R.F. Kuang: Katabaas

Võluvalt äratundmist ja „oh, mina ka!” ja „oh, justnagu mina!” tekitav lugu akadeemilise maagiaga tegelevast teadlasest, kes arvab, et ihaldab kõige rohkem oma noores elus  edu teaduses ja krt siis selle isikliku eluga. Isiklik elu on hoopis raskemalt RASKE kui maagia ja teadus kokku. Nagunii midagi head ei tule.

Õigupoolest saame me teadmisi peategelanna – tema nimi on Alice – raskustest ja kergustest erinevatel aladel nii aeglaselt ja tükkhaaval, et kogu aeg on vähemalt minu jaoks üleval tore "aga kes ta siis õieti ON?!" mõistatus, kuhu kildhaaval tükke juurde saada, ning sedasorti mõistatus-tegelased on raamatutes ALATI toredad. Eraelu ja maagia tudeerimine on Alice Law elus mõistagi lahutamatult seotud. Kuidas kõik tema jaoks välja mängitud saab, ongi raamatu sisu.

Seekord olid lisaboonusteks ka kaks samamoodi vaikselt teabetükkidest moodustuvat ja pidevalt vähemalt mälestusena raamatus osalevat kõrvaltegelast ning muidugi retk põrgusse ja teoses loodud maailm.

Retk põrgusse on imeliselt määratletud. Võetud aluseks, et kõik teadaolevad kirjeldused rännakutest Põrgusse, nii Dante kui Orpheus, nii Seneca kui püha Brendan kui veel paljud, on tõelised kogemused, on Alice nende ajalooliste allikate abil püüdnud kokku panna Põrgu kaarti, eesootavaid oletatavaid takistusi, ning üritanud koostada algelist plaani, mismoodi saada kätte oma eesmärk - professor Grimes. 

Mõistagi tabavad teda ootamatused alates sellest, et talle tekib ootamatul reisikaaslane, kes temaga koos Põrgusse tuleb. Ta kohtub seal isikutega, mõnedki asjad oleks nagu minu loetust tuttavad - Põrgu seitse ringi ja südamikus ootav allmaailma valitseja näiteks - mõned asjad Alice'i akadeemilisest maailmast tuttavad: väitekirjad, teeisu, et Cambridge'i kui oma akadeemilise pesa mainimine mõjub isegi Põrgus! Kabinettide sisustus. Oo!
Muide, sellele, et igaüks kohtub Põrgus just endale sobivate ja tuttavate elementidega maapealsest elust, on selgitus. Miks muidu Dante kohtas aina tuttavaid, eks ole. 

Mulle on vastukarva, et nii mõnigi tagasisidestaja on väitnud selle raamatu armastusromaani olevat.
No.
Ei. 
Armuliin on olemas, aga ei kesta sugugi läbi kogu teose. Peamiselt mainin seda üldse vaid seepärast, et demiseksuaalsete armastus on nii kena lugeda. See on isikuromaan, räägib Alice Law kui inimese ja isiksuse arengutest ja taustaks on Põrgu, maagia ning akadeemiline maailm. 
Kõik need mõjuvad täiesti reaalsetena. 
Miks kriit on maagias asendamatu? Sest kriit koosneb miljonite iidaegsete olevuste säilmetest ja sellisena on tal vägi. Kahe kriiti tootva tippkompanii rivaalitsemine on samuti teoses mainitud. 
Maagia toimib võimatu ja võimalikkuse üheaegse uskumise tulemusena, kusjuures on vaja olla päris krdi terane, et see hästi töötaks. Paradoksid on üks hea võimalus, lihtne näide (lausa lapsik, nagu "Katabaasis" arvatakse); Achilleuse ja kilpkonna võidujooksu oma.
Ja raamatu lõpus öeldakse, et vbla töötab see lihtsalt selleks, et jumalaid lõbustada. 
Tont teab.

Võibolla mõni (veel =P) targem pea näeb ära vastuolud  ja mitteklappimised Kuangi loodud maailma sees. Minul on lihtsalt hea meel, et mind kui lugejat ei peeta lolliks, kellele tuleb kõik üksipulgi ära seletada. 
Samuti olen rahul sellega, et ootasin, mis ma ootasin õnnelikku lõppu, autor suutis siiski pinge üleval hoida ning mind üllatada. 
Väga hästi tehtud. 

Triinu raamatublogi
Kirjutamine hõbe, vaikimine kuld
Hyperebaaktiivne
Digital Nerdland
Mart Pechter ERR
Hana Arrase ehk tõlkja arvamus
ERR Karl Martin Sinijärv

Lilli Luuk - Lühike sõjaajalugu (2026)

 

Arvestades autori senist loomingut (siin blogis näiteks kirjutatud: “Kolhoosi miss” ja “Ööema”), on oodatavalt see jutukogu parajalt raske ning sünge lugemiskogemus. Imetlen inimesi, kes suudavad seda ühekorraga alla neelata, ma vajasin nüüd küll hingetõmbepause - järjest lugemiseks on see teemade poolest ikka muserdav kogemus.

Laias laastus on see kogu maal elava naise kogemus nõukogude okupatsioonist 1941. aasta suvel;  “Metsavaht” ja “Poiste suvi” on küll meeste vaatepunktist ja kogumiku kolm viimast teksti hilisematest sõja-aastatest. Aga jah, ennekõike jäävad sellest raamatust meelde emade ja teismeliste tüdrukute kogemused - see vägivald nii üksikisiku kui ühiskonna allasurumiseks; repressioonid, tapmised ja vägistamised. Mehed on kas tapetud või on okupatsiooni eest metsas redus - ikka on taustal juuniküüditamine ja kuskil on sakslaste pealetung (millest siis omakorda mobilisatsioon). Külaühiskond on naiste ja laste kanda ning nõukogude okupantide meelevallas. Eks ole ka kaasajooksjaid, aga see pole üldiselt autori vaatluse all (ehk “Kummitusrongi” puhul on sellest rohkem juttu).

Aga jah, milline inimeste ja ühiskonna hävitamine, vägistamine ja allasurumine. See pole esitatud ülevaatlikult, vaid puhtalt siseilma kogemuste kaudu (kel pole pahatihti aimugi laiemast pildist) - ja kõigest ei räägita (vahest omamoodi äärmuslik on “Metsavaht”, kus metsas elav mees ei teagi, mis õieti toimub ning sõjasündmused vaid suurendavad ta segadust - ja eks küsitav on, kas ta vaimne tervis enne sedagi just korras oli). Vahel läheb autor sedavõrd kujundlikuks, et paari teksti (“Auk”, “Ulg”) puhul võiks neid lugeda ka etnoõuduse võtmes.

Andrus Seelik - Abi on olemas ja teisi muinasjutte (2026)

 

Otseselt ei saa seda pidada luuleks, pigem on see teraapiline eneseväljendus, kokkuvõte ühest ruineerivast suhtest - ses mõttes oleks see justkui üks taustalugu Triin Soometsa “Jäälind” raamatule. Aga luule … noh, tekst on küll esitatud traditsioonilises luulevormis, vahel on julgeid kujundeid ja kuskil lõppriimigi, aga see on üks katkine tekst. Muidugi, autori eesmärk võibki olla esitada seda võimalikult katkist maailma, mis illustreerib kogemust ühest muserdavast elust. Autor nimetab seda mitmel puhul ühiskondlikuks luuleks, aga õnneks pole siin mingit uhhuude või kremli ööbikute jura.

