Veiko Belials - Sepapoisid-sepapoisid. Maailma otsa (Kogu maailma au, 2026)

 

Kaks lugu (seerianimega “Palgasõdurite lugu” I ja II) Kalevipoja ja teiste eesti hiidude ainetel, lisaks veidi naabermaade kangelasi. Kalevipoja juhtimisel on tekkinud selline vägev ugrimugri kangelaste kamp, mida on võimalik palgata. Ja noh, soome Väinämöinen on mõlemas loos palkajaks, kuna kas siis Ilja Muromets või Tuuslar on temalt midagi väga tähtsat pihta pannud.

Kalevipoegade ja Väinämöineni suhe pole just roosiline, aga raha on raha ning lisaks on Kalevipojal isiklik suhe pahalastega ning seetõttu soov neid võita. Tulemuseks … pole just üheselt õnnestumised.

Tegu siis Belialsi püüdega kirjutada koomilist fantaasiat ja eks siin on tõesti jämekoomikat ning viiteid igasugu kultuurimeemidele (seda eriti teise loo puhul). Kui Kalevipoja puhul on üsna hästi tabatud ta ambivalentset loomust (tegu on omamoodi rullnokaga, kes ühelt poolt teeb tööd ning teisalt tahab rusikatega möllata), siis teised kalevipojad on küll üsna jämekoomilised tüübid - ses suhtes on lugude lurjused üsna heaks vahelduseks. Vahel selline paksude värvidega ülekallamine väsitab, aga eks lugude mahud juba ei lase midagi rohkemat kujuneda - ent ega eesmärgiks paistagi olevat värskendada rahvuslikku mütoloogiat, vaid puhtalt meelelahutus.

Jana Šaškina - Hipotokolisisheptisisaboddinisi lugu Bobi Siškodrinist (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Lühike naljafantaasia ühest haldjamaailmast, mida tabab probleem: seal võtab võimust hallitus. Kuid tekst ise sellest hallitusest suurt ei kõnelegi (kuigi see on oluline - nagu selgub finaalist), kogu aur läheb maailma ja selle erinevate tegelaste tutvustamisele - aga kuivõrd tegu antoloogia lühima tekstiga, siis … palju just ei jõua ning iseenest on tegu sama probleemiga, mis  Soldatova teksti puhul: see on päris toores veel. Millest on muidugi mul fantaasiakirjanduse austajana igati kahju. Aga milline potentsiaal kirjutada kõigest  muust kui teksti käivitavast probleemist, sellest saaks ühe igati pika loba kokku luuletada (muidugi, huumori kirjutamine olevat see kõige hullem proovilepanek igale autorile).

Eduard Vilde - Jutustused II (1953)

 

22 loo keskmine hinne on 4,6 - mis polegi niivõrd masendav tulemus, kuivõrd … no ega huumor ei säili just hästi ning valdav enamus tekste tundub olevat paras liinitöö. Aga siiski üldiselt päris hea tagasivaade sellesse, kuidas tsaariaja lõpukümnenditel Vilde läbi kõverpeegli siinset elu kujutas.

Ärapõletatud peigmehed 4/10

Klamanni-emanda kosilased 5/10

Vigased pruudid 6/10

Pill pinu taga, toru toa taga 4/10

Laadalelled 4/10

Kosilane Rakverest 5/10

Kuida unenäod täide lähevad 5/10

Suguvend Johannes 5/10

Kuub kahasse 4/10

Uinak tõllas 4/10

Muhulaste imelikud elamused Tartu juubeli-laulupeol 5/10

Uus toaneitsi 4/10

Dr. Aadu Rebane 4/10

Armumäng 4/10

Ettevaatlik kosilane 4/10

Minu tohtrid 4/10

Minu vend türkoo 5/10

Minu pommid 5/10

Uuel teel 6/10

Reaalpoliitiline epistel 5/10

Uued orjad 5/10

Dunkelmannide suguvõsa 5/10

Eduard Vilde - Dunkelmannide suguvõsa. Lisapaluke eesti suguvõsade uurimiseks, üles tähendatud ustavaimate kirjalike ja suusõnaliste tunnistuste järgi (Jutustused II, 1953)

