Naomi Novik - Buried Deep and Other Stories (2024)

 

Selle kogu paralleeliks oleks muidugi samal aastal ilmunud Ann Leckie valikkogu “Lake of Souls” - aga Leckie on vast novaaturlikum kui Novik; juba ta Radchi triloogia ja selle karakterikäsitlus tundub olevat mõjutanud päris palju viimase kümnendi ulmekirjandust. Novik pole just ulmekirjanduse uuendaja, kuigi ta kangelannad on vast traditsioonide austajatele vähe liiast oma isepäisuse tõttu.

Kuid … Noviku tekstid meeldivad just puhtemotsionaalselt (või on see harjumuspäras?) rohkem (keskmine hinne 5,4) kui Leckie toodang (keskmine hinne 5,1). Mis ehk ütleb mõndagi mu enda lugemisharjumuste kohta, loogiliselt võttes loengi innukamalt fantaasiaid kui teaduslikku fantastikat.

Araminta, or, The Wreck of the Amphidrake • 6/10

After Hours • 5/10

Vici • 5/10

Buried Deep • 5/10

Spinning Silver • 7/10

Commonplaces • 4/10

Seven • 7/10

Blessings • 6/10

Lord Dunsany's Teapot • 4/10

Seven Years from Home • 6/10

Dragons and Decorum • 5/10

Castle Coeurlieu • 4/10

The Long Way Round • 6/10

Naomi Novik - The Long Way Round (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Esimene tutvus Noviku uue Folly nimelise maailmaga ja tuleb tõdeda, et sissejuhatus on päris intrigeeriv.

Loo peategelanna on navigaator Tess, kes koos tuulepeast noorema vennaga (samas on ta vägagi osav laevaehitaja) otsustavad minna otsima uut laevateed - sealtkaudu, kuhu keegi pole arvatavalt sattunud. Meeleheitlik samm, mis läheb veelgi hullemaks kui nendega soovib ühineda võlurist ülik, kes omakorda vajab mingit meeleheitlikku vedamist, et teda kõrgseltskonnast välja ei heidetaks.

Kaks kuud seilamist, kui korraga avastatakse üks saar. Lähemale saades nähakse seal mingit tohutut torni keset metsikut loodust. Kus on inimesed, milleks on see ehitatud? Tornilt … vastust ei saada. Nad seilavad rannikut pidi edasi … ja tegemist on pigem kontinendiga, mille rannikul võib näha erinevaid torne jms. Mis värk on?

Eks selline maadeavastamine on huvitav, kuidas lisaks on veel reisiseltskond oma murede ja mõradega. Saab (loodetavasti) näha, kuhu Novik õieti suundub - nagu ta ise eessõnas kirjutab, siis see sissejuhatus loo maailma võib veel küllaga muutuda järgmistes tekstides. Igal juhul, miks mitte, võiks lugeda.

Naomi Novik - Castle Coeurlieu (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Autor kirjutab eessõnas, et see tekst on inspireeritud ta lemmikajaloolase Barbara Tuchmanist, eriti ka keskaegse katku ainelisest teosest.

Lugu siis 12-aastasest neiust, kes orvuna on äsja abiellunud ülikuga - kes saadab ta oma lossi kuniks ta ise kuninga sõjakäigul on. Seal lossis elab ka ta vigane poolvend (üliku eelmise naise laps) - kes ei kõlba katkujärgsete tüsistuste tõttu rüütliks, mistõttu ta on märatud õppima õpetlaseks, mida aga noormees sugugi ei viitsi. Noored sõbrunevad ning pisut vanem noormees räägib lossist (õigemini küll kindlusest) kõiksugu jutte ja legende.

Sõjakäik lõppeb, aga isand ei saa naasta - taas on tulnud katk. Ka kindlus peab olema karantiinis …

Selline poeetiline keskajaaineline tekst. Katk on seal juba mitu lainet üle käinud ning rahvastikku laastanud, eks siin ole sellest ja muudestki uskumustest ja legendidest juttu. Iseenesest huvitav tekst, aga hetkel ei tekitanud minus suuremat kaasaelamist, küllap nende noorte peategelaste tõttu.

Naomi Novik - Dragons and Decorum (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Novik on pakkunud võimaluse, kuidas võiks “Uhkus ja eelarvamus” toimida Temeraire’i maailmas. Napoleon tahab tungida Inglismaale, selle vastu on muuhulgas organiseeritud eksperimentaalne väesalk, milles lohed on nõus kuulama vaid naistest juhtide käske. Et Elizabeth kui pere tülikaim tütar on end pere nimel ohverdanud ning läinud sellesse eksperimentaalsesse väesalka väljaõppele - et teised õed saaksid rahumeeli abielluda.

Ühel kodusel külaskäigul kohtub Elizabeth muuseas Darcyga, kes teadagi ütleb oma pahura iseloomustuse naise kohta - mis vägagi ärritab Elizabethi lohe Wollstonecrafti. Ja nii edasi, kuni viimaks tõepoolest Napoleoni väed suudavad La Manche’i ületada ning Inglismaal õige kaugele edeneda. Ühel päeval peatub Elizabethi väesalk puhkamiseks kogemata Darcy maavaldustes, kus mees neid ja nende lohesid vägagi sõbralikult vastu võtab. Üks asi viib teiseni ja noored tunnevad tõmmet, kuid Elizabeth on vaid lihtne sõjaväelane, tema meelest selline naine ei sobi mitte kuidagi Darcyle!

Eks seda “Uhkust ja eelarvamust” on mitmel moel ulmeliselt tõlgendatud, näiteks õuduse võtmes (zombid! Frankenstein!) ning eks veel midagi, mis hetkel ei meenu. Temeraire’i olen lugenud vaid üht eestindust ja lühemat juttu, seega pole aimugi, mis seal kümne romaani puhul õieti juhtub. Tõlgendus on päris vahva, aga mitte nii 100% lööv, aga eks see jääb Temeraire’i mittetundmise taha.

Naomi Novik - Seven Years from Home (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Nagu näha, võib Novik kirjutada ka puhast teaduslikku fantastikat - mis on küll õige fantaasiaküllane. 

