Kate Wilhelm – Igavesti Sinu, Anna (Pilet Utoopiasse, 2007)

Armukolmnurk ajasrändamise tingimustes. Kõlab intrigeerivalt, aga lähemal vaatlemisel... üks jääb alati kaotajaks, seda eriti puhul, kui ta teab ajas rulluvate sündmuste tulemust (võiks muidugi Mlodinowi kombel lohutada, et see ei ole lihtsalt võimalik).

Niisiis, käekirjaeksperdi poole pöördub ühe firma esindaja, et aidata lahendada üks äärmiselt delikaatne olukord – nimelt on vaja leida tähtsad paberid, mis on antud ühe hiljuti hukkunud teadlase poolt tundmatu naise kätte. Annast pole teada muud kui mõned armastuskirjad, mida ta on teadlasele saatnud; aga needki kirjad on keegi millegipärast tsenseerinud jne. Ühesõnaga, juhtum on põnev, aga ei jõua mitte kuhugi. See, mida ekspert Anna ja teadlase käekirjadest välja loeb, ei ühti üleüldse sellega, mida firma oma hukkunud teadlasest teab. Ning Annast tehtud profiil ei aita mingite tulemusteni, mistõttu firma lõpetab eksperdiga lepingu – kuid see jääb asja omal käel edasi uurima. Sest noh, ei anna see kirjade Anna talle rahu.

Eks lõpuks selgub see, mis selgub. Võiks meeleliigutusest lahinal pisaraid valada, aga kuidagi hetkel ei sobi.

ulmekirjanduse baas

Kate Wilhelm – Bloodletting (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Seekordne visioon apokalüpsisest saabub hematoloogia viljakast vallast. Geeniused püüavad luua tehisverd, mis oleks sobilik kõigile veregruppidele, aga katsete käigus leitakse (õigemini luuakse) hoopis midagi muud ja hoopis-hoopis koledat, mis ootab oma hetke, et mõrvarlikult inimkonna kallale asuda.

“They had found a viroid that had an affinity for some blood groups, he said. Not even a whole virus, not a killed virus, a piece of a virus. They had combined it with the 0 group first and nothing happened, but when they combined it with the 0 group with A blood, the viroid changed, it became whole, replicative, and the A blood was destroyed, consumed. He said it in a monotone, almost absently, as if it were of no real consequence, after all. And then he buried his face in his hands and cried.

Forty-five per cent of Caucasians have A-group blood; five percent have AB. Thirty per cent of Blacks have A or AB. Thirty per cent of Amerinds have A or AB... And the virus they created could destroy all of them.” (lk 45)

Üks hetk on geenius 1 nakatatud, mõni aeg hiljem on geenius 2 nakatatud – sest ta puutus kokku geenius 1 verega, kui ta tolle nägu rusikatega töötles. Lugu on esitatud geenius 2 abikaasa kurvavõitu vaatepunktist, kes viimaks saab teada kohutava tõe, millega ta abikaasa ja geenius 1 on viimastel aastatel töötanud, ja noh, tekib küsimus, et mis saab nende perest, mis saab nendest inimestest, kellega on nad kasvõi juhuslikult kokku puutunud – teoreetiliselt tuleks nad kõik inimkonna kaitseks Maa pealt ära hävitada. Mis pole saastunute vaatenurgast just kõige elujaatavam väljavaade.

Ütlemata kurblik värk ja võrdlemisi tüütu lugu.