20 juuli, 2018

Yoon Ha Lee – Ninefox Gambit (2016)


Kui hiljuti loetud Lee lühijutu puhul sai mainitud Leckiet ja Asherit, siis noh, lihtsuse huvides mainiks neid uuesti. Ehk siis mõneti veider tulevikumaailm oma korralduse ja ohtudega (mis muuhulgas tähendab minu jaoks ka seda, et nii mõnigi maailmaehituslikk element jääb mulle mõistmatuks või mitmeti aimatavaks – aga eks see ole paratamatus, millega tuleb võõrkeeles lugemisel leppida).

Lee loodud maailmas pole rõhku eriskummalistel eluvormidel või transhumaansetel olekutel (nagu näiteks hiljuti loetud Becky Chambersi puhul; tõsi küll, ka Chambers ajab vähe elavama rida kui paduulme) – tegelased elavad lihtsalt meile võõras kultuuris ja seetõttu erinevate reeglite järgi (kuigi nüüd „Raven Stratagemi“ alustades … paneb küll senist arusaama vähe teisiti vaatama). Inimkond kui mesilassülem, kus ühe konkreetse impeeriumi raames on nad jagunenud eri kastide vahele – on need, kes teevad nö eluks vajalikke töid ja on võimuaparaat oma erinevate (repressiiv)organitega, mille haldusalades on erinevad võimuhoovad kultuurist armeeni. Siinses romaanis on see võimuaparaat kuueosaline, ning tegevus keskendub sellele, kuidas maha suruda mässu, mille on tekitanud aegu tagasi hävitatud seitsmes haru.

Selleks on vaja kasutada hiilgavate matemaatiliste võimetega sõjaväelast – kuivõrd see maailm on vägagi matemaatikakeskne (ja no see on üks asi, mida ma suurt ei mõistnud). Matemaatikageenius leitakse tegevväest ning geniaalne taktik istutatakse talle pähe – tema puhul on tegemist endisaegse hullunud sõjageeniusega, kes arvatavalt läks oma viimases lahingus hulluks ning selle käigus hävitas nii enese kui vastase armeed (muuhulgas pidi ta ainuisikuliselt hukkama oma staabi).

Niisiis, see elus sõjaväelane saadetakse saadetakse laevastikku juhtima, mille ülesandeks on nö hereetikute kindlust tagasi võita; väekoondise õuduseks selgub, et selle operatsiooni tarbeks kaptenist kindraliks edutatud isiku peas tegutseb see hullumeelne ja geniaalne reetur. Ja noh, romaan ongi siis sellest operatsioonist ühteliidetud kahe isiksuse interaktsioonist. Mis viib välja …

Kõlab veidi segaselt, aga tegemist on päris mõnuga loetava romaaniga. Ikka täiesti võõras maailm ja mõistete süsteem ning muidugi see kahe erineva aru kokkupõrge – kus üks püüab mõista teise kunagise ja praegusi motiive ning teise eesmärgiks on … kas nüüd just midagi seaduslikku ... Tegelaste soolised küsimused pole niivõrd küsitavad kui Leckie triloogias – igal juhul pole need suurt vahet, inimene on inimene, tegelastel on üsna ükskõik, kes on juhtival kohal või sekspartneriks. Omaette ooper on teose militaarsel küljel ehk nö eksootilistel relvadel, neil on õige karmid hävitusviisid (jajah, mitte küll nii mastaapsel kujul kui lühijutu puhul).

Arvata on, et seda teost eesti keelde ei tõlgita, liiga vänge ulme, et oleks väikestki lootust tavalugejale kaela määrida. Aga soovitaks lugeda küll – neile, kes tahavad midagi … iseseisvat kogeda.

„Cheris’s world was also very small. It had narrowed to her terminal with its glitterspin of displays. Everything announced itself in colors, numbers, diagrams. At some point, she had been aware that certain numbers presente people, and other numbers represented guns, and still others represented Kel moths. Now she was only aware of interlocking hierarchies and the imperatiive to trade some numbers for others.“ (lk 185)

„Terrible irony: if only she’d waited, if she had known what the Liozh were debating in their white-and-gold chambers, she could have offered her services to them instead. She wouldn’t have needed to resort to mass murder. But the Liozh heresy reared up two decades after her death and some time before the Kel first revived her. Worse, there was good chance that the calendrical disruption caused by Hellspin Fortress was what led them to investigate laternate forms of government, which led to their particular heresy. Democracy.“ (lk 288)

17 juuli, 2018

M.C. Beaton „Agatha Raisin ja kummituste maja“. Tänapäev (2017), tlk Mall Pöial.

Agatha Raisin on nutikas keskealine naisterahvas, kel maakodu Carsely külas ning arvata võib, et tegemist on sellise kandiga, kus kuritegevuse statistika (vähemalt raskestilahendatavate mõrvajuhtumite osas) tublisti riigi keskmist ületab. Olgugi, et hubane maakoht on hubane ning ei puudu daamide komiteed, klatš ja muu taoline, ei ole Raisin siiski mingi Marple (viimane on minu kujutluses paratamatult Ita Everi näoga, kuigi tegelikult on teda rohkem kehastanud ikka see inglise näitlejanna). Raisin on keskealine, korpulentne, üksjagu okkaline ja konfliktialdis ning evib ilmselt ka teatavat BridgetJonesilikku külge.

Esimese hooga tekitas meikimisele ja kostüümivalikutele pühendatud sõnaruum pisut ootamatut kummastust, aga lõppkokkuvõttes tuleb nentida, et Agatha Raisini tegelaskuju moodustabki ilmselt umbes poole nende lugude võlust. Kuritegu ja müsteerium on ka täiesti tasemel – siin raamatus ei midagi jalustrabavalt uudset (aga ei peagi olema) ning lisaks ka teatav annus Brittide ajaloolembust. Lisaks on vahelduseks päris tore, et lahenduskäik on eht Raisinlikult pisut pooljuhuslik – uurimise käik sõltub üksjagu ka tegelastevaheliste suhete konarlikest käikudest, ning samas ka mõnevõrra intuitiivne – Raisin pole mingi Poirot, kes hallidele ajurakukestele rõhudes keerukaid mõttekäike esitab vaid needsamused ajurakukesed teevad oma töö ära vaikselt isekeskis, sellal kui peategelasel igasugu olme- ja suhteküsimuste peale üksjagu auru ära läheb, et siis nagu muuseas õigesse suunda teed näidata.

Et siis muhe lugemine ajaviiteks, aga mitte päris selliselt õdus nagu peibutava kaanepildi peale arvata võinuks. Esimese hooga järgmist Beatoni raamatut haarama ei tõtta, aga millalgi tulevikus võiks ju huvi pärast vaadata, et kas mõne Raisini lugude varasema või hilisema raamatuga võrreldes on Agatha teinud ka mingi arengu ühes või teises suunas või jääb trotsliku okkalisuse ning haavatavuse kombinatsioon läbivalt täpselt sama (realistlikult) düsfunktsionaalseks nagu siin raamatus. Nagu näha – tõepoolest on kogu mõrvalugu nii hoolega tegelase igapäevaellu sisse istutatud, et kui viimane jääb tihtipeale õdusaks taustakulissiks, siis siin võib vaata et vastupidigi olla – mõrvaloo uurimine on lihtsalt midagi, mis juhtub Agatha Raisiniga, mitte ei ole Agatha Raisin siin selleks, et pahalane välja selgitada ja müsteerium ära lahendada.

***

Pärastpoole, tee ja kookide juures, lähenes Agathale proua Davenport. "Väike hoiatus," ütles proua Davenport. "Härra Chattertoni kohta. Teate, ta on abielus."
"Nii ta väidab. Aga ainult selleks, et küla vanad krõhvad teda ei tülitaks," vastas Agatha.
"Nagu teie?" küsis proua Davenport armsasti ja eemaldus.
Agatha silmitses teda pilukil silmi. Proua Davenport oli hakanud uuesti kugistama proua Bloxby toodud väikesi õrnu singivõileibu. Agatha lipsas kööki, kus laual oli elutuppa viimiseks valmis veel võileibu ja kooke. Agatha avas külmkapi ja otsis, kuni leidis kimbu tuliseid tšillipipraid. Kähku viilutas ta need ning laotas nii paljudele võileibadele kui võimalik, võttis siis vaagna ja viis elutuppa.

16 juuli, 2018

James Patrick Kelly - Itsy Bitsy Spider (The Year's Best Science Fiction 15, 1998)


Esmapilgul vähe tüütult algab lugu muutub arenedes tegelikult päris liigutavaks perekonnadraamaks. 21. sajandi keskpaigas läheb tütar külastama oma näitlejast isa, kellega ta pole lähedane olnud peale seda, kui vanemad lahutasid – siis kui tütar oli 11-aastane. Nüüd on 47 ja isa peaegu 90. Ema on äsja lahkunud ning jätnud millegipärast isale osa pärandusest. Tütar siis tahabki teada, miks ema seda tegi ja mis õieti juhtus.

Nö vanadekodus võtab teda isa majakese uksel vastu … kolme-aastase välimusega tüdruk. Kes on selline nagu oli tütar kolmeaastasena (tõsi küll, täiskasvanuliku häälega). Õigemini on tegu miski tehisintelligentsi omava tehisolendiga ning tütre esimeseks reaktsiooniks on see kuradi robot oma kuradi isale näkku visata (kes puhkab magamistoas). Nagu selgub, on selle väikse hoidja muretsenud ema, kes ühtlasi maksis isa hoiukodu eest. Tekib siis küsimus, miks.