Jutt on siis planeedist, mille kaht eri kontinenti asustavad nüüdseks kaks täiesti erinevat tsivilisatsiooni. Suuremal kontinendil on Melina, kes on siia saabunud varem ja võtnud eesmärgiks elada kooskõlas loodusega; seetõttu on ka inimesi (humanoide? posthumaanseid?) vähe, suguline vahekord väljendub suhtes 5 naist 1 mehe kohta. Väiksemal kontinendil on Esperigan, hiljem saabunud kolonistid, kes on kõvasti arvukam kui Melida rahvastik ning terraformimise ja maavarade kasutamisega on muutmas seda kontinenti enamvähem elamiskõlbmatuks - mistõttu on neil vaja oma tegevus edasi viia suuremale ja rohkemate ressurssidega kontinendile. Mis ühtlasi tähendaks Melida tsivilisatsiooni hävitamist (need tiibadega inimesed!).

Olukorda on tulnud jälgima suure Konföderatsiooni esindajad Teresilt; esmalt Esperigani juurde, seejärel siis Melida kontinendile - see esindaja jutustabki lugu. Ruth Patrona avastab siis Melida eluviisi, mis on tema jaoks paeluvalt nanotehnoloogiline. Ühtlasi avastab naaberkontinendilt saadetud ohvreid otsivad lõhkeseadeldised, mida aitab siis kohalikel hävitada (kuivõrd on aru saada, et sellise tehnoloogilise võimekuse on neile õpetanud tema kolleeg). Puhkebki suurem konfliktilaine, kus kumbki Konföderatsiooni esindaja aitab oma kontinendi militaarseid jõudusid.

Patrona samas suhtleb oma kaastöötajaga ja annab talle Melida saladusi edasi; samas aitab võidelda Esperigani üha järgnevate uuenduste vastu. Viimaks saavad Melida inimesed pihta Melida kahepalgelisele tegevusele, ja nad teevad midagi ootamatut.

Nagu öeldud, puhas teaduslik fantastika. Melida poolelt võluvalt fantastiline loodusega kaasolemine (utoopia). Samas ei saa öelda, et Esperigan oleks teine äärmus - see ongi viis, kuidas inimesed toimetavad (realism), ja kuidas seda õieti peatada või muuta?

Naomi Novik - Seven (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Fantaasialugu pottseppadest (või siis keraamikutest), kelle hooldada on erinevate linnaväravate juures olevad seitse kuju. Kujusid võivad parandada (või õigemini uuesti luua) vaid kõige parim neist - vaid tema tohib kasutada valget savi. Ainult et … iga kord sureb valitud meister, tavaliselt mingisse ravimatusse haigusse. Ühesõnaga, kõrgeim kiitus on ühtlasi surmaotsus.

Loo üks peategelane on Kat, kes on abiellunud pottsepaga, kes mõne aja pärast sureb, jättes lesele kolm last ja töökoja. Kat hakkab seejärel salaja ise tegema keraamikat, müües neid mehest mahajäänud töödena. Ainult et … tegu on sedavõrd originaalsete töödega, et lõpuks tuleb ikka saladus välja. Juhtumit hakkab uurima fanaatikust pottsepp Gruvin, kelle vastumeelsel nõusolekul (aga naine on andekas, seda peab tunnistama!) võetakse Kat gildi vastu.

Ja nagu mõne aja pärast avastatakse, surmajumala kuju on ohtlikult pragunenud ja vajab taastamist - seda valitakse tegema Kat … kellel hakkab tervis halvenema. Ta nõustub tööd tegema vaid siis, kui Gruvin abiellub temaga ja on nõus vastutama ta kolme lapse eest. Abielu sõlmitakse, Gruvinile on sellega kaasnevad ülesanded keerulised, seda enam, et ta kardab naise peatset suremist (tal on sama kogemus eelmise suurmeistriga, keda ta haiguse ajal aitas). Ühtlasi paistab, et naisel see kujutegemine õieti ei õnnestu.

Mõneti omapärane lugu käsitööliste maailmast, mis siis lõpuks kõneleb elu põhiväärtustest ja armastusest, aga seda mitte just magusal toonil. Autor liigub eri tegelaste vahel, kord oleks peategelane Kat, kord see fanaatikust meister. Hea tekst.

Naomi Novik - Commonplaces (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Lugu Sherlock Holmesi ainetel ja seda siis Irene Adleri vaatepunktist. Adler elab nüri abielu oma inglise härrasmehega, kui ühel hommikul kuuleb Holmesi hukkumisest Šveitsis. Adler on endamisi kindel, et muidugi pole Holmes tegelikult surnuks kukkunud, ning ta otsustab sõita puhkama Pariisi - mees jäägu maha, kuna tööga kiire jne. Pariisis asub ta külastama erinevaid muusika-asutusi ja tõepoolest, ühest orkestrist leiabki tuttava näokujuga mehe, kes pingsalt vahib noote.

Nad kohtuvad ning arutavad oma raskest elust ja veedavad ühise öö.

Et siis lisandusi Holmesi võimalikku mütoloogiasse, seekord siis kire vaatepunktist. Novik püüab ka Holmesi ja Watsoni suhtele veidi teistsuguseid nüansse lisada; noh, kas see nüüd otseselt kannab. Ja loo finaal, eksole. Kuidagi liiga palju või noh, Holmes saab liigselt lihalikuks, seni on ta raudselt aseksuaalne tundunud.

Naomi Novik - After Hours (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Tekst, mis kuulub Scholomance maailma ja räägib loo sellest, kuidas Beata nimeline tütarlaps on sinna kooli sattunud ning kuidas ta toakaaslaseks on määratud ülbe ameerika neiu: kooli poolt on sellise valiku teinud viis võlurit ning eesmärgiks on, et nad üksteist täiendaksid. Beata ja Jayne ei saa aga kohe esimesest päevast teineteisega üldse läbi.

Beata lootis koolis äri teha seentega (sest kõik teevad vahetuskaupa õpingute või isiklike soovide edendamiseks), aga Jayne on peale nende kokkupõrget tema maine sedavõrd ära susserdanud, et keegi ei taha tema seeni. Poolakast tüdrukul on küll koolis heatahtlikke tuttavaid, aga sellest ei piisa edukaks eluspüsimiseks. Beata otsustab minna öösel kooli võlutarvikute lattu, et seal enda tarbeks midagi revideerida - hoolimata tuttavate hoiatustest ja kooli sisereeglites kõlavast hoiatusest.

Need hoiatused polnud moepärast.

Novik näib huvitav autor, aga see Scholomance seeria pole senini huvi tekitanud: et noh, mingi võlukunsti ja kooli teema. Blogis on varem kirjeldatud romaani “A Deadly Education”, peale Orion Lake’i ei paista siin muid ühiseid tegelasi olevat. Ja eks siin kogumikus on see teksti esmatrükk.

