Naomi Novik - Seven Years from Home (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Nagu näha, võib Novik kirjutada ka puhast teaduslikku fantastikat - mis on küll õige fantaasiaküllane. 

Jutt on siis planeedist, mille kaht eri kontinenti asustavad nüüdseks kaks täiesti erinevat tsivilisatsiooni. Suuremal kontinendil on Melina, kes on siia saabunud varem ja võtnud eesmärgiks elada kooskõlas loodusega; seetõttu on ka inimesi (humanoide? posthumaanseid?) vähe, suguline vahekord väljendub suhtes 5 naist 1 mehe kohta. Väiksemal kontinendil on Esperigan, hiljem saabunud kolonistid, kes on kõvasti arvukam kui Melida rahvastik ning terraformimise ja maavarade kasutamisega on muutmas seda kontinenti enamvähem elamiskõlbmatuks - mistõttu on neil vaja oma tegevus edasi viia suuremale ja rohkemate ressurssidega kontinendile. Mis ühtlasi tähendaks Melida tsivilisatsiooni hävitamist (need tiibadega inimesed!).

Olukorda on tulnud jälgima suure Konföderatsiooni esindajad Teresilt; esmalt Esperigani juurde, seejärel siis Melida kontinendile - see esindaja jutustabki lugu. Ruth Patrona avastab siis Melida eluviisi, mis on tema jaoks paeluvalt nanotehnoloogiline. Ühtlasi avastab naaberkontinendilt saadetud ohvreid otsivad lõhkeseadeldised, mida aitab siis kohalikel hävitada (kuivõrd on aru saada, et sellise tehnoloogilise võimekuse on neile õpetanud tema kolleeg). Puhkebki suurem konfliktilaine, kus kumbki Konföderatsiooni esindaja aitab oma kontinendi militaarseid jõudusid.

Patrona samas suhtleb oma kaastöötajaga ja annab talle Melida saladusi edasi; samas aitab võidelda Esperigani üha järgnevate uuenduste vastu. Viimaks saavad Melida inimesed pihta Melida kahepalgelisele tegevusele, ja nad teevad midagi ootamatut.

Nagu öeldud, puhas teaduslik fantastika. Melida poolelt võluvalt fantastiline loodusega kaasolemine (utoopia). Samas ei saa öelda, et Esperigan oleks teine äärmus - see ongi viis, kuidas inimesed toimetavad (realism), ja kuidas seda õieti peatada või muuta?

Han Song - Tombs of the Universe (Sinopticon, 2021)

 

Lugu, mis idee poolest peaks olema filosoofiline ulme laadis või nii, mõjub aga oma teema ja mõistatusega õige … horrori moodi. Või noh, on siin lihtsalt selline hiinaliku kirjutamistraditsiooni mõju või nii, mis tekitab niisuguse efekti.

Kuskil kaugtulevikus elab mees, kes on sai lapsena kustumatu mulje ühe planeedi surnute memoriaali külastamisest. See on nii kustumatu kogemus, et ta hakkab seda teemat (kuna tema ajal enam niimoodi surnuid ei kohelda) lähemalt uurima … aga see ei mõju ta lähedastele hästi, kui ta püüab nendega kogemust jagada. Kuid need ammused kombed surnuid niimoodi matta, see on nüüdseks omaette uurimisteema, millega tegelevad mitmed inimesed.

Ühelt kaugelt taevakehalt avastatakse arvatavalt viimane hauaehitis, mis sellises traditsioonis ehitatud, ja sealt kompleksist leitakse käsikiri, kus selle kompleksi ehitaja kirjutab oma elukutsest ja sellega seonduvast (nö hauakaevajate laevastikust). Mis viib edasi veelgi suurema müsteeriumini, ja arvatavalt selgitaks peategelase naisega juhtuvast.

Tõepoolest, iseenesest vähe ootamatu teema, millest kirjutada, aga samas kuidagi veidralt inimlik. Loost kooruv mõistatus on küll midagi sellist, mida praegu ei oskakski lahti hammustada.