Eks ülejäänud lähebki siis olukorra lahendamisele, muuhulgas teeb oma näitleja-etteaste isa, kes … tõesti pole just täie mõistusega. Tekst pole niisiis esmajoones ulme, vaid kasutab selle elemente sügavalt inimlike haavade lahkamiseks. Kena.



13 juuli, 2018

Kelly Barnhill - Probably Still the Chosen One (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Väga vahva portal fantasy (?), mis võtab ehk kurvad mõtted neilt, kel muidu meeles mõlkumas McGuire’i portaalide poolt hüljatud laste saatused. Ka selle loo peategelane saadetakse tagasi oma koju – seda küll lubadusega, et talle kui Väljavalitul tullakse nädala pärast järele, kui Nibiru nimelises maailmas on olukord rahulikum. Oodaku tüdruk ta vanemate köögivalamu juures, kus peaks portaal avanema.

Igal juhul, tüdruku vanemad ei saanudki aru, et laps oli aasta aega kadunud (maailmades liigub aeg eri kiirusel) ning tüdruk jäi kööki valamu kõrvale portaali avanemist ootama. Aga seda … ei juhtu nädala pärast nagu lubatud. Ega ka aasta või viie möödudes. Tüdruk istub truult kodus ja keeldub sealt lahkumast, ning talle võimaldatakse koduõpet (kus ta osutub väga andekaks, sest Nibiru väljaõpe on andnud nii mõndagi). Aastate möödudes satub koju üks noormees ning selle kaasabil saab ta ise portsu laste emaks, mistõttu küll see sigitaja ta maha jätab. Peategelasele hakkab tunduma, et ehk see … Väljavalitu värk oli mingi uni või midagi.

No loomulikult polnud.

Lugu tõesti vahvalt kirjutatud, kõik need raskemeelsed hetked on lahendatud kuidagi kerges võtmes (no mõelda vaid, justkui muinasjutumaailma Väljavalitu, kes on 22-aastaselt nelja lapsega üksikema). Viis, kuidas tüdruk aastate jooksul endaga juhtunut ümber hindab … on selline fantasy klišeede hea värskendamine.

12 juuli, 2018

Kathleen Kayembe - The Faerie Tree (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Õuduslugu haldjatest, mida ei soovitaks rasedatele öökapilugemiseks. Et siis noore tüdruku kodu juures kasvab puu, milles lahkunud vanaema jutu järgi elutsevad haldjakesed. Kuna tüdruk ja vanaema on sellised erilised, siis nemad saaksid neid tillukesi haldjakesi näha. Ühel päeval saabub tüdruku koju ta vanem õde, kes on korraga rasedaks muutunud ning selle õudse olukorra tekitajaga salaja paarigi heitnud. Nooremale tüdrukule ja ta vanematele see koju toodud imelik mees ei meeldi, ning vanemad plaanivad noorte plaanidega tõsiselt tutvuda.

Järgmine hommik algab koledalt – loo peategelane saab õemehelt teada, et ta vanemad on surnud. Rasedast õest talle abi pole, see vaid vahib klaasistunult pilgul oma värske abikaasa tegemisi. Noor tüdruk otsustab need vanaemale teada haldjakesed appi kutsuda, et need koksaks koju toodud mehe maha ja olukord oleks nagu eelmisel päeval. Haldjad on nõus, kuid nad küsivad selle eest kõva hinda … ning kõike soovitust pole nad võimelised tagasi tooma.

Et siis selline dark fantasy või horror või midagi. Vähe arusaamatuks jäi, kes see loo peategelane ja ta vanaema õieti olid, või millega oli tegemist mehe puhul; aga see on ehk vabandatav niisuguse folkloori mittetundmisega. Jutt algab muidu vähe tüütult (oeh, imepäraste võimetega laps), kuid see sünge lõpplahendus on õige hingekriipiv – haldjatelt töö tellimisel on karm hind (nagu peategelase vanaemagi talle rääkis)! Tough luck.

11 juuli, 2018

Yoon Ha Lee - The Chameleon's Gloves (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Lugu paigutub Lee romaanitriloogia „Machineries of Empire“ maailma – hetkel on mul pooleli avaraamat, mistõttu mul pole aimugi, kas siin käsitletav sündmus avab tausta miskile kohale triloogias. No loodetavasti on mulle peagi asi palju selgem.

Lugu siis kelmipaarist, kellest üks (või ühed) on Kel-tüüpide poolt välja heidetud – sest ta avastas oma eriväljaõppe käigus, et mitte-Kelid on samuti … Kelidega võrdväärsed ja mõtlevad olendid. Aga et see avastus tegi väljaõppe komplitseerituks, siis ta (nad) pagendati – õiglane karistus olnuks küll surmanuhtlus. Kuid et tegemist niivõrd erilise sõjaväelasega, saatis Kel ta pagulusse, et vajadusel kasutusele võtta. Mitte et pagendatu (või pagendatud) seda eriliselt oodanuks.

Aga vajadus tekkis, ning ex-Kel ja ta partner võeti Keli komissaride poolt kinni – probleem siis selles, et üks Keli kindral paneb katsetehasest ajama eksperimentaalpommiga, mis võiks mitmekümne valgusaasta ulatuses kõik hävitada (noh, kui õieti aru sain, siis veerand kasutatavast maailmaruumist). Pagendatule esitatakse pakkumine, millest pole mõistlik keelduda ja ta saadetakse selle petturist kindrali juurde pommi varastama. Kuid Keli eest põgeneval kindralil on talle oma pakkumine …

Tekst meenutab mulle segu Leckie ja Asheri kosmoseimpeeriumide intriige – et kommete komöödia pluss apokalüptilise katastroofi võimalus. Muidugi oleks nüüd põnev teada, kuhu see tekst impeeriumi masinavärgis õieti paigutub (Neil Clarke’i aasta parimate antoloogias peaks olema niisamuti ilmunud üks lugu kindral Jedao nooruspõlvest – algselt ilmunud Tori lehel; peaks ka selle ühel hetkel läbi lugema). Niisiis õige apokalüptiliseks keerav kelmilugu.

10 juuli, 2018

Michael Swanwick - "Hello," Said the Stick (The Dog Said Bow-Wow, 2007)


Lühike teravmeelne lugu kõnnumaal rändavast palgasõdurist, kes korjab maast üles võõrplaneetlaste toodetud rääkiva kepi. Millele kohe meeldib rääkida. Sõdur on teel oma järjekordse sõjateenistuse poole, ning see maast leitud kepike räägib õige imelikke jutte, kuidas võõrplaneetlased siinset konflikti jälgivad ja sellesse väheke sekkuvad. Nagu järgmine hommik selgub … kannab kepike endaga midagi õige õudset ühes.

Kui autor oskab paari lehega („Adventure Story“!) lugejale õige mahlakalt virutada ning nii õige hea tuju tekitada (tõsi, loo puänt on õige tume), siis see on ütlemata mõnus (ja ökonoomne!) lugemisnauding. Kui juba Gaimani lugu sai mainitud, siis tulebki tõdeda, et käesolev lugu on õige gaimanlik – saatanlik kepike ja õnnetu lihtsameelne palgasõdur ning nende (a)kommunikatsioon. Ja no muidugi keelekasutus, millega kepike ülbitseb sõduri kallal – see tuletab meelde Swanwicki haldjabordelli kui ka samas gaimanlikke lugemishetki, kus mõneti lihtsameelne tegelane satub võõra mõtteviisiga tegelinskite küüsi. Veider, senised tutvused Swanwickiga pole just paljutõotavad olnud, aga nüüd on selle kogumiku kaks lugu rokkinud mis hullu.

09 juuli, 2018

Urve Sõmer „Päikesevõimalus“ (2017)