 

Vilde on teravalt ette võtnud teema, mis vahel tänapäevalgi ajaloohuvilistes kirgi kütab - et mis on see, mis on eesti rahva ajalugu, kas selle juures tuleks siis põhjalikumalt käsitleda kõiksugu kadakasakslaste ja pajuvenelaste tegemisi. See teema on talle hambusse jäänud seoses tollal ilmunud Eesti Kirjameeste Seltsi uuringuga Masingite suguvõsast.

Seltsi loodud küsitluse eeskujul on Vilde loonud fiktiivse Dunkelmannide suguvõsa, kes pea aegade hämarusest on Eestimaal sahkerdanud ja tänu kirikuraamatute täitmisele ligipääsuga end kirjutanud igati viksiks suguvõsaks (nö võitjate ajalugu?).

Eks Vilde paistab olevat üsna vastane topeltmoraaliga kirikule, seega rooska saavad muuhulgas kõiksugu ebainimlikud vaimulikud.

“9. Kas on perekonna esivanem jäänud oma rahvale ustavaks?

On küll. Et hoida rahva tervist ja moraali, lahjendas ta kõrtsmikuna viina ja õlut rohke veega, ja kes jäi tema juures kriiti, selle arvet kõrgendas ta kallimeelse nõuga – pahandada joojat joomisest aegamööda ära. Samal kristlikul sihil ei maksnud ta talupoegadelt ostetavat vilja kunagi rahaga, vaid ikka puskariga. Kõige selle kallimeelsuse eest õnnistas jumal teda rohke ilmliku varaga, nii et ta vanemas eas ostis endale linnas kaks maja ja avas teises rõõmumaja. Saanud sellest veelgi rikkamaks, asutas ta pojaga õllevabriku ja mitu trahterit.” (lk 384)

Nojah, eks siin ikka võib küsida, et mis on ajalugu. Ja mis on Eesti ajalugu või siis eesti rahva ajalugu, kui palju on neid mõtet eraldada. Vilde paistab esindavat seda vanamoodsat suunda, mis sajand tagasi oli mis on, tänapäevaks on see ehk lapsik jäänuk. Mitte et tuleks jääda kriitikavabaks nagu ka Vilde teravalt osutab.

Eduard Vilde - Uued orjad. Mõned leheküljed Pargita paruni päevikust (Jutustused II, 1953)

 

Kaasaegne mõisahärra mõtles siis vabaneda eesti töölistest ja nendega raskustest ning asendada see saksa korraga - tuues sisse volgasakslastest perekonnad. Ikkagi saksa hing ja saksa süda! Töö lendaks, rikkus kasvaks!

Kuid … need ei tahagi paruni ees lömitada. Veel hullem, neile ei sobi senine palk. Rääkimata varavalgest mõisa heaks töötamine. Nirud elamistingimused. Ja see toit! Rukkileib? Kus on vein? Paruni päevikumärkmed lähevad üha meeleheitlikumaks …

Eks Vilde siin lisab kõvasti värvi ja villa, aga jah, iseenesest siis võrdleb töö- ja teoinimest - mitte et ma naiivselt arvaksin, et selline tööinimese elu võinuks olla võimalik tol ajal - või millal üldse on see olnud võimalik.

Eduard Vilde - Reaalpoliitiline epistel (Jutustused II, 1953)

 

Nagu pealkirjast võib järeldada, on see hästi ajalik toode ning ega siin pole muud tõdeda, kui et sisepoliitika on ikka üks … epistlite kullaauk. Küll on tollased duumasaadikud mitte just kõige rahvuslikumate huvidega, küll on baltisakslased vajamas rohkem eriõigusi, küll on eesti kirikuõpetajad mitte just kõige inimlikuma mõtlemisega. Eks see muidugi seletaks seda, miks praeguse EELKi juhtorganid pole just empaatiaga õnnistatud. Traditsioonid!

