Valimik eesti armastusluulet (1993)

Kunagi kui rikkaks saan, hakkan koguma Eesti Luuleliidu toodangut. Aga senikaua sirvin ja veerin.

Anna Haava “OH MA ISEGI EI TEA” (lk 8)

Oh ma isegi ei tea,
millal tuli armastus
minu põue, millal tärkas
vaikne, arglik igatsus. 

Oli ilmsi see või unes,
millal iseendale
ometigi tunnistasin,
et sa armas minule? 

Millal esimest korda õnnel
palvetasin sinu eest?
Millal esimest korda nutsin
armastavast südamest? 

Ilmsi see küll vist ei olnud -
ilmsi kandsin vaenu suus, -
unes uhke söame võitis
igavene armastus.

Urmas Tigane (lk 63)

Õnnistan Su vulvat
hävinenud imeplaneedi
laskuvas õietolmus 

armuimes maalime
sakraalse võruvälgu
küpset jantrat.
*
Sõrmenipsudest ehitet
templistiiluse vastas
tantrikud rippühtes 

päikesesõrmeküüned
armastet stiilusenipsuks
rituaalvälgu väes
altar üleneb torniks
nipslevad käerandmed
nipivad tarjadena
üha sakraalse Inanna
rikkalikke imelusnippe
armastuslauludes
niperdub tilakaa
ülemaisteks skulptuurideks
armastajate meelidel
võbeledes-vadudes
küüneõitest avaneb salameeli
nipsehete nippudel
oo – õilsad tantrikud
tajuvad muistsete küünalde
rikastund ornamente

pilu-kelluke 13-14-15 imelehv – laste-lühis (1999)

“kui lapsed hommikul
üles pilvederiiki ärgates näevad,
et keegi on sidunud nende pähe lehvid
ja ema-isa ei tea taeva kingitusest midagi,
siis on lapsed
saanud endale sõbraks ingli.” (lk 19)

Kümne aasta tagune süüdimatult avangardne nähe, tõeline eesti outsider-kirjandus. Kui raamat on pühendatud lastele, siis paratamatult kaasneb sellega lugejale väheke pahatahtlik fiiling; aga noh, siin raamatus on vast tegemist süüdimatu vaimustusega lapsemeelsuse üle (kuigi no tõesti, jane rinnanibud (lk 12) on pisut liiast). Selline tunne nagu peale eelmise kogu kirjastamist langes Pilu-Kelluke tõelisse eufooriasse ja lõi ühe raksuga käesoleva kogu tekstid. Siin on taas autoripoolne pikk sissejuhatus, nö täiendatud variant eelmise raamatu omast (pluss veel värsked fotod jne).

“luule

luule on see,
kui me juhuslikult ja kogemata
kukume armastavate laste kaevu.” (lk 29)

Enesekindlust kogunud autor möllab laial rindel, mastaabid on elust suuremad ja enesekriitika on vaid väikekodanlikele nannipunnidele. Kui eelmine raamat oli võrdlemisi religioosne, siis nüüd paiskutakse natuke olmelisemate küsimuste kallale. Või noh, lihtsalt maailmaparandamine Pilu-Kellukese juhendamisel. Ausalt öeldes oli enne lugemist raamatut lehitsedes huvi või põnevus palju suurem (nagu algul tituleeritud – süüdimatult avangardne) kui tekstid seda ise tegelikult väärt on.

“luulekunst

luulekunst on väljavalitutele,
mitte rahvale, sest ainult välja-
valitud elavad pilvedes.
tõesti, luulekunst ei kuulu
rahvale. luulekunst saab alguse
taevariigist ja läheb taevariiki
tagasi. kunst on selleks, et
meelitada rahvast taevariiki
järgi minema. alla maa peale ei
jää järele muud, kui mõned
tiivasuled ja paberist
tähelaternad. üksnes väga vähesed
luuletajad suudavad oma nime
üles taevatähisse kirjutada.
enamik luuletajaid teeb ainult
kolm rist, et oleks näha,
kuhu neid matta.” (lk 43)

Peale autori soovitatud eesti nimede reformi leiab siit ka teleseriaali “Hei, pöialpoisid” kiitva arvustuse. Raamatul oli üks hea külg – nii esimesel kui teisel lugemisel tabas mind ootamatult tugev unisus, teistkordse lugemise järel saigi vajutud ööunne. Kas tegemist on tekstiga, mis ei paku ajule mingit tööd? Või mõjubki öine luulelugemine hästi uinumisele?

