Harlan Ellison – Valge valgel (Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames, 1999)

Pigem ehk anekdoot kui ulmejutt, natuke arusaamatuks jääb, miks selline omal moel didaktiline tekst on tingimata eesti keelde tõlgitud, pole just suuremat elamuslikku ega kirjanduslikku väärtust.

Niisiis, gigolona tegutsev mees on jõudmas järjekordse rikka naisega suhtes umbteele. Naine on samuti rahulolematu ning veab ta Nepaali mäetippu vallutama, et oleks natukenegi põnevam. Gigolo unistab tõelisest armastusest; peale öist tüli lahkub ta telgist lumetormi ning peale meeleheitlikku ekslemist satub lumeinimese rüppe.

Võiks muidugi arutleda, mis soost see lumeinimene olla võiks, aga vaevalt see teksti kuidagi paremaks muudaks.

ulmekirjanduse baas

Harlan Ellison – Hea naise viimane päev (Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames, 1999)

Juhtub nii, et nohikust mehele tekib võime tulevikku näha. Mitte et sellega nüüd raha ja kuulsust kokku ajaks, tema käib ikka oma tööl ja elab edasi vaikset elu. Üks hetk ta saab teada, et kahe nädala pärast leiab maailm oma otsa. Mees avastab nüüd, et pole seni naisega armurõõme jaganud ning soovib nüüd enne maailma lõppu esmakordselt seda teha. Ainult et … tavaline külgelöömine ei õnnestu ja vägistamiseks ei leia ta lõpuks julgust. Lõpuks mõistab, et raha eest saaks prostituudilt vajaliku kogemuse kätte. Ja nii siis juhtubki, et sel viimasel õhtul teenib üks prostituut oma teenete eest ootamatult suure tasu.

Loo võlu kui selline ongi vast selles, kuidas autor seda … peategelast käsitleb. Ta pole just antikangelane, vaid pigem nagu … ebasümpaatne kallerdis (noh, kindlast plaanist ja ettevalmistavast tööst hoolimata ta siiski ei hakka vägistama, eksole – ta hakkab kartma). Väike inimene, kes on omadega õige untsus; ehk mõni unustusehõlmas poissmees ongi sellise … hingeeluga, aga loodetavasti mitte. Eks vast tol ajal mõjus epateerivalt prostituudi kui hea naise kujundiga mängimine (kuivõrd ega Ellison halasta loo ühelegi tegelasele), praegu see vast suuremat tähelepanu ei ärataks.

ulmekirjanduse baas

Harlan Ellison – Fööniks (Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames, 1999)

Lugu töötab eelkõige puändil, õnneks on tegemist suhteliselt lühikese tekstiga, mistõttu seda peategelase viha oma kaaslaste vastu tuleb suhteliselt vähe kannatada (niipalju kui Ellisoni olen sirvinud, tundub autor miskis pidevas afektiseisundis kirjutavat).

Aga jah, lugu on meeldiv üllatus kõigile neile, kes usuvad imepärase Atlantise olemasolu ja selle leidmise võimalikkust: Ellison pakub välja üsna kindlalt töötava variandi, kuidas ammukadunud legendaarseid maid leida. Ja see kindlasti töötab!

Aga rohkem ma ei oskagi lisada, olen elevusest pahviks löödud jne.

ulmekirjanduse baas

Harlan Ellison - V-A-M-P-I-I-R jõuluvana vastu (Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames, 1999)

Tekst, mis annab põhjust kahtlustada, et V-A-M-P-I-I-R on Eestiski kanda kinnitanud ja siinset ühiskonda mürgitama asunud (nagu ikka, võib ühtlasi kahtlustada ühe naaberriigi eriteenistuste karvast abistavat kätt). Aga jutt on vinge - James Bondist jõuluvana, kes pannakse välja juurima Ameerika sisepoliitilisi hädasid (selleks tasub küll pisut mäletada tollast poliitmaastikku). Elu võiks olla lill, aga tulnukad on aastakümneid põhjustanud rassismi ja kasvuhooneefekti ja vähki ja mida kõike halba veel. Superjõuluvana Krisil ei lasta seksika naisega jõuludeni hullata, tema kutsutakse appi. Ja ta tuleb, Põhjanabalt allveelaevaga.

