Kerli Altmart „Albioni väravad“. Tänapäev (2021)

Järjekordne uitnope uudiskirjanduse riiulist, mille lugemisest on juba üksjagu möödas. Pealkiri, kes kuningas Arthuri lugudega ülemäära kursis pole (nagu mina), on seotud kuningas Arthuri lugudega ehk siis tolle legendaarse Albioniga, mida too valitses. Kõik algabki salapärase Arthuri ilmumisega, aga fantaasiasõprade kurvastuseks pean kohe ära ütlema, et tegemist ei ole siiski ajarännuilminguga Tallinna linnaliinibussis vaid kõigest enam-vähem klassikalise printsiga valgel hobusel, ja saate muidugi isegi aru, et kõikvõimalikud kuninglikud tiitlid ja kabjalised on siinkohal tinglikud. Igal juhul on olemas neidis hädas – Katrina, vägivaldse ja kontrolliva eksabikaasa poolt mutta tambitud kaunist IT-geeniusest (sest eks kipu ju ikka nii olema, et printsi väärib ainult ilus ja vooruslik, miks mitte siis tänapäeva kontekstis lisaks ka piisavalt talendikas) büroojuht, kes ahiküttega korteriuberikus sente veerib, sellal kui tema tegelik tööpanus hõlmab kõike alates kohvi serveerimisest ja koopiapaberi tellimisest kuni ümbritseva meeskollektiivi nõustamiseni, kuidas nood oma tähtsat ja keerulist tööd tegema peaksid.

Kõik muutub vähehaaval koos printsi saabumisega, sest juhuslik bussikohtumine ei saa ju olla muud, kui eelmäng teistkordsele kohtumisele tööl, vanas heas bossi ja alluva olukorras. Toimub ootuspärane vastastikuse atraktiivsuse dünaamika, prints leiab peakangelannas lisaks atraktiivsusele ka märkimisväärse tööalase võimekuse, kõik see, koos Katrina enese sisemise käärimisega viib arenguteni nii vägivaldsest suhtest vabanemise teel kui ka sissetuleku suurendamise osas, kuid tegemist on siiski moodsa printsilooga, mis tähendab, et lõpuks ei kapatagi kuldses tõllas pulmareisile, vaid hoopis astutakse samm iseseisvuse ning traumadega – nii lapsepõlvsete kui hilisematega – tegelemise suunas. Viimase osas on iseenesest sümpaatne, et sõbralikum suhtumine iseendasse laieneb ka sarnastes kammitsates elanud emale, ma olen seda meelt küll, et iseenese sisemine kantseldamine on juba suur töö küllalt ja pole üldse ilmtingimata vaja veel dramaatiliste süüdistamiste ja leppimiste virvarri.

Selle meeskollektiiviga, millest lahkumine samuti positiivsete arengute hulka kuulub, on jälle pisut kulmukergitamapanevad lood. Nimelt lööb printsi kui „alfaisase“ saabumine asjad kihama ja hiljem muutub osa neist „Katrina poistest“, kelle eest ta emalikult hoolitseb üpris veidrateks nõmedikeks, midagi seoses „naisena särama löömisega“ ja „ainsa emasega kontoris“ või kuidas see sõnastus oligi. Võimalik, muidugi, et selliseid töökollektiive leidubki päriselt ka, noh, inimsuhteid kirjeldatakse ju selliste terminite ja kategooriate abil kindlasti päriselt ja palju.

Kokkuvõttes kergemat sorti ja äraproovitud romantikažanri elementide najal üsna sujuvalt kulgev ja põnevuse mõttes ühtlaselt pingestatud lugemine vägivaldsest suhtest toibumise ja eneseks saamise teemadel, generatsioonideülese nüansiga ja tiiruga väljamaa metropolis, taustaks (IT) kontorielu argipäeva. „Professionaalne varjaja“ on iseenesest päris mõjus väljend ja ära on mainitud ka nüanss, et traumadest vabanemine ei käi siiski maagilise sõrmenipsuga, vaid tegemist on siiski osaga inimese kogemustepagasist, mis vormib maailmataju ja reaktsioone. Lisatähelepanekuks on erinevate palgatasemete reaalsused (ka Mikweldti „Seotud silmadega“ sisaldas sellist kontrasti), kus üks loeb veeringuid, kuidas toiduga kuu lõpuni välja tulla sellal kui teistel on see ühe korra baarist läbi astumise raha. Noh, igati realistlik aspekt. 