Eks selline päevapoliitiline pala ilmus selles kogumikus üldse alles teist korda; Vilde ise vast sellise teksti taastrükkimist oma arvukates kogumikes oluliseks ei pidanud. Ja ekstaole. Siiski, huvitav kõverpeegel tsaarivõimu viimasest kümnest aastast.

Eduard Vilde - Uuel teel (Jutustused II, 1953)

 

Päris lahe paroodia Noor-Eesti ainetel (ilmunud 1908; omakorda aasta hiljem ilmus Tuglase essee Vildest ja Petersonist, seda oleks põnev lugeda). Ja eks hea paroodia eeldab loovust, nii ka seda “Tokerjate” teksti kohendades võiks seda ette kujutada üpris kirjanduslikuna.

Niisiis on tuntud autor Vilde teinud katse kirjutada uutmoodi, selle tagajärjeks on luuleteos “Tokerjad”, ja nagu ikka, enne trükkimist tuleb proovida, kuidas seda hea maitsega tuttavate poolt vastu võetakse. Tulemuseks on erinevad ja üllatavad füüsilised ja psüühilised reaktsioonid. Võiks koguni ettevaatlikult tõdeda, et luuletaja Vilde ei leia just täielikku mõistmist. Aga õnneks on olemas Noor-Eesti.

Eks see “Tokerjate” keelega uperpallitamine toob muidugi pähe Johannes Aaviku mõttemaailma, luulekeele nö eksperimentaalsuse puhul … vast Gustav Suits? Igal juhul, kui “Tokerjaid” lühemaks toimetada, võiks see olla kena protoavangardi õienupuke (või noh, grafomaaniline purse). Konteksti mõttes võiks lisada, et 1908. aastaks oli Vildel ilmunud kolm tuntuimat ajaloolist romaani, seega Noor-Eesti pilamine võis talle olla päris värskendav.

Piret Raud - Jõuluõhtu (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Lugu siis sellest, kui oluline on jõuluõhtu mõndadele laiendatud perekondadele. Ühe sellise suguseltsi matroon on vanaema, kes neid igal aastal korraldab; ettevalmistused selleks algavad juba suvel - mida lauale panemiseks õieti koguda ja sisse teha, kust saada korralikke pohli ja muid aiasaaduseid.

See on siis nähtud läbi matrooni abikaasa silmade, kes on aastakümneid neid jõuluõhtuid kaasa teinud - vahepeal on tütred suureks kasvanud, neil on oma pered, aga ikka kogunetakse vanavanemate juures. Ja noh, ega siis sellised kogunemised kulge hardas üksmeeles, ikka on erinevaid emotsioone ja probleeme. 

Kuid vanaisal on nende õhtutega ka oma mure - kas ta ikka mäletab neid õigeid sõnu, mida öelda. Ja seekord on ühel tütrel uus kaaslane: näitleja. Kes kindlasti on väga hea esineja, ta on ju ometi näitleja. Tema ees ei taha vanaisa kuidagi häbisse jääda.

Ühesõnaga, eluline olukord, mida paljud suurpered (kui nad ikka omavahel suhtlevad) on ikka ja jälle kogenud. Eks tekstil ole ka oma puänt, aga see pole just kõige üllatavam, rohkem eladki kaasa sellele jõuluõhtu kogemisele - kõik peaks kindlasti olema ideaalne (kasvõi laste pärast), aga välja kukub ikka nii nagu alati.

Eduard Vilde - Minu pommid (Jutustused II, 1953)

 

Nagu hämmastav, et selline mässajalik jutuke sai 1906. aastal vene tsaaririigis ilmuda - et siis jutt möödunud aasta mässajatest ning kuidas osa neist püüdis riigiterrori eest peituda.  Ainult et … peitumiskohaks sai valitud vale inimese kodu - inimese, kes oli valinud endale karjääriredeli. 

