Endla Tegova „Tunglejad“ (Eesti Raamat, 1980)

Omal ajal väga populaarne raamat, mis praeguseks unarusse jäänud. Eks ta nüüdisaegsele lugejale omamoodi kahekihiline ajarännak ole – esiteks tuleb arvestada kirjutamise aega, sündmused toimuvad aga 50ndate keskpaigas. Võib vast öelda, et see on natuke selline aegade vahele ripakile jäänud raamat. Ei ole siin mingisugust erilist punast ideoloogiat, aga uuesti välja andma ka ei tõttaks. Lugu jookseb tempokalt, aga kohati on natuke janti ja värki ülekülla ning eks need küsimused, kas tolles sektlike “ärkamiste” asjas mingi tõetera on või peaks ikka moodsa ateistliku vaimu juurde jääma tänapäevast lugejat kah enam oluliselt ei eruta.

Tegevus toimub väikeses (fiktiivses) Saaremaa maakoolis ja samuti fiktiivsetes külades 1955/56 õppeaastal. Peategelaseks on alustav emakeele-kirjanduse õpetaja Brett Allariit, kelle lootused elus oma õige koha ja armastuse leidmisel on romaani peamiseks teljeks ja küllap ka suure lugejahuvi tuumaks. Breti eraelus on juba üksjagu toimunud, alguses vihjamisi, peas vasardavate mõttekatkete kaudu, kuskil keskpaiku juba ka otsesemalt, viidatakse tema keerukale üles kasvamisele kuhugi väljamaale jäänud meremehest isa suisa fanaatiku pühendumusega tagasi ootava ema juures, mitte just kõige siivsamatele varasematele suhetele ning selle sama ema juures kasvava tütre olemasolule. Võiks öelda, et Breti kokkupuuted meestega ja ka igasugused ühiskondlikud hukkamõistud on üsnagi tänapäevaselt värsked – kõiksugu ligiajamised ja käperdamised ning teadmine, et halb valgus langeb ikka naispoolele, jne. Usun, et tekitas toona palju äratundmisi ja ega need asjad pole võõrad ka 70 aastat hilisemas ühiskonnas, nagu me kõik teame.

Tuleb siis Brett, ei plaani ta kellessegi armuma hakata, aga ikka juhtub, et esimene pilk jääb saatuslikult peale ja õnneks selgub, et väljavalitud kolleg on igati hea ja meeldiv, suisa hingesugulanegi. Tolle väljavalituga eelnevalt täiel tõsidusel kurameerinud nooruke (pole 18ki täis!) Edda, koolidirektori tütreke, on aga justkui mõnest 19. sajandi lõpu romaanist välja võetud paatoslik ja dramaatiline tulesäde, kes paljalt lugedes pea valutama ajab. Lõpuks muidugi tuleb ka dramaatilisi saatusepöörakuid ja nii edasi, magusat õnneliku lõppu siit siiski ei tule.

Breti elukäik ei jää aga kaugeltki mitte ainukeseks tegevusliiniks – taamal leiab ühel või teisel viisil või põhjusel üksteist veel terve rida inimesi, kellele kaasa elada. Samuti on ehedalt kirja pandud kõik kooli ja õppetööga seonduv – siin kirjutab autor ilmselgelt oma kogemusist ning sellekohased episoodid võib vabalt hea koolikirjanduse rivisse seada, on siin nii ehedalt kujutatud lapsi, koomilisi seiku, kui ka ajastu vaimu jõululaupäeval kooli ajamise ja murdekeele välja juurimise näol, aga sealjuures mitte õelalt, õpetaja vaatepunkt on siin toodud parimas hea pedagoogi võtmes. Laiema olustiku poole pealt on küllap samuti kõvasti ehedust mängus – kõik see püüdlik kolhoosistamine ja poliitiline kasvatus, kus eestkisaja on ikka keegi, kellel on ühtlasi lihtsalt sisemine vajadus tähtis ja pildis olla (samas kui taamal on keegi mugaval kohal asjapulk, kes peamiselt aega sanatooriumis veedab jai se otseselt lavale ei ilmugi), kusagil on instantsid, kuhu kaebusi ja ilusaid näilikke numbreid saata, programmi korras tehakse harrastusteatrit, kinoga (sõna otseses mõttes) meelitatakse rahvast koosolekutele ja ega kõik need teatrid ja kinod ideoloogilis-kultuurilise kasvatuse egiidist hoolimata siis mingi liba meelelahutus ei ole, justkui külainimesel oleks selles vallas mingeid muid valikuid kõrvale võtta. Küllap kõigile, kes ise tol ajal elanud olid “Tulp Fanfaan” ja “Kolm musketäri” üsnagi toredalt nostalgilised nimed.