Ja noh, siin on vast päris lai valik teemasid, mis üht lähisuhet üha katkisemaks teevad - eelkõige mentaalne vägivald, aga eks leidub vihjeid ka füüsilisele väärkohtlemisele. Ning miks keegi lähikonnast ei sekkunud ja miks riigipoolne abi … on nagu on (sellest paistab olevat siis raamatu pealkiri).

Autor suutis kenasti petta, algul lugesin seda tõesti nö Andrese luulena ja imestasin, et mis vaadetega see mees õieti olla võiks. Aga ei, nagu selgub järelsõnast, on tegu varjunimega (autori järgi “pseudoandronüüm”). Sellist raamatut on raske hinnata, tegu pole õieti ilukirjandusega - soovi korral saab loomega lähemalt tutvuda Facebooki lehel.

[vastavalt autori soovile on tekstinäited eemaldatud]

Brigitta Davidjants: Armastuseta

 

See ei ole õigupoolest üldse selline raamat, mida ma normaalsel keskmisel juhul lugemiseks valiksin. Koolitüdruk, armusuhted ja üheksakümnendate lõpp - no minge pekki, järjekordne näkkusülitamine, et mul kooliajal ei õnnestunud ühtegi kallimat leida? Lisaks on tüdruk vist lesbi? 
Absoluutselt pole minu kogemus!

Ainult et hakkasin lugema ja see raamat oli hoopis teade: "Ma olen sinu moodi tüdruk, kel oli armusuhteid ja mitu ja tead - ei päästnud. Et ma lesbi olin, ma ju ei teadnud. Elu oli täiega jube nii ehk nii."

Peategelanna on lõpuklassi tüdruk, kelles elab komme iseennast kogu aeg kõrvalt vaadata, oma käitumist analüüsida, leida seaduspärasid ning kokkukõlasid sellega, Kuidas Elu Käib. Ehk siis sellega, mida elu kohta räägitakse. Sest rahvas ometi teab tõde! Suhe tüdrukute vahel ei ole päris. Too on ju nii kena poiss, rahulik. Koolipõli on elu parim aeg. Depressioon läheb niisamagi üle, kui ainult ise piisavalt tahta.

Rebekka ei usu, endalt küsimata. Ta mõtleb igasugu asju ja paljude nähtuste üle. Kuid ta on ikkagi verinoor - seitseteist - ja usub, et teised inimesed tihti teavad paremini, kuidas elu käib.
Mõtleb meestele kuldse kuu selga - samas kui klapib paremini naistega. Aga kuldne kuu oli ju!

Nii raske on endast aru saada, eriti kui oled noor tüdruk väga heteronormatiivses keskkonnas. Aga ega vahet poleks - oled lesbi või mitte - ka mina olen meestega ohtralt seksinud, üldse mõistmata, et ma ei taha neid tegelikult. Iha on hoopis teine tunne kui "jaah, okei, hea küll". Ka hoopis teine tunne kui "head naised alustavad ise, ma siis ka". 
Aga kust mina seda teadma pidin? Või Rebekka? Keegi ei õpetanud.
Iha, kiim, erutus, himurus on hoopis teistsugused. Kui hakkad mõtlema, ega tagumikuvinn liiga silma ei paista või kõhupekk käe all ei laineta, on selge, et valesti on. Rebekka ei mõtle otse sellest, aga et iha ei ole, sellest  küll. 
Rohkem valus. 
Temal oli tüdrukuga iha olnud. Vähemalt seegi hea.

Miks talle meeldib see lesbiline naine kambast kõige rohkem? Miks tal on tüdrukuga kirg olnud? Ei, ta ei tee sellest mingeid järeldusi.
Kui noormees, kellega tal enamiku raamatust suhe on, absoluutselt jäletaks osutub,  on just teised sama grupi naised, kes aitavad. Et avalik lesbi kõige rohkem ... jaa, ta on kahtlemata kõige positiivsem tegelane, kellest natuke rohkem kirjutatud. Ent aitab ka Ella. Aitab mõte Maarjale. Aitab Kaiga rääkimine.

Ja Rebekka omakorda aitab Mirjamit - ja küllap ka Kaid. 
Naised toetavad üksteist, jääb raamatust kõlama. Mitte tingimatult, mitte kõik - eriti vanemad naised, mh Rebekka ema, hoiavad pigem status quost kinni - aga elutormis naiste peale loota saad.

Ilus moraal. 

Davidjants kirjutab huvitavas formaadis: polegi enne lugenud sellist raamatut, mis aegadega mängib minimaalselt, ent jätab lihtsalt osa sündmustest vahele ja neist teatatakse lugejale takkajärgi, peategelase möödaminnes-mõtetena. Muidu ikka kirjutatakse vahele "möödusid kuud ja nende jooksul leidis aset (mingi lühikokkuvõte)". 
Davidjants seda ei tee. Tal mööduvad kuud, aga lugeja saab sellest aru alles siis, kui peategelanna mõtetesse mahub asju, mida raamatus kirjeldatud sündmusi arvestades seal olla ei saanuks. 
Aa, see juhtus? Aa. see juhtus ka?
Annab lugedes meeldiva põnevustunde. Pole mingit "ja nüüd juhtub see ja nüüd see, niimoodi need lood ikka kirjutatakse". 
Olgu, vbla natuke. 
Lõpp on hästi roosiline. 
See on hea lahendus, sest päris kindlasti oleks "ja siis oli sitasti ja kõik vihkasid Rebekkat ja midagi ei läinud paremaks" halvem lõpp.
Elutormis naiste peale loota saad!!!

Aga natuke liiga roosiline minu jaoks. Võinuks olla veidi vähem selge happy end ja rohkem "no vaatab, kas, krt, läheb paremaks lõpuks!" 

Delfi

ERR

Andra Teede: Lind ei ole

 

Hästi raske on tegelikult sellise luulekogu kohta midagi tarka kirjutada. Hea kogu on.

Naise oma, räägib tema elust. Enamasti hetketunnetustes, aga kuna alati on praegune hetk seotud minevikuhetkedega, siis neist ka. Vahel ühes ja samas luuletuses, vahel on terve luuletus pühendatud sellele, kui oldi 16. Vahel tuleb meelde, kuidas dylan inimese ära päästis ja vahel meenutatakse jutte, mis räägitud, või telefonikõne toob midagi muud.

Aga muidu antakse tunnet, kui raske on olla ema ja kogu aeg jaksata ja oma elu on kaks tundi päevas, mille sees tuleb KÕIK ära teha.

Antakse, kuidas on elada mehega ja temaga pere olla.

Antakse tunnet, kuidas raha on otsas ja enam ei jaksa. Välja arvatud, et jaksad edasi, sest mis on alternatiiv.

Antakse tunnet, mida pakub killuke vabadust selles välisriigis või teises.

Kuigi hamaharjad jäid koju.

Kuidas on olla naine, naine, naine, naine.

Ja kuidas see ON oluline. Ajab raevu ja meeleheitele, kuidas päris palju mehi ikkagi ei leia, et naine olemine midagi olulist tähendaks. 

Tähendab. 

Tähendab küll.

