Shanidar. Ulmeantoloogia (2017)

Kuigi hakkasin antoloogiat lugema teatud ettevaatusega (no polnud selliseid autoreid, mis äratanuks suuremat huvi), osutus see siiski üle keskmise antoloogiaks - vaid üks nõrgem tekst (Aickmani horror), ülejäänud on normaalsed (Simak, Leinster, Laumer, Dickson) või head ja väga head lood (Laumer, Foster, Zindell, Williams, Lansdale). Koostaja Arvi Nikkarev on jaganud lood mõtteliselt pooleks - vanem ja uuem ulme (kuigi uuem tähendab siin 80. ja 90. aastate tekste); neist leidsin endale huvitavamaid lähenemisi sellest uuemast kontingendist, kus kõik jutud olid huviga loetavad.

Nikkarev paistab olevat nö kirjanduslikuma ulme austaja austaja, nii on kõik siin kogumikus trükitud tekstid… mõttega, Nikkarev eesti lugejatele tühja-tähja meelelahutust ei paku (nagu vahel tundub, et Raul Sulbi programm tutvustada angloameerika ulmeklassikut mõnel puhul niisugust maiku pakub. Muidugi, selliste tekstide puhul tahaks tõsiduste vahele mõnd lõbusamat lühilugu, kui see antoloogia niisuguseid vahepalasid ei paku (kuigi Nikkarevi varasemates angloameerika tõlkekogumikes on mitmeid lõbustavaid lugusid.

Seda ulmevalimikku ei oskaks soovitada niisugusele lugejale, kellel tahaks muuta arvamust ulme olemuse kohta - valitud lood on üsna kindlapiiriliselt kinni traditsiooinlises ulme - ehk siis on kaheldav, kas see raamat puudutaks laiemat lugejaskonda. Aga noh, see vist polnudki koostajal eesmärgiks.

Murray Leinster ”Loogik Joe” 5/10

Clifford Simak “Naaber” 5/10

Robert Aickman “Muutuste kellad” 4/10

Keith Laumer "Sobivustest" 5/10

Keith Laumer "Elas kord hiiglane" 6/10

Gordon R. Dickson “Kutsuge teda Lordiks” 5/10

Alan Dean Foster “Tühise mehe kingitus” 7/10

David Zindell “Shanidar” 7/10

Walter Jon Williams “Issi maailm” 6/10

Joe R. Lansdale “Hullu koera suvi” 6/10

ulmekirjanduse baas

Robert Aickman - Muutuste kellad (Shanidar, 2017)

Üsna müstiline õuduslugu Inglise väikelinnast, kuhu saabub mesinädalatele värske abielupaar. Linn on millegipärast inimtühi, hotell, kus paar peatub, on ka üks… veider koht, kus pole mõnda aega keegi peatunud. On küll hotelli püsielanik, kes veenab abielupaari lahkuma linnast; kuid noh, nad ei mõtle sellele enne kui hilja.

Sest nüüd algab lõpmatu kirikukellade kolksumise saatel igaaastane surnute (või elavate) ülestõusmine!

Mille käigus satub hotellituppa peitunud abielupaar mitmesugustesse vintsutavate juhtumite keskele, millest nad kunagi ei räägi ega kunagi ei unusta.

Et siis selline atmosfääriline õuduslugu, mis meenutab mõnda hitchcocklikku painajat. Kuna ma pole õuduskirjanduse austaja, siis ei oska seda lugu adekvaatselt hinnata. Igal juhul on tekst selline… hämar ja raskemeelne.

ulmekirjanduse baas