Veiko Belials - Sõdalane Sauras (Kogu maailma au, 2026)

 

Enda sõnul on autor kirjutanud YA-maigulise loo, aga iseenesest ikkagi päris mõnuga loetav tekst.

Väikse lapsena on Sauras saadetud kloostrisse: perekonnast ei mäleta ta seetõttu midagi, ta ärasaatmise põhjuseks paistab olevat pärilussuhete lahendamine. Pärapõrgus asuva kloostri elu pole poisile just mokkamööda, eks ta on leidnud õpetajate pahameeleks endale tegevust lähedal mägedes.

Ühel õhtul näeb ta aga mägedesse suunduvaid tõrvikuid, lähemale hiilides näeb ta väesalga asemel relvastatud talunikke, kes püüavad tappa üht meest - Saurasele selline ebaõiglus ei meeldi, kohtupidamine olgu ikka aus. Ta hoopis päästab pimeduse varjus mehe talunike piiramisrõngast, juhtides selle oma peidupaika; senikauaks kuni olukord rahuneb. 

Päästetuks osutub legendaarse sõdalaste sekti üks liige, kes nähes noormehe vaprust ja muid kiiduväärt omadusi teeb Saurasest sekti liikme, ning lahkub seejärel oma teedele. Sauras hakkabki kloostris end sõdalaseks treenima ja ühel päeval saabub sõnumitooja teatega, et Saurase perekond on hukkunud ning teda on vaja nüüd maad juhtima. Nagu kohapeal selgub, ihutakse ta suguvõsa maadele hammast.

Seiklusi kui palju ning lõpuks tuleb suurem verevalaminegi. Tekst pole just eetiliste ja metafüüsiliste küsimuste poolest keeruline sasipundar, küllap seda autor hindaski siis YA kirjandusena. Kuid nagu öeldud, kenasti loetav.

Veiko Belials - Põhjakönn (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Hakka või arvama, et Belialsile sobib rohkem ulme kui fantaasia kirjutamine. Siinne tekst on kinnisest maailmast, mille asukad (vähemalt need, kellest siin juttu) ei oska neid ümbritsevat tehnilist kaadervärki õieti kasutada - aga kuidagi saavad hakkama, samas noormehed põlevad uudishimust, et mis küll õieti nende ümber on.

Loo peategelane on Eldor, kes on põgenenud oma hooldajate juurest (vanemaid siin ei eksisteeri), kui suundus alumise tasandi metsikusse (õigemini - hooldamata?) eluolusse, et saada vastuseid teda painavatele küsimustele. No seal ja sealsete asukatega ta siis natuke seikleb.

Autor jätab täpsustamata (või ei pannud ma tähele), millises kinnises maailmas see toimub. Ehk on see Maal asuv tasandite süsteem. Ehk on see põlvkonnalaev, mille asukad on kaotanud aegade jooksul oma algse fookuse ja laev ehk jätkab teekonda oma sihtpunkti … või siis mitte. Mingi osa tehnikast on töövõimeline, aga vähemalt selle tasandi asukad oskavad vaid huupi mõnd kasutada … või siis mitte.

Ja siis on veel see folkloorne kiht, mille need allmaailma asukad on omaks võtnud ja elukorralduse osaks muutnud. Miks on muidu ingliskeelsete käskudega juhitavas süsteemis korraga eesti folkloori õilmitsemine, jääb selgitamata - ehk mingi kooliprogramm jäi veel viimati tööle?

Ehk peaks seda teksti võrdlema looga “Kübeke elutervet vihkamist”; häguse mälestuse järgi võiks neil olla sarnane meeleolu. Või siis mitte. Igal juhul - tekst, mis võiks pakkuda lugejale fantaasialendu, et selle tausta endale kuidagi paika panna.

Veiko Belials - Kohtumõistjad. Imed ei tohi surra (Kogu maailma au, 2026)

 

Kaks lühikest teksti, esimene nappide vahenditega dramaatiline, teine dramaatilise dialoogiga; mõlemad ehk erinevusest, pealesunnitud normidest erinemisest - ja mis ühiskond sellest arvab. Esimene lugu kaotusest (või õigemini kaotamisest), teine sõltuvalt võimu suvast lubatavuse piiril eksisteerimisest.

Ma ei saa kuidagi öelda, et oleksin siin autori kavatsustega kuidagi jõudnud ühele lainele, aga tundub, et autorile on aegade hämarusest saati meeldinud selliseid hõllanduslikke lühitekste kirjutada. Ja eks siin oleneb väga palju lugeja hetketujust, kuidas neid vastu võtta - kuuma päikese käes ei tekkinud ajus mingit meeleliigutust.

Karen Orlau, Veiko Belials - Sinilinnu sitt (Kogu maailma au, 2026)

 

Kui õigesti aru sain, pole punktuaalselt tegu üheskoos kirjutatud tekstiga, vaid Belials on omakorda üle kirjutanud Orlau käsikirjast kogetu (see tekst “Mõõkade emand” siis omakorda ilmunud ühes antoloogias, mida ma pole lugenud). Eessõnas nimetab autor seda linnafantaasiaks.