Mis siis ikka, jutustaja otsustas nende väikekodanlaste jaoks asja veel hullemaks keerata oma pommijutuga. Ja väikekodanlased vabisesid … vähemalt ei läinud vist kaebama.

“Ma teadsin, kust tuul puhub. Minu sõber oli karva ajanud. Jälle üks neist, kes punase üliõpilasesärgi vilistlase halli öökuue vastu oli ümber vahetanud! Jälle üks neist, kes ametisse ja ausse tõustes endale pesa oli ehitanud – sooja, pehme, rahuliku – ja selle eest nüüd värises! Jälle üks neist, kes oma kodukanakese vastaste talust oli ostnud ja hinnaks oma aated ja paleused maksnud!” (lk 341)

Eks sellise jutu trükkimine sügaval nõukogude ajal on igati mõistetav (kuigi Vilde oli muidugi sotsiaaldemokraat, mitte mingi põrandaalune põlevate silmadega enamlane). Wikipedia järgi jõudis seda ajalehte “Kaak” ilmuda Helsingis kaks numbrit, misjärel selle trükkimine keelati (eks Soomegi oli tollal tsaaririigi võimu all).

Piret Raud - Kirjad mulla alt (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Omamoodi läbilõige lahkumineku või leina protsessist - seda aga surnu poolt, kes siis muudkui kirjutab üha uusi ja uusi Seda Kõige Viimast Kirja. Eks emotsioonid muutuvad, paatoslik hüvastijätt muutub väiklaseks kättemaksuks ja seejärel lömitavaks andestuse palumiseks.

Eks see tekst võinuks olla pikemgi, et enam selgust saada, miks näiteks vahel lahkunu kahetseb, et oli ebaõiglane jms. Muidugi, see kõik on lahkunud mehe vaatepunktist (ja kui usaldusväärne see õieti olla saab?), elusa naise kogemusest pole ridagi (miks peakski?). Aga jah, see emotsioonide virvarr, mis siin avaldub - ühelt poolt oleks see pigem sarnane kellegi mahajäetu emotsioonidele, kes siis ühel hetkel püüab juhtunuga leppida, siis aga püüab mahajätjat omalt poolt maha teha ning seejärel lepitust otsida jne. Kuid tegelikult siis hoopis elust lahkunu järelehüüe oma elusale abikaasale. Huvitavalt nihkes värk.

Eduard Vilde - Minu vend türkoo (Jutustused II, 1953)

 

Päris terav reisimälestus eelarvamuste teemal. Sõidab siis Vilde rongiga Prantsusmaalt Šveitsi ning ta kupees istub muuhulgas üks alžeerlasest sõdur. Jutustaja tunneb hirmu: sõjaväelane on relvastatud noa ja püstoliga, tegemist on metslasega, kes kindlasti tahab kaasreisija kõri läbi lõigata.

Veel hullem: ta alustab jutustajaga vestlust, mille peale hakkab Vilde praalima, kuidas tema on kasakas ja võidelnud Venemaa kõiksugu sõjakäikudes - ja milline kangelane! Alžeerlane kuulab ja imestab. Ent kahjuks peagi selgub, et sõdur pole üldsegi nii metslane ning “vene kasakas” jääb hoopiski häbisse.

Ehk siis üsna klassikaline tekst eelarvamustest: kõigepealt Vilde laob kokku kõiksugu hirmulugusid ja kujutluspilte teistsuguse asjus, seejärel tõmbab elegantselt vaiba alt.

Eduard Vilde - Minu tohtrid (Jutustused II, 1953)

 

Korraga kirjutab Vilde endast ja oma kuulsusest - lugejad teavad ta naljalugusid ja “Mahtra sõda”, ning kui austatud kirjanik on korraga haigeks jäänud, ilmuvad ta juurde erinevad ravitsejad (sest kes siis arsti usaldab, see tahab vaid haiget lahti lõikuda - mis abi sellest ikka saab).