Tuberkuloos on selline kirjandus- ja kultuurilooliselt kuidagi eriline haigus. Neid raamatuid, kus on verdköhivaid ja palavikku põdevaid tegelasi, kes vaikselt ja pöördumatult hääbuvad, ei jõua üle lugedagi ning eraldi aeg on veel teise maailmasõja aegne-järgne periood, mil akuutne toidu ja ressursside nappus tähendab seda, et ega seda ainsat ravi ehk organismi kaitsevõime toitainete ja elutingimustega poputamist ei saa kah kellelegi eriti peale panna.
Päikesevõimalus tundub olevat omanäoline tasakaal pärismälestuste ja ilukirjanduse, indiviidide ja ajaloo vahel ning luubi all on sedapuhku mitte niivõrd kopsu- kui luutuberkuloos, miski, millest mul enne seda raamatut eriti aimugi polnud. Raamatus elustub peaaegu käegakatsutavalt minevik – peategelaste saatuseid puudutab sõja põhjustatud trauma, nii ühiskondlikul kui vägagi valusalt intiimsel tasemel, haigus läbi erinevate raviviiside, -võimaluste ja etappide, ning üldse elu Eestis nii nagu see oli kolmel või enamalgi sõjajärgsel aastakümnel kuni tänapäevani välja. Lisaks eelmainitule või siis hoopis esmajoones on see justkui ühe eraldi kogukonna ja maailma lugu, sest haiglakoolid, haiglad, sanatoorsed koolid ja sanatooriumid moodustavad justkui ühe suure võrgustiku ja eraldi maailma, milles nende lugude peategelased veedavad oma lapse- ja koolipõlve ning mille vahet pendeldavad sedamööda, kuidas uued terendavad ravivõimalused või kaelakukkuvad komplikatsioonid nõuavad. Kõik need kohad ja majad on samuti justkui raamatu täieõiguslikud tegelased. Olen isegi jalutanud mööda Metsakoolist, mõeldes, et mis kool see selline siis oli, teadmata midagi selle maja ajaloost – ei Konstantin Pätsist ega haiglakooli aegadest. Samuti olen käinud korduvalt mööda sest Kalevi tänava villast Tartus, kus raamatu peategelased aastaid, kas voodisse kipsituna või karkudel ukerdades veedavad – too solaarium, kuhu kaldteed viisid on vist seesama Füüsikahoone kõrvane park, eksole? Just sel suvel sattusin ka Narva-Jõesuus jahtima seda, mis puitpitshooneist veel tänaseks järgi ning mitte aimugi ei olnud mul nende majade ajaloost ega kõigi nende õnnestunud ja mitteõnnestunud operatsioonide statistikast, rääkimata inimeste saatustest, kes mändide ja meremüha taustal kõigest hoolimata ikkagi oma elu elasid.
Mulle tundub, et lõppkokkuvõttes on tasakaal kirjanduslikkuse, informatiivsuse, ajaloolisuse ja omaeluloolisuse vahel üsnagi suurepäraselt õnnestunud. Postimehe arvustus küll kahetseb tolle tänapäevase raamjutustuse osa sisuliselt üleliigseks. Mõnes mõttes võib nõustuda, et Ruti, Gerta ja Hanna lood tõmbavad lugeja endasse ja minevikku sellise jõu ja veenva voogavusega, et naasmine Eha ja tema reiside juurde on igal korral justkui lummusest väljaraputav teekonarus. Aga samas tundub mulle, et see kiht, mis võimaldab luua jätkuvussideme tänapäeva olude ja kohtadega ning faktiga, et nende lugude ja aegade mäletajad ei ole veel põrmugi ajalootolmu vajunud vaid täiejõuline osa ka sellest praegusest, nii teistsugusena tunduvast maailmast. On ju meie lähiajaloos olnud nii palju suuri katkestusi ja eriilmelisi etappe, et vahel tuleb kerge imestus ja segadus peale kui kultuuriliste ja ajaliste distantside kokkulangevused ja erinevused reaalsustaju moonutama kipuvad. Võib-olla, et puht ilukirjanduslikust aspektist lähtudes oleks saanud natuke teisiti, veel paremini, aga mulle tundub, et siin raamatus on räägitud ära just see lugu, mis rääkimist vajas. Ahjaa, raamatu esimese poole internaadielus on ka midagi Kadrilikku ning eks leiab ehk ka hilisemas pooles midagi Kasuemalikku ning eks mõlemad raamatud, koos mitmete teiste tollel ajal kõneainet pakkunud kultuurinähtustega on ka ära mainitud.
Ahjaa – mis pisaraid puudutab ... Ei ole nõretav ega sentimentaalne, aga minul vanal härdameelsel tõmbas ikka silma niiskeks, kui lastel puha vanemad Siberisse viidud ning pool lapsepõlve kipsis lamades mööda läheb, eksole. Ja väljakutse punktid vajavad ikkagi täitmist ka. Tegelikult mind hoopis veetles see, kui mõnusalt tuleb siit raamatust välja see, kuidas seestpoolt vaadates on maailm, millele väljastpoolt tehakse kastike ümber ja lüüakse peale tempel „puue“ või „erivajadus“, lihtsalt täpselt seesama maailm, milles kõik elavad ainult mõningate füüsikaseadustest jmst tulevate täiendavate aspektidega, millega pole võimalik arvestamata jätta. Noja see, kuidas ema ümisemine ning Lenini ema Apassionata olid paralleelidena välja toodud oli minumeelest ka täiesti meisterlik. Midagi niivõrd ehedalt ajastute olude vaimulist, mitte, et ma ise just päris neid aegu kogenud oleksin, kuid ma kujutan täiesti ette, et just nii see pidigi olema, küllap andis parteiajaloostki üldinimlikke näiteid leida, kui tahtmist.

***
Kui jõuame Aia ning Pargi tänava ristumispaika, ma lihtsalt pean näitama Ehale, mismoodi Gerta ja Ruti poodi või postkontorisse minnes läbi aiaaugu ronisid. Kohta, kus endist haiglat ümbritseval aial kahe püstvarva vahelt S-tähe kujuline metallkõverik puudu, pole raske leida. Siia kõrvale on samasuguseid ning suuremaidki auke lisandunud, aga mina leian erilise vaevata üles just selle õige. Ei usu Eha, et mina nii kitsast pilust läbi mahun. Võtan sisse poolkükkasendi, astun parema jalaga läbi augu ja, külg ees ning pilk õlale suunatud, libistan end aiaaugust läbi. Eha juurde tagasi pääsemiseks tuleb trikki korrata ning alles siis märkan, et täidlased vanadaamid teispool tänavat mind imestunud pilguga seiravad.
„Kas patsiente siis normaalsel viisil poodi ka ei lubatud?“
„Ei, sellega oli okei. Lihtsalt põnev oli. Ja läbi akna oli ka huvitavam käia kui ukse kaudu.“ (lk 152)

Katrin Johanson “Atlantis abajas”. Varrak (2016).

Jällegi pidin positiivselt üllatuma - tihe ja ühtlane kulg lõpuni välja. Tekst ise jääb sarnaselt tegelastega sellise pisut napi ja kiretu tooni peale, millega jutustatakse erinevate tegelaste elukäiku ning omavahelist läbikäimist. Sellised, kas just tingimata õnnetud, aga kindlasti mitte ka otseselt õnnelikud näivad nad kõik olevat ja mis siis on lahendus? Lõpus nagu miski loodetav lahendus terendaks kusagil kaugel Kreeka saarekesel, aga no mina jään ikkagi pisut segadusse, selle “murdumise” osas, et mis või kuidas või? Kas peaks see tähendama suure kire peluta lubamist? Või tuhasttõusu võimaldavat täielikku lüüasaamist (ei, seda vist ikka mitte…). Äkki teatavat iseendast ja mingist ülbusest ülesaamist … nn “alandlikkuse ja tänulikkuseni” jõudmist? Ah, ei tea. Vat, ühest küljest nagu hirmus traagiline ja kõle kõik ning inimesed oma olemise paratamatuse lõksus, aga teisest küljest jäid need tegelased kõik minu jaoks ka kuidagi kaugeks ja suletuks ning psühholoogia selles psühholoogilises romaanis maalikski nagu peaasjalikult ikkagi sellise masendava lootusetuse pildi.
See Reesi valitud eksistents lootusega kuhugi jõuda on ju ka - ühest küljest kena seiklus ja miks mitte, ning vaieldamatult on inimesi, kes leiavadki endale selle päris õige koha kusagil võõrsil, eksole. Aga selle loo lõpuna mõjus kuidagi klišeelikult. Kas ei ole mitte üldteada tõde, et põgene või maailma otsa, enese eest ikka ära ei põgene? Pisut tekkis seda tunnet ka, et nagu oleks mingid “õilsad metslased” kaugelt saarelt üles otsitud, et need äkki lõpuks õpetavad õnne saladused kätte  Kolmandast küljest muidugi - ega siis Kreeka saared halb mõte ka pole, hunnitu loodus ja igas vanuses meesisikuid…
Et ühest küljest üllatas, et taaskord midagi nõnda asist ja kvaliteetset omaarust üsna juhusliku valikuga leida võib. Aga teisest küljest jäi pärast lugemist kuidagi tühi tunne. Tegelased ning nende ajendid ja maailma tajumise viis jäid minu jaoks liiga üldsõnaliseks ja kaugeks, et miskit sotti saada - üksindus ja tühjustunne küll, aga selgeks sai pigem nagu selliste rahuldamatuste kohalolu, mitte anatoomia. Ütleb see midagi siis raamatu või pigem lugeja kohta - mine sa võta kinni.

Kaanepilt on muidugi aga kena must huumor. Tekib tahtmine mõelda, et seesamune murdumine, mis võiks inimesi iseenda lõksust välja lunastamine, on äkki ikka lõpuks samaväärne sellega, mis juhtub vee seinakontakti jõudes? A mis siis juhtub, huvitav?

08 juuli, 2018

Ursula K. Le Guin - Always Coming Home (1985)

Enda kohta mõnevõrra ebatraditsiooniliselt hakkan ma praegu raamatust kirjutama enne, kui ta päris läbigi olen jõudnud. Aga sellel, usun, on kaks väga head põhjendust. Esiteks tunnen, et olen selle juba ammu võlgu. Teiseks – see on sedasorti raamat, et ühelt poolt pole teda vajagi alati kaanest kaaneni läbi lugeda, teisalt aga jääb ühest korrast niikuinii väheks. Vaja on teda vähemalt paar-kolm korda lugeda, et mõte saaks vajalikul viisil edasi-tagasi liikuda.

Sellest lühikesest sissejuhatusest peaks juba olema ilmne, et „Always Coming Home“ on Le Guini kõige keerulisem raamat. Raskused algavad juba tema žanrilisest määratlemisest, kuna kindlasti pole ta klassikaline romaan. Romaanid kõnelevad ju ikka üksikisikute saatustest või mingitest episoodidest nende elus, kuid selle raamatu peategelane pole mitte üksikisik, vaid ühiskond või kultuur, kui nii võib öelda. Ajaliselt võib selle paigutada kuhugi määramatusse ökoloogilise katastroofi järgsesse tulevikku, ruumiliselt – Californiasse, kus võib-olla kunagi selles tulevikus elab rahvas, keda kutsutakse kešideks. Vormistatud on kõik antropoloogilise uurimusena, mis koosneb mõningate kešide isiklikest lugudest, rahvajuttudest, luulest, rituaalide kirjeldustest ja kommentaaridest sellele kõigele. Need, kes soovivad romaani lugeda tõesti romaanina, võivad keskenduda ühele läbivale liinile – muu värgi keskel mitmes osas esitatud jutuvestja Stone Tellingu (Kivi Pajatab?) eluloole, mis moodustab raamatust vast viiendiku – ning ülejäänud jutte, kirjeldusi jms võtta kontekstina ja seletusena kõigele sellele, mida selle loo pajataja enesestmõistetavana võtab; muuhulgas hõlmab „kõik see“ väga palju ootamatuid ulmelisi elemente ja tehnoloogiat, mis jutuvestja narratiivi lugedes täiesti märkamatuks jääb. Aga see on vaid üks lugemisviis neile, kes on harjunud euroopaliku romaanitraditsiooni narratiividega, millel on algus ja lõpp – jäägu nende vahele siis kui kõver joon tahes.