Tekst ise on kergelt kõhe lugu ennustajamoorist, kes suudab maailma muuta. Kahe peategelase vahel (ehk siis klient ja ennustaja) on palju särisevat mõttevahetust, aga lõpuks ma siiski ei mõistnud, kuidas selline inimsaatuse disainimine õieti võimalik on (aga eks ma ole skeptiline ka uhhuutamise asjus). Igal juhul autorile sellised mõttemängud meeldivad, lisaks veel erinevate elutõdede pakkumine.

Veiko Belials - Kogu maailma au. Majakavahid. Viimase Nägija soolikad (Kogu maailma au, 2026)

 

Kui Renner ja Finki seeriat alustades arvasin, et ehk need kõik tekstid võiks moodustada midagi kollaažromaanlikku, siis tegelikult nii siiski pole - lühemad lood on vaid episoodid sellest, mis annavad aimu sellest, mis kõik varem juhtus, kuidas Rennerist sai Marutõbi. Nendes kolmes loos enam pole Finki - aeg on kõvasti edasi läinud, Marutõbi on möllanud aastakümneid kõiksugu sõdades ja nii endale sünge kuulsuse külge saanud. Ja kõige taga on ikka kahtlus, millised jõud seda maailma õieti valitsevad, millega tõmmatakse niite eri jõudude vahel. Tekstide lõpuks jõuab Renner pärale.

Selles suhtes jõuab see seeri oma algusest lõpuni - muidugi võiks seda edasi kirjutada või siis Renneri loos esinevaid suuri auke rohkem avada (möödaminnes saame teada ka Finki ja Renneri perekondade saatuse - ja miks Finki seetõttu pole). Ühesõnaga, potentsiaali oleks justkui ühismaailma kirjutamiseks. Huvitav, et Belialsil tekkis selle maailma idee peale “Ashinari kroonikate” (1997) ilmumist, seega tekstidena ilmumine võttis aega - ja nagu aru saan, siis paar teksti on õige verivärsked.

Kogumiku kaaneillustratsioon pärineb jutust “Majakavahid”, tegu on selle loo ühtede kõrvaltegelastega, kes järjekordselt vilksatavad Renneri teekonnas. Ses suhtes veidi ootamatu valik, aga Liis Rodeni tehtud illustratsioonidest kogumiku eri lugudele vast tõesti kõige kaanepildilikum.

Veiko Belials - Kroon ja kiiver. Surnud Kuninga Linn (Kogu maailma au, 2026)

 

“Kroon ja kiiver”: see jutt läks nüüd vähe muinasjutulikuks kätte; Renner ja Fink nagu õieti ei sobi suurt piiramislahingu võitlemist juhtima, nagu liialt suured saapad korraga täita. Ja need eelmise loo kadunud tegelased ja nende uus roll - iseenesest hea mõte, aga seda võinuks natuke laiemaks kirjutada, mitte et paari lõiguga lahendada. Kuidagi melodraamaks läheb kätte - või no liialt klassikaliseks seikluskirjanduseks.

Aga samas on loo mõistatus tore, ja eks selles maailmas neid saladusi jätkub - kuidas see kõik õieti toimub ja kes seal tegelikku võimu omab. Nojah, samas selle sarja järgmised lood paistavad hulga lühemad olevat; seega läheb vast kappamiseks. Renneri ja Finki suhetesse näib tekkivat üha enam pinget; eriti nüüd kui printsess on leidnud Renneri ja Finkil näib olevat mingi oma plaan. Eks peagi selgub!

“Surnud Kuninga Linn”: siin tekstis jõuab (taustal) Fink armastuse sadamasse, aga Renneril tuleb vangi sattudes võidelda areenil selle nimel, et mitte saada Surnud Kuningaks. Iseenesest võiks tekst olla lihtsalt episood mõnest pikemast jutust - a la maailma avastamise käigus on nüüd jõutud kaardistamata aladele, ohtlike barbarite juurde ja mis siis küll nüüd juhtub. Teksti huvitavaim külg on vast see, kuidas ämblikult mürki välja petetakse.

Veiko Belials - Sfinksi silmad (Kogu maailma au, 2026)

 

Päris paljutõotav algus Renneri ja Finki sarjale - selline klassikaline seiklus, ehk ka sword & sorcery laadi tekst kaest noorukist, kelle eksamid saada gildide tunnustatud palgamõrvariks ja vargaks ebaõnnestuvad ning nüüd jälitatavate lindpriidena püüavad üheskoos ellu jääda … või siis oma staatust taastada. Selleks tuleks aga leida müütiline sfinks ja ta silmad omandada. Kui neil ikka õnnestub elus püsida ja kui sfinks ikka tõesti olemas on.