Aliette de Bodard - Immersion (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 7, 2013)

 

Tegemist siis looga kultuuri (õigemini identiteedi) kaotamisest, kui seda ühtlustatakse suurema kultuuri poolt. Seda tehakse “immerser” (kohandaja?) seade abil, mis siis tõlgendab võõra kultuuri sulle sobivaks ning õpetab sellega suhtlema vastavalt Galaktilise Impeeriumi tavadele. Muuhulgas loob see sinust teisele nähtava avatari, mis siis peaks samuti vastava impeeriumi ilustandartidele - ehk kui oled tumedama nahaga pilusilmne, siis avatarina näed sa välja üsna europiidne.

Muidugi, impeeriumi tavakodanikud seda “kohandajat” suurt kasutama ei peagi - kui palju sul ikka on kokkupuuteid nö ääremaailmaga? Aga nagu üks endine ääremaalane avastab, siis seadme liiga tihe kasutamine lasebki sel kohandajal isiksuse üle võtta … või õigemini see nullida.

Lugu ongi siis sellest, kuidas üks isiksuse kaotanud abielunaine satub oma sünnikohta … ja see tekitab temas ootamatuid tundeid.

Iseenesest nö üsna tavaline või ootuspärane ulmetekst kolonialismi või postkolonialismi ainetel (lisaks siis naise identiteedi küsimus), aga samas päris huvitavalt teostatud, ja noh, omal moel ka emotsionaalselt paeluv. Ma nüüd ei oskagi arvata, kas tegu on de Bodardi Xuya maailma kuuluva tekstiga või mitte, kõiksugu vietnamipärasust on siin küllaga, aga … ehk on tegu mõne eellooga? Või siis tõepoolest lihtsalt eraldiseisev jutt.

R. A. Lafferty - Ride a Tin Can (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Mingil moel meenutas see lugu Dicki “Beyond Lies the Wub” lugu, kus siis teatavasti tehti igati intelligentsest tulnukast … lõunasööki. Sest ta sarnanes seale. Lafferty lahendab oma variandi veidi keerukamalt ning emotsionaalselt raskemalt.

Shelnid on väiksed olendid, justkui hübriidid seast ja humanoidist, kel justkui oleks teatud intelligentsustase, kuid paljud kahtlevad selles (miks, selgub jutu lõpuks). Igal juhul, nad elavad kogukonnana, nad käituvad nagu kolmeaastased, neil on teatud suuline traditsioon ja ka maailmavaade (kuigi jah, võiks öelda, et primitiivne või nii), ning selles sisaldub (omamoodi apokalüptiline) lugu Taevainimestest, kes käivad shelnite juures ja võimaldavad seejärel neil sõitu nö plekk-karpides.

See lugu on kirjeldatud omamoodi eksoetnoloogilise juhtumikirjeldusena, kus kaks etnoloogi läksid shelneid uurima - enne nende lõplikku hävingut. Noh, juhtumi kokkuvõtteks on neist etnoloogidest järel vaid üks (no keegi peab ju jutustama), sest teine samastub uuritava kultuuriga ning tema saatuseks on siis shelnitega koos Taevainimestega kaasa sõita.

Lugu on õige tragikoomiline, kuivõrd Lafferty puhul justkui ootaks kõiksugu (musta) huumorit … aga tegelikult on see õige masendav kirjeldus genotsiidist, või noh, viisidest, kuidas inimkond teisi elusolendeid kohtleb. Või nii.

Patrik OuřednÍk – Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu (2018)

Huvitav kollaaž 20. sajandi läänemaailma käigust, mis muidugi nõuaks võrdluseks sarnast kirjavara eelnevate sajandite kohta (Egon Friedell?) … sest noh, autori kerglasest toonist ja vastuolusid genereerivast käsitlusest hoolimata avaneb õige ängistav lugu lähiajaloo käigust ja ideestikust. Algul on harjumatu, et tekst pole esitatud kronoloogiliselt, aga samas selline palavikuline visklemine loob huvitavaid paralleele. Tegemist on 2001. aastal avaldatud teosega, mis avab ühtlasi kenasti ja süngelt sissejuhatuse  21. sajandisse.