Naomi Novik - Araminta, or, The Wreck of the Amphidrake (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Tore lugu aadlineiust, kes ei taha olla tavaline aadlineiu - ta vanemad on otsustanud Araminta ära saata asumaadesse, et seal abielluks. Nii saaksid nooremad õed rahumeeli oma saatusele vastu minna, ilma et vanem õde neile häbi teeks ja nii võimalusi ahendaks.

Merereis pole teadagi miski lõbus väljasõit rohelisse ja vanemad siiski hoolitsevad, et tütar jõuaks pärale võimalikult siivsas konditsioonis - peale saatjaneidude ja ihukaitsja antakse Aramintale kaasa hädaolukorra amulett; juhul kui mereröövlid peaksid vallutama laeva vms. Aga jah, merereis on aadlineiule tõesti huvitav - kuni viimaks tõesti piraadid üritavad laeva kaaperdada. Eks siis tuleb võtta amulett kasutusse ning aadlipreilist Aramintast saab habetunud aadlik Aramin, kes pakub end mereröövlitele vangi, kui need lasevad laeval lahkuda. Tõepoolest, selline pantvang ja ta kaasavõetu väärtuslike esemete eest saaks rohkem raha kui ühe tavalise asumaa vahet sõitva laeva lasti eest.

Kuid … Araminta ei soovigi naasta oma perekonna juurde - sel juhul oleks ta saatuseks piraatide poolt arvatavalt häbistatuna eluks ajaks kloostrisse sulgemine. Talle meeldib hoopis Araminina merel seilata. Kuniks aga mereröövlite laeva ründab hiiglaslik merekoletis.

Kui esmapilgul tundub see olevat justkui britilik maailm (nagu “Tema Majesteedi lohe”), siis tegelikult on see puhtalt fantaasiailm - Araminta isal on mitu abikaasat, kuskil on kurjad haldjad, nõiakunst on valitutele, meredes ulbivad hiiglaslikud koletised (leviaatanid). Ja siis on veel maailm, mis on ammusest ajast uppunud. Ühesõnaga, külluslik fantaasiamaailm.

Naomi Novik - Vici (The Dragon Book, 2009)

 

Eks väike kahtlus ole, et see tekst on kuidagi seotud Temeraire seeriaga - noh, et inimesed ja lohed, aga kuidagi nende suhte algusaja värk. Ehk siis tekst paigutub antiikaega (hägusalt nagu mäletaks seeria avaraamatust, et see lohede-inimeste suhe oli veelgi iidsemast ajast pärit?), kus üks roomlasest kaak saab kohtumõistmisel valida, kas surmanuhtlus või minna tapma Rooma kanti laastama ilmunud lohet.

Tänu õnnelikule juhusele õnnestub kaagil viia see lohe surmani ning ühtlasi leiab ta sündmuskohalt lohemuna, mille eest loodab ta varanduse teenida. Rikkaks aga saab ta kui lohetapja, ning muna ei soovi keegi osta (pigem pakub üks gladiaatorivõitluste korraldaja, et teatud tasu eest võiks ta võtta selle muna, lootuses, et ehk miskit koorub ja see on võimalik areenil tappa).

Peale üht väsitavat ja nüristavat orgiat tervitab tülpinud peategelast … voodisse piiluv koorunud lohe, mis koguni mõistab ja räägib ladina keeles. Veel hullem, lohe osutub intelligentsemaks kui lohetapja, ning kui mõne aja pärast tahab riigivõim lohe hukata, siis pääseteeks osutub Galliasse minek, et aidata roomlastel kohalikega võidelda. Lohe soovibki seiklusi.

Gallias … kohtub see Marcus Antoniuse nimeline endine kaak peale lahingut gallialastega Julius Caesari nimelise väejuhiga, kel on Antoniusele õige huvitav ettepanek.

Ehk siis selline humoorikas alternatiivajalugu lohedest, Roomast ja selleaegsetest kuulsustest; võimalus antiiki meelde tuletada.

Naomi Novik - A Deadly Education (2020)

Võlurite koolidest on praeguseks kirjutatud kindlasti sadu, kui mitte lausa tuhandeid raamatuid ja seegi on üks nendest - nagu pealkirigi reedab. El - täisnimega Galadriel (päriselt ka!) Higgins - on õpilane ühes sellistest, kuid Noviki loodud Scholomance on koolina täiesti värdjalik. Isegi Lev Grossmani Brakebills on selle kõrval täiesti lebo paik, rääkimata siis Sigatüükast. Noviki loodud maailmas (tänapäeva maailmas, ainult võlukunstiga) ründavad võlureid alailma maagilised, võlujõust toituvad koletised, malefecaria. Ja et sul vähegi oleks šanssi jääda võlurina ellu, on kõige parem käia koolis, kust tervelt veerand õplilastest elusana välja astub (mitte iga sajas või nii). Sest õpingute lõppedes peavad kõik üritama välja murda läbi koletisi täis aktusesaali (mis polnud päris sellisena plaanitud, lihtsalt puhastusmehhanism läks varsti katki ja keegi pole seda enam suutnud ära parandada). Õpetajaid seal pole, ilmselt seepärast, et neil võiks õpilastest kahju hakata. Kool õpetab lapsi seega ise, ja suht halastamatult. Ja traumeerivalt muidugi ka: nii mõnigi vilistlane kasutab omandatud oskusi nähtavasti vaid selleks, et võluda endale töökoht kuskil suures firmas, kus keegi teda tähele ei pane ja ta ise midagi tegema ei pea (mis meenutab natuke Quentinit Grossmani "Võluritest").

El on selles keskkonnas natuke nagu valge vares, või õigemini mustimaist mustim ronk. Ta pole populaarne, tal ei ole sõpru - kuigi ega neid pole õieti kellelgi -, ja tagatipuks on teda õnnistatud tõeliselt kurjakuulutava andega: kui ta vähegi tahaks, võiks ta pelga näpuliigutusega linnasid maa pealt pühkida, ainult et ta väga ei taha. Mis sest, et selleks sobivaid loitse pakub kool talle köidete kaupa (ilmselgelt pole teda programmeerides sellise võimalusega arvestatud), lihtsamat laadi koristusloitsu saamiseks peab ta aga hullu vaeva nägema. Eli plaan koolist pääsemiseks on seetõttu olnud saada hakkama millegi tõeliselt heroilisega, mis paneks inimesi teda tõsiselt võtma ja mõni enklaav ta endaga kampa võtaks. Sellele plaanile tõmbab aga kriipsu peale Orion Lake, tõeline prints valgel hobusel, kes kõiki kogu aeg päästa soovib ja seetõttu hakkab korduvalt päästma Eli, kes omakorda on tõeline magnet koletistele. 