Algul tulevad naabritädid oma möginskitega, siis hakkavad sisse astuma lugejaid, kes pakuvad oma ravimeetodeid ning jagavad muidu tarkusi ja soovitusi Vilde kirjutatu hädade ja valskuste asjus.

Saaks siis kõige selle peale terveks, aga ei.

Et siis omamoodi metafiktsioon kirjaniku kuulsusest ja taagast, ilmunud juba 1902. aastal. “Suguvend Johannese” aegne olustik on küll nüüdseks kadunud.

Steven Erikson - The Second Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach (2019)

 

Õigemini tuleb siin juttu kogumiku kolmandast lühiromaanist  “The Fiends of Nightmaria”, mis on kui värske hingesõõm peale eelmise lühiromaani lõpetamist - ja mille lugemiseks kulus vaid paar päeva (vist nagu ka kogumiku esimese teksti “The Wurms of Blearmouth” puhul). 

Eks elu lihtsustab seegi, et see on otsene järg eelmisele “The Crack’d Pot Trail” tekstile - tõsi küll, seal ellujäänud kunstnike ja jäljeküttide seltskond leiab siin tekstis ehk kolmandiku jagu jutust - nimelt peale Farrogi jõudmist ja festivalil osalemist jäävad nad silma Bauchelainile ja Broachile, kes on kukutanud kohaliku kuninga ning said seeläbi ise võimule. Mis ei tähenda kohalikele ei midagi head, rääkimata siis sellest rännuseltskonnast, mis aeti vangikongi, et need siis piinamise käigus tappa (noh, Broachil on vaja eksperimenteerimiseks laipu).

Vangikongi on niisamuti visatud Farrogi varaste liider, keda asub päästma üks nö eliitvaraste grupp - kellel küll juhtub kõiksugu õnnetusi ja vigastusi, kui nad asuvadki lossi sisse murdma. Selle seltskonna kanda on suurem osa teksti jämehuumorist, ja noh, Erikson ei hoia end tagasi kõiksugu allapoolevööd naljadega. Igal juhul, nende retk on parajalt halenaljakas ja õnnetu.

Ja siis on muidugi kogumiku peategelased, kes üsna hoolimatult suhtuvad oma uude valitsejarolli ning muuhulgas otsustab kuningas Bauchelain I rünnata naaberriiki, mis kutsub end nimega Nightmaria ja mida asustavad reptiilsed olendid - sest Bauchelain on lihtsalt uudishimulik, mis võib küll paikneda seal terra incognitas.

Loo neljas osapool on Nightmaria saadik Farrogis, kes vahendab Bauchelainile oma riigi sõja alustamise teate, ning uue kuninga üllatuseks on tegu vägagi võimsa riigiga ning piire on ületamas suur armee, mis tähendab, et … aeg on seiklusi jätkata kuskil mujal.

Tekst on tõesti öö ja päev võrreldes eelmise lühiromaaniga, niisamuti täidetud kõiksugu vägivalla eri vormidega. Sest noh, nekromandid eelistavad kõiksugu piinamisi ja muid elanikkonda hävitavaid vorme (näiteks sõda salapärase naaberriigiga) - milleks seda kõike õieti vaja on, jääb selgusetuks ka kolmandale peategelasele, nekromantide teenrile Reese’le (kes küll suhtub üha mõistvamalt oma ülemate tegemistesse). Igal juhul, nagu ikka, nõrganärvilistel või peenetundelistel ei tasu seda teksti ette võtta.

Nojah. Kogumik koosneb siis kahest meelelahutuslikust (niivõrd-kuivõrd saab selliseid tekste niimoodi nimetada) ja ühest Eriksoni enda lemmiktekstist, mis aga oma kõrgelennulisuses on vägagi tüütu lugemiselamus (ühtlasi on tegu kogumiku pikima lühiromaaniga; muidugi, sellise tellise-autori jaoks ongi lühivormid lihtsalt ühe tavalise romaani mõõtu tekstid - mis vast Loomingu Raamatukogu jaoks oleks ehk liialt mahukad).