Seiklused seikluste otsa, noored peavad kiirkorras leidma ühise keele ja maailma hädaohtudega hakkama saada. Õnneks satub neile üks õpetaja oma teraste õpetustega … ja kellega ehk uuesti kohtutakse. Muidugi, kui õnnestub elus püsida.

Siin loos pole küll midagi fantaasiakirjanduse kogemust avardavat (noh, midagi sarnast on kirjutanud kasvõi klassik Fritz Leiber või kaasaegne Michael J. Sullivan), küll aga hästi sooritatud meelelahutus. Et enamus tekstist on Renneri silme läbi nähtud, siis on ehk tema südamelähedasem, samas Fink on vähe tumedam tegelane oma aegajalt kahtlase moraaliga.

Vahest lahedaim seiklus (või õigemini kujutluspilt) on jõepiraatidega ning veidraim see maja meenutav olend, kes sööb inimesi.

Veiko Belials - Sepapoisid-sepapoisid. Maailma otsa (Kogu maailma au, 2026)

 

Kaks lugu (seerianimega “Palgasõdurite lugu” I ja II) Kalevipoja ja teiste eesti hiidude ainetel, lisaks veidi naabermaade kangelasi. Kalevipoja juhtimisel on tekkinud selline vägev ugrimugri kangelaste kamp, mida on võimalik palgata. Ja noh, soome Väinämöinen on mõlemas loos palkajaks, kuna kas siis Ilja Muromets või Tuuslar on temalt midagi väga tähtsat pihta pannud.

Kalevipoegade ja Väinämöineni suhe pole just roosiline, aga raha on raha ning lisaks on Kalevipojal isiklik suhe pahalastega ning seetõttu soov neid võita. Tulemuseks … pole just üheselt õnnestumised.

Tegu siis Belialsi püüdega kirjutada koomilist fantaasiat ja eks siin on tõesti jämekoomikat ning viiteid igasugu kultuurimeemidele (seda eriti teise loo puhul). Kui Kalevipoja puhul on üsna hästi tabatud ta ambivalentset loomust (tegu on omamoodi rullnokaga, kes ühelt poolt teeb tööd ning teisalt tahab rusikatega möllata), siis teised kalevipojad on küll üsna jämekoomilised tüübid - ses suhtes on lugude lurjused üsna heaks vahelduseks. Vahel selline paksude värvidega ülekallamine väsitab, aga eks lugude mahud juba ei lase midagi rohkemat kujuneda - ent ega eesmärgiks paistagi olevat värskendada rahvuslikku mütoloogiat, vaid puhtalt meelelahutus.

Veiko Belials - Koonemani Õnn (Lumetüdruk, 2025)

 

Lõpuks värske õhusõõm ehk siis fantaasialugu (või täpsemini tumefantaasia?) kogenud autori sulest. Lugu siis noorest neiust, kes on kasvanud üles linna (või siis kuningriigi) timuka juures. Ka temal on võimeid millekski enamaks saamisest - nii nagu timukas teeb töid kuninga ja selle värdjatsirkuse eestvedaja heaks. Neiu kaks head tuttavat on kuninga vanad sõjakaaslased, need teevad õige kahtlasi vihjeid neiu päritolu asjus. Ja siis näeb neid noormeest, kes talle nii hingepõhjani otsa vaatab.

Ainult et noormees on pandud hoiatuseks arve maksmata jätmise eest kõrtsi ette rippuma - kust neiu tahab teda päästa.

Lisaks selgub üha hirmsamaid killukesi selle linna kuninga valitsemisest ning peagi peab neid tegema hirmsa valiku.

Et jah, samm-sammult läheb seal maailm üha tumedamaks. Kuid milline rõõm lugeda puhast fantaasiat, peale neid vanakoolimaigulisi ulmelugusid Reiselilt ja Talvikult. Nende kolme loo puhul jääb muidugi silma, et noorte õnne leidmine libiseb … noh, seda õieti ei tulegi peale esimest kireperioodi.

Veiko Belials - Kübeke elutervet vihkamist (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Vähe vihane lugu noortest, kes on jäänud üksi võitlema mingi tundmatu jõuga. Viimane lootus, viimane lootusetus.

Õigupoolest oleks see tekst võinud olla antoloogia avalooks, või noh, avalöögiks. Lühike ja kiire selgitus sellest, mis võiks olla hopepunk ja jätta lugejale hamba verele - igatahes loo pealkiri iseloomustab vägagi kenasti lugu ennast ja tundub sellisena sobivat kogu antoloogia ühisnimeks. 