Edasi võiks nagu arvata, mis juhtub, aga õnneks päris nii siiski ei juhtu. Neist saavad lihtsalt nagu sõbrad või nii ja jummalast tore on lugeda raamatut, kus noored inimesed on normaalses mõttes sõbrad ja pilavad teineteist jõhkralt, kui nad parasjagu koletisi ei tapa. Või koolitööga ei tegele. Noviki loodud kool on põhimõtteliselt kooli kui sotsiaalse keskkonna kvintessents - koos kõigi sotsiaalse hierarhia füüsiliste väljenduste (paremad lauad sööklas jne), klikkide ja tapvate pilkudega, millele võlukunst omalt poolt veel mitu vinti peale keerab, kuna pilgud võivad päriselt tappa ja istekoht võib päriselt olla elu ja surma küsimus. Ja El on selline toredalt sünge kuju, iga noore gothi unistus, sõltumata tema soost. Kokkuvõttes seega tore ja lõbus lugemine, ehkki see väga suurt vaimset pingutust ei nõua. Natuke suisa ootan seetõttu päeva, mil keegi kirjutab raamatu samasugusest võlurite koolist, mis on aga rusuv, nagu Šalamovi "Kolõma jutud".

Naomi Novik - Tema Majesteedi lohe (2010)

Kergeks üllatuseks osutus romaan noorte täiskasvanute kirjanduseks, aga eks vahel võib ka midagi sellist lugeda ja ausalt öeldes on tegu mõnusama meelelahutusega kui hiljuti loetud Eriksoni austav pila teleseriaalide asjus.

Sest mulle tundub, et Noviku romaani võiks pidada pastiššiks klassikalise seikluskirjanduse ainetel: noh, et on küll 19. sajandi algus ja üleeuroopalised konfliktid … aga lohede kaasabil. Ja lohed pole miski juhuslikult kasutusele võetud tehnika, vaid selle maailma ajalooline paratamatus. Okei, nii võttes kõlab nagu tavaline fantasy (mitte küll Peveli musketäride laadis). Aga siin Novik pastiššib – ta tegelased ei käitu nii nagu ootaks 21. sajandi autori puhul – ei, neil on see vanamoodne moraalikoodeks, tänapäevaste kiiksudeta. Eriti torkab see silma romaani ühe peategelase kapten Laurence’i puhul, kel on mitmeid nö kirjanduslikke tõekspidamisi, mille peale võiks tänapäeva autorid kas laias kaares sülitada või siis travestiana lahendada.

Ja selline veidrus on omal moel lahe (sest nagu Noviku teistest mulle kätte sattunud tekstidest teada, pole ta mingi vanamoodsa ulme kaasvõitleja, vaid ikka mõnusalt tänapäevane autor). Muidugi, kui tekst on lahendatud niimoodi vanamoodsalt, siis rikutud inimesena võiks jääda mõtlema, et kus on konks, kus on kiiks. Et Laurence’i ja Temeraire’i suhet võiks kuidagi … teistmoodi tõlgendada? Või Laurence ja kapten Roland, kas seegi pole ehk … kahepalgeliselt kergemeelne? Igal juhul, kus peitub süsteemis ebakõla? Ei julge vastata.

Eks võib ka mõelda, et tegu on lihtsalt sarjaga (kas nüüdseks on seda ilmunud juba 10 raamatut?), mis autorile nö võileivale vorsti annab. Igal juhul, päris mõnus meelelahutus.

ulmekirjanduse baas

Naomi Novik – Buried Deep (The Mythic Dream, 2019)

Novik rekonstrueerib Ariadne ja Minotaurose müüdi, ja noh, tulemuseks on õige südantlõhestav versioon ühe perekonna umbteest. Ariadne näeb, kuidas ta härjapäine poolvend on isale pinnuks silmas, kuni viimaks see laseb ehitada labürindi, kuhu sulgeb selle väikevenna.

Aga et tegemist on sedavõrd salapärase uue maatähisega, siis kohalikud preestrid kuulutavad selle pühaks kohaks, ning peale pikka vägikaikavedu isa ja preestritega võib jääda Ariadne sinna (kuivõrd see on niisamuti koht, kus pagendusse saadetud Ariadne ema koos tütre ja pojaga elavad), et viia almuseid maa-aluse labürindi keskkoha kohal asuvale nö kuldsele altarile (ehk siis niimoodi on võimalik oma poolvenda toita). Kuid lisaks kogutud või toodud almustele kaovad sinna labürinti ka mitmed noormehed ning Ariadne isa Minos haistab võimalust, kuidas vabaneda tülikast tütrest, kes teab, mis selle labürindis tegelikult tegutseb (ja noh, kuidas see olend Minosega seotud on).

Nagu öeldud, igati kunstipärane, poeetiline ja sünge lugu; müüdi rekonstruktsioon, mis alusteksti teadmata jääks õige hägusaks. Olen Novikult paremaid ja mängulisemaid tekste lugenud, käesoleva antoloogia teemavaliku puhul paistab ta eelistanuvat pühalikumat lähenemist.

Naomi Novik – Blessings (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Traditsioonilisem lähenemine haldjatele kui näiteks viimati loetud Kingfisheri loo puhul, aga et tegu pole lastele mõeldud kunstmuinasjutuga, siis midagi lohutamatut juhtub selleski loos.

Nimelt on kombeks, et vastsündinut võiks õnnistada haldjas (kui lapsukese puhul on tegu ikka siniverelisega). Ühe tavalise paruni naine otsustab varakult, et tema tulevane lapsuke on väärt paremat tulevikku ja hakkab juba varakult valmistuma ristseteks, lastes valmistada head-paremat söögi- ja joogipoolist. Kui viimaks on võimalus ristseteks, kutsub ta isiklikult ümbruskonna haldjaid peole aukülalisteks. Tervelt kuus tükki tulevadki ja naudivad pakutavast head-paremat, tagajärjeks muuhulgas enese purju joomine. Neil tekib võistlusmoment, kes saab lapsukesele kõige parema ettekuulutuse teha. Ja oodatud ühe-kahe õnnistuse asemel tuleb neid õige mitu …

Aga nagu teada, purjuspäi ärplemine võib viia ettevaatamatute sõnadeni ja nii on sel viiekordselt õnnistatud lapsukesel õige … ebatavaline elu.