Katrina mõtles, et tegelikult on mees olla vist päris raske. Kõik see konkurents, ambitsioonid, vajadus alatasa ennast tõestada, võistelda, võidelda, võita … Sa kas paned ise paika või pannakse sind. Lakkamatu lahing. Ta nägi seda oma poiste juures iga päev. Ja see oli nii väsitav. Kogu aeg üks togimine, nügimine, puselemine – olgu sõnadega või füüsiliselt. Just sellised olid täiskasvanud mehed. Nad taltusid vaid siis, kui tuli neist veel tugevam isane ja paikapanevalt urises – vaat siis tõmbusid mehed tagasi oma õigetele kohtadele. Neil oli vaja liidrit, keda nad natuke kardaksid ja samas austaksid. Demokraatia on vaid osaline. Kõik saavad sõna, aga otsustab siiski üks. Katrina ei suudaks kunagi olla sellise kamba liider. Tema tahtnuks kõigil hoopis pead patsutada, muhule puhuda, kisklejaid tasakesi üksteise kõri kallalt eemaldada, leebelt ühe ühte nurka ja teise teise nurka rahunema suunata. Ta lihtsalt liikus ühe juurest teise juurde, aitas, lohutas, lahutas, kuulas, naeratas, pakkus kohvi. Tema tulekut ja minekut ei märgatud. Ja kui ta ühel hommikul üldse tööle ei jõuaks, ei märgataks vist ka seda. Välja arvatud juhul, kui keegi kohvi peaks tahtma. Arthurit aga märgati. Piisas, kui ta ütles: mehed, minu järel . siis koondusid kõik ta taha, ja sammu marss. Isegi Katrina ei saanud selle vastu. Aga praegu oli Arthur tema voodis ja magas nagu suur süütu karubeebi. (lk 85-86)

Joe Abercrombie – A Little Hatred (2019)

Abercrombie uue triloogia avaraamat tõukub tugevasti eelmise kuue romaani (ja jutukogu) tegemistest – mistõttu eelnevat ajalugu teadmata oleks vast veidi keeruline (aga mitte küll võimatu) seda eraldivõetavana lugeda. Tegevuses on nüüd eelmistest romaanidest tuttavate tegelaste tütred ja pojad, nö täiesti uusi tegelasi (ehk siis kellega puudub ajalugu) on vaid mõned – ja need pigem kõrvaltegelaste rollis, kelle ülesandeks käesolevat maailma ja peategelasi teise nurga alt avada. Eks romaani käigus juhtubki mitmel puhul seda, kus järeltulijatest astuvad vanemate asemele, olgu siis vabatahtlikult või asjaolude kokkulangemisel (allpool on tsitaat (lk 314) sellest, kuidas leedi Finree van Brock kogeb oma poja ametisse nimetamist).

