Kuvatud on postitused sildiga britid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga britid. Kuva kõik postitused

17 mai, 2021

Neil Gaiman - Üks elu, sisustatud varase Moorcockiga (Suits ja peeglid, 2021)

 

Ühe 12-aastase juudipoisi koolitee inglise poistekoolis; raamatud ja kool ja tärkav seksuaalsus. Veel on aeg, kui raamatutegelased on osa reaalsest elust, nii nagu seda on siis Moorcocki Elric, see tumedate ihadega kangelane. Kuna tegu on poistekooliga, siis ei puudu siit ka kahtlased õpetajad, eks eraviisiliselt võivad olla … lapsepilastajad.


Autor on sissejuhatuses viidanud, et tegu on üsna autobiograafilise tekstiga, ses suhtes see viide pilastajale on ikka päris õõvastav. Algselt on tekst ilmunud Elricule pühendatud antoloogias, ja noh, nagu ikka, järjekordne ulmeklassika fenomen, millest ma pole aru saanud (üksvahe kogusin kõik need Elricu tõlked kokku … aga ei saanud edasi). Eks veider ongi, et Gaiman on päris palju kirjutanud ulmeklassikute ainetel - Moorcock, Bradbury, Zelazny ja muidugi Lovecraft - kelle originaallooming pole mulle just muljet avaldanud, kuid nende teemalised tekstid võivad päris head olla (no eriti Lovecrafti Cthulhu soga); samas Lafferty, kelle originaalid pendeldavad tavalisest väga heani, pole Gaimani töötluses ei midagi enamat harju keskmisest.





05 veebruar, 2019

Kate Atkinson: Elu elu järel

 Need kaks raamatut on tervik. Pooleksjagamine on meelevaldne ja ei tee teosele teenet, aga kui ta eesti keeles juba selline on, no on.
Soovitan lugeda koos.

Phmt on see samalaadne raamat kui "Harry Augusti esimesed viisteist elu" ehk kogu aeg alustatakse samast punktist ja kui elamises siis asjad viltu lähevad, korrigeeritakse neid, "vigade parandus" on võimalik, sest uus elu algab samas kohas jälle.
Ent kui Harry August mäletas kõike üsna selgelt, mäletab Ursula vaid häguselt ja tundetasandil "miski läheb viltu kohe, reageerin!"
Ta ei ole lapsena mittelaps, ta on lihtsalt imelik laps. Ja vahel (no tema ise ei saanud eriti korrigeerida seda, et tema sündimise ajal polnud esimesel korral arsti käepärast ja kahekorra ümber kõri olnud nabanöör tapab ta) ei muuda ta ise midagi, lihtsalt asjaolud saavad teistsuguseks, sest nende selliseks kujunemine oligi juhuse asi.

Ka Ursula on inglane (nagu Harry Augustki) ning nad sünnivad vaid 9-aastase vahega, ent ometi on need raamatud täiesti erinevad. Täiesti. Mina eelistan Atkinsoni varianti (sest minu meelest on ta pagana hea kirjanik), ent ega Claire North - Catherine Webb (pseudonüüm, noh) ka kuidagi kehvake ole. Atkinson on kammerlikum, suur pilt, mis Ursula loos ilmneb, ilmneb ikkagi läbi eraeluliste detailide, inimlikul tasandil, mitte "muudame maailma!" tahtlikus mõttes.  Ja need inimliku tasandi episoodid on nii elusad, nii ehedad! Elan korraga üleni kaasa - ja samas, kuna ma lugejana tean, et saab uuesti alustada, ei ole mu kaasatunne mitte masendus, vaid uudishimu ja lootus.

Ma ei taha siin arvustuses reeta, mis juhtub kõigis Ursula eludes ega juhtumiste seost esimese raamatu alguseks olnud lõiguga. Aga et puudutatakse üht ajarännu "mis sa teeksid, kui saaksid ajas rännata" klišeed ja nii hästi, nii loogiliselt ja mõistlikult, mainin küll ära. Sest see oli niivõrd tore. Üleni nauditav.
Põnevus püsis ja püsis üleval ning Ursula muudkui elas - elu elu järel.

Ja kõige lõpus, päris kõige lõpus anti vihje, et VÕIBOLLA on see sama elu elamine teise järel pärilik.
Aga kuidas see ring katki lõigata ning päriselt olemast lakata, ei öelda. Äkki elas Ursula ikka edasi ja edasi ja edasi ja elab omal moel praegugi sama elu ikkkkka edasi?

