude poolest on kergeid kattumusi Paula Guran horrori ja dark fantasy valikutega (ülejäänud viies antoloogias on vähemalt pool valikutest teaduslik-fantastilise kirjanduse hulgast), siis sai selle valikud samuti lisatud (on ka Ellen Datlowi aasta parimate horror-antoloogia, kuid selle puhul pole ühegi loo kattumist siinkasutatud antoloogiate, seega jätsin selle välja). (On ka olemas Britannia ja Austraalia parimate SFF lugude antoloogiad, aga … kas neid nüüd 2018. ikka ilmus/b.)

A The Best American Science Fiction and Fantasy 2018 (N. K. Jemisin, John Joseph Adams)
C The Best Science Fiction of the Year: Volume 3 (Neil Clarke)
D The Year's Best Science Fiction: Thirty-Fifth Annual Collection (Gardner Dozois)
G The Year's Best Dark Fantasy & Horror: 2018 (Paula Guran)
H The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2018 (Rich Horton)
S The Best Science Fiction & Fantasy of the Year: Volume Twelve (Jonathan Strahan)

Eks Gardner Dozois lahkumine on paratamatult määratu jäljega ingliskeelse ulmekirjanduse aasta parimate antoloogiate maailmas. Kergelt sarnane Dozois maitsega on ehk Neil Clarke’i valikud, aga vaevalt et temast tehtaks mantlipärijat (mitte et mul oleks nõrka aimugi, kas üldse otsiti selle antoloogia-sarja jätkamiseks toimetajat). Muidugi, särtsakaim originaalantoloogiate koostaja oleks sellest nimekirjast Jonathan Strahan.


Autorid, kellelt on valitud rohkem kui üks lugu antoloogiatesse:

5
Tobias S. Buckell, Rich Larson

4
Indrapramit Das, Vina Jie-Min Prasad, Linda Nagata, Suzanne Palmer

3
Charlie Jane Anders, Aliette de Bodard, Samuel R. Delany, Greg Egan, Maria Dahvana Headley, Nancy Kress, Yoon Ha Lee, Kate Alice Marshall, Maureen F. McHugh, Robert Reed, Alastair Reynolds, Peter Watts

2
Daniel Abraham, Madeline Ashby, R. S. Benedict, C. S. E. Cooney, Kathleen Ann Goonan, Rachael K. Jones, Kathleen Kayembe, Caitlín R. Kiernan, Matthew Kressel, Khaalidah Muhammad-Ali, Ray Nayler, Finbarr O'Reilly, Sarah Pinsker, Lettie Prell, Kelly Robson, Michael Swanwick, Kai Ashante Wilson, Caroline M. Yoachim


Lood, mis on esindatud rohkem kui ühes antoloogias:

4
Tobias S. Buckell „Zen and the Art of Starship Maintenance“; Linda Nagata „The Martian Obelisk

3
Charlie Jane Anders „Don’t Press Charges and I Won’t Sue“; Samuel R. Delany „The Hermit of Houston“; Vina Jie-Min Prasad „A Series of Steaks“; Rich Larson „An Evening with Severyn Grimes“; Suzanne Palmer „The Secret Life of Bots“; Peter Watts „ZeroS

2
Madeline Ashby „Death on Mars“; R. S. Benedict „My English Name“; C. S. E. Cooney „Though She Be But Little“; Indrapramit Das „The Worldless“ ; „The Moon Is Not a Battlefield“; Greg Egan „Uncanny Valley“; Kathleen Ann Goonan „The Tale of the Alcubierre Horse“; Yoon Ha Lee „Extracurricular Activities“; Kate Alice Marshall „Red Bark and Ambergris“; Maureen F. McHugh „Sidewalks“; Ray Nayler „Winter Timeshare“; Finbarr O'Reilly „The Last Boat-Builder in Ballyvoloon“; Kelly Robson „We Who Live in the Heart“; Michael Swanwick „Starlight Express“; Kai Ashante Wilson „The Lamentation of Their Women“; Caroline M. Yoachim „Carnival Nine


Terve nimekiri autoritest ja nende juttudest (tähed lugude järel viitavad antoloogiatele, kus need ilmusid):

Daniel Abraham „The Hunger After You're Fed“ D; „The Mocking Tower“ S
Charlie Jane Anders „Don’t Press Charges and I Won’t Sue“ A, H, S
Eleanor Arnason Mines“ D
Madeline Ashby „Death on Mars“ C, D
Simon Avery „Sunflower Junction“ G
Jess Barber „Pan-Humanism: Hope and Pragmatics“ D
Kelly Barnhill Probably Still the Chosen One“ S
Laird Barron „Swift to Chase“ G
R. S. Benedict „My English Name“ D, S
Gregory Benford „Shadows of Eternity“ C
Ashley Blooms „Fallow“ G
Tobias S. Buckell Zen and the Art of Starship Maintenance“ A, C, D, S; „Shoggoths in Traffic“ H
Rebecca Campbell „On Highway 18“ G
Gwendolyn Clare „Tasting Notes on the Varietals of the Southern Coast“ A
Maggie Clark „Belly Up“ C
C. S. E. Cooney Though She Be But Little“ H, S

Burt Courtier „Assassins“ D
Indrapramit Das „The Worldless“ C, D; „The Moon Is Not a Battlefield“ D, S