Lisaks eelmainitule on pea terve küla koos lähema ajaloo ja kõigi elanikega üsnagi põhjalikult pildis. Eraldi suur teema on kohalik usuelu – jajah, 50ndate Saaremaa kolkakülas on üllatuslikul kombel suisa kolm kristlikku lahku ning terve posu innukaid palvetundides või kirikus käijaid. See oli päris huvitavalt üllatuslik, no eks on ju muidugi teada, et erinevaid kristlikke suundi on meil läbi aegade olnud, aga 50ndate keskpaigast sihukest tralli poleks oodata osanudki. Lisaks on veel läbivalt murdekeelt ja muud ajastu elu-olu, nagu igavene kaubapuudus poes ja lahke venelannast müüja, kes oma alatise (ja alusetu) lohutava kinnituse põhjal on hüüdnimeks teeninud Sahvtra buudjet ehk siis küll homme saab.

Päris mitmeid kordi mainitakse ära päikeselahvatust, et seda kui enne päikese merest tõusmist justkui mingi rohekas valgus laiali sähvatab. Vahepeal tundub, et kõik tegelased muud ei teegi, kui käivad seda igal võimalikul hetkel vaatamas. Ise ei ole nagu kunagi juhtunud märkama või osanud tähele panna? Olen küll mõne korra ikka merest tõusvat päikest nägema juhtunud … aga eks muidugi mitte ka nüüd nii tihti…

„Iida tõi Arsi, kelle nägu oli süütumatest süütum. Pilk kutsumise pärast täis ääretut imestust.

„Sina võtad praegu taskust võtme ja keerad Iida kingad lukust lahti,“ teatas õpetaja asjast „mitte midagi teadvale“ Arsile.

Arsi ilme oli üks suur küsimärk. Ometi pistis ta käe taskusse ja tõi sealt siira üllatusega võtme välja. Vaatas seda, nagu ei oleks ta iial elus võtit näinud, ammugi mitte seda siin.

„Kuidas see küll minu taskusse sai?“ vaatas Arsi hukkamõistvalt õpetajale otsa, nagu oleks see võtme ta taskusse sokutanud. Õilmitsedes lahkusest, keeras ta Iida kingad lahti ja ootas kutset uuteks õilsateks tegudeks.

„Nüüd lähed ja võtad Villi sussid varsa jalast ära.“

„Ja tehku Iida mu rihvlikarp ka kohupiimasodist puhtaks!“ tahtis Villi kõiki asju ühele poolele saada.

„Pinali,“ parandas õpetaja.

„Nojah pinali. Kaldas liiatsid välja ja toppis Vaksa Paula kohupiima mu rihvlikarpi.““ (lk 115)

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2024

 

Möödunud Alveri-aasta parimad debüüdid on taas valitud, aga kes võiks olla žürii meelest see kõige märkimisväärsem? 