Räägime raamatutest
Järje hoidja
Viimsi raamatukogu

28 jaanuar, 2019

Kazuo Ishiguro “Maetud hiiglane”, Varrak (2017), tlk Krista Kaer.

Ei olnud sellisel moel kurb, nagu kartsin. Kindlasti magusnukker ja melanhoolne, täis unustuse ja vägivalla udus lahku triivinud tegelasi maailmas, mis on rajatud lugematule arvule valendavatele luudele. Aga samas, nii ju täpselt ongi. See, kas mälu on sõber või vaenlane sõltub sellest, mida mälestustega peale hakata ja kuidas neid kasutada.

Mulle väga meeldib kui mitmekihilisi ja keerukaid tervikuid Ishiguro põimida oskab. Ühest küljest võib teda täiesti õigustatult süüdistada aeglases ja uina-muinerdavas kulus, eriti vist dialoogides, kus tegelased räägivad pikalt ja täislausetega ja ühe uuesti samu asju üle korrates ning korduvalt üle kinnitades, kuid tegelased tihtipeale mitte lihtsalt ei räägi, vaid maalivad igaüks omaenese reaalsust, üritavad vahel veenda samahästi nii ennast kui ka vestluskaaslast.

Maetud hiiglane on samuti selline hoolikalt kokku pandud tervik – ühekorraga kollektiivne mälu ja individuaalne mälu; abielupaari ja vanemate-laste vaheline armastus; lõppkokkuvõttelise üksilduse paratamatus; hea-halva kunstlikkus ja teadliku valiku vajalikkus lugudes, mida enesele koostame – nii indiviidi kui näiteks rahvusena... ja lisaks oskus põimida üldisemasse tasandisse väikeseid illustreerivaid lugusid, väikesi seiku, mis on kergesti igapäevaeluliselt samastatavad ja mis vähemalt minu jaoks on alati justkui väikesed sillad, mis aitavad romaani fantastilist ehk väljamõeldud ja konstrueeritud maailma siduda igapäevase lihtsa inimeseks olemise kogemusega.

Näiteks see Koduste remonttööde käsiraamat, mille The Unconsoled'i peategelane täiesti juhuslikult kingib poisile nimega Boris. Nii mälu puudumine kui ka muud teadvustamata-kontrollimata faktorid, mis ometi nii inimlikult äratuntavad on, põhjustavad osalt justkui isarolli paigutuva peategelase ükskõiksust poisis suhtes, mis omakorda väljendub viimase ääretus huvis juhuslikel asjaoludel kingitud raamatu vastu ning lõputus kordamises enesele umbes nõnda: “See on suurepärane raamat. Siin õpetatakse plaatimist ja kõike. Selle abil saan ma ise nii palju tehtud.” Alltekstiks siis keskendumine ühise kodu leidmisele ja loomisele, kui asjale, mis lahendaks kõik probleemid ning usk, et ühe väikese poisi võimuses on asuda seda hüpoteetilist kodu remontima ning sellega täiskasvanute suhteid parandada, samas kui täiskasvanu maailmas on see konkreetne küsimus vaid üks ähmane ja hägune nurgake.

Maetud hiiglases kerkib üles jälle kodust lahkunud poja ja vanemate teema, side, mis on katkenud ja nüüd triivivad kõik vanemad ja pojad maad katvas udus igavesti lahus. Ning ka näiteks Edwinit liikuma panevaks jõuks on soov oma röövitud ema päästa.

Samuti oli huvitav üldinimliku hetke äratundmine paadimehe ja vana naise loos. See õnnetu jänes, ühest küljest siiras lahkus, teisest küljest solvang, psühholoogiline mehhanism, mis sellises olukorras paratamatult tõlgendaks sellisel hetkel ja selliselt isikult saadud jänese vastuvõtmise justkui vahetuskaubana oma abikaasa eest, kingitus, mida ongi ju võimatu vastu võtta.

Võib arvata, et siin raamatus ei ole ükski element päris lihtsalt niisama ja kuna ma pole Arthuri legendidega nii põhjalikult tuttav, siis on päris mitmeid kohti, millest ma ei ole kindel, et kas need peaksid kuidagi sümboolsed olema või, mis nendega täpselt, aga lugemiselamuse saamiseks pole see muidugi tingimata oluline. Tavaliselt ma ülemäära sümbolismi ja allegooriad jms ei armasta, ent Ishiguro puhul, tundub mulle, on alati selline eluline ja nüansirikas aspekt, äratundmishetki sellest, kuidas inimesed pisikestes igapäevahetkedes tõepoolest käituvadki ja sellised tähelepanekud seovad kogu terviku hoolimata või tegelikult, just tänu unenäolisusele, faktide ja tausta jupphaaval avanemisele, seda ehedamalt emotsionaalsete tõdede ja inimeseks olemise küsimustega. Fookuses ei ole mitte tegelane, kui üks konkreetne näidisinimene vaid viisid kuidas me üksteisega interakteerume, üksteist haavame ja toetame, kuidas tekivad olukorrad ja mis tunne on neid läbi elada erinevates rollides, kuidas toimub distantseerumine ja lähenemine jne.