J. R. Dawson „Marley and Marley“ H
Aliette de BodardIn Everlasting Wisdom“ C; „The Dragon That Flew Out of the Sun“ D; „Children of Thorns, Children of Water“ G
Giovanni De Feo Ugo“ H
Samuel R. Delany „The Hermit of Houston“ A, H, S
Greg Egan „Uncanny Valley“ C, D; „The Discrete Charm of the Turing Machine“ S
Jaine Fenn „The Martian Job“ D
Michael F. Flynn „Nexus“ D
Jeffrey Ford „Witch Hazel“ G
Karen Joy Fowler Persephone of the Crows“ H
Ty Franck „The Hunger After You're Fed“ D
Robin Furth „The Bride in Sea-Green Velvet“ G
Max Gladstone Crispin's Model“ S
Jaymee Goh „The Last Cheng Beng Gift“ A
Kathleen Ann Goonan „The Tale of the Alcubierre Horse“ C, H
Theodora Goss Come See the Living Dryad“ S
Lisa L. Hannett „Little Digs“ G
Maria Dahvana Headley „Black Powder“ A; „The Orange Tree“ A; „The Thule Stowaway“ G
Micah Dean Hicks „Church of Birds“ A
Nina Kiriki Hoffman „Rings“ H
Saad Z. Hossain Bring Your Own Spoon“ S
Kameron Hurley The Fisherman and the Pig“ H
Dave Hutchinson „Babylon“ S
Kelly Jennings „The History of the Invasion Told in Five Dogs“ D
Vina Jie-Min Prasad A Series of Steaks“ C, D, S; „Fandom for Robots“ H
Bill Johnson „Whending My Way Back Home“ D
Carole Johnstone „The Eyes Are White and Quiet“ G
Rachael K. Jones „The Greatest One-Star Restaurant in the Whole Quadrant“ A; „Regarding the Robot Raccoons Attached to the Hull of My Ship“ C
Stephen Graham Jones „Mapping the Interior“ G
Minsoo Kang „The Sacrifice of the Hanged Monkey“ H
Kathleen Kayembe „You Will Always Have Family: A Triptych“ A; „The Faerie Tree“ S
Cassandra Khaw „Don’t Turn on the Lights“ G
Caitlín R. Kiernan  „The Dinosaur Tourist“ G; Fairy Tale of Wood Street“ S
Mary Robinette Kowal „The Worshipful Society of Glovers“ S
Nancy Kress „Every Hour of Light and Dark“ C; „Dear Sarah“ D; „Canoe“ D
Matthew Kressel „The Last Novelist (or A Dead Lizard in the Yard)“ C; „Love Engine Optimization“ H
Naomi Kritzer „Waiting Out the End of the World in Patty's Place Cafe“ D
Rich Larson „An Evening with Severyn Grimes“ C, D, S; „There Used to Be Olive Trees“ D; „Cupido“ H
Yoon Ha Lee Extracurricular Activities“ C, H; „The Chameleon's Gloves“ S
Karin Lowachee „Meridian“ C
Scott Lynch The Smoke of Gold Is Glory“ S
Carmen Maria Machado „The Resident“ A
Helen Marshall „Survival Strategies“ G
Kate Alice Marshall „Destroy the City with Me Tonight“ A; „Red Bark and Ambergris“ G, H
Bruce McAllister This Is for You“ H
Ian McHugh „Triceratops“ D
Maureen F. McHugh „Cannibal Acts“ A; „Sidewalks“ D, S
Will McIntosh „Soulmates.com“ H
Sean McMullen „The Influence Machine“ D
Silvia Moreno-Garcia „Prime Meridian“ D
Khaalidah Muhammad-Ali „Regarding the Robot Raccoons Attached to the Hull of My Ship“ C; „Concessions“ S
Ian Muneshwar „Skins Smooth as Plantain, Hearts Soft as Mango“ G
Linda Nagata The Martian Obelisk“ C, D, H, S
Ray Nayler „Winter Timeshare“ D, H
Alec Nevala-Lee „The Proving Ground“ D
Finbarr O'Reilly „The Last Boat-Builder in Ballyvoloon“ C, D
Suzanne Palmer The Secret Life of Bots“ C, H, S; „Number Thirty-Nine Skink“ D
Charles Payseur „Rivers Run Free“ A
Sarah Pinsker „Wind Will Rove“ C; „And Then There Were (N – One)“ H
Lettie Prell „Justice Systems in Quantum Parallel Probabilities“ A; „Emergency Protocol“ H
Madeline Ray Montreal, 2014“ H
Robert Reed „The Speed of Belief“ C; „The Residue of Fire“ D; „The Significance of Significance“ H
Alastair Reynolds „Holdfast“ C; „Night Passage“ D; „Belladonna Nights“ S
M. Rickert „Everything Beautiful Is Terrifying“ G
Rebecca Roanhorse „Welcome to Your Authentic Indian Experience™“ G
Kelly Robson „We Who Live in the Heart“ C, D
Ryan Row Whatever Knight Comes“ H
Eden Royce „Graverobbing Negress Seeks Employment“ G
A. Merc Rustad „Brightened Star, Ascending Dawn“ A
Sara Saab „Pan-Humanism: Hope and Pragmatics“ D
Sofia Samatar „An Account of the Land of Witches“ H
Mark Samuels „Moon Blood-Red, Tide Turning“ G
Carter Scholz „Vanguard 2.0“ D
Karl Schroeder Eminence“ S
Hanuš Seiner „Hexagrammaton“ H
Gord Sellar „Focus“ C
Priya Sharma „The Crow Palace“ G
Robert Shearman „The Swimming Pool Party“ G
Vandana Singh „Shikasta“C
Jack Skillingstead „Assassins“ D
Angela Slatter „The Little Mermaid, in Passing“ G
Bruce Sterling „Elephant on Table“ D
Bonnie Jo Stufflebeam „Secret Keeper“ G
Michael Swanwick Starlight Express“ D, H
Steve Rasnic Tem „The Long Fade into Evening Steve“ G
Lavie Tidhar „The Road to the Sea“ D
Cadwell Turnbull „Loneliness is in Your Blood“ A
Harry Turtledove „Zigeuner“ D
Katherine Vaz „Moon and Memory and Muchness“ G
Jamie Wahls „Utopia, LOL?“ H
Kaaron Warren „Exceeding Bitter“ G
Peter Watts ZeroS“ A, C, H
Conrad Williams „Succulents“ G
Kai Ashante Wilson „The Lamentation of Their Women“ S, G
A. C. Wise „A Catalogue of Sunlight at the End of the World“ C
Nick Wolven Confessions of a Con Girl“ S
Caroline M. Yoachim Carnival Nine“ A, S
E. Lily Yu „The Wretched and the Beautiful“ A

31 oktoober, 2018

Lavie Tidhar – Widow Maker (The Book of Magic, 2018)


Jätkub eelmises antoloogias tuttavaks saanud Goreli goreseiklused (mehe eesmärgiks on oma müstiline kodumaa leida, aga muidugi ei jõua sellele arvatavalt sammugi lähemale), mis on õige tumedad ja täis üliinimlikku reeturlust. Kui eelmine kord tegutses ta kõrbemaastikul, siis nüüd jäätunud mäestikus, mis on olnud tunnistajaks või õigemini hauaks konkureerivate tsivilisatsioonide hukule.