Mida veel öelda? On riimi, enamus on vabavärss. On kordusi, mis mängivad hästi. Halvasti ei mängi miski. Hea kogu on. Mida ma veel rohkem oleksin tahtnud?

Ta räägib minu maailmast, nagu see on. Aga ei näita mulle maailmu, kuhu võiksin minna, mis ka kuskil ON.

Muide, raamatus on pildid ka. Tavaliselt vaatan llustratsioonidest üle ja läbi, aga siin otsisin ikka, et mida pisike inimkuju lahmakate keskkondade keskel teeb.

Lugemiselamused
Tilda ja tarakanid
Sulepuru
Paljugi võiks öelda

Krismar Rosin - Saara ja kolm vargust. Koos Juudikuningannaga (Looming 1, 2026)

 

Piiblist ainest ammutav lugu Saara üleskasvamisest Nõukogude Eesti maatüdrukust nüüdisaja ärinaiseks. Inimesed, keda võiks usaldada, pole tegelikult sinust huvitatud ja pigem peavad sinuga suhtlemist koormavaks. Ja laps, kas üldse emaks ei saagi?

Ehk siis lõpuks (minu jaoks) üsna hämaraks jääva mõttega tekst. Saara üleskasvamine on markeeritud veidi ebatavaliselt - ühtaegu (nõukogudeaegse) kirikukoori kuldkõri ja samas vähe vabameelne suhtumine teiste omandi omastamise suhtes (nojah, teksti pealkiri). Hea küll, edasine elukäik on selline … mitte nii üllatuslik, kuni siis koroonaaegse finaalini, mis siis kogu eelneva jutu või käekäigu kuidagi … kummuli pöörab, ikkagi piibellik värk.

Veider tekst.

Triin Soomets - Jäälind (2026)

 

Loomingu Raamatukogu selle aasta esimene raamat on jällegi midagi sellist, mis võiks laiemat lugejaskonda kõnetada: seekord siis sirgjooneline luule ebatervetest paarisuhetest. Kujutan ette, et ükskõikseks ei jäta see ühtki lugejat, ning küllap on selliseid, kes hakkavad autorit materdama - umbes nagu Carolina Pihelgase “Lõikejoone” puhul; eks mõlemad raamatud räägivad omal moel ebatervetest suhetest. Soomets teeb seda aga haralalikus laadis ja ühegi südamlikuma hetketa.

Selge, et see pole kogu maailma peegelpilt (no meil on ju laulupeod ka, eksole), aga jah, mis küll toimub kulisside taga, kus kobrutab vaimne ja füüsiline vägivald (haralalik tähendab, et tulemuseks on teadagi mis). Eks see paneb muidugi mehena mõtlema, et loodetavasti pole ma ise elu jooksul kohatud inimeste jaoks olnud täielik sitapea.

Aga jah, siin raamatus on lugejale hapnikukraanid täiesti kinni keeratud. Lood on esitatud mitmekümne naisenime alt (mõnede võõrapärasemate nimede ning nende paarirealiste luuletuste puhul ei saanudki pihta, mida õieti väljendada taheti), neist mitmel korral kordub küll üks nimi, mis ehk räägib isiklikumast kogemusest.

Raamat jaguneb õigupoolest kolmeks: sissejuhatus “Sõidab läbi Eesti” on tõepoolest sissejuhatus eesootavasse; seejärel luuletsükkel “Peast segi” oma … juhtumitega; raamatut lõpetab “Jäälind” kolme proosapalaga, mis on vast nagu eeltoodud luuletuste proosalisem lahtikirjutamine.

Matilda

karjusin et jalamatigi kannatus saab ükskord otsa aga see ei ole tõsi

jalamati kannatus kestab täpselt nii kaua kuni ta on läbi kulunud

muutunud tolmuks põrandal

isegi siis ta ikka veel loodab

et on nähtav

et on vajalik

(lk 10)

 

Lydia-Anett

Viimaks ma lendan, jalutu,

murtud jalgu pole kellelegi vaja!

Viimaks olen modell kõiksuse

konkursil, õlavartel sinikateta nahk,

siseelundid ei ole lahti pekstud,

hingki on terve ja hõiskab. Milline

võrratu universum! Kihutan eemale,

eemale, ära! Kuidas oleksin sinuta

jõudnud nii kaugele, nii kiiresti!

(lk 22)

 

Heli

B-vitamiini puudus tegi mind depressiivseks,

pidasin plaani ennast kõigi karistamiseks ära tappa.

12-aastasena viiulitunnist tulles

tõmmati mind autosse.

ise ma polekski osanud end nii hästi ära lõpetada.

paras teile.

(lk 31)

 

Aili

hooldaja teeb minuga kord nädalas rõvedusi

lubas ära tappa kui kellelegi räägi

ta lapseke ei tea kui väga igatsen surra

mitte nii nagu lapsena

kus isa ähvardus tõepoolest mõjus

kui ta lubas ema ära tappa kui räägin

oi lapseke mida rõvedamat saad sa mulle ikka teha

mulle kelle nimi on teadusajakirjade kaantel

kelle artiklitele pidevalt viidatakse

sina oma vaevalise põhiharidusega pole minust kuulnudki

ja nii ka mina

ei tea sinust 

nüüd 

enam

mitte midagi

(lk 41)

Lilli Luuk: Ööema

Miks olen elanud nii vanaks ja Lilli Luuk kirjutab alles nüüd kõike seda, mis ma elanud olen, mis mu ema ja emaema elanud on? Ma oleksin nii palju targem, kui oleksin seda varem lugenud. 

Samas: võibolla mõjubki nii vägevalt just seepärast, et ma juba olen seda elanud, seda näinud, seda kuulnud? 

Kas sina tunned seda raamatut lugedes sama? Et kõik on minad? Iga tähtsam tegelane on mina, mina olen tema ja tema ja tema ka? Sinu minad, eks ole.

Arvan, see vast ongi selle raamatu kõige võimsam tõde: me oleme kõik minad. Jaa-jaa, kulunud tõde ... aga tegelikult tunnetuse tasandil, ürgsel tasandil ununeb nii kergesti.

Loen "Ööema" ja iga rea ajal on meeles. 

Jah, sellised inimesed on mina. Kõik on minud. 

Lugu muutub tasapisi ja märkamatult, mina-vormi ja tema-vormiga mängides, kursiivi ja kursiivita teksti vaheldades peamiselt üheksakümnedates ja isegi hilisemas ajas toimuvast suisa sujuvalt kolmekümnendate lõpu ja neljakümnendate looks. 

Jaa-jaa, me teame. Halb aeg, hirmus aeg. Küüditamine. Vangistamine. Vend venna vastu võõra võimu sunnil. Jajah, mhmh. Nüüd läheb halvasti.

Ent kuna kirjanik on nii vahe tera, niivõrd kunstnik, oled südamesse haavatud enne, kui arugi saad. 

Ta toob inimesed nii lähedale. Elusse elamised, tunded, mõtted.  Igaüks on mina, kõik tunnevad päriselt, püüavad päriselt, kardavad ja enam ei karda päriselt. 

On mõned korduvad momendid:

Muidugi raba. See on rabaraamat. Raba raba raba.

Lehkavad kährikud.

Luud.

Jõhvikad.

Hundid.

Kotkad.