Eks nii lühikese loo ja nii paljude tegelaste puhul lähevad just tegelased vähe sassi (no välja arvatud muidugi Rille), aga autor vast tahtiski markeerida seda vastupanurühma suurust (või noh, õigemini väiksust). Ühesõnaga, minu mõistes on hopepunki üdi kenasti välja toodud ning selle taustal hulk niidiotsi, mis peaks lugejal esile kutsuma tõlgendusi.

ulmekirjanduse baas

Me armastame Maad 2: Viimane laev (2017)

 

Kogumiku võiks tinglikult jagada pooleks: enne (Gurevitš kuni Bilenkin) ja pärast (Larionova kuni Zolotko) 1980. aastat avaldatud tekstid. On retroulme ja tänapäevane ulme - muidugi, ühegi teksti puhul ei saa vast juttu teha kõvaulmest, kõik tekstid on pigem tulevikku asetatud inimeste dilemmadest; üldinimlikud teemad, mida võiks samahästi teisendada möödunud või ülemöödunud sajandi ilukirjanduseks. Ühesõnaga, üldinimlik värk, aga ulmelises foonis.

Esimese poole tekstid … no pole vast enamat kui näited oma ajastu kirjutamisvõimalustest. Huvitaval kombel on näiteks Vandermeerid oma ulme ülevaateantoloogiasse valinud siit Žuravljova “Astronaudi” kui ka Bilenkini (temalt küll üks teine tekst). Mingil moel huvitav lugeda, aga … teatav lapsikus ei lase tekstidel nagu suuremat mõju avaldada.

Kuid antoloogia teine pool (no erandiks Puhhov, ent selline seisundiulme käib mulle tavaliselt üle pea) on küll päris särisev - valikud, millega inimesed kokku puutuvad või mida nad ise teevad, need on, nagu öeldud, üsna ajatu probleemikirjandus. Moodustuvad lugude paarid: Larionova ja Kamenko, Rudenko ja Iljin ning ehk Bulõtšov ja Zolotko. Kui Puhhov välja arvata, siis möllu saab ning samuti saab kõikuda moraalsetel kaalulaudadel. Oled sa pragmaatik või romantik või humanist või või või … no eks ole veel võimalusi.

Tekstide keskmine hinne on 4,67 (võrdluseks: “Me armastame Maad 1” 5,11, “Raevu päevad 1”  4,7, “Raevu päevad 2” 4,8). Kui õieti aru saan, siis ükski neist autoritest pole esindatud selles sõjaõhutajate nimekirjas.

Georgi Gurevitš: Lohe Infra 4/10

Valentina Žuravljova: Astronaut 4/10

Valentina Žuravljova: “Kotkapoeg” ei naase 4/10

Ilja Varšavski: Otsusta ometi, piloot! 4/10

Dmitri Bilenkin: Tema Marss 5/10

Olga Larionova: Päike jõuab Veevalajasse 5/10

Sergei Kazmenko: Viimane laev 5/10

Kir Bulõtšov: Kolmteist aastat teel 6/10

Mihhail Puhhov: Üles visatud 3/10

Boriss Rudenko: Limaan 5/10

Vladimir Iljin: Kaugkosmose seadus 5/10

Aleksandr Zolotko: Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika 6/10

ulmekirjanduse baas

Raul Sulbi: Eesti ulme XXI sajandil

 

Eiteks, et see öeldud, selge ja klaar oleks: raamat teeb seda, mida koostaja lootis: annab Eesti ulmest väga hea, põneva ning esindusliku pildi.
Mul tuleb pähe vähe mitme-autori-antoloogiaid, kus ei ole ühtegi otseselt HALBA lugu ning siin ei ole.
Et on mitu "noh, jah, käib kah", on ootuspärane 7 ja poolesaja leheküljega tellise juures, eks ole. Sellist mahtu ainult mulle meeldivate lugudega täita oleks tõenäoline vaid siis, kui ise koostaja oleksin. 
Antoloogia on nii mahukas, et mul ei õnnestunud kõiki autoreid siin täägidagi - blogger ei luba nii suurt tähemärkide hulka! Lahendasin asja nii, et pikkade nimedega autorid läksid esmajoones välja, kui neilt just mitut lugu teoses ei olnud. 
No sest kuidagi tuli valik teha!

Ning, et see samuti öeldud ja klaar oleks: selles kogus on ka hirmus häid jutte. Rohkem, kui kehvapoolseid. Nii häid jutte, et vaimustus, vaimustus, uskumatu, et SELLISED lood on mul seni märkamata jäänud! Oo! Mm! Jaaaa!!!!

Aga -  alati on aga, eks? Antud juhul on see "aga" juttude järjestusest tekkinud vaeva kohta käiv.

Lood mis mulle vähem meeldisid, olid pea kõik raamatu teises pooles ja kui ma alguses ka kilasin vaimustusest, lõppemotsioon ei ole päris ... sama.

Kuigi - täiesti objektiivselt ja maailmavaatest kallutamatult öeldud - see ON hea antoloogia, need ON kõik head lood (kuigi mõned suuremate miinustega) ja kui ma vihastasin lõpuks korduvalt selle või tolle autori liiga ekreliku maailmapildi peale, siis noh - enne oli 600 lehekülge, kus ma sel teemal üldse ei vihastanud.