„Always Coming Home“ ei ehitu aga joonena – ei kõvera, sirge ega katkendlikunagi. Visuaalseid kujundeid appi võttes võiks öelda, et ta loob teadvuses pigem kera või punktipilve. Maailma, mida lõputult avastada. Selles mõttes on Le Guin võib-olla raamatu vormis ennetanud tänapäevaseid avatud maailmaga arvutimänge alates „GTA“ sarjast ja „Neverwinter Nightsist“ ja lõpetades „The Witcheri“ ja muude asjadega, milles võib ju samuti rügada mingi lineaarse süžee läbimise nimel, kuid lõpuks veedad sa suurema osa ajast ikkagi hoopis muul viisil, uurides mingeid kõrvalisi urkaid vms.
Maailm, mis raamatust välja koorub, on kõige ehtsam utoopia,* mittepaik – koht, mida sa justkui läbi-lõhki tunneks, kuid mida tegelikult pole olemas. Le Guinile omaselt ei ole see muidugi mingi täiuslik paik, kus kõik end õnnelikult tunnevad; küll aga jätab kahtlemata mulje, et niimoodi on võimalik elada. Kui lõpetuseks veel veidi üldistavat juttu ajada (justkui seda poleks siin juba piisavalt), siis mõtlen ma, et düstoopiate düstoopilisus tuleneb paljuski just romaanižanri seadustest. Romaanis peab olema konflikt; peab olema areng, kulminatsioon. Tavaliselt kipub selle kõige aluseks olema mõne inimese õnnetu saatus; tema õnnetust kasvab aga selle mõjul, et süžeel peab olema algus ja lõpp, välja kogu maailma õnnetu saatus. Kui ühel inimesel läheb halvasti, siis läheb kõik halvasti. Le Guini aga sellised vajadused ei kammitse. Tema maailm lihtsalt on; see ei ole ei hea ega halb (kuigi selles juhtub nii head kui ka halba), vaid lihtsalt võimalik.

* Ääremärkus teose vormi kohta: antropoloogiline uurimus on meie ajastul kahtlemata sobivaim vorm utoopilisele teosele. Kui varauusaegsed utoopiad (More, Bacon jt) kalduvad olema esitatud reisikirjadena kaugetest maadest, siis uuemal ajal on maailmarändurite kohale kaugete maade ja kultuuride tutvustajatena asunud antropoloogid-etnoloogid-etnograafid (kelle teostes, olgem ausad, ei puudu kunagi annus utopismi).

Jane Austen "Kolm õde". Fantaasia (2003), tlk Eva Luts.

Jane Austen on ikka mu lemmikute hulka kuulunud. Kui klassikaline lembelugu, siis Austen. Või noh, vähemalt mingile ajastule mõeldes. Kolm õde ja teised lühijutud, mis siia raamatusse sisse pandud on esiteks selles mõttes hästi vahvad lugeda, et tekib tunne nagu oleks nii üks kui teine karikatuur juba romaanidest teatud määral tuttav. Loos “Jack ja Alice” näikse tegutsevat nii Bennetite tütarde karikatuurversioonid, kui ka Veenmisest tuttav hea ja vooruslik daam (no ei tule nimi meelde) Leedi Williamsi kujul ning siis muidugi eelmäng mr. Darcyle Charles Adamsi näol, kes on nii ilus mees, et vaid kotkad võivat ta nägu näha (et siis nina püsti, jah?) ;)

Teiseks on Austen muidugi kahtlemata vaimukas. Seega, kui pisut teemasse ja ajastusse süveneda ning tasapisi lugeda võib ehk osa saada, millestki, mis usutavasti Austeni lähikondseid kenasti naerust krõnksu krussitas. Mingu siis vahepealt mõni kultuuriline finess kaotsi või mitte:

‘Ma tõesti ei tea, kuidas suudan kunagi temast lahkuda. Ta pole kunagi Bathis käinud ja minu arust oleks see talle kõige meeldivam Retk. Ütle, mu Armas,” jätkas ta Lucy poole pöördudes, “mida ütled sina nende Leedide saatmise kohta? Oleksin õnnetu ilma sinuta - see oleks sinule äärmiselt meeldiv reis - loodan, et sa lähed; kui lähed, siis oleks see mulle kindlaks Surmaks - palun luba end veenda…”’

Ühesõnaga, muhe lugemine oli, ning päris tore tunne tekkis, et nagu oleks õnnestunud korraks varasemasest tuttavate lugude telgitaguseid piiluda … või midagi sellist.

07 juuli, 2018

Robert Muchamore: Agent : missioon nr. 1

Noortekirjandust, nagu ka täiskasvanute oma, on mitmesugust.
On väga labast ja stereotüüpidel elavat. On isegi peaaegu head. On sellist nagu see raamat. Ja on nii oivalist, et panna peale silti "noortekas" on lihtsalt tobe.
On ainult hea kirjandus, on kõigile maiuspala!

Mulle meeldis see konkreetne teos väga, ent selge on, et mõned jooned on tal ka teistsugustele inimestele pealeminevad:

* Raamat on kiire. Tegevust jätkub kogu aeg, pidevalt püsib pinge, rütm on kiire. Kuigi vahepeal jätab autor lugejale hingetõmbepause, ei ole kusagil kunagi pikka pinevat ootust, on pidev möll ja seejärel puhkus.
Mis peaks väga sobima kujuteldavale noorele lugejale. On probleeme, palju probleeme, aga nende peal haudumise ja valulemise asemel kas tegeldakse - või ignoreeritakse kuivalt.
Sest mis muretsemine aitama peaks?

* Üldine "vist-läheb-lõpuks-hästi"-õhustik.

Aga mulle ekstra ja väga meeldisid just järgmised asjad:

* läbimõeldult erinevad, isikupärased, päris-tegelased. Mitte mingid stereotüübikuhilad ühe silmahakkava omadusega, mille abil just seda tegelast teistest eristada, vaid PÄRISELT. Nt peategelase ema, väga ülekaaluline varaste boss, kes ise oma käsi ei määri, vaid vahendab ja saab kõigest sotti ja matti.
Mitte nimi ei erista ühte tegelast teisest, vaid nad ONGI täiesti erinevad. Ka arvukalt (vara)teismelisi tüdrukuid-poisse. On jalgpallihuviline karm tüdruk, on dändilik puhaspoiss, on võitluskunstide-ässad, on ...

* Kuidas lapsed käituvad nagu lapsed, mis siis, et nad ühtlasi käituvad kui salaagendid.
12-aastane esimest korda peol ja õllejoomine ja nii paha on pärast, sest ei oska veel piiri pidada. Esimene suudlus pole eriline maagiline moment, vaid lihtsalt - juhtus. Arvutimängud ning karm ellujäämiskoolitus aluspesuväel külmas öös ilma tikkude ja ainsagi varjualuseta kõrvuti.

* Moraalsed ebamäärasused.
Pahadel polegi jõledat lõusta ning pudelit sildiga "mürk" käes, nad on inimesed. Tõeliselt negatiivne on ainult üks tegelane - olgu, kaks - ja nemad ka tegelikult laste pilgu läbi. Kõik (teised) püüavad teha oma parimat - isegi poisid, kes lõikavad vigastatud elusal tuvil tiiva küljest.

* Et ka peategelane pole alati hea, alati tore. Ka tema on kohati ilge ja vahel teeb ta vigu, vahel otse halbu asju. Ei klati kõike ära samuti. Läheb nagu ... läks.

* Üldiselt on lastega tegelevad agendikasvatajad toredad inimesed, kellele saab loota, keda saab usaldada. Kuigi nad ei tee alati meeldivaid otsuseid, peavad nad kokkuvõttes silmas laste heaolu. Selline "maailmale saab enamasti loota, mölakad on selles erandid"-meeleolu, mis on noorte- ja lasteraamatus tore ja kohane.

Oh, oleks see elus ka sedasi ..!

Järje hoidja

06 juuli, 2018

Kersti Kivirüüt – Värav (2018)


Sündmuste Horisont pakub ootamatul kombel nö kvaliteetulme asemel suvist rannakirjandust ehk siis romaani sellest, kuidas Peipsiäärses Meerapalus tegutsevad … kooljad. Mitte et tegu oleks miski ootamatu zombiapokalüpsiga, ei, need kooljad on aastakümneid seal Meerapalu asulas öösiti kondanud ja võimalusel mõne ettevaatamatu soolaukasse kambajõmmiks vedanud (huvitav oleks teada, kui reaalselt on autor kujutanud kohalikku olustikku; kas sinna oleks võimalik korraldada … koolja-ekskursioone). Nagu juhtub ka selle romaani algul, kui kooljad mõrvavad elajalikult pealinnast saabunud riigiametniku, ning selle tagajärjeks on avalikkuse mõneti kõrgendatud tähelepanu (no kuni järgmine sotsiaalmeediat raputav skandaal selle tühjaks imeb).