Ja teate - mitmed asjad mõtleb lugedes välja. Et kes ja mis ja kellest on seal juttu ja kellest tolles teises kohas, kelle "ma" on see kursiiv ja kes leiti ja kes oli peaaegu pooleks lastud - aga kõike ei saagi teada. Kõiki niite ei tõmmata kokku, osad jäävad - jäävad.

Ei tundu vale. Ei tundu häiriv. Vastupidi, nii on just õige! Kunagi ei saa kõike teada, kuitahes kõvasti sisse elad, kui väga ka tahad. Alati jäävad küsimused. Kui hästi üritad, tõesti tahad, täida lüngad ise kujutledes ära. 

Kui piisavalt ei taha, ju siis pole vajagi.

Üks mõte jäi kummitama. Eelmise mõtte õde.

See ei olnud raamatus kirjas, aga häid raamatuid lugedes mõtlen kaasa ja juurde. Sina ju ka?

Mõte on järgmine: kui sa pead kas hukka saatma lapse või mehe, kellega sa ta saanud oled, vali alati andmiseks mehe elu.

Alati.

Kui ta on väärt mees, on ta ise valmis oma lapse eest surema. 

Ja kui ei ole - kas sellise mehe elu oleks vaja hoida? Pidada tähtsamaks kui lapse oma?

Hah!

ERR
Kuulutaja
Raamatukoi
Keel ja kirjandus
Looming
Lugemissoovituse blog
Kohila raamatukogu
Brixie blogi
Värske Rõhk
Edasi
Tilda ja tarakanid
Ekspress
Pille raamatu ja kassiga
Postimees
Karl Martin Sinijärv

murca: Kaks hunti

 

Sihuke kogu, et hakkasin endas kahtlema. 
Mina vist ei suudaks oma elukogemust nii täpselt kirjeldada, kui murca seda teeb.
Jaa, muidugi, tema kirjutab oma kogemusest; osalt endast, suuremalt osalt maailmast enda ümber. 
Aga mina tunnen, et palju täpsemalt minust, kui ma ise suudaksin. Maailmast minu ümber, sellest maailmast, mida näen - aga sõnadesse ei taipa panna. Ei oska näha neid asju, mis igapäevased. iseenestestmõistetavad - aga tema silmades olemas.

Väikesed teravad terased detailid korda 300, nii tuttavad - ja samas sellised, millest mina üle vaataksin.
murca ei vaata, murca paneb tähele. Ja mitte ainult oma elust, ka nende eludest, kes väga mittemurcad. Paneb tähele vahel malbelt, vahel pilklikult, harva põlglikult - aga kui juba teravalt ütlemiseks läheb, oi, ta on terav. 

Inimesed nutavad ja halisevad, et liiga tehakse, aga tema pole veel alustanudki!

Samas on malbust, eneseirooniat, muigvel eneseirooniat ja eriti rõõmsat eneseirooniat kah veel.
Moodsat rahvaluule-moodi luulet on üllatavalt palju.

"(...)
kogemisest kõrvaldatud,
pidulistest pagendatud
kõrtsilistest kaugendatud
armukestest ammu ilma
seltsiliste seljapoole
õhtul voodis ihuüksi
teki alla külmetama
kuivalt kõhtu katsutama
musidest vaid unistama
minavõtan, minavõtan telo kätte
taskust targa mehe näppu
'kraani siba silme ette 
asun käbe sirvimaie
(...)"

Ja see oli ainult katke. 
murca ei pea miskikski väidet, et luuletuses peab vähe sõnu olema - tema sõnutseb külluslikult, tõstab esile seitseteist detaili, kulutab kaks või kolmgi lehekülge, nii et luuletus jääb ajju kajana, emakeel kõrvu kütkestama ... 

Aga ta oskab lühike ka olla.

Tutvumiskuulutus

üks asi, mida sa peaksid teadma:
minu keha on tempel
mällu igaveseks

murca näeb nii paljut nii hästi, et tema ees hakkab natuke hirm.
Mida ta minus näha võiks?
Aga sinus?

(Kui seda Betti Alverile ei nomineerita, pole küll õiglust ilmas.
Muidugi võiks ka võita.)

Triinu Meres - Päriselt minu (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Tundub, et ma pole küll varem autorilt sellist teksti lugenud, mis jäljendabki kunstmuinasjuttu. Loomulikult pole see muinasjutt just lastele … kuigi jah, mõni enesekindel vanem võiks ju seda ettelugemiseks proovida.

Lugu siis kuningast, kes armastas kõiksugu kaunist ja eksootilist ning muuhulgas oli tal seetõttu haarem. Ja seal muidugi kaunid naised, neist kauneim ja vahest ehk targeim üks keeruliselt hääldatava nimega mustapäine kaunitar. Kui nüüd kuningas veetis temaga ühe armuküllase öö, pakkus ta naisele kingiks ükskõik mida see sooviks.

Ja vastus omamoodi rõõmustas kuningat, et naine valis midagi nii lihtsat kui rüüd, mis säraks nagu paabulinnul ja oleks päriselt tema oma. Lihtne värk, kuninga meelest. Ainult et … nagu peagi selgub, mõtles naine, et kleit oleks tõesti originaalne, mitte et jäljendaks paabulinde ühel või teisel viisil. Ja see tekitab segadust.

Eks muinasjutul ole ka oma selge moraal, mis aga samas pole minu jaoks ühtigi nii selge; ning eks teksti lõpuosa läheb vahest hämaraks. Aga see muinasjutulik jutustamine (jutustaja!), see on küll lahedalt teostatud - sest ega siis päris oma muinasjutu (või noh, kleidi) väljamõtlemine pole miskit näpuga nipsata.

Aurora Venturini - Täditütred (2025)

 

Kuigi on alles september, siis see tekst tundub küll olevat aasta lugemiselamus, igal juhul oli justkui samasugune laksakas nagu möödunud aastal Bora Ćosići tõlke läbimise järel. Ja milline üllatav kombinatsioon: Argentiina ühe ekstsentrilise vanaprouast autori  tour de force. Aga noh, sellised üllatused teevad lugemise erksaks ja eks Loomingu Raamatukogust on huvitav õngitseda.

Lugu on siis ühe arengupeetusega neiu vaatepunktist, kes kirjeldab oma perekonda ja sellega seonduvat (sellega ehk piirdub seos Ćosićiga). Ja see pere ja nende lähisugulased on üks isemoodi kamp. Yunast aasta noorem õde on sügava arengupeetusega ja ehk nelja aastase tasemel (nagu seda tõdeb Yuna, tegelikult tundub küll pigem 1-2-aastase tasemel olevat). Ema ja tädid ning nende lapsed - sealt kerkib esile liliputist täditütar Petra, kellega koos avastab Yuna maailma. Tüdruku kunstiõpetaja (kes samuti ühineb selle majapidamisega) väidab, et Yuna on andekas maalija ning tõepoolest, ta töid ostetakse, mis võimaldab siis täisealiseks saades teatavat iseseisvust perekonnast ja sugulastest … sest need on ühed parajad (ja tihti surevad nö enneaegselt).