Päiv Dengo, luulekogu „Kilpkonn üheks päevaks“ (Hunt)

Triinu Kree, luulekogu „Kajakalinnad“ (Hea Tegu)

Gregor Kulla, proosaluulekogu „Peenar“ (Kultuurileht)

Kristino Rav, romaan „Tajude kujur“ (Lumi Kristin Vihterpal)

Reket, luulekogu „Eeden“ (Rahu Raamatud)

Katrin Ruus, novellikogu „Prügimaja Dionysos“ (Puänt)

Veiko Märka - Elu on sõna. Kohtumised eesti kirjanikega (2018)

 

Kuidagi keskpärane memuaristika, mille eesmärgiks paistis olevat, et autor kirjutaks võimalikult kõikehõlmavalt, aga selle pealt (eks küsimus muidugi mahuski) ei lähe õieti kuhugi sügavamalt sisse. No vast saab mingil määral pildi Märka lapsepõlves kogetud kokkupuudetest raamatute kui sellisega ja eks suurem rõhk ole ka Tartu NAKi arenguga üheksakümnendatel ja nullindatel. Muu jääb kuidagi ülevaatlikuks loeteluks, millest midagi võiks omapoolselt juurde aimata.

Aga ehk oligi autoril plaan kõik ühe hooga kirja saada ja et midagi õieti märkimata ei jääks. Ja kui tõepärane on õieti Märka tõdemus, et lugemisele ei saa silmi raisata - või on see ehk mingi isiklik huumor (teadupärast koostavat Märka vist paar viimast aastakümmet eesti huumori antoloogiat - vähemalt nii on ta väitnud; ja eks lugemata on seda vast päris keeruline teha).

Ent jah, kui muidu on Märka tuntud humoristi, luuletaja ja ajakirjanikuna (nüüd ka lasteraamatu avaldanud), siis mälestuste kirjutamine on tema puhul … kuidagi harjumatult tasakaalukas (eks see tekitas mõningast võõristust ka esimese memuaari puhul). Seda enam, et enamjuhul on tegemist nö kultuuriloolise klatšiga, mitte just kirjandusloolise või esseistliku käsitlusega. Tõsi, näha on, et raamat jaguneb mitmeks alateemaks, mis sai vast enne kirjatöö kätte asumist strateegiana paika pandud.

Ennekõike on see raamat Tartu NAKi kirjanduslukku kirjutamise katse. Et millega nad õieti tegelesid ja millist alternatiivset elu elati Tartu Kirjanduse majas. Eks see seltskonnaelu oli ja kui palju selle juurest on õieti tänaseks eesti kirjanduslukku jäänud, no pigem on see seal marginaalne nähtus (jajah, kes on sealt õieti “karjamaale” jõudnud, kaanonisse saanud? Aga eks see ole maitse asi).

Raamatu sain bussijaama reisilugemise riiulist, mistõttu võib küll rõõmustada, et selline asi olemas on  ja niisugune valik kätte sattus.

kirjakoi

looming

Piret Põldver "Hoog" (2022)

Selline tempokas üheõhtulugemine, aga ei pea muidugi ühe hooga, võib ka üle pikema aja. Igal juhul annab alust mõtiskleda alkoholi kohast meie ühiskonnas ning inimese suhtest sellega ja loomulikult sellest, mis siis saab kui need suhted on käest ära üle piiri läinud ning kuidas sellest piirist uuesti tagasi normaalsemasse ellu saadakse. Hõlp lugemine küll, tänu ladususele ja lühidusele, kuid loomulikult kõike muud kui kergel teemal. Põhiolemuselt selline kogemuslik – esmalt autori isiklikku-ilukirjanduslikku kogemust alkoholivaba kuuga ja järjest enam üle piiri mineva sõbraga ja siis terve rida intervjuusid inimestega, kel on pärast teisel pool piiri ära käimist õnnestunud tee välja leida. Teemaks ikka see, et kuidas see niiviisi läks ja kuidas tagasi sai ja miks see kõik.