Tegu on siis Euroopa ja Põhja-Ameerika mentaliteedi uurimisega (nö europiidset Austraaliat pole vist mainitudki; armeenlaste ja juutide genotsiidi tõttu on orbiidil Türgi ja Iisrael) – eks olekski raske oodata kogu maailma kokkusegamist ja hoiab europotsentrismiga lugeja meelemõistust tervena. Kuigi tegemist on tšehhi autoriga, pole see tekstis kuidagi esil, no võibolla on ehk õhkõrnalt rohkem kaalu Kesk-Euroopa oludele (samas saab Balkan õige vähe tähelepanu). Igal juhul, pole siin kiidulaulu ei liberaaldemokraatlikele, autoritaarsetele või totalitaarsetele mõttevooludele – mitte et ajalugu oleks külmasõjalik staatiline vastasseis, pigem meenutab see orjanduslike ühiskondade toimimismudeleid, on see siis peidetud ideoloogiate või tarbimise värvidesse (mitte et ma oskaks seda mõtet kuidagi põhjalikumalt selgitada).

Võib ette kujutada, kuidas autori kergelt nihilistlik või irooniline käsitlusviis võib mõnegi moodsa või vanamoodsa mõtteviisi kummardaja harja punaseks ajada, kuid tegu on pigem mõtteeksperimendiga kui kanoonilisust taotleva kirjatööga. Ehk nagu Bardo Pond sedastab: „This Time (So Fucked)“. (Teemast välja: „Flux“.)

„Ja paljude uurimuste järgi oli sajandi olulisim sündmus antibeebipillide leiutamine, sest see lubas naistel ühtida siis, kui nad soovisid, kartmata rasedaks jäämist, ja see lubas neil saavutada seksuaalset sõltumatust ja seeläbi ka majanduslikku sõltumatust, sest nad said edukamalt kandideerida igasugustele tähtsatele ametikohtadele, ja nad ei minestanud enam, kui nägid hiirt, sest nad lakkasid järk-järgult allumast meeste naiste kohta loodud stereotüüpidele. Sotsioloogid ütlesid, et traditsiooniline naisemudel on Lääne ühiskonnas pöördumatult kadunud, sest naised, kes olid aastasadu allutatud looduslikule elukorraldusele, astusid antibeebipillide abil lepingulisse elukorraldusse. Ja naiste emantsipatsioon on tegelikult pealesunnitud vabaduse paradoks, sest naistel on üha rohkem vastutusalasid ja kohustusi, ja ka seda, mida varem tajuti suure sotsiaalse saavutusena ja naiste privileegina, nagu öiste vahetuste keeldu ja emapuhkust jmt., tajuvad naised tänapäeval omamoodi rõhumisena.“ (lk 12)

„Ja arenenud maades asutati majapidamisi, mida kutsuti talumuuseumiteks või taluloomaaedadeks, ja linnainimesed sõitsid sinna vaatama, kuidas näeb välja hobune või lammas või lehm või kana, sest pikkamisi kadusid linnamajapidamises peetavad loomad. Aga vähemaks jäi teisigi elusolendeid, mäkrasid ja öökulle ja rohelisi konni ja liblikaid ja mardikaid teedel, ja ökoloogid ütlesid, et selles on süüdi keskkonnareostus ja pestitsiidid ja heitgaasid jne. Ja mõned ökoloogid ründasid öö varjus meditsiini- ja farmaatsiatööstuse uurimiskeskusi, kus tehti loomkatseid, ja lasksid vabadusse ahve ja küülikuid ja hamstreid ja koeri ja madusid ja kärnkonni. Ja üha rohkem inimesi arvas, et loomi tuleb kaitsta, ja asutas looduskaitseseltse ja vahel tõmbasid inimesed selga karu või tuuletallaja kostüümi ja avaldasid linnatänavatel meelt jahimeeste ja härjavõitluste ja teaduslike loomkatsete vastu ja ütlesid, et loomade tapmine on ebainimlik. Mõni nendest oli taimetoitlane ja sõi porgandit jmt. Jahimehed ütlesid, et nemad lasevad loomi, et kaitsta traditsioone, ja moodsas maailas on traditsioonid olulised. Ja aasta-aastalt üha sagedamini laskis mõni jahimees metssea pähe maha oma kaaslase ja teised jahimehed panid siis rahad kokku ja ostsid tema lesele uue pesumasina või muud taolist, mis majapidamises marjaks ära kulub.“ (lk 57-58)

„Kommunistlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud romaane tööliste elust, sest nad tahtsid näidata, et olla tööline on parim asi, mis ühe vabamõtlejast inimesega juhtuda võib, või nad kirjutasid inimestest, kes algul vaatasid töölisklassile põlglikult ülalt alla, ent siis mõistsid, et tööliste seas valitseb rõõmus elevus ja tahtsid ise ka saada tööliseks või vähemalt töötava intelligentsi esindajaks, et aidata töölisi oma uute ja julgete mõtetega. Seevastu demokraatlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud vabamõtlejatest, kes mässasid autoriteedi ja kehtiva korra vastu ja tahtsid säilitada oma vabadust, hoolimata võimalikust konfliktist ühiskonnaga. Ja tekkisid loomeühendused, milles noored kirjanikud katsetasid uusi kirjutamisviise ja eksperimentaalseid meetodeid väljendamaks, et maailm on absurdne.“ (lk 66)

ekspress
trakyllmaprokrastineerinj2lle
laiapea

Susan Sontag – Vaadeldes teiste valu (2008)

Ilukirjanduse lugemisele vahelduseks Sontagi essee fotograafiast ja selle võimalikust mõjust vaatajatele; tekst keskendub eelkõige sõjafotograafiale. Kunst või antikunst, muidugi autentsuse ja vaatenurga ja eelkõige tõlgenduse küsimus. Ega mul tsitaatidele polegi suurt midagi lisada, illustreeriv foto pärineb minu „mälupangast“, mis assotsieerub mulle lootusetu väsimusega (huvitav, ma oleks seda fotot näinud nagu vähe tumedamates toonides; Sontag arvatavalt noogutaks resigneerunult).

„Meid ümbritseb lakkamatu kujundite voog (televisioon, digitaalne video, kino), ent mäletamise puhul pääseb sügavamalt mõjule foto. Mälu teeb stoppkaadreid, mälu põhiühik on üksikpilt. Informatsiooni ülekülluse ajajärgul pakub foto kiiret moodust millegi mõistmiseks, ning kompaktset vormi selle mällu talletamiseks. Foto on nagu tsitaat, maksiim või vanasõna. Igaüks meist talletab mällu sadu fotosid, mis meenuvad ainsa hetkega.“ (lk 24)

„Fotode eeliseks on kahe vastandliku omaduse liitmine. Objektiivsuseproov on neile kaasa antud. Samas on fotol tingimata oma vaatenurk. Nad on reaalsuse jäädvustus – ümberlükkamatum kui tahes erapooletust verbaalsest kirjeldusest –, kuna jäädvustuse tegi masin. Ning nad on reaalsuse tunnistajad – kuna keegi on need fotod teinud.“ (lk 27)

„Kuid reaalset õudust suures plaanis vaadata on nii piinlik kui ka vapustav. Vahest ainsad inimesed, kel on õigus vaadata pilte nii ekstreemset laadi kannatustest, on nood, kes saaksid nende leevendamiseks midagi teha – näiteks kirurgid sõjaväehaiglates, kus pilt tehti – või inimesed, kes võiksid neist õppida. Meie ülejäänud oleme vuajeristid, soovime seda või ei.“ (lk 40)