Kui järelsõnas räägib tõlkija Mari Laan siin leiduvad mustemast mustast huumorist, siis minu jaoks läheb see juba liiga tumedaks, pigem võiks nii mitmelgi puhul rääkida groteskist. Aga milline lööv ja parajalt traagiline tekst. Üks tõlke lugeja jõudis seda võrrelda Han Kangi “Taimetoitlasega”, aga minu meelest oleks see pigem võrreldav Kairi Looki romaani ja teise argentiinlase Mariana Enriquezi jutukoguga - Lookilt siis üleskasvamise lugu, Enriquezilt see Argentiina veidram maailm (tõsi küll, omaette ooper on siin romaanis seksuaalne vägivald, see on üsna lämmatav). Aga tõepoolest, milline üleskasvamise lugu. Milline areng ja millised kaotused ja millised sitapead; abjekte siin jagub. Ja no muidugi stiil. Lähtuvalt autori šokeerimissoovist on üks viis seda lugeda autobiograafilised, aga no tõesti, see oleks nagu liialt … luule (jajah, elu on tihti dramaatilisem kui kirjandus seda kirjeldada suudab). Aga milline vanamutist autor, ikka täiesti hämmastav.

“Vaatasin Pegasust ja nägin et tema ilusal laudjal ratsutab Carina ja ma küsisin sosinal kuhu nad lähevad ja nad vastasid et nad lähevad maale kus on kuu kuuke kullane ja ma mõistsin et enam ei ole vaja Carina pärast arstile helistada sest ta läheb otsima kaotatud last. Magasin rahulikult järgmise päevani kui anti teada Carina ootamatust surmast millest mina juba teadsin ja ma rõõmustasin sest ükskõik milline paik on parem kui see õnnetu maailm.” (lk 32-33)

“Lõpetasin maali, seekord õlivärvidega, ja see jäi nii imekaunis et oli kahju seda ära müüa aga ma olin uhke et elatusin oma töödest ja maksin oma elamise eest majas mis päev-päevalt ja ma ei tea põhjusel tundus mulle üha võõram, rohkem nende kui minu kodu kes ma olin rauge (samas) vari mis mõnikord uitles (samas) selle sisemuses ja läheduses; lisan selgituseks et samas tähendab sõnaraamatut aga kuna see on lühem sõna siis on seda mugav kasutada ja kuna ma ei võta endale kunagi ühtki võõrast asja siis ma ütlen millised sõnad pärinevad minu kultuurialasest uurimistööst sõnaraamatuga mis aitab mul pärilikust alaarengust välja tulla.” (lk 64-65)

“Ma pingutan et punkti või koma pannes ei oleks mu pea sees, ajus müra ja mulle tundub et tahtejõu abil see õnnestubki ja kui ma harjutan lugedes mõnd teksti mis on spetsialiseerunud sellistele juhtumitele nagu oleme meie peaaegu kõik siin peres suurema või vähema alaarenguga, leian ma lahenduse nendele ebamugavustele mis ilmselt on takistuseks selle lugemisel mida ma kirjutan, ka teil lugeja kellelt ma palun tuhat korda vabandust ja kui te olete usklik siis te annate mulle andeks sest preester ütleb andesta et jumal andestaks ja ma ei oska veel kasutada suurtähti raskuste tõttu punktide ja paljude muude reeglitega mida ma ei tunne aga ma kordan et kui tahta siis on kõik võimalik ja te kindlasti märkate et ma kaldun kõrvale sest ma ei tea millega lõppeb perekonna kogunemine ja sügaval sisimas tunnen ma hirmu.” (lk 83)

Lilli Luuk: Kolhoosi miss

 „Miks puud Tartusse kõnnivad?”

Olen Tartu-Tallinn rongis ja loen Lilli Luuki. „Kolhoosi miss”. 

Nad ütlevad, jutukogu. Mõni koguni, et novellikogu. 

Ma ütleks, peategelaseta romaan. Kõik peatükid eri ajastust. Nõukogude aja lõpust kuni päris-päris lähiminevikuni. Peaaegu kõigi peategelased naised.

Alguses, kui veel Tallinnast Tartusse sõitsin, olid lood – peatükid – sellised, et mõtlesin: „See on väga hea raamat. Aga ma ei taha seda enam kunagi teist korda lugeda.”
Kui kohutav peab tunduma oma lapse surm? Tulekahjus?! Ma ei taha seda ette kujutada.
Kujutlen ikka. Jälle. Ma kipun selliseid asju ette kujutama. Minema mõttes oma piirideni ja siis nendest välja.
Võimatu valu on ikkagi võimalik.

Aga Tartust Tallinna tagasi sõites leidsin, et läheb helgemaks. Mitte helgeks, mitte lihtsaks. Vahele tuli vana valu, mida on võimatu unustada, uut valu, mis pea sama raske.
Aga helgemaks. Tekkisid kui mitte õnnelikud, siis vähemalt õnnelikjad lõpudki.

Kunagi tahtsin ka mina süütusest vabaneda. Mitte päris samal põhjusel, kui „Purunematute” tüdruk(ud?)

Jätsin (ka?) kunagi ammu-ammu Tartus ülikooli pooleli. 
Sarnasest loost räägib Windows 95

Reisida korraliku sihtkoha ja eesmärgita, lihtsalt reisimise pärast – jaa. Nagu loos "Mäed". Aga mul pole kunagi kedagi kaasas olnud.

Jaah, ja Veneetsias pole ma käinud ja kunstnikud on ainult mu isa eksnaine ja mu parim naissoost sõber. Ikkagi tunnen nii paljut ära.
Too sõber on ka omamoodi hull – ükskord lendas teise Euroopa otsa kuskil kunstitudeng-olemise-välisüliõpilase-aastal kohatud semu jahtlaevale peole. Too semu maksis ta edasi-tagasi piletid ka kinni.
Kunstnikust sõber lasi selleks puhuks spetsiaalselt õmblejal kokteilikleidi õmmelda. Väga ilus kleit tuli - ja mitte midagi halba ei juhtunud. Oligi hea pidu. Kogu lugu. Ei mingit halba lõppu.
Biennaal ja puud, puu surm, kuidas see hinge lõikab ...
Oh.

Puud.

„Miks puud Tartusse kõnnivad?” küsis kolmeaastane tirts – ilmselt tüdruk, nii pikaks kasvatatud juustega poisid on haruldased – naiselt, keda võiksin pidada tema vanaemaks, aga on tänapäev. Võis ka vanavanaema olla.
Minu ema võiks ka vanavanaema olla, oleks mu tütar sama varakult alustanud kui mina ja tema. Ning tema näeb kaugelt noorem välja kui eakas põngerjaga naine.
Too seletab, kuidas tegelikult puud ei kõnni Tartusse, vaid on juurtega maa sees kinni. „Et nad lähevad teisele poole kui meie, ainult paistab sulle, sest me oleme sõitvas rongis.”
Ma ei ole temaga rahul.
Kui minu lapsed tulid välja ideedega, kuidas maailm toimib, ei öelnud ma kunagi, et tegelikult on teistmoodi.
Ma ütlesin: „Üldiselt arvatakse, et ...” midagi. 

"Noor perenaine"lõpus nutsin.
Mis siis, et mees mu elus pole päris nagu Marko, liiga sarnane siiski. Ja mu vanaema pidas surmani õunapuid, mis nüüdseks kasvavad parkimisplatsile poe kõrval jäetud murulapil „enda omadeks”. Kui ma väike olin, ajas puu otsast õunavõtjaid vihaselt eemale. „Varastavad!”
Ja samas ta isegi ei elanud seal. Ajas õunahuvilisi eemale siis, kui linnast suvel maal käisime. Vist põhimõtte pärast.
Ma nutsin.
Ma enam ei nuta väga raamatute peale.
Ma ei loe ka enam niimoodi kui vanasti. Iga mõne lehekülje järel pean pausi ja vaatan aknast välja.