Ei tulnud pähegi.

Lihtsalt kui alustasin kolmandat juttu järjest, kus peategelastel nimed nagu Kalevipoeg, Tiia, Õilis, Aire, Ilmar ja Ants, mul tuli neist "puhas eesti värk, valge viin ja "Tere" piim" tüdimus peale. See oli veel ainult tüdimus, mitte midagi kangemat.
Ent kui seejärel anti ette veel jutte, millest otsesed šovinism ja fašism täiesti varjamatuna ideoloogiliselt läbi tilkusid, hakkas vastik.

Et noh. Antoloogia on hea. Aga kui sul juhtumisi ei ole maailmapilti "keskealine valge mees on kõige lahedam inimühik maailmas, tema vaatekoht ainus vaatekoht, mis midagi loeb, kuigi muidugi on ka keskealiste valgete meeste hulgas tobedaid pehmosid ... igatahes kõigile teistmoodi inimestele kui šovinistlik fašistlik isik võib peale astuda ja HEA ONGI", võib tolle antoloogia lõppu lugedes paha hakata. 
Mul hakkas. 
Aga see oli ainult lõpp, eks? Enne oli 600 ja peale lehekülgi, mille jooksul oli vahel naljakas ja vahel imeline, enamasti põnev ning no palun, PALUN ärge minu lõpuemotsiooni pärast küll lugemata jätke, eks? 
Sigahäid jutte oli jumala mitu!

Sisukord

1. Roos ja lumekristall (2006) -  Indrek Hargla

2. Ultima Cthule (2008) -  Laur Kraft

3. Tähtede seis (2003) - Andre Trinity

4. Tuhkhall (2001) -  Hiram

5. Käilakuju (2019) - Kell Rajasalu

6. Kogu maailma valgus (2013) - Veiko Belials

7. See maailm on mulle! (2014) - Maniakkide Tänav

8. Kaelani vaakumis (2012) - Maniakkide Tänav Joel Jans

9. Vihma seitse nime (2014) - Heinrich Weinberg

10. Teise päikese lapsed (2015) - Reidar Andreson

11. Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel (2013) - Veiko Belials Joel Jans

12. Ümberistumine (2003) - Kristjan Sander

13. «Üht teistsugust algust» (2001) - Meelis Friedenthal

14. Raske vihm (2017) - Manfred Kalmsten

15. Apelsinikollane (2004) - Elläi Tuulepäälse

16. Joosta oma varju eest (2011) - Triinu Meres

17. Seal, kus voolab valgus (2012) - Veiko Belials

18. Tänulik Olevipoeg (2018) - Mann Loper

19. Veenuse kuninganna (2017) - Jaagup Mahkra

20. Vabavalla kaotamine (2017) - Heinrich Weinberg

21. Õpilane (2003) - Karen Orlau

22. Valendab üksik prooton (2017) - Siim Veskimees

23. Raudhammas (2010) - Indrek Hargla

Lingid on konkreetselt minu viimase lugemise käigus tekkinud loterii-muljetele. Ei ole nii, et ma reageerisin ainult parematele lugudele (EI, päris mitu väga head lugu jäid reaktsioonita) ega isegi neile, mida varem lugenud polnud.
Ma reageerisin, kui tundsin, et mul on midagi öelda.
Ainus kriteerium. 

Veiko Belials: Seal, kus voolab valgus

Kõige lühem lugu, millest ma iganes eraldi postituse olen teinud.

Samas ei ole mul mingeid pretensioone, et see jutt antud kogumikku pandi. Raamat ise on muidu selgelt Pikkade Lugude äratrükkimisele pühendatud ja koostaja on ka järelsõnas öelnud, et Eesti ulme 21. sajandi algul läks pikkade jutustuse-mõttu lugude keskseks.
See jutt on lühike, ent tollesse lühikesesse lukku mahtusid ära nii sümpaatne loomtegelane, meeldivad inimtegelased, noor armastus, põnev maailm, aimdus, mismoodi võib selles maailmas inimkeha muteeruda, põnevus, kättemaks, iidtark, ent ometi soe vana erak ja kuigi polnud mitte ühtegi vastikut tegelast, oli kuri piisavalt selge, et teda tunnetada ja jälestada.
Elasin peategelannale kaasa loo algusest lõpuni ja mul ei ole isegi tunnet, et oleks tahtnud täpsemalt teada, mis siis edasi saab.
Täpselt paras pikkus mu jaoks. 

Ainus küsimärk on voolava valguse kontseptsioon.
Üritasin, mis üritasin mõtet endasse haarata, ikka tuli ette vaid mingi mittepuudutatav helendav vedeliku moodi asi.

BAAS
BAASI lugedes vaatasin, muuseas, et 9 aasta eest jättis antud lugu mulle päris nadi mulje. 
Võibolla olin kuidagi ... liiga noor ja ebaküps siis?