„Üldjuhul on avalikkusele eksponeeritud fotodel raskelt vigastatud inimkehad pärit Aasiast või Aafrikast. See ajakirjanduslik tava pärineb sajanditepikkusest traditsioonist eksponeerida eksootilist – see tähendab koloniseeritud – inimest: aafriklasi ja kaugete Aasiamaade asukaid demonstreeriti nagu loomaaialoomi etnoloogilistel väljanäitustel, mida kuueteistkümnendast sajandist kuni kahekümnenda sajandi alguseni korraldati Londonis, Pariisis ning teistes Euroopa pealinnades.“ (lk 65)

„Ent kujutised eemaletõukavast võivad ka ahvatleda. Igaüks teab, et raskest liiklusõnnetusest mööduvate autode kiirust maanteel ei aeglusta pelgalt uudishimu. Paljude jaoks on tegu sooviga näha midagi õudset. Sääraste soovide nimetamine „haiglaslikeks“ vihjab iseäralikule hälbimusele, kuid sääraste vaatepiltide kütkestavus ei ole iseäralik, ning on sisemiste piinade igikestvaks allikaks.“ (lk 84)

„Kuni tunneme kaasa, tunneme ka, et me pole kaasosalised kannatuste põhjustes. Kaasatundmine proklameerib meie süütust ning samuti impotentsust. Ses osas võib see olla (hoolimata kõigist headest kavatsustest) häbematu, ehk isegi ebakohane reaktsioon. Loobumine osavõtlikkusest, mida pakume neile, keda piirab sõda ning verejanune poliitika, ning mõtisklemine selle üle, kuidas meie privileegid on sama olulised kui teiste kannatused, ning võivad – viisidel, millest me ehk eelistame mitte mõelda – olla nende kannatustega seotud, nagu mõne jõukus võib vihjata teiste viletsusele, on ülesanne, milleks valusad, liigutavad kujutised pakuvad vaid algtõuke.“ (lk 90)

päevaleht

Linda Kaljundi – Eestlased kui soomeugrilased (Vikerkaar 1-2, 2018)

Kaljundi artikkel käsitleb seda, miks 1970. aastate paiku tekkis tõsisem soome-ugri juurte uurimine ning enese otsimine / leidmine nendes; ja miks see leidis laiemat kõlapinda. Artikli autor toob esile mitu põhjust, mille jagab laias laastus kaheks – kultuurikriisist lähtuv (nö kontrakultuur rahvusromantismile ja ametlikule kultuurile (mõlemas figureerisid nö rahvariietes neiud); 1960. aastate eksperimentidele („kuldsed kuuekümendad“!) järgnenud vastandumine või süntees; üleüldse oma otsimine – „aitab sellest 19. sajandi baltisakslaste kaasabil ja tugeval mahitusel tekkinud rahvuskultuurist“) ja keskkonnakriisi teadvustamine (ehk mitmekesisus rikastab ning rahvuse või lillegi väljasuremine pole pikas perspektiivis inimsoole hea). Kui kultuurilised mõjud on igati arusaadavad (vastandumine pole olulisim), siis seda keskkonnakriisist lähtuvat võinuks autor veelgi enam lahti kirjutada, kõik see looduskaitsealane on mulle üsna tume maa.

Eks see soome-ugrilisus paistab tõepoolest väheke keerulisema maailmavaatega viis muistse hingeloo (arhetüüp?) pikendamiseks kui rahvusromantilise Kungla rahva (saksa päritolu, muidugi) kaasaegne imal kujutelm. Pigem olgu juured ilmapuus ja arktilises hüsteerias, kui miskis habemikest vanade panteonis (ohoh, kas minus kõneleb nüüd soomeugrilane?). Müütiline kuldaeg olgu omapärane, mitte Liivimaa kroonikast alguse saav 700+ aastane trauma (tuntud kroonika-uurija Kaljundi sellest siinses artiklis muidugi ei kirjuta; see on siin minu veidike irooniline … mõtteuid). Eks selle ihaluse võtab väga hästi kokku artiklis kasutatud tsitaat Kaljo Põllu graafika asjus:

“Põllu töid ei ole kuigi palju analüüsitud, kuid Elnara Taidre selgitus nende edule näib üsna tabav: “Mustvalgete toonide peenest gradatsioonist tekkiv hüperrealistlik efekt ja ülima detailsuse illusioon on kõrvuti tugeva üldistuse ja arhaiseeriva stilisatsiooniga, mis loob teistsuguse aegruumi mulje.”” (lk 99)

Tõepoolest, „me oleme midagi enamat“. „Meie juured on sügaval.“ Metsarahvas ja mis kõik veel.