Romaani esimene osa meenutab mõneti „Jää ja tule laulu“ ülesehitust – Uniooni eri otstes ja ühiskonnakihtides tegutseb küllaltki palju eri tegelasi ning see virvarr paneb küllaltki pea valutama (no kes siis õieti peategelased on?). Aga teise ja kolmanda osaga hakkab Abercrombie üha tugevamalt otsi kokku tõmbama ning viimaks on ühele ruutkilomeetrile pea kõik olulised tegijad kokku viidud. Adua võimukeskustes tegutsevad kuningas Jezali poeg, kroonprints Orso (tutvustav peatükk) ning Gloktade tütar Savine (tutvustav peatükk). Põhjas on järjekordne vallutussõda („The Heroes“ järg), kus üllatusrünnakuga on löödud jalad alt Dogmani juhitud Uniooni Protektoraadil. Siin on siis Dogmani tütar Rikke (tutvustav peatükk), Anglandi kuberneriks nimetamist ootav „Noor Lõvi“ Leo van Brock (tutvustav peatükk), ning põhjalaste kuninga ametlik järeltulija, Bethodi pojapoeg ehk vendade Calderite noor „Suur Hunt“ (kes on selline maniakk, et Abercrombie ta sisemaailma ei avagi - hea küll, nali). Kõigil neil viiel tegelasel on oma selge ajalooline taak, sellest lähtuvalt mõned soovivad võimu ja kuulsust, teised lihtsalt … head äraelamist.

„People liked to think of beauty as some natural gift, but Savine firmly believed that just about anyone could be beautiful, if they worked hard at it and spent enough money. It was merely a question of emphasising the good, disguising the bad and painfully squeezing the average into the most impressive configuration. Very much like business, really.“ (lk 143)

Et eelmiste romaanide ajast on möödunud 20-30 aastat (sõltuvalt sellest, kas mõõta aja kulgu esimese triloogia või „Red Country“ järgi), siis on Bayazi maailm muutumas ja õige kiirelt – senise feodalismi ehk põllumajanduse ja käsitöö asemel on hoogu kogumas tööstusrevolutsioon (eks ma targalt aimasin seda juba „Red Country“ tegevusest). Masinatega tootmine, sarnaselt Inglismaa ajaloole (mõneti see romaan meenutab Inglismaa ajalugu) tähendab see üha kitsamaid olusid maapiirkondades ja seetõttu vabaneva tööjõu liikumist tööstuspiirkondadesse – kus aga tööinimese elu on õige väärtusetu. Nii on Abercrombie sissekirjutanud nö uued tegelased – lihtrahvas, kes pole üldsegi rahul sellega, kuidas neid pea tasuta tühjaks imetakse ja kõrvale visatakse. Nii moodustuvad rahulolematutest töölistest salajased ühingud, et erinevate meetoditega ebaõigluse vastu astuda (kas parandada käesolevat ilmakorda või luua hoopis uus; eks sellest ka erinev radikaalsus). Inkvisitsioonil (mida senini juhib vana hea Glokta) on olukorra kontrollimisega käed-jalad tööd täis.

Romaani tegevustik koondubki kolme kohta – Aduas on kroonprints Orso ja Savine Glokta. Orso on oma isa, Jezali noorpõlve haledam ja kombelõdvam koopia, kes vägagi hästi teab oma väärtusetust ja ei lase kellelgi unustada oma tühisust. Savine on terasest ja siidist, tema juhib äriimpeeriumi. Sedavõrd erinevatest elukäikudest hoolimata on neil salajane armusuhe, mis mõlemat rahuldab – nad oleks justkui sugulashinged.

Põhjas, Protektoraadi lüüasaamise järel põgeneb Calderite vägede eest Dogmani tütar Rikke, kel olevat Pikk Silm ehk teise aega nägemise võime – tema püüab jõuda Dogmani vägede riismeteni, kes koos appi saabunud Anglandi korpusega taganevad Anglandi suunas (oodates Unioonist hädavajalikke lisavägesid). Nii põhjalaste Suur Hunt kui Anglandi Noor Lõvi põlevad võimalusest lahinguväljal kuulsuse kogumiseks, aga nende vanematel on vähe teistsugused plaanid, kuidas sõjaväljal asju ajada. Ja see Suur Hunt … tema on maniakk, tõsiselt vägivaldne maniakk, kes ihkab Üheksasõrmest hullemat kuulsust.

Ja siis on üha suurenev tööstuslinn Valbeck, kuhu koguneb üha rohkem tööotsijaid ning kus Savine ja teised uued töösturid üha suuremaid kasumeid tahavad välja pigistada – seda kasvõi lapstööjõudu tehasesse aheldades. Töötervishoid ja sotsiaalsed tagatised, nendest pole haisugi; töölisklassil pole illusioonigi, nagu nende elus võiks midagi positiivset olla.