Oh seda morbiidsust, oh seda iidset hävingut, oh neid inimeste saatanlikkust. Tekst lirtsub kurjusest ja pahaendelisusest – seal on kangelane Gorel oma loomulikus keskkonnas, see on tõeline posttraumaatilise stressi põrgu. Eks ole kasuks seegi, et Gorel pole mingi suvaline rändav palgasõdur, tema nurjatused ja tapatööd on teada kogu sealses maailmas jne.

Mingis mõttes on see tekst sarnane sama antoloogia Parkeri looga – väga palju energiat on läinud löövale butafooriale ja tegelaste loomisele, mille käigus lugu ise on kuidagi vaeslapseks jäänud. Tekst ongi kui episood, mis ehk laiemas kontekstis oleks paremas hoos, praegu aga … suts ja valmis. Meenub hiljuti loetud Eriksoni jutustusekogu, kus kargles häälte polüfoonia; samas ega Gorel pole miski õnnetu Reese.

30 oktoober, 2018

K. J. Parker – The Return of the Pig (The Book of Magic, 2018)


Vägagi parkerlik lugu, millest samas otseselt justkui midagi uut ei lisandu ta maailmadesse. Nagu ikka, on peategelaseks üks ennasttäis, küüniline ja samas ka eneseirooniline õpetlane, kes püüab üheaegselt karjääriredelil ronida kui ka tüütut ametiülesannet täita – milleks on kolgastes võlurivõimetega probleemsete noorukite ühel või teisel viisil maha rahustamine (kas siis Stuudiumisse munsterdamine või … midagi muud).

Seekordsel juhtumil peab ta naasma oma sünnipaika (kus ta pole käinud peale Stuudiumisse minekut), kus ühele eriliselt tigedale võimetele noorukile tuleb aru pähe panna. Samaaegselt kandideerib peategelane ühele nö soojale ametikohale (eluaegne & ei mingit vajadust välitöödeks!) koos kahe ammuse õpingukaaslasega ning karta on, et selle kandideerimise käigus võivad senised sõprussuhted õige okkalisteks muutuda. Ja tõepoolest, töö algul talle ongi seatud üks tobe karulõks, millest pääseda pole just ilmatuma raske, aga sellega kaasneb ka paari kohalike vägimehe hävitamine.

Aga tee viib viimaks ammusesse sünnikülasse, kus oodatakse võlurit hoopis teise ülesande täitmisele: et vaigistada surnust ülestõusnut, kes traditsiooniliselt on võtnud mõne elaja kuju (antud juhul metsseana). Niisugused surnust ülestõusnud on iseloomulik vaid tema sünnikandile ning sellega võitlemine pole tegelikult just tõhus: see pahategija tuleb kinni püüda ja neljaks raiuda, et ta rohkem liikuda ei saaks … kuid see ei tähenda surnusttõusnu lõplikku surma, ta jääb igavesti nendes neljas osas maa alla maetuna „elama“. Ja eks juhtub veel mõndagi.

Parkeri jutuloome puhul oled harjunud, et ta pole puhtalt punktist A punkti B jutustaja ning ta kipub kõiksugu lugusid tegelaste minevikust heietama. Kuid seekordne tekst on kuidagi eriliselt fookusevaba. Muidugi, autor seob erinevad otsad viimaks kokku, aga see mõjub kuidagi … toorelt, jõuga läbi surutult, selles puudub parkerlik teravmeelne elegants. Loodetavasti on see tekst siiski Parkeri jutuloomes erandiks ning niisamuti ei iseloomusta avaloona antoloogia üldist meeleolu.

29 oktoober, 2018

Peeker Vägi - Tõemetseen (2005)


Nagu alljärgnevatest salmidest näha, on ka 21. sajandil karskusliikumine hoogsalt elus. Ja kes tõesti peavad Valkas alkoholi järel käima … võiks leida oma kiires aastas 15 minutit selle kogu lugemiseks, ning seejärel otsustada, kas odav alkohol on tõesti see, mille nimel elada ja vaeva näha. Peeker Vägi tõestab, et kainus on voorus.

Tegemist tundmatu autori luulekoguga (hiljuti lugesin veidi sarnast raamatut). lisaks psühhiaatrilistele nägemustele on oma õrnal moel väljendatud kriitikat Eesti ja Euroopa valitsejate asjus. Aga jah, luulekogu peamine toon on siiski joomise raevukal naeruvääristamisel, ning parema arusaamise nimel on värsitehnika viidud võimalikult algtasemele – et ka vaimust vaeseimad aduks.



Kas paremat saab olla sõpra,
kui laual seisev viinapudel?
Ta Sinu hingepõldu kõplab,
maast taevasse viib viinaredel.

-

Viin laual nagu kaunis neid -
kui annad käe, ta naiseks saad.
Ta isegi ei vihka neid,
kes teda litsiks sõimavad.

-

Kui oled kaotand eluisu,
peas muremõtted löövad tantsu, -
kork viinapudelilt siis kisu,
et muredele panna põntsu.

-

Võid Jumalana tunda ennast
ning mõista elutõdesid,
kui pudelist on saanud vennas
ja pitsides näed õdesid.

-

Miks vaikida kui tummahammas,
kui tõmmatakse perse lohku?
Just viin on lepitusesammas -
ta hõlpsalt heastab ülekohtu.

-

Kel jõulukuine tuisk ei meeldi,
võib talve veeta liivarannal.
Kuid lõunapäiksest etem veelgi
on põhjamaine viinamanna.