„Kolhoosi miss” on õigusega raamatu nimilugu. Nii hea, nii hea, nii hea ja täiesti unustamatu.
Kui aknast välja vaatan, mõtlen pooltel kordadel sellele tagasi.
Ma olen kogu selle raamatu läbi teinud, mingil määral. Olgu, küüni pole põlema pannud, kedagi maha lasknud või arvanud, et lasksin, ka mitte, aga alastipiltideni oleksin peaaegu jõudnud.
Mind hoidis tagasi, et ma pole ju NII ilus. Ikka paksuvõitu. Äkki nad ei taha mind pildistadagi?
Ja mul pole olnud ühtegi issand-kui-ilusat sõbrannat. Kui keegi neist sai rohkem tähelepanu kui mina, olin nördinud.
Neis lugudes oli täitsa mitmel.

Mul oli koolis ka üks semu, kellega koos kooli ja koju läksime. Nagu "Kivis".
Aga sõnatus kokkuleppes läks tema rongi pealt kooli poole ära ja mina alles mõne minuti pärast järele. Ja koduteele ei asunud me ka koos, alles rongis kohtusime. Et ei öeldaks „pruut ja peigmees!”

„Sa oled väga ilusti värvinud siin, üldse pole üle joonte läinud!”
 Olgu, ma andestan sellele vanale naisele. Vähemalt teab, et lapsi tuleb kiita!

"Täid" - täid ja kirbud ... mul läks päris kaua, et end nende puhul välja mõelda kastist „hirmus, hirmus, kohutav häbi!” Aga kuna kõik koerakirbud igal pool, kus kirpudega koerad, on veendunud, et mina olen ka koer, olen hakanud nii täisid kui kirpe filosoofiliselt võtma. „Aa, jälle. Noh, vaja mürki osta ja kõik pesud ära pesta. Mis seal ikka.”
Aga ma ei ole rikas ka kunagi olnud, muidugi.
Võibolla rikkus takistaks koerakirpudel mõelda, et ma koer olen?

Vana naine ja väike tüdruk lähevad maha.
Veel veidi ja mina lähen ka maha.
Siis teise rongi peale, sest ma elan Tartust kaugemal kui lihtsalt Tallinnas. 

Teise rongi peal istuvad mu vastas tüdrukud. Koba peale pakuksin, et umbes kolmteist-neliteist aastat vanad. Ühel on ripsmepikendused ja natuke meiki. Teisel võib ka midagi olla, sest ta on nii perfektsete värvidega, et mul on raske uskuda, et need kaasasündinud on. Eresinised silmad, punakasblondid juuksed, neist märgatavalt tumedamad kulmud.
Mõlemad on väga ilusad.
Räägivad eesti-inglise segakeeles, nagu ma isegi vahel tegema kipun, ainult neil on seda inglise-osa palju rohkem.
Millegipärast jääb mulle enim meelde aga puhtas eesti keeles öeldu.

„Meil on ju ainult gümnaasium eliitkool! Vaata meid, põhikoolikaid! Pfff ... kes meie oleme?!”
„Jaah. „Oo, te käite GAGis, eliitkool. Te peate mingid targad olema!” Kule, vaaaaaaata meid!”

Tüdrukud lähevad maha. Olen segaduses, et miks – see, kes klienditeendindajalt pileti ostis, ostis ju palju kaugemale, ja üldse pole juttu olnud, et oi, plaanide muutus, ma tulen ka sinu poole vms. Täiesti rahulikult läksid maha, nagu nii peakski.
Miks nii?
Mis juhtus, mis toimus, mis nende peades aset leidis?

Saan raamatu läbi.
Mõtlen veel veidi aega. Vaatan aknast välja.

Ükskord nägin rongiaknast metsa vahel poekäru. Ühtegi teed ei tulnud, ühtegi ei viinud, lihtsalt poekäru lepavõsas.
Kuidas see siia sai? Kes ta poest pihta pani, mida mõtles, kas see oli eesmärgipärane üldse? Äkki kogemata? Ja kuidas see ikkagi METSA sai? Ka raudteel kivide peal oleks sellega neetult ebamugav sõita!
Mõned päevad hiljem oli käru kadunud.
Veel enam mõtlemist. 

Mul on tunne, et Lilli Luuk suudab mõelda veel paremini kui mina. 

Kuidagi uhke tunne oli seda raamatut lugeda. Et näete, näete, näete! Päris naised on ka olemas! Nagu mina olen! Lilli Luuk kirjutab neist! Näete?!

ERR Anna Linda Varik
Lugemissoovitus
Loteriis varem
EPL
KMS
Eesti Ekspress
Looming Sveta Grigorjeva 

Silvia Urgas: Siht/koht

te nomineerisite selle
Betti Alveri preemiale
oot mida
saigi auhinna
muidu te kuradi kulturnikud
ei saa millestki aru
aga see kogu on nii hea
et isegi teie märkasite

nii hea kogu
et isegi Jan Kaus ei saa eitada
tolle keele imelisi
sujuvaid
ja kujumuutvaid
voolamisi valgumisi
igas silbis tõde

ilmumisaasta parim ilmselt
vabalt võib olla
et terve kuusaastaku oma

Ma olin vaimus kummuli juba esimese lugemise järel.
S.t. ma tean, et see autor oskab kirjutada - ta on ainus autor iial, kelle luuletust ma lugesin, siis saatsin täiesti võõrale inimesele sõnumi, et kuule, see oli nii hea, sa kirjutad nii hästi, ütle mulle pakiautomaat ja oma number, ma saadan sulle küpsist selle eest.
Ta ütles ka. Mina tegin õnnelikult küpsiseid - ega ma siis kellegi teise tehtuid saatma ei hakka! - mõeldes, kui hästi see tüdruk kirjutab. Jah, ta on must noorem ja kõik alla 33 on ju tüdrukud nagunii?

Enam ta vist ei ole tüdruk. On täitsa naine ja kirjutab ... artikleid vist vahel? Arvustusi?
Jurist.
Tark tüdruk oli, ilmsesti. 

Aga kogu on veel paremaks läinud. Lisaks absoluuutsele ehedusele ja varjamatule aju lakkamatule töötamisele - jah, jah, just selliseid noori naisi on bussides ja kinodes ja kodudes, üksinda igavesti ja samamoodi igavesti su käte vahel - on sel nüüd ka nostalgiaväärtus. Juba siis olid kroonid kadunud ja Smilers ning Eda-Ines Etti naljakad, aga nüüd on neil juures mingi tabamatu "kui me olime noored"-maik.
Ei, ma ei olnud kunagi see noor, kellele "Käime katuseid mööda" meeldiks, aga ma teadsin seda lugu ju ikka ja mu klassivend tantsis teise noormehega selle taustal aeglast paaristantsu.

Loen ja oh.
IMELINE!