Kaljundi käsitleb seda soome-ugrilisuse fenomeni eelkõige uurides 1970. aastate kultuuri kolme vaala tegemisi: Veljo Tormis, Kaljo Põllu, Lennart Meri (nö keskkonnakriisi poolel on oluline Jaan Einasto tegevus). Siia lisandub veel omakorda huvitav fenomen – teaduse ja kultuuri hübriidi loomine, vaaladel oli erinevaid kokkupuuteid ja koostöid lisaks kunstitegelastele ka filoloogide, erinevate ajalooteaduste tegijatega (Jüri Kivimäelt on artiklis tsitaadid tollasest teaduse ja progressi usust). Samas rõhutab Kaljundi, et soome-ugrilisuse puhul polnud tegemist mingil juhul eesti kultuuri juhtiva suundumusega, see oli üks mitmest kultuuritüüpidest. Ja omaette küsimus naisloojatega – soomeugrilik lähenemine kujutas naisi üsna objektistatult, mis polnud ehk väga mokkamööda kõigile loojatele tollases kultuuriruumis.

“19. sajandi rahvuslaste nägemus eesti oma kultuurist tugines siiski paratamatult saksa mõjudele: eesti rahvaluule, keele ja materiaalse kultuuri väärtustamisega olid esimesena algust teinud baltisaksa valgustajad ja estofiilid. Baltisakslastelt võeti üle ka eesti rahvusmütoloogia lood ja kangelased, nagu saksa laulupeotraditsioongi. Kui 1970. aastatel sooviti eemalduda saksapärasest Vanemuise ja laulupeo kultuurist ning läheneda soome-ugri eeskujudele, ei pääsenud needki pürgimused koloniaalsest pärandist täiesti vabaks. Esmajoones on juba autentse, võõrmõjudest vaba kultuuri konstrueerimise soov ise lahutamatu osa kolonialismi kogemusest ja selle tulemusel sündinud hübriidsest kultuurist.” (lk 101)

Eks natuke paneb kukalt kratsima artikli algul esitatud mõte soomeugrilisusest kui osast eestlase identiteedis; ugri pool nüüd vaevalt suurt ühtekõla leiab, enda kogemusest võiks nüüd mainida nüüdseks unustusehõlma vajunud Kalewi Wiiki teooriat keelte ülevõtmisest (mida samas toetaks geneetika andmed, kuivõrd ugrilased pole just sarnased läänemeresoomlastega). Ja kas tänase pilgu järgi peaks pidama 1970. aastate kolme vaala tegemisi rahvuskonservatiivseks, see on rohkem kui eksootilise kodustamine. Huvitav oleks teada, kas tol ajal aktiviseerus ka etümoloogide võitlusrinne nende eriti laenuvabade sõnade välja peilimisel või jätkati oma uurimistöödega samamoodi tasa ja targu.

Artiklis on Lennart Meriga seoses mõnel korral viidatud Valdur Mikita esseedele kui ühele tänapäeva soome-ugri ideestikule, Kaljundi leiab, et ka nende põhi on pärit eelkõige 1970.-1980. aastatest (lk 106), mis viiks edasi mõttele, et see soome-ugri kaotab senise aktuaalsuse siis, kui kaob elav (või tugev side tollaste kümnenditega. Kas tänapäeva noored on enam soomeugrilased? Ja kui nõukogude ajast edasi minna, siis mis värk selle etnofuturismiga oli. Või Kasaku või Krulli kosmoloogiad, kuipalju need ugrilikkust edasi valavad.

Tore, et see mõtteainet pakkuv artikkel on Vikerkaare kodulehel ülal.