Aga jah, Kivirüüti romaanis hakkab seda müstilist segapundart lahti harutama Mehikoormas piirivalvurina töötav endine kriminaalpolitseinik, kes kohalike usaldust võites (ja veel ühe inimese abil, keda ei hakka siin paljastama) püüab selgusele jõuda, millega siis õieti tegu on … ja kas sellest rutiinseks muutunud nuhtlusest oleks võimalik vabaneda. Noh, tagajärjeks siis hoogne pärapõrgu ja libasurnutega möll, mis jätkub raamatu lõpuni.

Kivirüüti loome tekitab minus kahetisi tundeid – ühelt poolt on enam kui tore, et etnohorror leiab aset kodumaal, teiselt poolt paneb vähe kulme kergitama, et selle etnohorrori põhjuseks on tegelikult mitte just kodumaised legendid (näiteks see hiljutine bestseller-romaan). Võiks ehk rohkem soome-ugri folkloori usaldada, kui et kõiksugu läänelikest müütidest vunki lisada. Aga see on muidugi üheselt maitse asi, eks omal moel on „Rehepapp“ eesti uskumused senisel kujul üsna tühjaks imenud (ehk siis, midagi värskemat oleks vaja?).

Hiljuti sai imestatud, kui vähe on ilmunud Fantaasia kirjastuse sarjades naisautorite teoseid, nüüd siis ootamatul kombel selline lööv suvelugemine. Elu ei väsi üllatamast. Kiita saab sedagi, et Marge Nelk on sattunud romaani kaanekujundust tegema. Elu ei väsi üllatamast.

„Külmaverelisus laipade suhtes oli Andresel juba ammu välja kujunenud. Ent laip, kes omasoodu ringi tuterdas ja vajadusel elavaid sohu tiris, oli uus kogemus. Igaks juhuks tõukas Andres kooljat. Koolja kea oli külm ja ligane. Vägi, mis elavat laipa püsti hoidis, oli nii tugev, et tõuke peale see isegi ei vankunud. Andres söandas nüüd hakata medaljoni kaelast ära võtma. See osutus ebameeldivamaks, kui ta arvas. Medaljoni kett oli sööbinud läbi kaelanaha koolja kehasse ning kui Andres üritas seda kätte saada, kinnitus selle külge ka tükke koolja poolmädanenud lihast. Ligase ollusega oleks Andres veel toime tulnud, aga ninasõõrmetesse karanud roiskunud liha hais ajas öökima. Ilmselgelt ei mõjunud regulaarsed jalutuskäigud kooljate mumifitseerumisprotsessile hästi.“ (lk 66)

05 juuli, 2018

Ingrid Noll "Kostiliste lõunalaud". Eesti Raamat (2016), tlk Arne Nielsen.


Peategelanna on kahe lapsega üksikema, kes asjaolude arenedes asub pakkuma täiesti registreerimata lõunasöögiteenust reale sõpradele, tuttavatele ja tuttavate tuttavatele. Asusin lugema nagu mõnd Agatha Christie raamatut – kõigepealt koht ja taust ning siis kõik need ükshaaval tutvustatud lõunalised. Igaks juhuks jätad mõnedki ebaolulisena tunduvad seigad ja seosed meelde ja nii edasi ning asud siis süütu romantika ja pereelu argipäeva taustal ootama, et millal ja kes siis lõpuks ära koksatakse, kes juhtumit lahendama asub, lootusega, et lõpuks süüdlase leidmine parajal määral loogiline on aga lõpuni saladuses püsib.

Pinge tekib ja kestab küll, aga tabad end kaasa elamast ootamatutele tegelastele ja asjaoludele ja see, et milline see kõige õigem lõpp nüüd siis olema peaks jääb ka üsnagi lahtiseks. Teatava musta iroonia olemasolus, ka nende samade lugeja ootuste aspektist, ei saa kindlasti kahelda.

Mitte et ma tingimata kohe järgmist Nolli raamatut otsima tõttaks, ent selle lugemiskogemusega ja kõigi nende mõnusate ninanipsudega mu õdukrimiootustele ei jää küll muud üle kui rahul olla. Mulle iseenesest meeldib, kuidas siin headuse ja kurjuse ning argi- ja krimielu hallust kokku miksitakse.

Lisaks aastaaegade hõngu, tõsi küll, sellisel kujul vaid täpselt ühes kohas (ja miskipärast meenutas see koht mulle Ray Bradbury lühijuttu Saadik (The Emissary, kui õigesti mäletan):
“Lapsed tormasid sisse ning tõid kaasa jaheda tuulepuhangu ja punaseks tõmbunud viinapuulehti. Tonja vaimustus nende erksatest värvidest, soonte siredast mustrist, aga ka sõrme all kombatavast nahksest pealispinnast, ja jagas neid dekoratsiooniks lauale.”

04 juuli, 2018

Allen Steele - The War Memorial (The Mammoth Book of SF Wars, 2012)


Lugu siis dessandist Kuule, sest pahad korporatsioonid ei taha lasta kuulastel vabalt endi asju ajada. Dessantväelasi võetakse vastu marulise tõkketulega, aga osadel õnnestub siiski Kuule maanduda ning teele asuda sihtpunkti poole – ehk üks kraater, kuhu saaks luua sillapea.

Loo peategelaseks on üks neist õnnelikest, kes pääses läbi surmava kadalipu Kuu pinnani (ega muud võimalust polnudki, kuivõrd dessantlasi vedanud laev sai täistabamuse peale sõduritest vabanemist). Pinnal on paras surmav kaos ning rühmajuht käsib ellujäänutel kiiremas korras ja organiseerimatult sinna varjupakkuva kuukraatrini jõuda. Ellujäänud asuvadki ahvikiirusel teele, ainult et peategelase superskafander … jääb seisma ja kõik juhtimissüsteemid lülituvad välja. Ega keegi sellele liikumatule raidkujule järgi tule – sest kui tummalt seisab, ega siis seal elavat oodata ole. Mees teab, et tal on maksimaalselt kolmeks tunniks hapnikku ja siis … on kõik. Ümberringi maanduvad dessantvägede järgmised jäänused, tõkketuli jätkab oma tööd.

Ja jutt lõppeb nagu lõppeb (lõputagi üsna traagiline). Kas seda võiks just sõjavastaseks pidada, pigem mitte. Kaasneda võiks huvitav järeldus, et kuigi tehnika võib osutuda selle kasutajale surmalõksuks, on selle kasutamine laiemas plaanis ikkagi ellujäämist pigem soodustav – kuivõrd peategelane sai juba dessantlaeva lõhkemisel sellise paugu et... Eks tekst oli minu jaoks vähe melodramaatiline ja ehk ka vanamoeline, seetõttu siis mulje on harju keskmisest veidi nõrgem.

03 juuli, 2018

Caitlín R. Kiernan - Fairy Tale of Wood Street (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Lugu keskealisest naisest, kes ühe kirgliku öö järel avastab, et ta sõbrannal on saba. Noh, umbes selline nagu lehmadel on. See vaatepilt on talle omal moel häiriv, sest nad on juba mõnda aega koos olnud ja mitmesugust kirge jaganud, aga nüüd siis … saba. Naine püüab endale selgeks teha, et ehk nägi ta unesegaselt midagi valesti või siis varjude mäng tekitas niisuguse vaatepildi. Või siis teine võimalus, et ta on väheke enneaegselt segi minemas ning seetõttu näeb asju, mida pole olemas. Sellises häiritud olekus lähevad nad õhtul vanasse kinno väärtfilmi vaatama, mis räägib millestki, mida naine on lapsena justkui kogenud.

Nagu ikka, kõiksugu saladuste võti võib paikneda lapsepõlves, nii on ka sellel sabavärgil … oma seletus.

Vast ehk keskpärane lugu, kus põhirõhk on peategelase siseilma kajastamisel ja heitlustel meelemõistuse nimel (no tõepoolest, see tekitab ehk segadust, kui avastad armsamal saba). Samas see loo lõpplahendus on kuidagi, kuidagi üllatustevaba (sest see kunstiliste ambitsioonidega film, eksole). Niisugune müstiliste sugemetega LGBT romantikalugu või nii.

02 juuli, 2018

N. K. Jemisin – Viies aastaaeg (2018)


Romaani võiks nimetada tektoonika-fantasyks, igal juhul on siin kõvasti tegemist kõiksugu geoloogiliste protsesside möllamistega – seda õnneks mitte kontemurdvalt kirjapanduna (mis protsessid ja mis viies aastaaeg, need on vast üldteada värgid ja ei hakka siin postituses üle kordama), vaid … omal moel ängistav-põnevalt. No ja kuivõrd tegu on tektoonikaga, võiks edasi mõelda cli fi’le, sest et mõnigi katastroof-kataklüsm tuleneb inimtegevuse tagajärgedest (veidi kahju, et pole lugenud neid James Lovelocki Gaia-teooriaid), nii võiks seda raamatut lugeda ka kui hoiatusromaani.

Kõlab vast jumalavallatult, aga Jemisini kirjutusviis meenutab mõneti mu kujutluste Triinu Merest (et siis jutt pole reaalsest autorist ega isikust, vaid autorist, mis kirjutab mu … fantaasias (?)), kes kirjutaks niisugust fantasyt – aga arvatavasti oleks Merese peategelane veel okkalisema hingeeluga. Igal juhul, romaani peategelane pole miski kaunishing, kes tõttaks lillelt lillele – ei, ta on ärgas ja inimlike vastuoludega, kelle reageeringud võivad vahel panna pead vangutama, aga selline see elu ongi. Raamatu tegelased võiks jagada neljaks – inimesed, orogeenid, kivisööjad ja Maa; ehk on tegu omamoodi arenguetappidega? Ehk kes need erivõimetega orogeenid õieti on (tegemist on inimestega, kuivõrd saadakse järglasi tavainimestega), ja kivisööjad, mis wtf olendid need veel on. Eksole.