Ja ma mõtlen, et paadimees ise ei ole ju ikkagi ka süsteemiväline, kui ta vabadel päevadel külastab Rooma villa varemeid ja kui tal (või ta kolleegil) vanemad katku ajal surma said?

(Ning kujundus on sel raamatul tõesti ilus, need läbikumavad, puusüümustriga lehed kaane sisekülgedel ja tammepuumotiiv ja ... )

09 oktoober, 2018

Joseph Conrad „Pimeduse süda“. Varrak (2002), tlk Riina Jesmin.

„... kui aga aurutorud lekkima hakkasid, roomasime hirmaeglaselt. Süvasängid avanesid meie ees ja sulgusid taga, nagu oleks mets pikkamisi üle vee astunud, et meil taganemistee ära lõigata. Me tungisime üha sügavamale pimeduse südamesse. Seal oli väga vaikne. Mõnikord öösiti kandus puueesriide tagant mööda jõge meieni trummipõrin ja püsis otsekui kõrgel meie pea kohal õhus hõljudes vaevu kuuldavalt ao hakuni." (lk 99)

Üks keeleosav ning suurepäraselt sünge atmosfääri loomise ja uduna lahti rulluma panemise kunsti valdav meremees jutustab pimedal Thamesi jõel mõõna ootavale seltskonnale loo oma seiklustest Aafrika südames. Tee viib aurulaeval mööda (Congo) jõge mandri südame poole, palavus, niiskus, haigused, ohtlikud ja arusaamatud mustad kehad džungliga ühte sulamas ning elevandiluupalavik – vastupandamatu tung , mis inimesi siia tumma ja pimedasse mädasohu hukkuma ajab. Valguskiireks näib olevat müstiline härra Kurtz, visionäär, kelle missiooniks on tuua valgust pimedusse ja tsivilisatsiooni metslusse.  Kuid Kurtz on seesama inimene, kes ühtlasi kogub ka rohkem elevandiluud kui keegi teine...

„Pimeduse süda“ on inglise keelsesse kirjanduslukku raiutud ka kui üks esimesi kolonialismi kriitikaid, mis demonstreerib Eurooplaste tsiviliseeriva missiooni inetust kogu oma alastuses. Kriitika ennasttäis ülimuslikkuse teesklusele ning ülluse sildiga kasuismile, kohalike elanike mitteinimesena kohtlemisena on väga otseselt ka olemas (eriti kui veel teist korda ka läbi lugeda, loengut kuulata, ning loo algusele ja Kurtzi kirjatükkidele kohast tähelepanu pöörata), kuid tunda on ka seda, et see ongi tõepoolest väga Euroopakeskne raamat – kohalik maa ja inimesed on möödalibisevad varjud, mis on defineeritud ja vajalikud vaid niipalju, et jutustaja enese kogemust edasi anda. Mõtlesin lugedes paralleelselt Chinua Achebe raamatule „Kõik vajub koost“, mis on ju koloniseerimisest kohaliku pilgu läbi ja nõnda on eriti hästi tuntav vahe terviklike ning elu ja tähenduslikkust täis tegelaste/keskkonna ning Conradi dekoratsioonide vahel.

Suur oli siis mu üllatus, kui avastasin, et Chinua Achebe „Kõik vajub koost“ ongi ametlikult raevukas vastuhüüe „Pimeduse südamele“.  Nimelt olla Achebe „Pimeduse südame“ suhtes ja selle suhtes, et see inglise kirjanduse kaanonis säärasel positsioonil on, vägagi kriitiline. Olgu kolonialismi kritiseerimisega kuidas on, kohalike elanike kujutamine oli tema meelest selles raamatus sellegipoolest lubamatult rassistlik. Milles on muidugi täielikult tõetera ka  - tummad, arusaamatud, treenitud koerad, loodusega ühte sulavad metslased jne, nõnda nad seal on. Aga teisalt on muidugi Conradil kavalalt jutustama pandud isegi mitte loo minategelane ise ... nõnda võib sellest kõigest igasugu tähendusi ja tasandeid välja lugeda...