Ok, minu vaimusünnituse kõrvale ka midagi Silvia Urgase oma:

vastik
kui luuletusi kirjutatakse
roppudest asjadest
kasutades sõnu
mida mõistlik inimene suhu ei võta
mida nähes kohemaid oksendada tahaks

eks ma ole isegi patustanud
suust, mis kunagi "armastus" lausunud
toit enam alla ei lähe

kasvatamatud räägivad valju häälega
asjadest mis vaid mõne jaoks olemas on
nagu päkapikud
ma pole kunagi piisavalt noor
et uskuda

parem mainida vaid neutraalseid asju
aatom linoleum šveits

Muidugi ei ole seesinane parim. Suvaline keskmik - selle kogu mõttes, mitte üldiselt, eks ole.
Ta jäi raamatut lahti tehes ette ja oli mugavalt lühike.

Looming
Sirp

Naomi Novik - Araminta, or, The Wreck of the Amphidrake (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Tore lugu aadlineiust, kes ei taha olla tavaline aadlineiu - ta vanemad on otsustanud Araminta ära saata asumaadesse, et seal abielluks. Nii saaksid nooremad õed rahumeeli oma saatusele vastu minna, ilma et vanem õde neile häbi teeks ja nii võimalusi ahendaks.

Merereis pole teadagi miski lõbus väljasõit rohelisse ja vanemad siiski hoolitsevad, et tütar jõuaks pärale võimalikult siivsas konditsioonis - peale saatjaneidude ja ihukaitsja antakse Aramintale kaasa hädaolukorra amulett; juhul kui mereröövlid peaksid vallutama laeva vms. Aga jah, merereis on aadlineiule tõesti huvitav - kuni viimaks tõesti piraadid üritavad laeva kaaperdada. Eks siis tuleb võtta amulett kasutusse ning aadlipreilist Aramintast saab habetunud aadlik Aramin, kes pakub end mereröövlitele vangi, kui need lasevad laeval lahkuda. Tõepoolest, selline pantvang ja ta kaasavõetu väärtuslike esemete eest saaks rohkem raha kui ühe tavalise asumaa vahet sõitva laeva lasti eest.

Kuid … Araminta ei soovigi naasta oma perekonna juurde - sel juhul oleks ta saatuseks piraatide poolt arvatavalt häbistatuna eluks ajaks kloostrisse sulgemine. Talle meeldib hoopis Araminina merel seilata. Kuniks aga mereröövlite laeva ründab hiiglaslik merekoletis.

Kui esmapilgul tundub see olevat justkui britilik maailm (nagu “Tema Majesteedi lohe”), siis tegelikult on see puhtalt fantaasiailm - Araminta isal on mitu abikaasat, kuskil on kurjad haldjad, nõiakunst on valitutele, meredes ulbivad hiiglaslikud koletised (leviaatanid). Ja siis on veel maailm, mis on ammusest ajast uppunud. Ühesõnaga, külluslik fantaasiamaailm.

Kairi Look - Tantsi tolm põrandast (2025)

 

Kirjeldus, kuidas lapsest kasvab tütarlaps ja siis neiu ja naine. Tinglikult võiks jagada raamatu kolmeks: kõige suurem osa on lapsest tütarlapseks sirgumisest, siis lühemalt tütarlapse ja neiu periood ning viimaks neiust naiseks. Muidugi, soo esiletõstmine võib kõlada muidu kui teksti alahindavalt, aga antud juhul on see vast õigustatud.

Ajaliselt on rohkem pidepunkte esimeses osas, nii on siin lapse vaatepunktist nähtud mitmeid sündmusi laulvast revolutsioonist taasiseseisvumiseni ja sellele järgnevast. Kui ma ei eksi, siis peamiselt Mustamäel (muidugi, trolle sõidab mujalgi); raamatu lõpupoole õpinguaastad näivad toimuvat Amsterdami laadses linnas. Aga aeg on muidugi kummaline nähtus, nii on esimeses osas väga nähtaval vanaema (raamatu tagakaanel on küll jutt vanavanaemast). Ja vanaema, tal on side hoopis varasema ajaga, 20. sajandi esimese poole eluoluga kuskil maakohas, kus inimestel oli teistsugune mentaliteet kui lapse kaasajas; ning see segu loodus- ja ristiusust kandub omakorda edasi lapsele - mis siis omal moel põhjustab hingelise segaduse kui taasiseseisvumisele järgneb kauboikapitalism oma uute nõudmistega elus läbi löömiseks (nt lk 99).

Tegelasi just palju pole - vanaema, ema, isa, vend ja mees. Ühel hetkel lahkub vanaema, ühel hetkel ema. Jääb tütar, üksi, kuhugi, seni veel kindla pidepunktita, varbad otsimas oma juuri. Kuskil on veel isa, kuskil on vend, kuhugi jäi mees.

Tegemist on tundliku, aistingulise proosaga, mistõttu lugemis- ja tõlgendamisvõimalusi on vast igale lugejale omasoodu. Eks algul tekkis paralleel Pihelgase “Lõikejoonega”, kuid tekstid on ehk liialt erinevad (kuigi jah, mõlema teksti peategelased jõuavad omadega viimaks suguvõsa maakodusse - Looki puhul jääb see viibimine küll õige hämaraks). Igasugu tsitaadimaterjali oleks siin küllaga, aga raske on kontekstist välja rebida. Hiljuti andis Look raadiointervjuu, kus seletab päris palju raamatutegelaste tausta; tasub kuulata. Ja noh, kahjuks ma ei oska ise huvitavamalt sellest teosest kirjutada.

Loomingu Raamatukogul nüüd mitmendat aastat järjest igati intrigeeriv avaraamat (2022: Heinsaar “Ööpäevik”; 2023: Kruusa “Üleelamiste vanake”; 2024: Pihelgas “Lõikejoon”), väga meeldiv.

Bernardine Evaristo: Tüdruk, naine, keegi teine

 

Raamat, mille kohta on erinevaid arvamusi. 
Ülikiitvaid. 
Neid, mis imestavad, et miks üks tavaline raamat nii kiidetud on. 
Otse negatiivseid pole lugema juhtunud, küll aga neid, mis mu kulmud pealaele venitavad ja kuidas lugeja nii mööda aru on saanud? 
Mitte et ma ise alati kõigest õigesti aru saaksin. 
Aga no ... ilmselget väljaütlemist enamasti ikka suudan õiges suunas tõlgendada.

Struktuurilt on raamat kuhi jutte erinevate naiste - kõik värvilised või vähemalt värviliste juurtega, isegi kui nad ise seda ei tea - elust ja kõik need naised on väga erinevad. Mulle pakkus suurt sisemist rõõmu neid erinevusi jälgida, ent ilmselt häälestas mind raamatu suhtes väga positiivselt esimene naine, kellest juttu tuli: Amma. 
Sest ma leidsin endas temaga nii palju sarnasusi ja see oli rõõmus äratundmine, sest üldiselt selliseid inimesi raamatutes väga ei kirjeldata. 
Jah, jah, ta on ka lesbi ja polüamoorne ja pikki aastaid meeldis talle üldse ainult lühikesi või ülilühikesi suhteid pidada, mida mina ühtegi ei ole ega tee, aga inimest ei määra ometi ära tema seksuaalsus. Seksuaalsus on pisiasi-pisiasi, detail, muudab tegelase inimlikumaks, ent tema üdi on ometi hoopis mujal. 