Kui järele mõelda, võiks seda lugu lastelegi ette lugeda, oma õpetusiva on siingi. Tõepoolest, mis on see, mis on elus kõige tähtsam? Sõltub … vaatenurgast.

Naomi Novik - Lord Dunsany's Teapot (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)

Selle loo puhul maksab mulle kätte siis see, et ei ole tundnud huvi angloameerika ulmekirjanduse ajaloo vastu, nii pole ma vist lugenud ridagi lord Dunsany loomest. Ja ei tunne siiani sisemust vajadust ka. Hea küll, see on nüüd mõttetu ülbitsemine.

Lugu paigutub Esimese maailmasõja oludesse, kus Prantsusmaa kaevikutes vinduvad inglise sõdurid. Üks ohvitser ja reamees sõbrunevad ning joovad aegajalt koos teed, lõpuks selgub reamehele, et ohvitseri elu on sõjategevuses seetõttu säästetud, et tal on teekann, milles elaks justkui vaim (džinn?) sees. Reamees näeb viimaks miskit udukogu selle teekannu juures, ja järgmisel rünnakul (et saaks järgmise kaeviku enda valdusse!) on ohvitser koos kümnete teiste pataljonikaaslastega maha notitud. (Võibolla seepärast õnn jättiski maha, et reamees seda udukogu nägi?)

Esimesel lugemisel ei saanud kuraditki aru, et mis siin siis õieti üleloomulikku on. Teistkordsel lugemisel jäi rohkem silma teekannu võimalik üleloomulikkus … aga ikkagi. Omal moel huvitav, et poola päritolu Novik võib ühtaegu kirjutada puhtalt angloameerikalikku kirjandust (Temeraire, New York) või siis kasutada poolalikku müstikat („Spinning Silver“, „Välja juuritud“). Aga jah, küllap on see tekst hõrguma mõjuga lord Dunsany ja Lovecrafti austajatele.

Naomi Novik - Priced to Sell (New York Fantastic, 2017)

Et siis kuidas NY kinnisvaramaaklerid tegelevad veidi erinevate klientide ja nende ebatüüpiliste nõudmistega. Millist elamist võiksid vajada vampiir või päkapikk või haldjas või mis iganes tavamõistes mütoloogiline oled. New Yorgis leidub kõike, nii ka muuhulgas elamispindu erivajadustega klientidele - kuid ka niisamuti sellistest klientidest mahajäänud korterid, mida tuleks inimeste nõudmistele kohandada (no tõepoolest, mida teha korteriga, mille üks sein kihiseb vakladest?).

Noviku jutt on kui teleseriaali üks osa - peategelastel tuleb rinda pista erinevate probleemidega, olukord läheb üha katastroofilisemaks kuni viimaks käib klõps! ning asjad asetuvad enamvähem õigetele kohtadele. Peategelased ohkavad kergendatult ja tunnevad uhkustki saavutatu üle, ning osa lõppedes on näha, et neile avaneb uus pöörane väljakutse… kuid sellest enam järgmises osas juttu pole.

Eks tekst on eelkõige YA-maiguline urban fantasy (nojah, kui antoloogia teemaks ongi New York, siis on selles urban fantasy arvatavalt kindel liider, eksole). Ja no kui YA, siis teadupärast ma vaimustusest kiljuma ei hakka, aga loen küll.

"Uprooted"

Naomi Novik „Uprooted“, Penguin Random House, 2015
Lynne Reid Banks „Uprooted“, Harper Collins Children’s Books, 2014

Vahel on huvitav lugeda raamatuid võrdlevalt. Seekord siis kaks samasuguse pealkirjaga raamatud – üsna erisugused, aga pealkiri seob.

Naomi Noviku „Uprooted“ on suuresti jällegi selline klassikalisi elemente täis pikitud fantasy-lugu. Tutvustuses on välja toodud Tolkieni mõjutusi, aga lugedes kangastus mulle päris mitmelgi korral paralleele Robert Jordani „Maailma silmaga“, mis muidugi ei räägi üldse vastu Tolkieni mõjutustele – sest võite ühe korra arvata, kelle loomingust Jordan ise inspiratsiooni sai. Ühesõnaga vana tuttav lugu – pealtnäha igati andetu ja koba külalaps (hiljem küll selgub, et ega ta nii hirmus andetu ikka ka ei olnud) satub erakordse(te)sse olukorda(desse) ja vastu ootusi ilmnevad tema vägagi erakordsed võimed. Keel on voolav ja kulg tempokas ning minajutustuse vorm võimaldab esiplaanil hoida isiklikku – sõprust, perekonda, armastust; kuigi ohus on terve maailm. Nõnda ei tundu ka maagia toimimisreeglite detailsem kirjeldamata jätmine kohatu – Agnieszka ei tea isegi ega olegi huvitatud konventsionaalsetest akadeemilistest teadmistest või seletustest antud küsimustes. Liiatigi on tema isiklikud võimed suuresti intuitiivsed, see on selline matemaatika ja kunsti vastandamise küsimus, ehk laiemalt ka nn stereotüüpse meheliku ja naiseliku mõtlemise vastandamise küsimus. Maagia kasutamisoskus põhineb siin võlukunsti keele ära õppimisel, selle võimalikult täpsel väljaütlemisel, aga näib, et see ei ole ainus tee, sest Agnieszka oskab võluväge juhtida ka vaid mõne üksiku silbi ja ümisemise, laulmise, leelotamise, sisemise tunnetuse abil. Agnieszka maagia tuleb pisut teisiti ning sellega tuleb leppida, eriti kuna see on ka väga võimas ja otse loomulikult päästab maailma. Lisaks maagiale mängib kurjuse üle võidu saamises rolli ka just seesama keskendumine isiklikule sfäärile, see, et peategelane käitub lähtuvalt oma lojaalsusest endale olulistele inimestele. Autorit inspireerinud (Poola) muinasjuttude hõngu on tunda nt siis, kui Agnieszkal tuleb ühel hetkel elu (ja mitte ainult enda oma) eest põgeneda ning ta vormib mudast härjad ja puhub neile hinge sisse, võtab paar pillirookõrrekest ja teeb neist vankri ning lõpuks lihtsalt võtab kätte ja sirutab end läbi võlukunsti kauge maa taha kõige suurema häda tunnil (mille peale analüütilised maagid ilmselgelt ei ole tulnud ;) ) ning sellest ongi küllalt. Loomulikult leiame me siit ka armastusloo – 17-aastane + kõvasti ülesajane, ent loomulikult mittevananev võlur hüüdnimega Draakon. Jällegi, mitte just rabavalt uudne mõte, aga kes sest hoolib – hea ja läbiproovitud. Ning Agnieszka on Poola kuningriigi aegse õhustiku kohta vägagi moodsate vaadetega talutüdruk, kes Draakonilegi peagi selgeks teeb, et iga 10 aasta tagant üht tütarlast enda juurde torni kinni panna ei vasta kohe kuidagi Inimõiguste konventsioonile, isegi kui ta ümbritsevas maailmas vägagi humaanse ja helde isandana arvesse läheb.