Romaani tegevustik kulgeb kolmes ajas, mis kirjeldavad peategelase kasvamist … järgmise romaanina (mis loodetavasti on samuti tõlkimisplaanis!), kust on siis oodata kõrgelennulisemat tulevärki – ehk siis mida hakkab peategelane peale selle tektoonilise jamaga (hirmus, hirmus viies aastaaeg on alanud!), mille on põhjustanud … põhjustanud mitmed reageeringud, mille tagapõhi paljastub ehk triloogia järgmistes osades. Ja see seltskond, mis lõpuks ta ümber koondub (ikkagi quest, eksole) … no näis, mis kasutus ja millised motiivid neil õige on; igal juhul ei saa öelda, et nad kindlasti truult peategelast ja tema eesmärki teeniksid.

„Ta sikutab kuhjast välja puntra loomasööta hobuste jaoks, kallab neile joomiseks puldanämbrisse veidi vett, silmitseb nende pabulahunnikut ja mõtleb selle kühveldamisele üle suurtee ääre, et mitte lõhna tunda.“ (lk 108) – huvitav, et tegelikult ei tule ette, et niisugustes raamatutes räägitakse ratsutamiseks tarbitavate loomade sitast ja selle haisust.

29 juuni, 2018

Michael Swanwick - The Bordello in Faerie (The Dog Said Bow-Wow, 2007)


Lõbusalt riivatu lugu lihtsameelsest töömehest, kes otsustab külastada teisel pool jõge asuvat haldjate bordelli. Viimaks juhatatakse ta sellesse salajasse kohta, seal saadetakse ta rohelise ukse taha, kus ootab eriskummaline naisolend ning hullatakse rahulduseni. Ja saab selle eest kuldmündi, ning kuna nüüd on tal haldjanaudingutest hammas verel, hakkab ta tihedamalt seda bordelli külastama, saades sealselt mänedžerilt ülesandeks rahuldada erinevaid naisolendeid. Kõik on vahva, kuigi nii mõnigi olend oma soovidega on … pähkliks ning kui need naised ei kohtleks inimesest külalist nii … ülbelt ja alandavalt.

Noormehele mõjuvad ta voodiseiklused niivõrd narkootiliselt, mistõttu sel on omakorda üsna halb mõju ta igapäevaelule, enam ei edene töö ning haldjakepi kõrval on inimesed võrdlemisi vähepakkuvad – no neil on näiteks vaid kaks rinda, samas kui mõnel olendil on neid koguni kuus (nagu Swanwicki järgmisi lugusid kogedes selgub, on kolm paari jalgu või rindu … talle üsna kinnismõtteline). Töökaaslased (kel on samuti olnud kogemusi haldjabordelliga) juba veavad kihla, millal nad mehe päriselt haldjamaale kaotavad; ka bordellipidaja (ülbe kuue silmaga päkapikk!) on kindel, et peagi on mees nende (ehk siis naudingute nimel oma hinge müünud). Aga kas ikka läheb nõnda?

Lugu võiks nimetada lõbustotakalt riivatuks, asjad, mida see totuke nende nurjatute haldjate seltsis läbi elab … paras orgia, raisk. Vürtsi lisab seegi, et kuuesilmne bordellipidaja kasutab rõveduste väljendamiseks soome keelest pärit väljendeid, see annab tekstile kuidagi eriliselt nurjatu või ehk liiderliku kõla. Vahva värk.

28 juuni, 2018

Tim Powers - The Bible Repairman (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 1, 2007)


Lugesin seda teksti vist kolmandat korda ja ikka ei suuda seda kokku võtta - aga nüüd tahaks viimaks kaelast ära saada ja paar lausetki kirjutada.

Tegu siis eriliselt sünge ja masendava looga hingedest ja nende vaimudest. Piibliparandaja (tema siis võtab piiblist välja neid lehekülgi, mida piibli omanikul vaja pole - patud või keelud vms) on kunagi tegelenud ka surnute vaimude päästmisega igasugu ekstrasensside käest. Pahatihti pidi selleks päästmiseks oma verd loovutama, kuid selle hinnaks on ühtlasi osakese enda hinge kaotamisest. Mõne aasta eest juhtus nii, et kui ta oma varalahkunud tütre hing varastati, ei saanud ta enam oma verd loovutada - selle hinnaks oleks olnud enese vaimse mõistuse kaotamine (kuivõrd senise karjääri jooksul oli ta verd liialt pillavalt andnud). Noh, oli see õige või vale otsus, igal juhul on ta elu järgnevatel aastatel allamäge läinud. Kuid nüüd… on korraga ta tütre vaim ta telefonivastajas ja õige süüdimõistvas meeleolus, lisaks tahab vaimuvaras selle piibliparandaja verd omandada - mis arvatavalt tähendaks mehe hukkumist.

Segane kirjeldus koos paljude aukudega, tegu on kuidagi eriliselt masendava looga lunastusest. Kahjuks olen niivõrd usuleige inimene, et siinse loo mitmed (katoliiklikud?) detailid jäävad mulle kergelt arusaamatuks. Igal juhul… kummitav vaimulugu, loodetavasti ma ei pea seda enam kätte võtma. Sellele vastukaaluks peaks vaatama Monty Pythoni “Bicycle Repairman” sketši.

“And then of course drench the defaced book in holy water to validate the edited text. Matthew 19:5-6 and Mark 10:7-12 were bits he was often asked to burn out, since they condemned re-marriage after divorce, but he also got a lot of requests to lose Matthew 25:41 through 46, with Jesus’s promise of Hell to stingy people. And he offered a special deal to eradicate all thirty or so mentions of adultery. Some of these customized Bibles ended up after a few years with hardly any weight besides the binding.” (lk 203)

27 juuni, 2018

Neil Gaiman - Looking for the Girl (Smoke and Mirrors, 2005)


Pole just Gaimani silmapaistvamate tekstide hulka kuuluv lugu, aga igati okei lugemine ikka. Minajutustaja avastas 19-aastaselt väärtajakirjast Penthouse oma unelmate naise, kes on samuti 19-aastane. Aga seejärel pole sellest kaunitarist kippu ega kõppu, kuni mitme aasta möödudes poseerib ta uuesti selles kvaliteetajakirjas, natuke teistmoodi oleku ja teise nimega ja ikka 19. Ning aastate möödudes välgatab see unelm ikka Penthouse’s, ajastule omaselt uute või julgemate paljastuste ja poosidega ning ikka 19.

Minategelase elu veereb oma tõusude ja mõõnadega kuni viimaks muutub selle neiu leidmine omamoodi kinnismõtteks - ning ta hakkab fotograafiks kuivõrd see seksikuse emalaev ilmutab end fotograafidele, ning kaob ühtegi jälge jätmata (paistab, et minategelane on ainus, kes näeb sellist järjepidevust). Aastate möödudes ongi see 19-aastane neiu korraga ilmunud fotograafi stuudiosse.

Tekst on kantud puhtast jutustamisrõõmust, andes ülevaate ühe inglise kuti elukäigust. Müstilisust lisab siis see eatu alastimodell, kelle olemuse minajutustaja jutu lõpuks ehk tabab. Eks lugu kaunistab selline gaimanlik huumor.



26 juuni, 2018

Johann Thorsson - First, Bite Just a Finger (The Apex Book of World SF 4, 2015)


Kena lühilugu sellest, kuidas avastatakse uus viis naudingu saavutamiseks. Et siis hammustad endalt natuke keha, näed vere pritsivate sillerdamist värskelt haugatud kohast ning sulnis mõnu ja rahulolu vallutab meeli.

Julia leiab, et seda enesevigastusliku lõbu on alati võimalik pooleli jätta, see on igati kontrollitav. Tõsi küll, niisuguse naudingu vallas ta enam tööle ei jõua ega vasta lähedaste telefonikõnedele. Sest tal on vaja sõrmi küljest rebida. Või varbaid harvendada. Jne jne. Muidugi, väike probleem on selles, et inimkeha pole taastuv ressurss. Aga nagu ta endale kinnitab, alati on võimalik pooleli jätta, mil iganes ta soovib.

Vaid kolme leheküljega on kokku saanud päris kena õuduslugu - no nii lühikest õudust võib isegi rahumeeli lugeda. Autor toob siis paralleeli erinevate meelemürkide tarbijatega, õigemini nö pühapäevatarbijatega, kes alati usuvad sõltuvusest üle olevat. Noh, sisemuse hävingu asemel on siis keha enda otseses mõttes… no enesesöömine.

25 juuni, 2018

Barbara Roden - Northwest Passage (The Year's Best Fantasy & Horror 19, 2006)


Vahelduseks üks õuduslugu … mis on päris müsteeriline juhtum kuskil Kanada pärapõrgus … kus võib elutseda midagi iidset. Midagi sellist, mida vanad indiaanlased kartsid. Igal juhul, 63-aastane leskproua elab seal üksildases onnikeses kevadest sügiseni, kui siis ühel päeval ilmuvad ta õuele autoga kaks noormeest, kes on naist kohates õige üllatunud – nemad arvasid, et on seal kandis täiesti üksinda. Üks noormees on sõbralik, teine pigem vaenulik. Naine adub, et nendega kaasneb miski saladus; jutu käigus selgub, et noormehed liiguvadki niimoodi ühest üksildasest kohast teise – püsivad niikaua kuni tüdinevad.