Veiko Belials - Raevu päevad 2: Sissetung pimedusest (2020)

 

Kogumik, kus on head, keskpärast ja segast ulmet. Head on millegipärast sellised lood, kus inimkond väga rängalt vastu näppe (või noh, sõltub vaatenurgast), keskpärased on tavaline ulme ja kaks “turborealismi” näidet, no nende jaoks on mul kannatus puudus, et midagi meelepärast välja lugeda. Aga kolm head teksti päästavad vägagi raamatu üldmuljet, kogumikku kahe lõpetava loota oleks ikka parajalt pettunud olnud, vaid Galina tavapäraselt hea tekst, aga siis need kaks lugu tegid tuju palju … kas nüüd heaks, kuivõrd lahendused on õige sünged, aga noh, asisemaks. Igal juhul, emotsioone on siin rohkem kui “Raevu päevade” esimeses kogumikus.

Kahjuks käib “turborealismiga” ühte jalga raamatut kolestav kaanekujundus, eks see paistab olevat kirjastuse kiiks. Kahjuks.

Aleksandr Batšilo: Maja künkal 5/10

Vitali Abojan: Surmaja 5/10

Tatjana Tomahh: Roosi süda 4/10 

Aleksandr ja Ljudmila Belaš: Lõõmav juuni 5/10

Maria Galina: Ja kõik puud aedades 6/10 

Andrei Lazartšuk: Pimedusest 3/10

Andrei Stoljarov: Uks teiselt poolt 3/10

Aleksandr Matjuhhin: Kauge meloodia 5/10

Maksim Tihhomirov: Ад infinitum ehk Näha tähti ja surra 6/10

Viktor Dubtšek: Mustad laevad 6/10

Me armastame Maad. Venekeelse ulme antoloogia (2016)

 Kogumiku lugude üheks ühiseks jooneks on see, et kosmosereis teise Maa leidmiseks võtab aega. Minimaalselt 10, maksimaalselt 200 aastat (ühe teksti puhul on tegu ehk põlvkonnalaevaga, aga üldiselt kiputakse ikka edasi-tagasi sõitma). Autorid ei pühendu suurt sellise reisi tehnilisele võimalikkusele (paari loo lahendused näisid isegi minusugusele tehnikavõhikule õige lootusetud) või füüsilistele probleemidele: tegelased on kangelaslikud, hoolimata lömastumisest või raugastumisest) - küll on aga luubi all inimese kui maalase olemus.

Sest kogumikku valitud lood väldivad trans- või posthumaansuse vms võimalusi. Ühes teksti küll kosmoserändurit peale 200 aastast reisi järgmise evolutsioonietapi üle elanud inimkond - aga need psiivõimed on pigem karjuvas vastuolus Maale naasnud nö normaalse inimesega ja lõpuks peab pigem “ülearenenud” inimkond sellise reliktiga kohanema.

Võrreldes hiljuti loetud “Raevu päevadega” on see kogumik ehk kõrgema kirjandusliku tasemega, aga samas ei leidu siit selliseid tekste, mis paneks nende autorite muu loomingu vastu huvi tundma. Muidugi, nüüd võib mõelda senikogetud angloameerika ulme üheülbalisele mõjule - kuid siiski on tore, et nii Veiko Belials kui ka Arvi Nikkarev selliseid valimikke või autorikogusid koostavad, muidu oleks eestikeelne ulme kahtlemata värvitum - sellised kogumikud kasvõi torgivad ebameeldivalt, aga vähemalt torgivad.

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski: Otsustav katse 5/10

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski: Üksikud oletused 5/10

Vladimir Mihhailov: Oja Iapateusel 6/10

Andrei Balabuhha: Hauakaevajad 5/10

Viktor Kolupajev: Me armastame Maad 4/10

Vjatšeslav Rõbakov: Koduhoidjad 6/10

Vjatšeslav Rõbakov: Vesi ja laevukesed 6/10

Juri Nesterenko: Maa helesinine taevas 5/10

Nik Sredin: Niña 4/10

ulmekirjanduse baas

Veiko Belials – Raevu päevad (2019)

Vahelduse mõttes on huvitav lugeda idapoolset ulmet (on vast ebaõiglane nimetada seda vene ulmeks, kuivõrd üks autoritest on ukrainlanna), samas ei saa öelda, et see vaheldus oleks just suuremat naudingut pakkunud – kümnest tekstist vaid kaks head lugu, mõned loetavad ning ülejäänud jäid ühel või mitmel põhjusel hamba alla krigisema. Kuivõrd kümnest autorist üheksa on mehed, siis ka kogumiku tonaalsus on pigem selline … õhinapõhine meesteulme, kus paljudel tekstidel on juures miski machomaik. Aga ehk olen uuema angloameerika lühiproosa lugemisega maitsemeele ära nüristanud, ehk seetõttu jäi pigem üheülbaline mulje.