-

Vaenlast võib vaid parastada,
sest meil viinaleek ei kustu.
Kes küll julgeks anastada
maad, kus rahvas viinausku?

26 oktoober, 2018

K.J. Parker - The Two of Swords, Volume One (2017)


Esimene osa triloogiast, mis mõjub väga pika sissejuhatusena sellesse õigesse konflikti – ning raamatu lõppedeski pole ma päris kindel, mille üle see suur mäng õieti käib.

Endisest hiiglaslikust impeeriumist on peale lagunemist saanud kolm iseseisvat riiki: Ida ja Lääne riigid ning nende vahel asuv väiksem Belouisa. Ida ja Lääs on aastaid omavahel sõdinud ja tulemuseks on vaid veniv ja kurnav patiseis. Mõlema riigi teenistuses on vennad Senza ja Forza Belot, kes on võitmatud kindralid, mille juhitud väed teevad teiste juhitud armeedele tuule alla, aga omavahelised kokkupõrked lõpevad alati nö viigiga (venna-armastusest hoolimata võib vaid üks vend ellu jääda, eksole). See lõpmatu madistamine on kummagi riigi kassa ja varad enam kui tühjaks tõmmanud, rääkimata laastatud maast ja inimkaotustest, mis igale ründeoperatsioonile järgnevad.

Ja siis on veel see Belouisa, nö fantasy Šveits, mis toetud neutraalsusele ja hambuni relvastatud sõjaväele. Kuid nende kaardimaja lüüakse põhjalikult uppi, kui nende kõrbealadel elutsevad hõimud oma uue prohveti juhtimisel alustavad võidukat marssi üle Belouisa linnade ja vägede. Appi saadetakse mõlema naaberriigi parimad väeosad Belot’ vendade juhtimisel.

Kuid Parker on toonud mängu veel vabamüürliku looži, mis tegutseb endise impeeriumi kõigil aladel ja on pugenud kõiksugu tähtsamatele elualadele, kus nad range distsipliini ja saladuskatte mingit … oma asja ajavad. Sinna ehk ongi maetud selle romaani kurja juur, just nemad tunduvad õhutavat seda kurnamissõda, mille tagajärjel omakorda … kauaplaneeritud käik teha. Romaani müstilisem külg on Tarot-laadsetes käsitsivalmistatud kaardipakkides, millega katsutakse tulevikku või … on neil muu eesmärk.

Tekst on esitatud läbi erinevate tegelaste vaatepunktide, nihkudes ühelt tegelaselt teisele ning avades seda maailma üha laiemas skaalas. Romaani teises pooles hakkavad tegelased oma järgmistes rollides üha enam kokku puutuma, sest noh, vaja ometigi katastroofi poole liikuda: mis riikide puhul väljendub lõputus ja mõttetus verest tühjaks jooksmises. Riikideülene loož aga … ajab enda asja, ning avaneb üha laiahaardelisem organisatsioon.

Ühelt poolt on lugu muidugi fantasy seiklus (mitte et senini midagi otseselt üleloomulikku oleks juhtunud – lihtsalt maailm on selline teistsugune kui hiliskeskaegne Euroopa), teiselt poolt võiks seda pidada patsifistlikuks romaaniks (kangelasteod kui sellised … no milleks, vaid võimulolijate kapriiside rahuldamiseks), kolmandalt poolt see vabamüürlik teema, mis paneb mul veidi kulme kergitama – aga eks näis, mis järgmistes romaanides saab, teatavasti Parker ei taha koonerdada üllatuslike käikudega. Hetkel küll vasikavaimustusest veel ei kilju ega kiida.

Väheke äratundmist tekib ühe tegevuskohaga nimega Merebarton. Ehk siis see koht, kus Parkeri ühes varasemas loos toimus see õnnetu draakonijaht (peaks üle lugema, sealgi oli juttu miskist igikestvast sõjast). Teiste tekstidega suuremaid seoseid ei leidnud (võibolla see helilooja teema?; ei, pole tegelikult suurt midagi ühist), Invincible Sun on kuidagi tagaplaanil.

25 oktoober, 2018

Liu Cixin – Taking Care of God (Invisible Planets, 2017)


Lugu siis neile, kes usuvad, et Maal on tekkinud elu kõrgema jõu juhtimisel. Ja tõepoolest, selles loos sajabki taevast alla kaks miljardit Jumalat, kes omal ajal (3,5 miljardit aastat tagasi) panid Maal elu käima. Nüüd on Jumalate tsivilisatsioon lõplikult hääbumas, ning nad soovivad oma viimaseid päevi (nagu hiljem selgub, õigemini küll aastasadu) veeta Maal.

Jumalad saabuvad siia kahekümne tuhande kosmoselaevaga. Mis võiks mõjuda iseenesest hirmutavalt, aga kui Maale ilmuvad ekslevad vanamehed, suure habemega ja riietunud valgesse toogasse (noh, nagu kujutlused neist olenditest, kes pilvedel jalgu kõlgutavad), siis polegi enam nii kole. Noh, on vähe sellised kahtlased või seniilsed või nii; kui inimkond neid vastu võtaks, pakuks nad tasuks informatsiooni tehnoloogiate kohta, mida nende tsivilisatsioon on kasutanud ja millega nüüd seniilsed vanad ei oska midagi peale hakata (nad ei saa enam kosmoselaevade juhtimisega hakkama, need on juba aastatuhandeid või kauemgi tehisintellekti juhitavad olnud).

Maa valitsused on selle vahetuskaubaga nõus ja Maale sajavad kosmoselaevadest ülejäänud Jumalad, nüüd on Maa elanikkond kahe miljardi Jumala võrra rikkam (kosmoselaevad sõidavad ise asteroidiparve nö parkimisplatsile, et vajadusel Jumalatele järgi sõita). Et sellise ülerahvastatusega toime tulla, paigutatakse iga jumal mõne pere juurde, makstes neile selleks toetusraha (ees ootab ju hea põli, kui Jumalate tehnoloogia tööle saab!). See tekst iseenesest kõnelebki sellest, kuidas Hiina ühes väiksemas külas (sinna paigutati vaid paarsada Jumalat) neljaliikmeline pere ja Jumal hakkama saavad.