Kui Savine läheb Valbecki kontrollima ühe oma tehase kahtlast kasumlikkust, puhkeb seal järgmisel päeval kaua aega planeeritud ja oodatud revolutsioon (või mäss, olenevalt vaatenurgast). Revolutsionäärid teavad vägagi hästi, kes on Savine ja kuidas teda võiks Uniooni vastu kasutada. Tulemuseks on pöörane veresaun, kus radikaalsemate mässajate õhutusel õiendatakse arveid kellega vaid võimalik. Valbecki tormiline mäss tõmbab ühtlasi kriipsu peale Anglandi ja Protektoraadi abistamisplaanidele (mitte Unioonil oleks finantsiliselt võimalik seda üldse teha) – ning kroonprints Orso tõttab kokkuklopsitud väega hoopis Valbecki (eelkõige küll Savine’i, kelle saatusest pole midagi teada) päästma. Põhjas on nüüd seetõttu unionistidel veelgi meeleheitlikum olukord, kuid seda enam unistavad Suur Hunt ja Noor Lõvi lahinguväljal rindade kokku pistmisest ja teineteise hävitamisest. Nii Põhjas kui Valbeckis … ootavad omad head ja halvad üllatused (raamatu kaanel ongi kujutatud Valbecki hävingut, Orioni alternatiivsed ehk ameerika kaanel stiliseeritud Suure Hundi kiivrit).

„Lady Finree was left staring towards the flap. A few moments ago, she’d been in total command. With a stroke of the king’s pen, she was cut down to some warrior’s worried mother.
’It feels like yesterday I was feeding him, and dressing him, and wiping his arse.’ She looked at Rikke, voice turning harsh. ’He’s a bloody idioot who knows nothing about anything, but he was born with a cock, so he gets to decide for all of us!’
She looked old, of a sudden, and weak, and helpless, and Rikke felt sorry for her, and sorry for what she’d done, but there was no undoing it. You might see the past with the Long Eye. But you can never go there.“ (lk 314)

Romaani kolmandas osas sõlmib autor kõik otsad kokku … ja mängu astub Bayaz: kes uutele peategelastele meenutab heroiliste skulptuuride asemel pigem ärimeest. Peamiste tegelaste vahel tekib mitu romantilist liini … aga noh, tegemist on siiski triloogia avaraamatuga ja seniste romaanide põhjal pole Abercrombie just kauni tundeelamuse pakkuja (Romeo ja Julia võimalus … on juba algusest peale jõhkralt hapuks läinud, see pole Targaryenide maailm). Kui esimese triloogia avaraamatus oli üsna selge, mille vastu või nimel tuleb võitlema hakata, siis seekord jääb minu jaoks Suur Konflikt õieti hämaraks – mida suurjõud õieti taotlevad ja miks Bayaz niimoodi demonstratiivselt sekkub. Kõiksugu väiksemad tragöödiad … ohjah, eks autor peedistab mõnuga lugejaid – aga mida muud triloogia avaraamatust ja sünkmornist oodata ongi?

Romaani pluss ja miinus on minu meelest see järeltulijate peategelasteks seadmine. Ühelt poolt on see tuttav maailm, teiselt poolt on see … sellevõrra piiratud maailm (kui näiteks neljandast kuuenda romaanini oli sellest mööda mindud hoopis üksikromaanide tegevustikuga Uniooni naabruses). Autor pehmendab seda „probleemi“ kõiksugu kõrvaltegelastega, kellel on oma tähtis roll nö hiidude kõrval; lõpuni vastuolulisim on neist vast ellujääja Culver. Ja ega ükski tegelane kutsu esile erilist lugejapoolset sentimentaalsust või idealiseerimist – tähtis on ellujäämine, mitte ideaalid (ka see saatuse pekstud töölisperekond, nendegi pereisa pole just täiega normaalne – omamoodi Logen Üheksasõrme reinkarnatsioon).