Eduard Vilde - Armumäng (Jutustused II, 1953)

 

Kõlav pealkiri, aga teemaks siiski taas baltisaksa olukord - antud juhul siis nö valgustatud aadel, mis olevat justkui progressiivsed, lääneeuroopalike mõjudega lihtrahvaga suhtlemisel.

Sõidavad tõllas armunud härra ja proua ning arutavad, kuidas tuleks mõisarahvast kohelda. Kutsariks on Jaan, ning kodumaale naasnud naine ikka õpetab kohalikku mõisnikku, kuidas peaks kutsariga suhtlema. Ainult et kutsar pole selliste viisakustega harjunud. Lisaks on ta niipalju tööd teinud, et jääb pukis suikuma ning viib tõlla eksiteele ja sellega juhtub õnnetus. Kutsar vallandatakse.

Kuid mõisniku üllatuseks palkab see sama aadliproua just Jaani omale kutsariks … kuniks siis järgmise õnnetuse korral kohe vallandab, sest ta lasi hobused lõhkuma, kui tõllas istus proua tütreke.

Tegemist ongi pigem õpetliku või sotsiaalkriitilise looga, näitega maarahva raskest elust. Lõpp on küll näiliselt õnnelik (mõisnik ja aadliproua ühendavad südamed!), aga Jaan on senini töötu. Noh, tõesti oma ajastu toode.

Eduard Vilde - Dr. Aadu Rebane (Jutustused II, 1953)

 

Seekord on siis vaatluse all kadakasaksluse teema. Nimelt on Ursula nimeline tütarlaps saanud abieluettepaneku. Et tegu eestkostetava (kuigi just täiskasvanuks saanud) neiuga, koguneb perekonnanõukogu. Nad leiavad, et tõepoolest, noored armastavad teineteist, pealegi on noormees austatud arst, mis kaasavaratu neiu puhul on igati hea. Aga on üks probleem.

Sest mehe nimeks on Aadu Rebane. Milline matslik nimi! Kohe üldse ei sobi. Nõukogule tuleb pähe, et abieluga ollakse nõus vaid siis, kui noormees muudaks oma nime. Pika vaidlemise peale leitakse sobiv nimi (Adolf Fuchs!), millega võiks siis edaspidi lugupeetavam olla. Või muidu … nad loobuvad suhtlemast tulevase abielupaariga. Otsuse edastamine usaldatakse Ursula vanatüdrukust üleskasvatajale. Neiu … pole sellest just vaimustunud.

Eks muidugi edasise loo käigus selgub, kes need auväärsed baltisakslased päritolult tegelikult on (üllatus-üllatus). Ja noh, eks muidugi tehakse seniajani inimeste nimedega kõiksugu jõhkrusi; kadakasakslus on osa rahvuslikust seisundist.

Eduard Vilde - Uus toaneitsi (Jutustused II, 1953)

 

Puhas jant, mille teeb ehk erilisemaks see toimumiskoht - omaaegne kuurort Narva-Jõesuus - ning et noored armunud on eri rahvusest: eestlasest tudeng ja venelannast ohvitseritütar. Tõsi, ka tudeng elab Peterburis (omaaegne suuruselt teine eestlastest rahvaarvuga linn), seega - õige piiritagune jant.

Lugu siis sellest, õnnelik noormees laseb rannavetel end kanda kuni ühel hetkel avastab, et kohalik rand on õhtusse jõudnud ning suplejate asemel patseerivad seal jalutajad. Kuid oh häda, tudeng on roninud vette ihualasti ning rannaliivale naastes avastab, et on kaotanud riietuskabiini võtme kui ka üldse mälestuse sellest, kus see õieti asub. Mistõttu ta asub jalutajate meelehärmiks kabiini otsima. Sünnib suur tüli, mille tagajärjel õnnestub küll rannast põgeneda … ja riiete otsingul tungib ühte majja. Taga hullemaks, saadaval on vaid naisteriided.