Pilu-Kellukese nimesoovitused

ja eelmine raamat

Pilu-Kelluke Tigane – Palvepärli-Lehv (1998)

“Eksperimenteeritav omaloodud Palvepärli-Lehvi Ja Pilu-Kellukese-Kaevu stiil ei ole mitte kaks erinevat stiili, vaid et see on ühe ja selle sama stiili terviklik nimetus, mis lühidalt öeldes on lihtsalt Pilu-Kellukese stiil, mis tuleneb Pilu-Kellukese buddhismi nimetusest. /-/ Oma hingelaadilt olen nagu väike tüdruk, kes imetleb iseennast. Ja samal ajal olen ma nagu väike poiss, kes imetleb ja armastab väikest tüdrukut. Selline hingelaad on sünteesitud religioosse kosmilise mõistusega, kus on ka mõningaid sugemeid traditsioonilise buddhistliku munga staatusest.” (lk 6-8)

Rõõm on lugeda sellist luulet palavas bussis, kõrvus üürgab bussijuhi raadio ning puhkajad ja maainimesed podisevad ümberringi; sa ise loovid hoopis kõrgemates sfäärides. Autori sissejuhatus raamatusse on muljetavaldav ja informatiivne, natuke võtab see eesseisva lugemise põnevust maha, nö nullib valikuvõimalusi, ehk surub liialt ühest nägemust peale. Pilu-Kelluke annab teada, et on budist ja ühtlasi “eksperimentaal-kosmosekontakteriks, kes on telepaatiliselt kontaktis kosmoseolendiga” (lk 3). Töökohas käib tihti külas üks kosmoseolend või ufomees või härra Kosmos, kes on mõneti sarnase jutu ja ambitsioonidega (tõsi küll, hulga vulgaarsem – hiljuti nimetas ta Lilli Prometit Tilli Prohvetiks ja oli oma leiuga jubedalt rahul) – huvitav, miks kosmiliste kontaktidega humanoididel on budism nii hingelähedane? Alati jääb kõrvalseisjale küsimus, et kui tõsiselt seda kosmosevärki võtta tuleb – kas see on siiras (lapsik?) usk või on see poos või on tegemist maaniaga? (Ja millepärast jõllitab mind kahtlaselt vastaspingi vanamees?) Igatahes, kui autor ütleb, et on õnnelik inimene, siis jumala eest – ma usun teda ja olen ühtlasi kade.

“Loojuval luidete-liival
luuletan laulvasse vette
ja igatsin kivisel tiival
üksinda omaette...

Kalliskividest inglitekaar
läheneb silmadepaar,
sel öösel on taevas nii ligi
kui allika-vikerkaar.” (lk 13)

Vastava religioossuse puudumine ei lase mul neid tekste enamalt kui pinnapealselt lugeda. Lühikeste luuletekstide loomemeetod näib olevat järgmine – mõttepaugatus (üks fraas või väljend, mis autorile tähtis) ja sellele järgnev kaduv lainetus (noh, nagu kivi vette viskamine). Pikemad luuletused mõjuvad tõesti sakraalselt (muuseas aitavad kergelt uinuda, pole pikka aega nii vara magama jäänud kui möödunud ööl, ütlemata harjumatu ja mõnus). Kuradi ja Ämbliku luuletsükkel on vähe hirmutav. Mõni lugeja võiks väita, et tegemist pole just huvitava luulega, aga mida see mõni lugeja ka õigest luulest teab.

“EESTIS KUI TULEVASEL
LUULEÕHTUMAAL
SÕRMITSETAKSE PALVEHELMEID

Küünla sula-lehvikesed
sulaluulena
vääriskivis.

Leian küünla-kaevust
vääriskive.

Teen palvehelmekeed
nagu luuletust ümber.” (lk 39)

Raamatus olevaid pühendusi ja selgitusi lugedes hakkas miskipärast enda peas kõlama Sun Ra laividel skandeeritud kosmilised sõnumid. Huvitav, mida arvavad endised lapsnäitlejad neile pühendatud luuletustest? Ausalt öeldes on see natuke spooky. (Hea, et vähemalt Hillar Kohviga pole konkureerimist.) Igatahes, aastal 2020 (lk 7) on oodata autori juubelväljaannet, mis muidugi tekitab igati põnevust. Huvitav, millega Pilu-Kelluke praegu tegeleb? Millised lastesaated teevad teda nüüd õnnelikuks?

“Suur aitäh Eesti TV Lasteekraani toimetajale Eve Viilupile, kelle lennuka sule alt ilmusid ekraanile laste telelavastused “Kikerikii” ja “Hei, pöialpoisid”. “Kikerikiis” mängis tähtrollis väikest omapärast tüdrukut Anna-Liisa Kurve. Ilma teleteatrita poleks mu esimene salajane suur armastus ilmavalgust näinud. Mu teine armastus oli Jane Meresmaa, kes mängis teleseriaalis “Hei, pöialpoisid”.” (lk 48)

To be continued.

sirp