Kuvatud on postitused sildiga Doris Lessing. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Doris Lessing. Kuva kõik postitused

23 august, 2024

Doris Lessing - Suvi enne pimedust (2024)

 

Elu esimene Lessing loetud ja noh, fantaasiakirjandusele vahelduseks päris värskendav valik (mitte et ma vabatahtlikult oleks seda valinud - aga no kui ilmus Loomingu Raamatukogus ja püüan seda järjest läbi lugeda).


Romaan on huvitav ja tihe ja võrdlemisi raskepärane (alles viimane osa “Maureeni korter” muutub mõneti kergemini loetavamaks - seal on vähemalt dialoogi). Kate Brown on 45-aastane koduperenaine, kelle kõik neli last on korraga täiskasvanuks saanud. Ja kirurgist mees läheb taas mitmeks kuuks Ameerikasse ning suveks üüritakse pere suur maja välja - sest kedagi muud peale Kate Browni seal poleks. Kuid siis pakub ta abikaasa tuttav naisele tööd - portugali keele suulise tõlke tegemist ühel konverentsil. Naine lasebki end veenda - ja töö pole üldsegi kontimurdev, vastupidi, ta osutub peagi seal organisatsioonis üsnagi asendamatuks korraldajaks.


Saadav palk on selline, et Kate saab lubada endale mõndagi ning talle meeldib olla tähelepanu keskmes (eriti siis konverentsiturismi puhul, kus osalejad muuhulgas lasevad püksikummi lõdvemaks). Nii asub Istanbulis konverentsi korraldamise järel Kate’le tähelepanu pöörama kolmekümnendates ameeriklasest rändaja, kellega Kate ühtib ja läheb siis mehega Hispaaniasse puhkama. Aga seal … ootab neid haigus.


Nojah, nüüd läks liialt ümberjutustamiseks. Kahtlemata on romaani süvakihid paremini mõistetavad esimese nooruse selja taha jätnud naistele - kes ma siis olen, kui ma olen oma “ühiskondliku kohuse” täitnud, olnud ema lastele. Aga seejärel? Mis edasi saab? Mida on minust järele jäänud ja kuhu üldse liikuda? Romaani pealkiri … on muidugi kurjakuulutav ja poeetiline.


Nagu öeldud, tekst on tihe ja mõneti ebamugav ja valus. Aga hea romaan peabki midagi lugejas äratama, mõtlemist või tundeid puudutama või sinu enda sisemist tõde väänutama. Kate … vist leidis midagi. Võimaluse inimlikult abielu jätkata või emarolli muutuse. Või siis see oligi suvi enne pimedust. Ja eks see äratab vast paljudes õudust, ja ehk vajadust eneseleidmiseks.




06 august, 2019

Doris Lessing “Vanaemad”. LR 2012, tlk Krista Kaer


On päikeseline suvepäev ning kaks vanaema, kaks poega, kaks lapselast einestavad rannaäärses kohvikus. Ettekandja Theresa ei suuda muud, kui neid jumaldada ja kadestada – nii kaunid, nii lähedased ja üksteise seltskonda nautivad on nad. Kuid kuskil on ka emad-naised-minijad. Ja nad tulevad ning ilmneb, et miski pole päris nii nagu näib, või siis on hoopis nii, et kõik ongi nii nagu näha...
See poolesajalehene lugu on nii laitmatult kokku pandud, et kui tahta, siis võibki vist lõpuni erinevaid küsimusi küsimusi jääda. Esmalt, jah, illusioonid loomulikult. Esiteks kõrvalt kellegi teise pealtnäha idüllilisele elule vaatamise illusoorsus, mille juures mulle nii meeldivad Theresa reaktsioonid – jääks siia linna igavesti? Ei, hoopis kohe ja kaugele?
Teisalt siis loomulikult moraali küsimus. Kuskil ei ole öeldud, mis oleks tegelikult õige või vale, asjad juhtuvad nii nagu nad juhtuvad ja võimalused privaatsele vabadusele on kogu- või ühiskonnas elades sellised nagu nad on. Illusioon näib olevat, mitte tunnete ehtsus vaid hoopis lootus, et ebakõla ümbritsevaga võib igavesti peitma jääda. Ja tegelikult vist ei olegi häda ikkagi niivõrd selles privaatsfääri ja avaliku moraali ühtimatuses, kuivõrd ebaaususes, milleni see viib, kitsast ringist välja viivatele lähisuhetele ette kerkivas klaasseinas, sisemises eraldatuses. Ja siingi ei saa tõmmata täpset joont, et kust ja millal siis ikkagi see sein ette tuleb, asi ei ole ju ainult moraalikonfliktist tulevas salatsemises, kogu lugu ju algab lihtsalt kahe naise väga lähedase ja tugeva sõprusega, milles ei ole midagi, mida peaks salajas hoidma või hukka mõistma, kuid mis ometigi näib oma liigses tugevuses ehitavat seinu teiste suhete vahele ja … janoh, kui palju siis tegelikult ikkagi peaks või ei peaks kompromisse tegema või end kellegi järgi seadma, see kah.
Olles lõpuni jõudnud ja raamatu sulgenud, võib uuesti ette keerata esikaane ning veelkord veerida pealkirja “Vanaemad”. Milline nauditav viimane ninanips või mõttekoht. Ei mingit pistmist õunakookide, lõngakerade, lastelaste kantseldamisega … või no tegelikult ju on ka. Aga ilmselgelt on vanaemad inimesed, naised ja pelgalt fakt, et neil on lapsed, kes on lapsed saanud ei muuda neid üleöö kellekski teiseks, ja samas … kiindumuse ja hoolitsuse teed on tihtipeale märksa mitmekesisemad, kui lihtsalt pelk ja kompulsiivne ning isetu “emalik hoolitsusvajadus”, mida ehk kiputakse vanaemade automaatseks kohuseks lugema.
“Noorte poiste ilu – vaat see pole sugugi lihtne asi. /.../ On üks ajavahemik, lühike ajavahemik umbes kuueteistkümne, seitsmeteistkümne aasta vanuses, kui neid ümbritseb poeetiline aura. Nad on nagu noored jumalad.” (lk 20)