Tõnis Hallaste - Noa teritamine (Täheaeg 20, 2021)

 

Fantaasialaadne lugu noorest isast, kes on võtnud pähe, et üht maagilist nuga omades on tal võimalik mõõta oma tahtetugevuse sügavust (mida teravamaks nuga osutub, seda tugevam sa oled). Esialgsed tulemused on pettumust äratavad ja ta otsustab end muuta, kohati paremaks, kohati sõdalaseks, kohati askeediks. Ei meelemürkidele ja süsivesikutele; keha ja vaimu tugevdagu trenn, karastumine, eneseharimine.

Et see toimub vähem kui aastase lapse kasvamise kõrval, siis noh, pereelule ei mõju niisugune lapsevanema isikliku arengu otsing just meeltülendavalt, eks selle tulemusi olegi loo finaalist näha (muidugi on küllaga isasid, kes väikeste laste kõrval jätkavadki oma senist elu, ja see pole neile probleemiks). Aga jah, peategelase sõdalaseks kasvamise tee … noh, see pole just kerge. Sest see pagana nuga ei lähe tema käte vahel just teravamaks.

Mingis mõttes on see igati tragikoomiline lugu ühe mehe eneseotsingutest. Pole vast just keskeakriis, ent mingi rahulolematus ei anna sisimas rahu ja elu hakkab justkui logisema (no jällegi, vaatepunkti küsimus). Eks see karach’i tera paistab olevat feng shui üks veider kasuvend; samas niimoodi esitatuna poleks olnud üldsegi kummaline, kui see tekst ilmunuks mõnes tavalises kirjandusajakirjas; selle loo puhul pole ulmeline element niivõrd keskne.

ulmekirjanduse baas

Ray Bradbury: 451 Farenheiti

Täna, 22. augustil 2020, on Ray Bradbury 100. sünniaastapäev.
Pole päris juhus, et lugesin (uuesti? algus tuli küll tuttav ette, ent kuskilt kolmandiku pealt lugesin nagu uut raamatut) läbi ühe tema tähtteostest ja saan sellest kirjutada just täna.

Aga ei, ma ei kahetse lugemist.
Mul ei olnud meeles, et see nii hea raamat oli.

Ei, see pole kõiketeadjalik, ulmekorüfee ei näinud ette internetti ega nutifone, mängis televiisorite (mil oli ainult üks kanal!) ja raadiosaadetega. Ta ehitas oma mõttes valmis kiirteed, ent pani need läbi linna jooksma ega korraldanud midagi jalakäijatele teisele poole saamiseks. Isegi mitte keeldu, et kiirteele ei tohi minna - tee lihtsalt oli julm eikellegimaa, mille ületamine tähendas eluga riskimist.

Pealegi sisaldas lõpplahenduse teadjahääl, keda esindas Mingi Huminaatarteadlasest Vend, minu jaoks kaugelt liiga palju enesesalgamist ning tulevastele põlvedele elamist. Mis "tulevased põlvkonnad"? Millisele põlvkonnale öeldakse, et noh, palju eelmisi on teie heaks rühmanud, te nüüd nautige"? Või läheb "meie pole midagi, me ainult mäletame" lõputult edasi kuni inimliigi väljasuremiseni, muudkui aga säilitatakse mälestusi ja keegi ei tea, kelle jaoks, sest keegi pole ju "midagi"?

Aga samas on see väga väga läbinägelik ja arusaav raamat.

Kirjeldatavas ühiskonnas toimub pidev mõtete ja tunnete vaakumi peitmine kiire montaaži, valjude helide ja värviliste piltide alla nagu väga paljudes Hollywoodi blockbusterites. Noid käivadki reaalses tänapäevas vaatamas igasugused inimesed: noored ja vanemad, haritud ja harimatud, kõik miljonite kaupa. Bradury suutis seda inimlikku joont - kõvad helid ja kiiresti vahelduvad pildid haaravad aju enda alla ning see MEELDIB paljudele inimestele - näha päris-päris ammu.
Hoia inimaju teatud moel töös ja muud tööd ei taipa see hulga inimeste puhul enam tehagi.
Kelle puhul taipab - noh, need ongi õnnetud juba loomuselt, parem neile endilegi, kui neid enam pole, eks?