Lõpetuseks võib öelda, et oli selline kiire lugemine. Headus võidab kurja väe ja when there’s a will, there’s a way. Lõpus hakkas Agnieszka mulle meenutama „Maailma silma“ Rohelist meest. Sobib, kui tahta mingi hetk argimaailmast kuhugi seiklusse – üks voolavalt jutustatud muinasjutt, mis ärgitab teotahet, eneseusku ja positiivsust.

***

Teise raamatu autor Lynne Reid Banks on kirjanik, kellest ma varem midagi ei teadnud. Raamatu valisin pealkirja järgi, aga Ilmneb, et nt Banksi esikromaan „L-shaped room“on üsnagi tuntud ja sellest kuuekümnendatel filmgi vändatud ja puha.

„Uprooted“ on aga lasteraamat, mille minajutustaja on 10 aastane Lindy, kes teise maailmasõja algusaastail sõidab koos ema Alexi ja nõbu Cameroniga üle ookeani Kanadasse, kesk preeriaid asuvasse Saskatooni sõjapakku. Seal võtab alguses üks kohalik lasteta pere neid nn sõjakülalistena (et mitte öelda pagulastena) enda majja ja kostile. Lugu põhineb autori päriselul, mis teeb asja ajaloolisuse seisukohalt huvitavamaks. Mõelda, kui palju erinevatest riikidest pagulasi pidi Kanadasse jõudma seoses teise maailmasõjaga. Nende hulgas loomulikult ka mitmeid eestlasi, kui palju raskem pidi olema olla pagulane ilma sugulasteta ja keeletaustata? Sest ega Inglasenagi see kogemus ainult lust ja lillepidu ei olnud – Alex, Lindy ema, on ju koduperenaine, enne abiellumist oli tal muidugi ka näitlejakarjäär, aga oskusi, et võõral maal iseseisvalt raha teenida tal ei ole, rääkimata sellest, et ajastugi selliste võimaluste osas ei hiilga. Samuti keelas Inglismaa sõja ajal riigist raha välja saata – nad võisid lahkudes kaasa võtta vaid 10 naela ninapeale, millest jätkus hädavaevu sõidukuludeks. Õnneks kaotatakse mõne aasta pärast see keeld ja kodust hakkab igakuiselt raha tulema enne, kui elu võõrustajate juures hapuks kisub.

Ma arvan, et kui oleksin seda raamatut lapsena lugema juhtunud, siis küllap oleks see üks neid korduvalt loetud lemmikuid olnud – põnevaid seiklusi lastel jagub – suured pakased, kelgutamine ja lumi; esimene Halloween, mille käigus õnnestub üks vana naine minestama ehmatada (peategelane mõtles välja endale eriti tõetruu maharaiutud peaga Ann Boleyni kostüümi); sõbranna, kelle ema võtab unerohtude üledoosi, õnneks siiski paranedes; sõit New Yorki nende samade sõprade rikaste sugulaste juurde; kodust ärajooksmine (kas tänapäeval annaks enam päris sellisel moel lasta kodust põgenenud lapsel endal mõista ja otsustada, et tuleb tagasi minna? ikka peaks vist kohe politseisse pöörduma ...); kelgutamis- ja ratsutamisseiklused; suvepuhkus järveäärses majakeses, kus põlevad petrooleumilambid ja lastel tuleb käia kuivanud puid langetamas, et igapäevast kütet varuda, saab sõita kanuuga saarele, kus asub suurepärane ujumiskoht ning võetakse enda juurde hulkuv koer. Järveäärse suveseikluse juurde kuulub ka kurikuulus muskeg, mille eest kohalikud küll neid pidevalt hoiatavad, aga kuna keegi ei tea, mida see sõna tähendab, siis on ka raske ette vaadata. No ja kui üks hetk siis muskegiga kohtutakse saab appirutanud kohalik neile noomivalt öelda – ma ju ütlesin, et olge muskegi suhtes ettevaatlikud!

Keeleliselt on siin raamatus üldse vahvaid asju – laeval teeb peategelane tutvust Cockney rhyming slangiga ehk siis sellise riimidel põhineva slängiga, kus nt apples and pears = stairs, sest pears ja stairs riimub. Ja nii siis võib trepi kohta lihtsalt lühendatult õunad ehk apples öelda. Ja Kanadas muidugi tuleb välja palju erinevusi Inglise inglise ja Kanada inglise keele vahel nagu mummy ja mom, break ja recess jpt. New Yorgi reisil aga lisanduvad mõned tähelepanekud ameeriklaste kohta ja tehakse väike tutvus Brookliny kõnepruugiga.

***

Kuigi üks raamat on teismelistele suunatud fantasy ning teine autobiograafiline lasteraamat, siis on neid ühendavaks jooneks ikkagi II maailmasõda ja pagulastee sest Naomi Noviku lugu on suuresti inspireeritud ema poola päritolust – internet räägib, et tema vanaema hukati tänu osalemisele Poola vastupanuliikumises II maailmasõja ajal ja ema pages juba kommunistlikust Poolast, jõudes lõpuks siis Ameerikasse. (Lynne Reid Banks jääb siis vanuselt kuhugi Naomi Noviku vanaema ja ema põlvkondade vahele.)