See on loo koomilisem osa. Järgneb tragikoomiline osa, kus see inimsoo ja Jumalate taasühinemine … ei kulge üldse inimsoole loodetud suunas. Jumalate tehnoloogia on maalaste teadmistest niivõrd kaugel, et sellega pole midagi peale hakata (õigemini, nendega ei osata midagi teha). Ja Jumalad ise on kõigile koormaks, nad ei ole kuidagi kasulikud – ning kuivõrd nad peaksid veel paarsada aastat elama, siis oleksid nad põlvkondadeks maalastele priikostil. Loo lõpp läheb õige apokalüptiliseks, nimelt paljastab üks Jumal oma uuele perekonnale, mis seal kosmoses õieti toimub ja miks Jumalad õigupoolest Maale pidama jäid.

Et siis jah, kui pea kaks kolmandikku tekstist on „Curse 5.0“ laadis ulmeline jant (jajah, intelligentne disain või mis see tänapäeva uskumus ongi), siis tekst lõppeb õige süsimusta käiguga – kui seda muidugi nii võtta. Muidugi võib siit leida arutlemiseks kõiksugu teooriaid Maa ja inimkonna ja kosmose päritolu ja koostise kohta, aga kuivõrd tõsiselt … eks see ole iga lugeja enda asi. Paistab, et Cixin Liu on päris vaimukas autor.

24 oktoober, 2018

Catherynne M. Valente - One Breath, One Stroke (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)


Tekst meenutab õieti justkui mõne anime käsikirja, kõik see pulbitsev visuaalsus ja narratiivi mängulisus, see Jaapani omailm (kuigi autoriks on muidugi võõramaalane, seega tegemist on Teise nägemusega, millega siis jaapanlased ise ei pruugi suuremat lähedust leida – ehk siis angloameerika nägemus jaapanlikkusest).

Kuigi teksti kunstilised ambitsioonid võisid jääda mulle hämaraks, siis loodud kujutluspiltide maailm on undavalt unenäoline, sürreaalne maalilisus. Lugu on vesi nende veskile, kes usuvad, et meie maailm on vaid osa reaalsusest, mida on võimalik tajuda. Aga nagu öeldud, see on siiski angloameerikalik vaatepunkt jaapanlikkusele (ehk siis eesti keeles kogejana tuleb läbida kaks filtrit, et midagi … olulist mõista?). Seletuskiri kõige nõrgemale.

23 oktoober, 2018

M. Rickert – Holiday (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)


Päris haige meeleoluga lugu. Mees püüab kirjutada oma surnud isa elulugu. Korraga ilmub ta elutuppa aastate eest tapetud kuueaastase tüdruku vaim ja ta püüab selle tüdruku (ja hiljem teiste surnud laste, kes ta majja ilmuvad) heaks midagi teha. Ainult et see läheb väga imelikuks, ning lähikondsed vaatavad väga pika pilguga ta tegemiste peale.

Selliste tekstide lugemine on omamoodi väljakutse – et kas ikka jaksad loo lõppu jõuda, ehk on seal midagi sellist, mis teksti kuidagi … vastuvõetumaks, arusaadavamaks muuta. Aga ei, see lugu läheb pigem kuhugi vaimselt haige inimese (jajah, kõige sellise jäljed võivad asuda lapsepõlves ehk siis see surnud isa värk) maailma, ja see on ebamugavust tekitav.

Eks tuleb muidugi autorit tunnustada, et midagi sellist ebatraditsioonilist ja kontroversiaalset ja häirivat on kirjutanud. Kuid tõepoolest, see tekst end uuesti lugema ei kutsu, kasvõi selleks, et näha, kas äkki mõistsin midagi täiesti mööda.

22 oktoober, 2018

Cixin Liu – Curse 5.0 (The Wandering Earth, 2017)


Kui eelmine tekst tekitas kujutelma postsotsrealistlikust ulmest, siis see tekst on hoopis lahedam ja kõnelda võiks koguni huumorist – muidugi, lõpupoole läheb asi vähe tumedaks. Ehk siis tragikoomika.

Aastal 2009 loob noormehes pettunud neiu arvutiviiruse, mille eesmärk on vaid nakatunud arvuti monitoril kasutajat informeerida, et noormees see-ja-see pole üldsegi tore inimene. Viirus muud ei tee, küll oskab end kõvasti kinni haakuda operatsioonisüsteemiga, et siis sellest lahtisaamiseks tuleks kogu kõvaketas taevasse lasta. Ühesõnaga, arvutiturbefirmadel on lihtsam see ohutu viirus unustada.

Aastad mööduvad, moed muutuvad ja IKT areneb omasoodu. Aastal 2026 toetub kogu maailmakorraldus võrgule ning radikaalsemad kunstnikud teevad omakorda kunstipäraseid viiruseid. Üks neist (kah kelleski pettunu) korjab üles selle netiajaloo prügikasti ununenud viiruse, ning tekib 2.0 versioon: arvutivõrkudes asetsev tehisintellekt saab nüüd ülesandeks seda „noormeest“ füüsiliselt mõjutada (kui ta peaks isesõitvasse autosse sisenema, liiguks see kõrbesse ning laseks seal mehel auto sees surnuks kuivada. Ja edasi sünnivad teiste netikunstnike poolt viirused 3.0 ja 4.0, üha keerulisemate tapmisviisidega (aga see on loojale mõnus väljakutse – näiteks apteegist peaks talle väljastatama surmavat ravimit, mida tuleks juba ravimitehases võltsetiketi nime all toota jne jne jne; ühesõnaga, vägagi täppistapmine).