See on minu meelest väga oluline asi, millest Evaristo kirjutab ja millest mõned arvustajad aru pole saanud. Issake, kväärkultuurist on teoses nii palju juttu, nii paljud tegelased on lesbid ja bid ja üks koguni mittebinaarne, see on kväärkultuuriline raamat. 
Issand-issand, emake maa, miks te seksi nii tähtsaks peate? Inimene on inimene, ükskõik kellega ta seksib, taevake! See raamat on ka sellest, muuhulgas. Seks on üks inimene olemise juurde käiv tegevus ja iha on muidugi põnev, aga seks ei defineeri meid. Annab nüansi, võibolla isegi tugeva nüansi, aga EI defineeri.

Milline arusaam värvib minu enda arvustuselugemiskogemusi päris tugevalt. Sest päris mitmes - ka siinkohal linkimata Goodreadsi arvustustes - muljetuses on esikohal see, kes kellega magab ja kui palju see ta õnnelikuks teeb. Esines ka kaebus, et monogaamset õnneliku heteroseksuaalset eluaegset suhet ei olegi kirjeldatud, taevake, autor ikka ei mõista elu. (Muide, tegelikult on, lihtsalt osad tegelased surevad noorelt.) 

Olgu, nüüd ma olen piisavalt hädaldanud, kuidas inimesed raamatut valesti loevad, tagasi raamatu enda juurde. 
Erinevad lood erinevatest inimestest erinevatel aegadel erinevates kohtades. Enamasti naised, üks mittebinaar. Side Inglismaaga on kõigil, ent erinev ja kogemused sellega sama erinevad nagu ... noh, nagu Eestigagi. 
Ei ole ühte Inglismaad, mis annaks sarnase kogemuse. On palju erinevaid Inglismaid ka kõrvalkorterites - kuigi konkreetselt naabreid mulle tegelaste hulgast meelde ei tule. Mis ei tähenda, et mingil hetkel keegid ei võinud naabrid olla. 
Lugusid on palju. Iga loo sees on mingid kokkupuutepunktid teistega, mõned kaugemad, mõned oluliste või vähemoluliste kõrvaltegelaste tasemel, aga mingil moel on kõik kõigiga ja kõigega seotud.

Ja on KÕIKE. Rõõmu ja edu, läbi meeletu töö natukese tasu saamist, sünde ja surma, vägistamisi ja seksuaalseid plahvatusi, abistamist ja abi saamist, varastamist ja korravalvet, arusaamist ja üldse mitte mõistmist läbi aastakümnete ja lõpuni välja, suurt plaani, kaugplaane, mis muutuvad lähiplaaniks algul täiesti suvalisena tunduvast näost, ja seda kõike oli vähemalt minul küll väga põnev jälgida. 

Kohtumõistmist ei olnud. Mõistmist oli palju.

Oli sõdalasi, oli malbekesi, kes muutuvad sõdalasteks, oli malbekesi, kes jäidki malbekesteks, oli töönaisi, oli ma-teen-mida-iganes-kuni-see-tööna-ei-tundu naisi, ühe lausega: naised on inimesed. 
Inimesed on erinevad.
Mulle tegi selle lugemine suurt rõõmu.

Aa, et kogu raamat on proosaluule vormis, tuleks vist ka ära mainida. 
Mind ei kõigutanud see mingit muud pidi, kui et hea oli lugeda teksti, mis elab tekstina, mitte ei ole koostatud "nagu peab".

Karl Martin Sinijärv ERR-is

Sinijärv ka Postimehes

Sirp

Värske Rõhk

Sulepuru

Suvehiidlane

Inga Gaile - Ilusad (2024)

 

Päris võimas romaan, vast üks selle aasta mõjusamaid lugemiselamusi. Eriti siis raamatu esimene osa, mis keskendub Violetale ja Vilksile ja Ravensbrücki koonduslaagriga seonduvale, see on emotsionaalselt … päris päris karm. Ja kuivõrd iga järgmine põlvkond on samuti vägistamisest sündinud ning isaduse mõiste on selles romaanis õige voolav, siis kokku moodustub vägagi häiriv traumakirjandus - kuidas seda võivad kogeda naissoost lugejad?

Alljärgnev tsitaat pole küll raamatu kohta tüüpiline, aga samas iseloomustab üsna hästi selle Violeta osa maailma - laps sünnib, ema jääb ellu (aga kuidas?), edasi pole enam nii otsene mass-vägivald, aga … mis õieti edasi. Kui muidu on ilukirjanduse keskseks teemaks armastus, siis siin see õieti ei saagi teemaks: kuigi sellest ka räägitakse ja mõnel puhul õhatakse, on see lõpuks kõrvaline, olulisem on elus olemine, mingil põhjusel (Violeta!), sisemine stabiilsuse taastamine. Ehk eksin.

“Palun, Jumal, palun aita teda, ma tean, et sind ei ole olemas, kuid aita last, aita seda last, saast! Ma räägin sinuga, idioot, nõdrameelne, aita sel lapsel välja saada. Aita, palun! Meie isa, kes sa oled täis situtud taevas, mis on punane kõigi nende verest, kelle oleme tapnud, missugune, kuradi päralt, on sinu nimi, kus on sinu nimi, mul on ükskõik, missugune on sinu nimi, ja pühitsetud see pole, see pole, see pole pühitsetud, pressi, pressi, kullake, pressi, Magda, karjun talle, pressi, ma tean, et see pole Magda, ma tean, kurat võtaks, las see laps tuleb sellesse kohta, mis võib-olla on ka sinu kuningriik, sest jänesed on siin inimesed ja miski pole siin püha, sest kõik on püha, sest kõik on kannatamine, sest kõik on kannatamine, sinu tahtmine, sinu tahtmine, sul pole vähimatki tahtmist, sest kui sa suudad Erlenile anda võimu, kui sa suudad enda võimu minule, ärgu sinu tahtmine sündigu mitte kui kunagi, mitte kunagi, kuid aita sel lapsel sündida, igapäevast leiba ei ole mul vaja, sest pole enam päeva, Jumal, ja pole enam leiba, mis ei oleks siginenud tapetute laipadest, ja mina ei anna kellelegi andeks, ja sina, hoorapoeg, ära mitte proovigi mulle andeks anda, mulle pole seda vaja, mulle pole seda vaja, kuuled, sa rõvedik, sina, kes sa midagi ei mõista, lapse peakene tuleb välja, ma palun teda, et ta ootaks hetke ja pressiks siis uuesti, et ta kõige nimel, mis pole püha ja pole seda kunagi olnud, pressiks, kullake, hüüan ma läti keeles, tema pressib ja laps langeb minu käte vahele nagu viinamarjakobar ja hakkab kohe karjuma, igavesest ajast igavesti, meil pole millegagi nabanööri läbi lõigata, ma panen lapse talle rinnale ja tal on piima, ära lase mul langeda kiusatusse ja tunnistada, et sa siiski oled hea, Jumal, ma panen neile mõlemile oma mantli katteks peale ja heidan nende kõrvale looteasendisse ja nutan.” (lk 62)

Muidugi, mõnedki lõngad jäävad siin raamatus hämaraks, kuna ma pole lugenud autori varasemat romaani “Klaas” (eesti keeles 2018). Et miks see Ilze nii oluline on, Gudsbergise lugu ja muidugi ka Vilksi ja Cirula eellugu. Eks tuleb lugeda.