Iseenesestki mõistetavalt on toon tõsine ja fokusseeritud, vähemalt esimeses otsas, intervjueeritavate hääled lisavad mitmekesisust ja loomulikult on nende lood põnevad – erinevad inimesed, erinevad kogemused, erinevad lahendus. Üks siiski jääb – pisendada ja üleolev olla pole siin põhjust, sõltuvus on nagu loodusjõud ja valvsust võib sama vähe kaotada nagu surfar laineharjal.

Üheks peamiseks läbivaks ja kindlasti ka elus üldisemalt oluliseks teemaks on sealjuures enesele otsa vaatamine ja ennast tundma ning haldama õppimine. Olgu küsimus siis kultuuriliselt nii iseenesestmõistetava seltskondliku trimpamisega, kus alkohol käib kaasas iga õhtupoolsema ürituse, täiskasvanute peolaua, sõpradega kohtumisega või täismahus välja kujunenud sõltuvusega. Muidugi on ka hoiatuslik element, aga „Hoog“ ei tegele hirmutamisega vaid põhjuste ja lahendustega, rohkem tagasivaatava (kuigi iga kainuse taasleidnu teadvustab, et iseenesestmõistetavalt ei või nad seda enam kunagi võtta) katsena toimemehhanismidest aru saada. See viimane on kahtlemata sümpaatne lähenemine.

Muidugi on peateemaks ikka see problemaatiline ja tarbetu liialdamise küsimus, aga siiski teeb omamoodi head meelt, et süngetest toonidest kumab läbi ka heledamaid külgi – inimese suhe alkoholiga ei ole siiski päris nii mustvalge nagu kärbsel lihasööja taimega. Kuidagi helge oli näiteks too hetk, kus ühes intervjuus tuletatakse meelde kunagi nooruses sõbraga joodud veini, mis oli kaunis jagatud läheduse kogemus. Mulle tundub, et seegi on üks asja oluline tahk – ei maksa unustada, et kõik see suur alkoholikultuur on täis ka siiraid ning mitmekülgseid maitseid ja naudinguid.

Millises kontekstis ei kaota see enesele otsa vaatamise küsimus muidugi põrmugi tähtsust, sest katses asendusnaudingutega kõikvõimalikke asjassepuutumatuid vajakajäämisi ravida ongi ju niiväga inimlik. Näiteks mina olen hetkel hoopis kohvi ja teega hädas – ikka kipun magamatuse või muidu uimase enesetunde kosutamiseks või niisama eneseõdustamiseks tassi kuuma jooki tegema ja … no siis saab ühel hetkel liiast ka ja … aga vahel tundub ikka, et just nüüd kuluks hirmsasti marjaks ära, kuigi tead, et hilja on või et palju saab.

Kui naljakas, et seda, kuidas lihtsalt olla osata peab vahel kah õppima.

Helju Rebane „Õige valik“. Fantaasia (2021).

On päris meeldiv üllatus leida sellist mitmekesist ja vilunud üsna klassikalisena tunduvat lühi-lühi-ulme-juttude kogumikku senitundmatult, ent pikka aega tegutsenud Eesti autorilt. Nagu ma sellest ja kogumikus „Läbi valu ja vaeva“ avaldatud loo saatetekstidest aru saan on Helju Rebane pikka aega olnud osa pigem venekeelsest ulmejutuskeenest, mis NLi tingimustes tundub kirjutamiseks piisava vene keele oskuse korral ju päris loogilise asjade kuluna. Mõnes mõttes tundub see justkui väga huvitav killuke Eesti kirjanduslugu ja väike osake selle dialoogist ning seotusest venekeelse kirjandusruumiga (ja sealt edasi ka tõlkelugu puudutades, sest otse vene keelde kirjutatud jutud on kodumail avaldamiseks ju tõlgitud).