Muidugi ei saa öelda, et see ongi läbilõige vene (või siis idapoolse) vähe karmimast ulmest – autorite valik on kahtlemata õige napp ja niisuguse kogumiku puhul on kahtlemata koostaja maitse õige määrav. Huvitav, et eelmine aasta ilmus tegelikult ka Arvi Nikkarevi valikkogu vene ulmest, aga see meenus alles nüüd Stalkeri nimekirju lugedes: ehk siis ka see kogumik mälusse talletunud suurema jäljeta (muidugi, mu mälu on niiehknaa sõelapõhi, enamvähem nädalaga unustan loetu).

Samas ei saa jätta rõhutamata, et niisugused tõlked väljaspoolt inglise keeleruumi on vägagi vajalikud tajupiiride avardamiseks – oleks siis veel näiteid poola või tšehhi ja teiste euroopa keelte kirjandustest … aga jah, pole tõlkijaid ega võimalust avaldadagi. Muidugi oleks nüüd loogiline ette võtta Belialsi „Me armastame Maad“ kaks kogumikku, et saada laiemat pilti vene lühiproosast (kuivõrd pikema proosa puhul on ometigi olemas Strugatskid ja Jelizarov ja Bulõtšov; ääriveeri võiks huvitavaks pidada ka Sorokini ja Pelevini romaane).

Sever Gansovski: Raevu päev 6/10

Sergei Lukjanenko: Rong Soojale Maale 4/10

Tim Skorenko: Revanš 4/10

Kirill Benediktov: Koletis 4/10

Andrei Tepljakov: Naabrid 5/10

Andrei Livadnõi:Teine kolonisatsioon 5/10

Aleksandr Batšilo: Mittevajalikud 5/10

Aleksandr Butškov: Ja nad püüdsid loomi seal 4/10

Julia Ostapenko: Kuninglik jaht 6/10

Juri Poguljai: Ökokeskus 4/10

ulmekirjanduse baas

Veiko Belials – Topisetegija (Helesiniste Liivade laul, 2002)

Õige vanamoodne õuduslugu arstist, kes Kesk-Ameerikas sõjaväelisel salamissioonil olles tutvub erakust topisetegjaga, kelle topised on … õige pelutavad olendid. Aga need on hästi teostatud, ning arst pakub omalt poolt topisetegijale tööriistu. Mees võtabki paar skalpelli ja jätab talle tänutäheks sarvedega jänese topise. Sellele järgnevad öised painajad, ning viimaks annab arst topise selle meistrile tagasi. Millel on omakorda painajalikud tagajärjed. Kuniks.

Tekst on justkui voolusängis vanaaegse angloameerika õudusega, ikka koloniaalsed värgid ja mida kõike juhtub uudishimulike härrasmeestega, kes soojadel maadel oma asju ajavad. Aga noh, poeetiliselt teostatud, atmosfäär ja kõik.


ulmekirjanduse baas

Veiko Belials - Vihmaste õhtute nukrus (1993)

Tõeline ugrisügisluule, kõigile neile, kes tahavad tunda seda tunnet kui … inimesteta mets on sügise kaamosest tinane (kui muidugi ei toimu sügisraiet). 

Sügis on tulekul.

Taas koolnukrampi kangestuvad võrad

ja järvesilmad katab valge kae

Külm kurja käega taevasse lööb mõrad

mustkunstnik suve kastis pooleks saeb

(lk 41)

Ahervared

Vean peo mööda pehastund palke

käte külge jääb aegade nõge

Kes teab

ehk kunagi kohtume

seal teiselpool Toonela jõge

(lk 15)

Jõulud

Taas langeb valgeid helbeid

neist õues õitseb õhk

Su laudast viimse kana

on öösel murdnud tõhk

Sa seisad süda kurgus

ja vaikselt pured huult

Ja väljas langeb helbeid

ja külmund linde puult

(lk 51)

Raul Sulbi - Täheaeg 16: Hirmu planeet (2017)

Sulbi jätkab eesti lugejatele angloameerika ulmetraditsioonide tutvustamist, seekord on vaatluse all Veenusega seonduv. Abiks (eeskujuks?) on olnud hiljuti ilmunud auhinnatud antoloogia “Old Venus”, kust on tõlgitud kolme nimeka nüüdisautori jutud (väga tänuväärne), ning sulbilikult tagasihoidlikult on tõlkimisel piirdutud vaid ühe retroulme näitega, milleks on antoloogiat avav Keith Bennetti “Raketlastel on karvased kõrvad”. Et tegemist nelja tõlkeloo ja viie algupärandiga ning neist vaid üks on vanaulme esindaja, siis seekord lugesin Täheaja kaanest kaaneni läbi (jah, ka Bennetti loo, aga sellest ei viitsi enam kirjutada).