Bradbury maailmas tulevad värvid, muusika ja mürgel otse koju kätte, seintelt alla ja pea sisse. Müra ja värvid võtavad kõik enda alla ja tunneteks ning mõteteks jääb üle piisavalt vähe, et sellise lõbu-ja-paugu ühiskonna eksistents võimalik oleks.
Jääb üle piisavalt vähe, et neid, kes liiga palju mõtlevad, hakata taga kiusama ja hulluks pidama.
Jah, ka need teised, need "normaalsed" tapavad end ses raamatus kogu aeg, aga see on lihtsalt üks ühiskonna jooni umbes nagu autoõnnetused. Noh, on nii. Keegi isegi ei mõtle, et see oleks halb või et asjad peaksid teisiti käima.

Miks nad kogu aeg end tapavad? Laias laastus sellepärast, ütleb Bradbury, et olla inimene tähendab ka vajadust seda olemist kuidagi mõtestada ja läbi tunnetada. Kui ei saa, kui see võimalus ära keelata ja võtta, ei taha inimene sageli enam elada. Kui väga teda ka lõbu ja suurte värviliste piltidega toita, ta sureb nälga nagu vitamiinide ja mineraalideta, kuigi kaloririkka dieedi tagajärjel.

Mõelda ja tunda on eluks niisama vajalik nagu tervislik toit.

Veerand loetud lugudest
BAAS

Maarja Kangro: Minu auhinnad

Loen Kangrot ja mõtlen, kui vinge - kui väga targad ja blaseerunud olid need Teised Noored Naised (mitte et praegu, aga ka mina olen kunagi noor olnud, isegi veidi hiljem kui Kangro) ehk siis autor ise kunagi. Ja nii enesekindel: kui polnud võistluse esikoht, oli läbikukkumine? Kurat, mina olen ikka veel ka äramainimise üle juba absurdselt rõõmus ja tänulik!

Kuskil 50. lehekülje paiku ütleb tekst nagu, et Aino Pervik on tema ema.
Leheküljel 80 selgub, et sain valesti aru: ema on hoopis Leelo Tungal.
Kesiganes neist kahest: see igatahes selgitab.
Selgitab tema skeenes sees olemist ja "ainult esikoht on piisavalt hea!" suhtumist. Aga see tähendab, et tal on hoopis teistsugused probleemid kui minul.
Kui mina ei suuda uskuda, et keegi võiks mind kusagil märgata ja ma ei unune neil meelest niipea, kui silma alt kaon, on mul raske päriselt sisse elada suhtumisse, kus on piinlik, et "esinesin magedalt". Kurat, ta räägib autoritega, keda tõlgib! Käib neil külas! Kirjavahetus ja kallimad ja Itaalias elamine. Mis tähtsust on sellel esinemisel, mida keegi väga ei kuulnud-näinudki?

Mis kusagil on siuke elu ka või?! See tundub nii peenutsev - ja muidugi asjaosalisele endale nii normaalne ja üleoldav.
Ei saa öelda, et ma (lugedes esimesi peatükke) seal Kangro noorusea teadlikkust ja haridust ei märkaks ja hindaks - aga see tema toonane on suund, kust mina nii umbes 21 aastaselt kõrvale pöördusin, sest see tundus liiga eblakas, eputav ja kõle. Sisutu, aga paljude keeruliste sõnadega garneeritud.