Mulle isiklikult meenutas raamatu esimene pool kõige enam üht Jaapani ulmeklassikut Hoshi Shinichit, kes oma lühi-lühijuttude poolest tuntud on. Sarnaselt lühikesed, vimka ja puändiga lood, mis ei lahka mitte niivõrd ulmelisi elemente ja maailmu ning nende võimalikkust ennast vaid mängib mingile tuttavlikule inimloomuse aspektile. Muidugi on teemavalik ka mõnevõrra erinev – Hoshi Shinichi lugudes on suurel hulgal näiteks kõikvõimalikke kummalisi uudseid leiutisi, selles valikus Rebase lugude valikus ilmneb seejärel mitmelgi korral absoluutse võrdsuse või egoismi ja altruismi vastandamine vms, millest loomulikult tekib küllap üksjagu õigustatud tahtmine tuua paralleele kommunistliku ja kapitalistliku maailmakorraga ja nii edasi.

Kompositsiooni mõttes on väga tore, et üks esimese poole lühilugudest on tegelikult teise poole lühiromaaniga seotud – loed seda lühiromaani ja mõtled, et oot-oot, ma nagu teaks sest sündmusest veel midagi, oleks nagu tuttav, aga siin loos seda ju ometi ei ole … aa! Saatetekst ütleb, et lühiromaan „Altrus“ ollagi sündinud mitmete varasemate lühijuttude põhjal ja kui seda silmas pidades vaatama hakata, siis oleks nagu näha jah, aga seda heas mõttes, loodud maailmale mõnusat tihedust ja mitmekesisust lisades, ilmselt üks neist „Altruses“ sisalduvaist lühijuttudest oli seesama „Kõik võidavad“, mida vennad Strugatskid olla kõrgelt hinnanud. „Altrus“.

Üks asi, mis lõppkokkuvõttes häirima jääb on suisa piinlikkust tekitav traditsioonilisus soorollides. See tuletab meelde ühte intervjuud Ursula Le Guiniga, kus ta rääkis sellest, kuidas ulmekirjanikuna alustades oli iseenesestmõistetav „mõelda nagu mees ja kirjutada nagu mees“ (mis on ju loogiline, arvestades kuidas eriti just varasemaid angloameerika ulmetekste võib võtta üksjagu tihedalt dialoogis oleva ja seotud pilvena, mis tingib ära ju ka mingit liiki aluseelduste ja elementide, nö žanrisisese suhtluskeele, valiku, mis võimaldaks selles pilves osaleda, dialoogi pidada ja omaks võetud saada) ja temast vändatud dokumentaalis ta rääkivat muuhulgas, et „Meremaa võluri“ esimesed osad on samuti väga meestekesksed ning selleks, et lõpuks naispeategelasega osa kirjutada kulus tal tükk aega, et üldse õppida, kuidas sellisest vaatepunktist kirjutada.

Rebase tekstides on naistegelane sageli selline karikatuurne kuju (muidugi eks sedatüüpi lühi-lühijutud ongi juba oma olemuselt pisut anekdootlikud ja skemaatilised, üldnimetajate ning stereotüüpidega mängivad), nagu nõukaaegses anekdoodis, kus nali käib prouade rumaluse, alpuse, ahnuse ja truudusetuse ümber, kõik need armukesed kapis ja mehe raha eest karusnahast kasukaid nõutavad prouad. Aga sellised aspektid ei ole muidugi ka vanemat ulmet (või siis üldse maailma kirjandusklassikat) lugedes midagi uut või ootamatut… 

Isiklikult meeldis mulle ehk isegi „Altrus“ kõige enam, sest ma pole kunagi olnud lühi-lühi vormi suurim fänn ja kipun hindama õhustikku ja atmosfääri loovaid aspekte, mida arusaadavalt vähe pikemas tekstis annab paremini teha – nii täringutega maletaja, öine kiirloterii, lõputu õ tähtede otsimine, kui ka ostutehing kui tegu, mille hinda ei saa ette teada jms oli kokku päris tore kummastav kompott, isegi kui lühijuttudele omased idee- ja puändipõhised karikatuurijooned siiski tuntavad olid. Kaanepilt on ka tore ja paberivalik sümpaatne.