Ja siis see jant jätkub, sest majas pesitseb just see perekond, kelle tütrega see tudeng oli eile tantsinud ning oma südame kaotanud. Aga noh, kunagi oli siis selline kuum koht nagu Narva-Jõesuu.

Eduard Vilde - Muhulaste imelikud elamused Tartu juubeli-laulupeol (Jutustused II, 1953)

 

Kogumiku seniloetud lugudest vast kõige seikluslikum ja ka kriminaalsem tekst, igal juhul pole siin puhtalt nali ja pilge; loo ühe peategelase Siimu teod on mitmel puhul enamat kui moraalne hukkamõist väärt.

Et siis on üks muhulasest elukunstnik Siim, kes peale mitmeid aastaid kaotsis olekut on naasnud kodusaarele, kus saab ta sepaks. Kuid hing ihkab enamat: rikkaks saada, seda siis abielu kaasabil. Päästjaks võiks osutuda perenaine Kai, kes jääbki kiiresti mehe võrku, ent siis jääb leseks üks kaunis Liisu, kel on veel parem pärandus. Siim siis katsub õnne Liisu juures, ning tõepoolest, naine pole sugugi ükskõikne. 

Kuid Tartus tuleb juubelilaulupidu (ikkagi 1894 juba!), kuhu siis Siim tahab Liisut viia, aga oh õnnetust, see Kai kleebib niisamuti kaasa. Mees leiutab nüüd mandrile sõidul kõiksugu plaane, kuidas Tartusse minnes ühest naisest eemale hoida ja teisele külje alla pugeda, kuid mehe kõrtsilembus segab soovitu täitumist - Tallinnas pummeldamise järel püüab rahatu Siim piletita Tartu rongis pärale jõuda, kuid konduktorid pole just papist poisid ning kui Raasikul ta rongist maha tõstetakse, päästab hädast Liisu rahakott. Mis aga jääbki kogu täiega Siimu kätte ning edasise rongisõidu ning Tartu jaama rahvasummas ei suuda nad uuesti kohtuda. Mistõttu siis Liisu on nüüd hoopis rahata, samal ajal kui Siim hakkab kõrtsis aega veetma kahtlaste sellidega.

Samal ajal läheneb Tartule Kai, kelle Siim juba Haapsalus maha raputas, ning kelle süda on täis kahtlusi mehe ausate plaanide asjus - ja Tartus ei oodatagi teda nii, nagu Siim talle varem ette maalis. Pealegi leiab ta mehe õige kahtlase naise seltsis …

Vilde loob sellest Siimust õige ebameeldiva tegelase, sellise paraja tolvanpõmmpea, kes küll saab valusalt tüssata linna petistelt. Kuid … samas karistus nii Liisu kui Kai petmise eest (niisamuti Liisu raha raiskamine) on küll mõneti lahja. Kolmest peategelasest on nii Siim kui Kai üpris ebameeldivad, neile vastukaaluks on siis Liisu ja tema ehmatused kokkupuudetest ebaõiglase maailmaga (aga tasuks on …).

Eduard Vilde - Kuub kahasse. Uinak tõllas (Jutustused II, 1953)

 

Kaks pigem anekdoodi kanti lugu noortest meestest. “Kuub kahasse” on lugu (muidugi kirjanduslike huvidega) ajakirjanikust, kes püüab muljet avaldada oma võimalikule pruudile ja eriti ta emale, aga kogemata kombel röövib seetõttu ühelt mehelt kuue …

“Uinak tõllas”: noor abielumees on tuttavate poolt täis joodetud ja seetõttu ei julge koju minna, ning heidab seeasemel hoovil seisvasse tõlda magama. See aga läheb õhtust taksoteenust osutama ning seetõttu satub purjus magaja õige piinlikku segadusse.