Ja kuskil mu sees on: "Nojah, aga auhindu oleks rohkem saanud. Võibolla isegi esimesi kohti!" Mitte ei oleks nagu mul praegu: "Oi, nomineeriti! Nii et keegi märkas! NII LAHE!!!"
Kade? Ei, aga raamatu esimese osa häbenematu (ja eneseirooniline, sellest ei saa üle ega ümber. Teatud taseme enesevaatlusvõime juures on ALATI "mina ise" muuhulgas ka veider ja naljakas jälgida) hinnangulisus tekitab tunde "Aa, tema meelest ma ka ei ole (toonase tema meelest ei olnuks) piisavalt inimene ja kirjutaja, jah? Peaksin olema teistsugune, praegu olen "raha" jaoks liiga elitaarne, aga "vaimueliidi" jaoks liiga rahvalik, ah, mh?"
Paari ülejala repliigiga väljendab Maarja Kangro ka üleolekut "uussiiruse" suhtes ja samas täpselt seesama uussiirus, ainult keeruliste sõnadega ja vahel märgisüsteemidest rääkides, paistab välja ka tema tekstist. Ma olen tipsy driver, vahtige!
See on ilmselt meelega, ent ikka on kuidagi halb tunne - mitte päris solvunu oma, ent peaaegu.
Kuigi ka mina olen "uusiiruse" jaoks veidi liiga kujundi- ning vormiteadlik (olnud, nüüd on see juba lahkunud luulevool).

Esimese raamatu lõpupoole tulevad sisse juba ka üldisemad (metateemad) arutelud auhindade, žüriide ja "kuidas nii sai juhtuda?!" üle.
"Kuidas nii sai juhtuda" pole Kangro küsimus, vaid hüpoteetiline kultuuripubliku reaktsioon ühele või teisele auhinnajagamisele.

Pean ütlema, et mina pole kultuuripublik. Pole iial isegi mõelnud, kas laureaat on ikka peapreemiat väärt.
Teatud inimestele neid antakse ja kui auhinna saab üks neist, on: "Ahah."
Kui auhinnasaaja on keegi, kes esimest korda sai: "Ahah, nüüd on temagi auhinnatute-tulevikus auhindu saavate ringi vastu võetud. Nojah!"
Elik auhinnatud kirjanikuks saada on mu jaoks umbes nagu Sirbist arvustatud olla - sul on võimalik sinna ringi sisse saada, kui väga veab. Aga kord juba ringis sees, on edaspidi kergem.
Samast asjast on ka raamatus kirjutatud, tõsi, seal räägitakse luulefestivalidel osalejatest.

Kui lugesin, KUI palju on Eestis kirjandusauhindu, hakkas suisa kurb.
Miks mina olen saanud neist nii vähe osa? Kas ma olen mingi nõme siis või???
Edasi siiski tuli seesama "võitja võtab kõik", mille üle eelmises lõigus ohkasin, ja tõdemus, et nõup, see ei ole ega saagi olla kuidagi "õiglane".

Tegelikult pidanuks Kangro mälestusi žüriis olemisest olema piinav ja õudne lugeda, sest need on valdavalt sellest, KUI jabur see töö on.
Aga ei olnud. Ma olen ise ka korra kirjandusžüriis olnud (ulmejutuvõistluse oma) ja no me ikka püüdsime olla ausad ja õiglased ja üksteise punkte ei teadnud enne enda omade edastamist jms. Nii et ma ikka loodan, et žüriid enamasti üritavad teha nii hästi, kui oskavad, ja ei koosne baleriinist, kirjanikust ja näitlejast, kes valivad aasta teadustööd.
ENAMASTI on žüriid ikka veidi adekvaatsemad.

Raamatu teist osa lugedes, kõigest argisest paar sammu eemale jõudnud ja silmi pilgutanud, hakkasin küll mõtlema, et krt. Tõesti. Miks see auhindade värk üldse kunsti juurde kuulub? Mis värk?! Ja kuidas siis nii, et auhindu nii palju on? Et devalveerumist vältida, oleks ju vähem parem?
Lugesin ja lugesin ja leidsin vastused.
Ise. Nagu küsimusedki esitasin, eks ole. Enda sees. Ega mu vastused polnud tingimata "õiged", aga vähemalt annab Kangro lugemine materjali, mille najal mõelda.