Kuid veidi varem on tegevusse lisandunud ulmekirjanik nimega Cixin Liu, kes leiab endale fantaasiaautorist ametivenna, kellega otsustatakse kirjutada tohutu mahuga romaaniepopöa. Õhinapõhine aastatepikkune koostöö nõuab neilt kõigest loobumist ja kui viimaks tellisraamatud ilmuvad, ostetakse neid kokku vaid 42 tükki. Aastate eest populaarsed autorid on nüüd korralikult pankrotis ja koos alustatakse kodutuelu – aga pole häda, vahepeal on see muidu provintslik kivisöelinn muutunud Hiina uueks ärikeskuseks (elagu kivisüsi, eksole!) ja kodutud elavad seal kui kuninga kassid. Viirus 4.0 ajal leiavad nad purjuspäi ühe kasutatud süleraali, ning et Liu on ikkagi olnud kõva arvutikäpp, siis hakkavad nad seda viirust edasi modifitseerima – andes viirust haldavale tehisintellektile ülesandeks kogu linna elanikkond hävitada. Tehisintellekt asub tööle ja tulemuseks on üha eskaleeruv massimõrv, mida tehisintellekti juhitud masinad inimeste vastu teevad.

Teksti võlu on selles kerglases toonis, kuidas autor lähituleviku arenguid hiinalikult käsitleb, mille suureks osaks on pea täielikult võrgustunud maailm, kus siis tehisintellekt saaks … õige mitmesuguseid võimalusi pahategudeks (aga mismoodi ja miks mõni asi siiski ei toimi, ei hakka siin spoilerdama). Autori eneseirooniline tulevikuautobiograafia on kah parajalt lõbustav – kuidas kuulus ulmekirjanik koos teise fantasyautoriga muutuvad tulevikuühiskonna paadialusteks (mis pole küll iseenesest hirmus saatus, äkkrikastunud linnavõim hoolitseb muuhulgas ka kõige vaesemate ihalike vajaduste rahuldamise eest jne – rääkimata tuleviku ulmehipsteritest (kes näiteks isesõitvate autode asemel kasutavad hoopis hobuseid), kes fännavad vastukaaluks ümbritsevale võrgumaailmale anti-sci-fi kirjandust, mis tohib ilmuda vaid vanadel trükimasinatel trükituna jms). Ühesõnaga, kokku moodustub igati lõbus tragikoomiline möll koos mikroapokalüptilise hävinguga jne.

Mõlemale tekstile on ühine vast see (no peale selle, et tegu on Hiina-keskse vaatepunktiga – kuigi mõlemas loos viidatakse mõnelgi puhul läänelikule kultuuriklassikale), et tulevik on vägagi progressiusku; asjad arenevad nii heas kui halvas meile tuttavast olevikust lähtudes. Muidugi, senini olen lugenud vaid kolme Liu lugu, seega üldistada oleks vähe ennatlik, või kuidas.

19 oktoober, 2018

Piret Raud – Kataleena isemoodi juuksed (1995)


Päris hirmus on mõelda, kui olekski selline inimene, kellel on päratu juuksepahmakas, kus igal päeval keeks omamoodi elu. No Sammalhabe oleks mulle kuidagi mõistetavam – habe vist pole selline kehaosa, mis ilmtingimata peaks … peaks inimese osa olema. Aga juuksed, kus vahel elab lohe ja vahel öökull ja vahel konnad, vaat see läheb kuhugi horrori kanti.

Tegemist võib olla Piret Raudi esimese kirjandusliku raamatuga, igal juhul on tekst tuntavalt raualik. Kuid illustratsioonid on harjumatult … ilusad, külluslike detailidega; ei mingit õhku, mis muidu Raudi tänapäeva illustratsioonidega raamatuid justkui iseloomustaks.

18 oktoober, 2018

Cixin Liu – With Her Eyes (The Wandering Earth, 2017)


Lähituleviku teemaline lugu. Mees saab loa Maad külastada, aga juhul, kui ta võtab kaasa silmapaari (niisugused erilised prillid), millega kosmoses viibiv teine inimene saaks enamvähem vahetult kogeda Maa olusid. Tema „paariliseks“ osutub kuskil pimedas kokpitis resideeruv noor naine, kes on arvatavalt enam kui tüdinenud oma kitsastest kosmoseoludest.

Vastavalt naise soovile peatub mees kaks päeva ülesharitud endises Taklamakani kõrbes, mis on nüüd värskest rohelusest pakatav noor stepp. Nende silmapaaride abil saab naine pea otsekontakti mehega ning tal palutakse muudkui lilli lähemalt vaadelda või siis pilvi või Kuud – tema soovid muutuvad muidu heasoovlikule mehele enamvähem tüütuks ja kurnavaks (no saja lille pärast maas roomata pole just vaheldusrikas). Lõpuks jätab mees öösel need prillid ühele puuoksale rippuma, niiet otseülekanne jätkub ja keerab ise tagasi magama. Hommikul on prillid kastest hägused ning öö läbi üleval olnud naine kurb, et nii ei saanud ta jumalikku päikesetõusu – mida ta nii ootas – prillide abil läbi elada. Mehel on muidugi kahju, aga nende seanss on läbi ning ta naaseb kosmosejaama tööle.

Siiski jääb see naine mehe mõtetesse kummitama ja otsustab naise üles otsida. Ülemuse abil saabki ta siis saladusele jälile – naine polegi tööl Maad ümbritsevas asteroidivöö mõnes kosmosejaamas sealsel nüristaval töökohal, vaid … Maa sisemusse uurimisreisile suundunud sõidukis. Tegemist on kuuenda ekspeditsiooniga Maa sisemuse uurimiseks ning kogemata kombel on see sattunud Maa südamesse, kust pole enam tagasiteed. Kolmeliikmelisest uurimisrühmast on see naine ainus ellujäänu ning mingit tagasipöördumislootust pole. Ja noh, mees käkkis tema viimase silmside maapinnal olevaga. Kuid naine jätkab muidugi peale sedagi andmete kogumist ja maapinnale saatmist, niikaua kui võimalik. Mitte just kaua.