Mõlemad tekstid on tõesti lihtsakoelised ja tunduvad olevat puhtalt tükitöö ajaleheruumi täitmiseks. Eks muidugi on mõlemas loos tähtsal kohal ämmad, va põrgulised, kes hoiavad moraalilippu kõrgel. Kui vaid noorsugu neid järgiks.

Eduard Vilde - Suguvend Johannes (Jutustused II, 1953)

 

Et siis Vilde üsna terav pilge tolleaegse literatuuritsemise ja ka Juhan Liivi asjus (mõneti meenub Kitzbergi “Rahvuslik”). Nii on siin vaatluse all Johannes Käbi käekäik kodutalust Tartu ajalehetoimetusse. Käbi … on eriline oma enesehinnangu poolest ja eks see muidugi tekitab probleeme ümbritsevaga, kes ei suuda mõista luuletaja leegitsemist. Kuniks siis Käbi suudab end sisse suruda ajalehetoimetusse, kus ta järkjärgult tuntust kogub. Kuid luuleks on muidugi tarvis ka armuvalu …

Võib kujutleda, et omal ajal võis kaasaegsete jaoks olla Juhan Liiv õige tüütu nähtus - eks need luuletused on takkajärgi kena lugeda, aga igapäevaselt sellist vaimselt ebastabiilse (või kvaasistabiilne? alternatiivstabiilne?) isiku talumine võib olla päris tüütu. Eeva Park on Vilde ja Liivi kokkupuutest kirjutanud näidendi (aga selle sisu enam ei mäleta). Linnaelu võis tollal maainimestele ikka paista parajalt parasiitlik.

“Uus ajastik algas nüüd Johannes Käbile. Ihu ja hingega heitis mees paberi peale ja tindi sisse. Ta tundis eneses nüüd jõudu olevat suureks kuulsaks kirjanikuks saada. Seks osutusid kõik tingimused soodsaiks: ajalehed olid trükkinud mitmed laulukesed tema sulest, millest järgnes, et tal talent ei puudunud; ta nägi end inimestest võõriti mõistetud, pilatud, millest järgnes, et ta vaimusuuruses ja “omapärasuses” kõiki ületas, seega vastu läks suurele tulevikule; ja lõpuks - tal oli õnnetu armastus südames: see oli võie ta vaimu ajuratastele, see äratas mõtteid ja tundeid. –” (lk 160-161)

Eduard Vilde - Kuida unenäod täide lähevad (Jutustused II, 1953)

 

Näide 19. sajandi lõpu Eesti uhhuutamisest ehk lugu ühest naisest, kes näeb muudkui unes endeid kosilastest. Naabervalla ennustajamoor muudkui kiidab takka, arbudes naisele kosilasi - kui Truuta talle ikka neid asju toob, mis ennustajamutile tarvis. Vähema eest … saab vähema kosilase või üldse mitte.

Ka vend Peetrile on tarvis kosilast Truutale - siis saaks ta viimaks talu täieõiguslikuks omanikuks, seda siis vastavalt kadunud isa testamendile. Ühel päeval naaseb jälle Truuta ennustaja juurest ja kuulutab, et talle tuleb rätsep kosja. Kuid … nojah, nagu ikka. Läheb mitu kuud mööda, ei midagi. Kuni ühel talveõhtul on ukse taga kolm meest, kes otsivad midagi …

Tekst on iseenesest üsna ülevõllihuumor, Truuta ja Peeter on paar parajad mitte just kõige teravamate pliiatsitena. Ja no muidugi see kosjakombestik, mida talulised võtavad õige … loominguliselt. Igal juhul, õige jabur tekst, seda võiks lavastada või lühifilmi teha või midagi.

“Kes lugejaist oskab välja arvutada, kui palju on 32 korda 365, see saab täpilt teada, kui mitu halli päeva Kramsu Truuta siin prügises ilmas juba neitsina on elanud. Lugeja leab selle arve järgi ühtlasi nime, mis Truuta vanadusele on omane ja millega teda valla kosjaealised noormehed tavaliselt ka kutsusid.” (lk 123)