Rõõmustav on see, et lugudest enim muljet avaldasid eesti autorite tekstid - Mahkra ogar fantasy muistsest vabadusvõitlusest ja Veenuse amatsoonidest ning Jekimovi klaustrofoobiline märul planeedi kaevandustes. Kolm tõlkelugu (Arnason, Tidhar, McAuley) olid head meelelahutus, niisamuti Belialsi põnevik. Ehk Tänav-Metsavana ja Weinberg jäid pigem keskmisteks kosmoseooperiteks (kuigi jah, mõlemaid lugesin viimases järjekorras). Mis tähendab seda, et tegemist on üle keskmise antoloogiaga, kuivõrd ei leidu ühtki nõrka teksti, mille lugemine paneks hambaid kiristama või lugu pooleli jätma (tõepoolest, ka Bennetti vanaulme on loetav). Koostaja on püüdnud lugudest luua ühtset narratiivi, järjestades neid vastavalt oma nägemusele - mina küll kahjuks seda järjekorda ei järginud. Sellega kaasnes autoritutvustest loobumine (millest on veidi kahju) ja sisukorra mõneti segi keeramine.

Tekste on raske pidada korralikuks teaduslikuks fantastikaks, vast ehk Weinberg ja Tänav-Metsavana on sinna kanti - aga need lood ei leiagi aset planeedi pinnal (Weinbergil on Veenusega üldse nõrk suhe). Muud tekstid (välja arvatud Jekimov) kirjeldavad Veenust kui Maa-sarnast planeeti (võrdluseks näiteks Weiri Mars), kus võivad tegutseda veenuslased või Maalt põgenenud iidsed inimgrupid ning eripärane floora ja fauna. Miks Veenus selline on, aitab ehk seletada Sulbi kirjutatud artikkel selle planeedi ainelisest ulmekirjandusesest. Mis viib mõtte edasi, et kuigi on tegemist igati loetava Täheajaga, pole siin esindatud just nüüdisulme progressiivsemad tekstid - ehk piirab valikut seegi, et tänapäeval pole vist suuremat mõtet leitud Veenuse koloniseerimiseks - kuivõrd planeet pole tõepoolest inimsõbralik nurgake universumis. Sulbi on muidugi huvitav nähtus, püüeldes eesti lugejaid üles kasvatada angloameerika ulmetraditsioonide järgi. Nojah, küllap on mu mõningane rahulolematus põhjustatud sellest, et ei suuda neist traditsioonidest enda jaoks leida muud kui meelelahutuslikku väärtust.

Veiko Belials - Surnud mehe käsi (Täheaeg 16, 2017)

Belials näitab end minu jaoks uuest küljest ehk täesti asjaliku seiklusjutu kirjutajana, kes niisama molutamist ei kannata. Seekordne Veenus peidab endas ohtlikku saladust… ning seletab ühtlasi ära, miks Maa ja Veenuse ökoloogia lörris on.

Veenuse organiseeritud kuritegevuse üks liidreid palkab Wessoni nimelise jäljeküti (algul on loos assotsiatsioone Stalkeriga, mis viib teatavasti mõtted Strugatskitele; hiljem see kaob) otsima teed legendilaadse kohani, mida kutsutakse Veenuse Suureks Saladuseks. Töö pole just meelepärane, eriti kui pantvangi on võetud Wessoni ja ta partneri lähedased. Wesson pole lihtsalt jäljekütt ega rajaleidja, tal on niisugune sõnulseletamatu ellujäämisvõime, mistõttu ta ongi oma erialal selline… nagu on.

Igatahes, retk läbi Veenuse ohtlike soode (järjekordne näide inimkonna ökoloogilistest saavutustest) ei kulge just plaanipäraselt, ning Wesson peab nüüd oma kurjategijast tellija vastu astuma… aga siin ootavad teda uued üllatused.

Kui seni olen pidanud Belialsi võrdlemisi vanamoeliseks autoriks, kellele actioni kirjutamine pole esmatähtis (eks ta on kirjutanud ka pastišše, mis pole niivõrd “oma”), siis selles loos on küllaga möllu. Nagu selle antoloogia puhul paistab reegliks olevat, pole autoritel eesmärgiks kirjutada hard SFi, nii ka see Belialsi lugu rõhub eelkõige meelelahutuslikule küljele, näpuotsaga andes mõtteainet ka ökoloogia ja inimsuse teemadel.

“Meie, nemad - mis seal vahet. Meie olemegi nemad. Versioon 2.0. Piibli veeuputus, Soodoma ja Komorra hävitamine, utoopilised maad Atlantis ja Lemuuria - kõik see pole muud kui geneetiline mälu, liigi alateadvusse salvestunud mälestused Veenuse hukust. Mõned, nähs, et Veenus sureb, evakueerusid Maale ja alustasid uuesti. Nad põgenesid, nagu meie põgenesime hukkuvalt Maalt. Irooniline, kas pole, et meie põgenesime omakorda Veenusele. Ja me teeme ikka veel samu vigu.” (lk 123)