Muidugi jääb fakt, et kui ilma asja ülearu keeruliseks mõtlemata lugeda, siis need kirjeldused ikkagi jäävad mõjuma. Isegi kui tuleb ilmsiks kolonialistliku süsteemi pehkinud tuum, siis selleks, et Congo jõge lunastada, tasuks Chinua Achebet vägagi kõrvale lugeda. Ei maksa unustada, et sellal kui aurulaeva kütab ebausklik tsirkusekoer, siis valged on ühed parajad tuhatagumikud ning ainult soov mitte asjatult sõda ja hävingut kannatada, paneb tsiviliseeritud inimese nende ülbamist välja kannatama.

17 juuli, 2018

M.C. Beaton „Agatha Raisin ja kummituste maja“. Tänapäev (2017), tlk Mall Pöial.

Agatha Raisin on nutikas keskealine naisterahvas, kel maakodu Carsely külas ning arvata võib, et tegemist on sellise kandiga, kus kuritegevuse statistika (vähemalt raskestilahendatavate mõrvajuhtumite osas) tublisti riigi keskmist ületab. Olgugi, et hubane maakoht on hubane ning ei puudu daamide komiteed, klatš ja muu taoline, ei ole Raisin siiski mingi Marple (viimane on minu kujutluses paratamatult Ita Everi näoga, kuigi tegelikult on teda rohkem kehastanud ikka see inglise näitlejanna). Raisin on keskealine, korpulentne, üksjagu okkaline ja konfliktialdis ning evib ilmselt ka teatavat BridgetJonesilikku külge.

Esimese hooga tekitas meikimisele ja kostüümivalikutele pühendatud sõnaruum pisut ootamatut kummastust, aga lõppkokkuvõttes tuleb nentida, et Agatha Raisini tegelaskuju moodustabki ilmselt umbes poole nende lugude võlust. Kuritegu ja müsteerium on ka täiesti tasemel – siin raamatus ei midagi jalustrabavalt uudset (aga ei peagi olema) ning lisaks ka teatav annus Brittide ajaloolembust. Lisaks on vahelduseks päris tore, et lahenduskäik on eht Raisinlikult pisut pooljuhuslik – uurimise käik sõltub üksjagu ka tegelastevaheliste suhete konarlikest käikudest, ning samas ka mõnevõrra intuitiivne – Raisin pole mingi Poirot, kes hallidele ajurakukestele rõhudes keerukaid mõttekäike esitab vaid needsamused ajurakukesed teevad oma töö ära vaikselt isekeskis, sellal kui peategelasel igasugu olme- ja suhteküsimuste peale üksjagu auru ära läheb, et siis nagu muuseas õigesse suunda teed näidata.

Et siis muhe lugemine ajaviiteks, aga mitte päris selliselt õdus nagu peibutava kaanepildi peale arvata võinuks. Esimese hooga järgmist Beatoni raamatut haarama ei tõtta, aga millalgi tulevikus võiks ju huvi pärast vaadata, et kas mõne Raisini lugude varasema või hilisema raamatuga võrreldes on Agatha teinud ka mingi arengu ühes või teises suunas või jääb trotsliku okkalisuse ning haavatavuse kombinatsioon läbivalt täpselt sama (realistlikult) düsfunktsionaalseks nagu siin raamatus. Nagu näha – tõepoolest on kogu mõrvalugu nii hoolega tegelase igapäevaellu sisse istutatud, et kui viimane jääb tihtipeale õdusaks taustakulissiks, siis siin võib vaata et vastupidigi olla – mõrvaloo uurimine on lihtsalt midagi, mis juhtub Agatha Raisiniga, mitte ei ole Agatha Raisin siin selleks, et pahalane välja selgitada ja müsteerium ära lahendada.

***

Pärastpoole, tee ja kookide juures, lähenes Agathale proua Davenport. "Väike hoiatus," ütles proua Davenport. "Härra Chattertoni kohta. Teate, ta on abielus."
"Nii ta väidab. Aga ainult selleks, et küla vanad krõhvad teda ei tülitaks," vastas Agatha.
"Nagu teie?" küsis proua Davenport armsasti ja eemaldus.
Agatha silmitses teda pilukil silmi. Proua Davenport oli hakanud uuesti kugistama proua Bloxby toodud väikesi õrnu singivõileibu. Agatha lipsas kööki, kus laual oli elutuppa viimiseks valmis veel võileibu ja kooke. Agatha avas külmkapi ja otsis, kuni leidis kimbu tuliseid tšillipipraid. Kähku viilutas ta need ning laotas nii paljudele võileibadele kui võimalik, võttis siis vaagna ja viis elutuppa.