Ühtviisi vaimukas paroodia superkangelaste teemal kui satiir ühiskondlikel teemadel; kirjutamisajast hoolimata on see satiir aktuaalne ka tänapäeval. Sest tõepoolest, kohalike ühiskondlike idiootide radikaliseerumine on midagi sellist, mis paneb tõepoolest mõtlema, et midagi ebaloomulikku järjepidevalt mürgitab nende ajusid. Ellison osutabki läbi lillede sellele. et kärbatanud inimestega pole midagi teha, vaid noored on veel võimelised midagi mõtlema. Või siis mitte ning inimkond on aprioorselt lollakas ning liigub oma tee otsa poole. Igal juhul, igati mõrkjas ja naljakas lugu.

“Kris ei suutnud pöörata silmi punaselt ülikonnalt. “Ja mis sellel uut juures on?” 

Relvasepp osutas harjumuspäraselt piibuvarrega. “Kõigepealt see tavaline: raketid, reaktiivseljakott, napalm, nui ja Nui, viskenoad, rõhksokid, saapaorad, kuulipildujad kaliibriga 0.30, hape, põlev habe, kõhuosast saab ikka veel täispuhutava parve, leegiheitja, plastiklõhkeained, punasest kummist ninagranaat, tööriistakomplekt vööl, bumerang, bolad, matšeete, revolver, kellapomm vööpandlas, murdvarga tööriistad, akvalang, kaamera ja ilmutamiseks vajalikud kemikaalid puusadel, haakpikendustega teraskindad, gaasimask, mürkgaas, haitõrjevahend, elektripliit, toiduvaru ja sada suurepärast raamatut mikrofilmidel.” (lk 38-39)

ulmekirjanduse baas

Harlan Ellison - “Kahetse, Arlekiin!” ütles Tiktakmees (Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames, 1999)

Esmatutvus Ellisoniga on kohe magus ja meelepärane lühipala, rõõmsalt ülbe visioon tulevikuühiskonnast, mis on taandarenenud industriaalühiskonna sohu - ehk kõik peab olema reglementeeritud, kõik peab kulgema plaanitult. Süsteem töötab ja kui miski ei sobi, siis see tuleb süsteemist eemaldada.

Eemaldamist plaanitakse loo ühe peategelasega, keda hüütakse Arlekiiniks (sest tema õige nimi on saladus, kuna tulevikutehnika võimaldab kaugjuhtimisega südant seisata jne). Arlekiin on segu Batmanist, Brechtist ja Orwellist, või noh, õigemini Ellisoni stiil meenutab mulle nende kolme segu. Niisiis, Arlekiin kui Batman uitab lennumasinaga linna kohal ja üritab süsteemi niimoodi segada, et kodanikud ärkaksid sellest korrast. Aga see tähendab tõrkeid ja muutusi plaanimajanduses, ning doominoefektina võib kumuleerida mõne tehase töövahetuse seitsmeminutiline seisak vaat et valitsemise kõrgeima tasemeni. Ja seepärast peab süsteemi julgeolek (keda juhib varjatud näoga mees, hüüdnimega “Tiktakmees”) Arlekiinile jahti - aga kuivõrd Arlekiin käitub ebakonventsionaalselt (ta ei käitu vastavalt ajakavale!), siis on tema püüdmine mõneti keeruline. Kuid eks süsteem leiab mooduse, kuidas niisugust liiva masinavärgist uhtuda. Või… kas ikka leiab?

Ellisoni lõbusalt pöörane fantaasia on muidugi ohudraamana loetav - vint on mitmekordselt üle keeratud, aga küsimus ikka selles, kas maailmakord saab lubada teisitimõtlemist või alternatiivseid lahendusi. Kas kõik peab olema mõõdetav ja ennustatav või… erinevused rikastavad. Igal juhul, hea lööv lugu; ehk küll vanamoeline, aga see-eest energiline!

ulmekirjanduse baas