Gabriel Zaid - Liiga palju raamatuid (2011)

Zaidi esseekogu on tore ja lootustandev - erinäolistel raamatutel on tulevikku! - aga samas… ise oleksin vähe pessimistlikum. Nimelt on need esseed ilmunud 21. sajandi algul, nüüd 15 aastat hiljem tunduvad need tekstid lähtuvat inimestest, kes on lapsepõlvest saati kasvanud mingil moel raamatutega kokku puutudes. Aga see noorsugu, kes on käsikäes kasvamas nutimaailmaga? Äkki on see viimaks murdehetk, mis viimaks raamatuharjumusi muudab?

Muidugi, alltoodud tsitaadid on enamvähem puhas kuld, eriti esimene ja viimane. Kui palju on neid vanemaid inimesi, kes hoiavad oma raamatuid järeltulijatele, lootuses, et ehk neid millalgi ikka vajatakse… ja kui palju on kõiksugu autoreid, kes vaid imetlevadki oma naba ja surematut omaloomingut.

“Kohutav lahendus on hoida raamatuid nii kaua, kuni on kogunenud mitmetuhandeköiteline raamatukogu, kõik see aeg endale kinnitades, et kuigi sul pole aega neid raamatuid lugeda, saad need oma lastele jätta. See vabandus kuivab teaduse edusammude valgel aina rohkem kokku. Peaaegu kõik raamatud on juba ilmumise hetkel vananenud, kui mitte varem. Ning turundusstrateegiad planeerivad uute ja paremate kriitiliste väljaannete näol isegi klassikute vananemist, et välistada turgu hävitava kirjandusliku maitse ühelt põlvkonnalt teisele kandumist, mis endistel aegadel turgu lämmatama kippus. 

Vananenud raamatutest oma lastele raamatukogu rajamist saab õigustada ainult samamoodi, nagu õigustatakse varemete säilitamist: arheoloogiaga..” (“Liiga palju raamatuid”, lk 8-9)

“On füüsiline paratamatus, et mida rohkem on osalejaid, seda vähem jääb keskmiselt aega dialoogile. Kogu maailma vestlusse kaasamine ei rikasta seda, sootuks vastupidi. 

Kujutage ette agoraad, turuplatsi, kokteilipidu, kus toimub hulk erinevaid vestlusi. Välja ilmub mikrofon. Mitu ringi muutuvad üheks, erinevatest vestlustest saab üksainus. Kas see on hea? 

See on müüt, läbipaistvuse müüt, kus Paabeli tori asemele astub totalitaarne mina. Me kaebame liiga paljude keelte üle ja vestluste paljususe üle, sest ihkame maailma jagamatut tähelepanu, mis ületaks meie lõplikkuse piirid. Ent kultuur on vestlus, millel puudub keskpunkt. Tõeliselt universaalne kultuur ei ole utoopiline mikrofoni ümber kogunenud Maailmaküla, see on Paabeli-laadne külade kogum, igaüks neist oma maailma keskpunkt. Universaalsus, millele me ligi pääseme, on piiratud, lõplik, mitmesuguste ühitamatute vestluste tajutav universaalsus.” (“Nurin Paabeli üle”, lk 18)

“Ka hästi kirjutamine saab luksuseks, sest see nõuab kirjanikult rohkem aega. Kui ta on vanglas või pensionil, on tal palju vaba aega, aga mitte siis, kui ta on arst, jurist või tegevjuht. Ta ei saa pühenduda ühe peatüki korduvale ümberkirjutamisele, ehkki kirjaniku lisatöö võib säästa lugejate aega. 