Näiteks blogiauhindadestki. Miks, kes, kellele, miks see teema inimesi erutab jne.

ERR
Sirp
Goodreads
EPL
Marcalt maailmale
Keel ja Kirjandus
Manni lugemisblogi
Postimees
Sulepuru
Kohustulikult vabatahtlik kirjandus

Mehis Heinsaar – Roland septembris (Looming 10, 2018)

Heinsaar lahendab sisemise rahutuse küsimust jälle omamoodi ja võluvalt. Lihulas apteekrina töötav keskealine narkar Roland nimelt tõuseb oma kahtlusetunnil õhku, ja mida suurem sisemine ebakõla, seda kõrgematesse õhukihtidesse tõuseb. See, mis esimestel hetkedel näib huvitava kogemusena, muutub kiiresti õige häirivaks – lisaks turvalisusküsimusele näpistab nälg, külm ja üksindus.

Sellele olukorrale on siiski väljapääs, mille autor lahendab üpris konventsionaalses vormis ja mis on eelneva Heinsaare loome kogemuses mõneti harjumatu.

Aga Heinsaar jätkab kenadel Eesti hingemaastikel rändamist, seekord siis Lihula ja Põltsamaa teljel. 21. sajand oma tehnikaaplustühisusega on kuskil taamal, inimesed on iseendas. Vahel lõksus, vahel rahulolevalt siseilmas loovimas. See oleks justkui luubiga avastaks tolmurullide maailmast pulbitseva elu oma imepäraste olendite ja peletistega. Elu on mujal, unistajad. Pole küll vast senini märganud, et Heinsaar oleks kirjutanud morfiinist ja teistest sellelaadsetest ainetest.

Daniel Galera – Verest nõretav habe (2018)

Tore on taasavastada, et hea kirjanduse üheks tunnuseks on salapära, võimatus üheks kindlaks vastuseks. Nii on ka see Galera romaan – millest see õieti on? Eneseotsing? Brasiillus? Vaba tahe? Geneetika? Ei tea, arvatavasti mitte. Aga on olemas kuradi mitmeid erinevaid võimalusi, mida peas läbi mängida ja selline lähenemiste risoom on kahtlemata mõnus.

Peale isa kalkuleeritud enesetappu läheb poeg uurima, mis ta vanaisaga õieti juhtus, kuulu järgi tapeti ühes väikeses rannikulinnas, aga mingit selgust selle aastakümnete taguse juhtumiga pole. Ta jätab oma senise elu ja rendib aastaks seal maja, võttes kaasa isa vana koera. Linnas tuntakse ta ära – ta on nimelt vanaisa sarnane. Ja vanaisa ise oli … mitte just kõige parem kodanik.

Ja elu ise. Ja elu ise.

Galera kirjeldab iseenesest banaalset elu, aga mingil moel kujuneb see üsna müstiliseks odüsseiaks läbi inimeste ja looduse ja olemise. Vastuste hägu, aga ürgsupp podiseb edasi. Elu on vigane, õnnevupsatustega.

Romaani lõpupoole tekkis kerge assotsiatsioon Olle Lauli romaani peategelasega, nad mõlemad suhtuvad valikutesse … omal moel. On või leiavad viisi elada nii, mis lugejal võib tekitada ühtaegu ebamugavust kui arusaamist. Tõlgenduste paljusus, eksole.

Raip, kui turgutav on vahelduseks lugeda head kirjandust.

saarte hääl
sirp
raamatutega

Mehis Heinsaar “Härra Pauli kroonikad”. Perioodika AS (2001).