Noviku raamatus kistakse Agnieszka oma kodust ilma väljavaateta sinna kunagi enam päriselt tagasi tulla. Lynne Reid Banksi raamatus on see nn juurtest eemalerebitud saamine õnneks siiski ainult ajutine, kuid sellegipoolest raske, sest kui Agnieszkal avaneb võimalus tagasi tulla ja oma kodu kaitsta, lõpuks isegi kurjast jõust lahti saada, võtta kätte ja omaenese kätega maailm paremaks muuta, siis maailmasõja pagulastel jääb üle vaid elada, oodata ja loota – teha oma „tööd sõja ajal“ ehk siis püsida elus ja kasvada. Ent päris lõplikult juurtega välja tõmmatud, veel vähem „väljajuuritud“ ei ole siiski kummagi raamatu tegelased. Agnieszkat koduga köitev side jääb alles, temast ei saa lihtsalt talunaist vaid tema roll on teistsugune ja laiem, ta jõuab hoopis oma potentsiaalini, mille saavutamine kodus oleks nii ehk naa võimatu olnud. Alex, Lindy ja Cameron naasevad sõja lõppedes samuti taas koju. Aga nende jaoks on Kanada lihtsalt üks osa elust, aeg, mida tagasi ei saa, aga mis ei ole ka kaugeltki mitte tühja elatud, vahetute sõjaõuduste asemel on lihtsalt teistsuguseid mälestusi, teistsuguseid kogemusi ning Kanada hümn on koos liigutuspisaraga elu lõpuni peas.

Mõtlen nüüd, et ehk ei ole „Väljajuuritud“ ikkagi parim tõlkevaste pealkirjale, eesti keeles tekitab see ikkagi ka mulje millegi lõplikult kõrvaldamisest või millestki halvast lõplikult lahti saamisest. Aga mis sõna siis sobiks paremini kirjeldama elusündmuste poolt kodust eemalerebitud saamist? Kes teab ...

Naomi Novik: Välja juuritud

Kui lugu alustasin, tundus, et ma ju tean seda juba: G.B. Shaw oma unustamatus näidendis "Pygmalion" on asja juba ära näidanud ("My Fair Lady" on ikka nii vale, täiesti jubeda lõpplahendusega) ja kuigi mul on omamoodi tore lugeda seda varianti, kus kohmakas külatüdruk sattub oma väga haruldase loomuliku ande tõttu erakliku võluri õpilaseks, alguses on kõik valesti ja halvasti, aga tasapisi õpib, ja võlur kiindub tasse, ma väga palju siiski ei oodanud. Sest kuidagiviisi, kirjanduslikest traditsioonidest rikutuna, ootasin ikkagi, et see pagana võlur jääb kuni raamatu lõpuni neist kahest Selleks Tugevamaks ning päästab torisedes ja vastumeelselt päeva.

Aga üldse nii ei läinud.
Esiteks kasvas peateglane täiesti uude suunda, mitte sinna, mis tundus mulle "meheliku maagiana" ehk kindlate vormelite ja täpselt mõõdetud koguste suunas, vaid "naiselikku võlukunsti" mis töötas peamiselt sisetunde peal ja mida juba Pratchett oma nõidade teksti läbi iseloomustas kui "pole tähtis, mida sa just kasutad, oluline on, mida sa seejuures ise teed ja tunned", poole.
Teiseks oli raamatus VIIMAKS OMETI raudne naistevaheline sõprus.
Ma olen päris pisikesest peale armastanud raamatutes meestevahelist sõprust: kuidas nad hoiavad üksteist või elu hinnaga ja naeravad ning patsutavad üksteist õlale vahepeal. Tõenäoliselt ka joovad koos. Kuidas nende vahel on TÕELINE side.
Sellega võrreldes tundusid armumised ja taskurätikukese üleskorjamised, lillekeste kinkimised jms alati äärmiselt igavad ja pealiskaudsed. Aga samas polnud raamatutes kunagi - kunagi - naistevahelist sõprust. Naistevahelised suhted, kui neid üldse kirjeldati, olid peamiselt vaenulikud à la Tuhkatriinu ja tema võõrmasema-võõrasõed.
Miska me oma parima sõbraga defineerisime ka oma sõprust kui "nagu meestel". Kuigi selles polnud tegelikult midagi mehelikku, lihtsalt oma kultuuritaustaga me ei teadnud, et naiste vahel esineb ka sääraseid sõprusi.
Ja nüüd, 20 aastat hiljem, ma viimaks saan lugeda sellisest naistevahelisest sõprusest, mida ma üleni usun, mis on ehtne, raudne ja üldse mitte teisejärguline võrreldes sekssuhete ja muu taolisega.

Mulle nii meeldisid selle raamatu naised! Nii ehedad, nii elus, nii päris naiste, sellistena nagu ma neid tunnen, moodi!

Kolmandaks oli ses teoses peapahaks Mets.
Nagu - mets.
Ma olen eestlane, üleni ja üdini, ja minu arust ei saa mets olla paha. Võõras, jaa, aga halb? Nääh. Ja ometi ja ometi - lugesin ja hakkasin tundma, kuidas Mets ongi õudne, ongi ohtlik, ongi midagi, mida siiralt ja üleni karta. Kui siis selgus, miks kõik oli nii nagu oli, olin siiralt üllatunud.
SEDA ma ei oodanud.
Neljandaks oli raamat lihtviisil põnev.
Ja viiendaks: riiginimed ikka viitasid selgelt Poolale ja Venemaale. Slaavi hõng tuleb raamatut ja autorit tutvustavast tekstist palju rohkem välja kui raamatust endast, peamiselt sain ma sealt seda nimede (Baba Jaga nt) kaudu, aga riikide omad lehvisid kogu aeg selgelt silme ees ja olid seal omamoodi põnevad, "ka niimoodi saab neist asjust mõelda"-ideedele juhtivad.

Raamatul oli ainult üks miinus - tolles maailmas ei eksisteerinud uriini ja eksremente. Olin kohati täielises hämmingus, et oot, kuidas saab keegi mitu päeva liikumatult istuda ja ikka säravvalges kleidis püsida? Mida?

Aga muidu: vaimustus, vaimustus.