/-/ 

Lugemise hind langeks oluliselt, kui kirjanikel ja kirjastajatel oleks rohkem austust lugeja aja vastu ja kui tekstid, mil pole suurt midagi öelda või mis on kehvasti kirjutatud või halvasti toimetatud, ei jõuaks kunagi raamatusse.” (“Lugemise hind”, lk 46-47)

“Kui kõik inimesed, kes tahavad, et nende tekste loetaks, ise ka tegelikult loeksid, tekiks seniolematu lugemisbuum, sest mitte kunagi ei ole inimesed nii massiliselt avaldamisest unistanud. End kahtlase maiguga nartsissism stiilis “loe sina minu kirjutatut ja mina loen sinu kirjutatut” on asendunud nartsissismiga, mis ei ole enam isegi mitte vastastikuna: “Ära nõua minu tähelepanu. Pane mind tähele. Mul ei ole ei aega, raha ega tahtmist lugeda, mida sina oled kirjutanud. Ma tahan sinu aega, sinu raha, sinu kirge. Tühja sinu muredest, räägime parem minu omadest!”” (“Luule pakkumine ja nõudlus”, lk 49)

varraku raamatublogi
lugemik
lugemispäevik
lugemissoovitus

Trevor Noah "Born a crime". Penguin Random House, 2016.

Tegemist on memuaaridega autori lapse- ja noorukipõlvest Johannesburgis. Pealkirja otsetõlge oleks “Kuritööna sündinud”, ehk siis aastal 1984 valitses Lõuna-Aafrika Vabariigis veel kurikuulus apartheidi režiim, mis jagas ühiskonna rassi alusel kastidesse (valged, värvilised ehk hollandlaste ja khoisani hõimurahva järeltulijad, mustad) ning Šveitsi sakslasest ja xhosa järeltulija kujutas juba pelga oma olemasoluga ränka korrarikkumist. Praeguseks on Trevor Noah tuntud koomik USAs – The Daily Show nimelise ühiskonnakriitilise huumoriprogrammi eesotsas.

Raamat on pisut ehk minu-sarjalikus stiilis ja väga hea silmaringiavardaja LAV-i osas ning autori pilk olukordade ja ühiskonna analüüsimisel on nii empaatiline kui analüüsiv. Loo üheks kangelaseks on ka peategelase ema – naine, kes kõigi keeldude, kitsenduste ja raskuste kiuste keeldus laskmast olukorral end tagasi hoida ning elas õigusele oma elu korraldada nii nagu tema ise heaks arvab, ning mitte lasta nn „vaestemaksul“ (sellel, et vaeste vanemate lapsed oma tulevikule keskendumise asemel pühendavad elujõu vanemate ja sugulaste elujärje parandamisele, mis ilmselgelt kehtib ka Eestis) oma laste elu mõjutada.

Kuna autor on ikkagi elukutseline koomik ning raamat peaks olema kokku kirjutatud muuhulgas ka erinevatest lugudest, mida esinemistes kasutatud, siis saab tõsistest teemadest hoolimata pisut ka kõhulihaseid liigutada. See, kuipalju just, sõltub muidugi konkreetsest lugejast. Ise leidsin keskelt vähemalt ühe koha mis tõhusalt õigesse kohta läks. Muidugi on ka tõsisemaid teemasid ja mõnes kohas tuleb pigem (liigutuspisar) silmanurka.

Kuna raamat on kirjutatud ikkagi esmajoones ameeriklastele, siis on seda (ida)eurooplaselgi mõnus seedida - eraldi on välja toodud (Lõuna-)Aafrika kultuuriruumi omapärasid ja just selline narratiivne vorm, kus ollakse korraga lugemiselamuse kaudu nii "asjas sees" kui külaline laseb mõnes mõttes teist kultuuri ehk eriti hästi aduda. Näiteks on hindamatu see koht lapse, kurja vaimu ja värske sooja kakajunniga... Ja põnev on näiteks lasta kohale jõuda tõelusel, et LAV-is on 11 riigikeelt ning ka nelja keelt oskav polüglott, võib hõlpsasti keelehätta sattuda. Meie siin Eestis tunneme end ehk pisut uhkelt, et mitmekeelsus on kultuuriliselt loomulik nähtus ja küll iga eestlane tönkab ikka võõrkeelt või paari, aga LAV-i keelerikkusega võrdlemine toob asjasse jälle pisut värskemat perspektiivi...