Ei olnud sellisel moel kurb, nagu kartsin. Kindlasti magusnukker ja melanhoolne, täis unustuse ja vägivalla udus lahku triivinud tegelasi maailmas, mis on rajatud lugematule arvule valendavatele luudele. Aga samas, nii ju täpselt ongi. See, kas mälu on sõber või vaenlane sõltub sellest, mida mälestustega peale hakata ja kuidas neid kasutada.
Mulle väga meeldib kui mitmekihilisi ja keerukaid tervikuid Ishiguro põimida oskab. Ühest küljest võib teda täiesti õigustatult süüdistada aeglases ja uina-muinerdavas kulus, eriti vist dialoogides, kus tegelased räägivad pikalt ja täislausetega ja ühe uuesti samu asju üle korrates ning korduvalt üle kinnitades, kuid tegelased tihtipeale mitte lihtsalt ei räägi, vaid maalivad igaüks omaenese reaalsust, üritavad vahel veenda samahästi nii ennast kui ka vestluskaaslast.
Maetud hiiglane on samuti selline hoolikalt kokku pandud tervik – ühekorraga kollektiivne mälu ja individuaalne mälu; abielupaari ja vanemate-laste vaheline armastus; lõppkokkuvõttelise üksilduse paratamatus; hea-halva kunstlikkus ja teadliku valiku vajalikkus lugudes, mida enesele koostame – nii indiviidi kui näiteks rahvusena... ja lisaks oskus põimida üldisemasse tasandisse väikeseid illustreerivaid lugusid, väikesi seiku, mis on kergesti igapäevaeluliselt samastatavad ja mis vähemalt minu jaoks on alati justkui väikesed sillad, mis aitavad romaani fantastilist ehk väljamõeldud ja konstrueeritud maailma siduda igapäevase lihtsa inimeseks olemise kogemusega.
Näiteks see Koduste remonttööde käsiraamat, mille The Unconsoled'i peategelane täiesti juhuslikult kingib poisile nimega Boris. Nii mälu puudumine kui ka muud teadvustamata-kontrollimata faktorid, mis ometi nii inimlikult äratuntavad on, põhjustavad osalt justkui isarolli paigutuva peategelase ükskõiksust poisis suhtes, mis omakorda väljendub viimase ääretus huvis juhuslikel asjaoludel kingitud raamatu vastu ning lõputus kordamises enesele umbes nõnda: “See on suurepärane raamat. Siin õpetatakse plaatimist ja kõike. Selle abil saan ma ise nii palju tehtud.” Alltekstiks siis keskendumine ühise kodu leidmisele ja loomisele, kui asjale, mis lahendaks kõik probleemid ning usk, et ühe väikese poisi võimuses on asuda seda hüpoteetilist kodu remontima ning sellega täiskasvanute suhteid parandada, samas kui täiskasvanu maailmas on see konkreetne küsimus vaid üks ähmane ja hägune nurgake.
Maetud hiiglases kerkib üles jälle kodust lahkunud poja ja vanemate teema, side, mis on katkenud ja nüüd triivivad kõik vanemad ja pojad maad katvas udus igavesti lahus. Ning ka näiteks Edwinit liikuma panevaks jõuks on soov oma röövitud ema päästa.
Samuti oli huvitav üldinimliku hetke äratundmine paadimehe ja vana naise loos. See õnnetu jänes, ühest küljest siiras lahkus, teisest küljest solvang, psühholoogiline mehhanism, mis sellises olukorras paratamatult tõlgendaks sellisel hetkel ja selliselt isikult saadud jänese vastuvõtmise justkui vahetuskaubana oma abikaasa eest, kingitus, mida ongi ju võimatu vastu võtta.
Võib arvata, et siin raamatus ei ole ükski element päris lihtsalt niisama ja kuna ma pole Arthuri legendidega nii põhjalikult tuttav, siis on päris mitmeid kohti, millest ma ei ole kindel, et kas need peaksid kuidagi sümboolsed olema või, mis nendega täpselt, aga lugemiselamuse saamiseks pole see muidugi tingimata oluline. Tavaliselt ma ülemäära sümbolismi ja allegooriad jms ei armasta, ent Ishiguro puhul, tundub mulle, on alati selline eluline ja nüansirikas aspekt, äratundmishetki sellest, kuidas inimesed pisikestes igapäevahetkedes tõepoolest käituvadki ja sellised tähelepanekud seovad kogu terviku hoolimata või tegelikult, just tänu unenäolisusele, faktide ja tausta jupphaaval avanemisele, seda ehedamalt emotsionaalsete tõdede ja inimeseks olemise küsimustega. Fookuses ei ole mitte tegelane, kui üks konkreetne näidisinimene vaid viisid kuidas me üksteisega interakteerume, üksteist haavame ja toetame, kuidas tekivad olukorrad ja mis tunne on neid läbi elada erinevates rollides, kuidas toimub distantseerumine ja lähenemine jne.
Ja ma mõtlen, et paadimees ise ei ole ju ikkagi ka süsteemiväline, kui ta vabadel päevadel külastab Rooma villa varemeid ja kui tal (või ta kolleegil) vanemad katku ajal surma said?
(Ning kujundus on sel raamatul tõesti ilus, need läbikumavad, puusüümustriga lehed kaane sisekülgedel ja tammepuumotiiv ja ... )