Reaktor
Tüdrukute raamaturiiul
Lugemissoovitus
Loteriis eelmisel korral
Digital Nerdland
Pere ja kodu
Siiliste raamaturiiul

Naomi Novik - Spinning Silver (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Poolamaitseline muinasjutt, erinevalt selle aasta parimate antoloogia seniloetud lugudest puudub siin millegipärast gei-temaatika, mis on omal moel värskendav ja veelgi enam:. tegu on väga toreda muinasjutuga, mis lõhub vahvalt kaanonit (vt ka El-Mohtari varianti). Peategelaseks on neiu, kes hakkab oma heasüdamliku isa asemel… liigkasuvõtjaks, ning vanemate kurbuseks osutub ta vägagi osavaks (ehk südametuks) laenuandjaks ja võlgade sissenõudjaks.

Ta tuntus jõuab metsade haldjakuningani (mõneti sarnane geopoliitiline moodustus  nagu “Välja juuritud” maanurk), kes toob neiu kodusse hõbedat ning ootab selle eest kulda vastu (sellest siis loo pealkiri). Tütarlaps leiab võimaluse, kuidas haldjahõbedat kasudega maha parseldada, ning kulda asemele tuua. Haldjakuningas tuleb taas ning ütleb, et kolmel korral peab neiu hõbeda kullaks vahetama… või muidu võtab haldjas rahategijast tütarlapse omale naiseks. Noh, kuninganna oleks muidugi tore olla, aga et sellises haldjariigis niisuguse olendiga… kaheldav.

“The Staryk didn’t look so terribly strange at first; that was what made him truly terrible, as I kept looking and slowly his face became something inhuman, shaped out of ice and glass, and his eyes like silver knives. He had no beard and wore his white hair in a long braid down his back. His clothes, just like his purse, were all in white. He was riding a stag, but a stag larger than a draft horse, with antlers branched twelve times and hung with clear glass drops, and when it put out its red tongue to lick its muzzle, its teeth were sharp as a wolf’s.” (lk 65)

Niisiis leiab neiu veel kahel puhul haldjahõbeda üha suurematele kogustele kasutuse, mille eest siis saab kulda, millest jätkub ka endale korralikuks vaheltkasuks. Muidugi, nüüd võiks mõelda, et ikkagi haldjas ja kuningas palub lihtrahva hulgast pärit neiu kätt ning neiu peaks mõne aja pärast avastama, millise toreda mehega tegelikult tegemist on ning eks nad elavad nüüdki koos, kui pole just ära surnud… Aga võta näpust.

Novik loob vildakaid olukordi, millede puhul ootaks nö harjumuspäraseid lahendusi, kuid tekstis ilmnevad lahendused on hoopis midagi muud - kas nüüd just realistlikumad, aga igal juhul mitte roosamannalikud. Loo kangelanna pole üheselt mingi inglike, ta muutub hoopis karmiks liigkasuvõtjaks. Haldjaskuningas pole miski ihaldusväärne poissmees, vaid lihtsalt tüüp, kes tahab naise abil raha teenida. Ja õnnelik lõpp - no selle jutu puhul piisaks ehk õpetlikust mõtteterast. Vahva lugu, tõlkige see eesti keelde.

Naomi Novik - Välja juuritud (2016)

Viimasel paaril aastal on olnud mitu toredat juhust, kui eesti keelde on tõlgitud verivärskeid ja aktuaalseid (ning auhinnatud) ulmeteoseid - näiteks Leckie triloogia, Vandermeer, Reynolds ning nüüd ka Novik. Tegemist pole siis noortele suunatud popkirjandusega, vaid just ulmeringkondades hinnatud teostega. Kas ja kuivõrd on kirjastused valmis seda joont jätkama, on muidugi huvitav näha, seni pole küll neile raamatutele suuremat vastukaja näinud, millest on muidugi kahju.

Kui eelpool mainitud kolm autorit on sci fi vaimus kirjutanud, siis Novik on nö lugejasõbralikuma fantasy autoriks (ehk siis seda raamatut võiksid lugeda peale täiskasvanute ka noored). Pole siin kuningriikide vahelisi apokalüptilisi mõõduvõtmisi, küll aga nö üks nõiaks osutuv külatüdruk, kes asub oma maanurka neid vaevavast metsaneedusest vabastama - aga et tegemist ikkagi 21. sajandi teosega, pole võitlus vaid mustade ja valgete jõudude vahel, lõpuks on tegemist erinevate hallide varjunditega; omal moel võiks siit eristada koguni ökoloogilist või lillelapselikku meeleolu. Kuigi nii sõnastades võiks teos paista vähe tobe, on see ikka päris põnev lugu.

Siin pole küll abercrombielikku musta huumorit või popautorite emotsemist - lihtsalt üks klassikaline fantasy, kus saab peategelasele kaasa elada ja süütutele kannatajatele kaasa tunda. Jah, maailma ähvardab inimsoo hukk, kuid see pole niivõrd grandioosne kui Bretti, Rothfussi või Martini romaanisarjade puhul - eks abiks seegi, et tegemist on siin ja praegu ühe jutustaja looga, lugemisel ei kulu suurt auru laiali pillutatud tegelaskujude ja eri aegade vahel. Kuigi lool ei puudu ka ajastuteülene mõõde jne.

Samas huvitav muidugi, et see raamat võitis eelmisel aastal kahe ulmeauhinna parima romaani tiitli… millest selline rahulik valik? Ma saan aru, miks see teos lugejatele meeldib, samas pole tegemist just novaatorliku raamatuga.

“Lohe pööras ümber ja lahkus, ning kõige hullem oli see, kui asjalikult oli ta kõnelnud. Ta polnud minu peale nähvanud ega mind lollakaks nimetanud, ta polnud öelnud, et külatüdruku elu ei ole väärt riskimist, et Mets muudab mind oma peremeesorganismiks. Ta polnud öelnud, et olen nõiajookide laialipillutamisest ja õhust lilleõite tõmbamisest joovastunud idioot, kui ma arvan äkitselt, et suudan päästa kedagi, kelle Mets oli endale nõudnud. 

“Tüdruk on läinud.” Endale omasel järsul moel oli ta kõlanud isegi kurvalt.” (lk 108-109)

“Samuti oli ta nõustunud kihluma Varsha ertshertsogi tütrega, üheksa-aastase tüdrukuga, kes oli talle sügavat muljet avaldanud ilmselt sellega, et suutis üle peenra sülitada. Ma küll kahtlesin veidi, kas see on ikka õige alus abielule, aga oletan, et see polnud kuigi palju hullem kui abielluda tüdrukuga sellepärast, et tolle isa oleks muidu mässu algatanud.” (lk 448-449)

ulmekirjanduse baas
lugemine on põgenemine paradiisi
reaktor
loterii