Et siis niisugune melodramaatiline värk. Maa sisemuse uurimisest nagu polegi varem midagi lugenud (jajah, Jules Verne), ses suhtes huvitav vaatepunkt tulevikuperspektiividele. Aga samas see jutustamisviis on vähe postsotsrealistliku meeleoluga, mistõttu ei saa rääkida just tavaulmest eenduvast tekstist (mille kuradi pärast korraldatakse selline halastusoperatsioon nii käpardlikult?). Kuid eks see ole kogemus hiina ulmest, palju mul sellega ikka kogemust on.

17 oktoober, 2018

Karl Schroeder – Eminence (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Pildikesi lähitulevikust ehk kuidas võidakse luua uusi krüptorahasid ja mil viisil neid turvata. Ja lisaks muidugi kõiksugu virtuaalreaalsuse osa igapäevaelus ja mis kõik veel on inimeste jaoks kasutusel, et elu paremaks muuta (ainult tehisintellekti ei paista piiluvat).

Lugu leiab aset lähituleviku Kanadas, kus põlisrahvas saab tagasi maid ja varasid, mis on ajalooliselt nende hõimualadel olnud (lisaks magusale kinnisvarale saadakse niisiis ka naftavarudest oma osa). Et kõiksugu krüptoraha on niiehknaa pop (veel pole selgunud see üks ja ainus), on põlisrahvadki oma panuse andnud finantssüsteemi uuendamisse, nende valuuta põhineb keskkonna kasutusel ja võrdsusel (ehk siis tõelisel sotsiaalsel kapitalil). (Eks see vähe postkolonialistlik värk ole, kuidas autor Kanada põlisrahvaid ja nende naasmist kujutab.)

Traagika on siis selles, et keegi finantstarkpea on leiutanud viisi, kuidas selle indiaanlaste tagatud virtuaalraha pealt omakorda teenida … ja lasta selle käigus kogu süsteem põhja. Loo peategelane on valgest mehest arvutiguru, kes tunneb süümekaid, et tema osalusel loodud süsteem on vastu taevast lendamas, ning see teeks nii tema kui paljud-paljud teised puupaljaks (noh, omal moel valge mehe süütunne). Kuid ta leiab võimaluse, kuidas seda süsteemi niisuguste rünnakute vastu toestada.

Tekst on paras muusika futuristide ja IKT huviliste kõrvadele; ehk võiks seda nimetada kõvaulmekski. Mõneti veidi naiivne tegelaskäsitlus, samas tulevik on kenasti tuletatud meie praegusest olevikust (oh seda Bitcoini kaevandamist) ning autori nägemuses ei toimu lähiajal miskit üleilmset poliitilist ega majanduslikku kollapsi. Juhhei. Kas see tekst võiks ka viie aasta pärast aktuaalne olla … veidi kahtlen.

16 oktoober, 2018

Max Gladstone – Crispin’s Model (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)


Horrori kanti liikuv lugu modellist ja tema kunstnikust. Kunstnik nimelt teeb äärmiselt sugestiivseid maale, mida näevad vaid maalide ostjad – mis tekitab küsimusi temale poseerijates, kellele mõjub niisugune lähenemine häirivalt (kunstniku teooria on, et kui võõrad silmad peale omaniku seda näevad, kaotab maal oma mõju). Aga New Yorgi rikkurid ostavad. Loo peategelaseks on näitlejaks ja näitekirjanikuks saamiseks unistavast naisest, kes siis kahekordse tasu eest on nõus kunstnikule poseerima. Töötunnid on äärmiselt väsitavad, lisaks on õhkkond parajalt vaevav – kunstnik on üks paras raidkuju ning sõbralikust suhtlemisest on asi kaugel (vähemalt ta ei ahista naist). Viimaks on maalid valmis ning kunstigaleriis pannakse need müüki. Ka modell näeb vilksamisi … enda kujutist. Maalid müüakse, millele järgneb üleloomulik intsident.

Loo plussiks on eelkõige atmosfääri loomine. Mil viisil modell kunstnikku ja temaga töötamist näeb, kuidas see ta igapäevaellu edasi kandub jne. Tänapäeva New Yorgi kunstielu, rikkurid ja õnneotsijad ja suurlinnamelu. Loo miinuseks on see konflikt ise – et need maalid on … millest ma ei tohi rääkida. Mõnel esoteerilisel meeleolul hakkaks see ehk minu peale tööle, aga praegu paneb rohkem õlgu kehitama. Siiski, seniloetud Gladstone’i lühilugudest vast parim kogemus, seega – progress!

15 oktoober, 2018

Steven Erikson – The First Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach (2011)

Tegemist siis kogumiku kolmanda looga „The Healthy Dead“ (varem loetud „Blood Follows“ ja „Lees of Laughter’s End“), mis siis jätkab senist nurjatut möllu. Paistab, et peale teist lugu on möödunud mitmeid aastaid täis pahatahtlikke seiklusi ning nüüd on kolmik jõudnud linna juurde, mille valitseja tahab teha oma kodanikele head – mis on paratamatult viinud jõhkrate repressioonideni nendesamade kodanike kallal. Nende laagripaika komberdavad kogemata kaks pühakinvaliidi (inimesed, kes saavad tööd tehes eluohtlikke vigastusi, tehakse pühakuteks – mis on küll õige masendav saatus), kes kogemata pakuvad välja niisuguse heaolu diktaatori kukutamise (pigem küll neilt pigistatakse see palgatöö välja). Bauchelainile valmistab niisugune probleem pigem nalja kui väljakutset, ning kolmekesi nad lasevadki välja põrgu, mis pole just päriselt see, mida linlased ootaksid.

Muidugi, eks linna elukorraldus oli niigi üks paras põrgu, kus jumalakummardamise eesmärgiga tehti igasugu amoraalsustele ja korrarikkumistele järsk ja otsustav lõpp (muuhulgas lihasöömisele – inimesed söögu seeasemel rohtu): mis selles maailmas tähendab muidugi kõiksugu jõletuid jäledusi. Viimaseks piisaks on rahurikkuvate laste (kes siis mängivad või nutavad või kisavad) kokkukorjamine ja templisse viimine, kus nunnad … teevad nendega midagi.