Abercrombie peamised naistegelased pole kunagi seinakaunistusteks, nii on siingi mitmeid näiteid neist, kes nö karmis (grimdark!) meeste maailmas väga vabalt hakkama saavad ja oma rida ajavad (muuhulgas seksuaalpartnerite valikul; nii mõnelgi meestegelasel on probleeme naistega). Eks kõige komplekssem neist on Savine oma äriimpeeriumi armutu juhtimisega, seda „tasakaalustab“ mõneti kiiva kiskuv eraelu. Eks Rikkegi hakkab tasapisi Savine’le järgi jõudma. Kõrvaltegelaste naisgalerii on muidugi vägagi kirju, alates Uniooni kuningannast kuni töölisperekonna May’ni (rääkimata põhjala vanematest, ee, möllajatest nagu Isern ja Wonderful). Justkui mäletan, et kui jutukogu ilmus, vandus Abercrombie, et jätkab seal mitme looga esindatud kahe naiskangelase Shev & Javre tegemiste kirjutamist, aga siinses romaanis ei näinud neid küll taustal vilksatamas.

Aga jah, mida õieti oodata sellest, mis järgmises romaanis juhtuma peaks? Käesoleva romaani loogika järgi revolutsiooni inkvisitsioonis, aga kas see poleks nüüd liialt etteaimatav? Savine & Bayaz? Kuidas hakkab asetsema tööstus Adua-Anglandi-Põhja võimusuhete kolmnurgas?

„’Just promise me one thing.’
’Anything.’
’Let go of it.’
’Of what?’
’The feuds,“ said her father, and of a sudden, he looked so tired. ’The grudges. The enemies. Take it from a man with a wealth o’ bitter experience. Vengeance is just an empty chest you choose to carry. One you have to go bent Under weight of all your days. One score settled only plants the seeds of two more.’
’So you’re telling me I should just forget what they said? Forget what they did?’
’There’s no forgetting. I’m hemmed in by the memories.’ And he flapped an arm about as though the shadows were full of an invisible crowd. ’Besieged by the bastards. The hurts and the regrets. The friends and the enemies and those who were a bit o’ both. Too long a lifetime of ’em. You can’t choose what you remember. But you can choose what you do about it. Time comes … you got to let it all go.’ He smiled sadly down at the tabletop. ’So you can go back to the mud without the baggage.’“ (lk 374)

Yukio Mishima „Pärast Banketti“. Eesti raamat 1969 (182 lk), tlk Agu Sisask.

Olen jõudumööda lugenud eesti keelde tõlgitud jaapani kirjandust enam-vähem tõlkimise järjekorras, käesolev siis nimekirjas kaheksas. Ja kui aus olla, siis mõnes mõttes oleksin nagu ühe väga pika fantaasialoo kaheksanda köite juures, sest kuigi erinevad nii stiilid kui vaatenurgad, siis taustaks rullub mosaiigikillukeste kaupa lahti ühe päris riigi aja- ja ühiskonnalugu kirjanike silme (ja elude) läbi ... Seekord siis umbes 1950ndad Jaapanis, Tokios.

Peategelane Kazu on end vaesusest ja rentslist ülestöötanud 50-aastane naisterahvas, kes jõudnud jõuka restorani/peomaja omaniku ja perenaise staatusesse on eluga vägagi rahul, arvamata, et ta veel enamat võiks tahta. Ta teeb tööd, mida oskab ja armastab, omab täielikku vabadust oma asjade korraldamisel ning tema imetleda ja jalutada on restorani imekaunis ja hoolitsetud aed. Ent siis juhtub, et üks määrdunud ja kulunud kraega vanas ülikonnas vana saadikukõbi äratab temas naiselikud tunded („Kas tal siis tõesti pole kedagi, kes tema eest hoolitseks?“) Tegelikult näeb see mees muidugi siiski ka igati aristokraatlik ja väärikas välja, et ma ei levitaks siin eksiarvamusi, et särgikaelus määravaks sai.