Ta hakkab suhtlema sõbralikuma noormehega, vestluse käigus selgub lisa noormeeste taustale, aga midagi … midagi jääb selgusetuks. Esmakordselt hakkab naine tundma ebamugavust, sest … miski justkui jälgiks teda – kas tõesti see mägi, mida kohalikud pahaendeliseks peavad? Igal juhul, ühel päeval peaks mõlemad noormehed tulema tema juurde lõunasöögile, aga pärale jõuab vaid see vaenulik noormees – sõbralik kadus tulles nagu tina tuhka. Nad hakkavad teda otsima, ning algab valu ja vaev.

Nojah, horror. Teksti võlu võikski olla selles, et paljud küsimused jäävad vastuseta. Miks mägi selline on. Millega noormehed tegelesid. Kuhu kadusid inimesed. Mida või keda nad otsingul õieti kohtasid. Autor kirjutab nii, et tegelastele endile on juhtuv hoopis arusaadavam kui lugejatele teada antakse – muidugi, ka tegelastele on palju arusaamatut (Võõrast!), aga mitte sellisel määral nagu loo lõppedes lugejale jääb. Ebamugavustunne, eksole.



22 juuni, 2018

Margo Lanagan - Rite of Spring (The Year's Best Fantasy & Horror 18, 2005)


Lugu siis kevade alguse pühitsemisest, milleks tuleb ronida mäe tippu ja siis sooritama korralikult vastava riituse. Või kevad ei tule nii nagu vaja ja külarahvas saab väga pahaseks. Nojah, aga et võimas teadjanaine on raskelt haige, peab sinna mäkke ronima ta puupeast poeg, kes … pole just kindel, et ta hakkama saab. Ja pealegi … kui riitus läbi saab, ootab ees õige ebameeldiv katse (sest kevad peab sündima, eksole).

Et siis selline rahvausundimaiguline tekst. Loo jutustaja vaatenurk on siuke väheke rumala poisi oma, mis on iseenesest päris tore, lõpuks ei saagi öelda, kas ta kuidagi … kasvas või mitte. Siis niisugune tore dilemma.



ulmekirjanduse baas

21 juuni, 2018

John Kessel - The Motorman's Coat (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)


Lugu tulevikumaailmast, mis pärast 21. sajandi katastroofilisi sündmusi on veidi teistsugune. Inimesed on õppinud loodust paremini käsitlema, nii on näiteks võimalik kasvatada puid elumajadeks (või on ehk tegu eri põhjustel tekkinud mutatsioonidega?). Paistab, et katastroofi järel on muutunud õhk “rammusamaks” (umbes nagu vihmametsas?).

Loo peategelaseks on Prahas elav antiigikaupmees, kelle peamisteks müügiartikliteks on erinevad esemed 20. ja 21. sajandist (mis siis kipuvad selle õhu käes lagunema). Äri suurt ei edene ning pettunud naine on ta seepeale maha jätnud. Aga nüüd pakutakse poodnikule haruldast rõivaeset 20. sajandi algusest ja poodnik peab selle ostmiseks kogu vara panti panema, aga mantlimüügist loodetav tulu peaks ta tagasi reele tooma. Kuid läheb nii nagu läheb.

Sellest tekstist ei oskagi suurt midagi arvata, lihtsalt ristike kirjas, et see on nüüd läbi loetud. Kõik see tulevikumaailm on huvitav, aga lugu ise jääb lahjaks ja lõpplahendus ei mõju mulle nii dramaatiliselt nagu autor seda vast soovinuks.

“Mala Xavernova was a street of tree houses, underground clubs, new gardens. Frantisek wandered with groups of idlers out for the evening. Most of the people here were Czech, not tourists. Luminescents grew among the branches of fruit trees laden with flagrant blossoms. Number 27 was an organic building that must have been planted thirty years ago, in the aftermath. Between the building’s massive buttress roots, beneath a neon sign announcing Ne Omluva, stood an open door.” (lk 400)

ulmekirjanduse baas

20 juuni, 2018

Neal Asher - Softly Spoke the Gabbleduck (The Year's Best Science Fiction 23, 2006)


Asheriga on see probleem, et va autor suurt ei mõtle harju keskmise inglise keele oskusele - teksti on põnev lugeda, aga kolmandik kujutletust jääb kujuteldamatuks, kuna puudub vastava sõnavara oskus.

Selles loos on siis peategelaseks jäljekütt, kes pakub oma teenuseid planeeti külastavatele jahituristidele - nimelt arvatakse, et seal planeedil elutseb müütiline gabbleduck, kuigi keegi seda elukat näinud pole. Seekordse jahiseltskonna juhtideks on tüütult rikkad inimesed, kes ei oska õieti midagi arukat teha. Probleem tekib siis sellest, et need hoolimatud tüübid koksavad metsikus looduses maha ühe kohaliku nö kaitsealuse isendi, misjärel need isendi kaaslased röövivad järgneval öö tapja tapetud isendi asemele… ja läheb lahti üks pidev trall, mille lõpuks ilmub välja gabbleduck. Kes oma arusaamatu käitumisega tekitab peategelasele ja ta kaaslastele õige ohtlikke olukordi.

Gabbleducki välimus jääb mulle senini enamvähem hoomamatuks suuruseks, nüüd selgub mu üllatuseks (või küsimus on mälus), et sel on koguni mitu paari jäsemeid, välimuselt nagu mäest King Kong või midagi. Aga põhivõlu on gabbleducki kõne, mis on rõõmsalt tõlkimatu (sest pudikeel on ikka nunnu jne). Kuivõrd ühes Asherilt loetud romaanis on gabbleducki tausta vähe seletatud (romaan on ilmunud hiljem kui see jutt?), siis on muidugi igati armas sellise destruktiivse monstrumi asjatamine.

Kui natuke järele mõelda, siis on ehk tegu Asheri kõige rahulikuma tekstiga, mida olen lugenud - fantastiliste olendite arv on üsna hoomatav, inimeste modifikatsioonid on enamvähem tavaulmelised, kasutatava tehnika kujutlemine ei tõmba jalge alt just vaipa ära. Oh imet. Aga ikkagi… ei saa kõigest aru.

“Apparently, linguists who have loaded a thousand languages into their minds despair trying to understand gabbleducks. What they say is nonsensical, but frustratingly close to meaning. There’s no reason for them to have such complex voice boxes, especially to communicate with each other, as on the whole they are solitary creatures and speak to themselves. When they meet it is usually only to mate or fight, or both. There’s no reason for them to carry structures in their skulls capable of handling vastly complex languages. Two-thirds of their large brains they seem to use hardly at all. Science, in their case, often supports myth.” (lk 458)


ulmekirjanduse baas

19 juuni, 2018

Neil Gaiman – October in the Chair (Fragile Things, 2010)


Gaimani austusavaldus Bradbury loomele, mis on siis… oktoobripärane. Kalendrikuudel on kombeks koguneda vahel öösiti lõkke äärde ja jutustada üksteisele lugusid (tugevdamaks sotsiaalset sidusust). Iga kuu on oma värvi ja temperamendiga: salakaval Aprill, üürike Juuni, tõsine November jne. Seekordse lõkkeõhtu peaesinejaks on Oktoober, kes siis jutustab viimasena loo õnnetust poisist, kes kümneaastasena põgeneb kodust ja satub oma eksirännakul ühte mahajäetud külasse, kus nüüd asuvad vaid surnute hinged. Mitte et see poissi kuidagi kohutaks.

Oma hingeteemaga meenutab see jutt kergelt „Kalmisturaamatut“, kuid eks selliseid surnuid ole Gaimani loomes teisigi. No ja muidugi see bradburylik melanhoolne sügis, eksole. Selline tekst, mis võiks suuliselt esitatuna hästi kõlada.



18 juuni, 2018

Diana Wynne Jones – Paljude radadega maja (2018)


Sarja kolmas raamat on suunatud üha nooremale lugejale ning õigeid koledusi ei juhtu enne kui finaalis, kui mõnigi tegelane õige elajaliku lõpu leiab. Aga jah, loo kõrvaltegelastena säravad nii Howl ja Sophie kui ka Calcifer, samuti on oma osa teise raamatu ühel kõrvaltegelasel.

Peategelaseks on siis tütarlaps nimega Charmain, kes saadetakse oma vanaonu kodu hoidma kuniks teda ravitakse. Ainult et onu on vana võlur ja ravijateks on haldjad ja maja eest hoolitsevad koboldid ning maja lähedal luusib lubbok, kel on plaan Charmaini kodumaa omandada, kasutades selleks oma … erilist munemisoskust, mille lõpptulemuseks on lubboki ja inimeste ristsugutised. Üleüldse, seal kuningriigis on mingi jama lahti ning paistab, et vananeva kuningakoja juhtimisel on see sohu vajumas – või õigemini lubbokile sülle. Õnneks on palgatud Howl ja Sophie, kes oma noore järeltulija ning liitlase Calciferiga püüavad seda tumedat saladust lahti muukida, ning Charmain … temalgi on selles oma suur osa.