Nagu eelmiste jutustuste puhul, on siingi tegevust edasi antud Reese’i ja kõiksugu kõrvaltegelaste vaatenurga läbi. Ja noh, keegi neist pole positiivne lilleke; peale iidsete deemonite on ka linnavõimu ohvrid niisamuti parajad lontrused.

Kokku moodustub üks nihilistlik, vägivaldne ja mustast maagiast pulbitsev seebiooper, kus tegevusel on taas gaas põhjas ning lugeja võimalused meeleliigutuseks nullitakse igal võimalikul juhul ja otsustavalt. Olekski raske kujutleda, et tekst võiks pikem olla, sellist saatanlikku karusselli ei suudaks pikemalt vastu võtta.

„’I must perforce make the linkage plain, of sufficient simplicity to permit your uneducated mind to grasp all manner of significance. Desire for goodness, Mister Reese, leads to earnestness. Earnestness in turn leads to sanctimonious selfrighteousness, which breeds intolerance, upon which harsh judgement quickly follows, yielding dire punishment, inflicting general terror and paranoia, eventually culminating in revolt, leading to chaos, then dissolution, and thus, the end of civilization.’ He slowly turned, looked down upon Emancipor. ’And we are creatures dependent upon civilization. It is the only environment in which we can thrive.’“ (lk 275)

Eks peale seda kogumikku peaks viimaks Malazani põhiromaanide kallale asuma (siin on varem kirjutatud „Gardens of the Moon“ romaanist). Millegipärast arvan, et need Bauchelaini ja Reese’i lood (tõepoolest, vaikne vares Broach on pigem kõrvaltegelaseks) on olnud Eriksonile pigem lõbusaks meelelahutuseks, võimalus oma maailma kergemalt võtta. Esimene lugu jäi vähe segaseks, aga järgmised kaks on küll igati mõnuga loetavad. Vägisi tahaks selle kogumiku lugusid pidada grimdarkiks (või mis iganes vaste Raul Sulbi grimdarkile pakkuski), ülevust või katarsist leiaks siit vaid nurjatu hingega lugeja. Mis on vahelduseks muidugi samas puhastav kogemus.

13 oktoober, 2018

Richard Brautigan „Et tuul seda kõike ära ei puhuks“. Menu (2010).

See on üks sedaliiki raamatuid, mille suhtes on üksjagu raske kiirelt muljeid jagada. Ometi napp tekst, aga juhtub nii palju. Tükk aega olen mõelnud, et miks "Arbuusisuhkrus" küll nii populaarne on. Nüüd vist tekkis mingi parem aim. Äkki siis jõuan ükskord ka selle lugemiseni...

On pärastlõuna 1947. aastal. Peategelane, 12-aastane poiss, seisab isemeisterdatud kalastussillal ja ootab, ootab, mil saabuvad mees ja naine, kel kombeks õhtuid tiigi ääres kalastades veeta ning kes toovad selleks protseduuriks kaasa terve komplekti elutoamööblit. Kuid see 1947. aasta pärastlõuna on mälestus ja jõuab lugejani justkui osake tervest lapsepõlvemälestuste supist, kus ujub ringi suur ja tume vaal, mil nimeks 1948. aasta intsident padrunitega ehk lapsepõlve lõpp.


Nõnda siis ongi kogu lapsepõlv, mis täiskasvanud inimese pilgu läbi vaadates paratamatult erinevate ajahetkede lahutamatuks virr-varriks muutunud, segu heast, halvast ja sellest, mis lihtsalt oli ning kuigi kättesaamatu, ometi omatahtsi kättesaadav ja meenutatav, kuid efemeerne nagu hauakambrist leitud leib, mis kokkupuutel õhuga võib pöördumatult tolmuks variseda.


Kuigi siin on üksjagu humoorikat, palju teravmeelset, tsitaate annaks vist vähemalt poole teksti jagu välja kirjutada, kui tahtmist oleks ning avaneb aken ühte sõja lõpu aegsesse lapsepõlve, siis lõppkokkuvõttes jäi ikkagi rohkem nukrust kui midagi muud.

„Ma jätan nad minevikku, sõites veel veidi reaalsuse vastassuunas. Nad ei tea kui aeglaselt nad tiigi poole sõidavad, sest nad on juba nii palju aastaid surnud.
Veel mõneks ajaks jäävad nad kaheks ameerika ekstsentrikuks, kes on tardunud teralisse mustvalgesse tolles loojangus 32 aasta eest: Et Tuul Seda Kõike Ära Ei Puhuks; Põrmu... Ameerika... Põrmu.“


Tõlgitud ja välja antud on tõelise hoole ja armastusega. Kairi Kliimandi illustratsioonid ja nagu ma aru saan, siis kaanepilt. Kui paljud Eestis välja antavad raamatud saavad uhkeldada spetsiaalse kaanemaaliga? Ning Lauri Sommer on kirjutanud tõeliselt pika ja põhjaliku tõlkija kommentaari, millest võib aimata nii armastust autori/raamatu vastu kui ka põhjalikku mõtisklemist, kaalumist ja eeltööd. Kummalisel kombel oli väga lohutav teada saada, et see kõige hullem asi vähemalt autori endaga päriselt ei juhtunud. Mitte, et kellegi teisega muidugi poleks juhtunud.

„Mulle ei meeldinud, kui mu tennised olid täiesti kulunud ja meil polnud uute ostmiseks raha. siis oli ikka selline tunne, nagu ma oleks midagi paha teinud ja saaksin selle eest niiviisi karistada.
Ma pean parem laps olema!
Jumal karistas mind, sundides mind kandma pastlaks muutunud vanu tenniseid, nii et mul oli häbi omaenda jalgu vaadata.
Olin liiga noor ja rumal, et seostada neid haledalt katkisi tenniseid, mida ma kandma pidin, ja seda, et me elasime hoolekande abirahast ning hoolekanne polnud ju selleks loodud, et lapsele mingitki eneseuhkust anda.
Kui sain uue paari tenniseid, muutus hetkega ka mu ellusuhtumine. Olin uus inimene ja käisin taas uhkelt ringi...“ (lk 10-11)