Kuramaaž on selline parajalt jaapanlik – Noguchi tegeleb enamasti vaikimise ja tähtsust täis olemisega ja Kazu peab siis aga jutukas ja ahvatlev olema. Seda, kui kaunis ja veetlev Kazu hoolimata oma aastatest on, mainitakse ja kirjeldatakse mitmelgi korral ent ülemäärased intiimsused pole ei kombeks ega sobiks ka kirja panna, ma arvan. Näidatakse ka abielu varjupoolt ja seda, et naine olla polegi alati nii tore – ikka võib oodata, et saad mehe käest riielda, kui tollele ikka miski väga ei meeldi, võib peksagi saada ja koduaresti võidakse panna. Kazu ei lase end sellest kõigest küll vähimalgi määral heidutada, nii need ilmaasjad juba käivad. Ja kui Noguchi valimistel kandidaadina üles seatakse, siis on kumbki abikaasa kirega oma asja juures. Kazu paneb mängu kogu oma raha, energia, ande ja organiseerimisoskuse, et mehe kampaaniat läbi viia (sealjuures muidugi riskides riieldasaamise ja muuga, sest ega’s Noguchi seda kõike ometi piisavalt väärikaks peaks) ja Noguchi pühendub esinemistreeningutele ja kogu hingejõust oma veendumustesse uskumisele.

Kogu see valimiste kampaaniatrall on jällegi ülimalt ... kodune. Sest, noh, näib, et juba viiekümnendate lõpus oli Jaapan (Ameerikalikule) demokraatiale küll täie rauaga pihta saanud ja need universaalsed põhimehhanismid on tänini igalpool ikka samad. Kazut tabab lõpuks ka valgustus selles osas, millist rolli ja tähtsust omab RAHA. Arvata võib, et Mishima tagamõte selle kirjeldamise juures oli ehk tülgastus kogu selle autu käitumise osas, ent praeguseks oleme kõik juba sellega harjunud ja nagu näha siis ega tollalgi õnnestunud „pööblit“ enam vanade väärtuste juurde tagasi meelitada – ma kahtlustan, et kui lihtrahvale hääleõigus anda siis ei kipu nad kuidagi aristokraatliku korralduse suunas tagasi hääletama ;)

Üheks oluliseks taustmotiiviks Kazu abiellumise juures on väljavaade saada pärast surma kenasti koht perekond Noguchi hauaplatsile, sest muidu poleks temal kui üksikul perekonnata naisterahval lootustki heasse kohta maetud saada ning keegi ei käiks tema hauda samblast pesemas ning ohvriande toomas. Nt konfutsianistlikust mõtteviisist lähtudes on see vägagi oluline punkt! Ning ka Kazul ei ole see mingi ekstravagantne kiiks vaid täiesti valiidne mure.

Lõpuks jääb lugeja otsustada, et kumb on kaalukam kas karjäär ja rahuldustpakkuv maine elu või igati väärikas hauakoht, mille eest tulevased põlved hoolitseda saavad. Võimalik, et tänapäevase lugeja ja Mishima seisukohad lähevad lahku, aga võimalik, et ka mitte. Sest see lugu põhineb päristegelastel – autor kaevati tollase Jaapani eksvälisministri Hachiro Aruta poolt eraelu puutumatuse rikkumise eest edukalt kohtussegi ja puha. Väidetavalt olevat see avaldanud summutavat mõju satiirižanri arengule Jaapani kirjanduses...

Ja eelarvamustest – mul võis ju seoses autori hilisema dramaatilise enesetapuga eelarvamusi olla, aga raamatu lõpust võib lugeda, et „Praegu elab Yukio Mishima Tokios.“ Mul tekkis nüüd tunne, et olen eksinud ajarännu reeglite vastu ja inimest tagasiulatuvalt tema surma tõttu diskrimineerinud ... nii vist ei ole ilus?