Kahtlemata on tegemist seda liiki tekstiga, mille puhul võib vajalik olla tavapärasest hoolikam sobiliku tähtede seisu jahtimine. Üks kord lugesin suure püüdlikkusega peotäie algust, tähed tantsisid silmade ees, sõnad veerisin kokku, kirjavahemärgid olid ka, aga mida võtta või jätta, ei tea. Teine kord, aga põimisid härra Pauli juhtumised end nõtkeks unenäokangaks, mida hoiab koos ootamatute seoste sisemine loogika, varem loetud lood ja ajad, ning kaleidoskoobimustritena virvendavad sisemised tõed, millest ei oska mitte arvata, kas mõtled ise lüngatäiteks välja või ongi see kõik ikka nii mõeldud.

Tunne on, et need on sedasorti lood, mille tarbeks tuleb sõnu võtta vähem asjadena ja rohkem sõnadena, sest minna iseenese sees laiuvas tühjas toas põhja ja lõunasse, itta ja läände on TEGELIKULT väga loogiline, kui taibata leppida mõttega, et kui on sees, siis võib olla ka tuba ja kui midagi otsida, siis ikka kõigist neljast ilmakaarest. Või midagi sellist.

Näib, et kõik, mida mõte pähe toob on kenasti ära joondanud üks stiilikompass, mis võimaldab heegeldada teksti ühes magusas tasakaalupunktis pärisvõimalikkuse ja seosvõimalikkuse vahepeal (kes küll teab, mida ma sellega täpselt mõtlen) ning sõnade argiste tähenduste kõma võimaldab samas südamerahus luua mulje, et sel ajal, kui parajasti sügavamat äratundmist või leidlikumat struktuuri ei toimu, käib möll sellegipoolest täie hooga ja täpselt nii nagu vaja. Ja ülesehitustest rääkides … Kui laitmatult annab kirjutada alla poole lehekülje pikkust lühijuttu? Sama laitmatult, kui mitmekümnelehelistki.

Kummalisel kombel tabasin end lugedes ka realt rikastavatelt meeldetulekutelt - härra Karma, Telefonilood, Tont nr 5, ma ei mäleta enam kelle lugu mehest, kes tartu tänavanurkadel mitmeks jagunes, et õhtuks jälle kokku koguneda, härra Ööbiku lood (mis mulle küll kunagi põrmugi meeldinud pole), Margarita jne … Eks sellised asjad kaasne muidugi nii ehk naa enamike lugemiskogemustega.

Mõned nopped:

“Aga härra Paul ei tahtnud saada tõeliseks inimeseks. Ta tahtis saada selleks, kes ta on. Ja just nimelt seetõttu sai tema lemmikmänguks edaspidi peitus.”

***

“Ja kaaren lennutas oma salli nüüd uhkelt üle õla. “Nimelt on kord aastas, just täna, Oktoobrimaal Külalise päev, ja see, et Külaliseks valiti sind, on eelkõige minu teene.”
Seepeale jäi kaaren omakorda solvunult vait.
“Ah soo -- nojah, sel juhul palun ma eksituse pärast muidugi vabandust,” laususin punastades, “olen tõesti väga meelitatud.”
Paistis, et selles piisas. Igatahes asetas pika salliga lind oma tiiva nüüd sõbralikult mu õlale ja õhkas: “Milline suurepärane melanhoolia siin valitseb, eks ole?”
“Jaa, tõesti, väga mõnus kurbus, “vastasin ma ja me kahlasime läbi päevakõrguse lehevaiba silmapiiri poole nagu sõbrad ennemuiste.””

***

“... ent konstaabel Marcellot ja doktor Üsegeid tema vastas enam polnud.
Oli kaks naeratavat skeletti.
Ühel skeletil oli seljas sinine, teisel valge munder.
“Huvitav, mis neid küll nii endast välja ajada võis,” mõtles härra Paul…”