Lisaks neile üleloomulikele lookäänakutele on see niisamuti lugu Charmaini … ümberkasvamisest. Nimelt on tütarlaps üks paras raamatukoi, kes üle kõige tahab lugeda ja mingitest kodutöödest (või siis naistetöödest?) ei taha kuuldagi. Aga kui ta nüüd peabki seda isevärki maja hooldama, kerkivad esile hoopis proosalisemad mured: mustad nõud ja pesemata riided, sassis ruumid, normaalse söögi puudumine ning mingi inetu koeranässakas, kes niisamuti vajab hoolt. Lisaks ilmub kohale võluri uus õpilane Peter, kes tõukab neiu mugavustsoonist välja (aga ei midagi romantilist) ning kes ühtaegu aitab ja tekitab üha suuremat segadust. Ja no maja ise oma painutatud aja ja ruumiga … sinna võikski uppuda. Ja lubbok!

Hea küll, see on väga segane ja auklik kokkuvõte, tegelikult areneb lugu kenasti kronoloogiliselt edasi jne. Eks seda Howli teemat saaks lõputult edasi lüpsta – kuidas Sophiega abielu edeneb ning millised üleloomulikud kohustused selle ulaka paari elu ilmestavad jne jne. Ühesõnaga, midagi kogemuslikult uut siin pole, küll aga saab see-eest kogeda tuttavat ja turvalist seikluslugu.

15 juuni, 2018

Raul Oreškin - Kui ma vananen ... (2018)


Raamatul on hingesugulust Indrek Koffi saja rahva lugudega – ainult et Koffi loovõimaluste risoomi asemel on siin justkui tihendatud lõige narratiivivõimalustest. Seal, kus Koffi säutsudele võiks ideaalis mida iganes peale ehitada, esitab Oreškin üsna kindla ülesehitusega lühijuttude stsenaariume. Kus siis peategelaseks raamatu autori nimeline isik, kes iga teksti puhul elab läbi mitmeid ja mitmeid tulevikuvõimalusi.

Eks selle raamatu pluss ja miinus ole see, et arvatavalt oleks mõnigi isiklikum seik selgem, kui oleks rohkem tuttav Oreškini tegemistega. Noh, minul seda õnne või õnnetust pole, seega saan tekstidele üsna neutraalselt läheneda.

Raamatus on niisiis kümneid tulevikustsenaariume sellest, kuidas minategelane kujutleb vananemist erinevates tulevikes – kindlasti on tegu siin tegu ulmeraamatuga, kuivõrd käsitletavad võimalused kuuluvad üsna selgelt teadusliku fantastika valda (jajah, kõvaulme austajad krimpsutavad küll sellise kergemeelsuse peale põlglikult nina). Nii on siin kõiksugu avatare ja nanovärke ja krüogeenunesid ja võõraid planeete ja inimese digitaliseerimist jne. Tekstid käsitlevad aega mõnekümne aasta ja mõne tuhande aasta kaugele jäävast tulevikust.

Stampsituatsioon on siis selline, et peategelane satub juhuse või uudishimu tõttu olukorda, kus tal läheb midagi väga edukalt (jajah, Voronja galerii kui hüppelaud laia maailma) või ta saab proovid mõnd eriti uuenduslikku teaduslikku läbimurret (nagu eelmises lõigus mainitud võimalused), mille tulemusena toimub siis ta vananemine hoopis meile võõras keskkonnas ja tingimustel. Mis ei tähenda, et minategelane kaotaks või muutuks isiksusega – ei, ikka selline sõbralik seiklushimuline boheemlane, nö vanakoolimees. Muidugi, kõik lood pole üdini positiivsed (või no mõne vaatenurga järgi võltspositiivsed) ja mõnigi tekst on oodatult düstoopiline, aga kõlama jääb pigem siiski selline … hurraa-optimism.

Eks arvatavast selline mänguline lähenemine läheb pigem peale tavakirjanduse kui teadusliku fantastika lugejatele – nagu eelnevalt mainitud, neile on see vast liialt kergemeelne tuleviku lahkamine ja üldse ebatraditsiooniline. Raamatut kaunistavad Marge Nelki illustratsioonid, mis on võrdlemisi kongeniaalsed autori hoiakutega – mis siis omakorda annaks võimaluse mõelda, et lisaks Koffile on Oreškini maailmal ühisjooni Heinsaare loomega.

„Kõik sai alguse Trumpi presidentuuri aastatel. Paljud, kes ei suutnud olukorraga leppida, otsisid väljapääsu – oli neid, kes lahkusid riigist, aga oli ka neid, kes soovisid hoopis põgeneda planeedilt. Soovidel on kombeks täituda ning lahendus tuli lähemalt, kui oleksime osanud arvata. Nagu tellitult pakkus üks teaduskeskus võimaluse end sügavkülmutada, mida paljud ka kasutasid, lootuses parematel aegadel ärgata. See õnnestuski ja kummalisel kombel tõi just krüogeenika areng meie planeedile pika, kauaoodatud rahuperioodi. Omavahel sõjajajalal olevad löökrühmad magasid nüüd kordamööda ning suuremad konfliktid said nõnda juba eos ära hoitud. Ajapikku kujunesid välja koolkonnad ja teaduskeskused, kes suutsid suuremate ja vahel ka väiksemate huvigruppide magamajäämist ette planeerida, et siis need vabatahtlikule või vahel ka sundmagamisele suunata.
Krüogeeniliste protsesside juhtimine muutus aina keerulisemaks, pidevalt analüüsiti tohutul hulgal statistilisi andmebaase, inimrühmade käitumistrende, emotsioonide eskaleerumist sotsiaalmeedias, emotsioonide levimist pärast sügavkülmutamist ja palju muudki, mida esmapilgul polnudki ehk võimalik konfliktiteooriatega seostada. Unekeskustes leidsid tegevust planeedi helgemad pead, seal maksti ulmelisi töötasusid ja see kõik vääris küünlaid. Pikemat rahuaega polnud meie planeet varem kohanud.“ („Kui ma vananen tuhandete aastate pärast, magades“, lk 173-175)

14 juuni, 2018

Michael Swanwick – Triceratops Summer (The Year's Best Science Fiction 23, 2006)


Ei saanud küll suurt pihta, mis põhjusel see maailm pidi peagi lõppema, aga viis, kuidas siis käituti, kui oli aru saada, et asi on väga jama, oli samas muidugi armas. Nimelt sattusid ajaaugu kaudu ameeriklaste füüsikainstituudi katse keskele sellised eelajaloolised elajad nagu tritseratopsid. Need pääsevad instituudist ühel hetkel välja ja hakkavad ringi töllerdama nagu võrdlemisi rumalad ja üleelusuurused piisonid. Nende ilmumine on muidugi ilmatu sensatsioon ja vahva vaatepilt.

Loo peategelane on tavaline töömees, kes saab vallapääsenud tritseratopse jälitavalt füüsikult teada sellise uudise, et ajajama tõttu on teadatuntud maailm kadumas. Töömees otsustab vapustavat uudist mitte avalikustada – sest teadagi, milline segadus ja vägivald siis vallanduks. Seeasemel ütleb ta töölepingud üles, võtab majale järjekordse hüpoteegi ja otsusta saadud raha eest minna naisukesega järelejäänud aja maailmas ringi reisida ja senikaua elu nautida. Aga läheb veidi teisiti ning hoopis väikesed rõõmud on need, mis üksteise südant rõõmustavad.

Lugu võikski ehk nimetada eelkõige südamlikuks; pole siin mingeid kangelasi ega stiilseid poose. Inimesed lihtsalt on oma suurte murede ja väikeste rõõmudega; ja armastus võidab kõik, eksole?



13 juuni, 2018

Neil Gaiman – A Study in Emerald (Fragile Things, 2010)


Lovecrafti Cthulhu värgiga puudub mul mõistmine, sest mulle ei avalda erilist muljet see mütoloogia. Et mingid kosmilised õudused, kes ludistavad ringi ja teevad koledusi. Selle hindamiseks tuleks vajalikke tekste lugeda ehk tundlikumas vastuvõtueas – keskealisena avastades võivad need jäädagi… ludisemiseks. Niiet seni on Cthulhu mütoloogiaga seonduvast muljet avaldanud üks Charles Strossi paroodia… aga miks mitte ka käesolev tekst.

Siin siis tegutseb Sherlock Holmes maailmas, mis on olnud seitsesada aastat nende kosmiliste õuduste valitseda. Ja elu polegi mingi igikestev põrgu, sest kosmilised õudused tarbivad inimliha tagasihoidlikes kogustes ning üldjoontes on maailm arenenud üsna sarnaseks sellele, mida tunneme Conan Doyle’i lugudest. Aga jah, kuninganna Victoria on valitsenud Britanniat kõik need seitsesada aastat (sest temagi on kosmiline õudus), ning Holmes palgatakse uurimaks, miks kuninganna kosmilisest õudusest lemmiksugulane on korraga mõrvatud. Holmesi aitab ta uus sõber, Afganistani sõjas haavatud veteran. Holmes avastab siis, et kosmilisest õudusest germaani printsikese on mõrvanud vandeseltslased, kelle eesmärgiks on…

Kui hiljuti lugesin üht Gaimani visiooni Holmesist, siis see oli hoopis teistsugune (ja igavam), aga samuti õige müstiline. Praeguse loo puhul võiks rääkida alternatiivajaloost, kus on ühendatud kaks narratiivi, mida ulme- ja põnevuskirjanikud aegajalt täiendavad. Holmes kui selline jääb üsna traditsiooniliseks Holmesiks, aga kuninganna Victoria ja teise kosmilised õudused, kes maailma valitsevad… eks see on omal moel kõhedalt (ohoh!) humoorikas (ja eks oma osa selleski, et nii Holmesile kui teistele meeldib niisugune allumine).

Siiski ei tunne nüüd vajadust mõnd Cthulhu ainelist antoloogiat tellida… äkki seal need olendid ludistavad ringi.



ulmekirjanduse baas